Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

29 Sep

Eesti noorsoo püüetest.

 

    

1.

Noorsugu on rahva suurim rikkus. Uute, algavate kultuurirahvaste juures ei ole see ütlus milgi tingimusel paradoks, vaid ümberpöördult kindel tõsiasi. Mõni vana, hiilgav kultuurirahvas võib välja kanda ühe sugupõlve nõrgenemist, ka kõlbmatust ja närusustki. Tõusev, vast esinduv maa, kelle debüüdi jätkamine on kõlbmatu või keskpärase noorsoo käes, on operett, episood, on null. Erilise suure huviga võib sellepärast jälgida noorsoo ettevõtteid, selle eetilist ja intellektuaalset temperatuuri nüüdse Euroopa uusis mais. Nii teeb vähemalt igaüks, kes usub rahvaste liitu, mingisugusesse riikide ühendusse ja järjelikult ka uute rahvaste ja riikide kui kultuurikandjate püsivusse, niivõrd kui nad ise suudavad midagi luua ja anda.

Üldpildi saamine noorte ilmavaatest ei ole praegu kerge, vähemalt kuivõrd see avaldub nende kirjutusis. Selgemini paistab see ehk tegu­dest, kuid nagu noorsugu üldse on impulsiivne, ei anna teodki alati õiget pilti vaimlisest struktuurist. „Kõik voolab”, kõik liigub ja noorte teod olenevad ajavaimust ja olusuhteist vähemalt sama võrra kui mingist omaks­võetud ilmavaatest. Teoretiseerimine, eneseanalüüs, sünteesi pääsmine küsitluste kaudu või otse probleemidesse soostumine – see ei ole nüüd moes, see on otse haruldane nähtus.

Eesti üliõpilasselts „Veljesto” on läinud suvel välja annud albumi,” mis väga tähelepanuväärikalt valgustab Eesti „valmiva” intellektuaalse noor­soo mõtteid ja püüdeid. Albumis on kaks osa: üks esitab üliõpilaste mõtteid, teine vanemate vastuseid üliõpilaste ringküsimusile; vastuseis leiduvad „valminud” põlve käsitused nöörist, kellele on määratud peatselt astuda töötegijaiks ja oma maa kultuurielu edustajaiks. Nii huvitav kui viimane osa ka on, piirdun siiski esimese osaga, noorsoo enda avaldusiga.

Albumi esimese osa kirjutused on neljalt eri autorilt, eri aineist, kuid siiski moodustub sellest selge ja hele tervik. Usaldan kahtluseta öelda, et nad osutavad sünteesi, järjekindla ja tervikliku ilmavaate. See ilmavaade annab mõndagi sellest, mida praegune noorsugu kärsitult tundub vajavat: kindla ja ühtlase süsteemi, mille kõik üksikosad liituvad ühte. Raamatu esimene osa sisaldab 7 kirjutust. Haruldase otsekohe­susega asutakse siin maailmakäsituse ja nüüdisaja põletavate päevaküsi­muste juurde eesti seisukohalt: arutatakse väike- ja suurrahvaist, rahvus­küsimusest, sotsiaalsest probleemist, kirjandusest, eetilistest nõuetest jne. Julge võte, kahtlemata, ja nii mõnigi võib kahelda noorte võimes käsitada sarnaseid küsimusi. Tehakse kergesti paljaid sõnu, sest sügavus ei ole nooruse tavalisem omadus. Aga need noored vastavad sarnastele kaht­lustele heakskiidetava paradoksiga. Algajaile on lubatud küsida, neil on õigus läheneda asjule aktiivselt küsides, isegi nendega ainult vähe tutvunuina esitada oma hüpotees. „Alguses oli küsimus. Ja küsimus oli vaimu juures ning oli vaim. Aga küsimusest sai tõde ning tegu.” Umbes nii vabandavad kirjutajad julget soostumist elu ja ühis­konna kesksemaisse küsimusisse, ja nad teevad seda austatava, tingi­matu ustavusega ja eelarvamisteta.

    

2.

