Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

  
õneldes kirjaniku stiilist, on viimase all tavaliselt ikka mõeldud kirjaniku sõnastus­viisi ja formalistliku kooli stiiliuurimustes on piirdutud autori sõnastuselementide ka­tegoriseerimisega valmisolevatesse poeetika lahtritesse. Uuematel aegadel on stiili mõiste saanud avarama ja painduvama kä­situse osaliseks ja stiili eritlejad on haka­nud teose vormi- ja keeleelementide tagant otsima autori psüühilisi omapärasusi, ta vaimustruktuuri. Üha enam on hakatud stiili mõistet käsitama kui väärtusmõistet, mis haarab nii kunstiteose vormi kui ka sisu ja seisneb kunstiteose omapäraste ja ise­loomustavate elementide kogusummas, mille kaudu saab meile mõistetavaks autori mentis character, tarvitades renessansi fraasi. Stiili all on hakatud mõistma seda autori põhihoiakut, mis võib olla üldnimetajaks kõikidele kunstiteoses objektiivseks saanud elementidele. Stiiliuurija peab tunnetama kunstiteose ja autori persona poetica sidevuse. Siit saab iseenesestmõistetavaks, et kui soovitakse mõista mõne kirjaniku põ­hihoiakut, põhilaadi, s. o. tema stiili, siis ei tule vaatluse alla mitte ainult teose sõ­nastusviis, vaid kogu teose üldplaan, kom­positsioon. Veelgi enam: aine, ideestik, probleemistik, karakterid – seda kõike peab arvestama stiiliuurija. Juba ainevalik, ühe või teise kirjandusliigi eelistus on stiili küsimus, üheks võtmeks autori hingelaadi juure võivad olla need püsivad motiivid, mis kanduvad tihti autori teadmata-tahtmatagi läbi kogu ta loomingu. Aga püüdes tunnetada autori põhihoiakut, mõista ta isikupärast stiili, on oluline tähtsus ka au­tori loomingus elavate inimeste vaatlusel. On õpetlik jälgida, missugused inimesed domineerivad kirjaniku loomingus, milliste võtetega neid valgustatakse, missugused ise­loomujooned saavad tähenduslikuks, milline on autori suhtumine oma tegelastele. Vaa­deldes mõne autori kirjandusliku portreteerimisoskuse arenemist teosest teosesse, ühtede kujundusvõtete eelistamist ja asen­dumist teistega, värvitoonide vaheldumist, huvi siirdumist ühtede iseloomujoonte vaat­luselt teistele, selgub meile mõndagi autori vaimses füsiognoomias, ta stiilis. Kui Charles Baudelaire oma arvustustes kuju­tava kunsti üle ütles, et portreel, mis on lihtsem ja ühtlasi keerulisem, mis on pin­nalisem ja ühtlasi sügavam, siis võime sedasama teataval määral maksvaks pidada ka kirjandusliku portreteerimiskunsti kohta.

Mait Metsanurka on ikka nimetatud ideekirjanikuks. Ta kuulub nende loojate hulka, keda haarab mingisugune mõte, mingisugune probleem, ja kes siis selle väljen­damiseks, ekspressiivseks tegemiseks hakkab looma kulusid, otsima inimesi, jälgima ilmeid. Selles mõttes tal on palju sarnasust Ernst Petersoniga, kelle mõju Metsanurga kirjanikutee alguses on olnud küllalt tähe­lepandav. Kuid ometi – milline määratu vahemaa eraldab Metsanurka Petersonist, puht-kunstilisest seisukohast vaadates. Kui Peterson, maalides inimilmeid ja kujutades inimeste psüühilisi omapärasusi, on jäänud kaunis primitiivsele tasemele ja jämeda­koeliseks, siis Metsanurga inimloomuse kujutamisoskus on algusest peale olnud palju nõtkem ja kunstipärasem, ja tema arene­mine sellel teel on olnud märgatavalt edu­kas. Kui vaatleme Metsanurga rikkalikku toodangut seisukohalt, kuidas on arenenud tal inimloomuse kujutamine, ta portreteerimisoskus, siis võime seal eraldada kolm etappi. Esimese etapi tõelise saavutusena võime näha Vahesaare Villemi kuju, teises etapis ületab kõik endised saavutused Taa­vet Soovere, ja kolmandas tõuseb markant­selt esile Kristjan Itaudma. kes nende ri­dade kirjutaja arvates on Metsanurga loomingus üldse kõige nüansirikkamalt ja nõt­kemalt maalitud kuju, kõige intiimsemalt käsiteldud inimloomus.

Saadaolevate andmete järgi on Metsa­nurga esimeseks trükis ilmunud asjaks a. 1904 ajakirjas „Linda” ilmunud jutustus „Laenamas”. Viis aastat pärast seda ilmus „Vahesaare Villem” ja selle viie aasta pik­kuse vaheaja täidavad siinseal ilmunud jutukesed ja novelletid, milledest autor a. 1910 avaldas valimiku pealkirja all „Jumalalapsed”. Siia ajavahemikku aga kuu­lub ka „Isamaa õilmete” ilmumine. Neis esimesis kirjanduslikes katsetusis on tege­laskond küll õige kirju, kuid ei ole veel märgata märkimisväärset süvenemist ini­meste vaimseisse palgeisse. Kellest me siin kõik ei kuule! Rahahädas üliõpilasest, va­riserlikust lehmavargast, rahaahnest ma­japeremehest, külma südamega pojast, elukutselisist vargaist, kohmakast seminaris­tist, hella süümega logardist, eksitatud köö-gitüdrukust, kunstnikust-hädavaresest jne. jne. ja lõpuks „isamaa õilmest”, kes rän­dab aknalt aknale, otsides päikest, mille soojus aga ei ole enam võimeline teda elus­tama. Enamasti kõigil neil tegelasil siin on otsekui nutuvõru suu ümber, midagi kratsib neid südames. Nad ei suuda oma hädast vabaneda julge iseenese ületamisega ega rõõmsa minnalaskmisega.   Need on pisikesed inimesed ja pisikesed on nende rõõmud ja mured. Nad tunnevad hirmu naeruväärsuse ees, nad vaevlevad süüme­piinades, viseldes rahutult siia-sinna. Juba neis esimesis katsetusis on aga märgata, kuidas Metsanurga suhtumine neile oma tegelastele on kuidagi vaenuline, täis vim­ma. Ta otsekui parastades vaatleb nende pisikest piinlemist ega mõtlegi anda nende kannatusile suure traagika suursugust jumet. Peagu igaühe kohta neist tahaks ta nagu  hüüda:  ennäe inimest!

