Saksa poliitika Bosnia küsimuses 1908.-1909. aastal.
I.
Saksamaa tõusis 1866. ja 1870./71. a. sündmuste tulemusena Euroopa juhtivate riikide hulka. Omandatud tähtsa positsiooni säilitamiseks oli vajalik Saksa keisririigi seisundit välispoliitiliste vahenditega võimalikult kindlustada. Riigikantsler Otto v. Bismarck arvas õigusega, et Saksa seisundit võisid ähvardada kõik suuremad konfliktid Euroopas, sest iga sõjavõimaluse tekkimine võis õhutada Prantsusmaa revanšipüüdeid. Konflikti puhkemist tuli oodata peamiselt kahes küsimuses – Elsass-Lotringi ja Türgimaa pärast. Nii tuli Bismarckil ühelt poolt isoleerida Prantsusmaa, teiselt poolt takistada kriisi tekkimist Türgi resp. Balkani küsimuses kahe pearivaali – Venemaa ja Austria-Ungari vahel. Esimese ülesande täitmiseks katsus ta Saksamaa poole võita Prantsusmaa võimalikke liitlasi sõja korral, s. o. Venemaad, Austriat, Itaaliat ja Inglismaad. Teiselt poolt oleks Balkani küsimuses Venemaa tugevnemine Türgimaa arvel pidanud äratama kadedust Austrias ja ümberpöördult. Nii oli Saksamaale siin kasulikum välja astuda Türgimaa säilitamise eest. See seisukoht sundis Saksamaad Berliini kongressil avaldama survet Venemaale, et saavutada mõnesuguseid mööndusi Türgi huvides. Vene ilmsele pahameelele vastas Bismarck 1879 Saksa-Austria kaksikliidu loomisega. Samal ajal ei olnud kaugeltki tema huvides soodustada Austriat Venemaa arvel. 1881 restaureeriti nn. kolmekeisriliit, millele juba 1872-73 oli Bismarcki algatusel alus pandud. Nende tehingute varal püüdis Bismarck Lähis-Ida suurte probleemide lahendamist teha sõltuvaks Saksamaast, et sel teel ära hoida üllatuslikkude sammude astumist küsimusega seotud suurriikide poolt. Saksamaa positsiooni püüdis Bismarck kindlustada igas suunas. Keskriikide liitu täiendati uute liikmete juurdetõmbamise teel: 1882 ühines Itaalia, kes oli pahandatud Prantsuse territoriaalsest ekspansioonist Põhja-Aafrikas (Tuneesia okupeerimine) Saksa-Austria kaksikliiduga; sellega kujunes nn. kolmikliit 1883. aasta tõi Rumeenia lähenemise keskriikidele. Samal ajal tehti katset tõmmata ka Inglismaa Bismarcki liitudesüsteemi, kasutades selleks Inglise vastuolu Prantsusmaaga Egiptuse pärast. Neil üritusil oli tulemusi: 1887. a. veebruaris teostus kokkulepe Itaalia ja Inglismaa vahel Vahemere küsimuses. Sellele ilmselt Prantsusmaa vastu suunatud seisukohavõtule astus märtsis juurde ka Austria. Samal aastal lõppes kolmekeisriliit. Et selle uuendamisel tekkis raskusi Austria pärast, sõlmiti Venemaa ja Saksamaa vahel nn. Rückversicherungsvertrag, milles mõlemad pooled tõotasid juhul, kui teisele peaks tungitama kallale, heatahtlikku erapooletust. Ehkki viimane kokkulepe seisis ilmses vastuolus kolmikliidu mõttega, nõustus Bismarck teda sõlmima – nähtavasti Prantsuse hädaohu kartusel.
Sellise liitudesüsteemiga kindlustas Bismarck Saksamaa seisundit ja püüdis talle anda võimaluse tõusta vanade suurriikide kõrvale. Bismarck opereeris kõigi vahenditega ja kohaldas oma poliitikat silmapilgu vajadustele, ilma seejuures laskumata liiga lähedasse sõltumusse ühestki huvirühmitisest: „ei ole Saksa riigi ülesandeks laenata oma alamaid naabrite ihade teostamiseks vara ja verega”. Keiser Wilhelm I võrdles Bismarcki tsirkuseratsuriga, kes seistes neljukihutaval hobusel žongleerib viie kuuliga (Euroopa suurriigid!) ning ainult seetõttu, et ta neid hoiab alati liikumisel, neid suudab valitseda.
Loomulikult läks sellise süsteemi käsitsemiseks vaja isikut erakordsete riigimehevõimetega, nagu seda oli Bismarck. Tema järglased polnud aga võimelised jätkama seda poliitikat; juba 1890 jäeti Rückversicherungsvertrag Venemaaga uuendamata. Sellega loobus Saksa poliitika võimalusest Venemaa sõpruse abil vaos hoida Austriat ja pidi siitpeale viimase suurenevale aktiivsusele Lähis-Ida küsimusis tahes või tahtmata vastu tulema. Asjaolude areng võttis Saksamaa suhtes nüüd üha pahaendelisema suuna. Esimeseks hoiatavaks märgiks oli Vene-Prantsuse lähenemine 1891-94. Kui Saksa maailmapoliitika hiljemini sundis Inglismaad otsima lähenemisteid Vene-Prahtsuse kaksikliidule, siis oli selle loomulikuks tagajärjeks Saksamaa üha suurenev üksildustunne ja vajadus järjest enam toetuda ainsale tõsisele lepinglasele – Austriale. Tekkinud olukorra raskusi pehmendas vaid asjaolu, et XX sajandi alul oli Lähis-Ida nihkunud väljapoole Venemaa huvipiirkonda. Kui aga Vene ekspansioon Kang-Idas kokku varises õnnetu Jaapani sõja tagajärjel, omandas Lähis-Ida probleem Venemaale uuesti esmajärgulise tähtsuse. Keiser Wilhelm II hilistunud katse läheneda nüüd uuesti Venemaale ei andnud tulemusi ja Björkö kokkulepe aastast 1905 jäi ratifitseerimata. Nüüd kerkisid sündmused Balkanil Euroopa poliitika tulipunkti, paljastades Saksa poliitikale tõsiasja, et ta oma püüetes ja soovides oli jäänud üksi. Selles olukorras seisti küsimuse ees, kas lüüa käega kõigile sdniseile taotlusile ja tööviljale või otsida pääsu tingimusteta koostöös Austriaga.
Ka Austrias olid olud küllaltki komplitseeritud. XX sajandi alul tasakaalustasid Austria riiklikus süsteemis teineteist rahvustunnete ärkamine ja tung merele ning riigipiiride laiendamisele. Nii esimese kui teise printsiibi tugevnemine pidi hädaohustama Austria seisundit riigina oleval kujul. 1908. a. oli Status quo säilitamine saanud kaksikmonarhia eluküsimuseks. Sel seisukohal ei asunud aga Austria diplomaatia, kes otsustas kasutada Venemaa Kaug-Ida sõjast ja revolutsioonist tingitud ajutist nõrkust Austria hegemoonia saavutamiseks Balkanil. Seda suunda asus teostama Austria välisminister Alois Lexa v. Aehrenthal. Ta lootis oma kavaga peale välispoliitiliste paremuste ka sisepoliitilisi: kaksikmonarhia üksteisega tülitsevaile rahvastele tuli näidata aktiivse ja tagajärjeka välispoliitikaga, et riigil selgi kujul on elujõudu, teotsemisindu ja -tahet. Uue suuna esimeseks sammuks kujunes Sandžaki raudtee küsimus. Kavatsetav raudtee pidi looma Austriale iseseisva, Serbiast sõltumatu ühendusvõimaluse Saloniki kaudu Konstantinoopoliga. Austria plaan, leides üldiselt elavat tähelepanu, avaldas suurimat üllatuslikku mõju Venemaal. Sõnum raudteeehituse kavatsusest lõi Peterburis Vene välisminister A. P. Izvolski sõnade järgi pommina sisse.
Venemaa olukord ei olnud tol hetkel kadestatav. Ühelt poolt pidas Vene valitsus Sandžaki raudtee kava õigusega enesele ohtlikuks, teiselt poolt puudus aga võimalus oma huve jõurikkalt kaitsta. Nii tuli leppida saavutustega puhtdiplomaatilisel alal. Siin õnnestus Venemaal leida mõjukat sõpra, kelle huvid nõudsid koostööd temaga. Inglismaal olid Saksa sõjalaevastiku suurendamise kavad äratanud laialdast pahameelt. Antagonism Saksamaaga lähendas Inglismaad Vene-Prantsuse liidule. Juba 8. IV 1904 olid Inglis- ja Prantsusmaa erilise entente’i loomisega lahendanud oma senised tüliküsimused koloniaal-asjus. 31. VIII 1907 sõlmiti Vene-Inglise konventsioon Afganistani, Tiibeti ja Pärsia küsimuses. Vene keisri ja Inglise kuninga kohtumisel Tallinnas 3. ja 10. juunil 1908 jõuti teatavale kokkuleppele ka Lähis-Ida küsimusis. Otsustati mõjutada Makedoonia eraldumist Türgi valitsuse alt, et sel teel lahutada keskriike Türgimaast, kus sultan Abdul Hamid oli veendunult saksasõbralik.
Seni oli Vene-Inglise vastuolu Türgimaad aidanud püsti hoida. Kokkulepe nende võimude vahel ähvardas nüüd Türgimaa olemasolu. Sel hädaohu hetkel haaras noortürklaste laialdane organisatsioon võimu oma kätte. 23. juulil 1908 sunniti sultanit uuesti kehtima panema 1876. a. põhiseaduse, et ulatuslikkude reformide ja parlamentaarse riigikorra abil takistada Euroopa riike Türgimaad tükeldamast. Entente’I riigid lootsid uuelt režiimilt ärapöördumist seniste sõprade, eriti Saksamaa juurest. Seepärast suhtusid Pariis, London ja Peterburi ilmse sümpaatiaga Türgi revolutsioonisse.
