Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Jakob Hurda ajakirjanduslik tegevus muidugi ei oma meie möödunud sajandi kultuurielus nii keskset tähtsust nagu tema teised tööharud, kuigi ta oma sellealalistegi kavatsuste, alga­tuste ja ka tegeliku argitöö juures oli äpardustest hoolimata täie innuga ligikaudu kümmekond aastat. Ta ei olnud igatahes ka ajakirjanikuna mitte kaugeltki selline keskmine ärkamisaja tegelastüüp, kellele olud paratamatult peale surusid kõikehaa­rava mitmekülgsuse, muuseas ka ajakirjanduse alal tegutsemise. Tal oli tõelist huvi lehetöö vastu ja ta püüdis seda teha parima äratundmise järgi. Ja juba seepärast üksi väärib Hurda ajakirjanduslik tegevuski senisest pisut lähemat valgustust – esi­algu kas või ainult peajooni pakkuvat populaarset käsitlust – kuna liiatigi laiemas üldsuses tihti üldse ei teata, et Hurt selgi alal on kestvamalt tegutsenud. Ja lõpuks selgitab Hurda ajakir­jandusliku tegevuse tundmaõppimine kaudselt mõnevõrra ka üht ja teist sellest, mida näeme ilmnevat ta peategevusaladel.

Varaseimaks tõendiks Jakob Hurda aktiivsest huvist aja­kirjanduse vastu näib olevat ta kiri Kreutzwaldile 18. aprillist 1862, milline aga kahjuks pole säilinud. Jüripäevaga 1862 datee­ritud Kreutzwaldi vastusest selgub aga siiski, et Hurt juba sel ajal oli jõudnud kindlale veendumusele J. V. Jannseni „Perno Postimehe” küündimatuses kõigiti rahuldada iseteadvusele ärkava rahva kultuurilisi tarbeid. Ühtlasi selgub ka, et jutt on olnud vajadusest asutada kord kuus või kord kahe kuu kohta ilmuv ajakiri, mille toimetajana küsimusse tuleks Kreutz­wald. Aga kuigi ka Kreutzwald peab kavatsetavat ajakirja vaja­likuks, tõrjub ta ometi oma vanaduse pärast tagasi toimetajaameti pakkumise ja soovitab Hurdal endal katset teha.

Niivõrd kui on teada, ei järgnenud sellele mõtetevahetusele esialgu veel mitte mingisuguseid tegelikke samme kavatsuse ellu­viimiseks. Kuid mõtet uue ajakirja või ajalehe vajadusest ei lask­nud Hurt siiski vajuda unarusse. Kirjavahetuses J. Köleriga kaalutakse 1864 ja 1865 korduvalt uue ajalehe asutamise võimalusi. Ja kirjas 13. märtsist 1864 valgustab Hurt lähemalt ka neid asjaolusid, mis andsid põhjust rahulolematuseks Jann­seni „Eesti Postimehega”. Ta ei eita Jannseni kui rahvakirjaniku võimeid, kuid ta leiab, et Jannsenit takistab vajalikule tasemele tõusmast ühelt poolt tema pinnaline haridus ja teiselt poolt tema omakasupüüdlik meeldidatahtmine lugejaile ning mõjukaile parteidele.

Seekordses mõtetevahetuses ei ole siiski aktiivsemaks poo­leks mitte niivõrd Hurt kui Köler. Nimelt oli vahepeal Peter­buri patriootide keskel rahulolematuse kasvades Jannseni suu­naga üha selgema kuju võtnud mõte asutada uus, Jannseni le­hest radikaalsema ilmega ajaleht. Seda Hurda kavatsusest ole­nematult tekkinud mõtet tutvustabki Köler kõnealuses kirja­vahetuses noorele Tartu teoloogile, püüdes teda võita kaastöö­liseks. Ootamatult jääb aga Hurt võrdlemisi jahedaks. Ta jagab küll peterburilaste rahulolematust Jannseniga, aga kuna esime­sed rõhutavad oma opositsiooni poliitilist külge, siis mõtleb Hurt eeskätt nende puuduste kõrvaldamisele, mis ilmnevad Jann­seni lehes eetilisest ja kultuurilisest seisukohast vaadates.

Ilmsesti oleksid need erivused selgemat kuju omandades viinud Hurda peterburilaste ettevõtte vastu leigusele või isegi sellest eemalejäämisele, kui kavatsus oleks teostunudki. Teata­vasti ei saanud aga ka Peterburi patriootide algatusest asja ja Hurda mõte võis sellisena, millisena see oli temale omasem, veel paar aastat küpseda ning jõuda siis teostumisele lähemale, kui see kunagi oli olnud.

