Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

1.

Α. H. Tammsaare ei kuulu nende kirjanike hulka, kes oma teoste jaoks kauemat aega materjali koguvad ja ülestähendeid teevad. Temal kui spontaanselt looval kirjanikul valmib kõik nagu iseendast. Kui kirjandustoote ideestik ja tegelaskond on tema mõttekujutuses tarvilisel määral välja kujunenud ja kristalliseerunud, asub ta teose loomisele. Nagu kirjanik ise tõen­dab, kirjutavat ta suure hoo ja loomingulise pingega, kusjuures kujud muutuvat sedavõrd elavaks, et võiks mitu korda kiiremini kirjutada, kui sulg paberil libiseb.

Silmas pidades Tammsaare loometöö laadi tundub üsna loo­mulikuna see seik, et tema toodangus ei leidu sääraseid tüüpe ega motiive, mis oleksid sajaprotsendiliselt elust kopeeritud. Ka kõige tõsielulisem kuju ja juhtumus kannab kirjaniku omaenda transformatsiooni pitserit.

Tammsaare varasemad külarealistlikud tööd, mis ilmusid käesoleva sajandi esimesel aastakümnel, sisaldavad tubli annuse tõsielulisi sugemeid. Tema külajutukese „Kuresaare vanad” (1901) algkujud pärinevad Tammsaare-Põhja ja -Lõuna talu ühi­sest saunast. Selles väikeses saunahütis elanud vana rätsep Mih­kel Sikenberg oma naise Leenuga. Saunamees Sikenberg pole tahtnud tööd teha ja vedanud seanahka. Talvel maganud ta ena­masti ahjul, kuna suvel käinud kalal ja küttimas, uskudes oma heasse õnne. Selle laisavõitu rätsepa ja tema käbeda naise ees­kujul joonistas Tammsaare Kuresaare Matsi ja eide tüübid, fan­taasia varal kujutades nende vastuolulist vahekorda. Polnud saunaonu Sikenbergi ja tema naise lahkumine siit maailmast sugugi nii tülisid kpitav ega samaaegne kui Kuresaare vanakeste oma. Saunamees Sikenbergi lesk abiellus koguni teiskordselt ja suri mitu aastat pärast oma esimese mehe surma.

Oleskelles 1902. a. suvel Läänemaal Piirsalus oma metsaüle­mast õemehe juures kirjutas Tammsaare ühe nädala kestel natu­ralistliku jutustuse „Kaks paari ja üksainus”, alapealkirjaga „Kriipseldused Läänemaalt”, mille G Suits avaldas „Kiirte” III-s andes (1902). Selle lühijutu olustiku kirjeldamisel on autor jälginud osaliselt Piirsalu ümbrust ja olusid. Teose peategevuskoht, Laia ja Kaasi perekonna eluase, meenutab üldjoonis nn. Rantsalliku sulastemaja, mille ühel pool otsas elutsesid Mikkovid ja Kleemanid – Laiade ja Kaaside prototüübid. Rants­alliku viiepäeva moonamehed veeretasid oma päevi õhtule mõisaorjuse ja omavahelise nääklemise tähe all niisama vaevali­selt kui „Kahe paari ja üheainsa” tegelased, välja arvatud ainult Taidi-Laidi, keda ei leidunud nende hulgas. Laiade perekonna taoliselt oli lasterikas Mikkovite pere, kus oli viis last: Jüri, Juuli, Johannes, August ja Aleksander, kellest viimane sündis 1902. a. suvel, kirjaniku Piirsalus viibimise ajal. Riiuhimulisel Kleemani Tiinal oli ainult üks laps – nelja-viie-aastane poeg Kustas. Perekondadevahelisi tülisid oli Rantsalliku sulastemajas võrdlemisi vähe, rohkem sõimeldi seal omaenda perekonnas. Iseäranis tülitsesid Kleemanid, kes teineteisega hästi ei sobinud, sest Tiina oli peretütar, tema teinepool aga vabadiku poeg. Kui mees ei suutnud enam Tiina laimu kuulda, öelnud ta pahaselt oma kuivetanud eidele: „Mis naine sa ka oled? Kaks kõverat konti ja põiekael!” Tiina ise armastas nimetada niihästi oma­enda meest kui ka Mikkovite lapsi „ninakaiks”. Muist motiivest, mis lähevad tagasi Piirsalu mõisa, olgu nimetatud: härgadega künd, metsapõlemine ja perekondade südamlik jumalagajätt tei­neteisega lahkumishetkel.

