Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

 

Aastaid on nõudnud avalik hääl: kirjandus lähemale elule ja rahvale. Kuivõrt see nõue oli tõeliselt põhjendatud oma tungivuses, kas ta ette ei rutanud, läbemata oodata kirjan­duse loomulikku, klaarumises aega nõudvat arenemisprot­sessi, ja lõpuks, millise protsendi moodsa märklausena sisal­das ta asja sisusse ja kirjanduse olemusse tungimatust, see küsimus on veel lahtine ja peab praeguselgi juhul jääma eritlemata.

Nõue kostus ja moodne kirjandus taotlebki teda täita, vä­hemasti konstateeritakse seda, mõnda puhku sealgi, kus kir­janik oma iseseisvat või paratamatut rada edasi sammub; üksnes arvustuse valgustus tõstab kirjaniku suuna muu-tunuks või unustab kirjaniku endise koosi.

Kirjandus lähemale elule ja rahvale. Teise sõnaga: elu ja rahva teenistusse, iseäranis rahva. Rahvast ergutama, val­gustama, talle eeskuju andma, teda juhtima.

Iseäranis viimast soovitakse ja kiputakse selles kalduma ühekülgsesse löök-märklausesse, mis hea meelega ei salli ar­vustavat, eitavat, negatiivse kaudu positiivsele viivat.

Rahvale lähemale – siit eeskätt ainevalik. Ei ole salli­tav üksikolendi, kirjaniku „oma enese mina kallal nokitse­mine”. Viimast tsitaatlauset on tarvitatud sageli umbropsu, süvenemata, püsimata juurelda: kas kogumik siiski ei koosne üksikolendeist, kas arenenud, eriteldud, n. n. nokit­semises” puhastunud üksikhing ei ole tähtis, koguni soodustav kogumikule, kas indiviidi elamused on midagi võhivõõrast ühiskonnale. Pahatihti on see küsimustik tõs­tatamata jäetud, kõnelemata jaatavast vastamisest. Nõnda on korduvalt jõutud kurioosumiteni, et tähtsamaks pee­takse näit. ühe päti portreed kui kõrgelearenenud kir­janiku siseilma maalingut, sest et pätt kuulub massi hulka ja mass on eelistatavam indiviidist. Ja veel: autoril tarvitseb oma hüljatav üksikolend esitella teoses mitte mina­vormis, vaid kolmandas isikus – ja otsekohe on samad „nokitsemised” vastuvõetavad, jäädes sisuliselt ometi ühte­deks ja samadeks.

Tõin selle passuse lihtsalt selleks, et märkida väärmõistmist, milleni on jõutud aine tähtsustamisel. Iseenesest on eluliselt kui ka kirjanduslikult õigustatud nii rahvalähedane kui isikuomane kirjandus, kui ta aga teostuselt seisab vääri­kal tasemel.

1930. a. romaanis ja jutustuses seisab esikohal aine. Käsitellakse uusi aineid, valgustatakse seni söödis seisnud keskusi. Et intensiivsem elu ja meie riikliku iseolemise raskekaal asetseb linnas ja märgatav on linnastumisprotsess maalgi, siis siirdus kirjanduski rohkem linna – kodaniku, kaupmehe, haritlase, n. n. eliidi maailma, ka agulisse ja eri keskustesse. See siirdumine, alanud eelmisil aastail, kestab ka mulluses proosas. Aine tähtsustamises on oma tõukamised kirja panna ka kirjastus „Loodusel”, kes aine esmakordsust on niivõrt rõhutanud, et ta romaanivõistlustel auhinda on määratud palja ainegi eest.

Võitudega aine- ja uudusevallas ei ole aga paraku käsi­käes käinud kunstilised saavutised; need viimased on pidanud leppima isegi pöördproportsionaalse kägardumisega. Pingu­tused ühest servast on põhjustanud lõtvumisi teisest. Kir­janduskunstilise taseme orbumise üle on arvustuse vähemus­lik hääl korduvalt kurtnud. Kuigi seda tähele ei ole pannud suur osa kirjanikke, siis teine jälle avaldab püüdu paremu­sele; mõned autorid on säilitanud oma endise vastutustunde trükitud sõna vastu, ja läbilõikes näeme, et ei ole, võrreldes näiteks mulluse kirjandusega, põhjust kaevata kirjandusliku taseme allapoole libastumisega, ehkki  suuri hüppeid üles­poole veel ei ole märkida.

Lugedes mullust romaani- ja jututoodangut ei saa sageli rea raamatute juures lahti muljest, nagu oleks neid kirju­tanud üks ja sama isik, nagu oleks mingi massinimese tuim sulg kuhjanud lademikud lehekülgi vintskeks „karbo­naadiks” odavate kaante vahele, erilise innuta, veretuikami­seta, südamepakitsuseta, toimetades kui argielulist käsitööd. Aga siis, tänu saatusele, leiad teisal ka valitumat sõna, mõttepinget, hoolikamat viilingut, värskemat tukset, isikupärasemat vaatlust, kompositsioonilist sirgust, probleemi tõsiselt-võttu ja muutud heatahtlikuks, leplikumakski, kui selleks otsemaid eeldusi on, sest kaudseiks, võrdluslikeks mõõtu­deks on ju nood äsjanimetatud massinimese lehekülgede kuhilad.

Aasta jooksul on ilmunud romaane ja jutustusi kokku 20 teost, millest kolm neljandikku moodustavad romaanid; peale selle veel mõned varemilmunud romaanide uustrükid ja parandatud väljaanded.

Ei usu, et meie vaimline jõud iseseisvuse tõttu oleks nii­võrt tõusnud ja tõeline vaimuviljakus sedavõrt kasvanud, et õigustatud oleks selline romaanide rohkus muu paljuköitelise kirjanduse kõrval ühe aasta kestes. Mis on saavutatud kvantiteedilt, lehekülgede arvult, see on suurelt osalt sündi­nud kvaliteedi, väärtuse kulul.   Nagu mullugi.

Kirjastused ja ostjaskond, esimene aetud äritegemislootustest, teine tõmmatud reklaamist – kumbki ei toimeta tarvilikku sõelumist. See jääks teha arvustusel. Siin oleks kull kõige tänulikum, kultuuriliselt tasuvam ülesanne ajakir­jandusel – olla validaks, õiglaseks vahemeheks tootja ja tar­vitaja vahel, reguleerida ka meie vaimlist turgu poliitilise ja tulundusliku turu kõrval. Ajakirjandus, tooniandvam, ei olekski põhimõtteliselt selle vastu, kuigi ta „ohvrimeel” siin niikaugele ei ulatu, et palkaks ametisse kunstide-alalised eri-toimetajad. Ajakirjandus annab vaid rearuumi, aga ei ole näiteks meie ülikoolist tulnud ühtegi järjekindlat, kutselist kirjanduse arvustajat, kes süstemaatiliselt rakenduks krii­tikasse.

Põhjalikumat arvustust ärgem nõudkem minultki. Mater­jali ulatus ja aja nappus paneb piirduma põgusa ülevaatega, lähema peatumiseta üksiktöil, paneb piirduma iseloomusta­mise ja kokkuvõttejoonte tõmbamisega.

