Üliõpilaskond Tartu saksa ülikoolis 1802—1889.
Ülikooli algajastu.
Kuidas martiaalne Liivimaa ka alul suhtus õilsa Rootsi kuninga poolt vooruse ja kõlbluse pakkumiseks asutatud Academia’sse, igatahes selle tegevuse viimasel ajajärgul võib märgata teatavat balti saksa elemendi osatähtsuse tõusu Gustavo-Carolina üliõpilaskonnas. Kuna rootsi ja soome noorurite osavõtt sõja läbi takistatud, muutus ülikooli ilme Pärnus tunduvalt saksalisemaks. Harjunud oma maal nägema kõrgemat õppeasutust, esitab Liivimaa Rüütelkond 1710. a. 4. juuli kapitulatsiooni 4. punktis nõude, et „küllaldaste sissetulekute ja mõisadega varustatud Liivimaa ülikool jääb alles, ning täidetakse ikka evang.-luteri usku pooldavate tublide professoritega ja ka aadliku nooruse commodité‘ks keelte ning eksertsiitide õpetajatega”. Krahv B. Šeremetjevi vastus on jaatav ning tsaar Peetri resolutsioon 12. okt. 1710 aina kinnitab seda. Siiski jääb lubadus ligi sajandiks ainult paberile.
Liivimaa ülikooli küsimuse lahendab Vene keisri Pauli hirm Lääne-Euroopa revolutsiooniliste ideede tungimise eest Venemaale. 1798. a. keelatakse Vene alamatele õppimine välismaa ülikoolides ja kästakse üliõpilasi 2 kuu jooksul kodumaale pöörduda. Ukaas 9. aprillist 1798 lubab aga, -„ et mitte seega Liivi-, Eest – ja Kuramaa aadlikult nooruselt edasiharimise võimalust võtta, rüütelkondadel sobivasse kohta asutada ülikooli”, kusjuures keiser aitab ettevõtte teostamiseks majanduslikult kaasa.
Veel selsamal aastal töötab kohalikkude rüütelkondade komitee välja „T a r t u protestantliku ülikooli kava”, mis 4. mail 1799. a. saab keiserliku kinnituse. Selle kava järele on asutatav ülikool konfessionaalne, 3 rüütelkonna poolt ülalpeetav ja juhitav asutus keiserliku titulatuuriga. Rüütelkondade esindajateks on kuraatorid, kellest liisu järele president aastati vahetub ja kes alluvad senatil e. Kuratooriumi istungite vaheajal ajab selle asju asekuraator, kuna revisjon toimub 6 aasta takka rüütelkondade esindajate poolt. Kuratooriumil on õigus valida professoreid, õpetamisvabadust aga ainult teoloogiliste küsimuste Augsburgi usutunnistusel põhjenemisega piirata. Kõik professorid koos moodustavad ülikooli nõukogu, mida juhib prorektor, kelleks vaheldumisi iga professor üks aasta. Professorid jagunevad 4 fakulteedi vahel, millest teoloogilisel 4, juriidilisel 4, meditsiinilisel 6 ja filosoofilisel 8 õppetooli (peale selle 4 keelte lektorit ja 4 „kunstide” õpetajat). Professorid, õpetajad ja üliõpilased alluvad ülikooli õigusemõistmisele, välja arvatud „politseilistes, tsiviil- ja kriminaalõiguselistes asjades”, seega ainult distsiplinaarküsimustes; üliõpilaste organiseerumine pole lubatud ja nii õpetajate kui õpilaste tarvis on univorm ette nähtud.
Ülikool, mida vahepeal taheti Miitavi üle viia, kuid mille asukohaks lõpuks siiski määrati Tartu ja mis 5, aprillil 1802. a. immatrikuleeris oma esimesed 19 üliõpilast, avati sama aas:a 21. aprillil. Ta põhjenes rüütelkondade ettevõttena 1799. a. „protestantliku ülikooli kaval”. Viimane muudeti siiski osaliselt Aleksander 1 poolt nii ülikooli sisekorralduse kui ka mõne välise küsimuse suhtes. Aleksander 1 käsi alusel 5. jaan. 1802 annab kuraatorite kolleegium välja „Keiserliku Tartu Ülikooli statuudid” ja akadeemilise politseimäärustiku reglemendi”, mis peamiselt distsiplinaarkaristused annab prorektori ja akadeemilise kohtu kätte.
Hiljemini pääsesid Vene keskvalitsuse juures maksvusele rohkem tsentralistlikud vaated, mida toetas ka prorektor G. F. Parrot. Keiser Aleksandri poolt 12. detsembril 1802. a. allakirjutatud keiserliku Tartu Ülikooli asutamisaktid” muudavad rüütelkondliku ettevõtte riiklikuks asutuseks, kuid sisemise autonoomia alusel: oma siitpeale riigi poolt antavate sissetulekute piirides võib nõukogu talitada teatava määrani oma äranägemist mööda, samuti ise valida õppejõud ja rektori. Ülikooli otsused ei allu enam senatile, vaid otse ministeeriumile, ja rektori ametisse kinnitamine koguni keisrile. Ülikooli kohtuõigust laiendatakse tunduvalt ja „ülikooli peal”, rektoril, on eriliseks ülesandeks akadeemiliste kodanikkude seas valitseva korra järele valvata.
Nende põhimõtete alusel kinnitati 12. sept. 1803. a. „Keiserliku Tartu Ülikooli statuudid”, mis arendab edasi asutamisaktide muudatusi. Tartu Ülikool saab riiklikuks asutuseks Eesti-, Liivi-, Kura- ja Soomemaa tarvis. Ülikooli ja haridusministri vahemeheks saab kuraator, kes oma Peterburi asukoha tõttu aga suuremalt ennast ei saa segada ülikooli autonoomsesse tohe. Pikemaajalised kuraatorid olid F. M. v. Klinger (1803-1817) ja krahv C. Lieven (1817-1823), kuna sellepiiriline kuraatoriõigus kestis 1835. aastani, Craffström’i ajastu alguseni.
Sisemises õppetöö korralduses jagatakse 1803. aastal filosoofiline fakulteet 2 dekaani vahel loodusteaduslis-tehniliseks ja filosoofilis-matemaatiliseks ühes ajaloo ning filoloogiaga. Mitmekesiste ümberkorraldustega tõuseb professuuride arv 28-le. Õppetöö õhutamiseks seatakse sisse üliõpilasstipendiumid ning ladinakeelsed auhinnatööd.
Oluline uude õppeasutusse astuvatele üliõpilastele oli juba 1802. a. 5. jaanuari seaduses väljendatud privileeg, et kaks aastat peale ülikooli avamist Liivimaal ja Eestimaal ainult nendele isikutele antakse riigiteenistust, kes vähemasti 2 aastat olnud üliõpilased. „Asutamisaktid” tõstavad selle nõude 3 aasta peale ja näevad ette doktorikraadi vastavust 8., magistri 9., kandidaadi 12. riigiteenistuse klassile, kuna „hoole ja ülalpeo” läbi kiiduväärne üliõpilane vastab ülemohvitseri (14.) auastmele.
1803. a. statuudi järele korraldatakse ka ülikooli õigusemõistmist kolmes instantsis: esimese moodustab rektor üksikkohtunikuna ja ülikooli sündikus tema kaasistujana; teiseks astmeks on ülikoolikohus, koosnedes rektorist eesistujana, sündikusest ja õigusteaduskonna ning veel kahe teise fakulteedi dekaanist; kolmanda astme moodustab ülikooli nõukogu ilma ülikooli kohtu koosseisu kuulujateta. Sellele jurisdiktsioonile alluvad kõik ülikooli õppejõud ning õpilased; viimaste asjade arutamine algas rektorikohtus, esimeste oma ülikoolikohtus. Kohtuteenritena ja politseijõududena on rektorile abiks pedellid; ainult erandjuhtudel on tal õigus rakendada sõjaväge,
1803. a. statuutidest mõni nädal varem, 23. augustil 1803 kinnitati keisri poolt „Eeskirjad Κ. T. Ü. üliõpilastele”,mis ligidaselt toetuvad kuraatorite 1802. a. „politsei määrustele”, ülalosutatult aga võttes oma kätte akadeemiliste kodanikkude jurisdiktsiooni täies ulatuses.
1803. a. „eeskirjad”, olles maksvusel 1834. aastani, seavad üliõpilase elu täiesti ülikooli eestkoste alla. Nagu nende sissejuhatus ütleb, „iga ülikool on ühtlasi literaarne asutus ning kohtulik ametkond”, nii ka immatrikulatsioon koosneb ühelt poolt küpsustunnistise esitanu tentaameniga katsumisest filosoofiateaduskonna dekaani poolt, teiselt poolt aga (vande asemel käepigistusega) lubadusest käituda „eeskirjade” kohaselt.
Akadeemilised karistused, mille „eesmärgiks eksimusi ära hoida”, järjestuvad järgnevas (tõusvas) astmestikus: 1) rektori noomitus, 2) ülikoolikohtu noomitus, 3) kartser, 4) ülikooli nõukogu noomitus, 5) ülikooli stipendiumi vähendamine, 6) süüdlase nime asetamine mustale tahvlile, 7) stipendiumi täielik äravõtmine, 8 ) kustutamine üliõpilaste nimekirjast, 9) consilium abeundi, 10) vormiline delegatsioon ja 11) kriminaalkohtule üle andmine. Kuna nimekirjast kustutamine (eksmatrikulatsioon) karistatu küll ülikooli piirkonnast eemaldab, aga siiski uuesti immatrikuleerimist ei tee igaveseks võimatuks, – võtab cons. abeundi alatiseks võimaluse Tartus ja relegatsioon koguni kõikides riigi ülikoolides õppimist jätkata. Printsiibiks siinjuures öeldakse olevat: immedicabile vulnus ense recidendum est, ne pars sincera trahatur. Aga karistus ulatub ka eraellu, nii et ülikooli seaduste vastu eksinud üliõpilast ei vanemad, eestkostjad ega valitsusvõimud ei saa kaitsta ülikooli poolt tema peale pandava karistuse eest. Nii laialdane jurisdiktsioon, mis paratamatult linna kodanikegi ellu pidi ulatuma, põhjustaski krahv Potocki’t statuutide väljatöötamisel ütlema: „Ainus lahendustee paratamatult tekkivate tülide ärahoidmiseks on ülikoolile anda õigusemõistmine terves linnas”. Tegelikult sai ülikooli kohtumõistmine linna ja üliõpilaskonna lepitajaks.
Sellekohastest määrustest tsiteerigem üliõpilase argielu iseloomustavamaid: iga üliõpilane peab hiljemalt kell 11 õhtul kodus olema, muidu satub ta raskelt karistatava ebakorrapärase elu kahtluse alla; isegi seltskondlikest mängudest raha peale peab üliõpilane hoiduma; peale riigi või ülikooli poolt tunnustatud pidustuste ei tohi üliõpilased mõõka kanda, – palja relvaga või laetud tulirelvaga tabatu saab eriti kõrge karistuse; rektori loata ei tohi üliõpilane linnast lahkuda; tänavatel ratsutamine või kiire sõitmine on keelatud; põleva piibuga avalikus kohas jalutamine on keelatud; tõrvikutega rongkäigud on keelatud; lärmamine ja laulmine, mõõgaihumine (oli väljakutsena tarvitusel), maskikandmine, tulevärgi põletamine, jumalateenistuste, privaatpidude ja käsitööliste rongkäikude segamine on keelatud; akende sisseviskamine, teotavate vemmalvärsside kinnitamine maja külge ja eraisikute haavamine on keelatud. Eriti on keelatud ordudeks, maakondlikeks ühinguteks ja teisteks üliõpilasorganisatsioonideks koondumine ja igasugused kahevõitlused. Üliõpilasvaheliste tülide lahendamiseks luuakse aukohus rektori eesistumisel ja 2 üliõpilaste poolt valitud kohtuniku osavõtul.