Autori saavutused inimilmete tabamises ei ole siin küll veel kuigi tähelepandavad. Jooned on jämedad ja kohmakadki, võrrel­des autori pärastiste saavutustega inimese kujutamise alal. Aga Luise, selle väärkasvatuse ohvriks langenud „isamaa õilme” näos on siin juba õige nõtkelt tabatud see spetsiifiline apaatia, mida on näha naiste nägudel, kelle ootused ja lootused erootili­sel alal pole täitunud ja kes rändavad vä­sinult ühe mehe käest teise kätte.

Kui eelnevad kujud olid esitatud enam­vähem siluetlikult põgusajooneliselt ja kiirepilguliselt, siis Vahesaare Villemi portree on kujutatud juba hoopis süvenenumalt ja nüansirikkamalt. See on stiilselt ühtlane ja puhas. Vahesaare Villem, olles oma põhi­laadilt suguluses niisuguste karakteritega nagu Kitzbergi Soosaare Jaan, teataval määral ka Tammsaare Katku Villu ja isegi Pearu, on kirglikuma, võiks ütelda, punasema verega kui tema ümbrus, kuid kannab endas samal ajal tuntavalt kõiki põhja­maise rassi tunnuseid. Tema käitumine kaaslastega on tormakas, närvlikult äge, jõhkergi, kuid põhiliselt ta on vägagi hella ja tundliku loomusega. Seda oma loomuse õrnust ta otsekui peidab kõigi räuskamiste, näkkuviskamiste ja näkkusülitamiste taha. Ikka põleb ta näos viha, ikka leegitseb seal põlgus. Ta otsekui viskleb ikka afektide krampides. „Villem kargas karjatades üles nagu metsloom, kellele ootamatult surmav haav selja sisse löödud …”, „Villem kiris­tas hambaid ja ulus nagu metsloom: „Ma tapan ta kuradi! Veel täna öösi!” Niisu­guses afektide lõõmas põleb ta kogu ro­maani kestel, kuni ta lõpuks väsinult vajub sentimentaalseisse kodunt lahkumise meele­oludesse. Vahesaare Villemi loomuses on palju Kristjan Itaudma kirglikkust armas­tuses oma illusioonide vastu, kuid tema jõudu ei hävita veel skepsise mürk. Kui ta langeb, siis ta langeb olude sunnil ja see­tõttu, et ta pole küllalt diplomaat, küllalt spekulant. Ta võitleb fanaatiliselt oma õi­guse eest, kuid liiga libtsemeelselt, võiks ütelda, liiga ausalt ja sirgjooneliselt. Kah­juks on aga maailmas ikka olukordi ja aegu, millal niisugustel teedel kõndijad ei jõua oma sihile.

Popsi Maali, Vahesaare Villemi armas­tatu ja Otsa Annuse ihaldatu, ei ole esita­tud hoopiski nii reljeefselt kni Villemi kuju. Naised on Metsanurga teoseis ikka enam-vähem kõrvalkujudeks, nad on apli­katsioonideks ja illustratsioonideks meeskaraktereile. Nende näod ei ole joonista­tud välja nii ilmekalt kui meeste palged. Õigupoolest peaks popsi Maali tõusma õige heroiliseks kujuks, sest seda on kahtle­mata naine, kes suudab ohvriks tuua oma ihu, et päästa armastatud mees ähvarda vaist ohtudest. Kuid popsi Maali ilme jääb siiski kuidagi ähmaseks ja ebaselgeks, sest antor ei ole mahti saanud küllalt sügavalt valgustada seda, mis sünnib puhta ja rikkumata naise hinges, kui ta sunnib ennast anduma võõrale vastumeelsele mehele.

Nii „Vahesaare Villemis” kui ka sellele eelnevais jutustusis on selgesti märgata kir­janiku kalduvust karakteriseerida oma te­gelasi nende tegude kaudu, näidata nende sisemaailma nende toimingutes. Metsanurga tegelaste füüsilise välimuse kohta saame vist küll pisut enam andmeid kui annab Tammsaare oma psühholoogilistes novellides oma tegelaste kohta, kuid need andmed pole kuigi olulise tähtsusega, nad pole eriti iseloomustavad sellele vaimsele palgele, mis saame neist inimesist.

Et üht kirjanikku küllalt sügavalt mõista, selleks tuleb tema loomingu sisu­lisi ja vormilisi elemente analüüsides, tema sõnastusstiili sugemeid jälgides ja tema te­gelaste ilmetega tutvudes leida selle kirja­niku elamuste põhilaad, see algrakuline tundevärving, millest võrsub välja ja saab mõistetavaks kogu ta looming. Kui Tamm­saarel ta elamuste põhiliseks tooniks on, võiks ütelda, skepsis ja skepsisest johtuv resignatsioon – nii ümbrusest kui ka ene­sestki üleolev resignatsioon, mis annab spetsiifilise jume ta sulest ilmunud artikli teiegi, mida nõrgub ta sõnastusstiili ele­mentidesse ja tegelaste palgeile, siis Metsa­nurgal on selleks elamuste põhiliseks vär­vinguks, võiks ütelda, kõlbeline viha, see isesugune eetiline rahutus ja rahuldamatus, mis kajab kõikjalt ta teoseist läbi. Seda võib ütelda juba pärast „Vahesaare Villemit” ja üha markantse­malt see selgub ta hilisemas loomingus. Nii Tammsaarel kui ka Metsanurgal on tegelasi, kes võitlevad oma tõe ja õiguse eest, kirg­likult ja fanaatiliselt. Tammsaare tegela­sed aga elule alla jäädes tunnetavad ela paratamatust, neil on otsekui väsinud, kõikemõistev ja kõikelepitav naeratus huulil. Metsanurga tegelastel aga kerkib otsekui mürgiseid aurusid hinge põhjast üles, langedes on nende näod otsekui valu­- ja vihakrampides. Vahesaare Villem, olles sunnitud lahkuma oma isatalust, langeb õige hardasse meeleolusse, aga seda ainult ajutiseks. Järgneval momendil juba tõuseb viha talle pähe, ta kiristab hambaid ja näi­tab rusikat oma kodukoha poole, hüüdes: „Neetud rumal armastus maalapikese vastu, mida isatalust ja kodukohast nimetatasse! See on minust kerjuse teinud! Selleperast pian nüid naesega kerjama minema, et sel­lest küinte ja ammastega kinni oidsin! Ole sa ära neetud!”

