Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Vene-Inglise suhteis XIX sajandil paistab iseloomustava joonena silma püsiv võistlus Ida küsimuste pärast. Vene ekspansioon Lähis-, Kesk- ja Kaug-Idas oli suunatud lõunasse, et pääseda jäävaba mere äärde. Samal ajal tungis Inglise mõju Vahemere idaosa, India ja Vaikse ookeani rannaaladelt põhjasuunas edasi. Inglismaa püüdis kõigepealt kindlustada oma võimu Indias, siis julgestada ühendus­teid Indiaga läbi Vahe- ja Punase mere ja lõpuks saavutada suu­remat turgu oma tööstussaadustele Hiinas. Seetõttu oli alatine hõõrdumine kahe maailmariigi vahel vältimatu. Selle vahekorra muut­miseks andsid esimese suure tõuke Saksamaa järjest tugevnevad taotlused haarata esivõimu Euroopa mandril. Inglise kuulus poliiti­line isoleerumine võis ainult niikaua olla „hiilgav”, kuni Euroopa mandril valitses sobiv jõudude tasakaal. Kuid XIX sajandi lõpu poole võtsid Saksamaa suurenev majanduslik konkurents, ta huvide süste­maatiline laiendamine meretaguseil maadel ning Saksa keiser Wil­helm II eneseülistused islamimaailma sõbra ja eestkostjana Inglis­maa suhtes ikka pahaendelisema ilme. Siit johtus Inglise välisminister R. A. Salisbury kattse 1898. a. Venemaaga Hiina ja Türgimaa arvel kokku leppida. See ebaõnnestus peamiselt Vene juhtivate riigitegelaste umbusklikkuse tõttu. Bokserite mäss 1900. a. tõstis Hiina mõneks ajaks maailmapoliitika keskpunkti, seda enam, et ühelt poolt Venemaa, kes oli oma Balkani poliitika XIX sajandi lõpul „jääle asetanud”, kandis oma huvide raskuspunkti Kaug-Itta üle ja et teiselt poolt Jaapan tõusva riigina hakkas siin tähtsamal määral kaasa rääkima. Hiina sisesegadusi kasutas Venemaa Mandžuuria haaramiseks. Vene edu valmistas aga Inglismaale suurt muret. Edasitungi tõkestamiseks tuli tal leida vahendeid. Samal ajal osu­tasid Saksa huvid Hiinas kasvamistendentsi. Seda pääseteed ei võinud Inglismaa tarvitamata jätta – nii pidigi 16. X 1900 sõl­mitud Inglise-Saksa nn. Jangtse leping Venemaa edasistel taotlustel tiivad kärpima. Seoses sellega kerkis üles Inglise-Saksa üldise lähe­nemise küsimus. See saatusraske võimalus siiski ei teostunud, sest asjal puudus laialdasem vastukõla avalikkuses. Ürituse eitavat otsus­tamist põhjustas esijoones Saksamaa soov Inglismaad siduda mitte üksnes enesega, vaid kogu kolmikliiduga, mis sobimuseks, arvesta­des Inglise eriolukorda ja -huve ning geograafilistki asendit, puudu­sid loomulikud eeldused. Suureks hoobiks neile lähenemiskatseile kujunes ühtlasi asjaolu, et Saksa valitsus kuulutas Jangtse lepingu mittekehtivaks Mandžuuria kohta, purustades sellega need lootused, millele Inglismaa oli omalt poolt lepingu rajanud. Inglismaa sõlmis nüüd 30. I 1902 liidu Jaapaniga, kes sellega siitpeale aitas Inglise huve Hiinas kaitseda. Uus olukord võimaldas Inglise poliitikale, end tagaplaanil hoides, vabamalt manööverdada.