A. 1903 ilmus „Postimehe” joonealuses Tammsaare pikem novell „Vanad ja noored”, mille ta oli loonud Treffneri güm­naasiumi õpilasena mõne nädala kestel. Vanade ja noorte vastu­olulise vahekorra kujutamiseks sai ta tõuke tegelikust elust, eriti tähele pannes naabertalu Kaarli pererahva vaenulist vahe­korda. Selle teose toormaterjalist on laenatud tõsielust järg­mised kandvamad motiivid: koduväi tallutulek, tülitsemised vanade ja noorte vahel, turbalõikajate ööbimine aidalakas, noor­paar talu juhtimas, tulikahju, kaks talve võõra talu rehetoas, noorperemees kopsuhaige, uluonn rehala müüride vahel, varane sügisküim, uued taluhooned jm. Niisamuti vastavad jutustuse tähtsamad tegelased elavatele eeskujudele. Kadaka talu ägeda­loomulise vanaperenaise ja ta nohiseva taadi prototüübiks on Kaarli talu vanapaar – Jüri Kask ja tema naine Leenu. Nende tütar Tiina omab ühiseid iseloomujooni Kaarli peretütre Mu­naga ja koduväi Kaarel Kakar – energilise ning edasipüüdliku Kaarel Liivaga, kes võeti väimeheks Kaarli tallu. Üldiselt leidub tõsielulisi motiive rohkem novelli esimeses osas, selle lõpposas aga pääseb domineerivale kohale mõttekujutuslik motiivistik.

Sessamas Kaarli talus elutses jutuvisandi „Tõsi jahi” pea­tegelase Teo Miku algkuju Juhan Ehrenberg, rahvasuus tuntud Kaarli-Tohtri nime all, kes oma flegmaatilisuses armastas teiste kõnelusi pealt kuulata ja lausepauside puhul omalt poolt kinni­tavalt lisada bassihäälega: „Tõsi! Tõsi jah! Täitsa tõsi! Selge tõsi!” Polnud Kaarli-Tohtril kui abielumehel säärast kurb-haledat armulugu nagu Teo Mikul, aga sikusarve oskas ta hästi puhuda, nii et tantsulood aina rõkkasid. Kõrges vanaduses, jää­nud leseks, naljatles ta mõnikord purjuspäi: „Ega ma üksikuks jää, ma võta naise koa ikka!” Kaarli-Tohter, kelle sünd ulatus teoorjuse hakatusse (1826), oli teol käies lasknud Teo Miku taoliselt oma püksid tagant mitmekordseks õmmelda, et kupja kepp liiga ei teeks.

Tammsaare pikema jutustuse „Raha-auk” (1907) ainestik pärineb jällegi Piirsalust, nagu vihjab selle eri raamatuna ilmu­nud jutu alapealkirigi „Pildid Läänemaalt”. Kirjanik on sealt laenanud teose kolm peateemat: rahakaevamise, usuhullustuse ja 1905. a. maakehvistu revolutsioonilise liikumise. Teatakse kõnelda, et Piirsalus käinud Paisu vanaldane väikekohaomanik meelesegaduses suveöösiti Kallamäe rehe juures liivaaugus raha­pada otsimas ja kaevamas. Tema eeskujul joonistas Tammsaare rahakaevaja Liivamäe Mardi tüübi. Usuhullustuse kujutamiseks pakkusid kirjanikule tänuväärset materjali Läänemaal laialda­selt levinud usulahud. Ja 1905. a. sündmusi kirjeldas ta Piir­salu mässuliikumise ja sellele järgnenud madrustest koosneva karistussalga tegevuse alusel.

