Kunst ja kunstiharrastus.
Muld ja paksud tolmukihid on tuhandeid aastaid oma põues varjanud ürgaja kultuuri juhuslikke sõnumid, mille järele praegu tolleaegse kunsti võimise ning karakteri üle võime otsustada. Paremal juhusel oleme pärinud igasugust hiljemalt tekkinud ning alalhoitud kunsti.
Kunsti on alati kogutud. Primitiivse rahva ja metslaste kunsti kogumine sünnib suuremalt jaolt ehtimise instinktil. Sellest on tingitud ehete kogumine, kunsti kogumise printsiip üldse. Esiti oli inimese keha mitmesuguste väiksemate ehete kandja, pärast said templid, hauahooned, valitsuse ehitused suurematele kunstiobjektidele varju- ning kogumispaiguks. Usu kombed ja sümbolid aitavad võimsalt kunsti loomist, samuti kogumist. Sunnit rahva hiilguse eeskujulikumat osa vähemalt etendama, pidid valitsejad tahtmata loomingut nõudma. Mitmesugused ühiskondlikud seltsimiskombed ja aja jooksul kasvanud eetilised printsiibid muutsid primitiivse kultuuri lihtsa aluse tugevaks, vastupidavaks vundamendiks. Sarnane baas võimaldas kultuurisaavutuste arenemist.
Kunsti esemete kogumine sai traditsiooniks, kuid ta ei kasvanud koos kõige tähtsamaga – õige harrastava vaimuga. Selle tõttu, et kunsti kogumine korjajaid teose enese külge seob ja täitsa kõrvale jääb huvi teose looja vastu, pole alati õiget harrastust kultiveeritud. Kunstteoste kaitsmine ja kogumine pole veel kunstniku saatuse eest hoolitsemine.
Kunstiharrastuse õigem printsiip (mida õige harva mõned üksikud isikud teostanud) on – üldkultuurhuvide arusaamisest tingitud loova isiku töövõimaluse kindlustamine ning sellest lähtekohast väljaminev kunstitoetus. Selle printsiibi juhuslikku teostamist pole mingi ühiskond jäädavaks tahtnud muuta.
Inimkond tammub ikka vanadel teedel, kunagi ei suudeta harjunud vaateviisidest lahkuda, jõuda vaba äranägemise juurde, mille tõttu just uued kavatsused ainuüksi teostust võiksid saada. Kõik püüded, tuttavailt, kõverailt teeradadelt lahkuda, jäävad asjatuiks; ilmaaegseiks jäävad selle tõttu seletused õigematest, lühematest teedest. Et aga ometi nii mõnigi harrastaja areneb, ilma et kuidagi tarvitseks ümber õppida, selleks on tõendusi olemas. Nii mõnigi satub aja jooksul vale teelt õigemale, iseäranis kui sarnase soovi eneses kasvatanud.
Kunstiharrastus on kõigepealt nendele omane, kes ise loomingule lähedal on seisnud. Kui Horatius oma oodi Maecenasele pühendas, siis tegi ta seda täis vaimustavat sõprust, sest ta teadis, et inimene, kes armastas loomingu vabu väljendusi, kes huvitusega poeete kuulas, kes usaldas lasta oma maja paremate meistrite poolt ehitada ja kaunistada, kes sõprade-muusavendade keskel viibides oma aia kuulsat ilu nautis, ise vabadel tundidel kunsti üiesannetelle püüdis läheneda.
Kõige õnnelikumad ja soodsamad võimalused kunsti harrastada on isevalitsejail olnud. Oma seisuse tõttu on nad tihti sunnitud seltskonnas valitsevaist tendentsidest kinni hoidma.
