Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

„Meie inimesed kardavad elu.”

L. P.

Nad kardavad surma ja elu. Poliitikas seesama nähtus kui eraelus: „Ei julge elavad elada.” Rahva surm ei ole surm, on saatus. Inimesed rühivad ja ruttavad: kartus millegi pärast ajab neid taga. Surmakartuse hämaruses paistavad ettevõtted.

Mitte kartus rahva surma pärast ei pea rahvuslikkude püüete kihutajaks olema, vaid eluinstinkt, elurõõm. Kar­tus sünnitab ebanatsionalismi. Elurõõm on õige natsiona­lismi aluseks. Üksik indiviid peab ennast isiklikule elule läbi töötama. Rahva indiviidi isiksus – Persönlichkeit – näitab ennast rahvustundes. On aga rahvustunne elu liikumises tarvilik element, siis on elu selle eest muretse­nud, et see element kaotsi ei läheks, et ta kaitstud saaks. Terve inimesesoo püüded peavad instinktiivselt sar­nast tarvilikku elementi toetama. Nii on lugu perega, perekonnaga. On perekonnatunnet, vanematearmastust ini­meste kasvatuses füsioloogiliselt tarvis, siis ei aita midagi, kui meie seda tunnet kunstlikult suruda tahaksime. Suru­jad võivad kaduda, aga perekond jääb alles.

Rahvuslaste püüe ei seisa mitte rahvuse instinkti loo­mises, vaid selle toetamises. Rahvuslaste püüe olgu nende jõuallikate tarvituselevõtmine, mida inimesesoo üldine ede­nemine rahvuslaste edenemiseks avab. Rahvuse kindlusta­mine on ainult võimalik rahva üldisel edenemisel ja hari­dusel. Ilmaasjata on arvamine, nagu saaks vene rahvus siis edeneda, kui vene rahvas üldises edenemises edasi ei jõua. Endisel ajal tarvitati rahvaste kaitsmiseks naaber­rahvaste nõrgendamist. Meie aeg saab aru, vägivald teiste kallal ei ole mitte jõu vabastamine, vaid jõu köitmine, et inimesesugu ainult siis jõudsalt edeneb, kui igaüks organ temast oma kohalt edeneb. Meie peame rahvuste edenemise ja kaitsmise peale vaatama kui looduse protsessi elemen­taarse nähtuse peale. Ilmaasjata vaev ja vaimunärimine oleks looduseseaduste käiku takistada.

Mis aitaks meie vaev, kui meie sügisel oma jõuga keva­det tahaksime luua ja kõvasti ahju küttes kevadist soojust sünnitada? Meie ei pea mitte kartma lööma, kui sügisel lehti langemas ja loodust suremas näeme, vaid meie peame teadma, et kevade üle talve uuesti, ilma meie kaastööta, tuleb ja soojust ja elu ühes toob. Diletantliku tunnete patriotismi asemele peab isamaalus ja rahvuslus teadusli­kul alusel astuma. Kõige raskema rõhumise ajal, sellega kõige vähesema jõu ja tegevuse avaldamise ajal, on Eesti muinasmeel enese ümbrust kohutavate ja kardetavate „vaimudega” täitnud. Metsavaimud, majavaimud, veevaimud jne. – kõikidel oli midagi hirmutavat, kohutavat ühes. Nende ümbrus äratas kartust, sest kartus oli nende isa. Kartust on põlvest põlve edasi pärandatud. Ja meiegi vaimuilmale ja luulele on kartus isaks.

Mitte sellepärast ei ole meil luule ja kunst mitte ede­nenud, et meie inimestel andeid ei ole, vaid sellepärast, et nad tunda ja mõtelda ei julge. Mõtte ja tunnete julgust võid laternaga meie kirjanikkude ja kunstnikkude juurest otsida.

Ka poliitikaelus on nähtavasti hirm ja kartus tagakihu­tajaks. Ja usuelus oli ja on veelgi põrguhirm usule ära­tajaks, aga mitte armastuse tung kõrgema olevuse poole. Vaatame ja võrdleme kreeklaste muinasilma. Elurõõm on nende jumalate, vaimude emaks. Ka nende põrgu, haades, oli meie omaga võrreldes õieti lõbus. Missuguseid tore­daid õisi kreeklaste elurõõm kõigil pool ja igal pinnal ajas!