Erilist tähtsust omas Türgi revolutsioon Austria poliitika suhtes, ning seda peamiselt Bosnia pärast. See ala oli Berliini kongressi otsusega antud Austriale ajaliselt piiramatuks haldamiseks, teoreetiliselt kuulus ta aga Türgimaale. Parlamentaarse korra sisseseadmisega Türgis tekkis küsimus, kas mitte ka see provints ei peaks saatma esinduse Türgi parlamenti. Seda ei tahtnud Austria lubada. Ka valmistas Austria võimudele muret Serbia propaganda, mis igal viisil püüdis Austria võimu Bosnias õõnestada Suur-Serbia idee heaks. Selle Austria poliitikale esmajärgulise tähtsusega küsimuse lahendamiseks leiti õige tee olevat Bosnia annekteerimine.
Izvolski ei osutanud sellele üritusele erilist vastupanu. Ta oli juba 1907. a. Viini külastamise puhul toonitanud Aehrenthalile Vene huvide siirdumist Lähis-Itta, eriti Mustale merele. Ühenduses sellega oli Türgi väinade küsimus uuesti esile kerkinud. Need merekitsused olid Berliini kongressi otsusega suletud sõjalaevadele. Tulles nüüd Aehrenthalile vastu anneksiooni asjus lootis Izvolski Austrialt toetust merekitsuste avamiseks Vene sõjalaevadele.
Üksikasjalised läbirääkimised toimusid mõlema riigimehe kohtumisel Buchlaus Määrimaal 16. septembril 1908. Läbirääkimiste käigust puuduvad täpsed teated, sest arutlused toimusid ilma tunnistajateta ja ametlikkude protokollideta. Nähtavasti jäi selgusetuks küsimus, millal Bosnia anneksioon teostatakse. Aehrenthal soovis 8. oktoobril kokkuastuvad Austria delegatsioonid asetada anneksiooni kül fait accompli ette, kuna Izvolski näis arvavat, et see kava antakse kaalumiseks neile delegatsioonele. Peale muu lubas Aehrenthal loobuda Sandžaki raudtee projektist ning tagasi tõmmata Austria garnisonid Sandžaki-Novibasari alalt. Krahv Berchtold, Austria saadik Peterburis, kelle lossis toimusid läbirääkimised, sai mulje, et kokkulepe oli saavutatud. Austria liitlastele oli anneksiooni kavatsus tehtud teatavaks juba enne Buchlau kohtumist, Itaaliale välisminister T. Tittoni kaudu Salzburgis, Saksamaale välisasjade riigisekretäri v. Schoeni kaudu Berchtesgadenis.
Asjakäiku aitasid kiirendada Bulgaaria sündmused. Juba varemini kavatsetud Bulgaaria iseseisvaks kuulutamine Türgi ülemvalitsuse alt teostati 4./5. oktoobri ööl 1908, mil Bulgaaria vürst Ferdinand kuulutas enda Tirnovos suveräänseks tsaariks; seejuures Ida-Rumeelia ühendati Bulgaariaga. Austria ei tohtinud nüüd jääda hiljaks. 5. oktoobril teatas Franz Joseph kirjalikult Aehrenthalile Bosnia annekteerimisest ja Austria väeosade evakueerimisest Sandžaki alalt. Viimane ala anti Türgimaale tagasi, et selle kaudu näidata maailmale Austria kavatsuste rahusõbralikkust. 6. oktoobril kuulutati anneksioon avalikult välja. Austria rahvuste poolt kiideti see samm heaks. Ent rahvusvahelises poliitikas tähistas 6. oktoober uue pineva perioodi algust.
Saksamaa seisukohavõtt Bosnia küsimuses oli loomulikult tingitud vastavast informatsioonist. Probleemi aktuaalseks muutumisel sai Saksa välisministeerium ülevaate sellest peamiselt Saksa Viini saadiku H. v. Tschirschky kaudu. Bosnia küsimust puudutatakse juba Tschirsehky teadaandes riigikantsler Bernhard v. Bülowile 21. III 1908: ehkki Austria poliitilised ringkonnad on veendumusel, et Austria ei või loobuda okupeeritud aladest, ei ole selgust asjaolus, kuidas kujundada nende alade tulevikku; seda selgusetust kasutavat Serbia omahuviliseks propagandaks.
Türgi revolutsiooni järel kerkis küsimus jõulisemalt esile. Saksa saadik Peterburis krahv Pourtales teatas 18. augustil, et vene allikate järgi kaldutavat Austrias probleemi lahendamisele anneksiooni teel. Oletati kavatsusi Bosnia annekteerimiseks 2. detsembril keiser Franz Josephi 60-aastase valitsemise juubeli puhul. Saksa juhtivais ringkonnis olid kuuldused anneksiooni teostamise üle nii levinud, et Aehrenthal palus Saksa Viini esindaja kaudu Bülowit, anneksiooni küsimust mitte avalikult arutlemisele võtta, sest Austria valitsus ei soovivat praegu asuda küsimuse lahendamisele.
Nii omas Saksa valitsus küllaldast informatsiooni Bosnia küsimuse käigu kohta. Puudus vaid selgus selle üle, millal astutakse otsustavamaid samme selles suunas.
Seni oli Saksa poliitika suhtunud küsimusse kaunis passiivselt. Esimese aktiivse sammuna tuleb vaadelda Schoeni kohtumist Aehrenthaliga Berchtesgadenis, mida kirjeldab Schoeni aruanne Bülowile 5. septembrist. Aehrenthal toetunud täiesti anneksiooni põhimõttele, kuna Schoen teatanud üldsõnaliselt Saksamaa lojaalsusest oma lepinglase suhtes ja soovist toetada Austria huve Lähis-Idas.
Buehlau kohtumise üle saadi osalist informatsiooni Viini charge d’affaires’i teadaandeist 17. ja 18. septembrist. Eriti tähtis oli aga Aehrenthali kiri Bülowile 26. septembrist, milles anti täielik ülevaade Buehlau läbirääkimistest.
Izvolski huvides oli võita suurriikide heakskiitmist tema väinade plaanile. Saksa seisukoha teadasaamiseks korraldas Izvolski kohtumise Schoen’iga Berchtesgadenis 25. ja 26. septembril. Nende läbirääkimiste kohta leiame teateid Schoeni aruandest Bülowile 26. septembril. Izvolski kinnitanud Venemaa sõprust Saksamaa vastu; Schoen väljendanud põiklevalt Saksa rahutahet ja samuti valmisolekut teatavale koostööle väinade küsimuses.
Lõplik selgus anneksiooni suhtes saabus 5. oktoobril, mil Austria saadik Berliinis Szögyeny andis üle keiser Franz Jo’sephi kirja Wilhelm II-le, mis sisaldas täieliku informatsiooni Bosnia küsimuse üle. Sellega lõpebki esimene periood Saksa Bosnia poliitikas.
Kriisi eelmängu ajal oli Saksa poliitika rõhutatult tagasihoidlik ja ettevaatlik. Ei saa öelda, et selle põhjuseks oleks olnud informatsiooni puudulikkus, mida tihti rõhutasid Saksa poliitikajuhid. Nagu nägime, olid välispoliitiliselt juhtivad ringkonnad küllaliselt informeeritud sündmuskäigu kohta Saksa välissaadikuilt kui ka Aehrenthalilt eneselt saadud andmete põhjal. Teatava erandina esineb vaid keiser Wilhelm, kes sai osa otsustava tähtsusega materjali alles anneksiooni päeval. Selles muide oli suuresti süüdi Saksa ametiasutiste hooletus: diplomaatilises korrespondentsis jäid mõningad tähtsad dokumendid unustuse tõttu kõrvale, mis asjaolu esile kutsus 24-tunnilise viivituse.
Saksa poliitika passiivsus oli enne kõike tingitud sellest raskest seisundist, millesse anneksioon asetas Saksa diplomaatia. Saksamaa oli tuntud Türgi sõbrana ja kaitsjana ta naabrite saagiiha vastu. Türgi püsimisest oldi huvitatud majanduslikult, sõjaliselt ja poliitiliselt. Seesmiselt hästi organiseeritud ja iseseisev Türgimaa pidi olema Saksamaale toeks Lähis-Idas ja Saksa majandusele tulusaks teotsemisväljaks. Seda Saksa türgisõbralikkust kehastas kõige kindlamini, oma isikus keiser Wilhelm II. Kui nüüd Austria annekteeris Bosnia, oli see samm Saksamaale kahekordseks hoobiks: esiteks andis see kõigile asjahuvilistele riikidele tõuke kasutada võimalust oma huvide rahuldamiseks Türgi arvel, nagu seda illustreerib Bulgaaria aktsioon, teiseks pidi see jahendama Türgi poliitikat Saksamaa suhtes, sest Saksamaas nähti tema liitlase Austria moraalset tuge. Sellega on seletatav keiser Wilhelmi pahameel Aehrenthali üle, keda ta võrdles vargaga ja kelle teoviisi ta nimetas „hulluks lipniku tembuks”. Ta pani Aehrenthalile süüks, et anneksiooni läbi langeb rusudeks tema poolt kahekümne aasta jooksul vaevaga ülesehitatud Türgi-poliitika. Isegi audientsil 7. oktoobril oli Wilhelm II Szögvenv’le mõista andnud, et keiser Franz Joseph on anneksiooni läbi asetanud enda halba valgusse islamimaailma ees. Keiser Wilhelmi tõeline seisukoht oli veel palju julgem: ta kavatses nõuda Viinilt anneksiooni tühistamist ja Aehrenthali tagandamist; ka Bulgaaria kuningriigi tunnustamisest tulevat Saksamaal keelduda. Kui asjade käik oleks arenenud vastavalt keiser Wilhelmi soovidele, siis oleks. Saksamaa Bosnia küsimuses üle läinud Austria vastaste leeri. Et see siiski nii ei juhtunud, seda tingis teise, riigikantsleri poolt esindatud voolu olemasolu Saksa poliitikas.
Bülow taipas, et kahest valitavast pahest tuleb eelistada vähemat. Kui oli küsimuses emb-kumb, kas loobuda Türgi või Austria sõprusest, siis tuli tema arvates langetada otsus esimese võimaluse kasuks. Antud momendil oli Saksamaale Austria sõprus väga väärtuslik. Eriti suurt tähtsust omab Bülowi poliitika mõistmiseks ta kiri 30. septembrist, mis kommenteerib Aehrenthali teadaannet 26. septembrist. Bülow leiab, et poliitiline olukord ei luba vastu astuda Austria soovile. Saksamaa seisund muutuks väljakannatamatuks juhul, kui Austria kaotaks usalduse temasse. Viimane ei andestaks Saksamaa kõhklevat või koguni vastuolevat käitumist. Aehrenthali kavale tulevat pühendada rahulik ja selge poolehoid, kusjuures võiks väga ettevaatlikult soovitada mitte haavata Türgi enesetunnet ega julgustada Balkani riike türgivastasele aktsioonile. Samuti soovitab Bülow väinade küsimuses käia käsikäes Austriaga.