Vahesaare Villem on Metsanurga port­reekunstis suureks hüppeks edasi, võrrel­des tema eelnevate kujudega. See on maa­litud jõuliselt, kuid veel mitte eriti nüansi­rikkalt. Kui seni Metsanurk oli toonitanud oma tegelaste nägudes õige forsseeritult mõnd karakterioraadust, ilma mitmekülg­sema valgustuseta, siis „Orjades” – teos ilmus kolm aastat pärast „Vahesaare Vil­lemit” – ta hakkab sammuma avarama ja mitmekülgsema psühholoogilise süvenemise suunas. Ta võtab nõuks valgustada inimpalet hoopis mitmekülgsematest tahkudest ja sellest johtub, et tema isiklik vahekord Klaosega, tema suhtumine sellele tegelasele ei ole küllalt selge, mida on oma essees alla kriipsutanud juba Tuglas. Perspektii­vid vahelduvad, valgust lastakse langeda kord siit, kord sealt suunast. Seetõttu ei oie ajakirjanik Märt Klaos mitte nii selgelt-jõuliselt esitatud kuju kui Vahesaare Vil­lem, kuid tema ilmeis on enam nüansirik­kust. Mitmedki jooned seal jäävad kuidagi ebaselgeks, mõistatuslikuks. Kuid kõik need küsimusmärgid kuidagi enam erutavad.

Kahtlemata Märt Klaose portree on ül­diselt võttes disharmoonilisem Vahesaare Villemi omast. Siin on paljugi otsekui poo­likuks jäänud. Kuid see nägu äratab vaat­lejas hoopis mitmesugusemaid tundeid kui Vahesaare Villemi oma. Märkame, kuidas Klaost vaadeldes meis antipaatia vaheldub sümpaatiaga, viha kaastundega, imetlus põlgusega.

Märt Klaos on orjade laps. Ta näeb omaenda ja ümbruse soonis orjaverd voo­lamas ja tunneb end kutsutud ja seatud olevat selle vastu võitlema. Kuid õnnetu­seks ta on oma kehalt ja vaimult nii kidur, et peab paratamatult alla jääma elu bru­taalsetele jõududele.

Märt Klaos kuulub nende Metsanurga tegelaste hulka, kes tahavad, otse pööraselt tahavad rohkem olla kui nad suudavad. Üteldakse ju küll, et inimene õigupoolest peabki rohkem tahtma kui ta suudab, siis andvat resultaadid alati võimalikust mak­simumi. See on ju õigus, kuid tahtmise ja suutmise vahel ei tohi proportsionaalselt siiski nii suurt vahet olla, kui see on Kiaose ja hiljem veel drastilisemalt Taavet Soovere puhul.

Märt Klaosel on hoopis analüütilisem vaim kui Vahesaare Viliemil, kes ainult märatseb ja tuiskab, andmata endale kül­mavereliselt aru asjade tegelikust käigust. Märt Klaoses on juba skepsist, kuid kau­geltki mitte niisugusel hävitaval ja haigla­sel määral kui Kristjan Raudmas. Klaos kahtleb endas, kas ta kõlbab oma ülesande jaoks. Ta teab, et ta on loomult arg, julguseta ja tagasihoidlik. Ta teab ka seda, et midagi korda saata, selleks peab olema röövli julgus, kaabaka häbematus ja jõu­mehe tugevus. Ta oskab karta räbala mil­jöö assimileerivat mõju. Kuid ometi on temas tahtmine olla võimas, olla valitseja ja käskija, teha midagi suurt, tugevam kui kõik kahtlused. Sellesse tahtmisse on aga segatud ka kadedust, väiklust, närust umb­usku, pisikest viha. Märt Klaos ei ole Don Quijote, kes otse lapseliku süütuse ja hinge­puhtusega võitleb tuuleveskitega. Tema elus ei ole küll nii halenaljakaid sissekuk­kumist kui Don Quijote’l, kuid temas ei ole ka seda suurt ja puhast idealismi, mis meile Don Quijote teeb nii sümpaatseks. Märt Klaos on üsna pisike inimene, kes on istutatud närusesse miljöösse ja kes seal ei jõua ega oska välja elada oma komplekse. Viril ja jonnakas lõtvus tema näos, mida kirjanik meile on osanud hästi edasi anda, teeb ta meile antipaatseks.

Peale kõige muu ta on skandaalselt halb psühholoog. On loomulik, et talle meeldib Lukretsia kui jõuline, uhke ja täisvereline naine. Vaadelgem aga ainult, kuidas ta käitub selle daamiga, olles temaga kahekesi täiuslikult romantilises miljöös: ta teatab ette ja palub andeks, et ta kavatseb seda daami suudelda, ta kõneleb sõitmisest kaugele merele, ta võrdleb oma südant veripunase kuuga, ta kõneleb sellest, et ta tahab seda naist endale, millele Lukret­sia endastmõistetavalt vastab: „Mina ei ole loom ega asi, keda keegi kunagi omaks võiks nimetada.” Märt Klaos vaeseke ei tea, et naine ei armasta sõnu. Naine, eriti nii­sugune naine kui Lukretsia, tahab tegusid – isegi siis, kui need teevad haiget. Või siis teda erutab juba enam ignoreeriv jahe­dus. Jumala pärast aga mitte magusad sõnad.

Kuid Klaose näos on jooni, mis ärata­vad meis ka teistsuguseid tundeid. On lii­gutav ja sümpaatiat äratav see ilusama ja puhtama maailma igatsus, mis kahtlemata elab Klaoses, kuigi see ei avaldu ei tea kui jõuliselt ja kuigi seda varjutavad madalad kompleksid. Klaos on inimene, kelle hing ja valm ci saa kunagi minna rasva. Ta ei saa vajuda kodanliku jõudeelu igavasse mugavusse, sest see spetsiifiliselt metsanurklik kõlbeline rahutus ja rahuldamatus paiskab teda alatasa uutele radadele. Ikka on ta näljane, ikka on tal janu. Niisugune rahu­tus on heaks tõukejõuks, mis võib tiivusta­da inimest korda saatma väga palju, Ainult Märt Kiaose tiivad on nii armetult nõrgad. On liigutav vaadata, kuidas ta treenib oma tahet, kuidas ta püüab endast välja juurida argust. Kuid ta ei jõua isegi nii kaugele, et võiks usutavalt teeselda julgust ja tuge­vust. Ta laseb endale sadada rahet krae vahele, et harjuda ebamugavustega, ta kõ­neleb uhkele Lukretsiale stoilise trotsiga oma vaesest päritolust ning harjutab ennast endapiinamisc rangete naudingutega. „Or­jade” esimeses trükis ta lõpuks abiellub rikka ja vastumeelse lesega. On muidugi nooblim ja uhkem jääda üksi, kui ei saada seda, keda tahetakse, kuid Kiaose abiellu tormamlst võib vaadelda ka kui trotslikku lõppspurti ta endapiinamise teel. „Orjade” teises trükis autor asendab selle lõpp-hüppe vaiksemate allüüridega, lastes Klaost mõtis­kella: „Ammu see oli, kui ta kodulinnast välja oli sõitnud, pea täis suuri ideaale, hing täis kangelasmeelsust. Ta uskus siis, et ilm oma suurte ideaalidega häm­mastab, et kõik teda aukartlikult varsti kummardavad. Nüüd on ta elu ja inimes­tega kokku puutunud, on oma suurust mõõta ja tugevust proovida saanud. Ja era­pooletu olles peab ta end pankrotiks tun­nustama. Ja siis algab ta uuesti otsast, väikselt ja tagasihoidlikult, suurte sõnade­ta, vägevate liigutusteta, mitte sellega hoo-beldes, mis ta olla tahab, vaid sellena end näidates, mis ta tõeliselt on.”

