Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

levaade mingi maa kirjanduslikust aastatoodangust ei tar­vitse olla puht aastarevüü, sest kuigi siin võib ilmneda olulisi tühikuid, annab ta suurtes joontes ometi üld­mulje kirjanike loomevõimest ja huvialadest.

Äsjailmunud rootsi romaanide puhul aastast 1937 peab tunnustama, et keskmine tase on hea. Kirjutamisosavus on suur. Kuid sellest hoolimata pole rootsi 1937. a. kirjandusel esitada sellist maailmamenuteost kui aasta tagasi, mil ilmus Sally Salmineni Katrina. Märkimisväärseks iseärasuseks on, et vanemad teenekamad proosakir­janikud on käsiteldaval aastal võtnud endale puhkepausi. Ainult Ludvig Nordstrom ja Elin Wägner toretsevad kumbki oma romaaniga. See-eest annab aga 1937 selgema pildi noorema kirjanikugeneratsiooni võimeist.

Üldsuunaks moodsas ja ka rootsi tänapäeva kirjanduses on, et kirjanikud ei huvitu fantaasiavõimest ega uute tüüpide ja problee­mide loomisest, vaid nad tegelevad ainult enese elamustega ja oma enda minaga. Tsentrumis seisab endaanalüüs. Realismi ja isegi sub­jektivismi taotletakse kuni absurdsuseni. Faktidele rajatud jutustus tõrjub tagaplaanile vaba luulevilja. Eriti armastatakse sukelduda oma lapsepõlve mälestusisse, ja kuna nii mõnigi nooremaist kirjani­kest on pärit lihtsast töölisekodust või talust, siis on alates 1920. aas­tast näinud päevavalgust väga palju autobiograafilisi romaane, mis kirjeldavad vaese kuid andeka nooruri võitlust nii kehalise kui vaimse näljaga kehvas, teda mittemõistvas miljöös. Samas püütakse välja pigistada, mis vähegi võimalik nooruse armuelamusist ja kõrvalhüppeist.

Kuna parajasti moes on sariromaanid – peamiselt prantsuse eeskujudel – siis taotseb kirjanik esitada oma elamusi tühjendavalt ja detailselt teoses, mis suureneb iga aasta ühe paksu köite võrra.

Neis autobiograafilisis romaanes mängivad domineerivat osa laste ja vanemate vahelised suhted. Kindlasti võib suure osa kirjutatust kanda psühhoanalüüsi arvele. Rootsi eeskujudest on olnud suurim tähtsus Strindbergi romaanil Tjänstekvinnans son (Teenijatüdruku poeg). Üldse Strindbergi naistevihkamine – suunatud kas emale või abikaasale – on jätnud sügavad jäljed. Arvatavasti on jätnud mõjutusi ka Rousseau Confessions – kui ma ei arva liialt vääriti. See teos ilmus täielikus rootsikeelses tõlkes aastail 1912-22 ja on sest saadik olnud otsitud teoseks kõigis rahvaraamatukogudes.

Muide, nagu mainitud, leiame tugevaid mõjutusi prantsuse kir­janduselt, mille olemus iseenesest küll on võõras põhjamaale. Avansseeritumaile vaimudele on Gide ülipüha nimi. Kuid oma­sem ja sugulaslikum on meile tollest hoolimata anglosaksi kirjan­dus. Selline romaanikirjanik nagu Gösta Gustaf-Jansson seisab vii­masele lähedal, kuigi siin pole vajadust rääkida otsesest mõjutusest. Paale nimetatute on norralastel suur osatähtsus, eriti kahes suhtes. Esiteks usulises: Oxfordi liikumine kandus meile Norra kaudu, kus­juures tähtis norra kirjanik Ronald Fangen etendas vahetalitajana esmajärgulist osa. Paljud meie tõotavamaist kirjanikest ja luuleta­jaist on innustatud evangeeliumist. Kuid nagu üldse iga tendents, nii eriti religioon puht kunsti seisukohast vaadatuna, on olnud pidurda­vaks ja tagasiviivaks teguriks, kuna kirjanikud pole suutnud hoiduda oma usule propagandat tegemast. Teisest küljest on norralased täht­sad oma jõulisema rünnaku tõttu massinimese väikekodanlikkusele, labasusele, väiklusele ja õelusele. Tooreimal ja visionäärsemal kujul esineb too tüüp Sandemose romaanis Εn flykting krysser sitt spor (Põgenik ristleb üle oma jälgede). Kirjaniku sünnilinnal Jantel on selle raamatu tõttu saanud osaks väga küsitav au, kuna ta on andnud nime sellisele mentaliteedile, „janteinimesele”. See inimene on üsna tavaline nähtus, millist leidub kahjuks kõikjal, aga tõelises elus ei ole ta, tänu taevale, mitte niivõrd õel ega täitsa ilma huumorikübemeta. Üldse on rootsi kirjanike rünnak kodanlusele ja seltskonnale nii surmtõsine, et pisut imestad, kuidas ometi hästikorraldatud rootsi ühiskonnas leidub sääraseid ebakülgi, ühtlasi tõuseb eneselgi sama ohe nagu proual Pär Lagerkvisti kurjas muinasjutus Hissen som gick till helvetet (Lift, mis sõitis põrgusse), kus kurat talle jutustab, kui moodsaks on põrgu muudetud:   „On paraku vaid veel hingehäda.           Jumalale tänu selle eest, sõnas proua.”

