Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

18 Sep

Juhan Luiga ja J. J. Rousseau

 

     

jl.jpguhan Luiga on üks meie isiklikumaist kirjanikest, nii heas, kui vähem heas mõttes.

Isiklik on tema omapärane stiil – lakooniline ja pregnantne.  Ta kirjade sisus on üllatav, kui palju neis on tema isikust. „Mu kirjad on ma ise” võiks ta öelda. Pole ime, et ta neis vahel läheb ka  „isiklikuks” selle sõna otsemas mõttes.

Luiga mõtete sagedane paradoksaalsus, antiteetilisus, problemaatilisus toovad seda enam keelele küsimuse: kas ka nende lahendus ei peaks peituma tema isikus?

Seega oleme aga esialgu ainult ühe mõistatuse juurest siirdunud teise juure. Sest kahtlemata kuulub Luiga iseloom ise problemaatiliste hulka. Tema kaasaeglastel on temast kõige vastupidisemaid käsitusi, – vahel koguni ühel ja samal isikul. Nii vaimustatud kui ühed temast olnud, sama eitavalt suhtuvad teised.

„Öelge ometi, mis tähtsat ta on ära teinud?” küsis minult üks tema omaaegne kaastööline kohe esimestes sõnades, kui Luigast juttu tegin.

„Külgesündinud geniaalsusega” iseloomustab aga Luigat üks meie tuntuim naiskirjanik.

Vähe sellest, et Luiga „pole midagi ära teinud”, leiavad kolman­dad, et ta kogu eluaeg olevat aina teeselnud, osa mänginud, mingi­sugust suurusunistuste varjuelu elanud.

Möödapääsemata näib siin olevat sellele hingearstile sügavpsühholoogilise analüüsi tegemine. Mõnigi tema tuttav on sellega katse­tanud ja ühele ehk teisele enam-vähem problemaatilisele järeldusele jõudnud. Viini kooli mõjul võetakse enamasti kahtluse alla tema varasema nooruse areng.

Kuid elame Luigale alles liiga lähedal, et kasutada skalpelli tema isikliku elu suhtes.  See peab paratamatult jääma tuleviku hooleks.

Ometi on Luiga küllalt palju tähtsat öelnud meie aja kohta, et meil õigustatud huvi oleks tema enda suhtes. Seal jääb üks tee, mis asjale lähemale viib. Juba Plutarhh kasutas analüüsi süvendamiseks võrdlusmeetodit oma kuulsais Kreeka-Rooma elulugudes.  Kui paralleel õieti tabatud, ei saa kujud mitte ainult teravama reljeefsuse nii sarnasustes, kui erinevustes, vaid ühtlasi satub valgus ka üksikasjule, mis muidu jääksid tähelepanemata.

*

Juhan Luigaga tutvunedes tuleb sagedasti meelde J. J. Rousseau. Sellele kalduvuste ja mõttelaadide ühtlusele on Luiga ise õige vara­kult sattunud. Rousseau saab tema esimeseks õpetajaks. Juba üliõpi­lasena EÜSeltsis peab ta Rousseaust oma esimese ettekande üllatava pealkirja all: „Mingem üles mägedele”. „Genfi kodanik Jaan Jakobi” eeskujul soovitab ta seal „tagasi looduse juure” minna, – niisuguse vaimustusega, et vanemailt kaasvõitlejailt kohe põhjaliku peapesu saab. Ja veel täies eas ei lase ta juhust mööda, et Rousseau ees kübarat kergitada.

„Genfi kodanikust” on kirjutatud terved raamatukogud – küll poolt, küll vastu. Oma pihtimustes on ta ise oma südamed ja neerud paljastanud. Oma ajajärku määravas jõus ja nõrkustes, oma ülevais ja haiglastes külgedes seisab ta kuju poolteise sajandi kauguses üsna täielikult meie ees, tänapäevani saadetud nii vaimustusest ja imetlusest, kui vihast ja põlgusest. Teda võib kasutada kindla tagaseinana, millele otsitavaid koordinaate projitseerida.

