Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

J. RANDVERE RUTH KAHE PARALLEELIGA.

Noor-Eesti esinemisist kõige ilmekam, kõige huvitavam ja õigu­sega kõige rohkem silmaspeetud on olnud III-nda albumi väljaandmine. Mitte ainult Charles Baudelaire’i Raipe ja Jaan Oksa luuletuste dekadents või ka Eduard Wilde Kuival „nilbused” ei keerutanud tolmu kaasaegsuses ja ei äratand huvi ka kaugemast perspektiivist, vaid veel rohkem köitsid tähelepanu J. Randvere alias Johannes Aaviku Ruth ja Friedebert Tuglase Eduard Wilde ja Ernst Peterson. F. Tuglas õiendas arved parimaga minevikust, leides kaks vanema põlve väärtuslikumat kirjanikku selliseks, „keda vähemalt arvustadagi maksab” – see oli ajajärgu maitse vaatekohalt viimsete konsekventsideni viidud negat­sioon. Aga J. Randvere Ruth esitas parajaks vastukaaluks F. Tuglase artiklile ajajärgu positiivsete taotluste kogusumma, ideaalkuju, kelles tolleaegne arvustus püüdis küll näha üliagaras tegelikku ellu rakendamisihas eeskuju eesti naisele, kes aga tõepoolest on selleks liiga mõttekujutuslikult avar ja autori poolt küllalt selgesti oma mahutavuse tõttu tunnustet ikkagi ainult hellikuks fantaasiakujuks.

Ruthi väline sobimatus tegelikkusega oli peapõhjuseks eitava sei­sukoha võtmisel selle kuju vastu, vähem teadlikult osati hinnata Ruthi maailmavaate polaarsust vana elukäsitusega. Ruthi taheti käsitella ühis­kondliku probleemina, aga romantik, nagu on seda J. Randvere, ei vihka midagi rohkem kui ühiskondlikke küsimusi.

1.

Kõigi romantikute ideaaliks on olnud täiuslik, totaalne isik. Aktiivne, mehelik vaim passiivse naiseliku karakteriga – see on roman­tikute üliinimene, nende geenius. Ja eks ütle ka Randvere oma Ruthist : „Ta on erandlik, ainus olevus, sest ta ühendab eneses kaks omadust, mis tõelikus elus näivad välja sulguvat: kõrgema, tõesti meheliku mõistuse ja naiseliku iseloomu meeldivuse” (Noor-Eesti III, lk. 27).

Millise rea teoseid ning teadusealasid loendab J. Randvere oma ideaali kõrgema, meheliku intellektuaalsuse tõenduseks! Klassikalised keeled ja kirjanikud, filosoofilised küsimused, loodusteadused ja mate­maatika, uued keeled ja kirjandused – kõik see kuulub Ruthi huvi­piirkonda.   Ta omandab üksikute teaduste alal eriteadlase sügavamad teadmistemäarad, aga samal ajal tunneb ta veer küllalt huvi ülejääki ja püüab saada ülevaadet kõigist teisistki inimlikkudest teadustest. Kuid sellest pole veel küllalt! Asjatundja oskused mõnel teadusealal ja diletandivõimed kõigil ülejäänuil, kõik see ei takista teda olemast kunstnik klaverimängus ja liiatigi mitte ainult virtuooslik muusika tõlgitseja, vaid ka looja. Lõpuks on Ruthi eruditsioon kirjeldet nii laiaks, ta isik­suse piirjooned paisutet nii avaraiks ja seega ka teataval määral ähmaseiks, et kõigest sellest raske on saada selget ülevaadet, ja lugeja võib kalduda oletama Ruthil ka sääraseid teadmisi ja võimeid, mis autori poolt otsekohe polegi loendet. See pole keskpärane mees, kelle Rand­vere on surunud Ruthi struktuuri, selle ideaali mehelik intellektuaalsus ja differentseerit tundeelu teeb ta ka mehena tähelepanuväärt erandiks, nagu märgib autor isegi (lk. 29).

Enda superioriteedist on Ruth täiesti teadlik ja ta tunneb alati, „et ta iseenesest peenemat ja kõrgemat olevust kehastab” (lk. 63). Kuid see Ruthi üleolutunne, ta romantiline genialism on äärmiselt pealetun-gimatu, väga tagasihoidlik eriti suuremas seltskonnas. Tal pole mingit auahnust suurvaimuks olla väiklasele massile, talle valmistab koguni vahetevahel väikest lõbu ja nalja olla peetud mõne sügavuseta kavaleri poolt tavaliseks neiuks. Need aga, kellele ta end teataval määral avab, peavad olema erandisiksused: ta mängib klaverit mõnele üksikule melomaanile, vestleb otseselt valit vaimuinimeste seltskonnas.