Nende suhete edaspidises arengus kujunes Mandžuuria konflikti sõlmeks. Nn. Mandžuuria kokkuleppe järgi 8. IV 1902 pidi Vene okupatsioon lõppema 8. X 1903. Inglismaa, kelle huve kahjus­tas Venemaa enamsoodustatud seisund Mandžuurias, ootas selle hetke saabumist tungivalt. Seda enam rahutust tekitas asjaolu, et Vene valitsus kaldus evakueerimise läbiviimist siduma mitmesuguste kõrvaltingimustega, esitades mitmel puhul Hiinale erinõudeid. Need üritused äratasid üldiselt põhjendatud kartuse, et Venemaa ei mõt­legi nii lihtsalt Mandžuuriast tagasi tõmbuda. Ühtlasi kutsusid nad esile vastuaktsiooni Inglise-Jaapani liidu poolt. Seekord avanes Inglismaale võimalus Jaapanit, kui sündmuskohale lähemalasuvat liitlast ette nihutada, reserveerides enesele õiguse olukorrale vasta­valt aktsiooniga ühineda või mitte. Edaspidi ilmnes Inglise Kaug-Ida poliitikas teatav tagasihoidlikkus, mida tõsi küll õigustas samal ajal Inglise välispoliitilises orientatsioonis toimuv murrang; viimast vaatleme tagapool veel lähemalt. Läbirääkimised Mandžuuria küsimu­ses kestsid Venemaa ja Jaapani vahel edasi. Nende jooksul 1903. a. teisel poolel selgus, et Venemaa ei võta mingit kindlat seisukohta, vaid, käsitelles asja dilatoorselt, kindlustab kogu aja oma seisundit Mandžuurias ja kaldub koguni Koread oma huvipiirkonda tõmbama. Et Vene valitsus loobus Jaapani nõudmistele siduva vastuse andmi­sest, ei jäänud Jaapanil muud üle, kui valmistuda sõjaks, kui ta just ei tahtnud Venemaad lasta Kaug-Idas ülivõimsaks muutuda. Jaapani lõpliku ultimatiivse järelepärimise puhul jaanuari keskel 1904 Venes viimaks leiti, et asi on tõsine. Nüüd, kaheteistkümnendal tunnil, lootis Vene interventsioonile Inglismaa poolt, kuid asjata; keeldus ju Venemaa samal ajal tegemast Jaapanile Mandžuurias neid mööndusi, mida ta oli valmis tegema teistele riikidele. Sõda oli järelikult paratamatu ja 6. II 1904 Jaapan katkestas diplomaatilised suhted Venemaaga. Tundub küll, et Inglismaa vahele­astumine oleks sõjalise kokkupõrke puhkemist pidurdada suut­nud. Kui Inglise poliitika siiski võimaldas asjadel oma rada areneda, siis oli see kooskõlas Inglise huvidega. Juba 1901. a. leiti Inglise välisministeeriumis, et parimaid väljavaateid pakub võimalus, lasta Jaapanil ja Venemaal omavahel jõuga lahendada Kaug-Ida probleem. Siis võiks tekkida õnnelik olukord, mil mõlemad teine­teist vastastikku tasakaalustaksid ja Inglise huvid oleksid kaitstud.

Sel ajal oli Euroopa riikide suhetes toimumas areng, mis näitas, et Inglismaa ja Venemaa vana võistluse ajastu on ajalukku vajumas. Inglise poliitika hakkas XX sajandi alguses loobuma ühest oma seni­sest iseloomulikumast põhijoonest, koloniaalküsimusist tingitud anta­gonismist Prantsusmaaga. XIX sajandi lõpul oli Inglise merepoliitika oluliselt rajatud nn. two power-süsteemile. Võimalikkude vastastena vaadeldi Prantsusmaad ja Venemaad. Inglise laevastik pidi tugevam olema kui nende kahe riigi laevastikud kokku. Selle süsteemi alus hakkas pragunema Saksa lahingulaevastiku ehituskavade teatavaks­saamisega. Saksa-Inglise lähenemiskatsed 1900-01 aga nurjusid. Nüüd tekkis Inglismaal mõte, kas ei oleks kasulikum lahendada kõik lahtised küsimused Prantsusmaaga, et niiviisi saada vabu käsi Saksa­maa jälgimiseks. Sellise poliitika tagajärjel tekkiski Inglise-Prantsuse entente 8. IV 1904. See tõik oli murrangulise tähtsusega Inglise poliitikale, sest kui 1902. a. liidu sõlmimisel Jaapaniga oli loobutud senisest isoleerumisest, siis nüüdne samm tegi lõpu hõljumisele kolmikliidu ja kaksikliidu vahel ja andis olulise eelduse kaasamine­miseks seni vaenlasteks arvestatud riikidega. Sõprus Prantsusmaaga sõlmitud, järgnes asjast enesest paratamatu loogikaga, et senised vastuolulised või isegi vaenlikud suhted Venemaaga – Prantsusmaa liitlasega – tuleb võtta revideerimisele. Nii algasid juba 1903. a. lõpupoolel esialgsed läbirääkimised Inglise välisasjade riigisekretäri Lansdowne’i ja Vene saadiku vahel Londonis.