Mõningate raskustega õnnestuski Bülowil selgeks teha keisrile, et Saksamaa oma keeldumistega milgi tingimusel ei tohtivat ajada Austriat ja Bulgaariat vaenlaste leeri. Bülowi seisukoht anneksiooni küsimuses pääseski täiel määral võidule Saksa ametlikus poliitikas. Kirjas 14. oktoobrist keiser Franz Josephile väljendas Wilhelm II juba oma poolehoidu ja heakskiitu anneksioonile. Nii pidi keiser Wilhelm aktsepteerima oma kantsleri poolt soovitatud taktika ja Saksa poliitika rakendus tema lepingukaaslase Austria Balkani-huvide teenistusse.
Nii oli Saksa poliitika üldsuund anneksiooni heakskiitmisega kindlaks määratud. Sellest momendist peale Austria vastased olid vastasteks ka Saksamaale. Teiste riikide seisukohad osutusid vastavalt nende erihuvidele õieti erinevaiks. Suurimal määral puudutas Bosnia küsimus loomulikult Venemaad, 2. oktoobril oli Izvolski, kes viibides ringreisil Lääne-Euroopas püüdis võita suurriikide poolehoiu oma plaanile, saanud Pariisis Aehrenthaült kirja, milles viimane teatas anneksiooni peatsest teostamisest. Sel ajal hoidis Izvolski veel ilmselt kinni Buchlau kokkuleppest, nagu selgub tema esinemisest Serbia esindaja vastu. Ent varsti sundis asjadekäik Izvolskit revideerima oma vaateid. Peamise tõukejõu moodustasid siin pettumused, mis said temale osaks Pariisis ja Londonis. Austria saadik Pariisis Khevenhüller oli olude sunnil anneksiooni kavatsuse Prantsuse valitsusele teatavaks teinud juba 3. oktoobril. Nii sattus Izvolski, kes õieti oli ise soovinud Prantsuse valitsust asjasse pühendada, piinlikku seisukorda oma sõprade-liitlaste ees. Prantsus- ja Inglismaal hakati Vene poliitikat salatsemises kahtlustama. Ka oli Türgis võimule pääsenud liberaalne suund sümpaatne Inglise avalikule arvamusele ja Inglise-Türgi sõprus oli süvenemisstaadiumis. Neil asjaoludel pidi aktsioon merekitsuste – Türgimaa südame – vastu siin ainult pahameelt äratama. Nähes oma lootuste kokkuvarisemist väinade küsimuses taandus Izvolski oma endiselt vaatepunktilt, veeretas konfliktide tekkimise pärast kõik süü Aehrenthalile ja heitis temale ette ebaausat käitumist.
Inglismaal leiti, et Berliini kongressi otsusi võib muuta ainult kõigi osavõtnud riikide nõusolekul, millist vaadet väljendas ka kuningas Edward VII oma erakirjas keiser Franz Josephile 11. oktoobrist. Vastavalt sellele seisukohavõtule oli Inglise ajakirjanduse toon Austria poliitika suhtes äärmiselt terav.
Teisiti olid lood Pariisis. Maroko küsimus oli 1908. a. sügisel uuesti päevakorrale kerkinud. Siiski puudus Saksamaal siin soov teravusteks; ta oli valmis kokku leppima, milleks aitas omajagu kaasa ka kriis Balkanil. 9. veebruaril 1909 sõlmiti Prantsusmaa ja Saksamaa vahel esimesele soodus leping Maroko suhtes. Kõige selle tõttu ei olnud Prantsusmaal huvi laskuda uutesse raskustesse, vaid ümberpöördult: ta püüdis rahustada meeli teistes maades Balkani küsimuse suhtes.
Muutlikuks o.sutus aga Itaalia seisukoht. Tittoni oli oktoobri alul peetud kõnes väljendanud oma poolehoidu anneksioonile. Ent Inglismaa selge seisukohavõtt anneksiooni vastu mõjustas Itaaliat oma poliitikat revideerima. 7. oktoobril nimetas kuninga.s Viktor Emanuel anneksiooni Berliini kokkuleppe rikkumiseks. Itaalia laiemaid ringkondi haaras nii intensiivne pahameel, et Austrias leiti, et „ainuke riik, kes meid tõsiselt ähvardab sõjaga, on meiega liidus”.
Ka Türgimaal tõusis anneksiooni vastu õigustatud pahameele torm. Oktoobri keskel pandi boikott kõigile Austria kaupadele, milline seisukord kestis viis kuud.
Ent kõige pahaendelisemaks kujunes anneksiooni vastukõla Serbias. Bosnia annekteerimine lõikas Serbiale ära igasuguse lootuse pääseda Aadria merele ja pani piiri Serbia võimusoovidele Bosnia kohta. Otsekohe pärast anneksiooni järgnes Serbia valitsuse ametlik protestiavaldus, milles nõuti kas endise olukorra jaluleseadmist või kompensatsiooni kaotatud julgeoleku eest. See märgukiri esitati ka Saksa valitsusele. Vastavalt saksa poliitika poolt omaksvõetud printsiibile oli loomulikult oodata vaid tagasitõrjuvat vastust. Schoen seletas, et anneksiooniga ei ole kuidagi riivatud Serbia huvid, ning hoiatas viimast ühtlasi sõjaka poliitika eest Austria vastu.
See hoiatus ei leidnud siiski mingit tähelepanu Serbia poolt. Vastusena Austria aktsioonile kutsus ta kokku oma sõjaväe reservid. Serbia Konstantinoopoli .saadiku Nenadovitši sõnade järgi olevat anneksioon Serbiale surmaks. Seepärast olevat otsustatud end kaitsta viimse võimaluseni ning juhul, kui ei jää üle muud võimalust, kas või surra, ,siis aga juba auga.
Serbia väljaastumine oh käre ja tuli suurriikidele ebakohasel ajal, sest jõudude konstellatsioon ei olnud veel selgunud. Seetõttu püüdsid suurriigid Serbia liigset kiirustamist pidurdada. Austria hoiatusele lisandusid vastavad sammud suurriikide esindajate poolt, kusjuures Serbiale ebamääraselt lubati mõnesuguseid kompensatsioone. Serbia soove selgitas tema välisminister Milovanovitš Schoenile 20. oktoobril. Serbia tahtvat maariba kuni 0,1 Bosnia suurusest, mis looks ühenduse Montenegroga ja Aadria merega. Ent ka selgi juhul Saksa valitsus ilmselt ei soovinud segada end Austria-Serbia vahekorda ja keeldus võtmast enesele mingit vahendamisülesannet.
Austria valitsus suhtus seisukorda Serbia piiril tõsiselt ja võttis tarvitusele sõjalisi ettevaatusabinõusid. Viimaste vastu tõstis kaebuse Serbia charge d’affaires Berliinis. Ühtlasi paluti Saksa vahendust Austria vägede tagasitõmbamiseks. Ka seegi kord loobus Saksamaa jäigalt igasugu vaheleastumisest, väites, et Austria sammud olevat tingitud Serbia provokatsioonist. Schoen soovitas isegi Inglise .saadikule loobuda mõjuavaldamisest Viini kabinetile Serbia huvides. Järelikult hoiti Saksas Bülowi põhimõttest – lojaalsusest Austriale – Serbia suhtes täie karmusega kinni. Mis puutub Serbiasse, siis leidis ta oma esinemises moraalset tuge Montenegro poolt. Ühine hädaoht Austria agressiivsuse näol mõjustas neid riike otsima ja leidma võimalusi üksteisele lähenemiseks.
Selline oli anneksiooni vastukõla Euroopa poliitikas. Enamik asjaosalisi riike oli astunud üles suuremal või vähemal määral Austria poliitika vastu. Niisuguses olukorras oli Austriale äärmiselt väärtuslik leida toetust oma lepingukaaslase Saksamaa poolt.
II.
Saksa austriasõbralik seisukohavõtt pidi ta paratamatult viima antagonismi Venemaaga; oli ju anneksioon suurimat hukkamõistu leidnud vene panslavistide poolt. Uks punkte, milles see vastuolu ilmnes, oli konverentsi kokkukutsumise küsimus. Sir Edward Grey seletas 7. oktoobril avalikult, et Berliini kongressi kokkulepete muutmine võib toimuda ainult Euroopa konverentsil. Venemaale sobis Grey vaade suurepäraselt, sest ainult sel teel oli Venel võimalik saavutada kompensatsioone teostatud anneksiooni eest.
Ent ka Saksa poliitika tegeles samaaegselt konverentsi küsimusega. 7. oktoobril lasi keiser Wilhelm Bülowilt järele pärida, kas .Saksamaa ei peaks tegema ettepaneku konverentsi kokkukutsumiseks. Bülowi vaade oli selles asjas siiski teistsugune. Ta leidis, et Saksamaa võiks osa võtta konverentsist ainult juhul, kui see astuks kokku kas Berliinis või mõne väiksema riigi pealinnas. Üldse oleks parem konverentsi küsimus esialgu kõrvale jätta ning suhtuda asjasse külma rahuga.
