Pilguheit jugoslaavia oleviku kirjanduslikku olukorda
Väikerahvaste kirjanduslik areng ei paku sageli kaugeltki vähem huvi, kui suurrahvaste oma: kui viimane annab oma suurte ajalooliste kogemustega suundade avastamisel ja vaatepiiride avardamisel tõhusat eeskuju, siis on teiste väikerahvaste kirjanduslik areng sama sageli otse hädavajalik uute suundade ja avardunud horisontide mugandamisel ja korrigeerimisel.
Selles suhtes tohiks olla eriti õpetlik jugoslaavia kirjandus, millise nimega me märgime sealset kirjanduslikku arengut peale maailmasõda, s. o. viimase neljateistkümne aasta kestes, mil nii ligidased hõimurahvad, kui serblased, kroaadid ja sloveenid, on elanud ühises rahvusriigis – Jugoslaavia kuningriigis, mis enne diktatuuri kandis nime: serblaste, kroaatide ja sloveenide kuningriik
Sama mitmekesised, kui olid need ühiskondlikud, poliitilised ja usulised mõjud, milles sündis serblaste, kroaatide ja sloveenide vaimlise kultuuri taasärkamine 19. sajandi keskel, sama erinevais oludes on jätkunud nende arengki. Endises Serbia kuningriigis elavad serblased allusid oma kultuurilises arengus bütsantsiliste mõjutuste kõrval vene ja islami kultuurile, olles kuni 19. sajandi lõpuni pea täielikult eraldatud läänepoolseist kultuurmõjudest. Koguni vastandlikku aga näeme nende serblaste juures, kes asusid endise Austria-Ungari kuningriigi pinnal. Türgi valitsusaegadest olid nemadki pärinud islami usu (Bosnias ja Hertsegovinas), kuid olid käesoleval sajandil eraldatud oma suure hõimlase, venelaste, uuema kultuuri mõjudest, olles asetatud juba administratiivselt Austria saksa mõjupiirkonda.
Kroaatlased aga, kes on eranditult katoliku usku, on saanud ühes usuga läänepoolse, peamiselt saksa, osalt ka itaalia kultuuri osalisteks; alles hilisemal ajal, 19. sajandil, algab kroaatlaste tugev emantsipatsioon ja tung vabaneda neist kultuurilistest ainumõjudest ja pääseda prantsuse kultuuri ringi, mis kirjanduse ja kunstide alal ongi teostunud. Nagu katoliku usk on kõikjal vajutanud kirjandusele oma ilme, nii näeme ka kroaatide kirjanduses, milles hiljem on pääsenud valla teinegi suur emantsipatsioon: püüd vabaneda igasugustest usulistest traditsioonidest.
Jugoslaavia tänapäeva kolmanda rahva, sloveenide, kirjanduslik areng on olnud ligidalt sugulane kroaatide omaga, mis, eeskätt on tingitud ühisest katoliku usust ja samadest kultuuri mõjupiirkondadest, vahest selle vahega, et kui kroaatidel oli peamiseks mõjutajaks germaani kultuur, siis sloveenidel itaalia ja alles teises järgus saksa. Selline oli olukord minevikus, mil need rahvad moodustasid teiste riikide enam või vähem rõhutud vähemusrahvad, kelle kultuuriline vaba areng oli tunduvalt tõkestatud. Tänapäev võib seda öelda vaid veel 300 000 sloveenist, kes on jäänud Itaalia alla ja kellele seal pole võimaldatud omakeelset algkooligi, milline asjaolu ongi olevikus suurimaks tüliõunaks Jugoslaavia ja Itaalia vahel. Vähemusrahva selline algelisemategi nõudmiste täieline ignoreerimine tundub seda teravamana, et 1 600 000 hingeline sloveeni rahvas on kõigist slaavi rahvastest kõige kultuursem, kuna neil puuduvad täiesti kirjaoskamatud ja kuna see rahvas on andnud juba minevikus rahvusvaheliselt silmapaistvaid kultuurtegelasi.