Nii nagu ta piduseltskonnas võib jätta viisaka, aga külma ja osa­võtmatu aristokraadi mulje, kes küll midagi ei laida, aga kes ka kõige vähematki ei tee seltskonna kasuks, – nii on Ruth ka ühiskondlikult igasuguse aktiiviteedita. Teda ei oska kujutella mitte mingis ühiskond­likult tulusas tegevuses, vaid kogu ta aktiviteet olemasolevail andmeil on pöördud sissepoole. Ta teeb küll tööd, on märgit töötunnidki, kuid terve see tegevus piirdub teadmiste täiendamisega ja endaarendamisega kaunites kunstides, eneseõilistamisega ilma igasuguse tegeliku sihita. Ainult mõnel üksikul juhul demonstreerib ta oma võimeid kitsa­mas sõprade ringis.

Ruthi naiselik passiivsus ilmneb veel selgemini ta teaduslikkude kalduvuste iseloomus. „Ta mõistus ei avalda siiski mitte niipalju määratut laiust ja jõudu kui päris erakorralist painduvust ja peensust. See on ta peaomadus. Sellepärast ilmubki ta superioriteet ka peaasjalikult selles, et ta ühe mõtte lõpmata väikseid nüanssisid ehk ühe näh­tuse mitmesuguseid külgi märkab; ta oskab asju iga vinkli all vaadata, kõiki nende võimalusi aimata, neis niisuguseid vahekordi ja kombinatsioonisid leida, mida kellegile enne ei ole meelde tulnud tähele panna,” kirjutab J. Randvere (lk. 30). See on vaatlev and, kes märkab kõige peenemaid varjundeid, kuid kohe kahtlema lööb, kui tarvis on teha kokkuvõtet, anda lõppotsus. Tal puudub täiesti mehelik sünteesivõime, oskus jõuda üksikasjade rägastikust kindlate järeldusteni.

Ehtsa romantiku kombel kaldub J. Randvere seda Ruthi põhiomadust otse ülistama, leides selles uue superioriteedi oma unistuskuju struktuuris.                                                    

Antud olukorras, niikuinii läbiviidud mehesuse ja naisuse sulata­mise järele on kõrvalise tähendusega loodud ideaalkuju sugu. Et Ruth on siiski naine, oleneb küll peamiselt vist sellest, et looja on mees. Seepärast tundubki mehepoolse subjektiivsusena ja tüübi vaatekohast väheolulisena J. Randvere väide naise suuremast hingelikkusest ja dematerialiseerit olekust võrreldes mehega. Muidugi, ka see rõhutab omaltpoolt veelgi ideaali passiivsust ja märgib ideaaltüübi vastandpoolte kindlamat tasakaalu.

Selle erakordse vaimu välise kesta lähem kirjeldamine aga pal­jastab ühe huvitava uusromantikute kalduvuse: nende huvi harukordsuste naturalismi vastu. See vaatekoht, mis tunnustab suurima kange­lase surma üheväärseks lehma sünnitusvaludega kunstilise väärtusta­mise mõttes, teeb meile selgeks Ruthi keha kirjeldamise tarviduse kuni „tagumiste hemisfeerideni”. Sest vaatekohast on ka selge näiteks Jaan Oksa robust naturalism uusromantismi raamides. Uusromantikute tungi – õrritada buržuaad – täitis nii ühe kui teise erakordsuse tõelus, aris­tokraatse J. Randvere oma muidugi tagasihoidlikumalt.

Totaalset inimest otsides on J. Randvere ehitanud silla mehesuse ja naisuse vahel, aga samal hoobil on ta meil esimesi, kes täiuslikkuse nimel on valmis hiilgama valitsend moralismi ja sillakaart heitma hea ja kurja vahele. Tõsi küll, J. Randvere on kaugel kurja ülistamisest, vastuoksa: ta rõhutab eriti Ruthi puritaanlikku kasvatust. Ja ainus täiesti teadlik ja otseselt väljendet Ruthi „immoralism” seisab selles, et ta abielludes, mis sünnib kolmekümnete aastate ümber, pole enam neitsi. Aga seda rohkem on andmeid mitte nii ilmsesti teadlikust immoralismist.

Juba Ruthi puritaanlikus kasvatuses peitub üks pahe allikas: ta naudib armastust seda enam, et ta kasvatus on õpetanud seda pidama patuks: „mida hellem on häbitundmus, seda teravam ja erutavam on lõbu, mida selle veristamine sünnitab” (lk. 70).