1867. a. algul viis Yrjö-Koskineni poolt Kreutzwaldile saa­detud „Kirjallinen Kuukauslehti” viimase mõttele Eestiski ometi katset teha midagi sellega sarnanevat hakata välja andma. Ta teatas kavatsusest Õpetatud Eesti Seltsi sekretärile, kes tegi selt­sile vastava ettepaneku ja tõstis sellega uuesti üles küsimuse, mis oli seal olnud päevakorras mitut puhku juba 1840. a. alates. Õpetatud Eesti Selts võttis ettepaneku vastu ja kuna ka esma­kordne kavatsus eestikeelse ajakirja väljaandmiseks oli 1840. a. seltsis liikuma pandud Kreutzwaldi poolt, siis peeti asutatava „Eesti Koidu” loodetavaks toimetajaks endastmõistetavalt Kreutzwaldi. Aga nagu Kreutzwald juba oma eelpool kõne all olnud kirjas 1862. a. õigeks pidas loobumist noore Hurda ka­suks, niisuguseks kujunes tema otsus Õpetatud Eesti Seltsile ka nüüd asja tegelikult päevakorral olles.

J. Hurt nõustus hakkama „Eesti Koidu” toimetajaks ja koos­tas seltsi poolt vastuvõetud üldiste põhimõtteliste seisukohtade alusel üksikasjalise kava ajakirja väljaandmiseks. Selle järgi pidi ,,Eesti Koit” sisaldama populaarseid kirjutisi loodustea­duste, arstiteaduse, põllumajanduse ning tehnika, geograafia, ajaloo ja kasvatusteaduse alalt, ülevaateid rahvaelust, ilukirjan­duslikke palasid, arvustusi ja bibliograafilisi ringvaateid, lõpuks ka õpetlikku (mitte aga poliitilist) sõnummaterjali ja kuulu­tusi. Ilmuma pidi „Eesti Koit” kord nädalas, kolmapäeviti, ühe trükipoogna suuruses peale tarbe järgi juurdeantavate lisade.

Kuid Hurt ei leppinud mitte ainult sisukava hoolika ja üksikasjalise väljatöötamisega, vaid ta asus erilisse mahukasse vihikusse kümnete kaupa märkima ka neid konkreetseid teemasid, millised võiksid käsitlemist leida ,,Eesti Koidus”. Kõik see vaevarohke töö osutus siiski liiga etteruttavaks. 5. aprillil 1867 saadetud loapalvele tuli 21. detsembril samal aastal eitav vastus, millest informeeriti ka sel ajal Kuressaares õpetajana viibivat Hurta.

Nagu selgub esitatud „Eesti Koidu” tööprogrammist, ei ole Hurda ajakirja ideaal tõepoolest midagi muud kui Jannseni oma kultuuriliselt süvendatuna ja ilma poliitilisi küsimusi käsitleva osata. Seejuures võib küll üles kerkida küsimus, kas „Eesti Koidu” programm siiski pole kuni üksikasjadeni ette kirjuta­tud Hurda toimetajaks kutsuja, nimelt õpetatud Eesti Seltsi poolt. Aga see küsimus langeb kohe ära, kui tutvuda kas või selle avaliku rahvaharidusliku tegevusega, mida Hurt samal ajal har­rastas Tartus. Tema poolt „Vanemuise” seltsis 1866. ja 1867. a. peetud kõned kliimast, maavärisemistest, mandritest ja meredest, ristiusu levimisest jms. ühtivad oma vaimult täiesti sellega, mida ta kavatses käsitella ,,Eesti Koidus”. Ja kooskõlaline on „Eesti Koidu” programm ka sellega, mida Hurt oma ajakirjanduslikest maitsekalduvustest avaldas ülalkäsiteldud kirjavahetuses Köleriga.

Et „Eesti Koidu” programm on tõepoolest täiel määral ka Hurda enda programm, see selgub aga kõige kindlamini asja­olust, et Hurt ka kaks aastat hiljem, kui ta kavatses omal algatu­sel välja andma hakata ajakirja „Mesilane”, „Eesti Koidu” pro­grammi punktist punktini üle võttis. Ka „Mesilane” pidi pak­kuma õpetlikke kirjutisi loodusteadustest, tervishoiust, geograa­fiast, ajaloost, kasvatusteadusest, ülevaateid rahvaelust, ilukirjanduslikke palasid, ilmunud kirjanduse nimestikke ja arvustust, õpetlikke sõnumeid jne. Ja samuti nagu „Eesti Koidust” pidi „Mesilasestki” poliitika eemale jääma. Isegi „Mesilase” väline ulatus oli kavatsetud vastavana „Eesti Koidu” omale. Ta pidi ilmuma küll ainult kord kuus viimase kavatsetud nelja korra asemel, kuid see-eest pidi iga number olema neli korda suurem.

„Mesilase” ilmumahakkamisest teatas Hurt juulis 1869 eri­lise kuulutuslehega, aga, nagu ta hiljem ise märgib, loapalve läks Trükiasjade Peavalitsusele alles 26. aprillil 1870, mil­lele sama aasta juunis tuli eitav vastus.