Kui eelnimetatud realistlikud jututooted on ligilähedalt seotud tõsieluliste tüüpide ja motiividega, siis neile järgnevad psühholoogilised novellid kajastavad vaid vihjamisi autori isik­likke tähelepanekuid ja elamusi. Nii kirjutab Tammsaare üliõpi­laspõlves psühholoogilisi novelle üliõpilaste hämaraist katusekambreist, kus kohtavad, armastavad ja lõpmatuseni targutavad peenendatud närvidega „noored hinged”. Oma muljete põhjal Kaukasuse mäestikust ja sanatooriumist loob ta hingestatud ju­tustuse „Varjundid’ (1917), laskudes selles inimhinge varjatumaisse urkaisse. Ent tõsielulisi elemente sisaldavad need psüh­holoogilised teosed üpris vähe.

Juba rohkem peitub tõsielust pärinevaid sugemeid Tamm­saare psühholoogilises taluromaanis „Kõrboja peremees” (1922), mille tegevuskoht vastab maastikult Koitjärve ümbrusele, kus kirjanik veetis metsaüksinduses oma haigusaastad. Kõrboja järv tuletab meelde Paukjärve, mille kaldal praegu asetsevad Noorte Meeste Kristliku Ühingu suvimajakesed. Paukjärve kõrgel kaldal on teinud Koitjärve kohapealsed elanikud jaanituld. Ka pähklipüha motiiv läheb tagasi Koitjärvele, mille pähklimetsades korraldatud igal aastal traditsiooniline pähklikorjamise püha. Siis olnud „kõik kohad täis kisa ja kära, kõnet ja huilgamist, mängu ja naeru”. Tavaliselt lõpetatud pähklipüha tant­suga Paukjärve ääres.

Kõrboja ega Katku talu ei tunta Koitjärvel, need on sün­dinud kirjaniku fantaasias. Samuti põhineb täiel määral Tamm­saare mõttekujutusel Kõrboja Anna kuju. Katku Villu iseloo­mustamisel on tal osaliselt elavaks eeskujuks olnud kaklemishimuline noormees Grasman Järva-Madise kiriku lähedusest. Joomarist külakaklejal Grasmanil olnud pikad ning tugevad käed ja ta tahtnud alati rusikatega vastast peksta. Kui ta riiukaaslane aga võtnud pussi, vihastanud Grasman ja sõnutsenud nagu Katku Villu hurjutavalt: „Kui mees oled, siis löö rusikaga, ära tule pussiga jändama, see ajab südame täis”. Selle iseloo­mujoonega piirdubki vaistuinimese Katku Villu hingesugulus oma prototüübiga.

  

2.

Α. H. Tammsaare suurromaani „Tõde ja õigus” I-V (1926- 1933) võib pidada teatud määral autobiograafiliseks teoseks. Kirjanik pole ses monumentaalses kirjandustootes küll otseselt kujutanud omaenda isikut ega elulugu, aga ta on selle loomisel kasutanud isiklikke elamusi ja tähelepanekuid rohkem kui üheski teises teoses. Tarvitades Baudelaire’i sõnu, võib sedastada, et „Tões ja õiguses” on kunstilisse vormi valatud „iga tühisem lap­sepõlve mure, iga väiksemgi rõõm”.