Vanemaist harrastajaist võib nimetada Nabopalassari, Babüloonia kuningat, Nebukadnetsari isa. Nebukadnetsari aegseil arhitektuuresemeil leitud tekstidest selgub, et Nabopalassar väga palju oli mõjunud oma aja kunsti arenemisse Babüloonia ilu tõstmisega. Kunsti kogumist siduda õige harrastava vaimuga on suutnud Ptolomeus II Philadelphus I Aleksandrias asutet esimese muuseumiga. See asutus oli ruumikas tempel, suurte saalide ja käikudega, kus rühm teadlasi ja kunstnikke ühiselt (Thiaros, Synodos) kuninga poolt valitud muusade preestri juhatusel oma tööle võisid anduda. Keiser Nero, kes ise näitleja ja võidusõitja loorbereid igatsenud, oli tuntud peale oma halva kuulsuse kui kunstnike ja poeetide sõber ning toetaja. Kuningas Justinianus, kelle päevilt pärit St. Vitale mosaiigid Ravennas, on ennast püha Sofia kiriku sisseõnnistamise puhul Konstantinoopolis Salomoni võitjaks nimetanud. See näitab jätkavalt, milliseid teeneid, muude seas, valitseja tähtsaiks pidas. Kuningas Karl Suur on Roomas antiikkunstist vaimustust tundnud, aga uutele ideedele nõutas ta teed Aacheni peakiriku ehitamisega. Nii mõnigi varem ja hilisem valitseja on sarnaste teenetega oma aupaistet tõstnud. Ka kirikupead on kunstiharrastuses nii mõndagi saavutanud.
Osalt on koguni usku ennast ikka kunsti harrastajaks ning selle peale mõjuvaks vaimuks peetud. Tõsi, kunsti varajasem arenemine sündis rahva ilmavaate populaarsema vormi – usu avitusel. Usu muutumine tõi ka kunstis metamorfoosi. Rahval kui ka osalt kunstnikel muutus ideeline ja sisuline eesmärk. Selle asemel, näituseks, et nõutada ja kujutada polüteistlikke jumalusi, hakati hiljemalt nõutama ja kujutama Madonnat ning Kristust. Muidugi oli alguses sarnane usu mõju muutumine relatiivne, sest ristiusu hakatusel, esimesel aastasajal, valitses üldine ususegadus. Kuningas Aleksander Severus on oma Larariumis Kristuse kuju asetanud imetegeva Apollonius Tyana kuju kõrvale. Tolleaegseist võimumeestest teatakse, et nad ühtlasi Kristusele kui ka taevalikule Veenuselle omi palveid pühendasid. Kunstnikel aga oli küllalt tahtmist omi ülesandeid laiendada, selle asemel, et alluda uue usu piiravale survele ning purismile.
XII. aastasajal soovitas müstik Suso, et igalpool head vaimuliku sisuga pildid oleksid. Sellest võib igatahes oletada, et kunstnikud tööd said. Piiskop Bernhard Hildesheimist, väljapaistvam kirikukunsti harrastaja kuningas Otto III ajal, lõi anderikkamatele noormeestele võimalusi väljasõiduks Itaalia ja mujale kunsti alal täiendamiseks. Suuremalt jaolt pakkus kogu see aeg vaimulikku kunsti, kuid on teada, kuidas noil ajul ennast avaldanud just kirikuisadest protektsioneerit kunst. Aschaffenburgi lossi biiblioteegis alal hoidunud Evangelaarium, mis üks paremaist keskaja illustratsiooniteostest, ei täida kaugeltki vaimulikke nõudeid, vaid lõõmab vabast fantaasiast.
Usk pole kunagi mingisuguseid erilisi piire kunstnikele ette võinud kirjutada. Et aga mõni kunstnik usust aetuna tööle andus, on usutav. Fra Angelico da Fiesolest, õrnema fantaasiaga varustet Itaalia kunstnikust jutustab ajalugu, et ta kunagi palvetamata oma tööd ei jätkand. Kuid ainult usu tõttu pole keegi kunstnik oma seisukorda kindlustanud. Paavstid Julius II ja Leo X on hinnanud Raffaeli ainult ta võimiste pärast kunsti alal ning kindlustanud ta olemasolu, samuti kui teised harrastajad, Ludovico Sforza ja Prantsuse kuningas Franz I da Vinci tööd võimaldasid kunstnikus suurt vaimu nähes.
Eelarvusest vaba loomingut tõendavad ristiusu õitseajal tihti ühede ja samade meistrite maalid vana ning uue usu traditsioonidel: Madonna ja Veenus, Püha Sebastian ja joobnud Bakhus, Apollo ja Kristus. On juhtumisi koguni, kus kindlasti ei teata, keda nimelt kunstnik on soovinud kujutada: ristijat Johannest või noort Bakhust, nagu ühes da Vinci maalis.
Kirikupead, preestrid ja teised pole kunstis omi pretensioone usu asjus kunagi kindlamaile aluseile suutnud seada. Tuleb meele tuletada kirikuis šokeerinud püksata seltskonda Michelangelo freskos Capella Sixtinas.
