Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

1

Iga Eesti kirjanik, kes ei nõjatu väliseeskujudele, vaid loob ise­seisvalt, on tõupärane ning rahvuslik kirjanik. Isegi sellisel juhtumil, kui ta ideeliselt eitab rahvust ning omariiklust, omab tema looming rahvuslikke ning tõupäraseid tunnuseid. See kõik muidugi maksab ainult talendi kohta. Sulesorkijad võivad juubeldada eestlust või in­ternatsionaali, kummalgi juhtumil ei tule nad rahvuslikus loomingus arvesse.

Mida suurem talent, seda lähemale tuleb ta tõuliselt oma rahvale. Me võiksime öelda: õppige ennast tundma oma andekate kirjanikkude kaudu!

Meie kirjanduslugu on lühike, suurte talentide arv üpris kasin, seepärast meie tõuline tunnetamine poolel teel, selguseta ja vaieldav.

Soodustagem talente ja loomingut – rahvas leiab siis iseenese oma kirjanduse kaudu. Samuti kui rahvaluulest folkloristid selgita­vad tõutunnuseid möödunud aja kohta, nõnda võib oleviku ja tuleviku kirjandus aidata nüüdis- ja tulevpäevi rahval tunnetada isennast.

Omapärasus avaldub talendika kirjaniku juures juba psühholoo­gilises struktuuris, emotsionaalses või intellektuaalses meelelaadis, lahtises või suletud temperamendis, juhtidele anduvuses või kriitilises suhtumises, sisetungis individualismile või kollektivismile, staa­tilises või dünaamilises elutungis, loodushardas või loodusvallutavas põhitundes jne.

Kui meie kirjaniku juures arvame maha tema puhtisikulised ja erandlikud talenditunnused, siis jääb meile järele puhas tõuline oma­pära.

Gustav Suitsu loomingut vaadeldes puudutan ta tõupäraseid põhitunge vaid mööda minnes. Siin huvitab meid tema ideede- ning aatering, niipalju kui see puutub Eesti rahva eluasemesse-maasse, töösse, saatusesse.

Siin kerkivad esile Suitsu n. n. rahvuspoliitilised ning sotsiaalpoliitilised ja sotsiaaleetilised luuletused, mis moodustavad tema luuletuste enamiku.

     

2

Juba Suitsu luuletuskogude kerge lehitsemine veenab meid, et Suits on aatevõitleja, kelle kõrge eetos on väljaspool igasugust kaht­lust. Aateluuletajana Suits on mehine ning julge vallutaja, rohkem intellektuaalne kui emotsionaalne. Selles laadis ta paneb töösse oma iroonia ja sarkasmi, ei kohku kallale tungimast autoriteetidele. Tun­netatud ja ka aistinguliselt elavaks saanud eetos annab Suitsule koh­kumatu vaimse rühi. Vabadus, sarnasus, inimvendlus, ühtekuuluvus – see on aatevõitleja jõuallikas, millest ta joob.

Aatevõitlejana G. Suits põleb ehtsas tules, ning meie tunneme selle tule külgetõmbamisvõimu, soojust ja juhtivust.

Ajuti küll tõusevad ainult mustad suitsusambad sellelt kütise-maalt, kus aietab Suits, kuid ka siis teame meie, et tuleleegid pea tõu­sevad. Antud võrdkuju tahab seda öelda, et Suitsu võitlejalust ja võitlejatuju mõnikord lähtub väheolulisest, puhtsubjektiivsest isik­liku prestiiži säilitamisest või väikesest auahnuse kuradikesest.

Õnneks on neid mõõnakohti väga harva.

Isikuelamusis G. Suits on palju tagasihoidlikum, tasakaalukam ja suletum. Teatav kinnisus ja häbelikkuski valitseb ta armulauludes. See kinnisus ja tagasihoidlikkus, mis nagu häbeneks ja kardaks oma hinge salajamaid maastikke näidata, osutab üldist tõupärast joont. Sellest kinnisusest võib eestlast välja juhtida kas kehaline või vaimne joovastus, ajanarkoos, nagu seda näitas „Siuru” luulepõiming.