Teatavasti rulluvad „Tõe ja õiguse” põhisündmused lahti soodetagusel Vargamäel, või teiste sõnadega väljendades – kir­janiku omaenda sünnikohas, Tammsaare väljamäe, Albu val­las. Siin rühmas päevast päeva tööd teha tema isa Peeter Hansen, Eespere Andrese elav eeskuju, kes oma noore naisega oli Viljandimaalt Järvamaale sisse rännanud. Iseteadvale viljandimaalasele oli see hingeliselt valusaks hoobiks – lahkuda majanduslikel põhjustel jõukast maakohast ja asuda Järvamaa kõrvenurka kivikärkasele väljamäele. See kibedustunne ajen­daski Peeter Hanseni varjatud meelehärmi ja kurjusevimma, mis vahetevahel esile puhkesid ja selle tööka ning õiglase mehe nagu rööpmeist välja lõid. Nii võib ta hingelist murrangut aimamisi seletada, lähemalt aga on seda raske tagantjärele mõistatada.

Oma kodukohast Vastemõisast olid jäänud kirjaniku isale kaunid mälestused. Olles heas tujus laulnud ta südamekeelt uht halearmast laulukest, mida ta oli kuulnud Vastemõisa mõi­kas ühelt mustiastüdrukult, kes leierkasti saatel seal tantsinud ja laulnud. See laul, millest toome kaks esimest salmi, oli hästi tuntud ka Eespere Andresele, kes laulis seda vaikselt ning peene kurguhäälega.

    Kord istus jõe kalda peal

    Üks vaene tütarlaps

    Ja tema hale nutuheal

    See kostis kaugel teps.

    Üks võõras mees sealt mööda läks.

    See kuulis nutuhealt. „Miks nutad sa, oh tütarlaps?”

    Nii küsis võõras mees . . .

„Tões ja õiguses” kordub sageli motiiv, kuidas Andres otsib endale tuge ja usukinnitust pühakirja lugemisest niihästi mure-tundidel kui ka pühade hardail hetkil. Seesama palvusmeeleolu on valitsenud ka Tammsaare-Põhja talus suurtel pühadel ja nende eelpäevil. Loomad toimetatud, kogunenud terve pere tagakambrisse, kus lauldud ja isa Hansen pidanud palvet. Vana-aasta õhtu veedetud Tammsaare-Põhja talus nii suures harduses, et tundunud, nagu oleks õhkki täitunud pühadusega.

Peeter Hansen, kes oli vaga inimene, muutus oma vagaduses Mäe Andrese taoliselt kurjaks. Teame, kuidas Eespere pere­mees tümitas vaeseouaks Pearu koera, kes oli kallil jõululau­päeva õhtul tulnud vorstihaisu peale nende tuppa. Isa Hansen ei tulnud toime küll säärase metsiku peksuga, aga ta olnud sisemi­selt väga haavunud, kui lapsed tõrkunud täitmast perekonna pietistlikke traditsioone. Kord ülestõusmispüha hommikul saatnud isa kõik neil poega pühaderoogadega koormatud laua äärest ära, et nad ei lugenud söögipalvet. Vähe veel sellest – poisid pidanud kogu pühade aja nälgima, sest isa polevat luba­nud neile toidupoolist anda, ehkki seda olnud külluses.

Ärgu arvatagu, nagu võis isa Hansen ainult karm olla oma lastele; ei mitte sugugi, iga laps olnud talle silmaterakesena südamekallis, kelle maailmatulekut ta tähistanud suurejooneliste varrudega, ja kui mõni neist surmale suikunud, olnud ta lohu­tamatu, pisarad aiva sirisenud silmist.

Kuivõrd tähtsustad ristseid Tammsaare-Põhja talus, alias Mäel, see selgub romaanistki. Hansen kui vana õllemeister oskas hea kange õlle teha, mis nii sõpru kui vihamehi kokku meelitas. Ühel säärasel tujuküllasel ristsepeol läinud üleaedne Jakob Si­kenberg samuti kui ta kirjanduslik järelkuju Pearu peolauas kohaliku rätsepaga tülli, kiskunud endal püksid jalast ja visa­nud rätsepale pähe, nii et saareotsad sülditaldrikusse kuk­kunud.

