Kunsti ja teaduse loomispsühholoogia põhijooned.
1.
Iga hariliku sureliku, „keskmise inimese” toiming teda ümbritsevas ilmas on sisuliselt küll mitmekesine ja keeruline, vormiliselt aga siiski väga lihtne. Inimese kogu olemus on liikvel, töötamas, et enese olemasolu kindlustada: ümbritsevate vaenulikkude jõududega võidelda, elamislahedusi luua ja – oma sugu maa peal laiali laotada. Inimese igapäevased elamused esinevad kirjuna põimitusena vajadustest ja nende kaaslastest tunnetest, neist välja kasvanud ihadest ja soovidest, eesmärkidest ja püüetest, ning teede otsimisest nende saavutamiseks, lõpuks, nende täitmist ehk mittetäitmist saatvatest rõõmudest ja kurbustest. Harilik „keskmine inimene” ei juurdle enese elu sisu üle, ei suuda ka aru anda vastastikku kokkupõrkavate ja kaastöötavate elu tõukejõudude üle. Ta ei filosofeeri elu üle, ta lihtsalt elab.
Kui aga hingeteaduse valgusel inimest vaadelda, ta toimingut tingivaid elamusi kuidagi viisi kokku võtta katsuda, siis selgub, et peajoontes kahte liiki hingelised sundused me tähelepanu köidavad. Ühed neist sünnitavad n. n. teadvuse – kõige ümbritseva, selle vahekordade ja inimese vajaduste rahuldamise abinõude tuntuse, teised on tunded – kõigi eluavalduste kaaskäijad ja inimest liikuma panevad emotsionaalsed elamused.
Vajadus tekitab emotsiooni, tunde, tunneaktsiooni, tegevuse; kuid vajaduse rahulduse, teid ja abinõusid valgustav teadvus, inimese tegevust juhtiva tegurina vahele astudes, annab vajaduse emotsioonile tahte ilme. Sellega tekivad aktiivsuse elamused.
Nii traditsioonaalsest kolmekülgsest hingelu jaotusest (tuntus, tunne, tahe) loobudes, on meil tegemist ainult tuntusega ja tundega, inimese hingeelu mõeldava kahekülgsusega, mille väljenduseks inimese igasugune tegevus, eluaktiivsus on.
Neile kahele mõeldavale psühholoogilisele momendile vastavalt erineb ka inimese loov tegevus. Kui kõik praktilise tegevuse kõrvale heidame, siis jääb järele kaks suurt tegevuse ala – teadus ja kunst, mõlemad laiemas mõttes võetud, mis eestkätt loomise iseloomu kannavad. Kuna kõik praktiline tegevus tehnilisena iseloomustatud, olemasoleva ja tuttava käsitamisel on, esineb teaduslikus ja kunstilises tegevuses inimene uue enneolematu sünnitajana. Mitte küll asjade loojana ei mitte millestki piiblilugude mõttes, vaid enneolemata väärtuste loojana, mis elukindlustuse seisukohast vaadates äramõõtmata võimalusi võitluseks olemise eest pakuvad.
Kui sügavale igapäevasesse ellu seesugune loomistöö ulatab ja kuidas ta inimese praktilise tegevusega on seotud, jäägu siin puutumata. Silmapaistev aga on see loomistöö paljude väljavalitute, teadlaste ja kunstnikkude elutegevuses. See, mis „keskmise inimese,” „rahva” juures sidumata, teadvuseta, põimitult praktilise tegevusega mitmesugustes eluavaldustes osaliselt ja juhuslikult avaldub, saab teadlaste ja kunstnikkude juures teadlikuks, kindlasti ettevõetud sihis eluväärtuste, iseduse täielikus eluks ideoloogiliste tingimuste loomiseks.
2.
Seame kõrvu, vaatleme võrdlevalt mõlema – teadlase ja kunstniku loomistööd.
Olles ja jäädes inimeseks kõige oma hinge mitmekesidusega, loobub teadlane omas eritegevuses täiesti tunde ilmast, tunde keelest, nii raske kui selle teostamine ka on. Pahemal juhtumisel jääb see teadusmehe ideaaliks: tundeelule ja ta avaldustele ja mõjudele ema entegevuses mitte ruumi anda. Teaduslikkude tööde mitte- ja ebateaduslikkus olenebki suurel mõõdul sellest, et mainitud nõude vastu patustatakse.
Teadlase loomistegevus on puht mõistuslikkude funktsioonide läbi iseloomustatud. Tajumise (Wahrnehmung, восприятие) elementidest ja faktidest loob ta mõisted, katsete ja kogemuste põhjal indutseerib ta seadused. Keeruline protsess tajumise elementidest konkreetsete mõisteteni ja sealt edasi üleüldisteni abstraktsete mõisteteni, teiselt poolt, nende sidumine lauseteks, tõestusteks ja otsusteks – kõik see sünnib kindlate loogiliste mõtete abil, mõistuse tegevuse seaduste põhjal. Olgugi, et kogu selle töö juures, iseäranis mõistete loomise, nii ka seaduste konstrueerimise protsessis intuitsioon suurt osa etendab, asetatakse lõpuks selle läbi tabatud tõed, et neile teaduse väärtusi anda, ikkagi tagant järele loogilistesse vahekordadesse ja katsepinnale.