Huvitav on siinkohal ära märkida julge ja kohkumatu aatevõitleja isikuelamuste salatsemist, seda kinnist ja varjule pandud teist hinge, seda teatavat elupelgu, maapagu. Nii tüüpilised on Tuulemaa luuletused „Ootamatused” ja „Nebuloosa”, milles „Õ rn, häbelik su hing mu poole huljus” ja „Meid kannatuse vaprus hulgutas” on kui märksõnad sellele laadile.

Mitmet moodi võib mõista seda tundmuste maapagu. Võib ole­tada tõulist häiret, mis sordiinitab tundmusi, võib oletada vitaliteedi puudust, kuid võib arvata ka, et aatevõitlejas kirglikkus jõupingutusi tühjendab, mille järele saab tarvilikuks puhkus ja mõtlik maapagu. Alati aga võime konstateerida Suitsu juures pärast aatevõitleja tungi välismaailma tagasitõmbumist isikuelamuste maapakku. Selle läbi ilm­neb Suitsu luuletaja olemuse dualism, mitmepalgelisus. Suits lunastub aatevõitluses, isikuelamuste maapagu jääb jõureservide hankimise ajaks, vallandumiseks ja puhkuseks välismaailma vallutamisel.

Suitsu kui aatevõitleja ja välismaailma vallutaja luule esikülge vaadelgem nüüd lähemalt.

      

3

Aatevõitluse sünnimaa, kodupaik ja ka lahinguväli, kust G. Suits lähtub ning kuhu ta ikka ja ikka tagasi pöördub, on rahvuslik kollek­tiiv. Selle rahvusliku kollektiivi piirides tahab ta teostada inimsuse aadet, orgaanilist ühtlust ja kokkukuuluvust kogu inimkonnaga. Rah­vuslik kollektiiv, mille raamides Suits peaasjalikult võitleb, kuulub kontsentrilise ringina inimkonda.

Kui vaevalt keegi, elab G. Suits kaasa Eesti rahva saatust, teeb sellega kaasa kõik tõusud ja mõõnad. Siit põlvnevad kõik Suitsu rah­vus- ning sotsiaalpoliitilised luuletused. Veel äsja formuleeris ta oma rahvusliku credo järgmiselt: „Olgu eesti keele ja rahvuse armastus meie elutahte lahutamatuks osaks. Tahes või tahtmata peame ennast pooldama kokkupuutes teiste suurustega. Ise­olemise evangeeliumi täiendavate suhete vajadust ei saa keegi salata.” (Looming nr. 1. 1934. a., lk. 109, – „Ankeet kultuurpoliitilisest vä­lisorientatsioonist”).

Juba sellest piisaks Suitsu seisundi illustreerimiseks rahvusküsi­muses, kuid laseme kõnelda luuletuskogudel.

Noore Suitsu „Elu tule” emotsionaalse värvinguga paatos hüüab virgutussõnu noorusele, kelle aeg on tõusta ning kuulutada kadu vilet­satele. Selles laulus on Suitsul võetud selge aatevõitleja seisak. Ta ei lähtu veel selginud rahvus- ja sotsiaalpoliitilisest kriteeriumist, pigemini usaldab ta oma noort ja tundlikku südant. Seepärast saidki Elu tule laulud noorusele nii mõjurikkaiks juhtlauludeks. Ajalugu on näidanud, et noorel Suitsul ometi õigus oli oma tundmusi usaldada – kuigi ta aated vahepeal liivasse maeti – kui ta priiuse päevaks kir­jutas luuletuse „Lõpp ja algus”. Oli tõesti lõpp vanal ja algas uus.