*                *

*

Passiivne nagu meie kaubabilanss on meie romaangi. Passiivsus ulatub isegi mõnede romaanide positiivseisse kangelastesse, jaatatavaisse tegelastesse. Rida esindatud aktiivseidki isikuid omab negatiivset tähendust: nii Metsanurga romaanis Max Arraste oma rühmamise ja ,,gründerdamisega” osutub lihtsalt äriliste õhulosside ehitajaks, ta laiajoonelisus suubub suurustusfantaasiasse äri alal ja elunautlusse isikli­kus elus. Mõtslase „Mängus” on peategelase elukaaslane ärimees Koolmann harilik suurspekulant, kes lõpetab tulesüütamisega; sama autori ,,Mõrase hinge” maategelane taluperemees Kristjan tüürib kõige oma ettevõtlikkusega pank­rotti. Krusten’i „Õilsa vale” paralleeltegelane kohtusekre­tär on kõiges oma maja poole vinnamises ja ,,riiklikult mõt­lemises” labane koi, püksirihma vabatahtlik pingutaja ja naisenäljutaja. Sama romaani naispeakangelane purjetab meest ülespoole piitsutades kohtupristavi haamri alla.

Passiivsed on Metsanurga romaanis vana Arraste ja ta noorem poeg Joosep, passiivne on Mõtslase „Mõrase hinge” positiivne naine Anna, saatuse tõugatavad on mõlemad Jaan Kärner’i romaanide peanaised, passiivne on Mõtslase „Mängu” keskkuju, hoopis elutuulte lipendatav on V. Uibopuu ,,Suletud ringi” naisametnik – teose peakuju, samuti nagu A. Jakobson’i „Kolme vaeva tee” tsentraalfiguur; elu vintsutatav ja hukkuv on Arno Rao romaanis ,,Kaduval teel” sõdur Mart. Sugugi mitte sekkalöövana esineb R. Rohu minakangelane ta romaanis „Elu on ilus”. Põrmugi ei või aktiivsusega kiidelda ka P. Krusten’i ,,Õilsa vale” tegelaste nelikust kaks ülejäänut, kuna kaks eelmist, nagu mainitud, on aktiivsuses negatiivsed. Need loendatud olid kõik pea­tegelased, kes tooni annavad kogu   teosele.

Ja teine karakteristlik ühisjoon kõnealuses romaanitoodangus: tähelepandav osa neid teoseid on naisteromaanid: Naine on peategelaseks Mõtslasel „Mängus”, Kärner’il mõ­lemas romaanis, Ranna’l „Kehas ja vaimus”, Jakobson’il „Kolme vaeva tees”, Uibopuu’l „Suletud ringis”, Männik’ul terve kari naisi ta „Hallis majas”, Krusten’il naine peaobjektiks meestega pooleks, samuti nagu Mõtslasel „Mõrases hinges”. Maha arvatud Helene Ranna ettevõtlik ja selgrookas peanaine, on see kirjanduse kangelaste poolest naisestuminegi passiiv­suse tunnus. Ja leidub siin mehigi, kes pigemini kuuluksid naiste laagrisse või kõlguvad kahe sugupoole piiril, kui võtta naisust kui printsiipi.

Olgu see ajamärk, kirjanduse häälestumine elust, perioo­dist, mil kõneldakse demokraatia pankrotist ja õhku on paisa­tud isegi hüüe: riigitüdimus!

Olgu see ajakajastus, segaste ja ponnistusi nõudnud ae­gade järellainetus.

Kuid elu stabiliseerub ja kirjanduski, praegusel korral romaan, ajab vagusid stabiilsuse, püsivuse poole. Selleks on meil mõningaid näiteid läinud aasta produktsioonist; need on Metsanurga, Ranna, osalt ka Rohu raamatud.

*                *

*

Nõuab aega segasest vedelikust tihedama aine väljakurna­mine või põhjasettimine, veel püsivamat toimingut nõuab kris­tallide moodustumine. Ei ole kerge ajakeerisest põhiolluste väljaselgitamine ja traditsioonide loomine. Aga võimalikud on mõlemad.

Mait Metsanurk tegi seda katset juba „Punases tuules” – andes kahe ilma vahel pendeldava, kuid päritolult sitkeloomulise Verihurma Alma isikuga juuretise traditsioonile, rajas romaani lõpus asunikutalu. Romaanis „Fr. Arraste ja pojad” on kirjanik asunud looma, samuti kõhkleva, kuid natuurilt püsivust ihkava Joosepi isiku abil, traditsiooni kodanlusele.

Seega on autor korduvalt pöördunud otsemale ülesehituse-tööle, kuna ta varemalt oma seltskonna-, ühiskonna- ning isikukriitilisis teoseis toimetas ülesehitust kaudselt, eitamise kaudu.

Kirjaniku üldkallaku muutumine ei ole aga summutanud temas endist piitsutajat; nüüd toimetab ta kohtumõistmisi aga rahulikumalt, kõrvalisemalt, tehniliselt võetult vahekiilundite näol. Objektiviseerumine, elutargem vaatlemine on kirjanikku piiranud ta endises inimeste puhtheadeks ja läbihalbadeks jao­tamises. Ta käesoleva romaani keskkujus on pahet ja hüvet mõlemaid.

Teose „Fr. Arraste ja pojad” pealkiri viitab perekonnaromaani poole. Tegelikult on perekonna pea, vana Ar­raste ja ta vanem poeg Max esindatud tagaplaaniliselt, nende ema ainult mainitakse, esiplaaniline osa aga on antud noore­male vennale Joosepile, kelle isikuromaaniks teos kujunebki – jutustuseks ta noorpõlve eksimusest, tagasipöördumisest, isa kaubamajas veedetavast varjuelust ja lõpuks pärandi võit­misest.

Välismaalt eksirännakult koju tulnud ja isa äris kahemõt­teliselt poolsellina, poolperemehena vireldes, on Joosep Ar­rastel salasoov saada kaubamaja pärijaks. Tallinna põlistänavate pooletuhande-aastaliste patriitsidemajade vaatlemi­sel liigub Joosepis iha saada nonde kaubahärrade traditsioonide jätkajaks kõiges rahus, seisuseväärsuses ja suures joones. Kuid Joosepi karakteri liigne passiivsus ja kõhklemine ei lase tal astuda otsustavasse võitlusse vend Maxiga, kes isa pärandi testamendis enesele on kavaldanud, vaid paneb Joosepit ootama head juhust. Selles on meie kangelase nõrkus ja romaani loidus.

Kirjanikul võib olla õigus näha oma kangelast kui ülemi­nekuaja saadust nõrgajuurelisena, refleksi-inimesena, ümb­ruse mõjustatavana, ometi on ta lugejas tekitanud huvi selle figuuri vastu, tekitanud usu ta meeleparandusse ja kasulikuks kodanikuks saamise tahtesse, tekitanud sümpaatiaid Joosepi vastu mitme näite varal, ja nõnda ootab lugeja Joosepist kord võitlejat oma õiguse eest. Aga võitluse ja puhta võidu jääb kirjanik võlgu; võit saabub Joosepile alles saatuse äkilise abi teel: võistleja, vend Max, kes Joosepi toorelt isa ärist välja ajanud, saab südamerabanduse – ja Joosepi tee on vaba.

See on suur soodustus autorilt oma nõrgale tegelasele, ja mitte ainus, autor on muidki kergendusi riputanud Joosepi eluteele.