Ka Inglise kuningas Edward VII hakkas aktiivselt toetama vas­tutavate diplomaatide jõupingutusi mingi lahendusviisi leidmiseks Vene-Inglise vastuolule. Kuningale osutusid suureks hõlbustuseks ta sagedad reisud, mis viisid teda kokkupuuteisse vaga paljude välis­maiste poliitikategelastega. Tehes aprilli keskpaiku 1904 külaskäigu Kopenhaagenisse, kohtas Edward VII siin Vene diplomaati, saadik Aleksander Izvolski’t, kelle mõtteviis tema omaga suuresti ühtis. Jutuajamisel Izvolskiga 14. aprillil avaldas kuningas lootust, et entente Prantsusmaaga on „sillaks tollele teisele, kindlasti palju raskemale, ent ka palju vajalikumale ja soovitavamale leppimusele”. Kuninga avaldis leidis Vene diplomaatilisis ringkonnis sooja vastu­kõla. Kui sama aasta mais sir Ch. Hardinge, Vene-Inglise lähenemise veendunud pooldaja, nimetati saadikuks Venemaale, suutis ta kohe alul luua teatava koostöö meeleolu Vene välisministri V. Lamsdorff’iga. Viimane arvas, et vene rahva seas ülekaalus olevad kahtlused Inglise poliitika suhtes ei laskvat, eriti Inglise-Jaapani liidu tõttu, praegu astuda aktiivseid samme lähenemiseks Inglismaale, ent sõja alguses valitsenud suur umbusaldus olevat siiski juba kadumas. Nii olid Vene-Inglise suhted arenemas vastastikuse lähenemise suu­nas; ühelt poolt nõudis seda olukord Euroopas, teiselt poolt soodus­tas seda asjaolu, et Kaug-Idas Inglismaa ise ei tarvitsenud mõõka tupest tõmmata oma huvide kaitseks. Sellises olukorras tõstsid sõja­lised sündmused Kaug-Idas esile rea uusi küsimusi, mis oluliselt mõjustasid vahekordade arengut. Vaatleme neist tähtsamaid, mis olid ühenduses Euroopa vetes asuvate Vene sõjalaevastikkude tegevusega.

Arvestades kõiki võimalusi eelseisva sõja puhul, hakkas Jaapan kartma, kas Venemaa ei kavatse oma Musta mere laevastikku saata läbi Dardanellide appi Kaug-Itta. Sel puhul oleks aga olnud tege­mist rahvusvahelise kokkuleppe rikkumisega. Kergesti mõistetavail põhjusil huvitas nüüd Jaapani valitsust Inglismaa seisukohavõtt sel­les küsimuses. Lansdowne seletas, kooskõlas valitsuse otsusega, et Inglismaa vaatleks sellist seika kehtiva korra rikkumisena; ta ei saavat aga ette näha neid vahendeid, mida tuleks sel juhul tarvi­tusele võtta. Inglismaal arvati, et Vene valitsus sellist üritust siiski ei riski. Tõepoolest teatas Inglise Peterburi saadik, et Venes ei olevat selliste kavatsuste olemasolust midagi märgata. Ometi oli vastav kuuldus niivõrra levinud, et 15. II 1904 esitati inglise alamkojas valitsusele küsimus, kas Venemaa on soovi avaldanud Inglismaa vastutuleku hankimiseks sõjalaevastiku läbi väinade saat­mise puhul. Vastus oli täielikult eitav.

Küsimus kerkis uuesti üles selle suure tõuke puhul, mille kunin­gas Edward, nagu nägime, andis Vene-Inglise lähenemisele aprillis 1904. Lansdownei’le paistis nüüd kõige hädaohtlikumaks komistus­kiviks olevat väinade küsimus, nimelt võimalus, et Venemaa saadaks oma sõjalaevastiku läbi Dardanellide. Sellise sammuga ei saaks Inglismaa iialgi leppida, vaid peaks tarvitusele võtma vastuabinõusid, mis lõppeks võiksid viia kokkupõrkeni. Lansdowne avaldas kor­duvalt heameelt selliste kavatsuste puudumise üle. Sellist usku ei jaganud aga kaugeltki kõik. Jaapanlased, keda see küsimus kõige enam huvitas, tegid kindlaks, et juba 25. aprillil oli Vene valitsus pöördunud Türgi valitsuse poole ja palunud selle nõusolekut Vene sõjalaevade läbisõiduks Vahemerre. Türgi valitsus andnud oma vas­tuses mõista, et ta selle vastu ei oleks, kui ainult see operatsioon teostataks vajaliku ettevaatusega. Vene Musta mere laevastiku juha­taja olevat saanudki instruktsiooni neli sõjalaeva valmis seada. Neid kuuldusi pidid tõestama Jaapani saadiku poolt Viinis Inglismaa esindajale teatavaks tehtud kahe dokumendi tõlked. Kas see teade tõele vastas, pole kahjuks kontrollitav. Igatahes lükkas Türgi valit­sus 14. VI 1904 ametlikult ümber sellised kuuldused.

