Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Praegu võib haritud Euroopa inimeste püüetes silma­paistvat vaimlist voolu märgata, mis oma sihile põhjendust leidis Nietzsche poolt. Võimupüüe – Wille zur Macht, mis üliinimese kaudu ennast läbi viib ning mis oma teokstege­misel juhtsõna „werde hart” – saa kalgiks, hoolimatuks – tarvitab. See oleks Nietzsche õpetus inimesesoole. Euroopa poliitikas ja tegevas elus on õpetus õige silmapaistvalt poolehoidjaid leidnud.

Leo Tolstoi õpetus käib põiki sellele õpetusele vastu. Ometi ulatuvad mõlemate õpetuste juured ühele poole: Schopenhaueri mõtteteaduslikkude vaadete alale.

Tolstoi on vaimustusega Schopenhaueri töösid luge­nud. Ta nimetab Schopenhauerit kõige geniaalsemaks ini­meseks, ning tunnistab, et Sch.-i tööd teda tema endistes vaadetes põhjalikult on vapustanud. Niisama on Nietzsche tõendanud, et niipea kui ta ühe Schopenhaueri töö oli läbi lugenud, siis tal selge oli, et ta neid kõiki loeb.

Leo Tolstoi õpetusest paistavad Schopenhaueri ja selle täiendaja E. von Hartmanni vaated õige selgelt välja. Isegi mõista ei teinud Schopenhauer Tolstoid selleks, mis ta oli, kuna ometi paljud Schopenhauerit ja Hartmanni on luge­nud, aga vähe – Tolstoideks on saanud. Alus – suureks saada – oli täiesti Tolstoi oma…

Enam kui ükski teine näitab Schopenhauer rahvaste sugulust – nende paremaid ja sügavamaid mõtteid võrrel­des. Ta näitab, et inimene oma mitmes kujus õieti ühe ja sellesama – „Wille” välimine ilmutaja on, milleks ta indi­viidi näol – principium individuationis – alal saab. Oma suurepärase eetika õpetuse rajab ta sellepärast – kaastund­muse peale (Mitleid – Mitgefühl), mille põhjaks inimese südame aimus on, et meie kõik üks ja seesama oleme, et meie kaasinimese kannatus õieti meie oma kannatus on. Meie oleme sugulased, vennad, mitte ainult inimestega, vaid terve elava loodusega: taimede ja loomadega, kes niisama ühe ja sellesama „Wille zum Leben” objektilised esita­jad on.

Sellepärast nõuab Schopenhaueri eetika – kõlblusõpetus – kaastundmust loomadega ja nõuab seda tungivalt. Tark Moebius kiidab Schopenhauerit tema loomakaitse õpetuse pärast ja arvab, et Schopenhauer juba sellepärast üksi terve inimesesoo tänu ära on teeninud. See õpetus on palju poolehoidjaid leidnud iseäranis Inglismaal, kus üldse Scho­penhaueri õpetused ennem tähelepanemist leidsid kui kuskil mujal.

Schopenhauer näitab, kuidas kõigi rahvaste õpetustes ja india – Budha – õpetuses iseäranis see kaastundmuse vaade tarkade elus mõõduandev on olnud. Ta näitab, kuidas usuõpetustes rahvaste juures principium individuationis’est on katsutud tahtmise eitamise kaudu – askeesi teel üle saada, et terve ilmaga ennast üks tunda. Ta näitab, kuidas kõikide usu põhjas üks ja seesama tegur kihutajaks on olnud, ning kiidab ja ülistab iseäranis Budha õpetust, kus Schopenhauer oma mõtteteaduslikkude vaadete kõige täie­lisemat esitajat ja põhjendajat leiab. Kristuse õpetust ja kiriku õpetust arvustab Schopenhauer sügavalt ja vaimukalt ja on ka selles asjas teerajajaks olnud.