Noorte tunglemiste uimas hakkab Elu tules ikka selgemalt ja sel­gemalt aimuma see ihalduste objekt, mille poole pöörduvad noorte pilgud. See objekt ja konkreetsus on kodumaa rahvas ja tulevik. Siin veel G. Suits tarvitab hiljemini täiesti Suitsu poeetilisest leksi­konist välja suletud sõna isamaa:

    „See kerkis üles nagu merelaine,

    mu hinge iha, usk ja lootus – isamaa.

    See oli päike minu aadetele,

    kui taevatuil kuldas noori mõtteid ta.”

Siia juure kuuluvad salmid luuletusest „Tulevik”: „Itaalia – nii olgu Eesti tulevik. / Nii noored tahavad, et paistaks silma.”

Itaalia on siin poeetiline ideaalkuju kõigest kaunist. Suits asub juba sisustama oma ideaalse rahvusriigi mõtet ning näitama teed sel­lele ideaalsele rahvusriigile. Kolmas salm annab lahenduse:

    Kuid tean siiski nõiasõna mõjusa,

    mis kaljusid võib paigast paisata.

    Töö selle nimi on, töö ilma võitja on –

    ta vägevamalt astub kui Rooma leegion.

Rahvuspoliitilisest seisukohast lähtudes mõistame ka „Noorte seppade” laulu rahvusliku ideaalkodu ehitamisel ning raua raiumisel.

Nooruse kõrge eetosega, mille sisuks on rahvusliku ideaalkodu ehitamine, on haaratud kogu Elu tule aatelaulud: „Mehed”, „Noorte laul”, „Raudlaul”, „Ühte laulu tahaks laulda”, „Laul orjadele”, „Rumal uni”, „Needmine”, „Oma saar” jne.

Vastavalt aatetunglate põlemisele noore luuletaja rinnas omab ka maastik ja loodus seda lõõmavat kiirgamist. Siin tuleb vahele tä­hendada, et G. Suitsu loodusluule ei näita mitte iseseisvat olemust, vaid on pigemini luuletaja meeleolumaastik, transformeeritud läbi vastava tundluse.

Seda näeme kohe Tuulemaas, milles pettumuste elamused mana­vad esile „Värisevate haabade”, „Soolaugaste” luulet. Muidugi mõjub siin kaasa tugev sümbolismi sissemurd G. Suitsu luulesse.

Sümbolistliku luuletajana andunud rohkem isikuelamusile, Suits ei unusta siiski aatevõitlust.  Ta on Tuulemaas küll rünnakuktulelt taganenud rindetagustele positsioonidele, kuid rahvus- ja sotsiaal-poliitilised luuletused ei jää mitte sündimata.

Valitseb siiski resignatsioon, pettumus, tagasitõmbumine. Sellele vastavalt kohaneb ka loodus:

    Maa tuuline mull’ harida on antud,

    ei teinud seda luule viinamäeks,

    mu vaimustused liivasse on kantud.

Nõnda sõnastab G. Suits oma olukorda „Tuulemaa II” nimelises luuletuses.

Jah, Elu tule rünnakuluule paatos on liivasse kantud. Pärtlipäeva rajud laastavad maad, Volbri tuuled hõikavad valjult ja on „poris va­baduse vaod”. Painajalik surutis, lootusetus ängistab maad ja inimest, Suits laulab:

    Päevast veel valutab pää.

    Uneks ka öö pole hää

    kodumaal siin.

    Röövitud nooruse usk.

    Südames imelik tusk.

    paenaja piin.

    Tundub kui tõstaks sääl käe

    tapmiseks, mida ei näe,

    põrgulik vaim.

    Tundub, kui hüüaks mu vend.

    Aga ei anda saa end

    appi mu aim.

On ilmne, et Suits kogu oma olemisega kannatab selle poliitilise ja rahvusliku surutise all, mida tõid aastad peale 1905. a. revolut­siooni. Samasugusest kannatusest ja lootusetusest vestab luuletus „Meie aja muinasjutt”.

Kannatus kodumaal tõuseb äärmuseni. Seda tajub Soomes suure vabadusega harjunud luuletaja, kes aga siiski kogu oma närvikiududega kodumaa ja ta rahva saatuse külge on köidetud.