Eesti praegused vanema põlve kultuurilised, ühiskondlikud ja riik­likud aatesuunad on: vanameelne, milles on võrdlemisi vähe aktiivset kultuuriharrastust ja eeskava; kesk-erakonnad mitme erirühmana, ilma ühegi noorsoo tunnustatud juhita; radikaalid, s. o. endine „Noor-Eesti” kirjandusintellektualistlik aatesuund, millesse kuulub suurem osa eesti loovaid kunstnikke, mille vastu aga tundub noorsugu olevat võõras, kuigi hea­tahtlik; sotsialistid ja kommunistid. Nagu igal maal, on Eestiski täna­päev peale selle aatetuid või egoiste ja materjaliste.

„Veljesto” noori ei rahulda eesti praegune aateilm, nad ei tunne end koduselt üheski erakonnas, üheski ringkonnas. Vana ideoloogia on peaasjalikult pärit eelsõjaseilt aegadelt, ta on õõnes, ära hinganud. „Oleks nagu kõik vajaline, kõik õieti öeldud, mis öeldud on – aga on siiski, nagu oleks vähe sellest, nagu oleks midagi jäetud ütle­mata. Suurt, ilusat, vabastavat sõna oleme kuulnud liig harvult ja liig harva. Rõõmsa töö õhkkonda pole me ees tunnud pea kusagil. Isiklikkusest vaba enese ja teistegi töö hindamist oleme näind liig vähe” (lhk. 46). Kuid tema keelduv suhtumine eelmisse põlve ei ole sama, mis on muidu noorte loomupärane opositsioonitarve; nemad, noored, ei pea häbiks jaatada ja tunnustada kõiki tegusid ja isikuid ja modernistidena kätte püüda ainult seda, mis on moes. Nad ei pea endid keskpunktiks ega mõtle, mis teised neist arvavad. Ausameelsus iseloomustab nende püüete kogujume. Nad ei nõua oma mõtete absoluutset õigust, nagu noored üldse. Suur arv aateid, suur hulk tõdesid ei eita üksteist. Relativiteet, suhted – nende õppimine on elutarkuse õppimine. See on kultuur. Ja kultuuriline mõtlemine- tähistab nende noorte eeskava eetilise ja teoreetilise peamise põhja.

Harilik nõue, võib mõni öelda, kuid seda ta ei ole, sest nagu ehk referaadistki selgub, on see nõue täielikult läbi kaalutud ja tegeliku eluga kokkukõlastatud. Teine vastuväide, mille vähemalt nende ridade kirjutaja tegi, on see, kas on niisugune õpetus relatiivsuse nägemisest noortele. Nii loeme „Veljesto” albumis: „Meie ei tea paljutki veel kindlasti – kuid me ei häbene seda tunnistamast. Me arvame, et nii väga vajagi pole juba vara „kindlat” vaadet, – kui see toob kaasa ka selle vaate pealis­kaudsuse, kitsuse, sallimatuse teiste vastu, kui see toob kaasa – vale. Kui me ka ei tea küllalt oma, siis püüame vähemalt loobuda ka eelarvamis­test, mis meid ei laseks maailma näha küllalt õigesti” (lhk. 14). Kuid kas see põhimõte ei vii hõlpsasti nõrkusele ja passiivsusele? Ja kas rahuldab see selle aja noori, kes otsivad absoluutset? Nüüdisaja noor tundub tarvitsevat hõlpsamaid otsuseid, autoriteeti või usku, mis juba nii­sugustena kõrvaldasid erivõimalused ja hõlbustaksid otsustamist. Nii on tundunud vähemalt Soomes noorsoo püüdeid vaadeldes. Või peaks tagasi tulema jälle uuesti „aastasaja lõpu” ideaal oma kõigemõistmisega ja haiglase väsimusega, sallivusega, milles nii sagedasti väljendus vaid laiskus, tahtmatus asjadesse üdini tungida ?