Peeter Hansen oli tuntud innustunud loodussõbrana. Oma üürikesed vabad hetked pühendas ta rohuaia asutamisele ja kor­rashoiule. Teda haaras nagu Mäe Andrestki seletamatu rõõm, kui õuna- ja ploomipuud valendasid kevadeti õitest. Roosakasvalged õunapuuõied võisid talle näida nooruse sümbolina, mispärast ta vanaduspäevil nende puhkemist kärsitusega ootas. Sel motiivil on Tammsaare loonud kunstikauni õunapuuõie-loo „Tõe ja õiguse” viimases osas.

Peenetundelise ja õrnaloomulise Eespere perenaise, „heleda jaalega” Krõõda elavaks eeskujuks on kirjaniku ema Ann, sünd. Bakhoff, kes pärines samuti Vastemõisa vallast, aga selle metsarikkamast kolgast, keset suurt laant, mis õhtuti vastu helises. Oma lastele oli ta kaasavarana kodust ühes toonud rikkaliku laulurepertuaari, mida ta vokivõrina saatel neile ette laulis, kin­nitades iga laulurea lõppu arusaamatu refrääni „sink sale proo”, nagu romaaniski mainitakse. Sellest suure tamme laulust on tänini talletunud järgmised värsid.

    Läksin aga meesa kõndimaie,

    Mis ma leidsin metsateelta?

    Leidsin tamme nuttemasta.

    „Miks sina nutad, tammekene?”

    „Mind on siia üksi jäetud,

    Siia tormi, tuule kätte.”

    „Ära sina nuta, tammekene!

    Mul on kodus seitse venda,

    Igal vennal seitse kirvest,

    Tulevad tamme raidumaie.

    Juurikast teen joogikannu,

    Oksadest teen hoostetalli,

    Lehtedest teen lehmalauda,

    Ladvast teen veel laevamasti.”

Tammsaare-Põhja talu perenaise kõlarikas lauluhääl meel­dinud tema enda lastele, aga veel rohkem üleaedsele Sikenbergile, kes iga parajat juhtu kasutanud selleks, et temale kui vilaja kehaga ja „heleda jaalega veart-eidele” läheneda ja meelissõnu öelda.

Ka Andrese teise naise Mari kirjeldamisel on kirjanik kaudselt silmas pidanud oma ema. Eks saatnud Anton Hansenit kooliteele parimate südamesoovidega ja hoolitsenud tema söögipoolise, riiete ja jalatsite eest ikka muretsev emake, nagu seda tegi Marigi, kui Indrek suurkoolis käis. Samuti meenutab Mari piinarikas haigus elu lõpul Tammsaare-Põhja tala perenaise kauast põdemist luumurde tagajärjel.

Kes ei tunneks kiuslikku vembumeest Pearut ehk tema tõsi­elulist teisikut Jakob Sikenbergi? – Seal ta istub Järva-Madise kõrtsis, muistses saksatoas õllelaua taga – „kehalt kõhnavõitu, mitte pikk,… harv habe lõua otsas, silmad krissis”. Ta astub vahetevahel üldisse kõrtsituppa, ostab   kõrtsilistele   omaenda raha eest õlut ja paneb kümnerublase paberrahaga piibule tuld, läheb siis tagasi saksakambrisse, tuleb aga varsti jälle nähtavale, nüüd juba vestiväel ja kapukais, asetab kõrtsi kivisele põrandale tuliuued katariinad ritta ja käib pimesi nende peal. See hoop­leja rahamees pole keegi muu kui Tammsaare-Lõuna talu omanik Jakob Sikenberg ehk Tagapere Pearu, kes oli tulnud Sikemäe ehk Tuhalepa huntide juurest Vargamäe inimeste sekka.