Kaunis hellitlevalt käideldes Joosepit, upitades teda kõlblusele ning positiivsusele, omistab autor talle samal ajal mõ­ned ebasümpaatsed jooned: snobistliku seisuseuhkuse ja talupojapoja parvenüülisuse, mis hästi ei taha sobida Joosepi muiduse eelarvamisetuse ja arukusega, ka pieteeditundega kadunud ema suhtes ning Taaveti laulude harrastusega, mis on toodud kangelase õilistamiseks.

Kõnealuses teoses on Mait Metsanurk vähem ilmaparandaja kui vaatleja-konstateerija. Visandlikult annab ta teose taustas seltskonnakriitikat, teeb ühiskonnaelulisi ääremärkusi. Konstateerijana on ta maalinud Joosepi kuju, inimlikkude nõrkuste ja headtaotleva segatüübi, heitleva vaikselt tahte ja võime vahel. Romaaniga „Fr. Arraste ja pojad” on riiva­tud meie kõige hilisemat ühiskonna olulugu selle eksisammu­dega, väärasti mõistetud euroopassetungiga, tsivilisatsiooni eelistamisega kultuurile, ärilisse ning kodanlikku pankrotti kaldumisega ja on selle teosega näidatud tee kestva, piiratud töö ja elu poole, tagasihoidliku, mõistliku tegevuse poole meie kitsais oludes, meie väiksuses, kus on tarvis kangelaslikkust, et olla väike, nagu väljendab üks teose tegelasist.

Nõnda on see teos konstrueeritud, kompositsioonilt ja mõõtudelt parajane, stiililt asjalik ja hoolikas. Kirjaniku voorusi on siin peale mõtlemisprotsessi ilmsete, sagedate ja õnnestunud väljenduste see, et ta lausa ei õpeta, oma veendu­mustega peale ei tüki, vaid laseb lugejal enesel teose tuuma välja koorida.

Koostanud möödunud aasta romaanitoodangu nimestiku üldjoontes autorite teotsemisvanuse järjekorras ja esitanud kõige tüsedama teose üldhinnangu, siirdun vaatlema Mats Mõtslast.

Kahe raamatuga pretendeerib Mõtslane meie maailmapa­randaja kutsele. Romaanis „M õ r a n e  h i n g” kujutab ta noortaluperemeest Kristjanit, suure Tiidu koha omanikku, kes joobub maategelase põllumajanduslikust ja tulunduslikust asutamispalavikust, satub eraelus kergemeelse naise pillamis- ning snobitsemistujude täitjaks ja lõpetab mitmeharulise pank­rotiga. Pankrotist põllu- ja karjamajanduse alal üksi oleks jätkunud romaani aineks, kuid autori püsimatus, ühte ala põh­jalikult tühjaks ammutada, viib ta sule laokile; ta võtab pea­süüdlaseks naise ja püüab sellega väita, et kõige kurja juur meie maa ettevõtete äpardumises on alp naine. Vastukaaluks viimasele toobki Mõtslane tegevusse teise naise, neiu Anna, igati positiivse tüdruku, kes salgab isikliku õnne ja püüab joones hoida talu värgi. Nii et siit moraal: võta tubli naine – ja kõik moodsad reformid talus õnnestuksid ning küla aina haljendaks.   Liiga lihtne probleemi lahendus.   Erandnähtus tüüpilise asemel.

Õnnestunumaid lehekülgi romaanis on Kristjani ema ja ta kurbuse kirjeldamine hukkunud noorema poja pärast. Kuid see on ainult episood kogu teose kohta. Peaaine ja kogu käsit­lus on liiga hõre, paberile visatud läbematult, vähese vastu­tustundega nii aine kui vormi vastu. Tagajärjeks on teos, mis köidab vähe, ei mõjusta elu, millele kirjanik ometi välja on läinud, ja ununeb pea.

Varukast puistatud nagu mainitudki teos on ka teine Mõts­lase romaan „M ä n g”. Heietades siin tuntud „Neetud talu” motiivi arvustab autor ühe meie suurema maakonnalinna, mui­dugi Tartu, paremat kihti selle teos ja logelemises, selle tühi­ses, ebaterves, otse ühiskonnale kahjulikus laiutamises, mis ulatub kuritegevussegi. Peategelaseks on asetatud naine, üks meie kirjanduses juba kinninaelutatud ja autori poolt ainult veidi kummaliseks värvitud tüdruk, nimega Lilli, kes võtab elu palja mänguna. Vastutustundetuses ja ainult oma hüveolu ja tujude silmaspidamises saab ta isegi ühe poisi, kõigiti kena noormehe enesetapa põhjustajaks. See vahejuhtum serveeri­takse romaani alul, ja lugeja on nüüd ette valmistatud Lilli karistamisele. Aga ei, Mõtslane toob küll Lülikese esile nega­tiivse subjektina, aga karistada ta teda ei raatsi. Ta ei söanda Lillile õieti kuskil haiget teha, laseb tal romaani läbi daamitseda kõigis mugavusis ja muudab Lilli lõpul ühe löögiga tar­gaks, teoinimeseks ning vooruslikuks abikaasaks teises, uues abielus, meieriks muutunud vabakunstnik-viiuldajaga.

Mõtslane oleks tugevam maal, maa olu, tegude, võitluste kirjeldamises, aga ta ei läbe, ruttab linna, tahab kodu olla ka seltskonnas, salongis ja buduaarideski, omamata selleks tar­vilisi eeldusi ja mõjudes siin uusikuna, koguni naiivselt koo­milisena. Tiheda, läbitöötatud maali asemel saame talt siin pinnapealsed situatsioonide ja stseenide visandid, mis aga hästi välja on venitatud hõredusse. Reporterliku väledusega on sekka heidetud ajakroonika tükikesi, mille väljatöötamine ei ole enam autori asi.

Oma teose algusega asus Mõtslane eitama meie talu ja kodu lagastavat naistüüpi, selleks ongi Lilli välja toodud, kuid teose lõpuks sai Lillist jaatatav inimene, ilma et ta oleks lunas­tanud enda kergemeelsuse patud, ilma et ta oleks kannatanud. Romaani idee kipub vägisi kujunema selliseks: minge ja män­gige samuti, üle surnukehade ja pankrottide, küll lõpuks kään­dub kõik hea poole.

Paistab, et Mõtslane, kirjutades tormakalt, kirjutamisprotseduuri kestes isegi unustab, mida ta tahab ja mida mitte.

Seski romaanis näitab Mõtslane, et ta suudaks võita kõla­pinda; need huvitavamad kohad on kevadine palgiparvetamisstseen ja vahelugu ühe perekonna kägardumisest rahalanguse ja maareformi tagajärjel. Aga neid on autor võtnud üksnes mööda minnes.

Ei ole koht Mõtslase puhul kõnelda stiilist, keelest, vor­mist, – temale need mured peavalu ei valmista. Mis meid; ajab siis sealt lauast tellima, kus vastatakse: ei ole minu laud.

Nimetatud ja edasijärgnevate teoste seas seisab Richard Rohu romaan „E l u  o n  i l u s” ebaaktuaalsena nagu veel paar teist, ülevaate lõpul vaadeldavais!

Aineks on Roht seekord mõistlikult valinud maa ja loo­duse, mida ta käsitleb vaatlejana muretult ja kõrvalseisvalt, loobudes oma läinudaastasist eluparanduse katseist ja moraalitsemisest. Romaani sisuks on autori rännakud ühe suve kestes paigast paika, peaaegu a’ la Nipernaadi, selle vahega, et viimane kõnnib ehtsa vandersellina, ainsaks varaks kannel, kuna Roht on varustatud kodanlise härra kombel pursui „ruksakiga”, tagavaraülikonna, moona ja tarvilise viina-, öömaja- ja suitsurahaga. Veel vahe: Gailiti kangelane kargab ühtsoodu sõna ja teoga fantastikasse, härra Roht aga püsib kogu aeg reaalsuse piirides, laskudes pahatihti isiklikkussegi.

