Hispaania inimene ta kirjanduse valguses
Hiiglaslikumalt kui ükski teine rüütlikirjanduse kangelane kerkib meie ette 17. sajandi alguses rändava rüütli Don Quijote kuju. Vaimusilma ees viirastused rüütliromaanidest, mida ta alla neelanud, südames naise kuju, keda kunagi pole olemas olnud, ja käes oda, mis ülekohut peab uuesti heaks tegema, nii lahkub Don Quijote ühel hommikul oma külast, kaasas truu Sancho Pansa. Kihutet oma eneseteostuse tungist, tormab ta La Mancha lagendikel välja oma ülepingutet individualismi hoogsuse. Kodumaa hõõguva päikese all ta ajab taga oma unistusi, oma seisuse, daami ja au ideaalkujusid. Ja nagu ta oda murdub vastu tuuleveski tiibu, mida ta peab hiiglasteks, nõnda purunevad ta ideaalid vastu tõelikkust, mis teda igal sammul kohtab ja teda karmilt kohtleb. Vanana ja pettununa pöördub ta tagasi koju, kokkuvarisenud oma viljatute seikluste koorma all, hävinenud igihispaanialikus idealismi ja realismi vastandlikkuses.
Nii on Don Quijote, samuti kui seda kord oli Cid ja Fernan Gonzalez, Bernardo del Carpio ning Cauallero Cifar, kõik need varasemate romance’de, cantar’ide ja rüütliromaanide kujud, komentaarid isiku ja teo kultuse kohta. Sest individualism on hispaania iseloomu põhitoon. Sellel on atavistliku imperatiivi võimsus, see lükkab teole ja eneseteostusele. See loob usalduse oma võimistesse, see toidab eksalteeritumais hingedes tagasihoidmatut tungi vallutamisele ja valitsemisele. Nii välimiselt kui sisemiselt, nii teos kui olemises toob hispaanlane nähtavale oma isiksuse. Sama arrogants, mis vormi annab siidmantilla voltidele ja nii nähtavaks teeb torero silueti areenil, elustab ka ta keeles iga sõna. Tekkinud rooma leegionide vulgaarladina keelest, evib hispaania keel araabia keele hoogsa ehituse ja rikka fantaasia. Mitte nii helisevalt laulev kui itaalia keel, mitte ka nii kõva ja murtud kui portugaalia keel, on hispaanlase keel igas sõnas mehelikult kõlav. Ta hinge suurused ja nõrkused leiavad kajastust ainult seda laadi keeles, mille abil ta ülimuslikud mõtted saavad ühineda sangarlikuks retoorikaks. See keel on võimas avaldama isiklikku kohkumatust, mis hispaania ajaloo teeb eeposeks. Hispaanlane viljeldab oma eluga seda mehepärasust, mida talle Seneca jutlustab: Esto vir. Ta arendab oma tahet, olgu kasvõi saatuse vastu. Et inimesed on kõik ühesarnased saatuse ees. seda õppis ta stoikuilt, ristiusult aga seda, et inimesed on sarnased jumala ees. Mõlemast mõttest nõrgub ta hinge mitme sajandi kestes usk, mis teda viib läbi maadest ja ookeanidest, uhkus, mis teda ässitab isegi saatuse ja jumala vastu. Ülbena saatuse vastu põletab vallutaja Cortes oma laevad Mehhiko lahes, enne kui alustab tundmatute maade vallutust; uhkena saatuse ees lausub hispaania keiser Karl V, et tema maas päike iial looja ei lähe. Uhkena jumala ees saeb Filipp II üles oma armada invencible, oma võidetamatu laevastiku, mida tohib hävitada ainult jumal ja tema elemendid; ülbena jumala ees mõtleb Peeter IV, Aragoonia kuningas: „Kui jumal maailma loomisel minult oleks nõu küsinud, siis oleks ta selle teinud küll teisiti.”
Nagu hispaania individualism ülbe on paheni, nii tema fanatism. See muudab ajaloo veriseks tragöödiaks. Sajandi pikkustes võitlustes usu pärast saab viimaks roomakatoliku kirik Hispaanias ülevõimu. See toob kaasa ihunuhtluse ja piitsutuse, dikteerib ette maaltsaatmise ja kirikust väljaheitmise. Kristluse nimel kihutatakse poolsaarelt minema maurid ja juudid ning kiusatakse taga indiaanlasi Ameerikas. Inkvisitsiooni tunglate süüdatuna põlevad püsivalt autodafeed, ja tuleriitadel söestuvad „paganad”, „nõiad” ja „vaimust vaevatud”. Nõnda kerkib hispaania poolsaare veriselt ja suitsevalt pinnalt üksikuna ja süngena, otsekui maailmariigi sümbolina, hispaania individualisti mõõk ja hispaania fanaatiku rist, üks kui vallutushimu sümbol, mis küünib roimsuseni, teine aafrikaliku, ligimesarmastusetu kristluse oma.