Ka üliõpilase tsiviilvahekordi korraldab „eeskiri”. Iga üliõpilane, kes laenab enam, kui ta ühe aasta jooksul ära jõuab maksta (ilma hädavajaliku poolest puudust kannatamata), kuulutatakse raiskajaks ning pannakse eestkoste alla. Legitiimseks loetakse teatava summa piirides söögi, korteri, arstimite, rõivastuse ja raamatuköitja tarvis tehtud võlad; kõik teised ei saa põhjendada üliõpilase vastu kaebust, kuna pantide vastu laenajaid koguni karistatakse. Üliõpilase abielu lubadused on maksvusetud, „süütuse tõestatud võrgutamise” eest aga eksmatrikuleeritakse.
1803. aasta ülikoolikorraldus muutub ainult ebaoluliselt tema kestuse esimese kolmekümne aasta jooksul. Professuuride arv tõstetakse 1817. aastal 30 peale. Vähematele muudatustele allusid ka ülikooli statuudid ja jurisdiktsioon. Samuti teravndati „üliõpilaste eeskirju” aastal 1824; ülikooli juhtivate jõudude tegevuse tõttu jäid aga kõik muudatused teostamata, peale valjumalt nõutava vormisunduse.
Üliõpilaskonna isiklikku koosseisu muutis eriti tunduvalt kaks Peterburist tehtud korraldust.
Nimelt Napoleoni sõdade aegse arstidepuuduse pärast palkas Vene riik vastavaid jõude välismailt; kuna aga nende haridus osutus puudulikuks, saadeti nad alates 1809. a. jaanuarist Tartu ennast täiendama. Need „kroonumeedikud” ehk „kroonustudendid” tekitasid oma kõlbmatuse ja ebaaususega äärmuseni suurt pahameelt üliõpilaskonnas ning andsid intiimsemale organiseerimisele tähtsa motiivi.
Teise muudatuse tõi üliõpilaskonda keisri otsus, Tartus hakata ettevalmistama professoreid Vene riigi ülikoolidele. Seks avati 9. juulil 1828. a. eriline Instituut, mis töötas kuni 1838. aastani.
K. Tartu Ülikooli üliõpilaste päritolu 1802-1831.
|
See usalduse-avaldus Tartu Ülikoolile tõstis muidugi eriti tema vastu lugupidamist Venemaal ja suurendas ka peale „professoriüliõpilaste” tunduvalt vene üliõpilaste arvu.
Organiseerumisvormi kujunemine.
Nagu ülal kujutatud, andis eriti kartus revolutsiooniliste mõjude kandumise eest Venemaale keiser Pauüle tõuke Tartu Ülikooli dekreteerimiseks. Kuid just kodumaale kutsutud üliõpilased tõid kaasa välismaa üliõpilasideed ja -kombed. Nii kandsid nad ka Tartu Saksamaal omandatud üliõpilasvaimu, mille poolest liivi ja kura aadlik noorus sealgi oli olnud kuulus. Oli ju neil võrdl. soodsaid ainelisi võimalusi mitme Saksamaa ülikooli juures täienduda ja ühes sellega igakord rikastada uue asukoha üliõpilaselu vanade kogemustega.
Balti noorusel on olnud tähtis osa Saksamaa 18. sajandi lõpu üliõpilasorganiseerumise vormide edasiarendamisel, nii et nende äkiline lahkumine 1798. a. tekitas sealsetes ülikoolides sensatsiooni.
Juba 17. saj. keskpaigas eksisteeris Rostokis Liivimaalaste Kogu ja 1763. a. võtavad „kura- ja liivimaalased” valgete särpidega osa Jena üliõpilasrongkäigust. 18. saj. 80. aastate alguses teeb umb. 30 Liivimaalt pärit olevat üliõpilast Leipzigis koguni katset erivormis üles astuda (punased kuued rohelise krae ja terasnööpidega).Jena üliõpilaste protestlahkumisel 1792. a. 19. juulil Nohrasse olid liivimaalased selle üliõpilaskondliku asja juhid. Hea organisatsiooni tõttu mõjustasid baltlased laiemaid ringkondi, oma väikesest jõugust tehes keskkoha näit. tähtsas Unitistide Ordus. Samuti oli liivimaalastel amicistide juures juhtivaid kohti ja Harmoonia Ordu kandumisest Tartu kõneleme eespool. Isegi 19. saj. teisel aastakümnel oli baltlastel nii suur mõju, et Jena Burschenschaft’i esimeses juhatuses on neid 9-st 3.
Maakondlikud kogud – Landsmannschaft’id – olid kõnesoleval ajajärgul Saksamaal üldiselt hajuma hakanud ühingud, mis eriti üldüliõpilaskondlikel väljaastumistel täitsid n. ö. sektsioonide aset. 18. sajandi 80. aastad moodustavad õitsengujärgu ordudele, mis moodustasid kogude kinnise sisima tuuma, degenereerusid aga sajandi lõpuks narrusteni areneva salapärtsemise ja otse müstifitseerimise tõttu.
19. sajandi alul hakkas arenema kolmas, kogude ja ordude olemust sünteesiks haarav organisatsioonitüüp, millest said hiljemini kοrporatsioonid. Sääraste esimeste formatsioonide hulka kuuluvad küll veel Landsmannschaffideks nimetuvad (sõna „Korps” sai tarvitatavaks alles pärast Napoleoni sõdu) „Curonia’d”: Heidelbergis 1805, Göttingenis veel varemini, umbes samal ajal Leipzigis, Jenas ning hiljemini ka Berliinis. Selle Curonia värvid olid juba: roheline-sinine-valge ning loosung „Draugs tarn Draugam, Sirds Kursemneeka goods”.
Need olid tähtsad eeldused Tartu üliõpilasorganiseerumise tekkimisel.
Tartu üliõpilaste organiseerumine algab juba aastal 1803, kus üliõpilane Felix Wilhelm Kieseritzky teeb katse ülikooli mitteametlikul teadmisel luua sideme sel ajal immatrikuleeritud 95 kaasvõitleja vahel. See – „Allgemeine Burschenschaft” on igatahes juba mõni aasta pärast ülikooli asutamist eksisteerinud, kuigi õige hõredakoelisena. See üliõpilaskond on omale valinud „seniore, kelle ülesandeks oli kõlbluse ja korra järele valvata, koosolekuid juhatada ja kõigil vajalikel juhtumitel üldsust esindada”. Kirjutatud põhiseadus – „c ο m m e n t” – ei ole vist küll kunagi maksnud, kuigi on teada seaduse koostamise katseid ühenduses ü. Iversenn’i ja H. W. Gernet’! nimedega. Igatahes on olnud eeskujuks Leipzigi ja Jena kord, mida aga sel ajal veel ka ei olnud lõplikult kodifitseeritud: nn. Jena comment, millel põhjenevad hilisemad Tartu korrad, dateerub alles 1812. a.
Aastal 1808 hakkas aga Tartu ürgüliõpilaskond lagunema. Põhjusi oli mitu: esmalt oli kasvanud üliõpilaste hulk liiga suureks, teiseks saabus just sel ajal surmajuhtumiga lõppenud duelli pärast Göttingeni ülikoolist hulgana välja heidetud curonlasi, kes moodustasid üliõpilaskonnas eralduda tahtva ja eralduma harjunud kogu, – ja lõppeks saabusid just sel ajal ka nn. kroonustudiendid. Kaasaegse teate järele oli mõju, mida avaldas näit. ühe niisuguse üliõpilase avalikuks saanud hõbelusikatevargus, otse masendav. 1802. a. saadik oli viisiks üldine sinasõprus üliõpilaste vahel ja üldine titulatuur „Bursch”. Nüüd tulid kuuldavale soovid eraldumise järele, kuna kõiki immatrikuleerunuid (kroonumeedikuid) ei tahetud tunnustada omaväärseks.
Kõige enne eraldusid teistest k u r a m a a l a s e d. 8. septembril 1808. a. on Tartus peetud esimene curonlaste kahevõitlus värvidega ehitud relvadega, ja sellest päevast peale loetakse ametlikult esimese Tartu korporatsiooni tekkimist. Siiski ei osuta mainitud kuupäev veel üldüliõpilaskonna lõplikku lagunemist. Curonia tekkimine oli esialgselt küll enam seltskondlik sündmus kui organisatsiooniline ümberorienteerumine.
Lõplik eraldumine toimub alles 1810. a. Teistest maakondadest (peale Kuramaa) pärit olevate üliõpilaste ühendus, Livoniaks hüütud, jaguneb nüüd omakorda kolmeks osakonnaks: eraldi liivimaalased, eestimaalased ja soomemaalased. Ühtlasi valivad kõik neli maa-alalist kogu omale senioride asemele igaüks neli esindajat ja asutavad keskesinduse, „Repräsentanten Convent’i”, mille kompetentsid aga üksikasjalikult pole selged. Kõigil kogudel olid omad vehklemistarvete küljes tarvitatavad νärvid, mis kolme esimese juures vastavad praegustele, mida aga sel ajal ülikooli statuudi organiseerumiskeelu tõttu avalikkuses ei näidatud.
Tartu üliõpilaselu esimestel aastakümnetel oli alles õige algeline ja romantiline. Professorite ja üliõpilaste vahel valitses toon „nagu üliõpilaste keskel omavahel”, ütleb Κ. E. v. Baer mitte ilma laituseta. Üliõpilaste argirõivastus oli tihti fantastiline: kiivrid suletuttidega, rinnasoomus, lottpüksid, nn. suurtükisaapad ja kannused, mõnikord aga lihtsalt öökuub. Ainult pidulikkudel puhkudel kanti vormi, mõned kinnitasid ka argirõivastuse kraelappidele üliõpilasmärgi: kuldkepikese loorberi-, hiljemini tammelehega.
Maa-alaline jagunemine ei kestnud kaua. Väljapaistvamad kaasvõitlejad ei tahtnud leppida oma sõprusringi piiramisega päritolu järele. Harmoonia Ordu nimeline salaring, kuhu kuulus kõigist kogudest üliõpilasi, eeskätt küll meedikuid, otsustas üliõpilaselu organiseerida teaduskondade järele. Ei ole teada, kas Tartus varemini eksisteeris ordusid; igatahes see esimene teadupärane leidis eest soodsa pinna oma reformipüüetele: sisemiselt lõdva Livonia, väheste kaasvõitlejate tõttu peaaegu välja surnud Finnonia ning Estonia tegelaste seas leidus maa-alalist ühendumist mittepooldajaid. „Teatava pidulikkusega”, nagu ütleb üks kaastegelane, likvideerus i d ülalnimetatud kogud ja ka Curonia peab enamusele alla andma; siiski on ta järgneva 8 aasta jooksul korduvalt püüdnud üles astuda.