Ka 1937. a. on oma auhinnaromaan, nimelt Gösta Carlbergi Bären vaiandras bördor (Kandkem üksteise koormat).  Sellele määrati kogu auhind 15.000 kr. suurelt Bonnier’i kirjastuselt, mis muu seas selle võistlusega pühitses oma 100. juubeliaastat. See on hiiglaromaan kolmes köites, kokku üle 1500 lehekülje. Teos võeti vastu äärmiselt terava kriitikaga. Viimane on kahtlemata vägagi õigustatud, kuid ometi on sama kindel, et meie ees seisab andekas ja huvitav kirjanik. Auhinnatud teos on autobiograafia, milles peegelduvad kõik jooned, mida eespool esitasin. Kõige enam tähistab teost viha vanemate vastu – eriti ema vastu -, psühhoanalüütiline tõlgitsusviis ja kodanikukihi elu-olu käsitlus. Raamatu motoks on: Esiisad maitsesid hapusid viinamarjakobaraid ja lapsed pärisid nõrgad hambad. Esimesele osale on peale selle lisatud: Kes oma last armastab, laseb tal alati vitsa­hirmu tunda.

Kompositsioon iseenesest on huvitav. Enamikus osas romaanist vaadeldakse sündmusi peategelase neurootik Görani vaatevinklist. Vahele on lükitud isikute arutelud, kes on olnud lähedased mainitud Göranile ja vaidlevad ta mentaliteedi ja tegude üle. Sedaviisi peaks saavutatama teatav objektiivsus, kui mitte kirjanik ei püüaks psühho­paadi visaduse ja fanatismiga end kaitsta. Nooremal vennal on kõike, mis Göranil puudub. Tal on hingelist tasakaalu ja avameelsust, ta on ilus ja kütkestav laps. Emale on ta lemmiklapseks. Göranile seevastu valmistab kannatusi ta inetus. Ei leidu ühtegi sõna ega toi­mingut ümbruskonnas, mida Göran ei tõlgitseks viha ja arvustuse purskena enda vastu. Ta emast saab tõeline monstrum. Oma varaseil aastail ja koolieas, oma edasikujunemises kunstnikuna, alul maa­lijana ja pärast muusikuna, on alati Göran see, kellele tehakse üle­kohut ja keda väline surve ja sundideed kihutavad valetama ja isegi varastama ja petma.

Koolipoisina esines Göran vaba jutlustajana ja täiskasvanuna hei­dab ta end oxfordliikumise rüppe. Ta võtab osa rahvusvahelisest „team’ist” Oxfordis ja kirjutab selle üle piitsutava satiiri. Tema isa süüdistatakse homoseksuaalsuses ja järeldusena tekib kriis Görani elus. Ta läheb ühe inglise ambulantsiga vabatahtliku haigepõetajana Abessiiniasse, kus ta sõjas hukkub. Surm heidab lepitava paiste ta elule. Görani sõprade keskustelust selgub, et ta oli olnud neile toeks rasketel tundidel, kuid keegi neist ei osanud omakorda teda aidata ega kergendada koormat, mida pärivus ja sundkujutelmad olid temale ladunud.