Vahesaare Villemile on vastaskujuks jõhker ja alatu Otsa Annus, Kiaose vastas­mängijaks on Proosa, kes tuleb lõpuks võit­jaks – kuigi mitte moraalselt – nagu Otsa Annuski, sest elu armastab julma hoolimatust Pisarad ja ohked on esime­seks garantiiks elus allajäämisele. Metsa­nurk armastab opereerida kontrastkarakte-ritega. Seejuures võib tähele panna, et elus allajääjad, oma illusioonide eest mee­leheitlikult võitlejad on tal maalitud hoo­pis anduvama huviga ja nüansirikkamalt kui võitjad, kes hoolimatu jõuga saavuta­vad oma sihid.

Juba Metsanurga esimesis jutustusis võisime märgata, et autori tähelepanu köi­dab tüüp, kes meeleheitlikult tahab olla enam kui ta suudab, ja et autor kaldub teda käsitlema mitte kaastundlikult, mitte erapooletult mõista püüdes, vaid kuidagi muigavalt, ennäe-inimesiikult. Kuid seni­sed kujud olid jäänud siiski visandlikuks ja „Orjadegi” Klaos on märgatavalt dishar-mooniline ega rahulda autorit täiel määral. Taavet Sooverega aga, kelle kurvanäoline kuju olevat ilmunud autori silme ette vii­maseil aastail enne Maailmasõda (raamat ise ilmus alles a. 1922), on Metsanurk annud niisugusest kurvakujuliscst võitlejast väga õnnestunud ja täiusliku portree. Siin või­me kõnelda täie õigusega juba meistri­käest, sest Taavet Soovere kuulub meie kirjanduses vaidlematult parimate portree­de hulka.

Taavet Soovere on lihtne külapoiss, kel­lel on aga suured rosinad peas. Ta on lop­saka fantaasiaga, aga ääretu egotsentriline tüüp. On muidugi inimesi, kes ei rahuldu olemasolevaga, ihales säravamaid värve ja täiuslikumaid vorme, ja kes siis oma fan­taasias vabalt pillerkaaritavad. Taavet Soo­vere ei kuulu aga nende hulka, kes energia-küllaste teoinimestena oskavad realiseerida oma unistusi, ega ka mitte nende hulka, kes rõõmsate optimistidena oskavad elus näidelda, nagu Johan Bojeri Andreas ro­maanis -Vang, kes laulis”, nagu Ibseni kuu­lus luiskaja, nagu meiegi Nipernaadi, ja selles näitlemises oma kompleksid välja elavad. Soovere Taaveti õnnetus seisneb selles, et ta ei oska kuidagi korraldada oma vahekorda reaalsusega, igal sammul me kuuleme ta fantaasia-produktide haledat killunemist vastu tõelisust põrgates. Seejuures Soovere Taavet ei võitle ega rähkle mingite sotsiaal­sete programmide nimel, vaid oma isikliku auahnuse ja võimutahte rahuldamiseks. Ta ei ole mitte altruistlik, vaid ääretult egoist­lik idealist. See annab tema palgele veel kurvema jume kui on niisuguste maailma­parandajate nagu Cervantese rüütli ja Met­sanurga enda toodangus Kindralipoja ja Kristjan Raudma nägudel. Kui viimaste egoistlikud ja isiklikud huvid jäävad siiski hästi varju iildkasulikc ja ideeliste püüd­luste taha, kui nad on, võiks teataval mää­ral ütelda, oma suuruses õnnetud, siis Soo­vere Taaveti osaks on olla oma väiksuses õnnetu.   Ja see on hirmsam ja kurvem.

Nii Vahesaare Villem kui ka „Orjade” Klaos unistavad, kuid nende unistusis ei ole niisugust edevat dekoratiivsust kui Soo­vere Taaveti omades, mis kubisevad läiki­vatest žestidest, kujutlusist nagu see, kui­das ta kord uhke härrasmehena oma kodu-kohta sõidab, elegantsest autost välja astub ja kaunile looristatud daamile käe ulatab. Pealiskaudselt vaadates paneb see kõik ju muigama, kuld ometi me aimame, et Soo­vere Taavet on sügavalt traagiline kuju. Autorigi näolt seda kuju käsitelles kipub kaduma sealne tavaline pilkav muie, andes aset isegi vaikselt kaastundlikule ja lepli­kule naeratusele. Hästi on Metsanurk Taa­vet Soovere näos osanud edasi anda neid valujooni, mis on toonud sinna ta hiilga­vate unistuste kokkupõrked tegeliku elu­ga. Need kokkupõrked viivad teda Uha enam veendumusele, et tema nurjumistes on süüdi kaasinimesed. „Kõege lähemad inimesed on ikka kõege ullemad vaenla­sed,” kaebab ta ja tema hääles on väga haiget saanud lapse nututooni, kui ta oma elutee lõppedes soovib minna oreliga künd­ma ja korraga leiab, et „nad on keeled katki lõeganud, elid ei tule enam kuulda­vale”. Soovere Taavet on ja jääbki õigu­poolest lapseks, kel ei ole kasvatajat ja kes alatasa veristab ennast halbade mängukan­nidega.

„Vahesaare Villemit” ja „Orje” kirjuta­ma hakates autorit on peamiselt haaranud idee, probleem kui niisugune, ja selle lahen­duseks ja väljenduseks ta hakkas looma vastavaid kujusid. „Taavet Soovere” puhul aga teda on haaranud esmajoones see kurvanäoline kuju, mis on teda inspireeri­nud näitama portreemaalijana täiel määral oma võimeid. Ja tal on vaidlematult edu, sest siin ta on andnud viimistelduma ja puhtajoonelisema näo kui kunagi varem. Ta ei forsseeri enam värvidega, nagu mõne­ti Vahesaare Villemi puhul, ta ei kuhja vas­tandlikke jooni, nagu Klaose puhul. Ta maitse kujutamisviisis on hoopis peenene­nud. Liigliha on vähenenud, sest autor tunnustab siin vahendite ökonoomsust enam kui kunagi varem ja osalt ka hiljem. Igal värvinüansil on oma ülesanne, igal joonekesel oma koht. Ja kõik see ei jää mitte pinnaliseks virtuoositsemiseks. Siin on juba hoopis tähelepandavamalt psühho­loogilist sügavvalgustust, inimloomuse pee­nemat eritlust.