Selleski küsimuses tekkis keiser Wilhelmi ja Bülowi vaadete vahel erinevusi. Bülow kaldus pidama konverentsi asjatuks, Saksa huvidele isegi kahjulikuks. Telegrammis Londoni saadik Metternichile 13. oktoobril arvas ta, et keskriigid jääksid konverentsil tõenäoliselt alla Venemaa, Inglismaa, Prantsusmaa ja Itaalia blokile. Ühtlasi julgustas Bülow Austriat, teatades kohtumisel 13. oktoobril Szögyeny’le, et keiser Wilhelmi esialgne kerge vastumeelsus anneksiooni suhtes olevat maad andnud täielikule heakskiidule. Konverents ei oleks keskriikide huvides, millist seisukohta ei või aga praegu veel avalikult esitada. Igal juhul arvestagu Austria igasugu toetust oma lepinglase poolt. Wilhelm II meeleolu suhtes ei olnud Bülowi informatsioon päris õige, nagu nähtub keisri marginaalidest. Igatahes näeme Bülowi informatsioonist Szögyeny’le, et ta viis oma seisukoha anneksiooni suhtes kindlasti läbi. On ilmne, et ka konverentsi küsimuses kantsler suutis õige peatselt alistada keisri oma vaateviisile. Juba 12. oktoobril näib Wilhelm II kalduvat pidama konverentsi ideed ainult Izvolski võtteks, millega see lootvat päästa oma prestiiži kodumaalaste ees, ja on ilmselt konverentsi vastu. Sama seisukohta avaldab ta 15. oktoobril: parem, kui üldse mitte ei tuleks konverentsi, mis niikuinii kujuneks kohtumõistmiseks keiser Franz Josephi üle; Saksamaa ei võta osa sellest, kui Austria kaasa ei tule. Mõni päev hiljemini nõustub keiser isegi vaenutegevuse puhkemisega Bulgaarias teravuste pärast Türginiaaga, kui ainult ei tuleks „neetud” konverentsi, millest Saksamaal on oodata vaid halba.
Nii oli oktoobri keskpaigaks Bülow suutnud keiser Wilhelmile selgeks teha, et konverents on ebasoovitav ja lausa kahjulik Saksa huvidele. Sellega oli saavutatud poliitiline kooskõla Austriaga anneksiooni ja konverentsi küsimuses. Vaadelgem nüüd, milliseks kujunes saksa poliitika teiste riikide suhtes.
Otsekohe pärast anneksiooni väljakuulutamist rõhutas Bülow oma türgisõbralikkust. Türgi küsimus oligi Saksa poliitika seisukohast komplitseeritumaid küsimusi. Türgimaal näihti Saksamaad seisvat Austria taga tema mõtteosalisena. Loomulikult hakkasid senised sümpaatiad Saksamaa vastu türklastes kiiresti jahtuma. Seda olukorda ruttas kasustama Inglismaa oma mõju süvendamiseks. Sõprus Türgimaaga oli Inglismaale väga väärtuslik, eriti siseolude kindlustamisel neis Inglise asumais, kus leidus islamiusulisi elanikke, nagu Indias, Egiptuses jne. 10. oktoobrist kuuleme Türgi-Inglise kokkuleppe ettevalmistamisest. Kui Venemaa oleks saavutanud Austriaga väinade küsimuses soodsa kokkuleppe, siis ei oleks Türgimaa ka Saksamaalt ega Prantsusmaalt võinud abi leida selle vastu (liitudesüsteem!). Väinade avamine võõrastele sõjalaevadele oleks aga olnud surmahoobiks Türgimaale. Nii jäi vaid üle otsida abi Inglismaalt. Ka Bülow taipas väinade tähtsust Türgimaale. Telegrammis Saksa Konstantinoopoli saadik Marsehallile 13. oktoobrist ütleb ta, et Türgimaa võivat küll elada ilma Bosniata, ent väinade avamine oleks talle hukatuslik. Et Saksamaal olevat praegu võimatu midagi ette võtta Türgi sõpruse kindlustamiseks, lootis Bülow ainult Inglismaa eksisammudele, mis sunniksid Türgimaad uuesti lähenema Saksamaale. Inglismaal tegeldi samal ajal konverentsi ettevalmistusega, 13. oktoobril esitas Grey Saksa Londoni saadik Metternichile konverentsi kava, mis nägi ette kompensatsioonide andmist Türgimaale, Väinade küsimusest ei olnud aga selles juttu. Mainitud küsimuse väljajätmine oli suureks vastutulekuks Türgimaale ja hoobiks Saksamaale, kus hetkeks oldi kaotatud lootus Inglise-Türgi võimaliku konflikti tekkimise kohta.
Nagu nägime, oli samal ajal Saksa poliitiliselt juhtivais ringkonnis läbi löömas käsitus, et konverentsist võiks keskriikidele ainult kahju tulla. Siiski polnud võimalik avalikult välja astuda konverentsi idee vastu, sest Saksamaa ei tahtnud milgi tingimusel äratada muljet, nagu seisaks tema Austria aktsiooni taga. Sellepärast võime siit alates konverentsi küsimuses jälgida teatavat varjupoliitikat Saksamaa poolt. Pooldades ametlikult seda kavatsust raskendatakse tegelikult selle teostamist mõningate lisatingimuste esitamisega. Saksa poliitika haarab kramplikult kinni Inglismaa poolt ülestõstetud põhimõttest, et enne konverentsi tuleb saavutada täielik üksmeel konverentsil arutatavais küsimustes. Nii nõustub Bülow ametlikult konverentsiga, kuid teeb äsjamainitud reservatsiooni. Edaspidi nõuab iga Saksa ametlik seletus konverentsi küsimuses eelläbirääkimisi kabinettide vahel. Sellele lisandub põhimõte, et Saksamaa ei saa osa võtta konverentsist juhul, kui Austria jääb sellest eemale. Ent ikkagi võib ridade vahelt lugeda, et konverents an ebakasulik Saksa huvideleS.
Erilist muret valmistas Saksamaale Itaalia, kus Austria edu Balkanil äratas laiemate ringkondade pahameelt. Berliinis teati Itaalia meeleolude kindlusetusest ning püüti vastavalt sellele meeli rahustada. Schoeni instruktsioonis Rooma saadik Monts’ile 18. oktoobrist soovitati rõhutada kolmikliidu põhimõtet. Olukorda Itaalias raskendas Austria nõue, et konverentsil üldse anneksiooni kui sellist ei arutataks, vaid et see sündinud tõsiasjana sanktsioneerivaks. Kardeti, et Austria keeldumisele Inglismaa võib reageerida ultimaatumiga, mis omakorda sunniks Itaaliat eemalduma keskriikidest Tittoni soovis, et Saksamaa mõjustaks Aehrenthali järeleandmisele, sest vastasel korral olevat ette näha Austria-Itaalia lepingu katkemist ja tema enese loobumist oma kohast. Sellega langes Saksamaale kohustus hoida kolmikliitu lagunemise eest. Viis, kuidas Bülow sellega toime tuli, on väga iseloomulik tema poliitikale. Selle asemel, et Austriat mõjutada mööndustele, rõhutas ta. et ainuke hädaoht Itaaliale olevat konflikt Austriaga: üheltki teiselt suurriigilt ei olevat Itaalial midagit karta, kuna seevastu Austria seisvat oma sõjalise võimu tipul. Itaaliale sümpaatse konverentsi kavatsuse suhtes teatas Bülow, et Saksamaal ei olevat midagi selle vastu juhul, kui enne saavutatakse täielik üksmeel kabinettide vahel.
Asjakäik oli kogu aja tihedasti seotud olnud Izvolski üritustega. Viimane taipas, et kõige otsustavamalt võib Austriale mõju avaldada tema lepinglase Saksamaa kaudu. Siit johtus üks tema püüe tõmmata Saksamaad vahendajaks enese ja Aehrenthali poliitiliste suhete lahendamisel. Selleks Izvolski kavatses külaskäiku Berliini. Oodatavat külastust võeti Saksamaa pealinnas tõsiselt ja välisministeeriumis töötati välja järgmised Saksa põhimõtted konverentsi küsimuses: 1) Saksamaa ei ole konverentsi vastu eeldusel, et enne konverentsi kokkutulekut eri kabinettide vahel täielikult kokku lepitakse kõigis arutusele tulevais küsimusis; 2) ei tule kritiseerida Aehrenthali tegevust; 3) Saksamaa on täiesti lojaalne Austria poliitika suhtes; 4) ilma Austriata ei nõustu Saksamaa osa võtma konverentsist. Ülejäänud kümnes punktis nõuti Türgimaa huvide respekteerimist ja puudutati mõningaid vähemtähtsaid küsimusi. Bülow palus keiser Wilhelmit Izvolskile mitte midagi olulist öelda Saksa poliitika kohta, sest ei olevat Saksamaa huvides „Izvolskit vabastada soost, kuhu ta ise on ratsutanud”. Samale seisukohale asus ka keiser.
Sellised ettevalmistused olid tehtud, kui Izvolski saabus Berliini, kus ta viibis 24.-26. oktoobrini. Ta pidas läbirääkimisi Schoeniga ja Bülowiga, kes seisid läbirääkimistel juba mainitud Saksa seisukohtade alusel. Izvolski soov, et konverentsil arutataks nii anneksiooni ennast kui ka Serbia ja Montenegro territoriaalse kompensatsiooni küsimust, lükati kategooriliselt tagasi. Türgi väinade küsimuses ei olevat Saksamaal Bülowi sõnade järgi primaarseid huve. Saksamaa ei seisvat vastu Vene vastavaile üritustele, kuid ei saavat neid ka toetada. Keiser Wilhelmiga ei õnnestunud Izvolskil rääkida poliitiliste teemade üle.
Mida enam Vene väljavaated Türgi väinade avamise kohta vähenesid, seda enam kasvas Venes pahameel anneksiooni üle. Berliinis kinnitas Izvolski Serbia välisministrile, et Venemaa ei tunnusta anneksiooni; sama kordas keiser Nikolai II novembris.
Bülow teadis väga hästi, et tema suhtumine Izvolski poliitilistesse plaanidesse viimase Berliini külastusel pidi sünnitama Vene riigimehes paksu verd. Saksa esindajaile Peterburis tehti ülesandeks vastukaaluks toonitada, et Saksamaa vankumatu truudus Austriale on loomulik, sest ka Venemaa sõbrutsevat demonstratiivselt Inglismaaga. Sellest hoolimata oli 95% Vene avalikust arvamisest veendunud, et Saksamaa seisab Austria aktsiooni taga. Selliseid kahtlusi võis ainult süvendada Wilhelm II novembri alul toimunud külaskäik Eckartsau’sse, kus tal oli kohtumine keiser Franz Josephiga, ertshertsog Franz Ferdinandiga ja Aehrenthaliga. Läbirääkimised piirdusid peamiselt vastastikuse informeerimisega, mil puhul nähtavasti saavutati kooskõla.