Maa ja loodus on hea aine, mis võimaldab ammutamist. Armastada loodust ja lihtsaid inimesi, see on suur puhkus ja vabanemine, võimaldab vaatlemisrõõmu karastavaid elamusi.

„Elu on ilus” koosneb loodusekirjeldusist, ettejuhtuvate inimeste tutvustamistest ja dialoogidest kohatavatega, mis kõik kokku kititud autori meeleolude ja tunnete avaldustega. Raamatule oleks tulnud kasuks, kui autor vähem kipuks lu­gejat loodust hindama õpetama ja loobuks sest .alalisest hüüatusest: „elu on ilus”, selle asemel aga loodust ja maad nii püüaks maalida, et lugeja ise hõiskaks: „elu on ilus”. Samuti oleks tulnud autoril loobuda kinnitamisest, et ainult tema oskab loodust ja üksindust kalliks pidada, sest see ta kõrk enese-eraldamine ei ole usutav ega teoses eneses põh­jendatud. Hoopis ära jätma oleks pidanud Roht aga oma isiku kirjanikuna tähtsustamised: kellega ta ses teoses aga kokku puutub, see kohe tunneb ära, et see on tähtis kirjanik Roht. Esimene ,,äratundja”, salakõrtsmiku vulgaarne tütar, koguni suudleb kirjaniku kätt. .. Ja kes vastujuhtujaist ei taipa kirjanikku tunda, nagu üks karjapoiss, sellele teeb Roht varsti selgeks, et ta on tähtis kirjanik, tähendab karja­poisi aadressi üles ja lubab talle saata oma teoseid. Vana tuntud eneseimetlus juba „Igavesest labürindist” saadik.

Mida Roht loodusekirjeldustega kirjanduslikult võidab, seda ei malda ta peatselt osalt kahandamata jätta venitatud, vähemtuumakate ja asjatutegi dialoogide näol.

Kõigest eksitavast hoolimata on Roht osanud anda meeleolu-sisendavaid lehekülgi ja, hoidudes oma mulluste teoste suuremaist väärkohtadest, kõnealuse raamatuga kordaläinumalt esinenud. Kerge käe ja tujuga kirjutatud lugemine, mida ta anda oleks võinud ka lühemana, jättes välja ühe või teise episoodi, terviku selle all kannatamata. Kokkuvõttes: puhkuseraamat.

Järgnev autor kajastab aega. See on Jaan Kärner oma kahe romaaniga „N a i n e  v a e s e s t  m a a i l m a s t” ja „U n u s t a t u d  E m a j õ g i”. Mõlemad on naiseromaanid. Esimese kandjaks on Lilli Niitmaa, kelle jutustuseks ongi see romaan abipealkirjas tituleeritud; teise raamatu selg­rooks on Eerika Maiste elulugu. Kumbki romaan jookseb agulikeskuses.   Kummalgi tagaseinaks aeg meie iseseisvuse saabumise paigu, esimesel vahesiirdumisega Tallinna poliitilise võitluse, proletariaadi keskusse, teisel reisiga Mosk­vasse. Mõlemal naisel on oma armastus – mitmed armas­tused, mõlemas romaanis esineb idealiseeritud mees-siluett, kelle Lilli Niitmaa kaotab surma läbi, Eerika Maiste aga enese langemise süül. Nii Eerika kui Lilli veedavad raske elu, kuid kuna esimene raiskunud aja survel samm-sammult moraalselt langeb ja lõpetab viimaks eneseuputamisega, veab esimene enese eluraskustest läbi, sünnitab lapse ja siirdub Nõukogude-Venemaale, kus teda ootavat „sajad võimalused, kuna kodumaal silma ees puudus ja nälg”. Kahtlemapanev lõpp.

Kumbki neist naistest ei ole kangelanna, mõlemad on saatuse lükatavad, ainult Vaesest maailmast naisele Lillile on saatus armulikum kui Unustatud Emajõe Eerikale.

Isikuromaanina ei ole õieti kumbki põhjani rahuldav. Ja ajaromaanideks on mõlemad liiga skitslikud. Nii ühes kui teises on autor teinud kompromissi, tahtes anda korraga aega ja inimest. Autor oleks võitnud, kui ta ühes teoses oleks andnud miljöömaalingu, ütleme „Naises vaesest maailmast” klassivõitluses viibiva proletaarliku maailma noil palavail ajul, mil autor sellele kihile ise lähedal seisis, ja kui ta selle teose juhtkujuks oleks tõstnud Lilli asemel Konradi. Teine, „Unustatud Emajõgi”, oleks võinud siis jääda, olgu pealegi, naiseromaaniks, siis aga juba sügavamale haaravama psüh­holoogiaga.

Jutulõng on Kärneril libedasti jooksev, nagu vilunud kir­jutajal kunagi, ja järjekindlalt läbib see lihtsa elulooromaani-kompositsiooni. Omapärast stiili aga ei ole Kärner saavu­tanud, nagu enamik ülevaatluse-aluseid autoreid, mis rut­tava töötamise juures loomulik.   Ka siin.

Kärneri raamatud ei oma suuri vääratusi ega ka tugevaid võite.   Üleminekuaja kirjandus.

Enne kui panna käest Kärneri raamatud ja võtta A. Ja­kobson’i ,,Kolme vaeva tee”, peatun asjaolul, mis puudutab enam-vähem mõlemaid ja kindlasti mõnd edaspidistki teost. See on teotsemine naisega. Meelsasti käsitellakse noorte tüd­rukute hingeelu ja ihuolu. See ala ja iga on üks problemaatilisemaist nähtusist, mis nõuab mõistmiseks suurt psühholoogi ja edasiandmiseks tugevat kujundajat. Esimest tõepärase uurimise toimepanekuks, lahkamiseks, avastamiseks, et teha õigeid järeldusi. Teist, s. o. tugevat kujundajat, läheb tarvis elu mõjustamiseks, k u i kirjanik on võtnud ülesandeks käänata lugeja mõtteid ja veendeid oma idee järgi. Meil aga asutakse selle aine kallale paljaste oletuste, välispidi ilmnevate nähtude fikseerimise ja – ettevaatlikuma ning sügavama juurdle­mise asemel- oma mehesuse lähtekohast, ütleksin – poiss­mehe vaatevinklist. Abiks võetakse siis veel pärilikkus, kas­vatus, ümbruse mõju, ka alateadvus kuulu järele – ja port­ree arvatakse saavat õige. On aga juhtumeid, ja mitte vähe, kus pärilikkus, kasvatus ega ümbrus ei seleta kõike, ei kin­nita oletusi, ei sule välja üllatusi – ja portree on äpardunud, kas detailis või rohkemas. Autor viib oma mehesuse läh­tekohast konstrueeritud vääratusest üle jutulõnga edasi, tä­hele panematagi, millal tal juhtus nõksatus.

Probleem on tumedam, keerulisem, kui nähakse. On tar­vis vaimlist röntgeniaparaati. Harilikust kaamerast ei piisa. Ja oma kutset tõsisemalt võttev kirjanik ei taha ometi jääda paljaks fotograafiks.