Varsti pärast teiskordse katse äpardumist leppis Hurt Jannseniga kokku ja asus 1871. a. algusest peale toimetama „Eesti Postimehe” lisalehte; õigupoolest küll mitte ainult toimetama, vaid ka algusest kuni lõpuni ise kirjutamagi. Esimeses numbris avaldatud „Lühikeses kuulutuses” kinnitab Hurt, et ta lugejaile tahab olla juhatavaks, noomivaks ning karistavaks koolmeistriks, ja võtab nõnda võrdkujuliselt kokku varem abstraktselt avalda­tud programmi. „Eesti Koidu” ja „Mesilase” sisukavaga kokku­kõlas on ka artiklite valik. Näeme kirjutisi ajaloost (näit. „Mõni pilt isamaa sündinud asjost”) ja kirikuloost, tervishoiu, keele, loodusteaduse, pedagoogika ja veel mõnelt teiselt alalt. Ena­mik materjalist käsitleb siiski kaunis ühekülgselt ainult Hurdale kõige lähedasemaid ainealasid: ajalugu, kirikulugu ja keelekü­simusi. Keelealaliste sõnavõttude hulk olenes muidugi ka sellest, et – erinevalt pealehest – tarvitusele võetud uus kirjaviis va­jas põhjendamist ja selgitamist, eriti veel seetõttu, et Hurt uuegi kirjaviisi rakendamisel taotles pidada võimalikult iseseis­vat joont.

Aga vaevalt oli Hurt toimetamisega jõudnud teise poolaasta algusse, kui ta juba 27. numbris teatab oma lahkumisest „Eesti Postimehe” juurest. Nii kiire loobumine nii kaua taoteldud ametist on üllatav ja selle põhjendamine Hurda poolt haigusega ei tundu täiel määral usutavana. See põhjus näib seda enam otsituna, et sealsamas lugejate kohta tarvitatakse üsna kibedaid sõnu ja edaspidi teises kohas ja teisel kujul ometi lubatakse „alostatud kirjatööd” jätkata. Kahtlused selles, kas haigus ei ole vähe­masti osalt diplomaatiline, kasvavad veelgi, kui lugeda „Eesti Postimehes” mõni aeg hiljem avaldatud 40 allkirjaga tänutunnis­tust Hurdale kaastöö eest lisalehes. See avalik kiri on nagu lohutuseks töö puhul, mis on toonud pettumusi nii ühele kui teisele poolele.

Et need kahtlused ongi tõepoolest põhjendatud, selleks pa­kuvad rohkem kui ükskord tõendavat materjali muuseas ka Kreutzwaldi ja Koidula selleaegsed kirjad. Nii näiteks kirjutab Kreutzwald Koidulale 28. aprillil 1871, et kõik, kellega ta ka lisalehest on rääkinud, peavad seda mitterahuldavaks. Hurt ei kõlbavat kogunisti rahvakirjanikuks, ta kirjutised olevat rah­vale vormilt raskepärased ja sisultki ebakohased. Säärased ar­tiklid, nagu näit. piima keemilisest analüüsist, ei huvitavat ke­dagi, ja et sellele siiski on pikalt ruumi antud, siis olevat keegi naljahammas lisalehe nimetanud „piimaleheks”, milline nimi le­vivat kulutulena. Uue kirjaviisi tarvituselevõtt olevat õige, kuid seejuures ei tohtivat igaüks minna oma teed. Ja lõpuks olevat kõige halvem see, et kõike, mida Hurt teeb, tegevat ta äärmiselt suure iseteadvusega.

Ilmsesti ei ole sapise Kreutzwaldi rahulolematus üksi tema rahulolematus, vaid paljude teistegi lugejate oma. See nurin võib olla küll osalt põhjendamata, kuid teiselt poolt ei saa siiski sa­lata Hurda teatavat kabinetlikkust ja tema instinktipuudust rahvapärase ainestiku ja tooni leidmises. Tal oli rohkesti head tahet, aukartust äratavalt suur töövõime, palju teadmisi, kuid ta ei tundnud oma lugejaskonda vajalikul määral ja ei leidnud küllalt õnnelikult sellele lugejaskonnale vastavat väljendus­vormi.

Arvatavasti jõudis Hurt hiljem isegi sellele arvamusele ja jättis uued katsed ajakirjanduse alal tegemata, kuigi seda esi­algse jumalagajätu järel võis oodata. Ta siirdus teistele ala­dele, kus edukamalt sai rakendada kabinetipärasusse hoiduva teadusmehe kalduvusi. Küll töötas ta hiljemgi ajakirjandusega käsikäes, eriti rahvaluule kogumise organiseerimisel, aga selle vaatlus ei kuulu enam siia.

O. Urgart

Eesti Kirjandusest nr. 7/1939