Kõikide nende Schopenhaueri õpetuste jälgesid leiame Leo Tolstoi juures. Leo Tolstoi jättis lihasöömise, et isik­likult loomade tapmise vastu seda tuntavamalt välja astuda. Tolstoi on palju kirjutanud Budha õpetustest ja on katsu­nud väikeste jutukeste kujul india rahva sügavusi oma rahvale näidata. Suur „rahvusvaheline” kaastundmus, mis Tolstoi oma viimastes väikestes töödes avaldab, see rah­vaste armastus, mida ta kuulutab, on Schopenhaueri filo­soofia läbi põhjendatud.

Oma kunstipüüded seab Tolstoi eetilistele alustele ning läheb sellepoolest teistest esteetikaõpetustest lahku. Oma töös „Mis on kunst” näitab ta, et kunsti ülesanne on vahen­diks inimestele olla, millega Tolstoi kunst ju õieti siis Schopenhaueri eetika alale, kaastundmuse alusele asub.

E. v. Hartmanni õpetus „Philosophie des Unbewussten” on niisamuti Leo Tolstoi peale, nagu ta ise tunnistab, oma mõju avaldanud.

E.  v.  Hartmann on  õieti  Schopenhaueri  täiendaja.

Schopenhaueri „Wille” saab tema juures „teadvusetuks” – „das Unbewusste”.

Iseäranis paistab Tolstoi romaanis „Kreutzeri sonaat” minu arvates Hartmanni pessimistlik õpetus elu täielisest illusioonist välja. Tolstoi näeb inimese õnne inimesesoo vabatahtlikus kadumises, kus inimesed „tahtmise eitami­sega” vabatahtlikult lastesünnitamisest lahti ütlevad ja sel­lega kõigele hädale ots peale jõuab…

Oma suurepärases eeposes „Sõda ja rahu” – venelaste Iliaadiks võib tööd täie õigusega nimetada – avaldab Tolstoi oma põhiküsimuste otsustamises – minu arvates – Hartmanni õpetusi. Kuidas inimesed ja rahvad õieti taht­mata oma püüete ja teadmiste vastu ühe kõrgema, suurema jõu – „das Unbewusste” – sunnil elavad ja edasi liiguvad, kuidas Napoleoni pealetungimises õieti see suur „Unbewusstes” rahvaste lainetamist õhtust hommiku poole ja siis jälle Napoleoni tagasitõrjumises – lainetamist hommikust õhtu poole sünnitas, seda näitab Leo Tolstoi geniaalse kir­janiku ja kunstniku käega oma töös „Sõda ja rahu”.

Isegi mõista ei ole mul julgust Tolstoi mõtete allikaid üles näidata. Selleks peaks temaga kongeniaalne olema, ja kes võiks enesest seda tõendada. Sellepärast jääb Tolstoist täieline arusaamine temasarnase suurvaimu tööks. Tolstoi ise on küllalt pahandanud, kui väikesed vaimud, nagu saksa kirjanik Zabel, tema mõtete ja tegude aluseid väiklastel mõttemõlgutustel on otsinud…

Tolstoi on nagu teisedki vene suured kirjanikud aristo­kraatlikust soost pärit. Sellepärast on tema suuremad isi­kud romaanides enamasti aadlisoost. Pierre ja Andrei Volkonski romaanis „Sõda ja rahu”, Nehljudov „Ülestõusmi­ses” ja Levin romaanis „Anna Karenina”, kus palju Tolstoi kohta eluloolist materjali sees on. Ta kujutab neid kui aristokraatisid, loomulikus mõttes….

Tolstoi tööd on täiesti vene rahvuse sünnitused. Tolstoi patriotism paistab kõigil pool välja. Mitte üksi selles, et ta teise rahvuse esindajaid oma juttudes tihti naeruväärili­steks teeb, vaid enam selles soojusega joonistatud vene rahvuse pärisomaduste kirjeldamisest paistab Tolstoi suur vene rahva armastus välja. Nii on hommikumaadelt otsekohe Venemaale üle rännanud fatalism rahva elus sõjapea­liku Kutusovi kujus Tolstoi poolt soojasüdamelist kaitsmist leidnud. Siin tuli temale väga õigel ajal Hartmanni õpetus „vom Unbewussten” abiks, mille põhjal inimene suure, kõikvõiva ja kõiknägija ja kõigil pool olija „teadvusetuse” („Unbewusste”) käskjalaks on.