August Jakobson’i romaan „K o l m e  v a e v a  t e e” basee­rub jällegi naise psühholoogial, rohkem kui ükski teine samal aastal ilmunuist. Klammerdatud pealkirjana esineb sel teo­sel „Heleene Lingi elu ja surm”. Peanimetus ,,Kolme vaeva tee”, tuletatuna väikelinna tänavast, kus mööduvad Heleene lapsepõli, noorus ja elu lõpp, tähistab sümboolselt neid vaevu, mida kuhjub Heleenele. Ühe naise lohutusvaene võrsumislugu, abielutraagika ja katastroofiline allakäik keset õitsvat eluiga on selle masendava teose süžee. Sellest oleks võinud saada pisararohke, hale jutt, kui autor poleks püsinud asjalikkuses ja kainuses; nii, on kirjanik kaitsnud oma teost haledusvoolu sattumast. See asjalikkuse ja kainuse hüve, ole­nev autori ratsionalistlikust maailmasuhtumisest, takistab teda teiselt poolt kõlastamast õrnemaid ja heledamaid toone, mida vajad teoses pikis peatükes, lugedes laps-Heleene unistusekirjeldusi ja sama Heleene fantaseeringuid naisestumise künnisel; neid hellemaid toone oleks tarvis olnud, tei­ses järgus, lihtsa kontrastigi pärast; seda põrutavam oleks kujunenud pärastine tõelus. Omaks autor luulesoont, siis oleks täitunudki nimetatud vajadus, aga Jakobson on paten­teeritud proosaharrastaja.

Illusioonide ja tõelisuse vastasus, tütarlapse väga kinnine, eluks kõlbmatu väärkasvatus ja sellest järgnev kaitsetu ja ettevalmistamatu olek elu halastamatuse vastu – see on Jakobsoni idee. Need kontrastsused on ta viinud äär­museni, pannes lõpetama kannataja Heleene vaimlise pime­dusega. Selles sündmuste käigu drastilises pöördes on autor aga võlgu jäänud veenvuse. Hullumine, vaimline patoloogia on üldse õieti riskantne teema, pealegi noore kirjaniku jaoks, ja tüürides oma kannatajaga sesse problemaatilisse seisu­korda, pinevast järjekindlusest aetuna, on autor sooritanud vaieldava meelevaldsuse, mis muudab ta muiduse sirgjoo­nelise ja ümmara kompositsiooni jõnklikuks. On küsitav, et Heleene, läbi teinud abielupõrgu päratu amoraalse mehega ja põgenenud mehe juurest oma lapsega, kes on talle kallim kõigest maa peal, – et ta nüüd, kannatusist vabanenuna ja võides pikapeale uut elu alata, vaimliselt alla käib. Selle katastroofilise pöörde oleks võinud autor tuua siis, kui He­leene viibis mehe juures, maltreteeritavana, või siis, kui ta oleks kaotanud oma lapse, kui laps tõesti oleks nakatatud mehe kuritõvest.   Nüüd aga kannatab usutavus.

Osates kujutada miljööd, väikekodanlist keskust, joonis­tades tabavalt Heleene võõrasema ja osalt Heleene meest, on Jakobson peatähelepanu omistanud Heleenele nii selle kasvueas kui naiseksmuutumises. Kuigi ta siin väga sageli tarvitab sõna alateadvus, siis on see moodne hingeeluline termin jäänud teaduslikult lähemalt juurdlemata, sellele ehi­tamine on sündinud vaid hea lootuse peale ja naise tungide-elu esindamine on pidanud piirduma (minult eespooltoodud vahelõikes märgitud) poissmehe pinnapealsusega.

Sõlminud Heleene abielu ja jutustades järgnevat aja­järku liigub autor kindlamal pinnal, sest eritelude asemel on siin ohtrasti tegevust, mis on Jakobsoni tugevam külg.

Täiendades ja parandades autori ülehüppeid, meelevaldsusi ja lünki saab lugeja selle teosega siiski ühe tõsisemalt võetava lektüüri möödunud aasta romaanipõimus ja lepib ka paigutiste venivustega, jälgides probleemi tähtsust.

Samal aastal on Jakobson ilmutanud teise teose, romaan „T u h k r u  h o b u s e” kolmanda köite, milles ta käsitleb aega 1917. a. revolutsiooni eelõhtust kuni okupatsiooni lähenemi­seni. Jakobson kirjeldab siin jällegi oma hästituntud agulielu paljude tegelastega ja mitmesuguseis seisukorris. Suurte sündmuste tulipunktist tulevad kiired murduvad siin aguliprismas, millest kujuneb ühekülgne ajakajastus. Siin ei tehta sündmusi kuigi palju aktiivselt kaasa, siin lastakse end vaid mõjustada. Aetakse läbi, kohanetakse oludele, pruuli­takse puskarit, käiakse palvemajas, ollakse redus sõjateenistuse eest, spekuleeritakse, prassitaksegi, kannatatakse ja lüüakse sekka mõisa ülevõtmisel – kuni see muutub häda­ohtlikuks. Halli massi romaan, kus isik oma siseoluga ei ole määrav. Raamat läbi loetud, tuhmub sellest peatselt nii mõndagi ja üldmuljeks jääb mingi segane, karmune, hall vina.

Üksikasjusse laskuvalt ja alevit tähtsustavalt on autor komponeerinud oma suurromaani, mis jääb aga pigemini mater­jalide koguks, kui tõuseb kunstiteoseks. Et saavutada vii­mast, peaks Jakobson südamele lähemale võtma kokkusuru­mise ja valiku nõudeid. Oma haruldase energia raiskab Jakobson veel ikka materjalide peale. Ei usu, et tal või­matu peaks olema keskendada pinget kõrgemate väärtuste teenistusse.

Kuna „Tuhkur hobune” on kavatsetud neljaköiteliseks, siis peab lõppotsuse langetamine käesoleva osa kohta lük­kuma viimse köite ilmumiseni.

Ajapeegelduse-altarile on toonud ohvriks Jaan Pert’ki oma almuse – romaanile pretendeeriva teose näol, mille nimi on „A r m a s t u s  j a  n ä l g”. Raamat kannab küll tiitellehel aastaarvu 1929, kuid kaane siseküljel ilutseb 1930. Et kaas tavalisesti hiljemini trükitakse, siis usume viimast arvu ja peatume paari reaga selgi asjal.

Valgustada ja arvustadagi meie noort, elus juba teotsevat intelligentsi soovib autor „Armastuses ja näljas”, ja mainitud pealkirjagagi tahaks ta midagi öelda. Aga ei leia te siit õieti armastust, veel vähem nälga, leiate rea laagerdamiste ja põhjendamatute heitlikkude tegude ning meeleolude kujutuskatseid, mis kõik kirja pandud keskendamata, päriselt segase mõtte juhituna ja, ütleksin, haige käega sulge vedades. Kui autor teadlikum oleks oma kirjamehe omadustest ning või­meist ja sellekohaselt oma raamatut oleks prepareerinud, siis oleksime saanud ehtsa dadaistliku teose eesti keeles, paraku küll moega kaasarühkimises hilinenu, kuid välisvoolu väikese näitena kaunikesti huvitava.