Ei, siit on kaugel „Eesti valmiv intelligents”. See võõrastab noor­sugu, kes ju üliõpilasena kaotab hingest otsimistungi ja on valmis saama tavaliseks elunautijaks. Ja „Veljesto” rühma pääsmine on tema tingimatu, jaatav aktiivsus; tema ilmavaade ei ole estetism, ei ka odavahinnaline poseerimine. „Kui olekski nii, et „kosmilisest seisukohast” võetuna lõp­likult kõik on ükskõik -meie tunneme siiski, et meile see pole mitte nii. Kui olekski nii, et me ei tea midagi (filosoofilises mõttes) abso­luutset, teame ometi, et miski taju on õigem kui teine, mõni tundmus kõrgem ja mõni väärtus suurem kui teine. Meil ei tarvitse uskuda mil­lessegi nii, et see meil mõistust pimestaks ja sisetunde vägistaks. Aga meie usume siiski niipalju, et meil jõudu on tegutseda, s. o. üldse elada; veel enam, et meil jõudu on töötada kaasa üldsusega, kultuuriga, s. o. elada kõrgemat elu” (lhk. 13).

„Veljesto” rühm tahab töötada. Ta tahab töötada kultuurilise mõtlemise võimuleaitamiseks ja juhtivale seisukohale pääsmiseks Eestis. Seda ütlevad küll nii mõnedki ju tegevat. Kuid „Veljesto” tahab luua ühise väerinna võitlemiseks, ja teeb seda oleviku kultuurinähtuste eritle­misel vabana lööksõnade kuritarvitusest. Uut väerinda ei tarvitse mitte millestki, tühjast luua. Materjalid on ju olemas, ja neist võib luua tõsise, ühistes harrastustes liitunud väerinna. Materjaliks on intelligents, haritlased.

Niinimetatud intelligents säärasena on täiesti iseseisev. Tema ei olene majanduslikest klassestki. Intelligents, haritlased ei ole tervikuna ei kodanlus ega proletariaat, ei tööandja, väikekodanlane ega tööline. See on mingisugune väljaspool klassi seisev, või õigemini, see on klass iseenda ette. Ja selle „klassihuvid” ei ole majanduslikud; sääraseiks on vaim­sed väärtused, intellektuaalsed, eetilised, esteetilised, mis on samal määral reaalsed, nagu teistele klassidele ainelised harrastused: nad on ainuvalit­sevad. Ja nagu iga klass, püüab intelligentski teostada omi „klassihuve” ja neid laiendada: tema huvides on kultuuri edendamine; ta töötab mõistuse võimu suurendamiseks ja kõrgemate huvide määravakstegemiseks. Ta moodustab selle tõttu küllalt selge väerinna, ja töö selle liini kindlustamiseks on „Veljesto” rühm võtnud endale ülesandeks. See on platvorm, millel seistes veljestolased määravad oma seisukoha ja oma üles­ande endi maal.

„Veljesto” on rühm, ja on selge, et tema aatelised teoreetikud ei ole ainult teoreetikud, vaid nad on katsunud ka selgitada oma ülesandeid rühma liikmeina, sotsiaaiseina tegureina, mitte ainult indiviidena. Eriliselt kiindub tähelepanu just töödesse selle tõttu, et nad loovad tule­viku programmi.

On tõusva eesti haritlaskonna peaülesanded ühiskondlikud või rahvuslikud, selle küsimuse võtab „Veljesto” esimesena kaalumisele ja otsustab ta eesti seisukohalt kindlalt rahvusliku kultuuritöö kasuks. See on nii veenvalt põhjendatud, et tõendus jätab tingimatult õige mulje. Veljestolased ei ole konservatiivid ega vanameelsed, pigemini vastupidised, kuid maailma sotsiaalsed, majanduslikud ja riiklikud oluküsimused otsustatakse mujal, keskkohtades. Väikesed rahvad ja maad on ses suhtes vaid provintsid. Selle tõttu peab see teoreetiline harrastus, mis neis noile aatesuunile antakse, olema ainult piiratud ja kohastatud vastavalt kohalikele proportsioonidele. Väikerahva liige peab teadma alati, et ta, üliharvade eranditega, on selles suhtes tühine jõuüksus, mitte mingi kindral või käsutaja. Sotsiaalne võitlus ärgu neelaku väikeselt rahvalt liialt energiat, ärgu  saagu  peaasjaks selle  intelligentsile,  viies tema kõrvale otsekohesest positiivsest kultuuritööst. Viimaksnimetatu on tema peaülesanne, sest ainult intelligents võib edastada ja teha oma maa kultuuri­tööd. Selleks on rahvas muretsenud oma intelligentsile haridusvõi­malused. Kultuuritöö kaudu arendab ja esitab rahvas oma individuaalsust, et saada õnnelikuks, nagu iga üksikinimenegi tahab rõhutada oma individuaalsust. Majanduslik kultuur samastub füsioloogilisega, see on kõigile ühine, kuid kõrgem vaimline kultuur on igal rahval eriline.