On tunda, et nende inimeste seerias, kes tallavad rohkem olla kui nad suudavad, kes on võitlejad, aga mitte võitjad – nende hulgas Taavet Soovere kuju on pakkunud kirjanikule juba üsna täiuslikul määral rahuldust. Lõplikult viimistelduna see kuju ilmus avalikkuse ette alles palju aastaid pärast Maailmasõda, kuid „Ürg-Soovere” olevat paberile pandud a. 1914-15, nagu teatab Hugo Raudsepp. On tunda, kuidas pärast Maailmasõda kirjanik otsib porteemaali alal avardumisvõimalusi, ta otsekui januneb uute modellide järele. Meie silme ette ilmuvad kujud nagu Toho-oja Anton oma uhke Tulba Truutaga, Epp, Vaaren – surmamõistetu novellis „Jumalata”, ärimees Martens oma kirjandusehuvilise naisega, ja mitmed teised.

Kui Taavet Soovere, Vahesaare Villem, Klaoski ja mitmed teised vandusid elule alla, mõru naeratus huulil ja vihapisarad silmis, siis Epp, Toho-oja Anton, samuti ka Vaaren ja uhke Martens emb-kumb kas ei otsigi väljapääsu neid ümbritsevast mil­jööst, rahuldudes täiuslikult olevaga, või – mitte saades seda, mida nad tahavad – os­kavad siiski leida mingi tee, mis annab lepitava lõpplahenduse. Majateenijal Epul, sel ühtsel südamel näiteks ei tule mõttes­segi igatseda midagi paremat. Kui sooverelikud tüübid visklevad oma tahtmistes ja igatsustes nagu kalad kuival, siis Epu tao­list köögilooma võime vaadelda kui oma­moodi elukunstnikku. Ta elab täiuslikult tänasele päevale, võttes sellelt ja andes sel­lele kõik, mis ta oskab, ega projitseeri mi­dagi homsesse. Tema õhtust rahu, kui ta uinub ristiskäsi, olles söönud oma paluke­se, võivad kadestada keisrid ja kuningad. Ta on täiuslik fatalist, kes  vaatleb  kõike häda ja viletsust, mida tal kanda tuleb, kui Jumalast läkitatud koormat. Tema enda mahasalgamises ja andmiserõõmus on patlju kõlbelist ilu. Epu portree on joonista­tud väga stiilipuhtalt ja ühtlaselt, olles Metsanurga loomingus üheks paremaks novelliportreeks. On päris selge, et Epu tao­line tüüp ei ole n. ö. Metsanurga eriala, kuid selle portree laitmatu õnnestumine näitab meile Metsanurga küpsi kunstnikuvõimeid ka nendel teedel, kus ta harva kõnnib. Epu portree esimeseks visandiks võib pidada seda eksitatud köögitüdrukut Lonnyt – novellis „Päikesekiir” – kes on kaugel kõigist süüdistamistest, käsitades oma „õnnetust” kui päikesekiirt ta elus.

Toho-oja Anton, Martens ja Vaarengi kuuluvad illusioonide küttijate ja rahutute otsijate liiki. Nemadki ei suuda painutada paratamatuse raudset rõngast, nemadki on sunnitud vanduma alla, kuid nad oskavad endale leida siiski rahustavat lohutust ja nende hingest ei kerki pärast loobumisi pettumuse mürgiseid aurusid.

Uhke ja auahne Toho-oja Anton otsib oma saanile sobivat küljepuud, et sõita kos­ja ihaldatud Tulba Truutale. Et ta seda ei leia, siis jääb kosjasõit katki. Toho-oja Anton jonnib paratamatusega ja leiab sel­lest jonnist rahuldust. Ta südames on tund­mus, et ta on tugevam kui kõik teised, ja Tulba Truuta tunnistab tema otsuse õigeks.

Mõttetult surmamõistetud Vaaren ägab hirmsates hingelistes piinades oma viimsel ööl. Meeleheite värinais ta vangub võlla poole. Kuid viimsel momendil ärkab temas erakordne julgus. Ta käsib timuka eema­le viia ja ütleb, et ta enese ise poob. „Olen süüdi, et kaua vaikides ülekohut kannata­sin! Et ennem vastu ei hakanud! Olen süüdi, et alandlik ja sõnakuulelik olin. Olen süüdi. Mõistan ise kohut!” Nõnda karjub ta, hüpates võidukalt kõrgele pingile ja vaadates heroismi joovastuses sõdurite ri­dade poole. See hiilgav lõppžest otsekui vabastab Vaareni hinge kõigist otsimispiinadest.

Tundub, nagu oleksid Metsanurgale en­dale vahetevahel hinge peale käima haka­nud need mürgised käärimised, milledesse ta tihti oma tegelased on jätnudki vaevle­ma. Ta on teinud katset leida mingeid vabastavaid momente, mis ära uhuksid või vähemalt kergendaksid kõiki neid kahtluse ja otsimise piinu. Paistab, nagu oleks And­reas Marteusi kuju looma hakates kirjani­kul esmajoones peas välgatanud mõte anda – vastukaaluks kõigile kahtlejaile ja kan­natavaile – teovõimsa ja energiaküüase tulundusgeeniuse portree. Kuid liiga meeli­tavalt on ahvatelnud endised rajad ja kir­janik on ärimees Martensigi varustanud hiilgavate ambitsioonidega, kättesaamatute unistustega. Ta on teinud temast jälle ini­mese, kes tahab rohkem olla kui ta suudab. Martens on imetlusobjektiks ärimaailmas, ta tahab selleks olla ka boheemlaslikus vaimuinimeste seltskonnas. Ta tahab olla mingi Cosimo dei Medici, kes võib omaks lugeda nii materiaalseid kui ka vaimseid rikkusi. Andreas Martens on teises variat­sioonis Taavet Soovere kõigi viimase ede­vate allüüridega. Kuid tema portree pole kaugeltki nii õnnestunud kui Taavet Soo­vere oma. Siin on tuntavalt ebakõlasid ja palju otsekui poolikuks jäänud. Tema näo­jooni vaadates ei taha nagu uskuda tema erakordset edu rahandusmaailmas, kuigi kirjanik meid selles püüab veenda. Tema näos on õige nõrga inimese närusust, mis avaldub ka selles, et ta on nõus jagama uuesti oma kodu naisega, kes ta on hülja­nud – pärast seda kui naise on omakorda hüljanud kirjanik Sanglepp. On vähemalt õnn, et naisel jätkub uhkust seda pakku­mist mitte vastu võtta. Ja romaani lõpus Andreas Martensit ei tiivusta enam võidu- ega kahjurõõm, vaid ta vajub teojulgele ärimehele üpris ebasobival viisil vaiksesse kurbusse.

