Murdeealiste poiste kirjanduslikud ainevallad ja käsitluslaad.
l.
Asudes alamal vaatlema murdeealise noorsoo kirjanduslikku ainevalda ja käsitluslaadi, tähendatagu, et seejuures ei saa tähele panemata jätta noorsoo hingeelu iseärasusi ja hingelist struktuuri teatud arenguastmeil. Kõike seda peab noorsookirjandus arvestama, ta peab vastama noorte huvide maailmale ja hingestruktuurile. Parimgi teos, kõrgeimadki pedagoogilised väärtused jooksevad tühja, kui noores puuduvad vastavad eeldused nende vastuvõtuks ja omandamiseks. Ei ole mõeldav, et me nooresse nagu tühjasse pudelisse kallame seda, mida ise peame vajalikuks ning väärtuslikuks. Ei saa noort võtta ainult väikese inimesena, kellele seda, mis täiskasvanule on küllaldane ning väärtuslik, saame anda vähendatud ning kohandatud mõõdul. Eriti murdeealise noore hingelaad ja -struktuur on omapärane maailm, täis rahutust, otsinguid ja vastuoksusigi. Vahetpidamata purunevad vanad tõekspidamised, otsitakse uusi ja pettutakse varsti ka neis.
Murdeiga algab keskmiselt 12.-14. eluaasta ümber, tütarlastel varem, poistel veidi hiljem. See on üldiselt nii, võetagu aluseks milline tahes noorsoo arengu põhifunktsioon. Füüsiliselt avaldub see jõudsas kehakasvus ja jõu juurdetulekus, millele järgneb suguline küpsemine; vaimselt iseloomustab seda aega eeskätt teatud rahutus, väljapoole suunatud huvide pöördumine omaenese isikule, sissepoole.
Kui eelmises arenguastmes, nn. realistlikus faasis, lapse peamised huvid olid suunatud eeskätt lähema ümbruse tunnetamisele, asjadele, loodusele, inimesele ja liikumisele, – siis nüüd hakatakse oma isikule kohta otsima ümbritsevas maailmas, püütakse oma isikut lähemalt määrata ja suhteid leida enese ja ümbritsevate nähtuste vahel. Välismaailma tunnetamine kestab nüüdki edasi, eriti murdeea esimeses faasis (negatiivne faas), kuid see võtab järjest laiemaid ulatusi nii ruumiliselt kui ajaliselt: tuntakse huvi kaugete maade, võõraste olude ja kauge mineviku vastu. Murdeea lõpul kipub aga omaenese isik saama kogu maailma keskpunktiks ja kõigi nähtuste mõõdupuuks. Sealjuures kaldutakse sageli ühest äärmusest teise: trotslikust enese ülehindamisest norutavasse alahindamisse.
Nagu eespool mainisime, on murdeea nooruki põhilisteks tunnusteks eriline rahutus ning trots, mis on tingitud omaenese ja täiskasvanute võimete võrdlemisest ning vastamisiseadimisest. Tuntakse küll oma jõu kasvu, kuid veel enam tuntakse selle vähesust ja enda alaväärsust. Selle kompenseerimiseks püütakse ennast kas nõrgemate või ka omaväärsete hulgas maksma panna eeskätt jõuga. Hakatakse kehalist jõudu ülehindama. Vaimsele üleolekule seatakse vastu trots ja jonn. See on aeg, mil isa, ema ja kasvatajad nooruki silmis autoriteedi kaotavad; sageli muutub ka suhe senistesse sõpradesse ja kaasinimestese üldse, otsitakse üksindust ja tuntakse ennast kõigist mahajäetuna või esinetakse jõhkralt ning väljakutsuvalt. See on aeg, mil senised autoriteedid on purunenud, kuid uusi veel pole leitud, ehkki tarve nende järele on väga suur.
On seepärast täiesti loomulik, et noor kirjandusest otsib neidsamu probleeme ja väärtusi, mis tal endal on parajasti huvide tulipunktiks. Jõulised tüübid kirjanduses on tema tüübid. Me teame näit. „Kevadest”, et Toots Kentuki Lõvi hindas eeskätt selle järgi, et see „kümne punanaha vastu võitles üksipäini”. Niisamuti hinnatakse Winnetou’d, julgeid meremehi ja meie oma kirjandusest veel Vahurit ja Tasujat („Tasujast”) ja Villut („Viljandi mässust”). On kõigile teada nüüdisaja noorte kiindumine sportlastesse. Igal noorukil on oma lemmiksportlane, kelle austamine ja imetlemine muutub sageli ihalemiseks.
Kahjuks ei ole meil spordielu ja sportlastüüpe kujutavat noorsookirjandust. Kuigi noortes jääb huvi eksootiliste seiklusjuttude vastu vist alatiseks püsima, võiks ometi ennustada, et spordielu kujutavast kirjandusest uus ning väärtuslik noorsookirjanduse valdkond võiks tekkida.