Saksa-Vene vahekord oli mitmeti selgunud Izvolski külaskäigu ja sellele järgnevate sündmuste läbi. Teatud pinevus selles suhtes sundis Saksa poliitikat teotsema aktiivsemalt teistel suundadel. Bülow leidis, et on kasulik Inglismaaga ja Prantsusmaaga käia sama teed Konstantinoopolis, nimelt tugevndada Türgi seisundit, sest see kaugendaks Venemaad Lääne-Euroopa suurriikidest. Ei puudunud ka väljavaateid Prantsusmaa vastutulekule. Itaalia rahustamiseks kasustas Bülow endiselt konverentsi lubadusi. Et Tittoni oli teinud ettepaneku konverentsi kokkukutsumiseks Itaaliasse, alustas Bülow pikki mõttevahetusi selle kohta, kus konverents tuleks pidada, kas Roomas või Firenzes. See oli ilmselt määratud vaid aja võitmiseks, kuni saavutatakse Saksamaale soodus lahendus kriisi teistel näitelavadel.
Mis puutub Türgi väinade küsimusse, siis hakkas see jääma soiku. Oma Berliini külastusel oli Izvolski tunnistanud Bülowile, et selles suhtes inglased ei taha avaldada survet oma sõpradele türklastele; sama ei soovivat ka Prantsusmaa, kes oli seotud Türgimaal suurte finantshuvidega. Et ka Saksamaa esines selles küsimuses tagasitõrjuvalt, pidi Izvolski tahes-tahtmata selle ürituse päevakorrast ära võtma. Järelikult oli konverentsi küsimus jõudnud teatavale esialgsele lõpule. Saksa poliitika ei loobunud kinni hoidmast kord omaksvõetud põhimõtteist, lubades järeldada oma järeleandmatusest, et konverents milgi määral polegi Saksa huvides. Sellest asjaolust aru saades pidid ka teised asjaosalised riigid revideerima omi seisukohti konverentsi küsimuses.
Venemaa oli Inglismaa Türgi-huvidele vastu tulles loobunud nõudmast väinade küsimuse arutamisele võtmist kavatsetaval konverentsil. Sellega oli ära langenud tähtsaim konverentsilt loodetav soodustus Venemaale. Ka Venes tekkis arusaamine, et kasu konverentsist seisab küsimärgi all. Pourtales’i teadaande järgi töötanud serbiameelsed ja panslavistlikud ringkonnad sihikindlalt konverentsi vastu. Kuigi konverents astuks kokku, oleks Serbial vaevalt lootust saavutada kompensatsiooni, sest Venemaa kannatavat veel revolutsiooni ja sõja tagajärgede all ega saavat ajada jõulist välispoliitikat. Seni aga, kui Bosnia küsimus jääb lahtiseks, võivat Serbia oodata hetke, mil Venemaal oleks võimalik teda täie jõuga toetada. Ka Vene rahusõbralikud ringkonnad ei lootnud konverentsi taotlustega tasandada Vene-Austria vastuolu. 21. novembril teatab Pourtales, et isegi Ižvolski vaimustus konverentsi idee vastu hakkavat jahtuma. Meeli jahutas ka eriti kindralstaabi poolt Ižvolski järelepärimisele antud seletus, et arvestades sõjaväereformi pooleliolekut sõjas ainult Austriaga ei puuduvat Venemaal väljavaated, ent sõjas Austria ja Saksa vastu korraga tulevat arvestada Venemaa allajäämist. Sellest faktist hoolimata osutas Ižvolski vaenlikkust Saksamaa vastu, kes oli loobunud vastu tulemast tema ettepanekuile Berliinis; ka ei olnud keiser Wilhelm temale võimaldanud mõtteid vahetada poliitiliste küsimuste üle. Selle tagajärjel lähenes Ižvolski veelgi Inglismaale, kelle poliitiline mõju Venes suurenes. Aehrenthali sõnade järgi näivat Venemaa olevat kaotanud igasuguse huvi konverentsi kokkutuleku vastu, millise asjaolu Bülow kirjutas Inglismaa arvele. Vene-Inglise sõbrutsemine sundis Saksamaad loobuma oma üleolevast passiivsusest ning astuma samme enda olukorra kindlustamiseks peamiselt kahes suunas – Vene ja Austria vastu. Äärmärkes Pourtales’i aruandele 11. detsembrist väitis Bülow, et Austrias ikkagi loodetakse leida ühist keelt Venemaaga. Saksamaa ei võivat lubada, et Venes vaenulikkus tema vastu kasvaks suuremaks kui Austria vastu. Seetõttu silugu Pourtales Vene-Saksa vastuolusid, rõhutades eriti mõlema maa valitsemisvormi sarnasust. Ka hoiatati Venet kolmikleppimuse (Triple entente’i) eest, mis ülimal määral halbatõotavana Saksamaale kutsuks esile sõja. Käredamat suunda esindas keiser Wilhelm, kes, arvestades Venemaa silmapilgulist sõjalist nõrkust, leidis, et nüüd oleks paras aeg temaga arveid õiendada. See vaade siiski ei leidnud kajastust praktikas.
Poliitiliselt põnev õhkkond kutsus esile uusi sõprusavaldusi Saksa-Austria vahekorras. 8. detsembril peetud riigipäevakõnes rõhutas Bülow Saksamaa tagasihoidlikkuse kõrval Balkani asjus truudust Austriale. Ta avaldas koguni tänu, et informatsioon Austria sammude üle olevat saabunud viimaselt hilja, sest sellega tõendavat Austria oma poliitilist iseseisvust. Äsjane avaldus on ilmsesti määratud Venemaa rahustamiseks, kus nähti Saksamaas oma naabri poliitika faktilist suunaandjat.
Raskused Itaaliaga ei kaotanud midagi oma aktuaalsusest. Detsembri alul said Itaalia saadikutekojas austriasõbralikule Tittonile osaks kibedad etteheited, mille tulemuseks oli suhete jahenemine Itaalia ja keskriikide vahel. Bülow arvas oma 8. detsembri kõnes, et Itaalia võib olla Austriale ainult kas sõber või vaenlane. Aehrenthal igatahes ei omistanud Itaalia abile sõja puhul mingit väärtust, vaid isegi soovitas keskriikide strateegilised kavad ümber töötada, arvestades Itaalia eemalejäämist. Selleks otstarbeks kavatseti Saksa ja Austria klndralstaabi ülemate kokkusaamisi. Bülow valgustab oma poliitikat kirjas Saksa Rooma saadikule Monts’ile 14. detsembrist. Saksamaa olevat pidanud valikuta kinni hoidma lojaalsusest Austria vastu. Kui Saksamaa ei oleks viimast toetanud, oleks see pidanud taanduma oma aktsioonist, Saksamaa oleks jäänud üksi vaenuliku rühmitise vastu ja tedagi oleks tabanud oma lepingukaaslase saatus. Austria järeleandmine nüüd pärast mitmekuist vastupanu oleks taandumiseks, ühtlasi häbiks ka Saksamaale. Austriat ei tohi seepärast teha kartlikuks; järelikult pidavat tema eest varjama ka Itaalia hädaohtu seda enam, et kardetavamaks vaenlaseks olevat Venemaa, kuna Itaalia poolt ei olevat usutav offensiivne väljaastumine sõja puhkemisel. Kontakti hoidmisele sõjalistes küsimustes pöörati nii Saksamaa kui Austria poolt suurt tähelepanu. Siiski ei osutunud moment kindralstaabi ülemate isiklikuks kohtumiseks soodsaks, nii et selle asemel rahulduti vastastikuse kirjaliku informatsiooniga.
Detsembri teisel poolel näitas Austria-Vene vahekord uut halvenemistendentsi. Suuresti aitas selleks kaasa Izvolski poolt 25. detsembril duumas vene välispoliitika üle peetud kõne. Izvolski käsitles pikalt anneksiooni küsimust, nõudes kompensatsiooni Serbiale ja Montenegrole. Vene välispoliitika eesmärgiks seati luua blokk Balkani Serbiast, Montenegrost, Bulgaariast ja viia see liiduvahekorda Türgimaaga nende riikide rahvusliku ja majandusliku iseseisvuse kaitseks. Türgi väinade küsimust Izvolski siiski, ei puudutanud.
Vahepeal arenesid Austria läbirääkimised Türgimaaga edu tähe all. Bülow oletas peatset kokkulepet ja arvas sellega ühenduses uuesti esile kerkivat konverentsi ideed. Selleks juhuks töötati välja tingimused, mille vastuvõtu korral teiste riikide poolt Saksamaa nõustuks osa võtma konverentsist. See kava sisaldab meile juba tuntud tingimusi: 1) kõik Berliini kongressil allakirjutanud riigid peavad tulema konverentsile; 2) enne konverentsi saavutatagu täielik üksmeel kabinettide vahel selle programmi suhtes; 3) konverentsi kohaks ei või valida mõne suurriigi pealinna.
Need Bülowi mõlgutused jäid mööduvaks episoodiks, sest konverentsi idee oli kaotanud oma üldise veetluse. Aehrenthali arvamise järgi ei lootvat Venemaa konverentsist palju; Inglismaa katsuvat seda aga kindlasti vältida, et mitte Kreeta küsimust teha vaidlusaluseks; Prantsusmaa toetavat Inglismaad, kuna Türgimaa kaotavat huvi konverentsi vastu Bulgaariaga kokkuleppele jõudmisel. Nii täitus konverentsi küsimuses Saksamaa soov. Siiski ei saa seda asjaolu pidada Saksa diplomaatia võiduks; konverentsi idee suri loomulikku surma, sest õieti ei öelnud keegi asjaosalistest riikidest enam huvitatud selle teostumisest.
I osa Ajaloolisest Ajakirjast nr. 1/1935
III.
Kriisi arengus ja selle lahendamisel olid mõõduandva tähtsusega läbirääkimised Austria ja Türgi vahel, kes olid tekkinud tülis otseselt asjaosalised pooled. Türgi juhtivad ringkonnad olid oktoobris arvamisel, et ainult rahvusvahelisel konverentsil on võimalik õigus jalule seada. Bülow vastupidi püüdis Marschalli kaudu veenda, et Türgimaa võivat konverentsil ainult kaotada. Palju kindlamini saavat Türgi rahuldada oma nõuded otseste läbirääkimiste teel asjaosaliste riikidega. Seejuures Bülow pani rõhku asjaolule, et ei jääks mulje, nagu oleks Saksamaa konverentsi vastu.