Painajalikus meeleolus hakkab luuletaja kahtlema isegi oma rahva elujõus, sellises kannatuses ta sõnastabki luuletuse „Laul Eestist”. On selge, milline valurikas tee viib selle luuletuseni, millest kajastub lõpmatu lootusetus:

    Õudne kui needmine ajalugu,

    maha tallatud jõuetu sugu,

    kõverad, küürakad vaevakased,

    juurtega, juurteta mädasoo mülkas.

    See on Eesti.

Tuulemaa luuletuskogu osutab siseheitlusi, mis ähvardab lõppeda kadumisega. Pole enam unistadagi millestki, pole loota enam enesele midagi. Vahest veel teistele, kui koidavad kauged ajad. Luuletis lõpeb järgmise salmiga:

    Laulame tundes, et varakult kaome,

    siia neetud soo sisse vaome.

    Millest aga unistame, surmalapsed?

    Paremast – teistele elupäevast.

    Eesti p ä e ν a s t.

Painajaliku südamesaatuse käest otsib luuletaja pääsu põgene­mises üksindusse, vaimsete mägede kargesse õhku, isikuelamustesse, lembelauludesse, helgesse suvipäevasse. Kuid kõik see on asjatu katse. Tagasitõrjutud aatevõitleja süda toob luuletaja ikkagi alla lumiseilt kõrgustikkudelt Eestimaa soolaugaste juure. Ta otsib hinge­rahu põhjamaa looduses, näeb varajast lund ja hingab karge ja külma talvise hommiku õhku.

Vaheti Suits haarab endise pealetungija paatose, hüüab: „Elagu elu, mis põletab rinda!” Paatoslikud puhangud ei kesta aga kaua. Roosteudude märg lööb haljendavaid lehti, umbsaod varjutavad kõik rajad. Eesti päev ei köida veel.

Aga kas siiski mitte? Järelejätmatu võitleja meel ei ole veel surmaküps. – „Ja kevad tuleb siiski /ju aknal koputab./ Ju esimesi piisku/ta aknal loputab.”

Süda ihkab lohutust, meeled janunevad uskumist. Kui muidu roosteudude märg kõiki lahutab, siis jääb kodumaal ometi midagi jä­rele, mis meid ühendab. Ja see miski on rahva vaimline looming – Vanemuise kannel. Kuuleme selle nimelise luuletuse lohutavaid akorde:

    Mis see sääl sätendab lootuse valgusest?

    Märk see on loomise nädala algusest.

    Heledalt helkimas üle Eesti

                  Vanemuise kannel.

    Midagi, midagi on meil küll liikumas,

    metsades mühamas, lainetel kiikumas.

    Kevad vist! Hõiska siis valjusti,

                  Vanemuise kannel.

    Kui aga kuristikud üksteisest lahutavad,

    vihade veed meie vahel vahutavad,

    jääb see ükski veel ühiseks meile –

                  Vanemuise kannel?

Viimase lause paneb G. Suits küsimärgi alla. Kas peame nüüdis­hetkel sedasama tegema?  Praegusel siseheitluse ajajärgul?

Tuulemaa ajajärgul eesti rahvas moodustab rahvuspoliitiliselt allasurutud terviku. Seepärast sulavad rahvuspoliitilised ning sot-siaalpoliitilised laulud üheks aateluuleks. Erinemine tuleb, kui Suitsu poolt lauldud Eesti päev tõeliselt koidab.

Seda erinemist demonstreerib meile 1922. a. ilmunud luuletuste kogu Kõik on kokku unenägu.

Selles kogus G. Suits jääb põhitoonilt samaks aatevõitlejaks, kes ründab ning taganeb maapakku, loodusesse, subjektiivsete elamuste juure.

Kõik on kokku unenägu sisaldab luuletusi 1913.-1921. aastani. See luuletuskogu moodustaks enesest nagu suure looga, mille kõrg­punktil seisab rahvuspoliitiline luuletus „Tõsta lipp” (lk. 140).

