Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

ultuuri probleemidest ei või kunagi rääkida abstraktselt, seepärast et ei ole kusagil kultuuri, mis ei oleks tihedalt seotud   ühe  rahva   grupiga.

Siin me räägime muidugi vaimukultuurist, sest materiaalne kultuur võib olla ühine paljudele gruppidele. Põ­hiteguriks, mis eraldab ühe etnilise grupi teistest, on keel. On ka teisi tegureid (geo­poliitilised, klimaatilised, eluviis, majan­dus jt.), aga keel kui üksuse algupära väl­jendus on kõige tähtsam. See tõsiasi näitab meile, et ei saa rääkida ühest abstraktsest kultuurist, vaid tuleb arvestada diferent­seerumist.

Iga rahvas paneb end maksma oma vaimse kultuuri kaudu. Kultuur alles an­nabki rahvale elu. Riik võib ju kaduda, aga rahvas jääb püsima, kui tal on oma kul­tuur. Tänapäeva Euroopa näitab meile se­da selgesti.

Kui mõnelt välismaalaselt pärida, mis ta mõtleb poola kultuurist, siis võime oodata umbes järgmist vastust: 1. Ta on omapärane. 2. Ta on vana ja tal on rikkad traditsioonid. 3. Ta on Lääne-Euroopa orientatsiooniga, tugevasti mõjutatud ka­tolitsismist jne. Võib-olla keegi lisab veel, et see on „panide” kultuur, tähendades sellega, et selle kultuuri loojaks ja aren­dajaks oli õigupoolest vaid aadliseisus.

Tihti aga unustatakse mainida, et – tänu oma kultuurile – poola rahvas suu­tis üle elada surveaja, et just tol ajal ta lõi endale algupärase elustiili. Kohanedes ebasoodsate elutingimustega, ta andis Eu­roopale uued väärtused, mida ei olnud va­rem tema enda ajaloos. Poola romantism – Mickiewicz, Slowacki, Chopin – kui piirduda vaid paari nimega – oli niisugu­ne kultuuriline jõud, mis ületas kaugelt oma maa piirid. Unustatakse veel sageli mainida, et poola rahval, olles jagatud kolme riigi vahel terve sajandi kestel, puudusid igasugused võimalused normaal­seks arenemiseks. Hoolimata sellest ja tä­nu sellele sündis uus rahvuslik ideoloogia, mis mitte ainult ei levinud kogu Poola rah­va hulgas, vaid mõjutas ka teisi, andes neile eeskuju ja õhutades neid võitlusele olemasolu eest.

Näiteks poola kirjanduses 19-nda sajan­di kestel on seesuguseid teoseid ja kir­janikke, kes teeksid au igale vabale rah­vale.

Nii me näeme, et just poola kultuur oli see, mis kaitsis rahvast täieliku hävine­mise eest. Ei tohi aga unustada, et see suur ja omapärane areng oli ebanormaal­ne. Selle aluseks oli võitlus olemasolu eest ja seepärast see kultuur on tihtigi mittereaalne, eluvõõras, tahtes põgeneda kurvast argipäevast unistuste ja igatsuste maailma. Selle kultuuri eesmärgiks oli an­da rahvale julgust ning lootust. Selletõttu puudub sel kultuuril objektiivne hinda­misvõime. Ta kas kaldub tendentsi, idealiseerib – või vastupidi – nähes vigu, mustab neid liialt ja satub ääretusse pessimismi.

Sellel kultuuril on ainus siht – vaba Poola. See on tema kõrgeim, absoluutne väärtus; kõik muu on abinõuks. Kas jutt on kirjandusest, kunstist või teadusest – kõikjal näeme sama. Meie aga ei pea ar­vama, et see oli egoistlik seisukoht. Va­bastatud Poola pidi avama ka teistele uued horisondid.

Niinimetatud poola messianism, roman­tilise rahvafilosoofia tippsaavutus, õpetas ju, et Poola pidi surema nagu Kristus inim­konna eest ja et Poola ülestõusmine tä­hendab kõigile vabadust ja õiglust maail­mas.

Need visioonid näivad meile tänapäeval ülespuhutuina, liialdatuina, aga kui vaat­leme seda paatoseta, siis peame ütle­ma, et see oli poliitiliselt selgesti nähtud.