Pinnaliselt ja ühekülgselt on valgustatud ka Martensi ilus ja andekas naine Roda, kellel on tähtis koht Martensi hinnaliste kunstivarade hulgas. Selle naise siseelust lastakse meil aimata õige vähe. Ta üteldavasti rikas hing on peidetud hoolikalt kül­ma ja suletud maski taha.

Kahekümnendate aastate keskpaiku al­gab Metsanurga suurte  romaanide  ajastu. Kerkib silmapiirile „Valge pilve” ja „Puna­se tuule” arvukas tegelaskond, kus on mit­meidki õige hästi joonistatud portreid. Il­muvad tegevusväljale ärimaailma esinda­jaina Arrasted, laia pintsliga maalitud „Soo­saare” tegelaskond. Aga ka näidend nagu „Kindrali poeg” ja novellikogud nagu „Elu murrab sisse”, „Maine Ike” ja „Viimne päev” toovad juure uusi nägusid, kus me, tõsi küll, leiame õige sageli juba tuttavaid jooni. Ei puudu isegi maalingud ajaloolis­test tegelastest, milliseid pakub romaan „Ümera jõel”. Kuid nägudegaleriis, mida on annud see produktiivne ja hoogus aja­järk ja kus kõige viimatisteks lalemaulatuslikeks saavutusteks on hingepiinades vaevleva pastori ja ta kõlvatuvõitu naise portreed romaanis „Kutsutud ja seatud”, hiilgab üle kõigi teiste „äljetu haua” kan­gelase Kristjan itaudma pale.

Metsanurka on ikka huvitanud liha ja vaimu vaheline võitlus, kusjuures ta süm­paatia osalisiks on saanud maiste toitude põlgajad, vaimsete naudingute poole püüd­levad askeedid. Põlgava muigega ta maa­lib aplaid prassinguid ja tõusiklikke õgi­jaid, nagu näiteks on oma rasva uppuvad Berta ja Julius Otte novellis „Rahu ja üks­meel”. Kristjan Raudma juures saab aga see liha ja vaimu võitlus kõige peenema analüüsi osaliseks, kusjuures autor lõpuks targa mõistmisega näib tunnustavat mõle­mate õigusi.

Kristjan Raudma traagika seisnebki sel­les, et temas on kaks mina: üks kisub mul­la poole, teine eeterlikesse kõrgusisse. Üks ihkab armastust, kauneid dekoratsioone, au ja hiilgust; teine naerab kõige selle kui ko­danliku prahi välja, treenib end kannatus­tes, elab kommunismiideele. See võitlus toob kaasa skepsise, mis kurnab Kristjan Raudma elujõu viimseni välja.

Kristjan Raudma kuulub jälle nende Metsanurga tegelaste hulka, kes tahavad olla rohkem kui nad jõuavad, kes tahavad elada tingimata teisiti kui nad suudavad. Kristjan Raudma tahab olla teovõimas juht, kes elab ainult oma ideele, knid tegelikult ta on ääretult skeptiline filosoof, kes tihti oma tundeissegi takerdub.

Kristjan Raudma kuju teeb aga üllaks ta sünnipärane nobless. Kui Klaose orjaverepõlgus oli enam teoreetiliste mõtisklus­te saadus, siis Kristjan Raudma juures see on instinktiivne. Ehtse kommunistina ta loomulikult põlgab kõiki rikkaid imejaid, kuid veel enam ta põlgab neid vaeseid, kes oma jõuetuses end häbistavalt alandavad rikaste ees. Ta põlgab inimesi, kel puudub kõlbeline jõud nõuda oma õigusi.

Selle sisemise uhkusega käib aga kaa­sas sügav inimesearmastus. Kristjan Raud­ma näojooned on ranged – kannataja ja askeedi omad – kuid neile annab mõnikord erilise pehmuse soe inimlikkus. Krist­jan Raudma tunneb ja mõistab nii enda kui ka teiste inimlikke nõrkusi ja ta pin­gutab lakkamatult oma tahet, et neid kao­tada, et inimest õnnelikumaks ja paremaks muuta.

Metsanurk maalib oma tegelasi tavaliselt jahedalt muiates või siis äärmisel juhtumil vaikse kaastundmusega. Kuid Kristjan Raudma portree on loodud kirega, nii­suguse entusiastliku kaasapõlemisega, mis on üsna haruldane Metsanurga juures. Võibolla just seetõttu ta on suutnud val­gustada võitlust Kristjan Raudma hinges nii intiimselt, nii varjundirikkalt. Selle oma „ameti” poolest põrandaaluste juhi, kuid tegelikult oma põhiolemuselt traagiliselt lõhestatud hinge elumõtte otsing ja eetiline tundlikkus on esitatud niisuguse sugestiiv­susega, et me oleksime valmis minema selle inimesega koos surma. Taavet Soovere portree on maalitud kahtlemata laitmatult hästi, kuid seal ei ole seda erutavat kaasatõmbavust, mis on Kristjan Raudma näos. Teda vaadates on tunne, nagu tunneksime ta hingeõhku.

Kristjan Raudma näojoontest mitmed on meile tuttavaks saanud juba varem, sest eks Kristjan Raudma ole ju ka üks Taavet Soovere variatsioon, kuid väga meisterlik variatsioon.

Kahtlemise kannatuse jälgi näeme ka hingekarjase Harald Päivili näos romaanis „Kutsutud ja seatud”. Nii tema kui ka Krist­jan Raudma hinge on jäänud lapsepõlvest hardus pühakirja vastu, aga kui Kristjan

Raudma püüab seda tappa intellekti vaheda teraga, siis Harald Päivil otse kultiveerib seda tunnet, toetudes pealegi arvamisele, et mõistus pole suuteline tungima viimsete tõdedeni. See pastor juba ei lase enda kal­lal närima hakata intellekti hagijal. Ta vahekord Jumalaga on seni üsna rahulik, kuni häireid ta ellu toob Tamaara truudusemurdmine. Siis ärkavad ta hinges küll kahtlused Jumala suhtes, kuid ta uinutab enese uuesti uskuma, võttes põhimõtteks: see usund on inimesele kõige väärtuslikum, mis talle kõige sügavama elamuse annab. Kuid see veendumus pole küpsenud raskete heit­luste puhastustules ja seepärast see ei suu­da meid eriti elektriseerida.