Selles rahvuspoliitilises lippluuletuses, milles G. Suits annab tõo­tuse sinimustvalge trikoloorile, ei unusta ta sotsiaalset punast lõime. Seni kuni Eesti trikoloor lubab unistada tööeetosele rajatud vabarii­gist, seni G. Suitsu rahvuspoliitilised luuletused ei erine sotsiaalpolii­tilist luuletusist. Kui aga teostub Eesti vabariik, poeedi rahvuspoliitiline unistus, asub Suits kohe selgitama eesti lipu, – Eesti iseseis­vuse sisu. Ja siin ilmnevad lahkhelid rahvuspoliitiliste ja sotsiaal­poliitiliste luuletuste vahel.

Nagu eelpool öeldud, moodustab Kõik on kokku unenäo nimeline luuletuskogu mäekupli, mille tipul seisab rahvuspoliitiline „Tõsta lipp”. Aastast 1913 algab G. Suitsu luule tõusma selle tipuni, et siis alata laskumist teisele poole kupli kallakut. Läbi maailmasõja palan­gute, kus luuletaja südame ja aateunistuste päevikuks oleksid kui aas­tatesse mahajäetud luuletused, nagu „Luxembourgi aias”, „Krupp”, „Kahekordne sügis”, „Sapine kuu”, „Kelle eest?”, „Koduhõllaus”, „Udulinikus” jne. – viib välja rängast ringist.

Algab uus ajastu – soovunelmate täitumine, vabaduse pulm, va­baduse tuljak, internatsionaal, revolutsioon – ning iseseisev Eesti, kes tõstab oma lipu.

Me teame, et G. Suits aktiivselt osa võttis Eesti lipu tõstmisest. Selle juures olid tal omad soovid ja ihad, mis on väljendust leidnud juba Elu tule paatoses ning Tuulemaa resignatsioonis.

Elu tules leiab Suits sõna töö, mis võiks Eesti lumevälju muuta õitsevaks aiaks. Juba siit peale tungib Suitsu aatevõitleja meel selle poole, et ühes rahvuspoliitiliste unistustega pääseks võidule ka tööeetos. Üheks pilgukski ei unusta Suits sisu, mida peaks tema arva­mise järele sisaldama mõiste Eesti.

Nõnda jõuabki ta Eesti töövabariigi juure, mille eest ta võitleb ja millest ta esimesena ja eelkäijana unistab. Ka sellest võitlusest ja neist unistusist on säilinud tolleaja Suitsu luules luulepäeviku lehe­külgi, näit. „Hüüdja hääl”, „Köbenhavnis”, „Kasper-teaater”, „Eelkäija jutustus”, „Lippude vahetusel”.

Siit peale algab kallak allapoole. Luuletajale saab järkjärgult sel­geks, et saabunud Eesti trikoloor ei kanna eneses seda sisu, mida ta tahtis sinna panna. Rahvuspoliitiline vorm teostus, kuid sotsiaalpoliitiline sisustus jäi lippude vahetuste ajal õhku rippuma. Suits oli küll soovinud punalippude lahkumist, võidelnud rahvuspoliitikuna nende vastu, kuid oli teinud seda lootuses lahendada sotsiaalseid kü­simusi rahvusliku kollektiivi enese raamides.

Kui nüüd Eesti trikoloori all võidule pääses Vana Tühi, tõusik ja munder, kui tööeetos, humaansus, vabadus tallatakse jalge alla, siis astub Suits välja opositsiooni, teostab uue vaimse maapao, kust ta ette võtab aatevõitleja rünnakuid, töö, õigluse, humaansuse nimel.

Loodame, et poeedi unistused täide lähevad, et tulevad ajad anna­vad Eesti mõistele selle sisu, mille eest võidelnud luuletaja, loodame, et ka praegustel ja tulevastel hetkedel meid ühendab Vanemuise kan­nel – Eesti vaimne rahvuslik looming.

H. Visnapuu

Loomingust nr. 2/1934