Ei saa muidugi öelda, et Luiga elukäik ja mõtteilm kaugeltki kõi­gis joontes Rousseauga rööbasjooni pakuks. Kuid sarnasusi on ülla­tavaid, – seepärast tohiksid huvi pakkuda ka lahkuminekud.

Mõlemad põlvnevad tugevast tõust. Rousseau hugenottide jõu­kast perekonnast, kes oma usu säilitamiseks üle kolinud Pariisist Genfi. Luiga isa on – „Valgeristi Piitre” – Karlova elupõline valla­vanem, omaaegne eeskujulikuni talupidaja Tartumaal.

Mõlemad on aga oma tugeva tõu ülipeenenenud võsud. Rousseaul avaldub see juba isaski: see võib pojaga koos ööd läbi fantastilisi romaane ja kaugeid elulugusid lugeda, et viimaks hommiku tulekul häbenedes tunnistada: „Ma olen veel suurem laps kui sina”. Tüse Valgeristi Piitre on oma koolitatud poegadest pettunud. „Oleks mul teie haridus,” salvab ta, „ma oleks juba ammu Peterburis minister!”

Nii Rousseaul kui Luigal oli „rahutu veri”. Genfi kalvinistliku aristokraatia valjusid kombeid tundis Rousseau kui nuhtlust, mille vastu kogu ta olemus mässas. Ja nähtavasti pidi patriarhaalse kodu ääretu vali kord jätma püsivaid reaktsiooni jälgi ka Luiga iseloomu.

Isa kasvatus aitas otse kaasa, et Rousseaul fantaasia ja tunne üle kõige arenesid: romaanide ja ajaloo lugemine oli seks kui määratud.

Luiga arengus peab küll selletaoliseks mõjutuseks pidama Bulgarini raamatukogu, mida ta kooli aegu Karlova mõisas elades vabalt sai kasutada.

Nii arenes mõlemas – äärmine sensibiliteet. „Iial,” ütleb Rous­seau iseendast, „pole olnud olevust enam vastuvõtlikku tundele ja vähem loodud tegevusele”. Iga vähemgi tunne viis tal silmad niiskeks. Kõik liigutas teda: päikesetõus, ööbiku laul, öine ilu. Ta vaimustus voorusest, vabadusest, armastusest, sõprusest, imetles kangelaslikkust, tundis kaasa hädale. Tal oli kunstniku suur tundlikkus, mis avaldus ka tema kirjade lürismis.

Luiga tundlikkus on silmatorkav. Ta ise kaebab vahel oma liigse afektiivsuse üle ja paneb seda endale veaks. Ehk ta küll vist ühtegi luuletust pole avaldanud, on ometi essee „Kodumaa on lasteluule” või passus Muhu linnusest Harju mässu sissejuhatuses tõelised lürismi pärlid.

Rousseau ütleb endas juba lapsest saadik väga arenenud olevat viha ülekohtu vastu, mida teenimata karistused tekitanud, ja sensualiteedi: „Minu veri põles sensualiteedist juba sündimisest saadik”. Talle teinud sensuaalset lõbu oma kasvatajannast karistatud saada.

Luiga reageerimine ülekohtu vastu on ikka terav olnud, – isegi tema akadeemilises väitekirjas. Kuid ei ole näha, et isiklikud kannatused talle seks nii palju oleksid põhjust annud. Siin erineb ta Rousseaust põhjalikult.

Rousseau oma kodutu mustlase elus – kord bürooteenija, kord hulgus, kord isegi teener – sai plebsi elu raskeid külgi küllalt maitsta. Siit sotsiaalrevolutsiooniline joon tema kirjutustes, mis eriti tema „Kõne ebavõrdsuse üle” on teinud anarhistide lemmiklektüüriks.

Kuigi Luiga külm ei olnud sotsiaalse häda vastu, puudub temal ses asjas revolutsionääri fanatism. Ükski „isiklik kompleks”, ei ressentiment ega ranküün ei takista tal seda ala kainelt käsitamast.