Riivatud kentsakama vahepala järele oleme jõudnud „Looduse” kroonitud romaanide juurde: Helene Ranna „Keha ja vaim”, Johannes Lapi „Vabaduse eest” ja Pedro Krusteini „Õilis vale”. Reastasin nad siin nende auhindamise järjekorras, märkimisele tulevad nad aga vastupidises regist­ris, kord juba ettevõetud esinemisvanuse astmestiku alusel. (Olen teisal, „Loomingus” nr. 9 1930 neid teoseid juba vaadelnud, seal oma eri arvamused nende auhindade ja väärtuse vastamatusest avaldanud, seepärast vaatlen siin neid ainult lühidalt, seoses selle ülevaatega.) Kõik kolm auhinnatud teost teenivad meie ühiskonda, Krusteni oma arvustades, Ranna ro­maan ergutades ja eeskuju püstitades, Lapi raamat üksnes kirjeldades, sedagi lonkava sule ja pilla-palla ajuga – kuivõrt tema puhul üldse võib kõnelda ajupingutusest, pigemini: ta toimetab tuju järgi.

Pedro Krusten on „Õ i l s a s  v a l e s” arvustamise alla võtnud linnakodanikke, esindades kõrgemakutseliste haritlaste klassist kohtunikke ja advokaate, nende kõrval kontrastiks ja saateks väikeste ametnikkude representante. Ta haarab otse käesolevasse aega. õigusemõistjad ja -kaitsjad – üks ela­vam, lähedasem ala üldse, valdkond, kus paljastuvad ühis­konnaelu olulisemad ilmuvused, kus kuhjub kirgi ja tunge, võitlust, võite, allajäämisi. Krusten aga ei ole seda ala võt­nud pea-aineks, kuigi ta raamatu alul seda tõotab, vaid on nihutanud kohtu miljööks, validama keskenduse siirutades advokaat Nabra kodule. Teos kujuneb isikuteromaaniks, lõi­keks kahe paari elu- ja püüdmisteloost, kus ühed käivad alla, teised vinnavad omamoodi üles. Nende kahe paari elu arengu ehitamises ja lammutamises on kirjanik sihikindel, loogika-tugev, ei lange teemalt kõrvale, ei hüppa, ei valgu laiali, vaid ilmutab kompositsioonimeelt. Sõnastuses on ta noorte kirja­nikkude ja mõne vanagi seas üks väheseid, kes ei lepi klišeega, vaid taotleb hoolikamalt oma väljendusviisi. Kuigi ta viimases kõigist otsimistest veel läbi ei ole, siiski on tal huu­morimeelt, irooniatunnet ja soojust, mis poetavad värve ta jutukangasse.

Johannes Lapis leiame peaaegu paarimehe Jaan Pert’ile tahtmatus dadaismis, sest ta kolme inimpõlve haarav külaromaan „V a b a d u s e  e e s t” kannatab analoogilise distsipliinituse all, lisaks veel operetlikkusi ja labasusi. Õiget pilti maaelust leiame siit vaevalt, küll aga lehekülgi vabadussõjast, millest mõni episood on kujutatud usutavalt, isegi põnevalt, nähtavasti tõelisuse järgi jutustatud ja autori oma komponeerimistahte kaasa rääkimata. Ka üksik plastilisem seik maaelust teenib selleks kaasa, et kogunaselt on Lapi teos ometi eelistatavam Perti omale.

Kuna Krusten auhinnatuna ja Lapp katsetajana on proo­sateosega juba varemalt esinenud, on Helene Ranna puhas uustulnukas. Ranna käsitleb „K e h a s  j a  v a i m u s” oma kooliõpetajannast musterkuju kõrval meil romaanis kaunis sööti jäänud Saaremaa elu, ta õhutab tööpaatost ja tahab ehitada elu. Nimetatud kooliõpetajannas on seatud mullusesse romaanistikku erandkuju, naiskangelane, kes – vastu­oksa meeskolleegide omadele – mitte ei hävine, enesetapaga ei lõpeta, alla ei käi, maalt välja ei rända ega saatuselt head lõppu ei jää ootama, vaid sitkelt raskusi võidab, kindlat ees­märki taotleb, oma tahet maksma paneb, ennast muljuda ei lase, vaid teisi mõjustab. Seda ei jäta autor talle ka hästi tasumata. . .  Selle naise positiivsus on autorit nii vallutanud, et ta tema heaks on ohverdanud oma romaani hea käekäigu ja matnud peaaegu poole osa teost ebareaalsusse. Voorust jälgides sattus kirjanik kirjanduslikku ebavoorusse.

Teose tegevuspaigaks on rajatav asunikutalu; selle loo­mises peab olema palju asutamisõhinat, tulevikumuusikat ja ka, ja mitte ainult ka, vaid nimelt: saamisraskusi. Kuid au­tor, liiga hellitlevalt käideldes oma kooliõpetajannast lemmi­kut, säästab teda eluvintsutustest, kuidas aga jaksab. Nõnda on reaalsuse asemel kujunenud mingi poolmuinasjutuline kordaminek, „nukumäng”, nagu nimetab autor ise.

Ta ideest ja passioonist sõltunud vääratused aga ei var­juta raamatu tõsielu-pilte: Saaremaa looduse ja töö kirjel­dusi, rea maainimeste kujutisi. Küpsemat vaatlemis- ja mõtlemisvõimet keset seda loodust ja tööd ja kirjutamis- ning jutustamisoskust omab kirjanik kaunis jätkuvalt; teoses ei puudu värskusi ega köitvusi. Kui poleks sisse toodud, pea­legi nii kauaks, too veretu ideaalinimene Toivo ja peategelane jääks kogu ajaks oma Saaremaale, siis oleks teos võit­nud loetavuselt palju.

Lõpetatud kolmikuga on „Loodus” aastapõimu kireva­maks muutnud, täiendanud, tõstmata kogusaaki märgatavalt kõrgemale ja langetamata teda madalamale.

Jääb tutvuda mõne esimese romaani autoriga, edasi jutustistega ning lõpuks vanema kirjaniku eriliiki raamatuga.

Kõva reklaamiga paiskas kirjastus turule Valter Uibopuu romaani „S u l e t u d  r i n g”, mis olevat „Looduse” romaani­võistluse silmapaistvamaid teoseid aastast 1930. See kirjel­dus politseinikkude elust ja komissariaatide miljöö maaling on silmapaistev üksnes ühekülgsusega. Üks tütarlaps agu­list, Elli Peep, satub teenistusse politseijaoskonda, kaitseb mehiselt oma voorust, abiellub konstaabel Kukega, vanapoi­sist ihnuskoiga, ja on tüki aega sellele pooleldi pärisorjaks. Langeb peatselt võrgutaja-naisteküti, komissar Laane küüsi; täitnud selle isud ja temast hüljatuna teeb vabasurma-katse ja päästetuna algab tänava-ametit. Põhjalik allakäik. Raiskumisvabrikuiks on kujutatud need jaoskonnad. Kõik kantseleipreilid kättesaadavad, rida mehi neid aina võtab. Autor kujutab seda keskust nii ühekülgselt, et võta kas või terve po­litsei kaitse alla. Üks äraleierdatud teema see naise lange­mine. Samuti nagu tüütavusest kõrgemale ei küüni autori aine serveerimine ega väljendusvorm.