Tolstoi viimne tegu – ilmaelust põgenemine – on kõigi rahvaste tarkade igatsus olnud. Schopenhauer on selgemalt kui keegi teine pühade inimeste askeesi ja ilmast põgenemise püüdeid kaitsnud ja nende sügavat väärtust rahvaste elus ülistanud.

India rahva tarkadest peale kuni Kreeka stoa’ni ja sealt edasi kristlikkude askeetide kaudu kuni meie karskuspüüe­teni – tõuseb ikka jälle see Schopenhaueri „tahtmise eita­mine”, mis Hartmanni järele kõige täielisema elujaatamise teel kätte saab, – rahvaste elus päevakorrale. Ja ära otsus­tatud ei ole see küsimus mitte, ehk küll Nietzsche poole­hoidjad oma dionüüsilise elurõõmuga, Epikurose pragmaa­tilise käeviskamisega sellest üle arvavad saada võivat.

Kuidas on Tolstoi niisugusele suurele tähtsusele jõud­nud?! Oma kohase ande, vara, ümbruse kõrval on ta isik­likult palju tööd teinud. Ta tundis täiesti saksa, prantsuse ja inglise keelt, heebrea, kreeka ja ladina keele õppis ära, et tähtsaid kirjatöid algkujus uurida. Niiviisi oli tal kõigile poole vaatamine võimalik, ükski teadusallikas ei olnud tema ees kinni.

Siiski ei ülista ma isiklikult tema mõtteteaduslikke kavandeid, ei tema usuteaduslikke vaateid ja püüdmisi, millele küll niisugune teadlane nagu Adolf Harnack au ei keela, ei jõua sügavat aukartust ka tema eluküsimuste ja elukommete õpetusele pakkuda, ehk tema isik küll kõrgeks kiita tuleb, – vaid ülistan teda kõige suurema vaimustusega kui kunstnikku – kirjanikku, olgugi et Tolstoi kuulsus õieti tema paradoksist „Kreutzeri sonaadist” peale lausa üleilmaliseks sai ja tema usulised ja eetilised julged radi­kaalsed nõudmised kõige enam üldist rahvaste tähelepane­mist oma peale pöörsid….

Vene rahvale on Tolstoi suureks „võiduks”. Kui peaks kuskil pool või mingil ajal vene rahvuse väärtuse kaal alla langema, siis tõuseb Tolstoi geenius ja tõstab kaalu kõrge­male. Ta annab vene rahvusele iseseisva, loova ja valitseva rahva loomuliku õiguse. Vene rahvas võib tõusta, ehk küll suured kunstnikud üksi rahvaid langemast ei päästa, nagu me Hispaanias ja Kreekamaal seda näeme….

Üleilmalises osavõtmises Leo Tolstoi surma puhul on palju julgustavat. Tolstoi üldine austamine näitab, kui suur tarvidus ja igatsus inimesesool õigete ja kõrgete sih­tide järele on. Kuidas elada, savoir vivre, seda tahtis Tolstoi inimestele „kui kõige raskemat kunsti” õpetada, ja inimesed tunnistavad Tolstoid austades, et nad „elada ei oska” ja seda igaühe käest õppida tahaksid.

See on suureks troostiks kahtlejatele inimesesoo edene­mises, et ausad ja kõrged püüded ja mõtted terves ini­meste ilmas enam südamlikku poolehoidmist leiavad kui ükski muu sündmus viimasel ajal. Siin on palju silmakir­jalikku enesepetmist, aga ka palju julgustavat õiglust ja tõeotsimist.

14. XI 1910.                 Juhan Luiga

Kogumikust Päevamured, I osa, 1934