Teine on lugu sensualiteediga. Seda võib Luigal näostki välja lugeda. Ühenduses elava fantaasiaga viib see kergesti inimese reaalsest maailmast ettekujutatavasse maailma, seega soodustab üksikluse kalduvusi. Ja kuna suur tundlikkus sotsiaalse elu konarlustele ja sundustele tugevalt reageerib, siis jääb kõige lihtsamaks pääseteeks – „tagasi looduse juure”, rändamislust, ehk nagu Rousseau seda enda juures nimetab: „manie ambulante”, „félicité ambulante”, „délire champêtre”. Rousseau ütleb, et sihitu jalutamine teda ikka lõbustanud. Vahelduvad stseenid pannud tema mõtted käima ja annud neile tiivad, et kõigist kitsendustest üle saada.

Ühenduses rändamislustiga seisab looduseharrastus. XVIII, „rokoko” sajandile, kes loodusest sootuks ära võõrdus, õpetas Rous­seau jälle looduse ülevat ilu nägema. Koguni tema vaenlane Voltaire, lugedes temalt päikesetõusu kirjeldust, laskis end hommikul vara äratada, et seda kord näha.

Rousseau tunnistab, et alles inimestega tülli minnes hakanud ta loodusest õiget rõõmu tundma. Lühidatel õnneaegadel olnud üksilda­sed jalutuskäigud talle tühjad ja igavad.

Luiga jalutamiskirg võrdub ainult tema erakordsele looduseharrastusele.

„Kõik päev Pirita metsas. Võib otse purju jääda kõigest sellest kevadest, tema õhust ja laulust. Ei saa teisiti – peab õnnelik olema, nagu plika.”

Teine kord nimetab ta ise end metsmeheks. Looduse harrastuse, koguni looduse kultuse leiab ta eestlaste ürgsema joone olevat.

Tema imetlus looduse vastu on nii suur, et kord üks lähem tuttav hoiatab: Loodus õpetab teid inimesi vihkama!

Seega osutati nähtavasti, et nii suur looduseharrastus misantroobi ja eraku kalduvustega koos käib.

Luiga looduseharrastus on intraverteeritud inimese harrastus, kes oma siseelu raskustele otsib loodusest lahutust, või kes vabas looduses oma fantaasiale vaba voli tahab anda. Sagedasti viib teda pikkadele jalutuskäikudele põgenemine ründavate mõtete eest. Viimastel eluaastatel püüdis ta pikemate jalutuskäikudega end lihtsalt ka kehaliselt väsitada, et üle saada unepuudusest ja närvide pingest.

Rousseau iseloomupilt on: afektiivne tundeinimene, kes passiiv­selt kõigub silmapilksete ekstaaside ja loiu prostratsiooni vahel, ala­tiselt iseendaga heideldes, et mingit ühtlust saada oma tormise siseelu vastoludesse.  Siit tema kahetsused ja pihtimused.

Luiga erineb sellest ainult kraadis, mitte olus. Afektiivsed plahvatused vahelduvad ükskõikse käegaheitmisega. Heideldes oma sisevastoludega haarab temagi sule järele, kuigi ta pikki pihtimusi ei kir­juta. Üksikud lehed, millele ta ühtelugu oma elamusi ja mõtteid tähendab, on nagu sedelid haigusekäigust, millega aru püütakse anda, kuhu poole asi tüürib.

Problemaatiline teistele, on Luiga iseloom probleemiks ka talle endale. Nagu suurekstegeva klaasi alt käivad siit läbi kõik inimlikud kired ja kihud. Ses mõttes on Aino Kallasel õigus: Luiga on üks kõige inimlikum inimene, homo kõigi tema nõrkustega ja voorustega.

*

Rousseau oli intuitiivne vaim, kelle mõtted sündisid mitte refleksioonist, vaid inspiratsioonist, – kõige sagedamini koguni ekstaasist, vahel niisuguse jõuga, et ta nagu ilmutuse ees hingetuks jäi.