Harilikult läinud Sikenberg nagu Pearugi reedel kõrtsi ja tulnud sealt alles teisipäeval tagasi, kihutades seejuures kodu­väravad maha, kui need juhtunud kinni olema. Vihahoos peks­nud ta perekonna toast välja ja heitnud ise ukse alla magama, et keegi sisse ei pääseks. Kaevurakkeil ta pükse polevat siiski maha ajanud, nagu romaanis kirjeldatakse. Tõsieluline Siken­berg leidnud selleks parema paiga, nimelt Tallinna Krediitkassa operatsioonisaali, kus ta lasknud rahakoti otsimisel püksid alla kukkuda, et härrastele paljaid reisi näidata. Nagu enda vabanduseks sõnanud Sikenberg: „Ei tea, kus mu rahakott on jäänd! Panin teise särgi ja pükste vahele, aga nüüd on kadund!” Krediitkassa esikus andnud ta tubli jootraha ukse­hoidjale, kes tal lambanahkse kasuka korralikult maha võtnud ja selga upitanud.

Hoolimata kirjaoskamatusest oli Sikenberg nutikas ja tark mees. Ega ta muidu poleks suutnud krutskeid välja mõelda ning „nuabrimeest” kavalalt kiusata. Piiriaia püstitanud ta tavaliselt omaenda maasse, jättes kitsa põllusiilu kaitseta. Kui üleaedse loomad tulid sinna sööma, siis andis ta asja kohtule lahendada. Seda ei võinud Hansen taluda, kättemaksuks ajas ta Pearu hobuse ühes vankris magama jäänud purjus peremehega omaenda rukkisse ja kaebas üleaedse rukki sasimise pärast koh­tusse, nõudes endale kahjutasu. Romaani järgi vabandas Pearu oma fiktiivset süütegu sellega, et „ta olnud purjus, ho­bune läinud omapead, tema enda raskesti magades”.

Oma tasaseloomulist naist nimetas Sikenberg nagu Pearugi joobnuna „lambasihvriks”. Sikenberg oli poissmehena teeninud Albu mõisas lammaste ülemkupja ametis, mispärast mõisahärrased kutsunud teda „lambašäferiks”, teomehed aga lihtsalt „lambasihvriks”. Seda omaenda nimetust tarvitas ta heas tujus komplimendina oma naise kohta, et ta poolehoidu võita. Kodutalus püüdis Sikenberg üldse   etendada   isevalitsejaliku peremehe osa, juhtides talu majapidamist oma „rehnutipidamise” alusel, arvestamata jättes naise ja laste soovid. Ta oli kodus hoopis teine inimene – tõsine ja asjalik, nii et ta arvamusi res­pekteerid.

Pearu kõrtsikaaslase Kassiaru Jaska taga peitub tema tõsi­eluline prototüüp – Otsa suurtalu omanik Mihkel Blockmann, kes hobustega hangeldas, mõisale härgi ostis ja päevade kaupa Järva-Madise kõrtsis viibis. Nagu Kassiaru Jaska, nii tulnud ka hobuseparisnik Blockmann mõnikord saksakambrist üldisse kõrtsituppa palja jalu, uhiuued katariinad varvaste vahel ja sõr­mede vahed väiksemate rahadega täis topitud.

Gustav Puks, romaanis nimetatud Taariks, oli sealse kõrvenurga külarätsep – „suur laulja, isamaalane, kõrgete mõtete ja aadetega idealist”, aga oma tööalal saamatu mehike, kelle valmis­tatud riided hästi ei sobinud. Rätsep Taari taoliselt kogus ta raha, et seda ohverdada isamaa altaril.