Igatahes on kirjanik suur stiilimeister ka sel juhul, kui ta töö oleks väärtuslik enam psühholoogilise dokumendina ja huvitava eks­perimendina kui kirjandusliku kunstiteosena. Võime võrrelda kir­janikku tundliku seismograafiga, mis registreerib kõik vapustused aja alateadvuses. Neil motiividel peatusingi nii põhjalikult tolle auhinnaromaani juures.

Teosega Slutspel i ungdomen (Lõppmäng nooruses) on Ε y ν i n d Johnson lõpule viinud oma 4-köitelise romaanisarja töölispoisist Olof Perssonist Norrlandist, mis on osaliselt autobiograafiline töö. Ta algas 1934. a. osaga Nu var det 1914 (Nüüd oli aasta 1914), ja nüüd viib ta sündmustiku kuni aastani 1918, mil Olof siirdub 18-aastasena Stokholmi. Kahtlemata on teos kirjanduslikult võttes kõrgetaseme­line. Stiil on suurepärane ja noore unistaja Olofi karakteri joonistus on teostatud äärmiselt peenejooneliselt ja meelihaarava kevademeeleolu ja -õhustikuga. Ent väline sündmustik on kehv. Pole muud kui kangelase alatised pingutused hankida kindlat tööd ja nende alatine äpardumine. Kõige meelsamini tahaks Olof töötada maailmarevolut­siooni eest, kuid nagu ta suurte sõnade kiuste ajab iga äpardumine ta tagasi koju ema juurde. Ajaks on õrnad puberteediaastad, mil sise­mine fantaasiaelu moodustab ümbruskonnale suletud maailma. Huvi­tavaks eksperimendiks on palavikuaegse unenäo kirjeldus, kus Olofi alateadvuses on keerlemas kirjanduslikud reministsentsid ja elamu­sed. Sel teel avaneb lugejal võimalus heita pilku kangelase sisemaa­ilma depressioonimeeleolu silmapilgul. Kirjanik karakteriseerib seda järku kui meelega tujukalt komponeeritud muusikapala.

Esmajärgulisemaks memuaarromaani esindajaks onAgnes von Krusenstj erna, kirjanikke, kelle üle muuseas Rootsis kõige ela­vamalt sõna võetakse. Tema jutustused kuuluvad hoopis teise ringi kui ülalnimetatud; nad liiguvad suletud aadliseltskonnas, mis meil praegu on välja suremas. Krusenstjerna vastased näevad tas ainult spetsialisti, kelle erialaks on degenereeruvate sugupoolte hingeelu, haiglaselt erootiline inimene ja loomuvastased seksuaalsed kannatu­sed. Vastumeelsus ja arusaamise vähesus, millega vastu võeti ta laia­ulatuslik romaanisari Fröknarna von Pahlen (Preilid von Pahlen) (7 köidet), on muutnud ta tagasihoidlikumaks. Ometi annavad radi­kaalsed kriitikud sellele teosele sama koha meie kirjanduses, mis Marcel Prousti toodangul on prantsuse omas. Alles hiljuti kirjutas keegi juhtiv taani kriitik Krusenstjernast tema viimase raamatu arvus­tuses : „Kui teda üldse võrrelda kellegagi, siis peame mobiliseerima suurimad rahvusvahelised nimed. Võime nimetada Prousti ja D. H. Lawrence’it…” Oma viimases, samuti laiaulatuslikus teoses Viveka von Lagekrona’st, kus Dessa lyckliga är (Need õnnelikud aastad) (1937) on kolmandaks, kuid sugugi mitte veel viimaseks osaks, käsit­leb autor enda kasvuaega. Esimeses osas Fattigadel (Vaeste osa) kujutab ta oma ema alatu viharohkusega, kuid äsjailmunus ohjeldab ta oma vihatundeid paremini. Siin kirjeldatakse perekonna Stokholmi ajajärku 1909-1913, mil Viveka elab läbi puberteedi esiletungi. Meile esitatakse valitud eksterjööre ja interjööre tolleaegsest Stokholmist, mis moodustavad tausta tundliku tütarlapse reaktsioonidele aja konventsionaalsuste vastu ja ta püüdeile saada hakkama enda kehalise arenguga. Äsjailmunud osa on sama kütkestav ahelalüli kui parimad osad varasemast Tony- ja v. Pahleni sarjast. Üldiselt jääb kõnesolevast osast harmooniline mulje. Arvatavasti oleks Agnes von Krusenstjernal kergem saavutada hindamist rahvusvaheliselt publikult kui rootslasilt, sest esimesi ei tüütaks rootsi lugejat nii häiriv asjaolu, et kõigil kujudel on tegelikkuses otsesed eeskujud.