Harald Päivilgi kuulub nende Metsa­nurga kangelaste hulka, kes võitlevad ko­danliku mugavuse ja vaimse kutsumuse vahel. Kui Kristjan Raudma langeb võit­luses purustatuna skepsisest, siis Harald Päivil uinub uuesti oma kodanlikku hea­olusse. Ta võitlus ei löö lõkkele kuigi va­lusaks lõõsaks. Kristjan Raudmat maalides autor elab kirglikult ta võitlusele kaasa, Harald Päivilit kujutab ta aga vaikse mui­gega. Ometi on Harald Päivili portree Metsanurga loomingus üks stiilipuhtamaid, joonistatud peene tagasihoidlikkusega. Hästi on siin edasi antud see ebatead­lik valevagadus, mis annab sellele näole mõnikord nagu lapselikku süütust. Niisugune süütu hangeldamine Jumalaga on Metsanurka juba väga ammu huvitanud – meenutagem lehmavarast Sambla Räni, kee palub Jumalalt kaitset ja tuge oma „õigel” teel, samuti tegelasi näidendist „Va­gade elu”.

Metsanurga meistri portreed on meesportreed. Ei ole ühtki naist, kes oleks tal joonistatud nii osavasti kui näiteks Taavet Soovere, niisuguse sisemise leegitsemisega kui Kristjan Raudma. Vaidlematult plastiline on küll Epu kujutus, kuid Eppu ei ole mõtet vaadelda üldse naisena, siin pole te­gemist mitte niipalju naiselike eriomaduste ja finessidega kui puhtinimlike joontega. Metsanurga meeste ihaldused naiste järele on küll õige mitmelaadilised, kuid armas­tus ei saa neile kunagi selleks   elu   kesk­punktiks, mis jätaks varju kõik muu. Sel­les mõttes on Metsanurga mehed vägagi maskuliinsed. Andreas Martensi hingevaevad keerlevad küll peamiselt ta õnnetu abielu ümber, kuid on selge, et ta ei vaja oma ilu­sat ja uhket naist mitte armastuse tarbe, vaid auahnuse rahuldamiseks. Roda on Martensile ta elus noobliks dekoratsiooniks, millest tal on kahju loobuda.

Juba ammu on tähelepanu juhitud Met­sanurga naisportreede kahele põhitüübile: luksusnaisele ja kodukanale, sõiduhobusele ja tööloomale. „Orjades” esindavad seda vahekorda uhke Lukretsia ja alandlik Kristi ja siit peale figureerivad Metsanurga meeste elus tihti niisugused vastandpaarid: Taavet Sooverel Kolliotsa Viisa ja Öisu Olli, Martensil Iris ja Roda, Soosaare Juhanil Leita (teataval määral ka Elsa) ja Lii­vaku Maali, ning lõpuks Harald Päivilil Maria ja Tamaara. Metsanurk armastab siingi esile tuua kontrastkaraktereid, nagu seda nägime ta meeste puhul.

Metsanurga meesportreid vaadeldes märkame, et ta erilise kiindumusega kuju­tab inimesi, kes rangelt järgivad oma ideid, kes kütivad fanaatiliselt oma illusioone ja unistusi. Kui ta neil inimesil laseb oludele alla jääda – ükskõik siis kas vihaga või mõne üleoleva žestiga – siis ta otsekui ta­hab sellega ütelda, et maailm ei ole veel küps neile sinaseile inimesile, ja näidata, kui raske on elada sel inimesel, kes tahab elada tingimata teisiti kui teised. Need ini­mesed ei rahuldu iialgi sellega, mis neil on, ja on mõistetav, et armastuseski neile ei piisa ainult naise hellusest, õrnusest ja alandlikest ohvreist. Nad ihaldavad mingi­sugust erandnaist, uhket ja kättesaamatut olendit, kellega pole küll vahest mugav olla ja kes haigetki võib teha, kuid kes erutab oma erandlikkusega, kõditades mehe auahnust. Tundub, et Metsanurk isegi tun­neb suuremat huvi nende nn. sõiduhobuste kui kohusetruude tööloomade vastu. Luk­retsia Koda kaaren Tamaara taolisi naisi ta maalib nagu suurema vaimustusega kui teisi. Ma ei ole nõus M. Sillaotsaga, kui ta ütleb oma Metsanurka käsitlevas kirjutu­ses, et  Metsanurk   neile   Kristi-Iris-Maria­tüüpi naistele omistab vähem intelligentsi, vähem ilu ja sarmi kui nende vastandtüübile. Metsanurk ehib neid naisi küllaltki silmapaistvalt nii hingelise kui ka välise ilu­ga, kuid asi seisneb selles, et need naised on liiga kättesaadavad – heas mõttes. Kui mees on kindel, et teda igal ajal võetakse vastu suure armu ja õrna hellusega, siis see pakub talle küll mugavust, kuid mitte alati rahuldust. Mehel on aga tarvis rahuldada oma jahiinstinkte ja Metsanurga mehed on kõik kirglikud jahimehed – nad küti­vad kõrgeid ideid, täitumata illusioone, saavutamata naisi. Lukretsia-Roda-Tamaara ja Liivaku Maali taolisi naisi on mõtet küttida, sest kunagi ei või teada, missugu­sed tuuled nende naiste meeli pööravad. Alati peab nende juures valvel olema. See ei ole küll mugav, kuid erutab ihaldama.

Metsanurga naisportreid vaadeldes mär­kame edasi, et Metsanurka ei huvita eriti ei ema-tüüpi ega kokoti-tüüpi naine puhtal kujul. Naist emana vaatleb ta õige harva ja möödaminnes ja kokoti-tüüpi naised nagu Arraste armukesed Labrador ja Saaroni valge lill on nähtud ka üsna pealiskaudselt. Metsanurka näib huvitavat naine kui oma­ette isiksus. Seejuures ta ei lähene naisele vanamoodse moralisti pilguga, võttes väär­tuse hindamise aluseks ta nn. vooruslik­kuse. Luise „Isamaa õilmeis” hukkub, kuid hukkub seetõttu, et tal pole vaimset selgroogu, väljakujunenud ja elujõulist maail­mavaadet. Seevastu Roda ja Kaareni kui rikka vaimse sisuga naiste juures pole üldse olulised need momendid, mis viivad põhja Luise. Roda jääb ikka Rodaks, ükskõik kas teda armastab ärimees Martens või jätab maha kirjanik Sanglepp, ja me usume, et Kaaren ei hakka kõikuma, ükskõik kui mitu Kristjan Raudmat tema kõrvalt ka ei kaoks. Metsanurk oskab naise näos näha naiselikku veetlust, aga ka vaimseid väär­tusi. Seejuures ta ei kaldu kummaski suu­nas äärmustesse. Ta ei kaldu kujutama naist ainult erootiliselt kütkestava voodiloomana ega armastuse kaunidusi ignoree­riva sinisukana. Tunneme, et kirjanik joo­nistab Roda ja Kaareni taoliste naiste pal­geid sümpaatiaga, kuigi ta ei vaevu seal tabama finesse nii nõtkelt kui mõnikord oma meesportreis.