Edasi meeldivad tüübid, kes, samuti nagu noorgi, olevate autoriteetidega konflikti on sattunud, olgu need siis röövlid, mässajad, vabadusvõitlejad või revolutsionääridki. „Must kapten”„Garibaldi” ja „Õilis röövel Rinaldo Rinaldini” on tänapäevalgi noorte tüüpe. Meie kesk- ja vanem põlv, kes oma hariduse on saanud vene koolis, võib sageli revolutsioonilise kirjanduse lugemist ja „revolutsiooni tegemist” mainida kui ühte etappi oma arenguloos. Populaarteaduslikud teosed, mis seniseid usulisi tõekspidamisi kõigutavad või ümber hindama sunnivad (inimese põlvnemine; maakera tekkelugu), leiavad eriti innukat lugemist just selles eas.
Ühenduses füüsilise jõu imetlemisega leiavad noorte hulgas hindamist ka vahvus, mehisus, julgus, distsipliin ja moraal, kusjuures sageli omavahel ollakse äärmiselt konsekventsed. Vahvus, mehisus ja julgus, eriti, kui seda on vaja näidata omasuguste hulgas, võivad noori mõnigi kord viia lausa elukardetavaile üritustele. Kamba distsipliin ja kambamoraal on tihtigi palju tugevamad ning rangemad, kui kool või kodu seda kunagi suudab saavutada. Kes vähegi on tuttav poiste kampadega või ka eraldatud internaadieluga, võib kinnitada, millise julmusega nõutakse üksikuilt distsipliinile alistumist või kehtivaist tõekspidamistest kinnipidamist. Äärmiste konsekventsideni viidud tõekspidamised võivad nii mõnigi kord põhjustada konflikte kodus ja koolis, kui neist tõekspidamistest nõutakse järeleandmisi või neid ei tunnustata.
Sellest asjaolust on ka tingitud, et kirjanduseski nõutakse nn. puhtaid tüüpe, kus jõud või mõningad hinnatavad vaimuomadused on välja arendatud äärmuseni, täiuseni. Kui muinasjutus tegelased on puhtal kujul mõningate omaduste kandjad (hea ema, kuri võõrasema, ilus kuningatütar, inetu nõid jne.), siis siin lubatakse ühe täiusliku omaduse kõrval teisi vähem arenenuid või isegi mõningaid puudusi. Nii ei tarvitse tark või kaval tegelane sugugi olla kõige tugevam, nagu kõige tugevamalt ei nõuta, et ta peaks olema kõige targem. Kummalgi on oma relv, kumbki on täiuslik ning teistest üle omal alal. Teadusmees „Kapten Granti lastes” on tegelikus elus saamatu ning veidrik… Olgu, nii talle sobibki, peaasi on, et ta reisuseltskonna lõpuks õigesse kohta välja juhib.
Kuigi noori huvitavad kirjanduses eeskätt oma maailm, omad huvid ning püüdlused, ometi oleks ekslik arvata, et noorsookirjanduses peab käsitlema ainult noorte elu. Hea meelega tahetakse ka e t t e näha, tahetakse näha just neid täiskasvanud tegelasi, kes on oma jõudude tipul, kes on imeteldavad ning ihaletavad. Sageli tahetakse noori näha teotsemas ühes täiskasvanutega.
Ühenduses noorte jõu vallandusega vaatleme veel sõjajutte, mis moodustavad eriliigi noorsookirjanduses, kuigi noortepsühholoogia seisukohalt kõige vähem õnnestunud liigi. Tegelikus elus elatakse atavistlik sõjatung läbi võistlus- ja sõjamängudes, kusjuures tarvitatakse enamasti primitiivseid relvi, vibusid ja nooli, sõjakirveid, odasid ja kilpe, kuigi puust revolvrid ja püssid pole just haruldased. Kuulipildujad, kahurid ja lennukid tulevad harva arvesse. Võib-olla on neid komplitseeritud relvi raske ise valmistada või mänguks kohandada, kuid näib siiski, et sõjatung leiab täiuslikemat ning sügavaimat väljaelamist ikkagi primitiivsete relvade ja lihtsate olukordade juures.
Samasugune lugu on ka sõjajuttudega. Siingi on meeldivaimad ning arusaadavaimad need, mis käsitlevad sõda primitiivsemate relvadega ja lihtsamas olukorras. Olgu need siis „Iliase” lood või rüütlite võitlused. Ikka on mees mehe vastu, isiklik vahvus on selgesti näha. Samadel põhjustel meeldivad ka võitlused indiaanlastega ja metsrahvastega. Pealegi kaob sõja koledus kauges ajalises distantsis kuidagi ära, jäävad ainult võitlus ja isiklik vahvus.