Ka Saksa keiser Wilhelm II pidas vajalikuks end asjakäigusse segada. Truu oma poliitikale, teha kõik Venemaa sidumiseks Kaug-Idas ja selle huvide eemalejuhtimiseks Vene läänepiirilt ja Balkanilt, soovitas ta tsaar Nikolai II-le Musta mere laevastik saladuse katte all valmis seada ja siis rahulikult läbi Dardanellide saata, et see koos Läänemere laevastikuga võtaks osa operatsioonest Kaug-Idas. Inglismaa ei tegevat tõsiselt katset sellele vastupanu aval­dada.

Saksa keisri kirjal 10. oktoobrist ei olnud siiski mingit mõju Vene valitsusele. 1904. a. lõpu poole harjuti Venes lõplikult mõt­tega, et Musta mere laevastiku väljaviimise kavatsusest ei tule midagi välja. Pealegi olid Vene sõjajõud Mustal merel äärmiselt väikesed.

Hoopis aktuaalsemaks muutus teine Venes tekkinud kavatsus, saata nn. vabatahtliku laevastiku ühikuid Mustast merest välja. Need laevad sõitsid kaubalipu all, ent meeskond oli sõjaliselt välja õpe­tatud ja esimesed ohvitserid igal laeval valitsuse poolt nimetatud. Augustis 1904 kavatses Vene valitsus paluda Türgi valitsuselt vaba läbisõitu mõningaile vabatahtlikele aurikuile. Lubati, et need ei vaheta lippu kogu sõidu ajal ega transpordi sõjavarustist. Et aga Lamsdorff ei tahtnud anda vastavat kirjalikku seletust, viivitas Türgi valitsus loaandmisega. Seepeale ähvardas Vene saadik Konstantinoopolis laevad pikema jututa läbi väinade saata. 8. augus­til esitas Türgi välisminister Vene saadikule noodi, milles lubati läbisõitu vabatahtliku laevastiku laevadele kaubalipu all tingimu­sel, et nad ei kanna sõjavarustist, et neid ei muudeta ristlejaiks ja et nad liiguvad vaid ühekaupa.

Ent asi võttis ikkagi tõsisema pöörde, kui Vene valitsus oli püüd­nud näidata. Kaks vabatahtlikku laeva, „Smolensk” ja „Peterburg”, olid kaubalaevadena läbinud väinad, siis aga ümber moodustunud ristlejaiks ja sellistena Punases meres Inglise ja Saksa laevu kinni pidanud põhjusel, et need transpordivad sõjavarustist. Viimane oli aga määratud neutraalsete sadamate jaoks. Need intsidendid kutsusid Inglismaal esile üldise ärevuse. Inglise valitsuse terava protesti tõttu pidid venelased järele andma. Inglismaal kardeti analoogiliste näh­tuste kordumisest tõsist hädaohtu oma kaubandusele. Seepärast hoia­tas Lansdowne veel novembris 1904 Vene võime tarvitamast vaba­tahtlikkude laevade abi sõjalisiks operatsiooneks. Lisaks mai­nituile läbis 6. ja 11. novembri vahel tervenisti viis vabatahtliku lae­vastiku aurikut Türgi väinad; need ei põhjustanud aga diplomaa­tilisi sekeldusi.