Nagu Jugoslaavia riiklikus elus kuningas Aleksandri diktatuuri väljakuulutamisega on täiesti kõrvale heidetud kõik autonomistlikud põhimõtted, nii on seal tänapäeval alanud võimas unifitseerimine ka vaimlisel alal, mispärast kuuleme juba sageli serbia, kroaatia ja sloveenigi kirjanduse asemel üldnimetuse „jugoslaavia” kirjanduse tarvitamist. Kui endistest autonomistlikkudest põhimõtetest on midagi üheõiguslikku veel järele jäänud, siis on see vene ja ladina tähestiku tarvitamise üheõiguslus, mis on ametlikult tänapäevalgi veel maksmas. Kui serblased ja Jugoslaavia pealinn Belgrad tarvitavad peamiselt vene veidi täiendatud tähestikku, siis kasutavad kroaadid ja sloveenid üksi ladina tähestikku. Noorsugu koolides peab aga mõlemaid tundma õppima. Vene tähestikul on serblaste juurest türgi rasketel aegadel olnud täita suured omakultuuri alalhoiu ülesanded, millega see on omandanud paljude serblaste silmas mingi ajaloolise pühaduse paiste, ja kuna serblased on tänapäeva Jugoslaavia valitsuses mõõduandvad, siis ongi vene tähestik kõigis ametlikes teadaannetes alal hoidnud esikoha. Tõenäoline on siiski, et ligemas või kaugemas tulevikus ladina tähestik kogu riigis maksma pääseb.
Keeleliselt on serblased ja kroaadid üks rahvas, kuna võib kõnelda vaid mõningaist murrangulisist erinevusist, mis on täitsa loomulik, kui arvesse võtta seda suurt pindala, millel elavad selle rahva liikmed, kohati võrdlemisi hõredalt ja lahutatud mäestikkudest, kõnelemata sellest, et minevikus on serbo-kroaatide keeleline areng sündinud eri riikide maa-aladel.
Keeleliselt võiksid küll sloveenid moodustada eri rahvuse, kuid siingi on keeleline sugulus niivõrd suur, et teineteise mõistmine pole takistatud. Etnograafilistel piirimail kohtamegi sageli kirjanikke ja luuletajaid, kes kasutavad oma teostes mingit sloveeni-kroaatia keele segu.
Peale keeleliste ja kultuuriliste erinevuste on serblasi, kroaatlasi ja sloveene üksteisest eraldamas nende majanduslik olukord, sest Zagreb kroaatide ja Ljublana sloveenide keskustena on majanduslikult valitsemas Belgradigi, kuna nad viimase majanduslikes ettevõtteis omavad umbes kolm neljandikku kapitalidest. Jugoslaavia oleviku kirjandus, on koondatud peamiselt kolme keskusse: Belgradi, Zagrebi ja Ljublanasse. Kolme nimetatud linna kirjanduslik elu ja neis elavad kirjanikud määravadki tänapäeva Jugoslaavia kirjanduse ilme. Tõsi, kirjandusliku ja kunstilise elu tuiksoon lööb ka Jugoslaavia teistes suuremates linnades, kuigi nõrgemalt, nagu muistses suures kultuurkeskuses Dubrovnikus Adria mere kaldal, võisteldes Dalmaatsia suurema linna Splitiga kunstide harrastamises; ka Sarajevo avaldab muhameedliku keskusena nõudlikkust serbia kirjandusliku elu jumestamises, ja Lõuna-Jugoslaavias on Skople ülikooli avamisega tekkinud kirjanduslikudki harrastused, kuna põhjas, Belgradi külje all, püüavad kirjanduslikult maksvusele pääseda Novi Sad’is asuvad kirjanikud. Kuid need kõik moodustavad ainult üldist ilmet täiendavad kõrvalharud, mis tänapäeval üksikuina võetult siiski ei moodusta mingit kandvamat osa jugoslaavia kirjandusest.
Teatud antagonism Belgradi, Zagrebi ja Ljublana kirjandusliku elu vahel on ju täitsa loomulik, ja peamise kurtmisena kuulsin ma kahe viimasena nimetatud linnade kirjanikelt, et Belgradi arvustus ja välisinformatsioon näeb enamasti ikka ainult oma kirjanikke ja asetab need alati ning kõikjal esikohale.
Jugoslaavia oleviku kirjandusega tutvumisel on väljast tulejal võita suuri ja ikka sama raskusi, mida kohtame pea kõikjal väikerahvaste kirjandusega tutvumisel: puuduvad vajalised ja vastavad kirjanduslikud allikad, arvustuslikud teosed, mis annaksid ülevaate oleviku kirjandusest. Pea kõik olemasolevad kirjandusarvustuslikud teosed lõpevad ennesõja aastatega, mida Jugoslaavia suhtes tuleh arvata juba 1912. aastast peale, s. o. Balkani esimese sõja algaastast..