Üliõpilaskondlikke ülesandeid täidetakse 1812. a. peale ülikooli tegelaste nähtava nõusolekuga fakulteetide kaupa grupeerudes ja nii isegi välismärkidega eraldudes. Aga selgi üliõpilaselu korraldusel polnud seaduslikku alust. Selle unustasid teaduskondliku jaotuse pooldajad, kui nad tahtsid põranda all ikka veel tegutsevale Curoniale surmahoopi anda, tema olemasolust rektorile teada andes: denuntseeritud curonlased andsid aga seepeale 19. aprillil 1816 rektorile kirja, et nemad ei kuulu kuhugi lubamatusse ühingusse, on aga küll ennast salajasest (teaduskondade) kogust ühiselt lahti öelnud. Seepeale tuli muidugi terve fakulteetide jaotus likvideerida. Algab täielik interregnum.
Uueks üliõpilaskonna korralduseks tuli otsene algatus ülikoolilt. Seda seotakse mõnelt poolt rektor Giese’ga, tavalisemalt aga kuraator krahv Lieveniga, kes 1817. a. kevadel Tartu tulles kutsunud aulasse üliõpilaste üldkoosoleku ja teinud ettepaneku üldiseks ühinemiseks.
Niisuguseks mõtteviisiks oli valmistanud pinda „burschenschaftlik” liikumine Saksamaal, mis ju oli alul Weimari suurhertsogi kaitse all. Kuid nii sõltus ka terve ehitis olukorra muutustest Saksamaal. Küll valmistati uue üliõpilaskondliku moodustise jaoks kirjalik „comment”, kuid siis tulid Wartburgi pidu ning Aacheni kongress ja ülikooli juhtivad jõud saatsid poliitiliste sekelduste kartusel 1818. a. ka Tartu Burschenschaft’i laiali ning hävitasid isegi tema põhikirja.
Enam kui aasta ei ο nud arvatavasti üldse nähtavat üliõpilasliikumist. Aga kui Curonia ennast jälle liigutama hakkas, organiseerus ka üliõpilaskond 1819. ja 1820. a. tihedamalt, aluseks võttes ülikooli poolt põletatud „comment’i”. 57) Nüüd algab Tartus otsustav võistlus: kas jääb valitsevaks (nagu 2 esimese aastakümne jooksul) üliõpilaskondlik idee, või võidab korporatiivse separatismi kehastis Curonia?
Burschenschaft oli kahekordselt organiseerunud: esmalt võtsid temast osa teoreetiliselt üheõiguslikena laiad üliõpilashulgad, neid kasutas aga ainult hääletamismaterjaliks salajaselt koondunud nn. kitsam üliõpilaskond. See juhtkond mõjukaid kaasvõitlejaid („die Beliebten”) oli osanud võtta suure enamuse nii kindlalt oma mõju alla, et üliõpilaskondliku vaimu edasikestmine Tartus näis olevat kindlustatud. Kuid erapooletu kaasaegne võis tähele panna, et siiski Tartus puuduvad need vaimustavad ja siduvad ühised alused, mis Saksamaal andsid Burschenschaft’ile nii suure sisemise jõu. Teine kaasaegne sõnab tabavalt: need üliõpilaskondlased rõivastunud küll „vanasaksaliselt” ja kandnud soengut á la Sand, aga neil polnud midagi ühist S a n d’i ideedega.
Seevastu olid curonlaste teotsemise ja kokkuhoidmise alused päris reaalsed: ühise päritoluga, kodust kaugel mehed olid kangemad joojad ning kaklejad Tartus, sõltusid aga just sellepärast endi vastastikusest toetamisest. Kui 1820. a. 2. sem. korraga immatrikuleerub 18 kuramaalast, siis on koos küllaldane hulk, et a. 1820/21 alata provotseerivate ülesastumiste seeriat üliõpilaskondlikel ettevõtteil: ühel kommersil lastakse „värve” elada, teisel kostuvad hüüded „vivat Curonia!”
Nende curonlaste kallaletungide ajal variseb ootamatult „üliõpilaskondlaste” rinne kokku: ühel 1821. a. kevadsemestri koosolekul („konvendil”) tuleb ühe liikme ettevaatamatuse tõttu „kitsama üliõpilaskonna” salaselts avalikuks. Kaasvõitlejate viha on suur ja selle tagajärjel ei pea „kitsam” ringkond ennast mitte ainult sellega likvideerima, et kohustub igat täisõiguslikku üliõpilast oma sekka vastu võtma, – vaid pealegi kuulutavad curonlased ja estonlased ennast päris avalikult Landsmannschaft’ideks, hakates jälle oma värve tarvitama.
See lõhe saab lõpliku ametliku kinnituse 1821. a. sügissemestri alul, augustikuus peetud kommersi-korraldajate (nn. „Quetscher’ite”) valimiseks peetud konvendil. „Landsmannschafter’id” nõuavad valimist maakondade kaupa, ja kui teised sellega ei lepi, siis hüüavad estonlased ja curonlased: „Meie pühitseme oma fukskommerssi üksi!” Seda tegigi kumbki partei eraldi, ja kuna ülikooli rektor Ewers külastas mõlemaid pidustusi, siis mõisteti seda eraldumise legaliseerimisena. Üliõpilaskondlikul koosolekul 7. septembril 1821. a. teatasid Curonia ning Estonia, et nad lahkuvad üliõpilaskonnast ja teatavad oma Landsmannschaftide ehk korporatsioonide asutamisest; otse pärast seda konstitueerisid nad end värvide, vappide ja paukimisesemetega.
Korporatsioonide tekkimisele järgnev aastakümme on täidetud konventide peaaegu vahetpidamata vastastikku rukkimistega, tülide, kahevõitluste ja isegi kaklustega.
Juba 7. septembri koosolekul rukib setsessioonist ülejäänud üliõpilaskond lahkunuid, on aga neid ka korporatsioonidena nõus tagasi võtma, kui nad ainult loobuksid välismärkidest (mida nagunii ainult väljaspool ülikooli jurisdiktsiooni piirkonda – Tartut – võis kanda). Sellega on alul Estonia nõus, tunnustab aga siis enese Curo-niaga solidaarseks ning jääb rukki.
Linnas on äärmine pinevus. Kõigile akadeemia kodanikele 1814. a. asutatud Akademische Musse suletakse rahutuste kartusel, rektor teeb mustal tahvlil teatavaks, et tüli algatajad peavad olema valmis Tartust lahkumiseks, ja nõuab 14. jaanuaril 1822 igalt üliõpilaselt allkirjana fikseeritud ausõna hea tahte kinnituseks „liivimaalaste ja nende Kura- ning Eestimaalt pärit olevate komiltoonide” vahelist tüli lõpetada. See lubadus murrab ka üliõpilaskondliku tüve ruki lahkujate suhtes; rukk tühistatakse nüüd ka vormiliselt, nagu selle sisuliselt juba oli ületanud seltskondlik tunnustus, mille uued korporatsioonid olid võitnud hiilgava balli korraldamisega.
Vahepeal olid korporatsioonid üksteisega tihedalt liitunud ja mõlemate esindajad koos moodustanud esindajatekogu, Chargierten-Convent’i, mille statuudid aga pole säilinud. Samal ajal muutis ka üliõpilaskondlik moodustis oma koosseisu, nähes ette terve üliõpilaskonna jagunemise nelja ühesuurusesse jõuku. Kuid see ei löö enam läbi. See, mis tahab olla Burschenschaft, saab lihtsalt Livonia nime ning seegi moodustis pooldub. Nimelt oli juba pikemat aega aadlikkude liivimaalaste ja Riiast pärit olevate kodanlaste vahel hõõrumisi. See lahendub seega, et „tartlased” (hiljemini tuntud „Dorpati Livonia” nime all) pühitsevad 20. sen. 1822 oma esimest erikommerssi. Sama aasta oktoobris teatavad nad ülejäänud „üliõpilaskondlastele” oma kartellist teiste korporatsioonidega.
Seega on „üliõpilaskond” tegelikult likvideeritud; tal jääb novembris 1822 ainult üle seda ka ametlikult otsustada, kuna järgmisel aastal tema riismetest tekib 3 organisatsiooni: lühikest aega hingitsev Burschenschaft Teutonia (asutajate, vendade Goebel’ite järgi ka „ghibelliinideks” hüütud), teiseks Tartu Üliõpilaskond (Dörptsche Burschenschaft – asutaja G. H. Frantzius’e järele „frantsiskaanlasteks” kutsutud) ja kolmandaks Landsmannschaft Fraternitas Rigensis, mis 21. jaanuaril 1823. a. asutatakse.
Burschenschaft’idel ei ole võimalik oma eksistentsi hoida. Nad likvideeruvad talvel 1824/25, 2. semestril 1826. a. eraldub aga siiski jõuk mehi Fr, Rigensisest, luues värvidega: must-punar.e-kuld uue ja hoopis tugevama Dörptsche Burschenschaft’i mis on teravas vastuolus korporatsioonidega. Eriti hakkab ta Riia gümnaasiumis tugevasti Fr. Rigensisega konkureerima ja oli viimase juba arvuliselt ületanudki, omades sadakond liiget, kui novembris 1833 likvideeritakse kuraatori korraldusel. Juulirevolutsioon ja eriti Frankfurti üliõpilasrevolt olid teinud Vene võimud väga umbusklikuks, ja nii tabab Burschenschaft’i kõiki liikmeid kartserikaristus, 18-t silmapaistvat koguni relegatsioon – ainult organisatsiooni nimelise sarnasuse pärast saksa liikumisega; see ise oli täitsa apoliitiline, nagu muide tema põhikirja § 10-gi rõhutab.
Seega jäävad Tartu üliõpilaselu organiseerumiselementideks kοrporatsioonid ehk teise hüüdnimega Landsmannschaftid. Viimasele nimetusele vastab täies ulatuses ainult Curonia; kõikides teistes korporatsioonides leidub algusest peale erikohase päritoluga kaasvõitlejaid. Siiski rõhutab see teine nimi eriti, et korporatsiooni „mõistes on põhjendatud eraldumise printsiip”. See eraldumine avaldub väliselt ühistes märkides ja sümbolites, mida kasustatakse näit. mälestusraamatutesse sissekirjutamisel, eriti aga värvides.
Nagu juba kirjeldatud, tõid curonlased Tartusse oma trikoloori: roheline-sinine-valge. Nende eeskujul võtavad ka teised korporatsioonid tarvitusele oma maakondlikud värvid: Estonia – roheline-violett-valge, vapihüüd „virtus decus Estonorum”; Livonia – puriane-rohe-line-valge, loosung „Einer für Alle, Alle für Einen”; Fraternitas Rigensis – sinine-pimane-valge, monogramm „LOTAOHS” (kannatada või võita, olla alasi või haamer).
Värve kasustatakse esialgu nimelt vehklemistarvete kaunistamiseks. Pikapeale laiendatakse neid tarberiistadele (eriti piibud on korporatsiooni embleemidega ilustatud), 1824. a. on ka νärνimütsid ja -paelad tarvitusel. Mütsikuju vastab üldjoontes praegusele, ainult põhi (nn. vääntähe väli) on varematel aegadel olnud laiem. Samuti on eksisteerinud juba kahekümnendatel aastatel korporatsioonilipud, kuna esialgselt ei surutud värve tagasi ülikooli poolt. Alles peale 1824. a. korraldusi kaovad välismärgid täiesti „põranda alla”; neid kantakse seda hoogsamini väljaspool Tartut.