Sarnastel intuitiivseil mõttesähvatustel puudus aga tihti side, või nad olid koguni vastolus üksteisega. Seda sidemepuudumist seletas Rousseau oma kirjutamisviisiga. Ta paiskas oma mõtted üksikult ja ilma sidemeta paberitükikestele. Korraldas siis neid lehekesi nii hästi-halvasti kui sai – ja nii tuli raamat. Talle tegi lõbu meditee­rida, otsida, välja mõelda. Kuid mõtteid korda seada oli talle vastik. Ta ütles endal vähem olevat mõistust (raisonnement) kui vaimu (esprit). Seepärast olnud talle mõtete sidumine ikka kõige raskem.

See avaldus ka tema jutus. Rousseau ei olnud sõnakas vestleja: tal puudus silmapilkse repliigi osavus. Ja kuna XVIII sajandi peenendunud seltskonnas just seda sõnadega vehklemise ja mänglemise kunsti peeti ülimaks esprit’ks, siis ei annud Rousseau mõõtu välja. Mõni tuttav luges teda koguni nii rumalaks, et ta „kõlbavat ainult maapastoriks”.

Tõelikult on Rousseau kirjades väga palju esprit’d, – nad tihti otse sätendavad tabavaist antiteesidest ja algupärastest paradoksidest, jalustrabavaist võrdlustest ja hüperboolidest. Tema juhtsõnakski saab: „Pigem paradoks kui eelarvamus”.

Ei ole vestleja Luigagi. Sõnad tulevad tal raskelt, otsitult, kogeldes, nagu suure surve alt ja seltskonnas ta enamasti vaikib. Selle eest mis ta ütleb, see tabab ja lõikab.

Temagi paiskab üksikuid mõtteid üksikuile lehekestele sarnase ürgjõuga, et grammatika ja süntakski selle all kannatavad. Paradoksaalsed on need mõtted sagedasti ja pole raske neil üksteisega vast­olusid leida. Kuid tema eksitusedki tunduvad huvitavamad kui mõne teise mehe tõed, sest et ulatavad sügavamale: nad on – tõde liialda­tud kujul.

Mis oli Rousseau amet või elukutse? Ta teenis oma leiba nootide ümberkirjutamisega, aga tema lugejaile tuleb see sama vähe ette, nagu telkide tegemine apostel Pauluse juures. Ometi on ta sel alal ühe uue meetodigi leiutanud.

Ta oli universaalne vaim, kes kõige enam tegeles filosoofiaga, aga ka matemaatikaga, ladina keelega, ajalooga, riigi- ja kasvatusteadusega.

Universaalne diletant oli oma huvidelt ka Luiga. Oma erialast – arstiteadusest – ei pidanud ta suuremat lugu, enam ehk psühholoogiast, kirjandusest, filosoofiast, ajaloost.

Mis seda universaalsust pealiskaudsest päästis, oli eriline vaimulaad.

On mõtlejaid, kelle mõtlemises domineerib reflektiivne ja objektiivne laad: nad selgitavad vaatekohti elu ja maailma jaoks. On aga teisi, kellel domineerib intuitiivne ja subjektiivne külg: nad avaldavad seda, mis ajavaimus tumedalt liigub ja nende läbi teadvusse tõuseb. Nad on – ajavaimu sümptomid.

Juba oma iseloomu tõttu kuuluvad nii Rousseau, kui Luiga teise liiki. Subjektiivsus on tingitud nii nende iseloomust ja meetodist – psühholoogilisest enesevaatlusest.

Nagu Taine pahandab: Rousseau on oma uue idee inimlikust loomusest võtnud tervena omaenda südamest. Tegeldes iseendaga kuni maaniani ega nähes mitte kedagi muud maailmas peale iseenda, kujutas ta endale inimest omaenda sarnasena ja kirjeldas niisugusena, nagu iseennast tundis (Origines de la France contemporaine, I, 3).

Luigat pidi sellele teele tõukama juba nüüdisaegne psühhoteraapia oma introspektsiooni meetoditega, mis hingehaigust näevad terve hingeelu erilistes komplitseerumistes.