Kui äsjavaadeldud sündmused olid seoses Dardanellide ja Vene Musta mere laevastiku küsimusega, siis põhjustas Vene Läänemere laevastik märksa suuremaid poliitilisi raskusi. Tema tõttu tekkis 1904. a. sügisel Euroopas intsident, mille tulemuseks oli üks tera­vamaid kriise Vene-Inglise vahekorras eelmaailmasõjaaegsel peri­oodil. Selle kriisi ajal esines kord hetk, mil palju ei puudunud Ing­lismaa sõttaastumisest Jaapani poolel Venemaa vastu. Sündmuste käik oli lühidalt järgmine. 15. oktoobril sõitis Liibavi sadamast välja Vene Läänemere laevastik viitseadmiral Zinovi Rožestvenski juhtimi­sel. Selle „viimse trumbiga” lootis Venemaa Kaug-Idas heaks teha senised kaotused. Vene mereväe ringkonnis liikus kuuldusi Jaapani torpeedopaatide viibimisest Euroopa vetes. Vene ohvitseride närvi­lisusega tuleb seletada seda seika, et 21./22. oktoobri ööl veidi pärast kella 12 Vene laevastik avas Põhjamerel Doggerbanki rajoonis tule umbes viiekümnest ühikust koosnevale Inglise kalalaevastikule. Uks aurik vajus põhja, mitu said vigastada, inimesi sai surma ja haavata. Pärast tulistamise lõppu jätkas Vene laevastik teekonda, osu­tamata mingit huvi tule tagajärgede kohta. Ka üks väiksem laev, mis veetis umbes kuus tundi sündmuste paigal, sõitis hiljemini laevas­tikule järele, abistamata õnnetusohvreid. Asi oli seda halvem, et kalalaevastik oli varustatud tarvilikkude navigatsioonituledega, nii et eksitus oli võimatu. See sündmus sai alles 24. oktoobril Lon­donis teatavaks. Kohe informeeriti juhtunust Inglise Peterburi saadi­kut Hardinge^‘it, kes tegi selle viibimatult Lamsdorffile teatavaks, nõudes ühtlasi süüdlaste karistamist ja täielikku hüvitust. Lamsdorffi kahetsustunne oli kindlasti ehtne. Ta tõotas kõik teha, mis nõutud, pärast seda, kui ta on saanud seletuse Vene laevastiku juhilt. Aru­annet siiski ei saabunud ei sel ega järgmisel päeval, mil Vene välis­ministeerium avaldas ajakirjanduse teadete alusel kahetsust. Sel­lega ühines muide tsaar Nikolai II samal päeval Lamsdorffi kaudu. Vene Londoni saadiku A. von Benckendorffi vastu esines Lansdowne 25. ja 26. oktoobril õige valjult. Ta nõudis Vene valitsuselt kül­lalist vabandust, kahjude täielikku tasumist, süüdlaste selgitamist ja karistamist ning lõpuks tagatist, et sellised lood ei korduks. Lans­downe soovitas tungivalt Vene laevastiku teekonna katkestamist kõige kiiremas korras, sest muidu tulevat Inglismaal endal ettevaatusvahen­deid edaspidiseks tarvitusele võtta ja Vene-Inglise sõda võiks puh­keda enne ühe nädala möödumist. Ta juhtis ühtlasi Vene saadiku tähelepanu avalikule teadaandele Inglise sõjalaevastiku koondami­sest Gibraltari alla ja mujale. Inglismaa ei saavat lubada, et Vene laevastiku juhtimist jätkaksid süüdlased ohvitserid, vaid need kut­sutagu viibimata Peterburi põhjaliku ülekuulamise teostamiseks. Kii­ret kohtumõistmist nende üle pidavat Inglise valitsus vahejuhtumi lahendamise olulisimaks eelduseks.

Täpsemalt formuleeris Lansdowne Inglise nõuded 27. oktoobril: 1) süüalused ohvitserid ja teised, kes tulevad arvesse tunnistajaina, peab Vene laevastik maale saatma Vigo’s, s. t. sadamas, kuhu laevas­tik parajasti suundus; 2) asi tuleb anda uurimiseks rahvusvahelisele vahekohtule, mis koostataks mõlema poole ja kolme erapooletu suur­riigi kõrgemaist mereväeohvitserest ja töötaks Haagi konventsiooni artiklite IX – XIV alusel; 3) Vene valitsus kohustugu komisjoni poolt süüdi leitud asjaosalisi tarvilikul määral karistama.

Seni oli asjaajamine toimunud ühepoolselt, sest Inglise valitsu­sele ei olnud veel seletust Vene laevastiku juhi poolt teatavaks tehtud. Viimaks, 27. oktoobril, saabus Vene mereväe atašeele Lon­donis Rožestvenskilt Vigos telegramm, mis mitte midagi seletades muutis, seda keerulisemaks kogu sündmuse. Selle järgi põhjustanud tulistamist kaks torpeedopaati, mis pimeduse katte all täiel sõidul kihutanud Vene laevastiku suunas. Alles helgiheitjate abil selgunud mõningate väikeste aurikute olemasolu, mis „omanud sarnasust kala­laevadega”. Tulistamine lõpetatud pärast torpeedopaatide kadumist. Vene laevastikus ei leiduvat torpeedopaate, ka ei olevat ühtki Vene laeva jäetud sündmustepaigale. Järelikult olevat mahajäänud laev olnud üks vaenlase torpeedopaatidest, kuna teine olevat põhja las­tud. Kalalaevade abistamisest olevat loobutud seetõttu, et nad kange­kaelselt püüdnud sõita läbi Vene laevastiku rivi. Peale selle ei olevat mõned kalalaevad näidanud oma navigatsioonitulesid hulga aja kestel, teised aga üldse mitte.