Rõõm on kõigi asjade sünnitaja. Elurõõm on tunde­märk rahva, inimese tervisest. Tervise all ei tule mitte ainult kehatervist, vaid just ka vaimutervist mõista. Kõik edenemine, kultuur, vanas ja uues ilmas, püüab elu õigla­semaks ja surma lahkemaks teha. Budha niisama kui Kris­tus. Kõiki nähtusi elus, rahvaste ja üksikute elus, mis ele­mentaarsetest elutarvidustest välja kasvavad, juhib posi­tiivne jõud, positiivne instinkt. Armastus ja rõõm – positiivsed instinktid, viha ja kurbus – negatiivsed.

Hariduse ja kultuuri ülesanne on enam positiivseid momentisid ühiselusse tuua. Kõige selgemalt on küll Kris­tus armastust kui kultuurmomenti välja kuulutanud. Meie ei mõtle siin armastust mitte romantilises, sentimentaalses tähenduses, vaid tema füsioloogilises väärtuses.   Armastus on instinkt, mis elavaid organisme sigitusele ajab. Armas­tus on sellega loov, produktiivne instinkt par excellence. Sigitus vabastab ja diferentseerib energiat. Igal pool, kus meie armastust, bioloogilises mõttes, ühiselus kui tõukajat faktorit ees leiame, võime kindlad olla, et seal produktiivne liikumine maad võtmas.

Liikumine aga, mis produktiivne on, mis energia sigi­tust kaasa kannab, on eduline kõige täiemas ja sügavamas mõttes. Sest kõik edu seisab energiate, jõudude vabasta­mises ja individualiseerimises. Vaatame ajaloost suuri edu­lisi ühiselulisi liikumisi. Kahtlemata on Kristuse õpetuse kõige tähtsam külg armastuse kui kultuurifaktori „ülesleidmine”. Ta nõudis armastust enese, kaasinimeste ja looduse – Jumala – vastu. Ka Kristuse õpetuse vastased peavad tunnistama, et tema õpetus „evangeelium” on, elurõõmu kuulutus ja kiitus kõige kõrgemas mõttes.

Kui kirik pärastpoole, iseäranis keskajal, elurõõmu vas­taseks lõi, Jumala kartust ja põrgu ja surma hirmu Jumala armastuse ja elurõõmu asemele seadis, siis ei ole sarnasel kiriklikul tagurlikul õpetusel Kristuse õpetusega midagi tegemist. Kristuse õpetus on evangeelium: laul elule ja rõõmule, ülemlaul armastusele. Uuem aeg on armastuse asemel humanitase, inimsuseinstinkti kultuurifaktorina välja kuulutanud.   Humanitas on positiivne moment.

Marx on inimsuse laialilaotamiseks oma abinõusid soovitanud. Ta paneb edu aluseks hoolimatu võitluse üksikute inimeste salkade vahel. Marxi ühiselu mootoriks on viha. Kahtlemata on kindel, et viha kui negatiivne faktor ene­sega ühes edu tõsises mõttes mitte tuua ei või, ei saa. Võit­lus viha alusel sünnitab elus küll liikumist, protsessi, aga mitte edasiliikumist, progressi. Niipalju kui sarnasel liiku­misel positiivseid olluseid sees, on ta eduline. Marxi õpe­tuses on positiivne: rõhutute ja tasuta tööliste ühinemine kaastundmuse põhjal. See on eduline tundmus kindlasti. Siin on ka edu tagajärjeks. Aga et terve inimesesugu võit­luse läbi viha põhjal edeneks, see kõneleb ja käib füsio­loogia algusnõuete vastu. Inimesesoo edenemist võib tõu­gata jõud, mis kõiki inimesi ja rahvusi ühtlasi köidab ja-vabastab: see on „humanitas”, inimsuse tunne.

Rahvaste edenemist juhitagu positiivsete tunnete kaudu!

11. I 1907.

Juhan Luiga

Kogumikust Päevamured,  I osa, 1934