Kõige tähtsam küsimus selleaegses üliõpilaselus on aga kaheldamatult kahevõitlused. Üks vanimaid säilinud kõnesid noorliikmetele, mille pidanud pärastine tuntud eesti arst Philipp Karell Estonia chargierter’ina, ütleb otsekoheselt, et korporatsioonil on „väga suur kasu sellest, kui tal on häid vehklejaid (Hauer) välja panna”, ja teeb mõõgaga representeerimise igale noormehele auasjaks. Ja üks teine sellesama organsatsiooni senior ütleb mõni aasta varemini: „Side, mis buršimeelt ja buršiheaolu hoiab ülal, iga üksiku au kindlustaja ja seltskondliku ühenduse tingimus, – see on duell!”
Väljakutse – „Sturz” – mõõkadele sünnib ütlusega „dummer junge”, püstolitele „Hundsfott”. Mõlematel parteidel on sekundandid ja arstid, „erapooletu” instituut tekib alles peale 1825. a., kuna tülid kahevõitluse tagajärgede pärast arenesid väga sagedasteks. Nimelt sündis üldiselt 1834. a. vehklemine „Anschiss’i”, s. o. teatava suurusega haava peale, mille üle harva kokku lepiti. Nimetatud aastast peale on kahevõitlus satisfaktsiooniks”.Puhastuskahevõitlusi („auspauken”) ka „pro Patria” korraldati sajandi keskpaigani. Kahevõitluste arv tõusis 1825-1834 vahel aastas kuni 150-le ühesainsas korporatsioonis.Ka püstoliduellid olid sagedased, kuigi mitte comment’ipärased.
Koosviibimised on tavaliselt üliõpilaskorterites, kus hulk kaasvõitlejaid ligistikku elades moodustab „Burg’i”. Suurematest pidustustest on mainitavad sügisesed ja kevadised fukskommersid, mida pühitseti tavaliselt „Landesvateri”, „Gelehrte” ja „Fürst von Thoren’iga” kuskil Tartu ligidases kõrtsis. Üldse olid kombeks väljasõidud juba kõige vanematest aegadest saadik. Tartus pühitsetavatest oli kõige tähtsam 21. aprilli pidu, mida peeti juba ülikooli algaastail Toomimäel. Peost võis iga üliõpilane osa võtta, pidi aga (nööride otsas) mõned pudelid veini kaasa tooma. 1820.-1825. aastani oli pidu Toomimäel keelatud ja korraldati seepärast Raadil. Hiljem algas ta aga ikkagi linnas ja lõppes suure joominguga Suurel Turul, milline lõpp aga 1834. a. uuesti keelati. – Joomingutel kasutati peamiselt punšši, konjakit, ka veini, kuna õlu alles sajandi teisel poolel muutus tavaliseks.
Pidulikem sündmus üliõpilaselus oli peale ülalmainitud fukskommersi veel ülikoolist lahkujale korraldatav „k ο m i t a a t”, mis 1834. aastani algas kuski vehklemis- või joogikohas ning laulude ja joomiste saatel, värvimütsidega ehitult läbistas linna ning saatis lahkujat penikoorma kaugusele „pisaratekõrtsini” (näit. põhja poole Vasulani). Hiljemini, kui sääraseid korporatiivse elu avaldusi ülikooli poolt enam ei ignoreeritud, algas komitaat alles maanteel. Ka matused korraldati kaasvõitlejaile korporatiivselt.
Üldiselt märgatav on 20-te aastate lõpus ja 30-te alguses kõ1bline mõõn; seekõrval aga „naiviteedi ja lihtsuse kadumine toob võitu üliõpilaselu intensiivsuse ja teadlikkuse poolest”. Kõik organiseeritud üliõpilased on pingutavalt rakendatud, „metsikuid” aga on vaevalt kolmandik, ja needki teatavas seoses organisatsioonidega.
Tartu korporatsioonid on e l u ü h e n d u s e d, s. t. lõpetanud jäävad ikka (haril. kõigi) õigustega, aga ilma tegutsemiskohustuseta organisatsiooni liikmeks. Üliõpilasliikmed järjestuvad omavahel semestrite kaupa vanusklassideks, kellest esimesed kaks moodustavad noorliikme seisuse ja saavad koos või eraldi juhitud üks semester vanema kaasvõitleja poolt („Fuxoldermann” ja „Branderhauptmann”). Korporatsiooniga oli veel seotud teatav hulk „metsikuid”, „Fechtbodist’idena”, passiivsete liikmetena ja kaitsealustena. Viimane seisus koosnes üliõpilaselust tagasi tõmbunud endistest tegevliikmetest. Organisatsiooni otsustavaks koguks on konvendikoosolekud, mille vanemal ajal võis aga moodustada koguni ainult 3 vanemat kaasvõitlejat. Juhtivaks organiks on 3 „chargierter’it”, senior, subsenior ning scriba.
Organisatsioonidevaheline läbikäimine oli kõnesoleval ajajärgul äärmuseni heitlik: väikesest asjast tekkinud kahevõitluse hindamisel tülli läinud korporatsioonid rukkisid üksteist viibimata. Seepärast on mõtet järgnevas selgitada ainult üldvahekordi.
Võrdlemisi sõbralikus läbikäimises olid Curonia ja Estonia, mõlemad ühtlasi stabiilsemaid organisatsioone – üks kokkuhoidmise, teine väiksuse pärast. Õige eraldatud ja raskes seisukorras oma esimese aastakümne jocksul oli üliõpilaskondlikkude püüetega Fraternitas Rigensis, kuna Livonia oli 1825-1826 pooldunud kaheks osaks, millest kumbki nimetas teist „Pseudolivoniaks”.
Organisatsioonidevahelistest heitlikkustest võime eraldada ajajärkudena kaks kartelli.
Esimesse kartelli, mille olid loonud 1821 Curonia ning Estonia ja kuhu 1822. a. veel liitus Dorpati Livonia, ei võetud Frat. Rigensist enne, kui 1824. a. Curonia sealt oli lahkunud. Keset suuri omavahelisi tülisid tuli sügissemestril 1824 ülalmainitud ülikooli määrustiku põhjalik muutmine. Ühtlasi denuntseeriti korporatsioonid. Seepärast otsustasid kõik konvendid ajutiselt likvideeruda, võisid aga olude paranedes veel aasta lõpul uuesti kokku astuda. Tülid olid aga nii suured, et 1825. a. korporatsioonid mitte ainult enam ei sõlminud kartelli, vaid on koguni kõik üksteist rukkinud. 1826. a. kerkinud „burschenschaftlik” printsiip sunnib aga korporatsioone koonduma.
Livonia mõlemad pooled lepivad ära ja pärast puhastusmensuure sõlmib ta 1827. a. oktoobris Fr. Rigensisega ja Estoniaga 2. kartelli, kuna mitmekordselt Cironiaga algatatud liginemine lõppeks ikkagi nurjub. Kolm kartellikaaslast püüab teha end üliõpilaskondlikuks võimuks ja tõrjuda curonlased Ak. Musse’st välja.See aga ebaõnnestub, ja juba 1829. a. puruneb kartell.
Kartelli võimetuse ajal on üles astunud kaks vähemusrahvuste korporatsiooni: 1828. aasta kevadsemestril poolakate rahvuslik korporatsioon Polonia, värvidega: tumepunane-sinine-valge, mis aga tagakiusamiste pärast Poola 1830. a. mässu ajal 1832. a. kevadel pidi likvideeruma; teiseks loodi 1829. a. vene korporatsioon Ruthenia (oranž-must-valge), mis aga varsti vaibus.
Kartellikaaslaste vahel algasid uued läbirääkimised 1831. aastal. Siitpeale võib jälgida teatavat pidevust, mille toob uus ajajärk: siit algab korporatsioonide keskkorralduse riik Tartu üliõpilaskonnas.
Alma mater 1845. a.
Fr. Schlatri järele
Üliõpilaskond põranda all.
Kuna Keiserliku Tartu Ülikooli esimest kolmekümmet aastat iseloomustab tema juhtimise liberaalne tendents, sünnib sajandi kolmekümnendate aastate keskel terav suunamuutmine reaktsioonipoole.
Reaktsioon oli valitsemas Venemaal juba teist aastakümmet. Aleksander I poliitika kannab ju Viini kongressist peale teadliku vabadustekitsendamise ilmet. Aga isegi peale 1819. aastat, kus Karisbadi otsused juhtisid tähelepanu ülikoolide poliitilisele kardetavusele, ei avalda uus suund erilist mõju Tartu ülikoolielule. Küll muutuvad nagunii äärmuseni piiravad „eeskirjad Κ. T. Ü. üliõpilastele” kahekümnendates aastates veel valjemaks, küll kannavad teisedki Peterburist ülikooli juhtkonnale tulevad ettekirjutused suruvat iseloomu, – kuid selle tegelikud tagajärjed olid ikkagi väikesed, kuni Tartu Ülikooli juhtis kuraator krahv, hiljemini vürst, C. Lieven’i (1817-1828) ja rektor prof. J. P. G. Ewers’i (1818-1830) ühemeelne koostöö. Nii on sel järgul seisukord seaduste järele tunduvalt raskem kui humaanselt teostatud tegelikkuses: isegi 1824. aasta „eeskirjad” jäävad enamikus paberile.
Reaktsiooni tegelikule teostamisele avab tee 1830. a. Poola revolutsioon, mis mõjus sügavalt valitsuse poliitikasse Baltimaade suhtes. Selle teostamiseks soodustuvad olukorrad uue kuraatori parun M. v. d. Pah!en’i (1828-1835) saades ühtlasi nende provintside tsiviilülemjuhatajaks. Kui valjult uus kuraator nõudis ülesastumist üliõpilaste arvatavate poliitiliste ürituste vastu, ilmnes peale Frankfurdi üliõpilasatentaati ettevõetud sammudest ülalmainitud Dörptsche Burschenschaft’i vastu: kuigi rektor kinnitas selle organisatsiooni täielikku mittepoliitilisust, relegeeriti 18 silmapaistvamat tegelast ja pandi ülejäänud kartserisse!
Seepärast ei olnud õppeasutuste ümberkorraldamise algatamine 1832. a. ka enam Tartule paljas formaliteet. eriti mitte peale seda, kui meie ülikooli end. kuraator vürst Lieven lahkub 1833. a. haridusministri kohalt ning asendatakse venelase Uvarov’iga. Sellest seisukohast tuleb võtta 21. veebr. 1834. a., esialgselt 3 aasta peale kinnitatud uusi „eeskirju üliõpilastele”, mis said lõpliku kinnituse 4. juunil 1838. a.