Mida lähemale käesolevale ajale, seda komplitseeritumaks ja ka koledamaks lähevad sõjad, seda vähem on noorsookirjanduse nõudeid rahuldavaid sõjajutte. Kas maksab seda kahetsedagi, pealegi, kui noored oma vastavaid tunge teisiti saavad välja elada ja rakendada?
Peale eespool mainitu avaldub murdeealise nooruki rahutus veel tungis – kodunt välja, kaugete randade poole, võõraisse maadesse. Ärakadunud poja probleem on küll vist nii vana nagu inimsugu üldse, ja jääb alati uueks. See tung on pedagoogiliselt hästi rakendatav, kuid võib saada ka kahjulikuks, kui seda õigesti ei juhita või sellele väljaelamise võimalusi ei anta. Iga aasta lahkub nii meil kui mujal teatud hulk poisse kodudest, et siirduda kas Aafrikasse, Ameerikasse või mujale. Suurem osa neist pöördub ise tagasi või tuuakse koju. Mõned hukkuvad, kuid on neidki, kes kuhugi jõuavad ja viimaks ka elus läbi löövad.
Algsel kujul avaldub rännutung rännakuis kodukohas, kuid tihti ka sihitus lonkimises. Koolide spordipäevad, õpireisid ja noorkotkaste laagrid on tegureid, mis seda rännutungi pedagoogiliselt aitavad välja elada. Mõned tüübid elavad seda läbi päevaunelmais ja vastavat kirjandust lugedes.
Rännu- ehk seikluskirjandus ongi noorsookirjanduses kõige suuremal arvul esindatud liik, nii et vastavat iga kirjanduseharrastuse seisukohalt kutsutaksegi seikluskirjanduse eaks, kuna selle kirjanduse alla „laiemas mõttes arvatakse kogu vastava ea kirjandus, kus on kirevat tegevust, põnevust ning pinget, käsitelgu see poiste omavahelisi kampasid või sõjamänge (Paal-tänava poisid), kriminaal-, röövli- või detektiivlugusid kui ka tõelisi rännakuid ning seiklusi kaugetele meredele ja eksootilistesse maadesse.
Kuigi kogu murdeeakirjanduses on üldisi ühiseid jooni ja seikluslikku elementi, piiraksime viimase kirjanduse ringi siiski ja vaatleksime selle all ainult seikluslikku reisukirjandust ja teatud piiritlusega ka reisi- ja avastuslugusid.
See kirjandus on murdeea esimeses faasis kõige harrastatavam kirjandusliik, kuna see käsitleb alasid, kuhu noort kannavad tema ebamäärased tungid ja päevaunelmad. Siin on kõik uus, võõras ning salapärane. Ebamäärased kauged mered ja võõrad eksootilised maad. See on taas noore atavistlik ning ebamäärane tunnetustung, mis nõuab väljaelamist. Lisaks on sellistes reisi- ning avastuslugudes palju ootamatuid olukordi, hädaohtusid, võitlust ja saavutusi. Tegelaste primitiivsed eluviisid, ööbimine telgis või lageda taeva all, küttimine, kalapüük jne. – need vastavad nooruki ebamäärastele atavistlikele tungidele – looduse juurde. Seiklusjuttude tegelased on enamalt jaolt puhtad tüübid, tugevad, teotahtelised ja mehised. Nende võitlused ja vallutused väikestes salkades vastavad kambale, poiste primitiivsele ühiseluühikule.
Murdeeakirjanduse sisu tingib ka selle käsitluslaadi ehk vormi. Esimeseks ning peamiseks nõudeks on: rikkalik tegevus, voolav elu. Pikad tagasivaated, kõrvalseletused või kirjeldused, kui nad ei ole tingitud miljöö iseloomustamisest, ei leia harrastamist. On ka loomulik – noor oma rahutuses ja teotahtelisuses ei salli paigalpüsimist, temale antagu liikumist, dünaamikat. Eluvõitlusele valmistuv nooruk nõuab kirjanduselt veel võitlust ja tema põhitoonilt optimistlik ellusuhtumine – võitu igas olukorras. Seega peab teose faabula olema sündmusterikas, kuna jutustamiselt nõutakse lihtsust, kujukust ja voolavust.
Mis puutub noorsookirjanduse kunstilisse külge, siis on see samuti nõutav nagu pedagoogilinegi väärtus. Noorsookirjandus peab rahuldama nooruki kunstinõudeid, teda arendama ning täiendama.
Pedagoogiliselt on noorsookirjanduse ülesandeks anda eale vastavat vaimutoitu, võimaldada teatud tungide ning huvide väljaelamist ja kriitilisest east loomulikku arengurada mööda välja viia kuni küpsemiseni. Muidugi ei ole see ainult noorsookirjanduse ülesanne, kirjandus on selles raskes töös vaid üheks teguriks. Palju tähtsamad tegurid on kool, kodu ja keskkond.