Kultiveerides ja lahendades maalilisi probleeme, käsitades rütmilist ja elavat liikumist, värvide sügavust, toonide mitmekülgsemat mängu, vabanesid Veneetsia kunstnikud iseäranis võimsalt usumõjulisest skemaatilisest vaimust. Tintoretto, Veronese, Tiziani ja teiste veneetsialaste kiriklikud maalid tuletasid sel ajal kõige vähem meelde konventsionaalseid usulisi pilte. Selle tõttu, teatavasti, leidis kirik tarviliku olevat Paolo Veroneset ühe pildi pärast püha inkvisitsiooni ette kutsuda. Nende ja teiste kunstnike spontaanne loomisvõim oli rajatud tõele, mis vaimulikke aineid usutavamaiks, aga ühtlasi kasvava realismi tõttu ka maisemaiks, profaanimaiks tegi.
Huvitav on kiriku püüd, mõnede kunstnike kogu toodangut ometi omast vaatekohast seletada. Rembrandti kunsti on püütud karakteriseerida personifitseeritud religiooni müstikaks – võitlus valguse ja pimeduse vahel. Rubensi teoseid nimeteti katoliku jumalateenistuse dekoratiivseks ülistuseks.
Kunstnikud on ikka ja alati realiseerinud igasuguseid legende, tänu oma loomisvõimele, muutes imesid tõeks, kuid nad pole unustanud omi eesmärke, kunsti ülesandeid ning ideid.
Ehtimise printsiibist tingitud nõudmised võimaldasid ka hiljem kunsti aineliste toetajate tekkimist. Juba keskaja lõpmatu arv pidupäevi, turniire, rongikäike ja avalikke mängusid sundis aadlit ning rüütelkonda kõige suurema hiilguse avaldamisele. Igatsus rikkalt ja kaunilt ilutseda loob tarviduse kalliste ja uhkete riiete, ülikondade ning maitserikaste ehete järele. Sarnaseil aegadel leidsid kudujad, gobeläänimeistrid, juveliirid ning ehtevalajad tööd. Kunstkäsitööstuse õitseaeg on ehtimisinstinkti tõusul. Lille’i linna arkiivis olevatest Burgundia hertsogi Filipp Hea arvetest on näha, et selle vürsti teenistuses 200 kuldseppa ja 130 maalikunstnikku tegevad olid. Nimetu arv kunstnikke töötas ainult vürsti isiku ja ta õukonna jaoks, sest XV. aastasaja vaim nõudis igal pool kultiveeritud ehtimist.
Kunsti korjamise printsiip lõi aluse kolletsionääridele kui muuseumite asutajatele. Uuema aja kunstteoste kogupaigad said alguse Cola di Rienzi päevilt. Petrarca kogus antiik- ja omaaegsete rahade kollektsiooni. Suurema muuseumi, mis sisaldas skulptuuri, kameesid ja gemme, asutas Lorenzo Medici Firenzes. Veel suuremaid muuseume asutati Euroopas hiljem igal pool. Kuulsamad muuseumid sisaldavad oma ajaloo veergudel väärtuslikumaid andmeid harrastava vaimu tegevusest.
Praegu on kunsti kogumine, kollektsioonide asutamine kõige laiema ulatuse saanud. Arheoloogilise kõrvalmaiguga kollektsionääri kalduvused kasvasid suuremalt jaolt Itaalias; Prantsuse, Saksa, Hollandi, Inglise ja Venemaale ning mujale laiali valgudes, lõid need kasvud iseäranis lopsakalt õitsema Ameerikas.
Nüüd korjatakse kõike: skulptuuri, maale, graafikat, illustreeritud raamatuid, mööblit, portselani, rahamärke, kristallnõusid, gobelääne, vaipe ning teisi kunsti ning kunstkäsitöö esemeid. Mitte ainult Euroopa omi, vaid Hommikumaa, India, Hiina, Jaapani, Afrika neegrite, paapua ning ookeani saartelt pärit kunsti teoseid. Itaalia primitiiv ja Hollandi maalid võistlevad kunstikauplejate akendel Pärsia miniatüüride ning eksootilise pronksiga. Kunstiturule on paisatud aastasadade produktsioon, erinevate esteetiliste püüete ja traditsioonidega.