Rohkem tuntud on omaaegse teravalt hukkamõistva esiletõstmise tõttu üks Ruthi pahelistest omadustest, mis selle ideaaltüübi kõrvale viib normaalsest inimesest ja mida tüübi looja ise kirjeldab järgmiselt: … „omast mehelikust intellektualiteedist ja selgest ning filosofilikust vaimust hoolimata on Ruthil täitsa naise instinktivlik kalduvus selleks, mis sõnaga romantilik võib ära tähendada; see on see idealistlik ja peaaegu sentimentalne tung armastust luulelikus ja müstilikus val­guses ette kujutada ja teda kõige idealsematel tingimistel ihaldada. Sellepärast on tal ka üks suurtsugu ja luulelik pahe, mis niisuguse kal­duvuse vajaduslik tagajärg on, nimelt romantilik ja erootilik unistamine, mis selles seisab, et ettekujutuses kõik kire faasised ära maitstakse ja kõik armastuse juhtumised läbi elatakse” (lk. 68). Sellele seksuaalsele kõryalekaldumusele leidis teadusliku termini peatselt pärast albumi ilmumist O. Peterson Tallinna Teataja joone all ja selle pahega pole katsut hävitada Ruthi mitte ükskord.

Nii saame käsituse Ruthi immoralismist küll ühelainsal, nimelt seksuaalelu alal, kuid need tüübi laiendamisvõimalused, mis J. Rand­vere on jätnud teisal, lubavad siingi teha kaugemale minevamaid jä­reldusi.

On arusaadav see tagasihoidlikkus, koguni pelglikkuski, millega autor arendab tüübi totaalsust ses suhtes, kui tuletada meele, et noor­eestlased sel ajal kuigi tunnustasid mõõduandvaks esteetilised väärtused ometi ei alanud veeil otsest sõda kõlbliste väärtustega. „Nad ei või­delnud eetika vastu üldse, nad kuulutasid vaid ilu suveräänseks ja kait­sesid seda kaasaegsete moralistide vastu,” märgib H. Raudsepp Mait Metsanurgas (lk. 113). Aga nooreestlaste enamiku moraalsus ei olnud siiski mitte midagi muud kui oma maailmavaate arendamata jätmine viimsete konsekventsideni. Varem või hiljem see pidi sündima, kui arendatav maailmavaade üldse oli võimeline küpseks saama. Nii see sündiski uusromantikute noorema põlve kaudu Siuru ajal.

Uusromantilise vaimu jälgimiseks Noor-Eesti astmes pakub Ruth rohkem materjali kui ükski teine teos samast ajast ja sisaldab nii palju kas teadlikke või ebateadlikke tuleviku aimusi, et see ideaal oma ise­seisva elu on omandand ja lõpuks autorilgi üle pea kasvanud.

2.

Mait Metsanurga loomingut jälgides on H. Raudsepal rohkesti tulnud tegemist teha tüübiga, kelle ta on määritlend järgmiselt: „loitev aktiivne vaim passiivse, eluvõõra ja ebatulusa karakteri paelus.” Aga ka Raudsepa eriline paralleelide armastus pole kaugeltki suutnud koondada kõikide passiivsete „kaunishingede” saatusi ühte raama­tusse!

Selle otse kohutavuseni sageli esineva tüübi sugulus J. Randvere Ruthiga on ilmne, erinegu ta romantilises või realistlikus teoses, olgu autori suhe talle eitav või jaatav. Selle suguluse jälgimine võiks olla küllaltki õpetlik ja viljakaski, kuigi poleks ühtki teist samal määral avarat kui Ruth. Aga Ruthile leidub ka paralleel, mis talle avaruselt on väga lähedane, omal kombel ka totaalne isik, kuigi Ruthist palju fantastilisem.

Rohkem kui viisteist aastat Ruthist hiljemini ilmus Loomingus 1925 F. Tuglase novell Androgüüni päev, tihendamiskatsete kõige kaugemale minev näide eesti kirjanduses. Selle sündmustik, kõige va­helduvamate, sündmuste otsatu rida, toimub üheainsa päeva jooksul, dekoratsioonid (millised dekoratsioonid!) muutuvad alatasa, kõrvaltege­lased samuti – saabub pitsistik, mille motiividest ülevaate saamine näib olevat võimatu. Kaldume oletama selles kõikide üldse võimalikkude motiivide olemasolu.