     

3.

Rahvusküsimus on „Veljesto” rühmale seega tsentraalne küsimus ja see on enne kõike kultuuriküsimus. Mida arenenum on rahvas, seda selgem vaimline isik ta on. Selle põhitegureiks on keel, keelega ühes arenenud mõte, s. o. kirjandus, ja ühise psühhofüüsilise dispo­sitsiooni ja tõulise ning ajaloolise arenemise moodustatud ümbrus. Rah­vustunne põhjeneb rahvus-indiviidi moodustavate üksikisikute ühisel kodu­kohal, ühisel dispositsioonil, kuid iseäranis ühisel tööl ühise kultuuri loomiseks. „See on rahvuse kui vaimlise organismi endasäilitustung, isiku ja iseteadvuse tung, enese maksmapanemise tung, kultiveerituna – enese­arenduse tung.”

Ja iseäranis Eestis on see tarvilik. Kui intelligentsil puudub rah­vuslus ülaltähendatud mõttes, kui tal ei ole endaarenduse ja oma kultuuri loomise püüet, on eesti kultuur „ikka enam ainult kokkutõlgitud kultuur ja meie ise ikka enam ainult tõlgitud inimesed” (lhk. 32).

Rahvustunne, endaarenduse tung, on eetiline tunne, kuid ta võib, nagu igasugune egoistlik tunne, muutuda ebaeetiliseks, aggressiivseks – natsionalismiks. Viimaksmainitu avaldub enesekiituses, fanatismis ja väikluses; ta ei näe vahekordi ja on teiste rahvuste ja kultuurivormide vastu kõige pealt eitav ja hukkamõistev, kuivõrd viimased, tihtigi juhuslikel põhjuseil, ei seisa oma rahvuse kasu teenistuses. Natsionalism püüab füüsi­liste võimuabinõudega teisigi rahvaid valitseda. Arenenud rahvustunne püüab vaimliselt valitseda, ja see ei ole ebaeetiline. Vaimuga, nagu üks kirjutaja tähendab, vallutas ju ka kreeka kultuur kord maailma.

„Veljesto” vaatepunkt ei ole natsionalism, ta on sellele teadlikult võõras ja vaenulikki.

Mitte nii, et uuseestlusel ei olekski seisukohta naaberkultuuride vastu, – see on juhitud aga mõistuse kriitikast; mitte tunnetest ega loo­musunnist. Ta määrab kindlaks oma suhtumised eesti seisukohalt, ilma et arvustaks kultuurivorme sarnastena või nende eetilist väärtust ja nende kõlblikkust rahvale, kes nad on loonud.

Eestlaste rahvustunde tähelepandav positiivsus paistab juba sellest õigest tähelepanekust, mille üks autoreist, Aug. Anni, esitab siiamaalse eesti intelligentsi traagika põhjusena: „Nende nõrkus ei peitu mitte selles, et nad on omandanud võõrast (s. o. saksapärast ja venepärast) liiga palju, vaid selles, et nad on saanud oma liiga vähe. Nende kodu (nimelt oma kultuur) ei ole suutnud neid kasvatada inimesiks enne, kui saatis nad maailma, see nende popsikodu.” Ja järjekindlusega ütleb teine kirjutaja – H. Moora – kirjutuses „Meie rahvuskultuuri küsimusist” (lhk. 74): meie ei jõua kunagi küllalt omandada, teistelt vastu võtta, võõraga tutvuda. See vaade pole võõraid eitav, just vastupidi. Kuid see ei ole ka ebarahvuslik, sest kõige põhjaks ja aluseks olgu oma, kus see on olemas. Ja kindlasti on seda palju enam kui arvatakse.