Räägib Luiga kirjandusest, rahvaluulest, poliitikast või ajaloost, ikka lähtub ta inimloomust, nagu ta seda endale ette kujutab, ja analüüsib siis selle reaktsioone antud olukordadele. See on, miks näiteks tema ajaloolised tööd nii algupärased ja elavad tunduvad, kuigi nad alati ei täida objektiivse ajalookriitika nõudeid.

Nii Rousseau, kui Luiga kirjutused kannavad enamasti ikka tugevat emotsionaalset värvi. Nad pole ainult mõistuse arutlused, vaid tunnete, südame reageeringud.

See polnud sugugi XVIII sajandi kommetes, kus Rousseau elas. Nagu rokoko kunst, nii oli kogu elu ja mõttelaad siis mänglev-reflekteeritud, kunstlik-ülipeenendatud, rafineeritud. Ilusad, peened vor­mid, vaimukas nali, lõbus naer käisid üle kõige.

Oma aja „bel esprit” vastu astus Rousseau „kaunishinge” – „belle ärne” – mõistega, mis palju ei hooli huvitavaist ja pikantseist kokkusattumustest, naeru loeb „lollide argumendiks”, „mürgiks tervele mõis­tusele ja headele kommetele”, selle eest aga on vaimustatud, siiras ja aus ja laseb end juhtida enam südamest kui mõistusest. Nii ei saanud Rousseau kauem sõbrustada ei skeptiliste entsüklopedistidega ega irvhamba Voltaire’iga.

Luiga on eestilikult tagasihoidlik tugevamate tunnete avaldamisega. Tema kirjutustes puuduvad peagu üldse Rousseau entusiast­likud tundevalangud.

Kuid temagi esprit ei ole sugugi mitte XVIII sajandi salongide „bel esprit”. Oma stiili mänglevast elemendist hoolimata on ta kõike muud kui salongilik. Ta teeb tihti mulje kassikäppadest: küüned sametisse peidetud. Tema vaim pole lõbus, vaid terav. Tema satiiri salvavus on tihti ületamatu. Tal on oma isa võime üheainsa sõnaga omale verivaenlast teha.

Seepärast on mõlemad oma aja „vastutõukamise kivid”, kelle poolt ja vastu käivad kõige ägedamad ajavoolud.

*

Subjektiivse kirjaniku juures saab erilise tähtsuse, kui tema hinge­elu mõne haiglase nähte tõttu normist väljas on. See ongi, mida Taine Rousseaule ette heidab:

„Imeliku ja omapärase inimesena oli ta kõrgemal teistest, kuid lapsest saadik kandis ta endas vaimuhaiguse idu ja lõpuks läks hoopis hulluks. Tal oli imetlusvääriline, kuid halvasti tasakaalustatud mõistus, kus tunded, emotsioonid ja kujutlused olid liig tugevad. Ta oli ühtaegu pime ja selgeltnägija, oli tõelik ja haige luuletaja, kes tõelike asjade asemel nägi omaenda unistusi, elas omaenda fantaasiast loodud romaanis ja lõpuks suri enda poolt loodud painajas… Kriitik, psühholoog oleks siin näinud ainult erilist juhust, haruldase ja tasakaalutu hingelise struktuuri tulemust. Rousseau aga üldistas ennast inimese algtüübiks.”

Neis etteheidetes on mõndagi tõtt. Rousseau oli närviline ise­loom, haiglase emotiivsuse ja impulsiivsusega. Ta oli arg kuni foo­biateni, umbusklik kuni tagakiusamismaaniani. Kehalistest haigustest nõrgestatud, oma kirjatööde pärast valitsusvõimude poolt taga kiusatud, koguni oma seniste sõprade nagu Voltaire’i poolt reedetud ja halvustatud, põgenes ta Inglismaale ning sealgi enda vastu üldist komp­lotti kahtlustades ruttas jälle Prantsusmaale, kus aegamööda rahunes.

Mis see oli? Elulookirjutajad on seda seletanud mitutpidi. Ühed – neurasteenia, teised psühhasteenia, kolmandad hüsteeriaga.