Nende 1834.a. määruste üldine eesmärk on kõvendada ülikooli kontrolli üliõpilaste elu ü l e. Tervet karistussüsteemi teravndatakse tunduvalt. Et rektorile jätta enam aega üliõpilaste muude eksimuste jälgimiseks, eraldatakse temale alluvusest eelastmena nn. sündikaalkohus, kus ülikooli sündikus üksikkohtunikuna võib otsustada üliõpilaste tsiviilasju 100 b. rubla ulatuses (§ 139). Peensusteni isiklikku ellu tungivatest äärmuseni valjudest määrustest mainigem ainult seda, et „kangete jookide halvasti mõjuv tarvitamine toob kaasa väljaheitmise või cons. abeundi” (§ 113) ja „kui rektor kuuleb ühe üliõpilase lubamatust läbikäimisest ühe naisterahvaga, siis tarvitab ta kohe oma äranägemise järele vajalikke vahendeid selle lõpetamiseks; kui sellel ei ole tulemusi, eemaldatakse süüdlane ülikoolist cons. abeundiga” (§ 119). Peale kella 11-t öösi tänaval kohataval üliõpilasel tuleb peensusteni oma viibimise üle aru anda (§ 121). Otstarbekohasemalt korraldatakse ümber sisseastumistentaamen (§3) ja esmakordselt fikseeritakse õppimise normaalaeg, teoloogia-, filosoofia- ja õigusteaduskonnas 3, arstiteaduskonnas 4 aasta ulatuses (§ 13), millised kestusajad 1838. a. ühe aasta võrra pikendatakse. Ka immatrikulatsiooni aeg piiratakse 5 aastaga (§ 9), peale 1849. aastat kursuse kestusega.
Eriti teravalt mõjuvad aga uued määrustikud organiseerunud üliõpilasellu. Ülalosutatult Tartu üliõpilasele äärmuseni tähtsa kahevõitluse ärakaotamiseks antakse kõik asjasse segatud (ka tunnistajad, varjajad jne.) viibimata üle kriminaalkohtule, peale 1837. a. 28. juunil keisri poolt kinnitatud haridusministri vastavat ettekannet koguni sõjakohtule. Kahevõitluste ärahoidmiseks kaitstakse kaasvõitlejat haavamise eest ka erilise valjusega.
Organisatsioonielu ülikoolile kontrollitavaks tegemiseks kaotatakse senine igasuguste ühingute keeld. „Eeskirjade” viies peatükk on pühendatud „üliõpilaste eraseltsidele”, mida võ;b asutada rektori loal (1838-st aastast peale ainult teaduslikkudeks otstarveteks professorite juhtimisel). Seevastu tabab kõige kõrgem karistus „salajasi ülikooliühinguid, kuidas neid ka nimetataks”, ja nende hulka loetakse kõiki, mille statuudid rektorile pole tehtud teatavaks. Rektori poolt kinnitatavatel ühingutel ei tohi olla üle 50 liikme. Oluline Tartu üliõpilasorganisatsioonide senisele pruugile, kaasvõitlejaid „tukiga” karistada, on sellekohase teguviisi karm keeld (§ 130). Üliõpilaste suuremahulgalised kogumised keelatakse (§ 128) ja samuti „silmatorkamine rõivastuse värvi või lõike poolest, nagu ka igasuguste väliste märkidega, mida korraga paljud üliõpilased hakkavad kandma” (§ 129).
Nende ümberkorralduste täitmiseks nimetati 1835. aasta lõpupäevil uueks Τ. K. Ü. kuraatoriks kindralleitnant G. v. Craffström (kuni 1854). Tema kehastab Tartu Ülikooli bürokratiseeritud reaktsiooniajastut, tema ajal saavad valjud paragrahvid tegelikkuseks. Seda kindlustas valitsus seega, et mõni päev peale uue kuraatori nimetamist – 20. dets. 1835. a. – tegi kõik üliõpilastesse puutuva sõltuvaks kuraatorist, kes asus (esmakordselt ülikooli senises ajaloos) Tartu elama. Ülikooli ja üliõpilaste senine usaldav vahekord kaob; õppejõududest saavad „ülemused”. Samuti piirati 30-tel ja 40-tel aastatel tugevasti ülikooli autonoomiat; vakantsete õppetoolide täitmine võeti ministeeriumile; rektori amet tehti 1841. a. peale 4 aastaks valitavaks, 1850. a. alates koguni kõrgemalt poolt ja alaliseks täidetavaks; sellele rektorile antakse 1852. a. „instruktsioon”, millega temalt nõutakse ülikooli vaimu ja meelsuse valjut kontrollimist. Ülikoolikorralduse muutusest olgu veel mainitud 1850. a. sündinud filosoofiafakulteedi pooldumine iseseisvateks histoorilis-filoloogiliseks ja füüsika-matemaatikateaduskondadeks.
Tartu üliõpilaselule ei ole oluline 1849. a. üliõpilaste arvu piiramine 300-ga kõigis Vene ülikoolides, kuid tendentsi ilmestamiseks olgu see siiski siinkohal nimetatud. Olulisem on juba 1820. aastal Tartu Ülikoolile tulnud keiserlik käsk, mis keelas välismaa ülikoolides õppinuid Tartus immatrikuleerida. See on väheseid määrusi, mis tõepoolest täitsid oma otstarbe, mõjudes üliõpilaste meelsusse. – nimelt seega, et eraldasid Tartu üliõpilaselu Lääne-Euroopa omast. Kuna algaastakümnetel võis märgata paralleeljooni Saksamaa ja Tartu ülikoolielu vahel, märkame juba 30-tel aastatel, kuidas meil puuduvad Saksamaal lopsakalt arenenud revolutsioonilise liikumise eodki. Ainult vanad tõuked kestavad ja võtavad Tartus omapärase kuju; Tartu üliõpilaselu areneb iseseisvate vormide suunas.
Üliõpilaskonna killunemine korporatsioonideks oli arenenud tülides ja vastastikustes rukkides ad absurduni. Tartu üliõpilasseltskond oli liiga piiratud ja iiga sõltuv üksteisest, et pikka aega kannatada säärast vahekorratust: keskkorraldust on tarvis. Juba nn. teine kartell omab põhimõtet kõiki üliõpilasi representeerida: 4. okt. 1827. a. kolme korporatsiooni vahel sõlmitud lepe näeb ette, et rukitakse igaüht, kes eksib kartelli otsuste vastu. See kartell oli aga liiga nõrk, et oma eesmärke saavutada, – kuid alates 1831. aastast hakkab Tartu üliõpilaskonnas jälle elavalt liikuma üldüliõp-laskondlik idee.
Vahepeal on aga korporatsioonid arenenud tõsiseltarvestatavaks jõuks. Üliõpilaskonna loomine neist mööda minnes pidi ebaõnnestuma, nagu näitas Dörptsche Burschenschaft’i lugu: paremal juhul võis nii areneda uus, iseseisev üliõpilasühing, iialgi aga kõiki siduv ühendus.
Ajajärgu iseloomustamiseks selgitagem kõige tungivamat põhjust niisuguse keskkorralduse vajaduseks: selleks oli kahevõitluste
Üliõpilased Mõllatsi kõrtsi juures (umbes a. 1850).
Ed. Ivansoni joon.
korraldamatus. Ikka tavalisemaks oli muutunud väljakutse „Hundsfott”, mis nõudis püstoliduelli. Küll ei lubanud säärast üliõpilascomment, kuid sellest saadi üle eksmatrikuleerudes: seega muututi vilistlaseks ning oldi väljaspool üliõpilasseadust.
Niisugusele seisukorrale tegi lõpu esimene Chargierten-Convent, mida peeti 22. mail 1832. a. kõigi nelja saksa korporatsiooni esindajate osavõtul (kuigi Frat. Rigensis oli ülejäänud 3-e poolt rukitud!). Otsustati vilistlaseks mitte lugeda lühemaks ajaks ülikoolist lahkunuid, vaid neid „üliõpilasvilistlaseks” nimetades loodi neile erikorraldus mõõgakahevõitlustel.
Sel esimesel Chargierten-Convent’i koosolekul otsustati ühtlasi hakata järjekindlalt pidama sääraseid koosolekuid, et „oleks võimalust sündinud seike arutada ja tekkida võivaid arusaamatusi lahendada”. Ühtlasi sai uudsuseks, et konventide omavahelised teravused ning isegi rukid ei takistanud üldiste asjade ühist arutamist. Juba 13. augustil 1832. a. sai valmis, kirjutati alla ning kinnitati nelja korporatsiooni pitsatiga täielik c ο m m e n t, mis reguleeris kõigi üliõpilaste käitumist.
Siiski ei saanud veel see põhiseadus hakata mõjuma, sest Tartu üliõpilaskonda tabas ootamatult raske löögina Burschenschaft’i, laialisaatmine novembris 1833. Nüüd muutus ka korporatsioonide eksistents liiga kardetavaks; 1833. a. lõpul ja 1834. a. alul likvideeruvad kõik neli ja enamik hävitab ka oma arhivaalid.
Nüüd astusid jõusse 1834. aasta uued üliõpilasmäärustikud. S. a. 31. jaanuaril kutsuti kõik üliõpilased rektori poolt aulasse, et allkirjaga kinnitada salaühingusse mittekuulumist ja lubadust ka tulevikus mitte säärasesse astuda.
Kuid organisatsioonide ja korra täielik puudumine tõi kaasa rea väärnähtusi. Üliõpilaskaklused läksid nii hoogu, et suurelt osalt küll seetõttu rektor astus ühendusse endiste korporatsioonitegelastega, tehes ettepaneku legaalselt organiseeruda.
See algatus (1834. või 1835. a.) mõjutas, et varsti peale seda kõik korporatsioonid hakkasid mitmesuguste erisihtide katte all jälle teotsema. Fraternitas Rigensis astub ellu „kirjanduslik-seltskondliku ühinguna”, Curonia muutus „Literatuuriühing Sodalitas’eks”, Estonia „muusikaseltsiks” jne.
Ühtlasi algab organisatsioonidevaheline elu uue hooga. Juba 1834. aasta septembrist on teada Chargierten-Convent’i eksisteerimine, kuid asja ilmsikstuleku äärmine kardetavus selgitab, miks sellest on säilinud ainult õige puudulikke teateid. Igatahes nähtub nendest, et see kartell anastas terve üliõpilaskonna representeerimise, tahab comment’i täitmise järele valvata ning otsustab eksimusi selle vastu karistada. „Metsikud” alluvad temale samuti kui korporatsiooniliikmed, sest „üksikud peavad alluma korporatsioonidele, kes terviku huve silmas peavad”. „Metsikute” sidumiseks neile oktroeeritud korraga jagatakse nad 1840. a. alates korporatsioonide vahel. Läbikäimine nendel Chargierten-Convent’idel on suuline, protokollid algavad alles aastal 1841. Selle aastaga tahavadki mõned alata Ch! C! ajalugu, kõike öeldut nimetades ainult „eellooks”.
34. aasta üliõpilaste „eeskirjadest” oli üheks tähtsamaks uuenduseks ülikooli „vehklemismeistri” ametisse seadmine, kelle juures üliõpilased võisid harjutada, kuna mujal vehklemistarvetega kohatud saamine muutub karistatavaks (§25). Kui vehklemismeister 1835. a. astub ametisse, on järgnevatel aastatel duellide arvu vähenemine ilmne.
Muud ametlikud muudatused ei muuda tegelikku olukorda. Kui komitaadid 1838. a. keelati, korraldati neid väljaspool linna. Kui Craffström äärmise valjusega hakkas vormikandmist nõudma, kanti vormivärve ainult äravõetava kattena (tšaholl) üle korporatsioonitekli. Univorm oli muide roheline sinise krae ja kahe rea kuldsete nööpidega, püksid pidid olema tumedast riidest, müts aga roheline, sinise ääre ning suure nokaga.