Elin Wägner, kelle tähtsaim tööjärk langeb käesoleva sajandi 1. kümnesse, läheneb teoses Genomskädad (Läbinähtud) autobiograa­filisele žanrile. Lugejale antakse läbilõige unioonikriisi eelseist aas­taist Rootsis kuni esimeste sõjaa-astateni, viimased kaasa arvatud. Võitluslained käivad kõrgelt naishääleõiguse vastuvõtmise ümber. Kirjanik laseb oma nobedal iroonial säriseda. Eriti pidulikud on riigipäeva kirjeldused, millele kirjanik ise elab kaasa ajakirjanikkude galeriilt. Romaani peategelaseks on linnapeaproua Stenäs, kelle areng passiivsusest ja poliitiliste ning sotsiaalsete küsimuste mitte­mõistmisest aktiivsuseni ja isiklikult kaasaelamiseni kujundab ro­maani tuuma. Kogu miljöö on moodustatud tavalise kindluse ja ülevaatlikkusega. Nagu ikka, on Elin Wägneril meile midagi tähtsat öelda, ja ta ütlebki seda nii, et inimesed jäävad hetkeks kuulatama. Pikkamööda saabub lahendus Nora stiilis, kuigi hoopis usutavamal kujul. Asutakse otsesse poleemikasse Ellen Key vaadetega armastu­sest kui jõust, mille abil naised saavutavad mõju meeste üle ja seega ühtlasi ühiskonna üle. Linnapea Stenäs on end praegu laiutav tüüp. On vanameelne ametnik, seltskonna tugi, kellele naine allugu tahtli­kult ja imetlevalt.

Puht-talupojaromaanidest väärib esiletõstmist äärmiselt hästi kaa­lutud realistlik kirjeldus Kesk-Rootsist, nimelt Synden pa Skruke (Patt Skrukes) noore kirjaniku Irja Brovalliuse sulest, kellelt eelmisel aastal ilmus heatahtliku kriitikaga vastu võetud teatriromaan. Teatavasti on käsiteldav žanr Rootsis väga läbitöötatud ja min­geid uusi jooni ei anna ka käesolev kirjanik, kuid sellegipoolest on nii isiku- kui miljöökujutlus äärmiselt kindlapiirdeliselt ja osavalt esitatud ja sündmustikul on niihästi hoogu ja usutavust kui ka põnevust.

Talupojaromaani ääremail asub Sömnjös (Unetu) meie klassika­liselt taluelu kirjeldajalt Vilhelm Mobergilt. See on Sankt sede-betyg’i (Langenud kommetetunnistus) (1936) järg. Romaanisari Knut Toringist näib kujunevat suureks harmooniliseks teoseks. Esi­meses osas kirjeldatakse Toringi kasvuaastaid maal Smälandis, kust ta hiljem hariduse janus lahkub, et end pealinnas läbi lüüa. Siin jääb ta peatuma redaktorina ajakirja Fristunden juures, mis on lihtsat liiki lõbuleht. Mehaaniline töö uuristab ta närvisüsteemi. Ta ei jõua enam läbi lugeda suuri virnu halbu novelle, mida nõuab talt redigeerimistöö, ja nii serveeritakse rahvale sopakirjandust – toimub liia­kasuvõtmine halva maitse arvel. Unetuses kirjeldatakse selle järel­dusena tekkivat kriisi. Ta närvlikkusele kaastub kurnav unetus, mida kirjeldatakse haruldaselt sugestiivselt. Ise näeb ta hukatusest ainult üht pääseteed: tagasi mulla juurde. Ta jätab oma abielu ja siirdub ilma öörita taskus tagasi kodukohta, kus asub elama üksikusse maha­jäetud torpa. Kerge südamega ütleb ta üles kontrakti kirjastusele, just raskeks ei osutu ka katkestada eluajaks sõlmitud leping naisega, kuigi viimane oli olnud talle heaks kaaslaseks, kuid veresidemeid kahe lapsega ei suuda ta läbi lõigata. Moberg käsitleb siin rahva maalt valgumise küsimust, mis on meie tähtsamaid probleeme. Raamatu kaalu ja väärtust suurendab kirjaniku tõsine ainekäsitlus ja sügav paatos, millega kirjeldatakse armastust maa vastu, looduse ilu ja loo­vat jõudu. Väärtust ei tee olematuks asjaolu, et peategelase teotse­mine pole küllalt psühholoogiliselt motiveeritud. Sest võibolla teeb lugeja ülekohut, kui nõuab asja eest teist taga loogikat, mida tihti tuntakse puuduvat tõelikuski elus.