Jugoslaavia oleviku kirjandusega tutvumisel tuleb seepärast appi võtta peamiselt Belgradi, Zagrebi ja Ljublana kirjanduslikke ajakirju, millest leiame ka võrdlemisi rikkaliku materjali, kuna ei ole just väike Jugoslaavia kirjanduslikkude ajakirjade arv. Eriti võime seda märgata Zagrebis, kus ilmub 150 000 elanikuga linna kohta tervelt 8 kirjanduslikku ja poolkirjanduslikku ajakirja, mis tohiks olla enam kui küllaldane.
Belgradis on viimaste aastate kestel juurde tekkinud rida vägagi häid ajakirju, nagu Kritika, kuid paljudki neist on pidanud aineliste raskuste tõttu lõpetama oma ilmumise. Kaks pikemaealist seal ilmuvat ajakirja kannavad nime Srpski književni Glasnik ja Misao (Mõte). Lisaks võiks kolmandana nimetada Belgradis õige levinud Novi Sad’is ilmuvat ajakirja Letopis Matice Srpske. Kolme nimetatud ajakirja ümber on koondunud kõik paremad kirjanduslikud jõud Põhja-Jugoslaaviast ja neid loetakse ka kuningriigi lõunapoolseis osis. Kõigi ajakirjade tiraaž kõikuvat 1 000-5 000 eksemplari vahel, kuna honorar tõusvat levinenumais kuni 800 dinari (= 56 kr.) trükipoognast meie Eesti Kirjanduse kaustas, üksikuil juhtumeil aga ka veel kõrgemale. Belgradi ajakirju oleks raske eraldada nende suundade järele, küll aga on Zagrebi ja Ljublana ajakirjanduse juures iseloomulisemaks jooneks nende kindlamad kunstilised pooldamised, enam-vähem väljakujunenud suunad.
Zagrebi ajakirjadest olgu esimesena nimetatud Savremenik, mida annab välja kroaatia kirjanikkude ühing ja toimetab luuletaja L. Vizner. Ajakiri ilmub juba 24 aastat, kuna väljaandev ühing on võrdlemisi laialise platvormiga.
Varem ilmus Riječ päevalehena, kuid muutus siis nädalkirjaks, mis aga pühendab väga palju tähelepanu kultuurküsimustele. Humorist A. Kovač on selle ajakirja kirjandusliku osa kandvaim jõud, kuna tema proosa kõrval on veel väga head selle ajakirja teatri- ja muusikalised ülevaated.
Kirjanduslikele küsimustele pühendab küll vähem tähelepanu, kuid on oma üldiste artiklite poolest väga soliidne Milan Čurčini toimetatud ja väljaantud ajakiri Nova Evropa, mis viimasel aastal on, tõsi küll, kaldunud rohkem ühiskondlike küsimuste lahendamisele. Ilukirjanduslik osa puudub sel ajakirjal täiesti.
Hrvatska Prosveta on Zagrebi katoliiklikkude kirjanikkude Ühingu häälekandja ja selle toimetajaks on andekas arvustaja Ljubomir Marakovič, kellelt on ilmunud huvitav kriitiliste artiklite kogu ja kes ise ongi kandlvaim jõud nimetatud ajakirjas. Meie Eesti Kirjanduse Seltsi taoline ühing Matica Hrvatska (Matica nimelisi kirjanduskultuuri ühinguid leiame meie koigi lõunapoolsete slaavlaste juures) annab välja väga kaunist ja representatiivset ajakirja Hrvatska Revija, millel on tunnustatud seisukoht Zagrebi (kirjanduslikus elus, kuigi oleks raske väita, et tal oleks tänapäeval juhtiv koht kroaatia kirjanduses,
Zagrebi Književnik on omandanud silmapaistva seisukoha juba selle tõttu, et nimetatud ajakirjas avaldab oma töid M. Krleža, keda loetakse õigusega tänapäeva Jugoslaavia suurimaks kirjanikuks. Ajakirja muu kaastöö jätab sageli nii mõndagi soovida. Zagrebi teistest ajakirjadest oleks veel nimetada: peamiselt noorsoole määratud ajakiri Mladež, mida toimetab arvustaja A. Barc, kuid tähelepanu väärib ka selle ajakirja ilukirjanduslik osa, siis Literatura, Život i rad (Elu ja töö) ja ajakirjanikkude ühingu väljaandena ajakiri 15 päeva.