Mõnigikord leidub põhjuseid, mis kollektsionääri teatud sihis panevad korjama. Kõige mõjuvamaks jääb muidugi esemete haruldus ja sellest olenev ametlik hindamine. Kuid väga tähtsaks põhjuseks on üldine maitse arenemine ja esteetilise ideaali muutumine. Uute väärtuste loojad aitavad seks kaasa, hoolimata sellest, kas nad küsimuse alla tulevat kunsti loovad ehk enesest väljaspool leiavad. Prantsuse kunstniku Felix Bracquemond’i vaimustet Hokusai propageerimisest on XIX. aastasajal Jaapani kunsti import ja sellega seot korjamine Pariisis alguse saanud.
Nii kui riigid omi muuseume süstematiseerivad ehk üldistavad, samuti talitavad kollektsionäärid. Väga tihti spetsialiseerub mõni kollektsionäär äärmiselt, kogudes näiteks ainult antiikkreeka skulptuuri ehk kõige uuemaid Prantsuse maale. Kuid tähtis pole, et üht ehk teist spetsiaalset kunstiobjekti kogus vajatakse, vaid kuidas ja millisel lükkel kunsti omandatakse. Ei puudu kollektsionääride hulgas parvenüüd, tõusikud, kes tönkavalt kogutud kunstiesemetega omi eluruume täidavad. On teisi, kes ettevaatlikult valides oma stiilitunde maksma panevad. Kurvemaks nähtuseks võib pidada pedantsust, mis omane just sarnastele kollektsionääridele, kes soendet iseteadvusega koguvad kõike, mis antiik, kõike mis, vana, vaatamata stiili, ilmavaate ning erinevate traditsioonide peale. Tihti tabab neid see õnnetus – alaväärtuslikku kunsti oma kõrgele tõstet lipu alla korjata. Iseenesest on see suur õnn, et leidub inimesi, kes kõike vana kunsti oskavad austada ja seda koguvad, sellega on mitmed möödaläinud kultuuri õied päästetud; kuid poleks õnnetus ilusaid närtsinud lilli pehkinud heintest lahus pidada.
Kollektsionäärid ja kunsti harrastajad, kes on laiema silmaringiga ja kunstis ainuüksi vana ehk uut ei näe, vaid tõepoolest mõlemaid oskavad hinnata, kes traditsioonide ja ilmavaadete evolutsiooni kunstis suudavad jälgida, kes kunsti kui niisugust hindavad, need kannatavad heameelega värsket, lopsakat kasvamist, ning kus neile meeldib, seal korjavad õisi.
Meie ajal on vana ülehindamisest saanud vanade stiilide ülessoendamine, ja protestiks selle vastu on hiljem ilmunud äärmine traditsioonide eitamine.
Aja vaimu kõrgusel seisev kunsti harrastaja ei unele möödunud kultuurides. Ta mõistab, et iga uus esteetiline ilmatajumine ainult seni vana vormi võib välja kannatada, kuni ise pole küllalt väljakujunenud, mil omale uue vormi leiab. Sarnane kunsti harrastaja tunnistab kunsti arenemist, teab, et elu ning kunst avalduvad muutlikes vormides. Selle tõttu reageerib ta intuitiivselt, aimab palju rohkem veel kui teab ja võtab elu ning kunsti nii kuis nad avalduvad.
Ühe Moskva kuulsama kunsti harrastaja poole pöördus kord keegi daam publikumist, nõudes seletusi selle galeriis olevate „ebaloomulike” piltide kohta, rõhutades iseäranis „looduse puudust”. Vanahärra võttis daami käe alt kinni, viis ta akna ette ja lausus: „Siin, armuline proua, see aknaraam piirab praegu tükikese loodusest, siin on loodus, see kõik on, ikka ja alati; nautige neid puid, seda taevast hoolega; kes kõik selle tegi, jääb meile saladuseks.” Edasi daami ühe pildi ette talutades: „Pildiraam, see raam piirab inimese vaimutööd, mis tehtud käte ja värvide abil; mis teie siin näete, on kunst, kes seda teinud, on teada, loete sealpool pildi alumises nurgas.” See näitus esitab meile õiget ja hingeliselt arenenud harrastajat.
Kunstiharrastus aitab inimsoo kultuuri arenemist seda enam, mida suurema ulatusega ta ise on. Kunst aga sisaldab eneses ikka küllalt vaimlist potentsi, mis võimsaid sümboleid loob, nii pea kui selleks soodne pind valminud. Igal ajal on kunst oma tähega varustet ja tõotab just siis uuestsündi ning pakub alles siis kõige paremat, kui tema tõe vastu kõigil on usaldust.
Ado Vabbe
Loomingust nr. 1/1923