Hundipalu Tiidu, „kõrvenurga valgustatuma pea” kujutas Tammsaare oma ristiisa, Sinisalu kohaomaniku Hans Grosthali eeskujul. Nagu arukas Hundipalu Tiit, nii olnud ka H. Grosthal C. R. Jakobsoni käremeelsete vaadete tuline pooldaja. Kui Sinisallu levinud teade „Sakala” ilmumisest, käinud ta seda rõõmusõnumit kõigile teatamas, sõnutsedes põksuvi südami: „Meie rahvas võib nüüd alles hakata elama. Vaata, varsti tuleb „Sakala” välja Carl Robert Jakobsoni juhatusel.” „Sakalat” käi­dud ratsahobusega toomas, loetud lehte üheskoos ja pärast aru-teldud loetu põhjal eestlaste ühisettevõtteist. Tulisel isamaalasel Grosthalil olnud kogu eesti rahvuslik liikumine südameasjaks. Vaimustusega kõnelnud ta Eesti Kirjameeste Seltsi tegevusest ja kogunud raha Eesti Aleksandrikooli heaks. Kui ta „Sakalast” lugenud mingist eestlaste võidust, siis olnud ta sisemiselt nii liigutatud, et pisarad tulnud silmi ja veerenud ta halli habemesse. Hans Grosthal pärines nagu kirjaniku isagi Viljan­dimaalt.

Eelesitatud ongi Vargamäe silmapaistvamad tegelased, „Tõe ja õiguse” nn. tugisambad, kelle loomisel on Tammsaare nõja­tunud kas suuremal või vähemal määral oma kodukohas nähtud elavatele eeskujudele. Muud Vargamäe tüübid on kas mõttekujutuslikud või kujundatud mitme isiku alusel.

     

3.

Romaanisarja „Tõde ja õigus” keskne kuju Indrek Paas eri­neb Vargamäe talurahvast selle poolest, et ta ärpleb rohkem vaimuga kui kehaga ning püüab oma tõde ja õigust taotella väljaspool kõrvenurga piire. Tema isikus on nähtud kirjaniku omaenda teisikut, ehkki Tammsaare iseloom ja elukäik ei kattu Indreku omaga. Tõeliselt võib märgata mõningaid üldjoonelist ühtelangevaid seiku ainult nende lapsepõlves ja kooliaastail.

Anton Plansen olnud karjapoisina niisama hellaloomuline, unistav ja lindudele kaastundlik kui Eespere Indrek. Samuti lugenud ta nagu Indrekki külakoolis käies rahva- ja noorsoo-raamatuid kolumatsis’:, kuradi kolmest kuldjuuksekarvast, va­gast Jenovevast ja vürst Apolloniusest.

Mõlemad noorukid armastavad üksinda olla ja raamatuisse kiinduda. Neile annab kooliteele õnnistuse kaasa üks ja see­sama ristiisa. Ka kummagi nn. „suurkooli”-aastad veerevad peaaegu sarnaseis tingimustes ja oludes. Koguni 1905. a. sünd­mustesse suhtuvad mõlemad ajakirjanikust vaimukaaslased skeptiliselt.

Nagu Hugo Treffneri eragümnaasiumi endised kasvandikud tõendavad, meenutab Tammsaare loodud omapärane Mauruse kuju mitmeti koolidirektor Hugo Treffnerit, kes võtnud kooli­poisse oma esmajärgulisse õppeasutisse vastu samalaadiliselt, nagu toimis Maurus Indreku kooliastumisel. Hugo Treffner õhutanud oma eesti soost kasvandikes rahvuslustunnet, neile nelja silma all kinnitades: „Ära sa seda unusta, et oled eestlane!” Niisamuti toimib oma suurkoolis ka Maurus, rõhutades eesti noormeestele kohustavalt: „Eestlased peavad kokku hoidma, sest neid on vähe”.

Ka mitmed õpetajate tüübid „Tõe ja õiguse” II-s osas vas­tavad osaliselt tõsielus nähtud eeskujudele. Venelasest õpetaja Slopaševi kuju joonistas Tammsaare Vassili Znamenski järgi, kellega armastati nalja teha. „See härra oli suur Vene šovinist, ja kui ta rääkima hakkas Venemaast, tema suurusest ja tsaaridest, siis sattus ta ise vasikavaimustusse, nii et pisarad tal mööda palgeid alla veeresid”.