Sel tagapõhjal möödub ühe täiusliku (printsess! prints!) inimese elu. Päikese tõusul sünnib printsess Androgüün, areneb keskpäevaks küpsuseni, murdub siis printsiks ja sellena elab elu teise poole lõpule õhtuks.

Ühte kujusse on siin kokku surut mehesus ja naisus, hea ja kur­jus, kõik, mis võimalik inimlikkude elamuste äial, ja nii elab printsess-prints Androgüün totaalse elu kõrgeimat astet. Üheainsa kõneluse piire määritledes tähendab autor: „Oleks võimata kirjeldada selle kõneluse aineid ja arengut, – nii mitmekesine ja vaheldusrikas oli see. Ta rii­vas poliitikat ja naisi, kunsti ja filosoofiat, – üldse kõike, mis taeva ning maa vahel.”

Androgüüni päevas on viidud totaalse inimese idee viimsete fan­tastiliste võimalusteni ning on sellega juba tehtud läbipaistvaks paradoksiks. Ja toepoolest leiamegi siin hoopis teissuguse suhtumuse oma fantaasiakujule kui J. Randverel: kui viimane oma kuju loomisele on andund suure tõsiduse ja allakriipsutet otsekohesusega, siis näeme Tuglasel seevastu ainult üleolevat espriid.

Tuglasele on tähendand ajajärgu ideaali paradokslikku äärmusse viimine samal ajal ka sellest ideaalist vabanemist. Aga siin pole endale lubat ka midagi rohkem, kui küsimusest üle jõudmiseks hädapärast tar­vis. Heatahtliku huumoriga paiguti seltsib koguni teatav osa imetlust. Kuid ei jäänud tulemata ka lausa pihtaandev satiir romantiliselt täius­liku unistuskuju pihta. Tarvis oli ainult sellise ideaali teostamiskatse asetada reaalsete olusuhete keskele.

Selle ülesande on võtnud enesele M. Metsanurk käesoleva aasta Loomingu augustikuu numbris novellis Asi iseeneses. Meie tegelik kehvus Ruthi kodanlise ja Androgüüni kuningliku rikkuse asemel rii­sub juba esimese poole ideaali võluvusest. Aga nagu näitab Metsanurk, pole ka teadmiste omandamine ja võimete arendamine sääraste määra­deni, kui need esinevad Ruthil, kaugeltki mitte nii lihtne sellelgi, kel tõesti ei puudu andekus, eriti veel siis, kui sellele sihile püüdlejal on naiselik karakter.

Novelli Asi iseeneses kangelase Siiraki eesmärgiks on universaal­geenius, pangeenius – üliinimene teaduste ja kunstide alal. Sellele sihile jõudmiseks käib ta ülikoolis, õpib kunsti- ja muusikakoolis, võib­olla astuks koguni kirjanduse kõrgemasse kooli, kui säärane oleks ole­mas. Kõik see eneseõilistamine sünnib, nii nagu nägime Ruthigi juu­res, ilma igasuguse tegeliku sihita, ilma igasuguse kavatsuseta prakti­lise rakendamise suunas.

Oma püüdluste poolest on Siirak Ruthile väga lähedane, kuid tal puudub kaks Ruthi eeldust, puudub varandus ja lastetuba, kaks asja, mis kammitsevad teisigi kaunishingedeks tunglevaid talupojapoegi. Kammitsevad sel määral, et vist enamikul on jätta testamendiks üld­susele ainult valge, tühi leht.

Realistina jälgib Metsanurk üldjuhtu, aga nagu nägime eelpool, ka erandjuhul, ka eriti soodsais tingimusis kaunishingel üldsusele pole jätta muud kui valge leht. Ühiskondlikult on kaunishinged igal juhul tegeliku väärtuseta.

*

Tänapäev ollakse romantilisest ideaalist nii kaugel teises suunas, et kaunishinge vaevalt suudetakse jälgida erapooletu rahuga, aga kir­jandus- ja kultuurlooliste dokumentide väärtust tuleb ometi tunnustada. Üks sääraseist dokumentidest on J. Randvere Ruth, ja kahtlematult üks parimaid. Ei ole tähtiski selle traktaat-novelli puhtkirjanduslik kaal, küsimus, kas ta on algupärane või mitte, kas ta on tugevasti mõjustet või mitte – üheks ilmekaimaks romantilise vaimu avalduseks jääb ta igal juhul. Sääraseks avaldiseks, mis tunduvasti on seemendanud ja mõjustanud romantilise mõtte arengut meil.

O. Urgart

Loomingust nr. 10/1930