Zagrebi kõik ajakirjad jagunevad kas katoliiklik-konservatiivseiks või liberaalseiks, kuna viimased jälle oma vabameelsuse suurema või vähema ulatuse järele erinevad mitmesse eri rühma.
Sloveenide keskuse Ljublana ajakirjadest nimetaksime eeskätt kahte juhtivat: vabameelsetele kuuluv Ljubljanski Zvon on ilmunud juba üle viiekümne aasta, kuna katoliiklaste ajakiri Oom in Svet on asutatud ka juba enne maailmasõda, mille kestel Isidor Cankar selle tõstis juhtivale kohale. Tänapäeval on juba raugenud see äge generatsioonide vaheline võitlus, mis veel mõni aasta tagasi lõhestas sloveeni kirjanikud mitmesse üksteisega ägedas võitluses olevasse rühma. Nüüd on tekkinud kirjanikkude võrdlemisi rahulik koostöö, alates kõige vanemaist kuni kõige nooremateni ja ainukeseks eraldavaks lahkheliks on praegu jäänud vaid usulise aluse pooldamine või eitamine kirjanduslik-kunstilistes küsimustes.
Kuna sloveenid on eranditult katoliiklased, siis pole imestada, et usuline mõjupiirkond on võrdlemisi laialine ja et tänapäeval on katoliiklastel peale Oom in Svet veel kaks teist enam-vähem kirjanduslikku ajakirja kasutada: Čas ja Mladika. Vabameelsed kirjanikud pole nii hästi organiseeritud, väljaarvatud üksi sotsialistid, kel on oma ajakiri Svoboda, kuna aga ühingu Slovenska Matica samanimeline ajakiri moodustab selle erapooletu areeni, milles seni on leidnud; avaldamist kõik tõeliselt väärtuslikum, mida pakuvad kõigisse eri vooludesse kuuluvad sloveeni kirjanikud.
Pole huvituseta märkida sedagi, et kirjanduse levikult seisavad. Jugoslaavias võrdsel astmel kõik kolm selle riigi moodustavat rahvast, kuigi serblasi ja kroaate on kolm korda enam kui sloveene.
Vaadeldes tänapäeva Jugoslaavia kirjanduslikku elu, ei saa siin, kõnelda kirjanduslikust kriisist, millest pääseb vaevalt mööda teiste väikerahvaste kirjandust jälgides. Koguni teatud õitsengut võiksime meie märkida jugoslaavia kirjastusturul, millel just paari viimase aasta kestes on teostunud kirjastusliku ala võrdlemisi murrangulised ümberkorraldused. Kuna varem oli märgata jugoslaavia raamatukirjastuses palju isikulisi ja autorite omakirjastuslikke väikeettevõtteid, on just käesoleval aastakümnel tekkinud Geca Κοη’ί suurkirjastuse kõrvale rida teisigi hästi organiseeritud kirjastusi, nagu eeskätt „Narodna prosveta”, mis alustas kodumaiste kirjanike kogutud teoste väljaandmisega pealkirja all „Srpski pisci” (Serbia kirjanikud). Siin ilmus vanemate nimekate autorite teoseid, nagu St. Popoviči, Jakšiči, L. Lazareviči, Sv. Rankoviči, Aleksa Šantiči, Sv. Vuloviči ja teiste omi. Kõrvuti kodumaiste autorite teostega avaldab sama kirjastus veel sarja „Biblioteka stranih pisaca” (Välismaiste kirjanike biblioteek), kuna tõlgetel näib olevat eriti hea menu jugoslaavia kirjanduslikul turul. Lühikese aja kestes on see kirjastuslik ühisettevõte tõusnud tähelepanuväärivaks sellise vana ja tunnustatud ühingu kõrval nagu Srpska književna zadruga” mis sarnaneb paljuski meie Eesti Kirjanduse Seltsile Kui nende kirjastuste juurde arvata veel Belgradi „Nolit” siis olemegi loetlenud jugoslaavia juhtivad kirjastused.