Seda seletust ei võtnud Inglise välisasjade riigisekretär tõsiselt. Erilist pahameelt põhjustas Rožestvenski lause, et „mainitud oludes ükski sõjalaev, isegi sügava rahu ajal, ei oleks võinud teisiti toi­mida”. Lansdowne pidas arvatavaid vaenlase torpeedopaate Ing­lise eriliiki kiiraurikuiks, mis ühendust pidasid kalalaevastiku ja sada­mate vahel. Mahajäänud laev kuulunud tõenäoselt Vene laevastikku, sest tulevat kahelda, kas admiral 50 kuni 60 ühikust koosneva lae­vastiku juhtimisel omab iga üksiku laeva liikumise kohta absoluutselt kindlaid andmeid. Lansdowne jäi täiel määral juba püstitatud nõuete alusele, seda enam, et kuuldus torpeedopaatidest osutus alusetuks, sest admiraliteedi andmeil ei viibinud ka Inglise laevastikust vahejuh­tumi ajal ühtki torpeedopaati merel. 27. oktoobril saavutas põne­vus haripunkti. Admiraliteet tõmbas Gibraltari alla suured merejõud kokku, et tarbe korral sunniviisil takistada Vene laevastiku edasisõitu. Ka Vahemere ja kodumaistes vetes viibiv laevastik said käsu valmis olla.

Ent järgmisel päeval saabus Peterburist Londoni telegramm, mis võttis seisukorralt selle äärmise teravuse. Nikolai II avaldas nõus­olekut anda asja lahendamine rahvusvahelise uurimiskomisjoni hoo­leks Haagi konventsiooni põhjal. Benckendorffil lasti see lahendus­viis esitada Inglise valitsusele. Selle sõnastusega püüti äratada muljet, nagu esineks Vene valitsus omal algatusel uurimis­komisjoni kavaga. Samuti omistas Lamsdorff 29. oktoobril rahvus­vahelise uurimiskomisjoni korraldamise idee algatuse Vene valit­susele. Seda tehti nähtavasti Vene prestiiži päästmiseks, sest tege­likult kuuleme sellesisulisest kavast esmakordselt Inglise välisasjade riigisekretäri suust.

28. oktoobril teatas Benckendorff, et Rožestvenskile on antud korraldus nende laevadega, mis olid asjaosalised vahejuhtumis, mitte edasi sõita Vigost. Järelikult oli Venemaa 28. oktoobriks põhimõt­teliselt Inglise nõudeile järele andnud. Juhul, kui erilisi komplikat­sioone ei tekkinud, võis loota intsidendi rahulikku lahendamist. Muidugi kestis aga ärevus ajakirjanduses edasi. Lamsdorff oli selle üle õnnetu, pidi aga tunnustama, et Lansdowne’i järelekaalutud esi­nemine palju kaasa aitas asja lõplikuks selgitamiseks, kuna ähvar­dused oleksid kergesti võinud sõja esile kutsuda. Rahunemiseks aitas kaasa Inglise peaministri A. J. Balfour’i kõne 28. oktoobril Southamptonis. Benckendorff ei olnud vaid sellega rahul, et Balfour pidas Vene mereväejuhtide seletusi „muinasjuttudeks”. Lansdowne leidis siiski selle õige olevat. Kriisi kõrgpunkt olevat möödas, ent veel leiduvat mõningaid asjaolusid, mis kergesti võivat põhjustada uusi konflikte; ühelt poolt esinevat võimalus analoogiliste juhtu­mite kordumiseks, teiselt poolt olevat märgata Vene merejõudude üliagarust sõjasalakauba otsimisel Inglise laevadelt, mis asjaolu ohus­tavat Inglise kaubandust. Benckendorff teatas vastuseks, et Vene valitsus olevat andnud korraldused, mis peaksid võtma sellistelt kartustelt aluse.