Noorsookirjanduse kasvatuslikust ehk positiivsest tendentsist olen kirjutanud mujal. Siin rõhutatagu veel kord, et igasugune kunstlik või sihilik tendents on pedagoogiliselt ainult kahjulik. Teose elujaatav, teotahet ning kõlblaid tõekspidamisi arendav mõju saavutatakse maksimaalselt sellega, kui teose faabula, tegelaste püüded ning teotsemised on vastavalt kantud ja juhitud, ilma et sealjuures vastuollu satutaks kunstiliste või reaaleluliste tõekspidamistega.
Igatahes peab kirjanduse lugemiselgi noorukit juhtima, et ta ei takerduks murdeikka ega jääks igavesti teotahtetuks päevaunelmate kandjaks, röövliks, revolutsionääriks või seiklejaks.
2.
Ühenduses murdeealise noorsoo ilukirjanduslike huvidega tuleks vaadelda ka tema teaduslikke huvisid ja populaarteadusliku kirjanduse harrastamist. Kuigi murdeeas võib otsese koolitöö alal näha teatud apaatsust ja huvipuudust, ometi ei ole eneseotsingute kõrval kadunud välismaailma tunnetamise tung. See võtab nii ajaliselt kui ruumiliselt laiemad ulatused. Sageli seob nooruk selle oma mina otsingutega. Hakatakse koguma taimi, korraldama akvaariumi – unistatakse loodusteadlase kutsest. Või harrastatakse raamatute, piltide ja ajalooliste esemete kogumist – samuti seosega mõnesugusest kutsest. Katseid keemia ja füüsika alal tehakse selles eas kodusel viisil vist küll kõige rohkem, kuna mõnede juures võtab erilist hoogu huvi tehniliste küsimuste vastu. Huvi maailmavaateliste küsimuste kohta tõuseb murdeea viimse faasi lõpul väga elavaks.
Sellised huvid ja harrastused viivad nooruki kahtlemata populaarteadusliku kirjanduse juurde. Kahjuks puuduvad meil täpsemad uurimused ja vaatlused selle kohta, kui palju murdeeas loetakse populaarteaduslikku kirjandust eriküsimuste kohta. Kui Ch. Bühleri järgi murdeea esimeses faasis seiklusjuttude kõrval, mis moodustavad 27% kogu lektüürist, loetakse 6-8% populaarteaduslikku kirjandust, siis näitab see küllalt suurt huvi. Umbes samasuguse või veelgi kõrgema protsendi moodustab populaarteaduslik kirjandus murdeea järgmises faasis.
See huvi võiks olla veelgi suurem, kui oleks olemas vastavat populaarteaduslikku kirjandust. Siin õiget žanri leida on palju raskem kui ilukirjanduses. Teadus on kiiresti arenev, selle algtõed omandatakse juba koolipingis, kuna eriküsimuste kohta vastavat kirjandust ei jõuta anda. Kui ilukirjandusest veel tänapäeval võidakse suure huviga lugeda Kreeka ja Rooma muinaskangelaste lugusid, „Don Quijotet” või „Ivanhoe’d”, siis vastavate aegade populaarteaduslikud tööd tunduksid naiivsetena.
Igatahes on populaarteaduslik kirjandus murdeealiste seisukohalt ala, millele rohkem tähelepanu peaks juhitama. Puudutasin seda küsimust siin ainult niipalju, kui seda murdeea kirjanduslike valdkondade iseloomustamiseks vaja oli, sisuliselt on see hoopis laiem küsimus ja nõuab omaette selgitust.
Eespool tähendasin, et nüüdisaja murdeea lemmikala – sport – on kirjanduses leidnud vähe käsitlemist. See on aga omaette maailm, kust võiks anda niisama kirevaid seiklusi, äärmist tahtejõudu nõudvaid pingutusi ja samaväärseid tüüpe nagu reisu- ja seiklusjuttudeski. Lõpuks on ju eksootilised võõrad maad ainult murdosa praegusaja noorte maailmast, ja sedagi murdeea esimeses faasis, kuna sport näib olevat esikohal kuni küpsemiseni ja veel kauemgi. Teiseks puuduvad meie kirjanduses töö- ja tehnikasangarid, kuigi tehnikamaailm ulatab noorte huvipiirkonda ja tahetakse näha kirjanduslikke kujusid sealtki. Seegi maailm oma hiiglaeduga ja üha suurenevate saavutustega võiks anda huvitavat sündmustikku kui ka kangelasi. Kui 10-11-aastaselt ollakse Robinsonid, siis hiljem tahetakse kindlasti olla kas Edisonid või Fordid.
J. Parijõgi
Eesti Kirjandusest nr. 1/1939