Nii, kogu ilma vaatleb teadlane mõistete ja seaduste silmaga, kogu ümbritsev elu esineb ta käsituses mõistete ja seaduste raudriides.
Selle läbi luuakse maailma elu pilt, ilmavaade, mis inimesele räägib mõistete keeles sellest „mis” ja „kuidas” kõik olemas on.
See teadlase loomistöö järeldus – kooskõlaline mõistete süsteem, väljendub teaduslikus teoses, mis vahel loomisprotsessi jälgi kannab, täielikul kujul aga vaba sellest, lausete, tõestuste ja põhjenduste abil inimkonnale ilma teadmist pakub. Kus ja kuidas inimkond seda vastu võtab, on teisel plaanil, iseloomulik on aga selle loomistöö järeldus.
Külmana raidkujuna esineb teadlase teoses ilm ja elu…
Hoopis teistsugusena ja teistsugusel viisil käsitab kunstnik ilma ja elu.
Ka tema läheb välja tajumisest, selle elementidest ja faktidest. Kuid tajumise kaudu saadud elemendid jäävad oma esialgsesse olekusse: kunstnik tunneb ainult hääli, värve, ruumi ja aja elementi. Kui ka need elemendid üleüldise inimliku mõttetegevuse läbi „ära seeditakse”, mõisteteks ja lauseteks moodustuvad, jäävad ka selle läbi saadud produktid kunstnikule tooresaineks, mida ta oma loomistöös tarvitab.
Millesse kunstnik kõik oma tähelepanu juhib, on need tunded, emotsioonid, mis ta hinges tajumise elementide ja nende kombinatsioonide järeldusel tekivad. Suur, kogu hinge valdav tunnete kooskõla on see, mida kunstnik ilma vaadeldes tabada püüab. Just siin avaldub täiel ulatusel inimesele omane intuitsiooni võime. Ilma ühegi retseptita, ilma ,,tunde loogikata” leiab kunstnik oma hinge vajadusi rahuldavaid tundeid elule kutsuva elementide kombinatsiooni.
Tõsi, ka tunnetel on omad seadused, nende ja neid tekitavate asjade vahekorrad on enam-vähem määratud. Kuid kunstnikul on see kadestamisväärt eesõigus teadlasega võrreldes, et tema vaba on oma materjali käsitluses. Kuna teadlase tooresmaterjal, tajumise produkt, otsekohe ilma järelejäägita kindlate seaduste järele tuntuseks ja teadmuseks peab ümber töötuma, on kunstnikul vaba voli seda materjali nii käsitada, kuidas ta ise tahab, kui aga soovitud mõju – teatavat iseloomu ja tarvilikult sügav tunnete kogu on saavutatud. Ei jätku välises ilmas antud kombinatsioonidest, võib kunstnik vabalt enese fantaasiasse süveneda ja seal küllaliselt kujusid leida, mis ta hinge rahuldavad.
Selle vastu on aga teadlane omas loomistöös teises suhtes võrdlemisi vabam kunstnikust.
Et teadmus kõike tajutavat – olemasolevaid „asju” ja vahekordi – eneses sisaldab, ta ise mälestusvõime abil alal hoidub, ei tarvitse teadlane oma loomistöö järeldust ilmtingimata teaduslikus teoses kehastada; ta võib seda eneses seisvana varana kanda, ehk jälle suusõnaliselt osadena edasi anda, ehk ka teadusliku teosena inimkonnale pärandada, – kõike seda selle järele, kuidas tema teguviisi väljaspool teaduslikku loomistööd olevad motiivid määravad. Selle vastu on aga kunstnik tundeliste elamuste liikuvuse ja voolavuse tõttu alati sunnitud enese loodud kujusid asjastama. Õieti seisabki ta loomistöö keskpunkt selles, et intuitsiooni teel kunstiliste elamuste vajadusele vastavat luulekuju leida ja seda otsekohe kunstteoses fikseerida, et sel teel kord tekkinud elamuste võimalust enesele jäädavaks teha. Et juba loodud kunstteos ka ümbruskonnale eneses kehastud kunstilisi elamusi, kunstilist naudingut võimaldab, järgneb paratamatu kunstteose olemasolust.
Selles enese väljendamises, omi elamusi kehastava objekti, kunsttööde loomise juures töötab kunstnik jällegi tajumises antud algelementidega. Värvid, helid, aja ja ruumi elemendid on see materjal, millest ta kunstteose loob, millest tema kogu maailma ehk osa sellest objektina loob, mis räägib ümbrusega tema hinges liikuvail tunnete keelil.
Aga luule, ilukirjandus – sõnade ja neile vastavate mõistete abil loodud kunsttööd ?