Romaaniks Eesti vabadussõja päevilt on ristinud Arno Raag oma teose „K a d u v a l  t e e l”. Sõda mängib selles kõrvalist osa, niivõrt kui autoril tarvis on sõja kaudu süven­dada ja lõpule viia popsnik Toomas Kõrrekivi suguvõsa kus­tumist, eriti viimase poja Mardi hävinemise käigus. Romaan on komponeeritud finaaliks traagilisele loole, mis juurdub meie külaelus küllalt tuntud ja väga sageli kurje õisi ajavas klassivaenus, peremeeste ning maatainimeste eluliste taluhuvide ja sugu- ning armutungide kokkupõrkeis. See on vana probleem, meie maaelus üks kurikuulsamaist paiseist, mis nüüd, tänu maareformile, inimeste kergemale paigaltliikumis-ja ettevõtlikkusevaimule, ka patriarhaalsete seisuste vahe­seinte tasandumisele, peaks hakkama kuuluma minevikuvalda. Selle nähtuse probleemi juuri ei ole hakanud autor sügavamalt eritlema, sellevastu aga kuhjab ta popsnikule ohtrasti saatuselööke, laseb viimasel hullukski minna ja poja kägis­tada, et aga võita dramaatilisuselt.

Inimesi teotsema panna autor ju oskab, kirjeldada ka, aga rohkem väliselt nähes. Lõpuotsade kokkuvedamisega on tal sündinud vääratus. Ja kogu teos – keskpärane. Ei haara sedavõrt, kui autor sooviks.

Romaanidest päramiseks olen hoidnud K. A. Hindrey seiklusteose „A r a r a u n a”, mis järjekorra põhjal kuuluks küll ettepoole, kuid oma laadilt seisab eraldi.

K. A. Hindrey fantastiline seiklusromaan näitab kujukalt, et meiegi kirjanik võib kirjutada edukalt seda liiki raamatuid, mis julgesti võistlevad välismaa omadega, ja et meie ajalehed ei tarvitsekski nii jätmatult ammutada joonealust jätkuvat lu­gemist võõrsilt.   Muidugi – viimane tuleb odavam.

Hindrey teos on rohkem kui paljalt ajaviitelisi ülesandeid teeniv, selle koht oleks ka noorsooliteratuuri hulgas, kärsi­tule, tegusid ihkavale poisteperele.

Oma looduseharrastused, passioonid vanale Brehmi’le, kunstniku maastikumeeled, iseenese vererahutuse ning erk­suse, samuti kui psühholoogilise vaatlus- ja mõistmisoskuse on autor rakendanud kõnealuse teose teenistusse. Ei tarvitse ilma skepsiseta võtta teose algupoolelt lord Norton’i õhurännakuid ürgpadriku ladvastikus ahvi akrobaatlikkusega, aga päris­maalasest poisikese Ararauna kujus, kehas ja hinges avaneb palju autori peidetud soojust, nooruse ja rikkumatuse veet­levust, ja edasi, nood lõpmatud rännakud parvel, keset loo­mulikke hädaohte, ning võimsad maastikud, heroilise pano­raamiga lõppakordiks – selles ja mõneski siin riivamatajäetus on ohtrasti huvitavat, ebaharilikku ja kindla käega kirja­pandut, mille lugemine iseenesest on kenaks puhkuseks, liiati; veel võrreldes ohtra alevikuliteratuuriga.

Jutustistesarja olen kogunud teosed, mille tiitelleht ei kanna liiginimetust või mis on lausa jutuks nimetatud. Esi­mesist võiks mõne paigutada romaanide klassi ja toimetada osa romaanidega ümberpöördult. Sisuliselt terav vahe puudub. Et autorid on vormilise ristimise andnud, siis käsitlengi teoseid sellekohase vormilise liiginimetuse järgi.

Siin kohtame kaht endist „Looduse” laureaati: Betti Alver’it ja Richard Janno’t, üht varemalt luules katsetanut ja üht uustulnukat.

Betti Alver kutsub lugeja ,,I n v a l i i d i d e s” rannikule, kaluritekülla, keskusse, mis seni meie kirjanduses võrdlemisi harva on ulatuslikumaks materjaliks olnud. Tabanud hea aine, on autor kindlustanud teosele teatud värskuse. Meri, rand, kalurikutse omapalgesus, eriterminoloogia – need pakuvad vaheldusi. Autor on siin kirja pannud rea tähelepanekuid ja elust äravaadatud seiku, aga ta ei ole leidnud oma sõnastust, sest see kirjeldusviis, stiil on meile tublisti tuttav soome kir­janduse eestististest. Sugulust soome romaaniga, nimelt Aho „Juhaga”, kipub leiduma isegi ühes tegelases, kelle nimigi, Jorsala Sakkar Jorsa, on võõras, võõras nagu Shemeika nimi ,,Juhas”. Ja Jorsala Sakkaris voolab nagu Shemeika verdki, kõnelemata ta vägevusest, nii rammulisest kui varalisest. Jutustise peamine nõrkus on tähtsamate tegelaste, nende hingeliste ja ühe kehalise invaliidi problemaatilisus; mitte ühtegi neist ei ole autor veenvalt valgustanud; nende hingeelu – Krõõdal, Mallel, mõlemal Kiipusel, osalt vanal Ludvil – on esindatud lünklikult, ähmaselt, nende sammud on kujunenud vähepõhjendatuiks. Iseäranis küsitavaks on jäänud noore tüdruku Malle armumine jalutusse, jooksjavigasesse Jaaku ja autor jätabki selle riskantse vahekorra edasi arendamata. Järjekindluseta, kui marionette käsitleb autor neid tegelasi – sellest kogu teose käestpudenemine.

Richard Janno „Neitsi Maaria” ehk „jutt ühest hap­rast alpilillest” erineb oma hella suuna ja karge õhkkonnaga aasta proosast. Kui ei tunduks omapärasena autori väljendus­laad, siis poleks suur patt, kui pead seda vihukest nagu tõl­keks, ütleme saksa keelest. Tegevuspaiga dekoratsioon, alpiküla, vastavad tegelasenimed, mõned terminid loovad omakor­da võõra atmosfääri. Jääb muidugi autori saladuseks, miks ta on valinud sellele puhtale, hoopis-hoopis õrnale armujutule, millesse sõna armastus mõjub liiga kõvana ning järsult välja­öelduna, – miks ta sellele oraseninakese võrra tärkavale tungikesele ja ometi suure draamaga lõppevale vahekorrale on mänguväljaks valinud kauge koha ja mitte Eesti pinna. Võib­olla sel põhjusel, et meie proosakooris on see heli varjusurmas ja nagu ei sobiks loomulikuna siia pinnalegi selline mimooslik haprus, puudutamatus.

Mainisin autori väljenduslaadi. See on kõvasti jannolik, rohkem veel: följetonist Pahlbärgi oma, sugemetega paiguti Gailiti stiilist, isegi nagu „Mikumärdist” leidub siia äraek­sinud sõnajupp. Sellest ja autori mitteharva renomeerivast toonist, ta familiaarseist lausungeist, ka klišeelikest võrdlusist sõltub teose kallak följetoni, ehkki autor mitut puhku, eriti jutustise lõpuga taotleb vastupidist. Teos on jäänud nii ümbruse maalimise kui võõraste inimeste kujutuse poolest visandlikuks.  Reisikirjana oleks jutul olnud vastavam vorm.

Aga aine, autori tung hingelisusse, hellemate kõlinate he­listamine, paneb võtma juttu följetonist rohkemana ja hin­dama seda arga katset haruldaseks.