Oli ju ka selle aja poola kultuuris liiga palju „rahvuslikkust” – kõikjal pidi ole­ma Poola ja ainult tema. Sellest tuli ka rahvuslike traditsioonide liialdatud jumal­damine.

ütlesin juba, et niisugune kultuuri­areng tõi enesega kaasa omapärase elu­stiili, mis vajutas pitsati kogu rahvale.

Me tunneme hästi seda poola tüüpi 19-ndast sajandist – mässajat, patriooti, kes deklameerib entusiastlikult romantikute värsse, kes iga silmapilk on valmis oma isamaa eest surema, kes aga võib-olla ei oska tema eest elada!

Mitte külm ratsionalism, vaid tunneteküllus oli tolle kultuuri põhielemendiks. Romantism ei olnud mitte ainult väljen­dusvormiks kunstis ja kirjanduses, vaid ta dikteeris kogu rahvale elamis- ja käitu­misviisi.

Poola eliit tundis, et rahva tulevik ei olene mitte ainult aadliseisusest, ja ta hakkas idealiseerima teisi rahvakihte – esiteks talupoegi, siis töölisi. Aga ka see oli enam igatsemine ja unistamine kui leaalne too.

19. sajand seesugustes tingimustes tõs­tis tähtsale kohale poola naise ülesanded. Kui parimad mehed   võitlesid,   surid või saadeti Siberisse ja kindlustesse, siis pidi poola naine olema kodus valvel rahva ideaalide ja traditsioonide edasikandmise eest. Sel viisil sai ta endale kõik mehe õigused, samal ajal aga mõjutades rahva kultuuri ka naiselike joontega.

Teistele kultuuridele ei suhtunud Poola tol ajal objektiivselt. Ta võttis neist omaks ainult seda, mis oli talle kasulik võitluseks. Siin oli ka palju liialdusi, aga samal ajal oli see ka võib-olla tõenduseks rahva tervest instinktist, mis ei tahtnud eksida oma arengu õigelt teelt.

Kurbus, valu ja lein, võitlus ning viha, unistused ja igatsused, põgenemine reaal­susest – need jooned iseloomustavad tolle aja poola kultuurilist palet.

Nüüd on unistused täitunud. Poola on vaba. Endised igatsused on nüüd reaalne elu. See tõi enesega otsekohe kaasa täie­liku pöörde kultuurilises arengusuunas. Esiteks kerkis kõikjal ammu unustatud elurõõm. Kadus Poola, mis varjutas kõike, ilmus igapäevane, harilik elu nagu teistes­ki maades.

Nüüd ei ole realiteediks mitte ainult rahvas, vaid ka riik. Ja sel riigil on tar­vis teissugust kultuuri. Esimeseks mureks oli kõikide mälestuste hävitamine võõra valitsuse ajast. Otsekohe mindi jälle äär­musteni. Kõik, mis oli varem, on halb. Mis vanasti oli püha ja puutumatu, satub nüüd valju arvustuse alla. Samal ajal aga see endine idealism mõjutas ikka veel poola rahvast, kuigi alateadvuslikult, ja nõudis temalt, et ta teostaks asju, mis hämmas­taksid maailma. Hakati vaatlema teisi rii­ke ja rahvaid uue pilguga, tahtes omaks võtta kõike parimat.

Kirjandus hakkas kirjeldama argipäeva ja hariliku inimese saatust – huvist ini­mese enda vastu ja mitte, nagu varem, ai­nult Poola pärast. Kunst nägi uut reali­teeti, hakates maalima kõike, mitte ainult poola maastikke ja stseene poola ajaloost.

Ka poola teadusel laieneb silmaring ja ta annab enesele aru sellest, et ta ei pea mitte olema ainult Poola teenistuses, vaid ta peab end arendama iseenda pärast, röö­biti teiste maadega.

Üldiselt kultuur peab nüüd olema vaba inimese väljendus. Poola kultuuriline tase peab tõusma nii kõrgele, nagu see on parimatel riikidel Euroopas. Peab arendama iseteadvust ja usku oma võimetesse.