Poolakas Voitinski algkujuks on vana õpetaja Tširvinski, kes andis Treffneri gümnaasiumis järeleaitamistunde. „Ta dežureeris klassis või istus võõraste vastuvõtmise toas laua ühel otsal, teisel otsal harilikult Hansen-Tammsaare… Nii mõnigi õpilane ei unustanud aitajale ka paberossiraha andmast. Kui aga Tširvinski selle raha kätte sai, pistis ta palitu selga ja ütles, et ta peab minema vähe välja jalutama. Möödus vahest paarküm­mend minutit; siis tuli mõni naisterahvas ja ütles, et tuldagu ja koristatagu rentslist oma õpetaja ära. Vanake võttis pisut napsi, mida aga pea kuigi palju ei suutnud kanda”. Romaani järgi sureb Voitinski – haletsemisväärne inimlik viletsus – viimase klassi kevadisel lõpupeol sel üleval hetkel, kui tahetakse juua tema terviseks. Tema elav eeskuju Tširvinski suri niisama oota­matult, aga palju tavalisemalt. Lihavõttepühade ajal oli ta oma sõbra Znamenski juures napsitamas. „Tširvinski tundis väsimust, heitis Znamenski voodisse, kuna Znamenski hakkas õpilaste vihikuid parandama. Selle töö kestel kuuleb Znamenski, et voodislamaja hingamine muutub ikka aeglasemaks, ja jäigi vii­maks hingamine seisma. Suure nutuga ruttab Znamenski kurba teadet pansioni viima”.

„Tõe ja õiguse” III-s, IV-s ja V-s osas esinevad dominee­rival kohal mõttekujutuslikud ja mitme isiku järgi kombinee­ritud tegelased. Tõsielulisi jooni võib tähele panna vaid mõne üksiku tüübi karakteristikas.

1905. a. mässuliikumise tegelastest vastab alati revolvrit kandev põrandaalune revolutsionäär Aleksander Keskülale. Kir­jastaja Viljasoo aga meenutab teatud määral kirjastus „Mõtte” omanikku J. Lilienbachi, kes käis nende töödega, mis jäid kinni tsensori kitsas väravas, korduvalt tsensor Truusmanr.i tüütamas, et kuidagi trükiluba välja pressida. Kirjastaja Lilienbach oli säärane ideeline revolutsionäär, kes ei tahtnud enne surra, kui ta on vabadust näinud. Naistegelasel Kristil, kes igatses Ameerikasse välja rännata, on mõningaid kokkupuutepunkte Tammsaare tookordse korteriperemehe Mühlbergi tütrega, kel siiski õnnestus matk Ameerikasse, kus ta hiljem suri.

„Tõe ja õiguse” kahe viimase osa põhitegevustik on aseta­tud küll tõsielulistesse raamidesse, aga sündmustiku ajalise läheduse tõttu on tulnud kirjanikul paratamatult vältida niihästi tõsielust pärinevaid tüüpe kui ka motiive.

*

Eespool põgusalt vaadeldud tüübid ja motiivid osutavad, kuivõrd ligilähedases seoses seisavad Tammsaare teosed meie tegelaskonnaga ja elu-oluga lähemast minevikust. Et tõsieluline teemastik etendab säärast tähelepandavat osa tema loomingus, võime veenduda Tammsaare toodangu ehtsuses ja eestipära­suses. Kahtlustused Tammsaare võõrmõjudest, nagu esitas A. Kivikas „Kõrboja peremehe” ilmumisel, peaksid kui alusetud ära jääma.

On endastmõistetav, et kirjandustoote kunstiväärtus ei sõltu sugugi sellest, kuivõrd tõsieluline on vastav tegelane või motiiv, vaid et see oleneb ainuüksi teose kunstilisest väljatöötusest. Sel puhul võime tänulikud olla juubilarile – Α. H. Tammsaarele, kes tavalisi elujuhtumeid ja tegelasi on suutnud kujutada sellise kunstiosavuse ja meisterlikkusega, et nad on muutunud meie väärtkirjanduse elavaks põhivaraks.

K. Mihkla

Eesti Kirjandusest nr. 1/1938