Meie väärtuslikemaid noorkirjanikke on kahtlematult Olle Ηedberg. Ta on neid väheseid, kes ei mattu endasse, vaid kes püüab lahendada psühholoogilisi keerdküsimusi selgepilkselt ja in­telligentselt väljaspoolt enda mina. Kõik tema varasemad romaanid näitavad otsustamisküpsust, asjalikkust ja teravat pilku. Siia liitub psühholoogilisist moevooludest sõltumatu mahe erapooletus inimtoimingute põhjuste ja ajete otsustamisel. Tema viimases raamatus Grop ät andra (Augukaevamine teistele) on peategelane Karsten Kirsevetter esialgu rikutud ülemkihinooruk ja igavene võrukael, kelle jaoks kõrvakiil oleks nagu loodud. Külmaverelise üleolekuga män­gib ta näitlejat ja narritab ümbruskonda. Talle meeldib üha kehastada uusi osi ja ta näeb aina vaeva, et valitseda täielikult oma publi­kut ja südametult temaga mängida. Ta tahab olla mees, kes teeb kõik, mis iganes meelde tuleb. Koore järele otsustades on ta eeskujulikemalt kasvatatud, on selline sündinud diplomaat, nagu harva leida. Säravalt kirjeldatakse Karsteni kelkimisi koolipoisina, kus ta esineb proovireisijana ja müüb paar tükki kostüümiriiet, mis ta sul­gudes lisatuna sai oma heatahtlikult lellelt. Poisil avaneb nii hoopis lihtsal kombel võimalus ilmale tuua oma näitlejaandi ja kõnekunsti, ühtlasi pistab ta nina miljöösse, kus ta iseenesest pole kodus. Kuid viimaks saabub aeg, mil Karsten ei kaeva auku mitte ainult teistele: ta vangistatakse ja seda pealtnäha sama endakindla, egoistliku ja üle­oleva noore daami poolt, kui ta ise. Karsteni ülespuhutus vajub kokku kui õhupall, millesse torgata nööpnõel. Algab uus ajajärk Karsteni elus. Ta elab teiste armust ja läbib hingelise kriisi. Sellega raamat lõpebki. Vaatamata kõigele sellele, kütkestab Karsten omal viisil. Nimelt on ta kõigest oma valelikkusest hoolimata halastamatult aus enese vastu ja oskab analüüsida oma teotsemist ja tundeid selgelt, ilma illusioone tegemata.

Jõuame kirjaniku juurde, kes oma olemuselt on sugulaslik Hedbergiga, kuigi tal puudub viimase meisterlikult vaba stiilikäsitlus ja hiilgav psühholoogia – vähesed rootslased saavutavad tollele omase täiuslikkuse. Jutt on Valdemar Hammenhögist. Samuti kui Hedbergi puhul on meil siingi tegemist objektiivse kirjanikuga, kes valib välja mingi inimese, et teda mikroskoobiliselt uurida. Hammenhögi viimase romaani tegevus areneb Stokholmis; liigutakse väike­kodanlikus miljöös, nagu ta eelmiseski töös. Sündmustik on igapäe­vane, inimesi kirjeldatakse nende haletsusväärses väiksuses. Romaa­nis kujutatakse vaese majateenija visa ja julget võitlust, et saavutada elus iseseisvust. Kuid oma edu eest tuleb tal ka maksa. Esiteks peab ta võitu saama oma armastusest ja nii ohverdama võimaluse emaks saada. See raamat on esimene osa suuremast teoksil olevast teosest Anna Sevarti üle. Hammenhög on hää jutustaja, kuid kahjuks on ta täitsa kõrvale jätnud pulbitseva elurõõmu ja huumori, mida ta näitas kelmiromaanis Petterson oeh Bendel.