L. Proal, kes küsimusele eriuurimuse pühendanud (La psychologie de J. J. Rousseau, Paris, 1930), leiab need diagnoosid olevat kas puudulikud või ekslikud. Neurasteenia on liig ebamäärane mõiste; igatahes ei olevat Rousseau juures tegemist mingi juhusliku neurasteeniaga, vaid alatise neuropaatilise temperamendiga. Tal puududa aga ka psühhasteenia ja hüsteeria iseloomulikumad sümptomid.

Proal leiab kohasema olevat diagnoosi: „degenere superieur”, kus konstitutsioonilist tasakaalutust iseloomustab eeskätt sensibiliteedi ja fantaasia erakordne areng mõistusega võrreldes. Kui Rousseau kinnitab, et inimesel on tunne tähtsam mõistusest, siis kirjeldab ta seega just enda haigust.

Rousseaul olevat paranoialikke jooni, teatavat enesetunde hüpertroofiat, kus tuntakse end olevat kõrgema olemuse ja seepärast kaldu­takse asju, mis enda uhkust haavavad, liialdama erilise viha või vaenu avalduseks.   Siin ei ole ei hallutsinatsioone, tõelikke illusioone ega vaimuhaigustele tavalist iseloomu muutumist. Viga pole mitte tõsiasjade tajumises, vaid ainult nende ekslikus interpretatsioonis.

Sarnaseid ja vahel ka suuremaidki neuropaatilisi kalduvusi on. ajaloos paljud suurmehed ilmutanud, eriti need, kelle elutöös tunne suurt osa mänginud, nagu paljud usurajajad: Paulus, Muhamed, Luther.

Luiga kurdab sagedasti ise oma närvilise iseloomu üle. Kahtle­mata leidub tema iseloomus neuropaatilisi jooni, mis teda ebaharilikuks muudavad: erakordset emotiivsust ja impulsiivsust, mis vaheldub depressioonidega. Ka uhkust umbusaldusega käsikäes. Kuid ma ei tea tema elus midagi, mida kõrvu võiks panna Rousseau tagakiusamismaaniale Inglismaalt põgenemisel.

Küll peab vististi Luiga haiglasi jooni süüdistama tema võrdlemisi väheses produktiivsuses. Liig suur osa tema jõust kulus ära heitluses iseendaga, oma iseloomu nõrkustega, mida ta küllalt tundis. Siit J. Tõnissoni väljendus: Ta oli suurem selles, mis oli, kui selles, mis tegi.

*

Problemaatiline on Rousseaul mitte ainult iseloom, vaid ka õpetus; selle põhialuste üle jätkub vaidlus tänapäevanigi.

Kogu Rousseau problemaatika taga seisab looduse ja kultuuri, absoluutse ja relatiivse vastolu. Kõik hea on loodusest, kuri kultuurist.

Mida mõista aga loodusliku seisukorra all? H. Höffding tähen­dab õigusega, et Rousseau selle all kolme eriasja üksteisega vahetab: esiteks teoloogilist mõistet, Jumala ürgset loometööd, teiseks loodus­loolist mõistet: ürgaegset instinktide elu, millest nagu mingi pattulangemine on inimest viinud teadliku kultuuri juure, ja kolmandaks psühholoogilist mõistet, inimese loomuse põhitendentse, mis Rousseau arvates on head, kuigi inimesed ise ka kurjad võivad olla.

Neis inimloomu põhitendentsides eraldab Rousseau „amour de soi”, armastust inimese ürgse olemuse vastu – „amour propre’ist”, enesearmastusest. Esimene on ülekeev ürgjõud, sihitud mitte ainult omaenda, vaid ka teiste inimeste elu arendamiseks. See on loodu­sest. Enesearmastus taotleb aga enda kasu teiste kulul, see on kul­tuurist.

Sellest ürgsest inimloomust on ka Rousseau religiositeet. See tuleb subjektiivsest allikast, sisemisest tundest: rõõmu, imetluse ja tänu tundest. Rousseau deismis saab tema põhiantitees uue kuju: Jumal – aine. Sama dualism avaldub Rousseau poliitilises filosoofias vastoluna rahva „üldtahte” („volonte generale”) ja „kõikide tahte” („volonte de tous”) vahel: esimene tähendab ühiskonna ürgset, ins­tinktiivset elutungi, teine inimeste partikularistlikke erihuvisid.