Tuleb õieti selgelt vahet teha Jugoslaavia kirjastuslikkude ühingute ja isikuliste kirjastuste vahel sel põhjusel, et seal maksavad kirjastusühingud oma autoritele märksa paremaid honorare kui erakirjastused. Nii maksvat ühingud 16-leheküljelise trükipoogna eest tavaliselt 1 200 dinarit (= 84 Ekr.), kuna erakirjastuste honorarid olla 800-1 000 dinarit.
See honorar ei ole eriti kõrge, kui võtame arvesse ilmuvate teoste võrdlemisi suured tiraažid ja sealse elustandardi ega unusta sedagi, et protsentuaalne honorar on Jugoslaavias peaaegu tundmatu.
Jugoslaavia on tänapäeval veel õnnelikuks maaks, kus isegi luuletuskogud ilmuvad 600-20 000 eksemplaris, mis tohiks olla kuulmatult kõrgeks tiraažiks isegi suurrahvaste juures. Seepärast ongi selles kuningriigis nii palju luuletajaid. Algupäraste proosateoste tavaliseks tiraažiks olevat 5 000 eks., tõlgete tiraaž aga 6 000-10 000 eksemplari ja harukorril (nagu Remarque’i raamatu oma, tõusnud see 26 000 eks. Esseede kogud ilmuvat tavaliselt 1 000-5 000 eksemplaris. Läbimüük teostuvat harilikult 3-4 aasta kestes, kuna lugemise vähesuse üle kurtmisi ei olnud kuulda üheltki kirjanduslikult inimeselt; samuti ei leidnud neid ajakirjandusest. Kuna lugemise vähesuse üle ei kurdeta, siis pole ka raamatute hinnad Jugoslaavias just kõrged: 10-trükipoognaline raamat maskvat tavaliselt 15 dinarit, s. o. umbes 1 kr. Seega on Jugoslaavia raamat praegu odavamaid raamatuid Euroopas ja ainult Bulgaaria raamat võib võistelda temaga hinna odavuses.
Kuid needki võrdlemisi head väljavaated kirjandusliku töö alalt ei võimalda jugoslaavia kirjanikele elamist oma loomingulisest tööst, vaid rõhuv enamus kirjanikke, arvustajaid ja luuletajaid, keda kõnetlesin Jugoslaavia erilinnades, kinnitasid kõik, et nad on sunnitud eluülalpeoks töötama mõnes kindlas ametis. Osalt on see seletatav ka sellega, et peale maailmasõda on Jugoslaavia endisest väikesest riigist paisunud suurriigiks, mille elanikegi arv tõuseb ligi 12 miljonini ja kus haritud tööjõu vajadus on olnud kaugelt suurem kui pakkumine, kuna Balkani riigid on hariduses võrdlemisi mahajäänud. Sellega ongi seletatav, et ka vene emigrantide arvukas pere on Jugoslaavia kuningriigi Serbia osas tööle rakendatud väga paljudes ametasutustes.
Kõigi teiste, märksa haritumate slaavi rahvaste, nagu poolakate ja tšehhide juures näeme, nagu Eestiski, huvi langust kirjanduse vastu, mis väljendub selgelt raamatute tiraažide langemises ja vaimukultuuriliste haaravuste raadiuse järkjärgulises lühenemises. Kirjandus aga püsib tänapäeval endiselt auväärses asendis veel nende rahvaste juures, kes seisavad kultuuriliselt kas võrdlemisi madalal või jälle väga kõrgel järjel. Kõik teised rahvad aga, kes oma hariduselus asuvad keskmisel asendil, väljendavad tolles arengujärgus võrdlemisi suurt passiviteeti kunstilise loomingu suhtes, vähemalt meie oleviku majanduslikes tingimusis. Kultuuriliselt aga võrdlemisi madalal järjel seisvad rahvad näikse elavat oma kunstilise loomingu suhtes veel teatud nooruse romantismis. Sellises olukorras on tänapäeval rõhuv enamus peale maailmasõda tekkinud rahvusriikidest ja seal oleme ka meie. Olukord muutub alles siis kunstilise loomingu harrastuse kasuks, kui kord tulevikus jõutakse oma hariduslikus arengus kõrgemale astmele, mil vaimse kultuuri esemed muutuvad juba igapäevasteks vajadusteks, millest loobumine tähendaks rahvuslikult vaimset surma.
Bernhard Linde
Loomingust nr. 4/1932