Novembri algul võisime tähele panna, teatud jahenemist konverentsi ideed pooldajate hulgas. See suuresti oli põhjuseks, miks Türgimaa hakkas kalduma Austriaga otseste läbirääkimiste pidamisele, kuigi seejuures ei maetud maha lootusi konverentsile. Türgi poolt anti mõista, et Austria võiks pakkuda majanduslikke kompensatsioone vastutasuks anneksiooni eest. Kuna Saksamaal midagi ei olnud Türgimaa tugevnemise vastu, siis otsustati toetada seda püüet. Peeti tarvilikuks teatada Austriale võimalusest Türgile lähenemiseks majanduslikkude kompensatsioonide abil; kuid otsustati toimida ettevaatlikult, et mitte avaldada nähtavat survet lepingukaaslasele. Viini nõusolekul kavatseti kasutada seda argumenti türklaste ees tõendusena aktiivsusest, millega Saksamaa kaitseb Türgi huve. Saksa taktika taotles lojaalsust Austria suhtes, kuid püüdis samal ajal säilitada Türgi sõprust. Asjaolud siiski ei arenenud selles suunas. Raskusi tekitas Türgi boikott austria kaupadele, mis ähvardudes laieneda Indiale ja Egiptusele valmistas Viinis tõsist muret. Saksamaa sattus nüüd olukorda, kus ta pidi võtma kindla seisukoha, kelle poolt või vastu ta on. Bülowile oli sel puhul iseloomulik, et ta otsustas enne kõike jääda truuks Austriale ning tegi Marschallile ülesandeks manitseda türklasi korrektsemale käitumisele. Marschalli esialgsed vastavad sammud ei kandnud tagajärgi. Olukord vastupidi muutus teravamaks, levis kuuldusi sõja puhkemisest Austria ja Türgi vahel järgmisel kevadel. Ainukese võimalusena olukorra lahendamiseks tuli arvesse kokkuleppe tee mõlema riigi vahel. Kokkulepe oli igati Saksa huvides, sest vastasel korral oleks osutunud raskeks jätkates ujumist Austria sõiduvees säilitada omi huve ja sõprusvahekordi Türgis. Välisministeeriumi plaanitsuste järgi tuli katsuda tõmmata türklasi tõsistesse läbirääkimistesse, andes mõista, et vastasel korral ei saa olla juttugi konverentsist. Ka oleks tulnud lubada majanduslikke soodustusi. Kõigist omist kavatsusist aga teatagu Austria valitsus Saksamaale aegsasti, et vältida halbu üllatusi. Nende põhimõtete alusel asus Saksa poliitika Austria-Türgi läbirääkimiste suhtes kuni lõpuni. 29. detsembril Bülow püüdis Marschalli kaudu uuesti mõjutada Türgi valitsust, toonitades, et konverentsist võiks Türgimaale tulla ainult halba, kuna ainus õige tee olukorra lahendamiseks olevat kokkulepe. Ka Aerenthali katsus Bülow mõjutada leplikkusele. Boikott tekitas Austria majanduslikes ringkondades pahameelt Aerenthali poliitika vastu. Kuna Saksamaa soovivat näha Aerenthali seisundit võimalikult tugevana, siis peaks katsuma boikott lõpetada. Selleks tulevat aga osutada Türgile vastutulekut.
Türgimaa oli kaotanud lootused annekteeritud alade tagasisaamiseks. Kalduti nõustuma rahatasuga, mille saamiseks sooviti Saksamaa vahendust. Saksa seisukoht rahatasu asjus oli esialgu tagasitõrjuv. Ent boikoti muutudes järjest anarhilisemaks Aerenthal otsustas nõustuda tasumaksmisega. Marschall sai nüüd instruktsiooni igati toetada Austria samme kokkuleppe saavutamiseks. Summa, mille suurus oli kaks ja pool miljonit Türgi naela, oli vormiliselt määratud tasuks Bosnias asetsevate Türgi riiklikkude mõisade ja maade eest. Läbirääkimised arenesid edukalt ja 26. veebruaril kirjutati Konstantinoopolis alla kokkuleppele Austria ja Türgi vahel. Läbirääkimised aga kestsid edasi Sandšaki ala sõjalise kaitse probleemi üle. Saksa palavamaks sooviks oli, et Austria ja Türgi vahel sõlmitaks sõjaline konventsioon, mis oleks Balkanil vastukaaluks Vene mõjule Serbias ja Bulgaarias. Aerenthal siiski leidis, et sõjalise lepinguga ta ei saa nõustuda, sest „hiirelõksust pääsnuna ei soovi ta veel raskematel tingimustel uuesti sinna sisse marssida”. Küll pooldas ta koostööd diplomaatilisel alal. Keiser Wilhelmil oli kavatsusi moodustada blokk Vene vastu, kuhu pidid kuuluma Austria, Türgi, Rumeenia ja Saksa. Ent see keisri märge, nagu mõni teinegi, ei leidnud seoses käesoleva probleemistikuga aktiivset tähelepanu.
Nagu Bosnia annekteerimine, nii ka Bulgaaria sõltumatuse väljakuulutamine oli hoobiks Türgimaale. Selle tagajärjel muutus aktuaalseks sõja puhkemise võimalus Türgi ja Bulgaaria vahel. Türgi valitsus otsis Saksamaa poolt vahendust Bulgaaria sõjaettevalmistuste lõpetamiseks. Siiski olud olid nii segased, et Marschall soovitas hoiduda igasugusest vahelesegamisest, mis võiks tuua liigset vastutuse kandmist sõja puhkemise korral. Kui hiljemini ilmnes, et kriisi lahendamine on seotud suuremate raskustega, omandas Bulgaaria probleem keskriikidele uue tähtsuse. Bülowi arvamise järgi oleks hea, kui sõja puhul Austria ja Vene vahel esimene suudaks oma poole tõmmata Bulgaaria. Selle osavõtt Serbia kallaletungi tagasitõrjumisest sunniks Venet jagama omi sümpaatiaid kahe slaavi hõimu – Bulgaaria ja Serbia vahel. Vastuolu nende kahe riigi vahel tuleks kasuks Austriale. Sama mõtet arendas Bülow hiljeminigi, mil tema püüetele hoogu andis Izvolski duumakõne 25. detsembril, kus väljendati mõtteid Balkani liidu loomisest Austria vastu. Bülow leidis, et Austria peaks saavutama Bulgaaria poolehoiu kiireimas korras enne, kui liitlased saavad jaole. Ka Bulgaaria küsimuses Saksamaa oli keerukas olukorras püüdes kahe maa – Bulgaaria ja Türgi – sõprust, kes isekeskis vaenujalal. Püüe endaga siduda mõlemat riiki sundis saksa poliitikat tõmbuma passiivsusse nende maade suhtes. Jaanuaris seisukorra Bulgaaria-Türgi piiril endiselt tõsise olles sündmuste käik võttis Saksamaale ebasoodsa suuna. Venemaa oli nõuks võtnud võtta oma kanda Bulgaaria võla Türgimaale – tasu võõrandatud alade ja varanduste eest, – mis pidi maha arvatama Venemaal saadaolevast 1877. a. sõjavõlast. Ka Saksamaalt nõuti seisukohavõttu selle ettepaneku kohta. Selle plaani teostumisega oleks Bulgaaria kadunud olnud keskriikidele. Kuna aga pääseteed puudusid, tuli raske südamega väljendada põhimõttelist heakskiitu sellele sammule. 5. veerbuaril anti Saksa vastus üle. Saksa valitsus nõudis Ida-raudtee seltsi finantshuvide kindlustamist. Kui lahtised küsimused korraldatud, jäävat Bulgaaria enda otsustada, kuidas ta muretseb vajalise raha. Et Venemaa pakub selleks oma abi, on vaid tervitatav.
Sel viisil pealesurutud passiivsus sai saatuslikuks Saksa Balkani-poliitikale, kuna algatus läks Vene kätte. Bulgaaria tunnustamine muutus nüüd ajaküsimuseks. Määrava tähtsuse omandas asjaolu, et Vene keiser tunnustas Bulgaaria Ferdinandi tsaarina 13. veebruaril. See sõbralik akt Vene poolt tähendas suurt hoopi keskriikide lootusele Bulgaaria oma poole tõmbamiseks. Aehrenthal nõustus nüüd tunnustama Bulgaariat kohe, kui on korraldatud finantsküsimus Bulgaaria ja Türgi vahel. Saksa välisministeerium lootis siiski teise tee valides päästa, mis päästa on. Otsustati: 1. Peterburis selgitada, et Bulgaaria valitsejale ülesnäidatud austus ei sisalda eneses veel Bulgaaria sõltumatuse tunnustust; 2. Konstantinoopolis ja Londonis rõhutada, et Venemaa selle sammuga on uuesti avalikult tagasi pöördunud traditsioonilise türgivaenulise poliitika juurde; 3. Sofias toonitada, Izvolski olevat seletanud, et osutatud auavaldused on määratud isiklikult Ferdinandile ning Venemaa ei huvituvat Bulgaaria maast ja rahvast.
Kõik see ei suutnud siiski asjakäiku pidurdada. 15. märtsil kirjutati alla esialgne Vene-Türgi finantskokkulepe. Venemaa tasus Bulgaaria kohustuste katteks 125 miljonit franki, mis arvestati maha Venemaal saadaolevast 1877. a. sõjavõlast. 19. aprillil valmis kokkulepe Bulgaaria ja Türgimaa vahel. Viimne punkt, millele toetudes Saksamaa võis keelduda Bulgaaria tunnustamisest, oli nüüd veel raudteeseltsi huvide mitterahuldav lahendamine. Kuid juba oli Vene esindaja Sofias seletanud, et ainus põhjus, miks keskriigid, viivitavad Bulgaaria tunnustamisega, on püüe kahjustada Vene poliitikat Bulgaarias. Kuna see seletus tabas tõde naelapea pihta, oli edaspidine viivitamine mõttetu, ühtlasi väljavaatetu. 27. aprillil teatab Saksa saadik Sofias, kes päev enne seda oli saanud vastava volituse, kirjaliku tunnustuse üleandmisest. Selle aktsiooniga ühinesid ka Austria ja Itaalia esindajad. Selleks momendiks oli luhtunud Saksa püüe tõrjuda välja Bulgaarias Vene mõju.
IV.