Raskuste vältimiseks aitas suuresti kaasa tsaar Nikolai II, kes audientsil 30. oktoobril arutas Inglise Peterburi saadikuga olukorda põhjalikult. Tsaar tõstis esile halba muljet, mida Venes avaldanud Inglise laevastiku ettevalmistused, ja märkis, et tema, olgugi õigus­tatud vastudemonstratsiooniks vägede koondamise näol Kesk-Aasias, polevat seda siiski teinud. Ta mainis ka rahvusvahelise uurimiskomis­joni vajalikkust, mis idee algatajaks luges Lamsdorffi (!). Niko­lai II oli valmis kahjusaanute heaks rikkalikku tasu maksma. Har­dinge ei soovitanud seda siiski kohe teha, silmas pidades ajakirjan­duse erutatud laadi.

31. oktoobril teatas Benckendorff, et Rožestvenski olevat saanud käsu Vigos maale saata need ohvitserid, kes figureerivad rahvusvahe­lise komisjoni ees tunnistajaina. Need pidid koos Vene valitsuse poolt määratud admiral-komissariga minema komisjoni kokkutuleku kohale. Nüüd ei tohiks Inglismaa enam mingeid takistusi teha Vene laevastikule Vigost lahkumisel. Lansdowne nõudis mõningate tingi­muste rahuldamist, kõigepealt seda, et mahajäävate ohvitseride hulka kuuluksid ka süüdlased ja et komissarina teotsev Vene admiral ei oleks isiklikult seotud vahejuhtumiga. Peale selle nõudis ta tagatist selle kohta, et Vene laevastikule tõesti on antud instruktsioon, mis teeks edaspidi võimatuks analoogiliste vahejuhtumite kordumise, ja soovis ühtlasi lähemaid andmeid süüdlaste ohvitseride kohta. Komis­jonile antagu õigus teha süüdimõistvaid otsuseid. Benckendorffile tundus eriti raskena nõue, et osa laevastikku ei või enne teekonda jätkata, kuni kõik tingimused täidetud. Ka ohvitseride karistamise küsimus oli komplitseeritud. Ent inglased ei vabanenud oma umb­usust, kartes uusi intsidente Vene laevastiku aktiivsusest. 4. novemb­ril saabusid Peterburi teated, et Rožestvenski lahingulaevade-eskaadrit sõidul Vigost Tandžani on valvanud Inglise ristlejate salk, järg­nedes Vene laevadele viie miili kaugusel, kusjuures mõlemad laevas­tikud olnud lahinguvalmis. See seik ähvardas juba vaibuva rahutussädeme uuesti lõkkele puhuda. Hardinge’i teatel olevat rahva meele­olu Venes seni põlatud väikeselt Jaapanilt saadud löökide tagajärjel üsna ärev. Kaug-Ida sõda olevat ebapopulaarne. Usutavat, et Jaapan ainult seetõttu astunud sõtta Venemaaga, et Inglismaa teda õhuta­nud. Seepärast võivat igasugused vaenuavaldused Inglismaa poolt Venes esile kutsuda vihaplahvatusi. Sõjapartei katsuks siis sõda Kaug-Idast üle kanda Kesk-Aasiasse India vastu, kus oleks kergem tagajärgi saavutada ja kus tulemused võiksid olla paljutõotavamad. Neil põhjustel tuleks pigemini loobuda Venemaa provotseerimisest.

Lansdowne esitas uurimiskomisjoni kokkukutsumiseks kava, mille järgi komisjoni koosseisu pidid kuuluma üks kõrgem ohvitser Inglise, Vene, Põhja-Ameerika Ühendriikide ja Prantsusmaa mereväest; need neli pidid ise valima viienda. Kokkutulekukohaks määrati Pariis. Tähtsaimaks punktiks oli kavas II artikkel, mille järgi tuli kindlaks määrata vastutuse kandjad ja nende süü suurus. 4. novembril andis Lamsdorff Nikolai II käsul kavale oma nõusoleku. Vene välja­vaated olid halvad. Leidus mõjukaid isikuid Venes, kes kahtlesid Rožestvenski andmete tõepärasuses. Tuntud õigusteadlane prof. Fried­rich v. Martens keeldus vastu võtmast uurimiskomisjonis Vene juriidi­lise kaasnõuniku kohta samadel motiividel. Kui Vene välisministee­riumi jurist prof. M. Taube asus sellele kohale, suutis ta läbi viia, et Lamsdorff võttis teataval määral tagasi oma tingimusteta heaks­kiidu Inglise kavale ja esitas omalt poolt vastuprojekti, mille pea­mine erinevus esines artiklis II. Komisjoni ülesandeks tehti uurida vahejuhtumiga seotud isikute, olgu need Inglismaa, Venemaa või muude riikide kodanikud, süü suurust. Sellega kõrvaldati projek­tist vaikne eeldus, nagu oleksid ainuüksi Vene ohvitserid süüdi. Sel teel kokkulepitud dokumendile kirjutasid mõlemad pooled 25. XI 1904 Peterburis alla ja komisjon alustas selle järel oma istungeid Pariisis. Uurimise kestel selgus Doggerbanki intsidendi tõeline ole­mus. Valgust sellele heitsid Vene mereministeeriumi salajased aktid, mille sisuga võime tutvuda Vene delegatsiooninõuniku Taube käsit­luse järgi.