Nii on see käsitus õieti kaugel sellest, mida tavaliselt mõeldakse n. n. „ühiskondliku lepingu” all. Kaugeltki mitte igasugune rahva tahte avaldus ei moodusta „üldtahet”. Siit vastolu Rousseau poliiti­listes vaadeteski. Olles demokraatia suurim prohvet, keda Prantsuse revolutsioon kilbile tõstis, pooldab ta tegelikult aristokraatlikku valit­susviisi. Tõeliku demokraatia teostamist loeb ta nii raskeks, et see vahest ainult jumalate ühiskonnas võimalik oleks.

Rousseau oli reaktsioon XVIII sajandi ratsionalistlikule skepsisele ja materialismile. Samasugust reaktsiooni Eesti kaasaegses vaimuelus väljendab Luiga. Temagi kuulutas inimese ürgsete instink­tiivsete ja ekstaatiliste hingejõudude primaati, otsides selle väljen­dusi ida samaanide loves, soome sugu rahvaste muinasusu looduskultuses, Laotse panteistlikus tao õpetuses.

Ida looduskultus, Laotse panteism on aga monistlik, tema kontemplatiivne passiivsus (Laotse „vu-vei” – „mitte-rühkimine”) päästab teda dualismist, inimese ja looduse vastolust. Inimene oma saa­tusega on talle ainult osa looduse üldisest käigust.

Seda panteistlikku harmooniat näis Luigagi otsivat, kuid oli liig läänelikult dualistlik, et seda leida.

Siin on Luiga sarnasus Rousseauga, aga ka lahkuminek. Rousseau ekstaatiline loomus ehitas oma maailma oma ülevoolavatest tunnetest. Tema ideaalse „loodusliku seisukorra” vastolu „tegeliku kultuurmaailmaga” jäi tema pragmaatilises maailmavaates tagaplaanile.

Luigale on ekstaatilised meeleolud taotlus, aga mitte tavalikkus. Hea ja kurja, loomuliku ja mitteloomuliku dualism ei vaju tal tagaplaanile, vaid läbistab tema maailmavaate keskkohta. Mitte Rousseau ürgloomulik harmoonia, vaid Schopenhaueri igavesti rahuldamata tahe valitseb seal maailma. Luiga panteism on pigem Budhast kui Laotsest. Tema moraal on Stoa loobumismoraal.

Sama dualism läbistab Luiga poliitilist maailmavaadet. Nagu Rousseaugi, loeb ta ideaaliks demokraatiat, erinedes Rousseaust ainult oma liberalismis ja individualismis, – seal avaldub temas Schopenhaueri „principium individuationis” – iga elutahte tung omapärastele vormidele.

Luiga oli aga meil üks esimestest, kes ära nägi liberaalse demokraatia teostamise raskusi, ja nimelt mitte ainult mõnes enam-vähem ebaõnnestunud paragrahvis, vaid rahva hingeelus endas, tema revolutsiooniaegse elaani loidumises, rahva riikliku tahte aegapidises degene­reerumises, isetegevuse asetumises etatismi ja bürokraatiaga.

Nagu Rousseaugi, kaldus siis Luiga tegelikult eelistama aristokraatiat selle uueaegses kujus – ideokraatias. Need mõtted, võib­olla sugereeritud Bergsonist ja Georges Sorelist, näivad vilksatavat tema viimastes kirjutustes „hinge organiseerimisest”.

Oma erinevusteski Rousseaust on Luiga teinud sedasama, mis Rousseau tegi XVIII sajandil: seismograafi tundlikkusega ilmutanud ajavaimus valmivaid ja liikuvaid tunge. See ongi, miks tema sageda­sest paradoksaalsusest hoolimata meil ikka tema juure tagasi tuleb pöörduda.

Ed. Laaman

Loomingust nr. 8/1938

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share