Raskesti lahendatavad diplomaatilised probleemid tingisid 1908. ja 1909. a. vahetusel olukorra, mil iga hetk oli karta sõjalisi plahvatusi. Sõjakuuldused said enne kõike alust seisukorra teravusest Austria-Serbia piiril. Oli ette näha, et sõja puhkemisel Venemaa aktiivsus sunniks astuma välja ka Saksamaa. Saksa juhtivatel ringkondadel tekkis kavatsusi Venemaa rahustamiseks vastutulekute abil. Keiser Wilhelm kirjas Bülowl’e 13. detsembrist arvab, et oleks hea, kui keskriigid lubaksid Venemaale avada Türgi väinad, mille vastu on Inglismaa. Sel juhul peaks Inglismaa murdma truudust kas slaavlusele või jälle islamimaailmale. Igal juhul oleks situatsioon äärmiselt tõsine, tuleks arvestada sõda. Sõjavõimalusega arvestamine peegeldub ka Wilhelm II ja Nikolai II omavahelises kirjavahetuses.
Izvolski suhtus endiselt umbusaldusega Austria poliitikasse ning seletas, et Saksamaa teeks rahu säilitamiseks suure teene, kui ta mõjustaks Austriat venesõbralikkusse. See muidugi jäi Izvolski vagaks sooviks: Saksamaa ei soovinud kuidagi rikkuda oma suhteid kaksikmonarhiaga. Ümberpöördult, kirjas keiser Franz Josephile 26. jaanuarist Wilhelm II kinnitab uuesti oma valmisolekut toetada teda igal juhul. Ja just Izvolskile langeb keiser Wilhelmi pahameel, kuna ta arvab, et Vene välisminister on see, kes pärast oma välispoliitilisi lüüasaamisi õhutab Venes vaenlikkust. Seda veenet võis veelgi kõvendada Pourtales teade 30. jaanuarist, millest nähtub nagu oleks tsaar rahusõbralik, kuid kahjuks välispoliitilistes küsimustes liialt Izvolski mõju all.
Vahepeal avaldati Berliinis Prantsusmaa poolt soovi muretseda olukorda selgust nii, et Prantsusmaa interveneeriks Peterburis, Saksamaa Viinis. Bülow leidis, et ses küsimuses ei tule teotseda koos prantslastega, sest esiteks mõju avaldamine Viinis tekitaks seal umbusaldust Saksa poliitika vastu, teiseks on parem kui prantslased interveneerivad üksi, sest see jahendaks Prantsuse-Vene suhteid. Prantsuse aktsioon olevat tingitud sõjakartusest. Neil motiividel oli Saksa ametlikuks vastuseks: ei ole veel saabunud kohane silmapilk vahelesegamiseks. Tegelikult Bülow põhimõtteliselt ei pooldanud seda üldse.
Saksa loobuvale seisukohavõtule vaatamata interventsiooni idee elas edasi Euroopa poliitikas. 18. veebruaril Prantsuse ja Inglise valitsused tegid ettepaneku koos Saksamaaga Viinis astuda samme Austria-Serbia pinevuse lahendamiseks. Sellele vastas Saksa valitsus märgukirjaga 21. veebruarist, milles seletati, et ei saavat osa võtta aktsioonist, mis suunatud tema lepingukaaslase vastu. Austria olevat korduvalt kinnitanud oma rahutahet. Igasugune pinevus ja sõjaähvardused olevat saanud alguse Serbialt, sellepärast olevat õigem, kui Prantsusmaa ja Inglismaa astuksid samme Belgradis rahu kindlustamiseks. Seda Saksamaa püsimist kord omaksvõetud põhimõttel kroonis edu – suurriigid olid sunnitud oma interventsiooni soove rakendama Viini asemel Belgradis.
1. märtsil teatas Metternich, Grey olevat mõjustanud Venemaad survet avaldama Belgradis territoriaalse kompensatsiooni nõudluste ja sõjaliste ettevalmistuste lõpetamiseks. Vene ettepanekule vastuseks Serbia valitsus seletas 3. märtsil, et tema oleks nõus lõpetama sõjalised ettevalmistused, kui oleks tagatud, et midagi ei ole karta Austria poolt. Austria oma poolt oli valmis astuma läbirääkimistesse Serbiaga majanduslikkude möönduste tegemiseks, kui viimane muudaks oma seisukohta Bosnia suhtes. Selle peale Serbia seletas. noodis 10. märtsist, et usaldab vaieldavad küsimused lahendamiseks suurriikide kätte, niisiis konverentsile. Serbia vastus oli õieti järeleandlik, sest sellega oli täiel määral tuldud vastu Austria; nõudele – „Serbial ei ole õigust diplomaatilisel teel seisukohta võtta anneksiooni suhtes.” Siiski ei peetud Serbia vastust rahuldavaks. Rahvusvaheline pinevus kasvas järjest. 13. märtsil otsustas Austria valitsus saata 16. märtsiks uusi sõjaväeosi Bosniasse, kui selle ajani Serbialt ei saada rahuldavat vastust. 14. märtsil anti Viinis üle Serbia seletus, milles sooviti kaubalepingu uuendamist ja sõbralikku suhtlemist Austriaga. Ent sedagi vastust ei peetud küllaldaseks ning Aehrenthal otsustas jääda oma kava juurde, kui 15. märtsi õhtuni ei saabu rahuldav vastutulek Serbialt.
Märtsi keskpaigu oli seisukord kriitilisem kui kunagi varemini. Sel hetkel alustas Saksa poliitika aktsiooni kriisi lahendamiseks. Bülow seletas 13. märtsil Vene Berliini saadikule, Saksamaa nõustuvat sõbralikuks vahenduseks, kui Venemaa tahaks sundida Serbiat tõsiselt rahule. Sel juhul Saksamaa olevat valmis astuma läbirääkimisse Izvolskiga selle üle, kuidas kujundada Vene väljaastumist Belgradis ilma vastuollu sattumata senise poliitikaga. Oleks ekslik oletada, et Saksamaa selle sammu astus sõprustundest Venemaa vastu või erilisest rahusõbralikkusest. Saksa ettepanek oli õieti kasutoov Austriale, sest vastutasuks Venemaalt nõuti anneksiooni tunnustamist. Nüüd pärast seda, mil Austria ja Türgi vaheline kokkulepe saavutatud, olid Saksamaal käed vabad igasuguse poliitika ajamiseks oma lepinglase huvides, ilma et oleks tarvitsenud karta äratada vaenulikkust Türgis. See kõik nähtub ka Bülowi juba mainitud telegrammist Pourtales’le; sealsamas Bülow ei kohkunud lisamast ähvardust, et kui Venemaa peaks loobuma Saksa abist, siis lastakse asjul minna oma rada.
Peterburis oli riigiduuma salajasel istungil 8./9. märtsi ööl selgunud, et Venemaa ei ole sõjavõimeline. See tõsiasi enam kui miski muu tasandas teed Saksa plaanide õnnestumisele: enne kui Saksamaa poolt samme astuti Venemaa sundimiseks taandumisele seniselt positsioonilt, oli juba Venes tõeliseks vastupanuks alus võetud ning taandumise paratamatus saanud vaidlematuks tõsiasjaks. Tekibki küsimus, kas mitte näha sidet Bülowi ootamatu aktiivsuse ning sellele eelnenud riigiduuma salaistungi „paljastuste” vahel.
Samal ajal, kui Saksamaa hakkas mängima otsustavat osa kriisi arengus, tuli Itaalia poolt katse olukorra lahendamiseks teisel teel. Tittoni leidis, et kuna Serbia on loobunud avalikult igasuguse kompensatsiooni nõudlustest, tuleks kasutada seda seletust alusena konverentsi kokkukutsumiseks, kus sanktsioneeritaks tekkinud olukord Austria-Türgi kokkuleppe ja Bulgaaria-Türgi läbirääkimiste põhjal. Selle plaaniga liitus Türgimaa; ka Izvolski leidis, et Austria-Türgi kokkuleppe teostumine ei tee ülearuseks konverentsi kokkuastumise vajadust. Inglismaa nõustus üldiselt konverentsiga, leidis aga, et programmi tuleks lähemalt määratleda. Saksamaa pidas konverentsi suhtes kinni oma vanadest vaadetest. 16. märtsil seletas Schoen Prantsuse ja Itaalia Berliini saadikute järelepärimise peale, et Saksamaa suhtub kavasse sümpaatiaga, peab aga endiselt vajalikuks enne konverentsi saavutada kooskõla programmi punktide üle. Austria soovis enne kõike anneksiooni tunnustamist kokkuleppeliselt üksikute riikidega, mida juba oli taotlenud Bülowi ettepanek Venemaale. Kui Izvolski ei peaks nõustuma, siis Aerenthal oli isegi valmis osavõtuks konverentsist, tingimusel, et anneksioonile antakse tunnustus vaidlematult. Näiski nii, nagu tuleks Austrial kalduda konverentsi heakskiitmisele, kuna Izvolski kartis, et anneksiooni tunnustamise järele Bülowi ettepaneku kohaselt Aehrenthal ei taha enam midagi teada konverentsist.
Nüüd, mil uusi raskusi oli kuhjumas Saksa poliitika teele, saabus Bülowile aeg astuda otsustav samm. Pourtales sai 21. märtsil instruktsiooni Izvolskilt nõuda selget vastust Saksa ettepanekule. Izvolski öelgu kas ei või ja, iga kõrvalepõiklev või ebaselge vastus loetakse keeldumiseks. Viimasel juhul aga jääb igasugune vastutus Izvolski kanda, kuna Saksa valitsus ei sega end enam asjakäiku. Bülowi nõue oli igatahes täiesti ultimatiivset laadi ning esitada seda suurriigile sellisel kujul, kandis eneses teatavat ähvardust. Silmas pidades aga olukorda Venes ei jäänud Izvolskil muud üle, kui 23. märtsil anda keisri ja valitsuse loaga jaatav vastus. See moment oli määrava tähtsusega, sest Vene seisukohavõtuga oli õieti sisuliselt lahendatud Bosnia kriis, ehkki sammuga tagasi Venemaa poolt keskriikide ees. Jäi vaid veel üle astuda analoogiline samm teiste suurriikide juures anneksioonile tunnustuse saavutamiseks, s. o. Berliini kongressi 25. artikli kaotamiseks.