Eesti on seni olnud saksa ja vene kultuuri ristlemismaaks. Ise­seisva eesti kultuuri loomiseks arvab „Veljesto” rühm – nagu paljud muudki eestlased – paratamatuks vabanemist sakslusest ja slaavlusest ja sihtumist Põhja-Euroopasse. Sealt saab juhatust ja tuge, et ei lammatataks noort taime enne, kui see on kasvanud küllalt tugevaks.   Mõlemad valit­sejakultuurid võivad selles mõttes olla Eestile kardetavad, mitte ainult politiliselt, vaid ka kultuuriliselt. Teadlikku püüet, liituda Põhja-Euroopaga ja töötada sellega käsikäes, peetakse nii tähtsaks, et ühistöö rajariikidegagi ei kaalu seda üles (lhk, 36). Ja siingi on minu arvates süntees õige; on ju küsimuses „reaalsed huvid”, mida poliitilisedki rühmitused peaksid arvestama.

Missugune on siis see positiivne rahvuslik eeskava, mis meile esita­takse? Esimene nõue – õppida tundma Eestit ja tema rahva hinge ja luua õhkkond, mis ahvatleb looma uusi väärtusi, mis on soodus kunstile ja kirjandusele, mis toob ainelised väärtused maha juhtivalt kohalt, hinnates neid ainult niivõrd, kui nad seda väärt. Teiseks, õppida aru saama oma loomulikest ja vaidlematuist väärtusist, mehiselt, kuid suurustamata tunnistada avalikult omaks ja tarvitamiskõlvuliseks kõik see, mis oma kodus on väärtuslikku, näha väikesigi asju, mitte ainult suuri. Ja kolmandaks, teha posi­tiivset tööd kõigil kultuurielu aladel, mis olenevad eestlastest enestest, ja niiviisi tõsta omaenese väärtuse tunnet ja austamist teistegi poolt, tõmmata ka noored, elluastuvad sugupõlved kohe kaasa kultuuritööle, näidates neile selle võimalusi ja saavutusi.

Eesti rahva loodud kultuur ei ole nii tähtsusetu, et selle põhjale ei saaks ehitada, ütleb eesti oleviku noorsoo eliit. Meil ei tarvitse silmi sulgeda naabrite saavutuste ees, et me nähes ja võrreldes nende suurust ei peaks tähtsusetuks väheseid omi. Me võime avasilmi näha proport­sioone, sest meie saavutused õigustavad meid uskuma oma rahva loomis­võimesse. On vaja õppida tundma iseennast. Selleks tarvis edendada kodumaisi teadusi ja nöörina anduda nende teenistusse. Need tarvitsevad materjali kogujaid igal alal, mitte juhulisi asjaarmastajaid, vaid niisuguseid, kes teevad süstemaatilist kogumistööd. On tarvis hinnata kogutud materjali, see läbi töötada ja teda teaduslikult käsitella, mitte liialdades ja täis puhudes, vaid tõele vastavalt. On vaja välja anda materjal osalt niisugusena, kui see on, näiteks, rahvaluule, -viisid ja -kunst – osalt teadus­likkude uurimustena. Nii saame kõige kindlamalt ja kiiremalt kasulik­kudeks teguriteks rahvusvaheliseski uurimistöös. Noored usuvad, ja seda täie õigusega, et Eestilgi on teistele midagi pakkuda. On vaja teha Eesti ülikool täielikult eestiliseks, eesti teadlaste ülikooliks, kus valitseks ülev vaim ja teaduslikud sihid. Ja selleks on noorsool vaja valmida kiiresti, mitte kohasaamise püüdega, vaid ideaalses rahvusvaimu teenistuses ja sellest vaimustatuna. On vaja uuendada keeltki, teritada teda, teha ta tarvitamiskõlvuliseks väljendusvahendiks kõigile mõtteile.