Sõnad ja nendega seotud mõistea kui sarnased pole kanstnikule iialgi loomise eesmärgiks, vaid ainult kui inimese intellektuaalsest tegevusest, tuntusfunktsioonide järeldusist ammutatud toores materjal, millest elu kujud, pildid luuakse, mis inimese tundeilma vägevalt liikuma panevad. Ka äärmise sõna ja stiili tähtsuse rõhutamise juures ei esine sõna mitte mõiste, vaid teiste luulekunsti algelementide, rütmi, häälte kooskõla, riimi jne. kandjana.
Seega on kunstniku tegevuse eesmärk kokkuvõetult kuju (Gestalt, образ) loomine, temaga seotud emotsioonide ellukutsumiseks. See kujude abil ilma ja elu käsitamine, olgu see maalimise, muusika, skulptuuri, kirjanduse ehk mõne muu kunsti alal, annab neile ilma ja elu tundmise, koguna ja osadena rikka elamuste sümfoonia.
Nagu eespool nägime, tekitavad emotsioonid tegevust, panevad inimese liikuma. Pinnaks, kust tahe, aktiivsus välja kasvab, on tunded. Nii on ka kunstniku loomistöö sünnitusega, kujuga seotud emotsiooni mõte: inimest ilma ja elu kohta seisukoha võtmisele äratada. Vähe sellest, et esteetiline nauding, veel enam aga esteetiline otsus eneses hindamist – jaatavat ehk eitavat – sisaldab, on tõsiasi, et kunstilised elamused, intensiivne kunstiline nauding inimest värskendavad, aktiivseks teevad, temas elutegevuse vastu huvi tõstavad…
„Saagu” ja „ei mitte”, nii räägib kunstteose tunde keel ümbrusega.
Teadlane loob ilma teadmuse, annab inimesele ilma seaduste raamatu, kunstnik loob ilma tundmise, paneb inimest liikuma, seadust kasutama. On antud seega inimese tegevuseks siht ja jõud, need elu peategurid.
Külm raudne elukuju saab hingeliseks, liikuvaks…
3.
Nii on teadus ja kunst inimese kahesuguse hingeavalduse välised kehastused puhtal koondatud kujul. Ühes sellega on nad abinõuks elu üle valitseda, kõrgemate arenemisastmele tõusta. Ja kui sarnastel, on teaduse ja kunsti olemasolu õigustatud, nende koht inimkonna elus määratud.
Teadus – ilmavaade ja kunst – ilmatunne on mõlemad kõrgemad inimese hinge tegevuse sünnitused, teadlased ja kunstnikud inimkonna loomistöö igavesed tähised…
Kuid sellega pole veel kõik kunsti olu määravad momendid antud. Astume sammu edasi.
Pikal põlvnemisteel arenes inimene välja üleüldisest looduse kätkist, omi suguvendi – õdesid, loomatõugusid ja liikisid kaugele taha jättes. Inimeseks sai inimene ühiskondluse, kollektiivsuse läbi, mis ta arenemise tingimuseks oli. Väljaspool kollektiivset ei ole inimene mõeldav. Vähem väline, füüsiline arenemine, vaid just inimese vaimu arenemine, ta mõistus, tunded, kogu hingeelu mitmekesidus oleneb kollektiivsusest. Kollektiivsus määrab inimese vaimlise kuju, vormiliselt ja sisulikult. Seda inimese olenemist kollektiivsusest tunnistab ka keel, see inimese vaimuelu väljendusvahend. Ei ole keelt ilma kollektiivita, olgugi et on kollektiive ilma keeleta…
Inimene on kollektiiviga, kogususega lahutamata üks; mis aga sugugi ei keela inimese kui iseduse peale vaatamast, iseduse õigusi tunnustamast. Kuid võib kõnet olla individualismist psühholoogiliselt, sotsioloogiliselt on see absurd …
Seda tõde kultuurajaloolisena aksioomina toonitades peab järeldama, et iga inimese tegevus üleüldisse eluvalda kuuludes, eestkätt kollektiivsusse puutub, kollektiivsust arvesse peab võtma. Iseäranis on see maksev nende kohta, kes otsekohe teadlikult elu looma on kutsutud, keda inimlik loomisetung juhib. Muidugi, suuremal jaol puudub see kollektiivsusest rippuvuse tunne, on püüdeid seda koguni eitada, iseduse primaati kuulutada. Kuid selle peale vaatamata ei kao sellega mainitud vahekord kunstniku ja kollektiivsuse vahel.
Kui ülevaatliku filosoofilise pilguga kõike teaduse ja kunsti tööd mõõta, nende kohta inimkonna arenemisloos määrata, siis selgub, et see on täielikuma elu loomine, kollektiivsuse ja t e m a läbi täielikuma iseduse täielikuma individualiteedi loomistöö.
Sarnasel arvamisel on ka ajalugu, see suur elu ja rahvaste üle kohtumõistja. Kõik, mis mainitud loomise märki eneses kannab, on ajalugu tõe, ilu, kunsti ja õigluse aujärjele tõstnud, kuna kõik vastupidise väärtusega tegevus teise hindamise osaliseks on saanud.
Nii on olnud ja nii saab olema…
Hugo Reiman
Ilost nr. 4/1920