Väga originaalne on Harald Beijeri Kellermans (Kellermanid), mis samuti on objektiivne romaan, kui võtta asja formaalselt. Teost iseloomustati kui näitlejaromaani, ent peategelaseks on näit­leja küll alles romaani lõpposas. Alguses on keskseks kujuks kassa­pidaja Edgar Kellerman. Teema on pealtnäha banaalne. Kujutatakse loomult armastusväärse, kuid nõrga karakteriga mehe abielu karmi, kinnise, riiaka, kuid muidu korraliku ja püüdliku naisega. Mõlemad on ennasttäis egoistid, kes ei suvatse astuda sammugi, et luua hingelist kontakti teineteisega. Õelamat ja vihasemalt maalitud naisekuju on raske leida. Tal on suur sarnasus ema kujuga Carlbergi romaanis. Kümnekonna aasta õnnetu abielu järele leiab Edgar oma saatuse kol­mandajärgulises näitlejas, kellest saab talle armuke. Tekkinud olu­korrale ei suuda ega soovigi Edgar leida lahendust. Ta elab kaksik­elu nii abikaasa kui armukese ees. Lõpp tuleb suure krahhiga pä­rast seda, kui ta on sattunud liiakasuvõtja küüsi. Ta püüab leida väljapääsu võltsimises ja rahakõrvaldamises. Pärast vangisistumist valdab teda alkoholikirg ja ta langeb täiesti. Ta armastab illusioone ja suurt joont ega soovi arvestada tegeliku elu halle nõudeid. Ta teeb suuri stseene täitsa ilma vajaduseta ainult selleks, et midagi üritada.

Viimane osa tegeleb Edgari poja Bernhardiga. Temast saab tõe­line näitleja. Aga tal on jäme loomus, ja võtab aega enne kui ta suu­dab ületada need vastuolud, mida pakuvad talle ta sisemised ja väli­sed nurgelised eeldused. Ta disharmoonilisus ja kalduvus joomisele tõkestavad teda lõplikus edus, selle asemel teeb ta kõik, et arendada suurt näitlejat kellestki langenud vabrikutüdrukust, kelles tema arvates on tõeline säde. Tüdrukul on midagi, mis temal puudub: kaastunnet ja headust. Bernhardi ettevõte õnnestubki. Kuid kuna tüdruku kunst näib labastuvat, toob Bernhard talle oma viimase ohvri: heidab end alla katedraali tornist. Selle biograafilise paukefektiga lõpeb romaan. Bernhardi traagilisest surmast peab näitleja ammu­tama uut jõudu ja sisemiste elamuste kaudu rikastama välist kujun­damisvõimet . Romaani tegevuskohaks on Viin ja faabulal on ohvrimotiivi väljaarenduses midagi Wassermannilt. Teatrimaailma on kir­jeldatud asjatundlikult.   Beijer on ise varemini olnud näitleja.

Dagmar Edkvisti Fallet Ingegärd Bremssen (Ingegärd Bremsseni juhtum) on probleemromaan draamale omase kindla ehitu­sega. Keegi hollandi filoloog kurtis hiljuti moodsa romaani mahu­kuse ja laialivalguvuse üle ja soovitas kirjanikel võtta eeskuju detek­tiivromaanide kindlast kompositsioonist. Dagmar Ekvist on seda edukalt teinud. Noore haigepoetaja Ingegärd Bremsseni kallal soo­ritatakse vägistamiskatse; kolme aasta pärast laseb ta kurjategija maha dramaatilises olukorras, nimelt kui mees mõisteti õigeks maakonnakohtu poolt samas süüdistusasjas kellegi teise naise suhtes. Romaan on haruldaselt läbimõeldud. Olulisem kui väline sündmus­tik on psühholoogiline külg. Tegevus areneb vanglas, hullumajas ja kohtusaalis. Meespeaosaliseks on hullumaja ülemarst, kes on terve humanitaarse eluvaate selgepilguliseks esindajaks. Ingegärd Brems­seni soldatiaumõistele on vastu seatud arsti loosung, et vägivald toidab vägivalda. Kultuurinimese kohuseks on võidelda vägivallaga. Miljöö on välja töötatud suurima hoole ja usutavusega.