Saksa aktsioon oli käimas, kui Aehrenthal tegi Tschirschkyle avalduse, nagu oleks ta nõus vastutulekuks konverentsi suhtes Venemaale. Selle järeleandlikkuse pärast Bülow tegi etteheite Aehren-thalile. Viimane seletas vastuseks, et ta olnud veendel Venemaa keeldumisest.
Raskusi tekitas nüüd veel Inglismaa võitmine. Grey loobus kategooriliselt tunnustamast anneksiooni Serbia küsimuse ja Berliini kongressi 29. artikli lahendamiseta. Minnes üle teatud aktiivsusele, Inglismaa püüdis võita Türgimaaa konverentsi ideele. Türgi lootis konverentsilt lisaks kokkulepetele Austria ja Bulgaariaga muid kompensatsioone, enne kõike Berliini kongressi 23. ja 61. artikli kaotamist, millised puudutasid reforme Euroopa-Türgimaal ja Armeenias. Türgi huvid siiski ei suutnud kallutada Bülowit nõustuma konverentsiks, kuna tal seni oli õnnestunud maha suruda seda ideed. Sellepärast Bülow hoiatas türklasi „vahetada vähesed tuvid, mis neil on juba taskus, teiste vastu katusel”. Selle peale loobus Türgimaa aktiivsusest konverentsi kokkukutsumisel.
Pärast Venemaa ametlikku taandumist anneksiooni-vastaselt positsioonilt oli võetud ka Inglismaa vastuseisult tugi. Grey andis järele Austriale ja lubas koostööd Serbialt relvastumise lõpetamise saavutamiseks. Heakskiitmine saavutatud Inglismaa ja Prantsusmaa poolt, oldi kriisi kõrgpunktist üle. Tuli vaid veel astuda samme Belgradis rahu jaluleseadmiseks. 30. märtsil suurriikide saadikud esitasid Serbia valitsusele sõnastuse, mille see muutmatul kujul pidi märgukirjana üle andma Austria valitsusele. Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia ja Venemaa andsid tagatise, et Austria ei ründa Serbiat, kui see demobiliseerib oma sõjaväe ja lõpetab muud sõjalised ettevalmistused. Serbia pidi lubama liituda otsusega, mis suurriigid teevad Berliini kongressi 25. artikli suhtes ning elama edaspidi Austriaga heas naabruses. 31. märtsil see märgukiri esitati Viinis Serbia poolt. Nüüd järgnes lõplik samm Austrialt: 3. aprillil anti üle memorandum suurriikidele, milles juhtides tähelepanu Austria-Türgi kokkuleppele Bosnia suhtes Austria valitsus kutsus üles suurriike nõustuma Berliini kongressi 25. artikli kaotamisega. Kuna ka Montenegrosse puutuva 29. artikli modifitseerimine toimus hõlpsasti, siis oli suurriikide nõusoleku avaldamine ainult ajaküsimus. Nii üksteise järele kiitsid heaks Austria ettepaneku Saksamaa 7., Itaalia 11., Inglismaa 17., Prantsusmaa ja Venemaa 19. aprillil.
On ilmne, et keskriigid saavutasid Bosnia kriisiga suure diplomaatilise võidu. Venemaa oli alandatud, Serbia oli saanud hoiatuse ja Habsburgi dünastia piirid olid märgatavalt lähenenud Stambuli väravatele. See kõik oli olnud võimalik vaid Saksamaa abiga. Pärast esialgset kohanemisajajärku, mille kestvust võib arvestada oktoobri alguni, Saksa poliitika oli keskendanud tõsise tähelepanu sündmuste käigule. Olukorra muutis keerukaks asjaolu, et küsimuse pearaskus Saksa vaatekohalt asetses enne kõike Austria-Türgi suhetel. Olles mõlematega heas vahekorras oli kardetav neist ühe kasuks midagi ette võtta äratamata teise pahameelt. Keiser Wilhelm oli valmis, vähemalt esialgselt, välja astuma Türgi huvide eest; teiselt poolt Bülow propageeris toetust Austriale. Viimase vaade lõi läbi põhimõtteliselt ja seda just reaalpoliitiliste! kaalutlustel – naaber ja lepinglane oli oma 50-e miljonilise rahvastikuga tähtsam kui kauge, nõrgem ja halvastivarustatud Türgimaa. Bülowi ja keiser Wilhelmi vaadete erinevus anneksiooni küsimuses iseloomustab teatavat vastuolu nende poliitiliste maailmavaadete vahel. Keiser oli nii sise- kui välispoliitiliselt sõltuv oma kantslerist. „Daily Telegraph’!” affäär 28. oktoobril 1908 andis raske hoobi keisri autoriteedile välispoliitilisis küsimusis, milline asjaolu omakorda sai aluseks keisri kaugenemisele kantslerist ja lõppeks muutus saatuslikuks viimasele. Igal juhul ei tahetud sõprust rikkuda ka Türgimaaga, vaid oodati kohast hetke uuesti sellele lähenemiseks. Arvestades juba mainitud Türgimaa tähtsust Saksa majandusele ei või unustada, et see suund kagu poole oli Saksamaale ainuke veel vabaolev pääsemiseks ähvardava ringi – Inglise, Prantsuse, Vene liidu – sülelusest, millesse end ikka enam surutuna tundis tolleaegne Saksamaa. Ajajärgul kuni 26. veebruarini Saksa poliitika on õieti passiivne, piirdudes oma seisukohtade – vastuseis konverentsile, abi Austriale – kaitsemisega. Aktiivne oldi ainult ühes suhtes – püüdes sobitada kokkulepet Austria ja Türgimaa vahel. Selle teostumisega langes ära tähtsaim punkt, mis nõudis tagasihoidlikkust ning Saksa poliitika võis täie hooga suunduda aktiivsusele. Austria poliitika võit oligi sõltunud sellest, et Saksa keiser seisis „säravas relvastuses” oma lepinglase taga, kuna „saksa mõõk oli visatud Euroopa otsustuse vaekausile”. Nii ei ole liialdus kui arvatakse, et Saksamaa tahe oli mõõduandev Austria poliitikale. Kui märtsis Aehrenthali valdas kalduvus järeleandlikkusele ja ta oli valmis mööndusi tegema, siis oli Bülow see, kes Aehrenthali selle eest manitses ja Aehrenthal see, kes kuulas ja vabandas.
Veel üks positiivne tulemus oli Bosnia kriisist keskriikidele: Itaalia, mõjustatud suurest diplomaatilisest võidust, otsis lähenemist oma lepinglastele. Mida ilmsemaks muutus keskriikide võit, seda käredamaks läks Itaalia toon Serbia vastu ja ülistavamaks kiitus kolmiklepingu hüvedele.
Ent siiski see kõik oli Pyrrhose võit. Suur osa umbusaldust, mis sai osaks Austria poliitilistele meetoditele, langes ka tema lepinglasele. Saksa ultimatiivset nõuet 21. märtsist vaadeldi vägivaldse katsena alandada Venemaad ja sundida teda lahkuma Inglismaast, et ühineda keskriikidega. Avalikku arvamist Venes haaras suur viha Saksamaa vastu. Käesolevat olukorda vaadeldi ajutisena. Oli vaid üks tee Venemaale: liituda Lääne-Euroopa suurriikidega ja nimelt see tee ka valiti. Selle asemel, et, nagu lootis Bülow, purustada ringi, millesse Saksamaa tundis end surutuna, Saksamaa tugevdas vaenulist rinnet sellega, et tegi Venemaale selgeks hädavajalisuse läheneda Inglis- ja Prantsusmaale. Oma vahelesegamisega lepinglase huvides Saksamaa tõmbas endale osa antipaatiaid, mis Venemaal oli seni ainult Austria vastu, kuna Inglismaa saksavaenulisus laienes nüüd ka Austriale, kellega Inglismaal seni ei olnud õieti mingit põhjust konfliktiks. Ka ei suutnud Saksamaa takistada Venemaad kanda kinnitamast Bulgaarias.
Kas olid Saksamaa ja ta naaber ise värskendatud jõuga välja tulnud kriisist? Esimesel hetkel näib jaatav vastus olevat loomulik. Saksa poliitika osutas haruldast järjekindlust Austria toetamisel. See ei olnud siiski tingitud millestki muust, kui vaid hirmust tuleviku ees. Inglise-Prantsuse entente’i läbi tekkinud uues maailmapoliitilises olukorras näis Bülowile ainus pääsetee tingimusteta liitumine Austriaga. Austria erihuvid hakkasid evima tähtsust Saksamaa suhtes ning kuna Doonaumonarhia siitsaadik oli surutud defensiivi oma erihuvide poolest, vajas see „vajuv sõber lõunas” järjest enam Saksa riigi toetust. Ka Itaalia lähenemine oli pealiskaudne. Itaalial oli vanu huvisid Aadria merel ja selle idakaldal. Austria valduste kasvamine Balkanil ja seisundi kõvenemine Aadrial äratas loomulikku pahameelt, mis sundis edaspidi Itaaliat lähenema Venemaale. Ning lõppeks oli äpardunud ka see tulemus, mida taotleti otseselt – Serbia küsimuse lahendamine. Anneksiooniga ei löödud Suur-Serbia propagandal jalgu alt, nagu oli lootnud Aehrenthal, vaid Serbia agitatsioon läks ainult mõneks ajaks põranda alla ootama paremaid aegu.
Bosnia kriis moodustab kõrgpunkti Saksa välispoliitilises arengus, mil oli tendents suunduda ikka tihedamasse sõltuvusse Austriast. Bismarcki poliitika oli rajatud õhukesele kuid laiale pinnale, lepingutele. Bismarcki järeletulijate võimetus säilitada nii komplitseeritud süsteemi omas tendentsi järjest koomale tõmmata Saksamaa liidusuhteid, kusjuures välispoliitika alus muutus vastavalt kitsamaks, ent ikka sügavamaks suurema sõltuvuse näol Austriast. Bosnia kriis kroonis seda arengut. Saksamaa pidi otsustavalt näitama värvi – kelle poolt või kelle vastu. Ta sidus end lõplikult Austriaga. See sai aluseks jõudude konstellatsioonile, mis lõppeks viis otsustava lahenduseni.
Leonhard Mark
II osa Ajaloolisest Ajakirjast nr. 2/1935