Üheks kõige viimisteldumaks naisku­juks Metsanurga loomingus on Alma Verihurm, kuuludes Roda ja Kaareni taoliste tugeva selgrooga naiste liiki. Ta on naine, keda pole kuigi kerge kätte saada, sest „ta ei lase naljalt enesel vabadust võtta”, nagu ütleb poodnik „Valges pilves”. „Muidu oless talle mõni juba ammu kammitsa jal­gu ja ravvad suhu pannud”. Alma on moodse hingeeluga naine. Ta süda tuksub kaunikesti polügaamiliselt. Armastus pole talle elu keskpunktiks, mille varju jääks kõik muu. Kaine ja asjaliku pilguga ta os­kab näha nii mitmeski mehes nende väärtomadusi ja seepärast tal polegi nii kerge otsustada lõplikult kellegi kasuks, sest eks üks valik sisalda ikka mitmeid loobumisi. Kui Kaarenis ja Rodas oli märgata nagu mingit aristokraatset jahedust, siis Alma on hoopis dünaamilisem ja optimistlikum loo­mus. „Valges pilves” tema näos on veel tuntavalt poisilikke jooni, kuid „Punases tuules” ta otsekui puhkeb täisvereliseks ja tugevaks naiseks.

Aima portree on joonistatud hoopis de­tailsemalt kui Roda ja Kaareni omad. Meile näidatakse õige mitmelaadiliste sünd­muste kajastusi selle naise hinges ning val­gustatakse isegi selle talutüdruku vahekorda Jumalaga. Almat ei kihuta taga mingid au­ahnused. Ta tahab olla lihtne inimene, täita oma kohust ja jääda ausaks. Ta ei kannata alaväärtustunde all ja ta on popsitütrena väärikam ja iseteadvam kui mõnigi peretütar. Alma on omamoodi Epp, kuld hoopis teadlikum ja mitmekülgsem Epp. Erilise sarmi annab tema näole see soe inimlikkus, millega ta suhtub oma ümbru­sele, ja väärikaks teeb teda see talutüdruku kohta küllalt kõrge intelligents, mis pais­tab igal sammul silma tema sõnades ja te­gudes.

Eespool on võimalik olnnd tõsta esile Metsanurga väga arvukast tegelaskonnast ainult üksikuid ning viidata nendegi nägu­del ainult kõige väljapaistvamatele joon­tele. Ei saa salata, et sellest arvukast lee­gionist mitmedki jäävad skeemideks, pea­liskaudselt visandlikeks ja karikatuurseiks, sest Metsanurka sütitab enamasti ikka es­majoones idee, väga harva puhtal kujul inimnägu kui niisugune. Aga kuigi ta ei ole nn. elukutseliselt puhtal kujul portre­tist, on tema küpsed kunstnikuvõimed lubanud tal toota selgi alal vägagi silmapaist­vat. Seejuures on meile selgunud tema ini­mese põhitüüp, mis varieerub teosest teo­sesse ja mille juurde ta ikka jälle tagasi pöördub. See põhitüüp aitab hästi valgust heita ta kirjaniku isiksuse põhilaadile, ta vaimsele füsiognoomiale ehk teiste sõna­dega: stiilile. Selleks põhitüübiks on ra­hutu ja otsiv inimene, kes januneb täius­likkuse järele, kes tahab inimest paremaks teha ja maailma ilusamaks. Ülesanne on raske ja tee konarlik. Enamasti alati enne sihile jõudmist langetakse, kuid langetakse vihaga, mõne terava žestiga, üsna harva lootusetult väsinuna. Metsanurgal ei ole seda väsinud resignatsiooni, mis näiteks on Tammsaarel. Tema kangelane langeb küll, kuid tema asemele otsekui tõuseb midagi muud eksisteerima. Kristjan Raudma maise isiku hävitavad küll kuulid, kuid jäljetu haud jääb elama.

M. Sillaots heidab Metsanurga mees­tegelastele ette, et nad kõhelevad mitme nai­se vahel, suutmata valida, et nad ei oska küllalt hinnata ega armastada seda, kes truult nende juures on. See tähelepanek on kahtlemata õige, kuid vaadeldes sügava­male, püüdes leida selle nähtuse põhjusi, saab meile selgeks, et siingi avaldub Met­sanurga rahutult otsiva inimtüübi igatsus täiuslikkuse järele. Ja millal siis Uks naine suudab endas kehastada kõiki voorusi!

Metsanurga põhitüüpi kihutab nagu ala­tasa taga tunne, et elu jääb elamata. Elu läheb mööda ja midagi ei ole tehtud. See kihutab ruttama ja ahnitsema, võitlema ja kahtlema. Ei ole Metsanurga kangelane see, kes rahuliku iseendastmõistetavusega võtab elult kõik, mida see annab, ja annab elule kõik, mida ta suudab, olles teadmises, et the rest is silence. Ikka ta tahab rohkem kui ta suudab, ega oska võtta seda, mida ta saab. Mäletan, kuidas Metsanurk kunagi vestluses vaimustus mõttest kirjutada no­vell puhtal kujul teemal, kuidas inimene ei oska elada olevikus, projitseerides kogu oma elu tulevikku. Ja lõpuks ta peab siit maailmast lahkuma tühjade kätega, nagu see sünnib selle Sander Pähklimäega, kes kütib oma suurt unistust ja kelle ees lõpuks ähvardavana avaneb mõiste: elamata elu. On väga huvitav ülesanne jälgida selle nü. carpe-diem-motiivi varieerumist Metsanurga loomingus, mis ei jää kajastumata isegi ta sõnastusstiili elementides.

On kirjanikke, kelledel kõrvaltegelased saavad tihti selgemad profiilid kui peate­gelased, sest viimased, olles kuhjatud liiga paljude joontega, ei suuda nagu enam mõjuda oma kõige olulisemaga. Metsanurk ei kuulu nende hulka. Tema meistrikujud sünnivad siis, kui ta võtab kellegi kujutuse fookusesse, heites valgust mitmest küljest, joonistades hoolika põhjalikkusega, kus­juures on iseloomustav, et ta oma parema­tes kujudes tegelase vaimset mina laseb avalduda ta tegudes, harrastades vähem omapoolselt kirjeldavat elementi. Siis sün­nivad portreed nagu Taavet Soovere ja Kristjan Raudma. Metsanurk ei ole visan­dite meister. Karikatuurist ja šaržist, mida näiteks tihti harrastab Pedro Krusten, on ta hoopis kaugel. Olgu siinkohal ka tähen­datud, et Metsanurk ajaloolisi kujusid ei maali mitte niisuguse sugestiivsusega kui tänapäeva karaktereid.

On põhjust loota, et kuuekümne kün­nisele jõudnud vana tõeotsija rikastab eesti kirjandust edaspidigi kujudega, kes oma ideelistes püüdlustes ja täiuslikkuse igat­sustes on ühed neist, kes teevad paremaks homse inimese ja homse maailma.

Erna Tillemann

Varamust nr. 9/1939