Teiseks tendentsromaaniks on Jan Friedegärdi Offer (Ohver), kus kirjeldatakse noore maatüdruku traagilist saatust kohvikupreilina Stokholmis. Ta hukkumise põhjuseks on abordi taga­järjed, milleks teda sundis ta armastaja, keda iseloomustab nimi Mörk (Pime). Lugu on vastumeelselt jube. Noor tüdruk pole mitte ainult Mörki, vaid kogu ühiskonna ohver, kes jätab oma indiviide kõige tooremasse teadmatusse. Kirjaniku rahulik-asjalik hääl ja na­pisõnaline konkreetne stiil annavad jutustusele veenva tõsiduse.

Kõigis nimetatud romaanides, välja arvatud Elin Wägneri oma, valitseb hämmastav huumoripõud. Kuid leidub ka kirjanikke, kes ei karda kaotada hingeõndsust, kui päästavad valla nalja. Esiteks tä­hendame Ludvig Nordströmi Planeten Markattan’ile (Pla­neet Marakat). Siin leiame lopsakat ja mahlakat huumorit. Planeet Marakat on lihtsalt vana Öbacka, väike linn Norrlandis, autori vanade elavate noorusjuttude keskus. Kirjaniku enda ütlemise järgi jätkub sellest, et „näidata kogu rahva, jah, kui just juhtub, isegi kogu inimkonna omadusi, võimaliku erandi tehes ainult neegritele ja papualastele ja nendetaolistele, kuid Jumal seda teab…?” Teatavasti on tegemist perekonnaromaaniga, kus peategelaseks on vana direktor Lack – juba tuntud eelmisist raamatuist – kuid kirjanik ei anna mitte üksnes mahlast ja sädelevat inimestekirjeldust, vaid ta tutvustab meid ka majandusliku hiiglaarenguga, nagu see umbes toimus Norrlandis .

Nüüd jõuame aasta bestselleri juurde, milleks onGösta Gustaf-Janssoni Stora famnen (Suur süli). Autor on Eestiski tut­tav oma Postimehes ilmunud romaani Gubben kommer (Vanamees tu­leb) tõttu, millega ta läbi lõi. Ei saa eitada, et Gubben kommer lõpu­poolel lõtvus. Suures süles on meil seevastu tegemist aina tõusuga. Mis puutub põnevusse ja elavusse, siis võib rahulduda suurimgi nõud­likkus. On arusaadav, et sellise värske jutustamishuumoriga kirjani­kul on menu anglosaksi mail. Muidugi tuleb ehk tunnustada, et kir­janik vahetevahel enam toodab head suurelaastulist kirvetööd kui hingesügavuste loodimist, kuid selliseist hiilgetüüpidest, mida kir­janik käsitleb, ei saa tõesti kinni hakata glasseekinnastega. Ma ei võta vaevaks lähemalt tutvustada sündmustikku, et mitte rikkuda juhusliku lugeja naudingut. Kuid kui Gubben kommer’i puhul kur­deti, et vanameest kaua polnud näha ja et viimaks ilmudes ta tuli veretuna ja abstraktsena, siis tuleb tunnustada, et romaani kõiki haru­sid enda käes hoidev 80-aastane Κ. A. Koger on kõige elulisem ja konkreetsem karakteriuurimus, mida on võimalik leida rootsi kirjanduses, kus ometi nii mõnigi meie suurimaist nimedest on loonud hiil­gavaid raugakujusid. Tarvitseb vaid nimetada S i w e r t z ‘it Selambides ja Hjalmar Bergmani Markurellides. Kuid selle tõmbenumbri kõigi varjundite nautimiseks oleks hea osata rootsi keelt, sest ükski keel maailmas ei saaks osutada nii varjundirohket kirumisterminite kogu ja just nendega Koger peaaegu ainult tegelebki. Kuid leidub ohtralt ka teisi suurepäraseid kujusid. Romaan suubub lõppu karmilt arveid õiendades seltskonna parasiitide ja väikekodanlastega, rahatuusade ja konventsionalismi orjadega.

Greta Wieselgren

Loomingust nr. 4/1938