Ja kirjandus? Oleks meeletu nõue, et see oleks „rahvuslik”, programm-rahvuslik; ja kultuuri seisukohalt, sarnasena, kui „Veljesto” rühm seda näeb, ei ole tüliküsimust „rahvuslikust” või „euroopalikust” suunast kirjanduses. Kuid kunst peab põhjenema rahval, peab olema sügav, tõusma looja omist elamusist, rahvusindiviidile vastav. Tarvitatagu siin oma „kapitali”; mida väiksem see on, seda suurem on tarvidus laenata ja seda tähtsam on teadlik otsimine oma vaimlise kapitali rikastamiseks ja peenendamiseks. Rahvas ei nõua – sest säärastki esitab tihti „rahvuslik” ajakirjandus! – kirjanduselt ja kirjanikelt mingit määratud taht­likkust, kuid ta ootab, instinktiivselt, et kirjandus „teeks temale elavaks ka tema ümbruse, oma maa looduse, ajaloo, praeguse olukorra, tuleviku sihid jne.” (lhk. 39). Kunstnikul on võime näha uut, tungida sellesse, kuhu harilik inimene ei suuda. Oma vastuvõttevärske hingega näeb ja tunneb ta meie eest ja, eriti, oskab end küllalt väljendada niisuguses vormis, et meiegi samuti tunneme. Ja seesugune „kodususe lisaväärtus”, mis teeb kunsti meile omaks, annab alati ka küllalt inim­likult ja üldinimlikult uut. See kõlbab teistelegi, see viib kunsti rahvus­likest piiridest väljapoolegi.   Ja kui  me  nii  võime  teistelegi  anda, siis on meie rahvas, nii on kirjutaja mõte, iseenda kaudu ja selle ule rikastanud inimkonda. Selle poole püütakse. Ja selle tõttu on suur ja kups meister ikka rahvuslik – nagu näiteks Anatole France on prantsuse kirjanikest kõige prantsusepäraseni – programmidest hoolimata. „Rahvuslusega” mängimine kirjanduses teeb selle tihti nõrgemaks ja värvitumaks. Sügavus tähendab kõik.

Aga enne kui oma kirjandus ei ole veel küllalt sügav, laialine ja rikas – ja muidugi hiljeminigi – tuleb eesti kirjandust rikastada tõlgetega, paljude tõlgetega, kõigist keelist, tuleb muretseda kirjanduse parimaid teoseid kõikide põlvede ja rahvakihtide jaoks, kõige pealt aga kasvavale noorsoole, et selle tunde- ja mõtteilm laieneks ja rikastuks, et temal oleksid sõjariistad ja abinõud uue ja oma loomiseks ja oma koha ning oma töö leidmiseks elus, väikese Eesti elada tahtva kultuurivõsu kaitsjana.   Siin on tööd eesti noortele, neile kõigile.

See on rahvusliku programmi üks pool, uue loomine ja uurimine.

Kuid uus eesti intelligents ei saa piirduda tähendatud tööga, või kui osa saabki, nimelt need, kel on esikohal teaduslik ja loov tempera­ment, siis on jälle teisi jõude tarvis kultuuri levitamiseks. Aineline jõukus on maal juba olemas, võib juba hakata laiemateltki kihtidelt nõudma „kultuuriga kaasa elamist”, ja selleks tuleb noorel intelligentsil teha tööd. Haridustöö, iseäranis raamatukogud ja lugemistoad jätavad veel palju soovida. Kasarmud – vaimu lõdvendajad – võiksid olla midagi muudki, kui oleks töötegijaid. Alkoholism – mis Eestis küll vist suurem ei ole kui meil Soomes – peab vähenema. Iseäranis üliõpilased peavad end tundma siin kohustatuna. „Mitte ainult meeleavalduseks selle meie rahva vaenlase vastu, vaid ka vaimlise ja ainelise jõu kokkuhoidmise mõttes. Sest me võime võtta tõsiasjana, et kui osagi seda energiat, aega ja raha kokku hoitaks, mis nüüd ära pillame, siis võiksime sellega eelpool mai­nitud töös peagi tunduvaid tagajärgi näidata” (lhk. 66).

    

4.