Erilist pahameelt tekitas 1837. aastast peale maksev keeld 21. aprilli pühitseda. Viimast korda sel aastal keelust hoolimata korraldatud rongkäik pani lõppedes ülikooli peahoone ukse ette „pristaw’i” (kepi, mida tavaliselt kanti matuserongide ees). Samasugune protestiavaldus oli korporatsioonide „ametlik” likvideerumine kolmekümnendate aastate lõpuks.
Vahepeal olid mõlemad mittesaksa korporatsioonid uuesti tekkinud: Polonia astus üles 1835, Ruthenia kolmekümnendate aastate lõpul. Eriti Polonia katsus korduvalt Ch! C!-t pääseda, kui aga ikka sai tagasilükkamise osaliseks, siis likvideerus 1843. a. korporatsioonina ning jättis oma liikmetele vabaduse commenfi garanteerida või mitte. See-eest rukiti poolakaid alul Ch! C! poolt, hiljemini aga loeti „üliõpilasteks vilistlaste õigusega”, millena alates a. 1851 neile anti satisfaktsiooni. Ka Rutheniat ei võetud Ch! C!-i vastu, astuti aga temaga alates 1846. a. kevadest kartellvahekorda. Nii säilitas Ch! C! oma puhtsaksa iseloomu kuni R! C!-ni, millest kõneleme allpool.
Kuigi likvideeritud, elasid korporatsioonid põranda all seda intensiivsemat elu, mida kardetavam see võis olla avalikukstulekul. Ch! C! tegevus kestis järjekindlalt, kuigi sel polnud küllaldast jõudu alalisi korporatsioonidevahelisi tülisid piirata. Vahekorra korraldamiseks võetakse seepärast neljakümnendate aastate alul selles suunas ette otsustavad sammud: otsustatakse Ch! C! reorganiseerida ja tugevndada ning tehakse 1840. aasta sügissemestril nn. puhastusmensuurid.
15. mail 1841. aasta eelkonvendil annavad kõik korporatsioonid vastastikuse garantii, üksteist mitte enam rukkida. S.a. 21. mail kirjutatakse alla ja kinnitatakse korporatsioonide pitsatitega „üldine üliõpilasseadus”, „Allgemeiner Comment”, mis loob kindla olukorra üliõpilaskonnas: 1. kaotab lõplikult organisatsioonirukid ja 2. „Anschiss’i” ning 3. kujundab aukohtu.
Korporatsioonidevahelised haavamised lahendatakse siitpeale Ch! C!-s: kui see konstateerib haavamist, siis peab see saama tagasi võetud; kui haavamist ei ole olnud, avaldatakse sellekohane otsus. Mõlemal puhul on lubatav „pro Patria” kahevõitlus (§ 18), kuni 1855. aastani.
Teine suur edusamm on haaratud uue commenfi § 76: „Siinse ülikooli juures minnakse satisfaktsiooniks kahevõitlusele, s. o. kahevõitlus lõpeb, kui haavunu saab satisfaktsiooni või kui 7 käiku on läbi. See tähendab „Anschiss’i” lõplikku likvideerimist.
Kommersisõit (umbes a. 1880).
R. v.s. Mühleni järele.
Kõige tähtsam neist saavutistest on aukohtu loomine, mille algatus vist tuli populaarselt rektorilt C. Chr. Ullmann’ilt. Aukohtusse saatis iga korporatsioon (isegi Polonia ja Ruthenia) 3 kohtunikku, kes ausõnaga kinnitavad tahet oma parimat äratundmist mööda otsustada. Kohtu ette tulevad kõik väljakutsega lõppenud tüliasjad („Reisserei’d”), kui neid lepituse teel pole saadud lahendada. Aukohtu kompetentsi kuulub tüliasjade selgitamine ning, kui arusaamatusega tegemist, kahevõitluse mittelubamine. Kui aga haavamine on olnud, selgitatakse, kumb on raskemini kannatanud; viimasel on õigus valida relvade ja vastase suulise vabanduse vahel. Aukohus tunnustatakse inapellaabliks, kuid 1847. aastani on igal osavõtval aukohtunikul rahulolematuse puhul õigus nõuda teise, nn. erapooletu aukohtu liisuga valimist, mille otsus täiesti lõplik. Sama organisatsiooni liikmed kuuluvad internse aukohtu ette. Mensuurid ja duellid ilma aukohtu otsuseta saavad rukiga karistatud.
See aukohtu kord pannakse alul ainult prooviks üheks aastaks maksma. Kuna aga tema mõjul ilmselt kahevõitlused vähenevad, jääb ta alatiseks.
Nende saavutistega on edumeelsemad elemendid üliõpilaskonnas saanud julgust. Algab energiline 40-te aastate reformiliikumine, mille peamisteks eesmärkideks on jalule seada kõikide üliõpilaste üliõpilaskondlikku üheõiguslust (nn. propositsionistid) ning kaotada iganenud d u e l l i s u n c i u s t (nn. clausulistid). Mõlemad ideed olid teostamisel tihedalt seotud.
Kuni 40-te aastateni oli Tartu üliõpilaskonnas otse võimatu, et keegi kahevõitlust ei tunnustanud. Vee! 30-te aastate lõpul tekitas sensatsiooni, kui üks lugupeetud kaasvõitleja avalikult teatas, et tema kahevõitlusele ei lähe. Korra järele oleks pidanud teda rukkima, et aga see kaasvõitleja kuulus väljapaistvamate hulka, siis kuulutati ta partsiaalselt s. o. selles küsimuses hullumeelseks.
Kasvav duellivastane liikumine leidis keskkoha 1843. aastal asutatud Teoloogilises Seltsis ja tekitas niipalju laineid, et Ch! C! pidi teostama väikesemad reformid, ms. 1844. a. likvideerides nn. „Sturz’i” („dummer Junge” resp. „Hundsfott”). 1846. aastaks on aga reformiliikumine nii suureks paisunud, et ta otse valdab Ch! C!
Korporatsioonid olid arvuliselt vähenenud, „metsikute” arv kasvas alatasa, ja nii ei saanud jätta tähele panemata aja nõudeid. Veel 1846. a. märtsis oli Ch! C! „clausuliste” ataki tagasi tõrjunud, 9. mail 1846. a. aga konstateerib ta ühemeelselt, et kuigi „kõik kaasvõitlejad (honorige Bursche) väärivad ühesuguseid õigusi”, neil „praeguse organisatsiooni juures see ei ole kindlustatud”.
Selle enesepankroti tunnistuse peale likvideerub Ch! C! peale ägedaid tülisid 25. aprillil 1847. a., ja kuna juba eeltööd tehtud, võib neli päeva hiljem – 29. aprillil – kokku astuda uus üliõpilaskondlik moodustis, mis peab demokraatlikku printsiipi esile tõstma.
See „Repräsentantenconvent” koosneb saadikutes: iga 15-20 kaasvõitleja suuruse „sektsiooni” pealt üks. Neid sektsioone võivad moodustada „metsikud” ja korporatsioonidel on õigus saata oma liikmete arvu kohaselt esindajaid. Esindajad sõltuvad mandaadist, esindajate koosolek otsustab hääleenamusega, vastandina Ch! C!-le, kus ühemeelsus tarvilik.
R! C! moodustamine tekitas terava opositsiooni, mis viis koguni veel teise R! C!-i loomiseni. Siiski ühines see 6. mail 1847. a. enamusega ja nii võtavad R! C!-ist osa 4 vana korporatsiooni, Ruthenia ja 7 sektsiooni.
R! C! teeb 17. mail 1847. a. 170 häälega 45 vastu järgmise otsuse: „kui üks parte aukohtu ees annab ausõna, et duell on tema südametunnistuse vastu, siis on suuline vabandus ainuke satisfaktsiooni viis” (nn. Gewissensfreiheit). See tagajärgederikas otsustav samm on küll esialgu ainult printsipaalse tähendusega: mitteduelleerimine arguse tunnusena oli veel ligi aastakümme korporatsiooniliikmetele keelatud.
Kõige vanemasse säilinud „allgemeiner Comment’i”, mis põlvneb samuti R! C!-i ajast, on võetud punkt, et uued korporatsioonid ainult vanade kinnitusel võivad üles astuda. Selle punkti põhjal lükataksegi tagasi ühe „sektsiooni” palve, kes Fraternitas Dorpatensise nime all 1848. a. alul tahab korporatsioonina konstitueeruda.
Tõepoolest näib vabal organiseerumisel lõpp käes olevat. Laiemates üliõpilashulkades on keskkorralduse vastu huvi xadunud. Juba 1848. a. kevadel lahkub R! C!-st 3 sektsiooni, neile järgnevad teisedki ning 1849. a. aprillis koguni Ruthenia. Kuna tegevuse alguses R! C!-is oli representeeritud umbes 450 üliõpilast, on seda lõppeks ainult 214, s. o. vanade korporatsioonide liikmeskond.
Nii on areng tagasi jõudnud 1847. a. seisundini. Seda on veidi piinlik tunnistada, ja kuigi 1849. a. kevadest saadik R! C! koosneb ainult Ch! C!-ist, säilib ta siiski vormiliselt. Otsitakse ülemineku-vormelit.
Selle leiab Frat. Rigensis, tõestades, et ka R! C! demokraatliku korra järele tegelik enamus võib alla jääda. Ta proponeerib 3. veebruaril 1850. a., „mitte lcobuda R! C!-ist, aga mitte isikute, vaid korporatsioonide enamuse järele otsustada (mitte kollektiivne üksiktahe, vaid kõlbliste üksuste ühistahe on otsustav)”.
Nii likvideerub R! C! 23. veebruaril 1850. a. ja samal koosolekul rekonstrueeritakse Ch! C! Kuid nii põhimõtteliste kui ka praktiliste muudatustega, võrreldes 3 aasta eest olnuga.
Põhimõtteline erinevus seisab kõigepealt selles, et uus Ch! C! tahab ennast tunda kõigi üliõpilaste esindajana, kes ennast sääraseks „kõlbliseks ühistahteks” kokku sulatanud. Ses mõttes kergendatakse uute korporatsioonide elluastumist ja seatakse üles järgmised põhimõtted: 1. Uue korporatsiooni loomiseks peab kokku astuma vähemalt 20 (hiljemini 30) üliõpilast, kelle honoorsuse vastu midagi ei ole öelda ja kes garanteerivad commenti. 2. Kui üks vana korp! ei lepi uue nime, vapi või värvidega, siis otsustavad teised tema põhjenduste üle. 3. Korporatsioon kui säärane ei tohi esindada poliitilist voolu. 4. Ainult Ch! C! poolt tunnustatud korporatsioonid tohivad värve kanda. 5. Ch! C!-il on õigus korporatsioonilt võtta osavõtu õigust, kui see ei täida Ch! C! otsuseid. 6. Ch! C!-il on hääleenamusega (!) õigus korporatsiooni laiali saata, kui nähtub, et tema poolt esindatud tendentsid on kahjulikud üldsusele.
Suure praktilise muutuse tõi Ch! C!-sse nüüd vastu võetud otsus, et „seadused on maksvad, kui 2/3 korporatsioone on poolt”. Hiljemini jätkus koguni lihtenamusest.
Need reformid laiendasid Ch! C!-i tunduvalt. Vanadele korporatsioonidele lisaks (kellest liberaalne Livonia ennast vahepeal protestiks likvideerinud, aga siis jälle kokku astunud) on nüüd Ch! C!-is veel Ruthenia ning uus, peamiselt kura aadlikest koosnev korporatsioon Baltica, värvidega must-roheline-hõbe, mida ainult olengutel nn. „cerevis mütside” näol peakatetena kanti.