Rožestvenski laevastikule oli juurde antud vana transportlaev „Kamtšatka”. Vahejuhtumi eelõhtul kaotas see laev udu tõttu taht­matult silmist lahingulaevade rivi, mille lõpus ta liikus, ent säilitas raadiosideme admiralilaevaga. „Kamtšatka” kapten oli viinaarmastaja; läbides sel õhtul rajooni, kus mereliiklemine oli elav, hakkas ta alkoholi mõjul igast lähedalesattuvast laevast hädaohtu kartma ega viivitanud seetõttu tuleandmisega, mille tagajärjeks oli mitmete Taani ja Norra laevade vigastamine. Samal ajal teatas „Kamtšatka” kohusetruult „vaenlase” ilmumisest admiralilaevale. Sellel tehti kohe matemaatiline arvutus ja leiti, et kui kell 9 õhtul vaenlase torpeedopaadid asuvad „Kamtšatka” vaateväljas ja vaenlane tõenäoselt kavat­seb rünnata pealaevastikku, siis, arvestades vahemaad ja Jaapani torpeedopaatide keskmist kiirust, tuleb umbes kell 1 öösi oodata kallaletungi. Kella poole ühe paiku öösi nähtigi kaht sõjalaeva ja avati silmapilkselt nende pihta tuli. Tulistamisel said pihtavusi ümbruses viibivad Inglise kalalaevad; tulistatavad laevad kadusid ja Vene eskaader jätkas teekonda. Sellised olid salakorrespondentsi andmed „Kamtšatka” afääri kohta. Hiljemini laskis asja lõplikuks lahendamiseks Vene delegatsioon Pariisi toimetada Rožestvenski laevastiku tähtsamate laevade logiraamatud. Nende andmeil selgus, et tulistatavad laevad ei olnud Jaapani torpeedopaadid, vaid Vene ristle­jad „Dimitri Donskoi” ja „Avrora”, mis, liikudes Rožestvenski eskaadri ees, mingil kombel sattusid selle nähtavusse ja siis tule alla. Tulis­tamine lõpetati raadioühenduse loomise tagajärjel, ent selle sõnumi­vahetuse püüdsid inglased kinni. Inglaste valdusse sattus ka muid andmeid, näit. „Kamtšatka” poolt tulistatud Taani ja Norra laevade kaptenite tunnistused. Asja tõelisest käigust oli Rožestvenski teada­andes Vene valitsusele vaikinud. Tuleb arvata, et kalurite poolt mainitud laev, mis kuus tundi sündmuspaigal seisnud, oli teistest maha jäänud „Kamtšatka”. Nii lahenes kogu „saladus” võrdlemisi lihtsalt. Vene ohvitseride närvilisus ning üldine korralagedus laevas­tikus sidepidamise ja muu suhtes tingisid kõik need segadused. Hilje­mini oldi oma ettevaatamatuse varjamiseks sunnitud salgama tõsi­olusid isegi oma valitsuse ees ja paremate puudusel esitama naiivseid väiteid Inglise valitsuselegi. Muide ka Jaapani peaminister Taro Katsura eitas Jaapani torpeedopaatide olemasolu Põhjameres.

Vene järeleandlikkus konflikti lahendamisel oli rahuldanud Ing­lise prestiiživajadust. Ka komisjoni otsus kõlas Vene väidetele hävi­tavalt. Komisjon ei uskunud Jaapani torpeedopaatide viibimist Doggerbankil. Kogu vahejuhtum lõpetati sellega, et 9. III 1905 maksis Vene 65 000 naelsterlingit Inglise valitsusele kahjutasuks. Nii lahendati teravaim kriis, mis ähvardas hävitada kõik lootused Venemaa ja Inglismaa lähenemiseks. Järgnevad sõjasündmused ei häirinud enam nende riikide suhteid, millede edasine areng kuulub juba teise seosesse.              

Lemmit Mark

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 1/1937