Nüüd hakkab Poola hindama objektiiv­selt seda, mis on head välismaal, nagu täieõiguseline rahvas teiste keskel.

Kõikides liialdustes antakse hiljem pikkamööda järele, katsutakse olla ka objektiivne 19-nda sajandi vastu, hinnata seda, mis oli seal head ja väärtuslikku.

Peasihiks on praegu luua tasakaal tunnetekülluse ja kaine mõtlemise vahel. Ei tarvitse hävitada idealismi – vastupidi! Rõhku panna uute ideaalide loomisele, seejuures aga arvestades ka realiteeti. Pearealiteediks on aga praegu Poola riik, konkreetne rahva eluvorm, mitte enam, nagu varem, muinasjutuline rahvas, kes kannatas nagu Kristus.

Elav, konkreetne inimene hakkab siin elama oma elu. See ei pea olema enam legendaarne kangelane, vaid teadlik ja töötav kodanik. Muidugi sellel kodanikul on olemas oma rassi temperament ja fan­taasia, tunde- ja mõtteviis – aga ta peab elada oskama nagu teised.

Riigi idee, indiviidi side riigiga – see on võib-olla kõrgeim poola tänapäeva kul­tuuri saavutus. See ei tähenda aga kõikide individuaalsete õiguste loovutamist riigi kasuks. Poola tahab, et riik võimaldaks oma rahvale kultuuri, mitte aga, et riik oleks kultuuri ainsaks sihiks.

Praegune põlv Poolas erineb juba tuge­vasti oma vanematest. Ta omab voorusi, milliseid ei tunnud ennesõjaaegne gene­ratsioon: kõigepealt selget ja konkreetset mõtlemis- ja väljendusviisi. Vastumeelt on talle udused fantaseerimised ja tühjad fraasid. Ta ei karda olla naeruväärne ja – mis kõige tähtsam – ta ei tee illusioo­ne iseenda suhtes.  Tal ei ole ka alavaär­sustunnet. Ta ei jumalda välismaad ainult selleparast, et see on välismaa, ja lõpuks – ta ei karda kriitikat, sest kartus kriitika ees on orjavaimu tunnuseid. Prae­gune põlv ei ole võib-olla nii heroiline, praegune kunst ja kirjandus ei ole nii vär­vi- ja vaimustusküllane, aga nad on õnne­likumad, arenedes normaalsetes tingimus­tes. Sellel põlvel on palju tööd uue kul­tuuri loomisega, mis ei ela ainult unistus­tes ja fantaasias. Ta tahaks näha, et see uus kultuur leviks kõige laiemate rahva­kihtide keskel. Ta sihiks on, et kõik rah­vakihid saaksid aidata kaasa kultuuri loo­misele. Ta tahab kasutada väärtusi, mis peituvad rahvas ja mis seni uinusid, neist luua uue kultuuri elemendid, mitte, nagu varem, unistades ja idealiseerides, vaid – reaalse töö kaudu, Poola rahvas ei pea olema ainult kultuuri kasutaja, vaid ka kultuuri looja. Regionalism, mis nii tuge­vasti on arenenud Poolas viimaste aastate kestel, on selle tendentsi parimaks näiteks.

Praegune põlv Poolas tahab olla selles lõos iseseisev, aga mitte kaotada kontakti Lääne-Euroopaga. Ida on talle ikka veel võõras ja kahtlane. Selles ei ole mingit nn. „orientatsiooni”. On ainult üks – poo­la orientatsioon, milleks on küllalt tradit­sioone. Uus kultuur ei tohi olla määratud ainult „pühapäevadeks”, vaid peab reali­seeruma igapäevase töö abil, nii tähtsuse­tu kui see ka ei näi olevat.

Vana poola aadellikkus elab selles kul­tuuris edasi; aga see aadellikkus on prae­gu kättesaadav igaühele, kes seda väärib. Need aadellikkuse printsiibid püüavad tõsta teisi enese kõrgusele, mitte laskuda alla nende juure.

Eelmine, mitte vaba Poola aegne kul­tuur õpetas peamiselt isamaa eest ilusasti surema; praegune käsib esijoones ilusasti tema eest elada.

Jerzy Kaplinski

Varamust nr. 9/1938