Selle laiendatud koosseisuga teostab Ch! C! kohtu reformi, mis veelgi märgatavalt kõvendab tema seisukohta üliõpilaskonna valitsusena, 15. sept. 1851. a. vastu võetud uus kohtukorraldus eraldab
Komitaat (umbes a. 1880).
R. v.s. Mühleni järele.
eeluurimise otsustamisest ja näeb uurimise teostamiseks ette komisjoni, millest iga korp! 2 liikmega osa võtab. Lõplik otsustamine aga sünnib Ch! C!-s liikmete kõlblist äratundmist mööda.
Seega muutub uurimiskomisjon tähtsaks foorumiks. Tema istungid on avalikud ja neil on igaühel õigus iga kaasvõitlejapeale tõsta süüdistust ning nõuda edasiandmist Ch! C!-le. Iga üliõpilane on kohustatud uurimiskomisjoni kutse peale kohale ilmuma. Uurimine toimub suuliselt mõlema vastase juuresolekul, kes võivad omale ka kaitsjaid valida. Istungi protokolli, mis läheb Ch! C!-i, kinnitavad mõlemad pooled allkirjaga.
Seega sai Ch! C! kui üliõpilaslik keskkorraldus viimisteldud ilme: oli loodud üliõpilasriik, mille korporatsioonide esindajatest koosnev juhatus oli varustatud legislatiiviga ning täidesaatva võimuga.
Ametlikult oli aga see üliõpilasriik ikka alles põranda all. Aga olud olid 40-te aastate lõpul arenenud pisut lahedamateks: selle tunnuseks on muuseas ka see, et 21. aprill jälle oli kujunenud üldiseks üliõpilaspühaks, mida ülemus vaikides kannatab.
Legaalne üliõpilasriik.
Sajandi keskpaigas hakkavad ka Venemaal puhuma vabamad tuuled. Kui neljakümnendate aastate lõpuni kestis reaktsionäärse korra armuheitmatu kaitsesõda, siis annab Tartus ennast varsti tunda revolutsiooniaastate õhkupuhastav mõju. Küll ei muutu veel seadused ja määrused, seda enam aga nende käsitamisviis. Eriti on muutust tunda üliõp lasorganiseerumise ja ülikoolivalitsuse vahekorras.
Kolmekümnendatel aastatel ametisse tulnud v. Craffstrom’i ametiaeg kestis küll edasi, aga ühtlasi oh ka aeg edasi läinud ja kuraatorile näidanud, et ülikooli siiski ei saa kasarmureeglite kohaselt rivistada. Nii ta küll ei olnud muutnud oma süsteemi, aga ta ei teostanud seda ka mitte enam endise järjekindlusega. Ainult väline kaitseväeline vorm pidi säilima, sisuliselt pakteeris aga kuraator isegi korporatsioonidega. Suuremate ettevõtete ja pidude korraldamisel, neljakümnendate aastateni teotsenud Akadeemilise Musse juhtimisel jne. kutsus ülikoolivalitsus ka „üliõpilaskonna esindajaid” läbirääkimistele. Nendeks esindajateks olid aga peale väheste erandite ikka korporatsioonide „chargierter’id”. Juhuslikult pedellide poolt kätte saadud korporatsioonitunnused, mõõgad, mütsid ja paelad toimetati lihtsalt ülikooli pööningule ja omaniku karistus ei ületanud tabamise puhul tavaliselt noomitust, kuigi salaseltside § „eeskirjades” nägi ette relegatsiooni. Korporatsioonide eestvõttel 500 üliõpilase poolt toredasti pühitsetud ülikooli viiekümneaastase immatrikulatsioonipäeva järeldusel kutsuti nende esindajad – kuigi isikutena – ka ametlikult juubelist osa võtma.
Nii saab korporatsiooniliikmetel 20-test aastatest saadik harjumuseks ülemusele anda tarbekorral valevandeid, ja ka kuraatoril ning rektoril oli võimatu teha teisiti, kui vaikides kannatada lubamatuid ühinguid. See kestis kuni kuraator v. Craffströmi surmani 7. septembril 1854. a.
Tema järglane, senaator E. v. Bradke aga oh liberaalne mees ja tahtis vahekorra ülikooli ja üliõpilaselu vahel selgeks teha. Kiievist tulnud kuraatoril polnud veel valmis lahendusi; vägagi tõenäolik on, et ta alul kahtles – kas üldse likvideerida korporatsioone, või neid tunnustada. Rea Tartu Ülikooli silmapaistvate õppejõudude, endiste korporatsiooniliikmete mõjustusel otsustas ta siiski teha viimast.
1855. a. alguses tegi kuraator korporatsioonidele mõningate mainitud vilistlaste kaudu teatavaks, et ta suhtub neile sümpatiseerivalt ja ei pea praegust ametlikku vahekorda normaalseks, kuna see hävitab usalduse üliõpilaste ja nende õpetajate suhtlemises. Seepärast teeb kuraator ettepaneku, temale kinnitamiseks esitada korporatsioonide seadustik.
See koostatakse ja esitatakse Ch! C! poolt 9. märtsil ning astub kuraatori reskriptina rektorile 27. aprillil 1855 „k ο r ρ ο r a t s i ο nide reeglite” nime all seaduslikku jõusse. Selle „kroonucommenti” järele teatatakse eestseisuse ja aukohtuuike valimisest otsekohe rektorile. Eestseisused on vastutavad oma konventide sea-dusevastaste otsuste eest. Värve tohib kanda ainult kommerssidel ning üliõpilaspidudel. Kui Ch! C! tunnustab üht uut korporatsiooni, siis peab see veel saama ülikoolivalitsuse kinnituse. Kui Ch! C! kahjulikkude tendentside pärast saadab ühe konvendi laiali, siis astub otsus alles pärast ülikoolivalitsuse kinnitamist jõusse. Raskete süütegude ilmsikstulekul on Ch! C!-l õigus pöörduda ülikooli kohtu poole süüdlase eemaldamiseks.
Keiser Aleksander II troonile astumisega 19.veebr. 1855. a. sai uue ülikoolivalitsuse liberaalne tendents vajaliku seljatoe. „Korporatsioonireeglite” lisaks andis keiser 1860. a. Tartu üliõpilastele vormilise loa väljaspool ülikooli erarõivaid kanda, ja 1862. aastal võimaldas v. Bradke’le äsjajärgnenud kuraatori, krahv Aleks. Keyserling’i luba korporatsioonimärkidel ka avalikkuses esineda. Ch! C! otsustab muide sel puhul ka üliõpilastele luua üldmärgi: hõbedase tammelehe, mida aga pisut hiljemini kandsid ainult Estonia luksid.
Seega muutus põrandaalune üliõpilaskond õiguslikuks korralduseks, otse sundivaks valitsuseks kõikidele üliõpilastele. Kuivõrd Ch! C! ise selles oli teadlik, näitavad 1860. a. sügissemestri „üldised reeglid”: 1. Korporatsioonid võivad eksisteerida ainult Ch! C! liikmetena. 2. Korporatsioonid, mis ei allu Ch! C! otsustele, ei kaota mitte ainult – nagu seni – temast osavõtmise õigust, vaid peavad likvideeruma.
Selles vaimus teostati ka tähtis kohtukorra muutmine, mille nimetusena tavaliselt tarvitusel „Burschengericht”. Reform sai alguse raskustest, mis kasvasid kohtunike ja süüdistatu mittekokkupuu-tumisest. Puutus ju 1851. a. korra järgi üksi „uurimiskomisjon” kokku pooltega, kuna otsustav foorum, Ch! C!, ainult protokollide põhjal pidi otsustama. Eriti tuli soveldada kaks vastasseisukohta: ühelt poolt nõuti kohtunike arvu piiramist ja suulise arutuse järele inapellaablit otsust, teiselt poolt aga rõhutati, et ainult üldsus võib otsustada kaasvõitleja üle, mitte üksikud kaasüliõpilased. Tulemuseks o!i järgnev, Ch! Cl poolt 1864. a. vastu võetud kord, mis lõi kolmeks aastakümneks maksva Tartu üliõpilaskonna kohtukoja.
„Burschengericht” on Chargierten-Convent’i kohutmõistev ja karistav foorum üldcomment’i teostamiseks: „honoorset ning head kommet üliõpilaskonnas säilitada ning üksikut kaasvõitlejat omasuguste ja välismaailma poolt tulevate kallaletungide eest kaitsta” (§ 113). Kaebealustel on õigus B! G! otsuste peale Ch! C! apelleerida (§ 149).
B! G! on kohustatud arutama igat 1) üliõpilase poolt tõstetud, 2) üliõpilase vastu tõstetud kaebust.
B! G! koosneb iga Ch! C!-is esindatud organisatsiooni 3 esindajast (hiljemini 2-st), kusjuures aga need oma organisatsioonile ausõnaga peavad lubama ainult parimat äratundmist mööda otsustada (§ 148). Kohtunikud valivad oma seast juhataja a protokollija. Korraline istung, mis on iga kuu esimestel päevadel, cn kõigile kaasvõitlejaile avalik. Igas küsimuses kinnistatakse süüdistuspunkt, otsustatakse süü ning karistatakse.
B! G! karistused on: 1) märkus, 2) laitus, 3) piiratud ja 4) igavene rukk, mis aga 1870. a. muudetakse piiratuks 10 a.; 8-le laitusele järgneb rukk, mis üliõpilaste suhtes seisab läbikäimise lõpetamises ja satisfaktsioonikõlbmatuses teat. ajaks, mitteüliõpilaste suhtes aga toob kaasa „majanduslike paremuste” äravõtmise (§ 165), nagu mai. boikoti jne.
Ühenduses selle üliõpilasriigi korrareformiga tuleb käsitella muudatust ülikooli seisukorras. Aleksander II juhtimisele pääsenud liberaalne vool tühistab rea nikolai-aegseid kitsendusi: juba 1855. a. kaotatakse üliõpilaste arvu piiramine, 1861. a. antakse rektori valimine jälle ülikooli nõukogule, 1862. a. lubatakse välismaa professoreid kutsuda vabadele õppetoolidele, 1865. a. lähevad kahevõitluse-asjad jälle tavaliste kriminaalkohtute kätte.
Üliõpilastele kõige tähtsam muudatus ülikoolikorralduses on aga 1859. a. 24. märtsil prorektori ameti uuestiloomine. Prorektorile, kes valitakse 4-ks, hiljemini 3-ks aastaks, kandub kõik üliõpilaste distsiplinaar- ja muude kohtuasjade otsustamine, kuna rektor siitpeale jääb üldiseks ülikoolijuhiks.
Endisest hoopis sallivamas vaimus on korraldatud ka 1852. a. ilmunud (ja hiljemini, kuni 1893. a. – korduvalt ainult ebaolulisel: täiendatud) „üliõpilaste eeskirjad”, milles muide ka korporatsioonide vormiline kinnitus esineb.
Korporatsioonide ametliku tunnustamisega üles kerkinud valusaim küsimus on eestseisuste vastutavus oma organisatsiooni otsuste eest. 1858. a. tekib tõsine konflikt ülikooli ja korporatsioonide vahel ühe duellil surma saanud kaasvõitleja matustest osavõtmise pärast. Oma eestseisuste kaitsmiseks likvideeruvad koguni konvendid, ja Ch! C! astub aga rektorile järele andes otsekohe jälle kokku.