Täitsa söödis alal ajab esimesi vagusid Karl Ehrmann jutustisega „S õ d u r i t e  e l u”, aga ta toimetab seda kui harkadraga, hüpeldes, pinna pealt sorkides, laike vahele jättes ja sügavamale ulatumata. Jääb meistrimai mehel see põld uuesti üle ning üles künda.

Sõdurite elu on saanud Ehrmannilt pooliku, ühekülgse valgustuse. Ta püsib enamalt jaolt anekdootidel, kärsimata neidki korralikumalt jutustada; peatähelepanu on ta juhtinud distsipliini karmusele, karistustele, hallusele. Ei saa lugeja siit selget pilti sõduri tööst, harjutusist, kasarmuelu kogu ole­musest. Ei piisa veel raamatu kirjutamiseks faktist, et ise ol­lakse sõdur olnud. Isiklik kogemus on alus, aga vaim juhib, vaatab, juurdleb, puhastab, teeb kokkuvõtted – kogu selle protseduuri, milleni autori jaks veel ei küüni.

Noore inimese agaruse ja ropsakusega sooritab ta asja, arvates, et julge pihtalöök ongi terve teostus. Samane vähene kohustustunne on Ehrmannil ka stiili vastu, mille lähem eritelu tooks talle hulga lisakahjusid.

Aine uuduse poolest on Ed. Männik oma „H a l l i m a j a” nimelise kirjutisega astunud küll kõige kaugema sammu. Nagu kirjastus juurdelisatud eri sedelil teatab, olevat kõnealune teos „Looduse” viimase romaanivõistluse „tähelepandavamaid teoseid”. Kui ainult tähelepanu äratamisele välja min­nakse, eks siis see bordellijutustis sensatsiooni või sünnitada.

Mainitud eri sedel, sisaldades pisut prostitutsioonistatistikat ja tsitaadi pr. Mäelo väitest, millele sedelis vastu vaiel­dakse, püüab õigustada selle teose turulesaatmist. Raamatu varustamine sedelist kaitsekilbiga tekitab mulje, et kirjastusel on tarvis midagi vabandada.   Olgem siis väljaandja vastu viisakad ja jätkem ta konterbandilt kate kergitamata, seda enam, et me sellega kirjanduslikult kahju ei saa. Paarikteos umbes Uibopuu „Suletud ringile” – väärtuselt.

Jutustisedki on sellega läbi. Oleme jõudmas lõpule ja võime ümmariku punkti panna teosega, mille nimi on „V a n a d  t e e r a j a d” ja mille on autor Oskar Luts märkinud mälestiste esimeseks andeks.

Elukogenud ja pisut enneaegu resignatsioonistaadiumi jõudnud kirjanik pajatab selles oma lapsepõlvest. Kui palju ta seejuures püsib tõe piirides ja kuivõrt ta oma pajatelu vär­vib luulega, see on tema isiklik asi ja kirjanikuvabadus. Aga meie oleme saanud vähem memuaarilise, rohkem kirjandusli­kult võetava, meeldiva raamatu, hingestatud nukrusest, hellu­sest, mälestusteluulest, huumorist ja tasasest naljast.

Kirjanik – nimetaksin teda: vana hea Luts – vaatleb siin ennast väikese kingsepa-poja Andrese isikus ning selle paari aasta elukäigus, kus sünnib sada pisikest asja, relatiiv­selt tähtsusetutki, kuid kirjanik on nad muinaslood abil ke­naks teinud, isegi pahad juhtumid on lepitavalt võetud ja kurjad inimesed huumori tõttu taltsutatud. Sellise raama­tuga õpetatakse elu armastama.

Kõik kujud, olgu nad nii napijooneliselt esindatud kui ta­hes, elavad ses raamatus, nii mälestustekangelasele head tei­nud kui ka tema kiusajad. Viimasedki on vajalikud varje looma, et seda enam valgust võiksid levitada nood head inimesed.

Kuigi pisike Andres kohati liiga vanatargalt kõneleb ja arutleb, millest näib, et autor takka järgi talle sõnu suhu ja mõtteid pähe seab, teda korrigeerib, mida võidakse kirjani­kule ette heita, siis ei ole see ometi raamatu väärtuste kõrval kuigi suur viga. Las seguneb mehe aru poisikese omaga; see on mõistetav, sest see poisike on mehele kallis. Hea on, kui inimesele miski kallis on ja ta lugejatki ergutab väärtusi leidma.

„Vanad teerajad” on Lutsu toodangus üks ümmaramaid, mõõdukindlamaid ja meeleolukamaid teoseid. Loodetavasti õnnestuvad tal mälestiste teised anded samuti nagu esimene, mis selleks lootuseks sisaldab kõik lubadused.

*                *

*

Vaagides aastasaagis vanade ja uute kirjanikkude annakuid, leiame, et vanade veerandik kaalub üles uute kolmveerandikku. See tähendab, et esimeste, s. o. Metsanurga, Lutsu, Hindrey, osalt Rohu individuaalsaavutised seisavad kindlail jalul noorte massirünnaku vastu ja et viimased esimesi po­sitsioonidest välja ei löö. Noorte rühm on küll rohke, kuid omavahel mitte tasavägine. Tõsisemalt arvestatavad on neist A. Jakobson’i juhatusel Krusten, osalt Ranna ja veel mõni teine (Janno) murdosaliselt, kuna ülejääk moodustab tolle kirjaoskusliku massinimese, kuhu kuulub peale uustulnukate vanemaidki, nagu eeskätt Mõtslane.

Kirjanduslik proosa on muutunud rohkem kaubaartikliks ja vähem säilitanud kunstilise tähenduse. Ei toimeta autorid ise karmimat valikut ega filtreeri arvustus süstemaatiliselt ega validalt. Asju loomulikku käiku minna lasta ei ole häda­ohuta kirjanikele enestele, koormab lugejat ja viib kirjastused kriisile. Seepärast sobiks siiagi ajaloosung kokkuhoiust; üks praktiline nõuanne: palgaku kirjastajad, meie kirjandus­turu valitsejad „Loodus” ja „Noor-Eesti”, kogenud kirjan­duslikud sekretärid-toimetajad, kes käsikirju kärbiksid, edasi ka siluksidki, lõppegi muudaksid või sellekohast nõu annaksid suutlikemaile ja sõnavõtlikemaile autoreile.

See ettepanek ei olegi nii ketserlik, sest ajakirjade, koguväljaannete, teaduslikkude koguteoste ja ajalehtede toimetus­tes talitatakse analoogiliselt. Ja kui me veel vaatame, kuis teatris dramaturg ja näitejuht teksti kärbivad (isegi muutmi­sed ja juurdepanud leiavad seal aset), nii et Shakespeare’i, Shaw’, Ibsen’igi tekstid ei ole nii suured pühadused, et neid tervena publiku ette lastakse – siis ei tarvitseks kirjastuselgi iga kirjutatud sõna vastu nii pieteedikas olla.

Ja lõpuks, mainitud kirjandusliku preparaatori palk kat­tuks neist ärajäävaist ülekulutustest, mida nõuavad praegu­sed 500-leheküljelised materjalide kogud, kus autoril tõesti vajalikku leidub ainult 200-300 lehekülje ulatuses.

Niiviisi prepareeritult ja filtreeritult oleks omandanud möödunudki aasta romaani- ja jutustusetoodang teise, kumerama ja teravama näo.

Arthur Adson.

Eesti Kirjandusest nr. 6/1931