Nii siis seab eesti noorsugu endale praegu enam kohustusi kui õigusi või nõudmisi teistelt, hoopis vastuoksa kui meil Soomes. Kuid noorsugu teeb seda oma maa heaks, see ei ole asketismi, vaid elutahte vaim. Üksikisikulegi lubab ta paljugi kohustuste palgaks, annab kodu­maa ja selle tunde, et inimene on tarvilik üksik, kes võib „leida endale siingi küllalt tööd ja küllalt ka väikese töö juures rahulduseonne. Tema väikegi töö on siin kõige vajalisem, see teeb tema tähtsaks, ka taga­järg on siin kergem saavutada. Väikerahvas teeb oma liikmed suurteks, teeb igast kodanikust tähtsa kodaniku,” nagu Kreekas linnriikide õitseajal. „Väikerahvad kasvatavad rohkem heroismi kui suured: vähe liikmeid, palju võistlejaid naabreid : peab olema palju iseseis­vaid heeroseid, suuri, elavaid ja tugevaid inimesi” (lhk. 50).

Eesti üliõpilaselule asetab olevik iseäranis suured nõudmised, sest üliõpilased annavad nüüd sihi maa kultuuri orientatsioonile. Üliõpilaselu käsitatakse albumis väga põhjalikult ja sinna kuuluvad kõige pealt ka ringküsimuse vastused. Loodetavasti annab see raamat äratust Soomegi üliõpilaselule soome üliõpilaslehe kaudu.

Rahvusaade on jaatav aade, ta tõstab, kogub ja loob. Uuseestlased ei hinda seda madalalt, ei tee aga sellest ka politseid ega sunni oma teistele peale. See ei ole neile klishee, ei pidukõnede keelekaste ega parteiline lööksõna. Eesti on väliselt iseseisev. Rahvustunne peab andma sisu vormile. Seda on kiiresti vaja, sest „iseseisvus on õieti saatuse toodud õnnelik juhus, eile ei ole veel osatud valmistada tänapäeva elu­vormide vastu” (vrdl. lk. 80). Eesti praeguse üliõpilaspõlve ülesanne on luua sisu riikliku iseseisvusega saavutatud sisutuisse raamidesse.

Lugeja mõtted viibivad kaua ses rikkas raamatus, ka siis veel, kui ta ju on pandud kõrvale. Õnnelik Eesti, kui tema tulevik antakse sellevaimulise noorsoo kätte! See rahvas annaks palju inimkonnale. Tal on kultuurirahva temperament. Ta ei propageeri, ta ei ole suurustav. Kuid ta ei rahuldu ka laenamisega, ta mõtleb iseseisvalt. Ja siis ei ole enam kartust, et see kultuur oleks ainult eesti keelde tõlgitud võõras kultuur ja tema inimesed samuti tõlgitud. Noored loovad hea alusmüüri. 21 inimpõlve jooksul on eesti kultuur olnud ahelais. Nüüd sünnivad alles eesti oma kultuurivormid, kelle intelligents võib-olla juba käesolevas põlves loob niisugust, mis nimetamisväärt kõikide suurte kultuurisaavu­tuste reas. Sest selle vaim pole mitte ainult terve, vaid see on ka posi­tiivne ja muutub tööks ja töö tulemusteks. Vaba Eesti tähendab kahtle­mata inimkonna rikastumist.

„Mida on meil praegu tarvis kõige enam? Mis on tähtsaim? Erialade tundjad määravad selle igaüks oma kohaselt…

Et aga nad edasi saades ka kõrgemale saaksid, et üldse arenemine oleks, on vaja, et kestaks edasi inimestes mingi tung, mis seda kannaks. Ja see võib olla ainult vaimline, ainult eetiline, kultuuri-ihk, õilistumise ihk. See üksi jõuab  üleval pidada kõik muu. Tähtsaim  on see.”

Et see ihk oleks võimalik, selleks on vaja tema kandjaid, isikuid. Olen käsitlenud „Veljesto” albumit üldiselt ega ole puudutanud isikuid. Ja see on vististi kõige õigem, sest on ju album teataval määral eeskava. Siin on nooruse värvingut ja romantismi, see on mingi credo. Kuid see ei ole vähemalgi määral pateetiline, laiasõnaline ega udune, nagu see on noorusel harilik. Siin on seda isiklikkuse aktsenti, mis annab tagatise elujõust ja aatekindlusest. Siin lehvib nooruse kõrgele püüdev vaim ja murranguajas küpsnud varajane kogemus ostekui nägemusena.

A. M. Tallgren

Eesti Kirjandusest nr. 11/1923

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share