Samasugused sekeldused ülikooliga tekivad korporatsioonide omavahelistest kokkupõrgetest ja tülidest. Küll on ka igale korporatsioonile, kelle Ch! C! laiali saatnud, auasjaks kuraatorile tunnistada, et keskkorraldus õieti talitanud, aga piiravana tuntakse kõrgemat kontrolli siiski.
Pealegi ei kao ka 50-tel aastatel alalised korporatsioonidevahelised tülid, kuigi toimuvad endisest veidi kõrgemal tasemel. Juba varsti peab kuraatori poolt 1855. a. kinnitatud kuuest korporatsioonist kaks likvideeruma.
1857. a. kevadel teatab Ruthenia, et tema arusaamised siiski rahvuslikel põhjustel erinevad saksalisest Ch! C!-st, ja ta lahkub sealt. Ruthenlased rukitakse, 1861 antakse neile aga nagu polonlastek konventsioonivahekord, mis aga varsti jälle kaob.
Tagajärgederikkam on aadlikorporatsioon Baltica sihikindel hävitamine Estonia ning Curonia poolt, kes põhimõtteliselt eitavad, „heidelberglikku” aristokraatset organisatsiooni. Baltica 1856. a. sündinud likvideerimise üheks tulemuseks on muide põhimõtteline seisukoht, et tulevikus ükski korporatsioon enam teist ei saa Imavata. Seega kaovad „pro Patria” kahevõitlused.
Raskuste tõttu neljaliikmelises Ch!C!-s töötamisel antakse 1857. a. oktoobris kergesti luba konstitueeruda uuel organisatsioonil, Dorpatensis Fraternitas Academical värvidega: roheline-punane-kuld. Kuid oppurtunistlike kalduvustega organisatsioon ei täida kummagi poole lootusi, kindlat hääletamisliitlast saada, ning peab 1861. a. likvideeruma.
Palju suuremad põhimõttelised lahkuminekud tekivad „teoloogilisest õhtust” arenenud Arminia vastuvõtmisel Ch! C!-i. Juba 1859. a. esitab see sellekohase sooviavalduse, mis aga uue organisatsiooni duellivastase seisukoha ja kristliku kõlbluse rõhutamise pärast sümpaatiaid ei leia ning tagasi lükatakse.
Siin esineb üle pikema aja märgatav kokkupuude Saksamaa üliõpilaseluga, mille võimaldas liberaalse aja liiklemine. Kuna 1840-te aastate reformipüüded peamiselt olid autoktoonsed, on Arminia tõestatavalt seoses saksa „Wingolfbund’iga”. Seepärast on küll arusaadav Tartu omapärasele buršikositeedile uhkete Landsmannschaffide vastuseis „Erlangeni koopiale”. Kui aga sisemiste tülide pärast selle vastuseisu rinne mureneb, siis pääseb aastatepikkuste katsete järele Arminia 1865. a. värvidega must-valge-kuld Ch! C!-i, sunnitakse omavahel leppinud Landsmannschaffide poolt aga juba 1866.a. lahkuma.
Teine valitsevast mõtteviisist teravalt erinev liikumine on korporatsioonideriigi päevil tekkinud organiseerimatute üritused. 1862. a. pöördub 120 „metsikut” Ch! C! poole, et nende kolmele esindajale antaks koht ning hääleõigus. Ch! C! arvab küll, et nimetatud jõuk ei võiks pretendeerida „,metsikute esinduse” nimele (kuna temasse kuulub vaevalt pool organiseerimatuid), annab talle aga uued alused „sektsioonidena”, milledel õigus saata Ch! C!-i esindajaid korporatsioonidega ühel alusel, kuni neis on üle 80 liikme. Viimane vähemmäär alandati 1863 50 peale.
Sellega lepivad „metsikud”, aga ainult esialgselt. 1864. a. teevad „sektsioonid” ettepaneku, Ch! C! jälle muuta R! C!-iks, et täielikumalt teostada demokraatlikku põhimõtet üliõpilaskonnas. See ettepanek lükatakse muidugi kategooriliselt tagasi, ühtlasi aga kergendab Ch! C! uute korporatsioonide asutamist: kui vähemasti 30 „honoorset” kaasvõitlejat üldist üliõpilasseadust ausõnaga kinnitab, andes lubaduse üliõpilaselu huvisid sees- ja väljaspool edendada ning oma liikmete käitumise üle valvata, – siis ilma pikema arutamiseta kinnitatakse nende ühendus.
Kuna aga eespool oleme tundma õppinud küllaldasi vastuolusid sääraste põhimõtteliste seisukohtade ja tegelikkuse vahel, siis ei üllata „sektsioonide” otsus septembris 1864: „likvideeruda sisuliste lahkuminekute pärast Ch! C!-ga”.173) Veel kord tekkis 117 organiseerumatu üritusel sellesuunaline liikumine 1873, mis metsikute ühingu („Wildenverband’i”) nime all sai Ch! C! liikmeks. Kuid ka seekord ei jäänud teravad lahkuminekud tulemata.
1874. a. oktoobris andis ta Ch! C!-i pikema läkituse, milles selgitati organiseerumatute väljakannatamatut õigusteta seisukorda. Korporatsioonid olevat iseloomult ainult klubid ja on säärastena anastanud üliõpilasriigi juhtimise ning tahavad ka nende kaasvõitlejate üle kohut mõista, kes midagi nendest ei taha teada. Sellele usaalsele kompetentsiliialdusele tulevat teha lõpp, et Ch! C ning tema kord ja kohus muutuvad vabatahtlikeks.
Niisugune muutus oleks muidugi Ch! C!-le kui „üliõpilasriigile tema poliitilise võimuga annud surmahoobi”. Seepärast Ch! C! vastuseks mitte ainult ei saatnud metsikute ühingut „üldsusele kahjulikkude püüete” eest laiali, vaid rukkis tema liikmeid veel aastaks ajaks.
Kui ka sel kombel laiemates üliõpilaskonna hulkades kasvas rahulolematus saksa korporatsioonide üliõpilasriigiga, see siiski just sel ajal elas läbi välise h i i 1 g e j ä r g u, olles ülikooli, seltskonna ja terve maa poolt tunnustatud ning surudes kõiki endasse mittekuuluvaid teisejärgulisteks üliõpilasteks. Üllatusega loetakse pärast sajandi keskpaika Tartus viibinud üliõpilaste memuaaridest nende piiramatutest võimalustest talitada väljaspool igasugust seadust ning korda.
Samas aga tihenes korporatsioonide sisemine kord üha täielikemaks commentideks. 50-test aastatest alates tekivad alaliselt kon-vendikorterid ja 80-tel aastatel ehitatakse omad majad. Ühisettevõtteis kaob sajandi lõpuks varemini vähemasti mõnelpool konstateeritav vaimne huvi, üldiselt kaevatakse „rahvastekommersside” arenemisest metsikuseni („Wüstheit”), ja ka meeleolukad 21. aprilli ning 1. mai peod kalduvad esialgsest eemale. Üliõpilaskonnal ei ole positiivseid taotlusi, vaid tähtsamaks eesmärgiks on alaliste tülide lahendamine: 70-te ja 80-te aastate peaprobleemiks näiteks on püstoliduelli korraldamine. Üldiste üritusteni aga ei küündi see üha laiemas kaares pillav korporatsioonielu, mis „poliitika” nime all endast eemaldab kõik vaimsed ja ühiskondlikud probleemid peale traditsioonidega pühitsetud balti suhtumise. Nii koondatakse ilma sisulise motivatsioonita kõik jõud Ch! C! korporatsioonide, üliõpilaskonna representantidena selle paremiku poliitilise ia sotsiaalse ülevõimu tingimatuks säilitam i s e k s.
Suund, mida Ch! C! enese säilitamisetungi pärast nii valjult pidi kaitsma, oli aga tegelikult iganenud.
Seepärast oli Ch! C!-le hädatarvilik oma koosseisu laiendada, kusjuures aga püüti ikkagi mitte oma rahvuslikku seloomu kaotada. Küll oli Ch! C! ajajooksul formaalselt kustutanud üldise üliõpilasseaduse sissejuhatuslause, „saksa kommet ja saksa iseloomu kõrgel hoida”, kuid sisuliselt oli see tema eelduseks. Nii võeti raskusi tegemata Ch! C!-i saksa korporatsioonid: 28. mail 1879. a. Meobaltia (värvidega: helesinine-valge-oranž), 27. mail 1881. a. Fraternitas Academica (värvidega: violett-helesinine-valge) ja 1884. a. Tarbatonia. Nendest ei olnud aga kaks viimast küllaldaselt elujõulised; viimane likvideerus juba 2 1/2 aastat peale asutamist ning Fr. Academica saadeti Ch! C! poolt 1891. a. laiali ja astus alles peale sajandivahetust uuesti ellu. Peale mainitute eksisteeris Tartus 1872. a. 24. märtsil asutatud Saksa Rohuteaduse Üliõpilaste Selts, mis aga Ch! C!-i ei kuulunud.
Üliõpilaskonna eelmainitud kasv oli peamiselt tingitud mittesaksa elemendi juurdevoolust Tartu Ülikooli. Kerkinud rahvusliku küsimuse tõttu oli aga Ch! C!-le rahvuselt erinevate üliõpilaste sidumine endaga ülalmainitult võimatu. Küll võtab ta 1882. a. mais oma sekka vastu rahvuslikult lepliku läti korporatsiooni Lettorda (värvid: rohe-line-sinine-kuld), eesti ürituse Vironia aga lükkab ühtlasi tagasi. Viimase põhjuseks ei ole küll mitte ainult Vironia liiga tuline iseloom, vaid pigemini küll baltlaste kartus kohaliku rahvaga seotud korporatsiooni eest.
Kuid seegi pidi hiljemalt kaduma Ch! C! arvulise positsiooni säilitamiseks, ja nii võeti 1891. a. Fr. Viliensis Ch! C!-i vastu.
Nende kõigi uute korporatsioonide vastuvõtmine aga Ch! C!-i ei suurendanud aga märgatavalt tema suhtarvu üliõpilaskonnas. Üliõpilaskond kasvas palju kiiremas proportsioonis kui Ch! C!-i koondunud korporatsioonide liikmeskond. Kuna 60-te aastate alguses umbes 600, 70-te alguses üle 700 üliõpilase on immatrikuleeritud, ületab nende arv 80-tel aastatel tuhande ja 1890. a. koguni 1800 Selle hulga sees pidi Ch! C! olema ainult saarekene, mis pretendeeris valitseva maailmajao õigustele.
Kui 1893. a. saabuvad uued eeskirjad üliõpilastele ja 10. märtsil 1894. a. koguni teostatakse vormisundus, siis on ka muidugi Ch! C! tegevus üliõpilasriigina lõplikult möödunud. Ta teeb sellest ise vajaliku konsekventsi, 25. mail 1894. a. muutudes fakultatiivseks ühinguks. Uus „allgemeiner Comment” jagab üliõpilased, kes garanteerivad comment’i – „Bursche’deks”, mittetunnustajad – „Nicht-Bursche’deks”. Aga viimased on määratus ülekaalus, ja vahekord nihkub ikka enam selles suunas. Tartu saksa Burschenstaat on lõppenud.
Ilmar Tõnisson
Koguteosest Tartu Üliõpilaskonna Ajalugu