Ei kuski mujal ühine individualism ja fanatism nõnda ilmselt kui hispaania renessansi inimeses. Tema tung ruumi ja kaugu purustab vana maailma piirid ja viib need üle ookeani. Tema poliitika evib rooma kotka majesteetliku lennu, tema võitleb protestantismi vastu Saksas ja Flandrias ja kristliku tsivilisatsiooni eest Lepanto juures. Raudne nagu Ignacio de Loyola asutet jesuiitide ordu distsipliin on Torquemada sallimatus ja vallutajate teotung. Evangeeliumi nimel hävitab Cortes Mehhikos ja Pizarro Perus asteekide ja inkade indiaanlikud monarhiad. Rooma riisumisel rikastunud Pedro de Mendoza organiseerib eraekspeditsiooni Rio de la Platasse. Balboa, põgenedes kadedate seiklusseltsiliste eest, on esimene eurooplane, kelle silm näeb Vaikset ookeani. Alates Mehhiko vulkaanidest ja järvedest üle lõuna-ameerika kõrgtasandikkude kuni Tulemaa kasmudeni teostavad need vallutajad oma metsikud ja sangarlikud ulmad. Hinges kannavad nad hidalgo murdmatut uhkust ja piina tekitavat kuulsusjanu, hullumeelset usku endasse ja roimarlikku kihku kulla järele.
Nende meeste kõrval seisavad samas ülevoolavas teoenergias kujud, kes viivad kirjanduse kõrgeimale õitsengule, kirjanduslikule siglo de oro’le, kuldsajandile. Oma aja lastena ei leia nemadki kuski rahu: Garcilasso de la Vega langeb noorena Flandrias, Hurtado de Mendoza on ühtlasi kirjanik ja sõdur, Cervantes kaotab ühe käe Lepanto lahingus, Lope de Vega kinnitab, et ta on pidanud püssi mitu korda laadima oma käsikirjadega. Kõik nad elavad, nagu kaebab Garcilasso, tomando ora la espada, ora la pluma, käes hoides kord mõõka, kord sulge…
See individualistlik ja fanaatiline hispaania hing annab rikkalikku lõikust lavakunstis. Kirgede ettenähtamattus ja vastuolulikkus, teesid ja antiteesid, millest koostub hispaanlase elu, setivad teaatris. Siin leiab ennast rahvuslik loomus hästi kajastununa, siin ilmnevad ta tundmused ja kalduvused sügavalt nähtuina. Lope de Vega annab teaatrile rahvusliku ilme, Tirso de Molina iroonia ja nali ei tee vahet seisuse ja aukraadi vahel, Ruiz de Alarcón ligendab teatrile oma elumõtte tuuma, kõlbluse idee, mida siis Calderón de la Barca rõhutab kolmes suunas: vastuvaieldamata usuna kirikusse, isikliku ustavusena kuningale ja au ja puhtuse kaitsena.
Aga hispaania inimene ei avaldu üksi rüütliromaanis ja teatris, vaid ka müstilises kirjanduses ja santlaagriromaanides. Kandes õlal rasket keskaegset kurbust, põgenevad müstikud oma kahkluste eest jumala juurde. Nad otsivad tema ligidusest jõudu, mis on kadumas neil enestel ja nende maal. Nad ei tunne idamaist usku nirvaanast, vaid janunevad jumala ja tema õnnistuse järgi sama innuga, mis kihutas edasi rüütleid ja vallutajaid. Luis de León kurnab ennast lõpmatu rahu igatsusega issanda läheduses, Santa Teresa de Jesús võitleb sügavhingelise joobumusega vastureformatsiooni eest, vaene on hispaania rikkalikem keel väljendamaks San Juan de la Cruz’i mõttespekulatsioone.
Teisest küljest santlaagriromaanides aimame juba ligineva langusjärgu tunnuseid. Selle kirjandusharu kangelaseks on picaro, santlaager, suli, kelm. Olgu see Lazarillo de Tormes, Guzmán de Alfarache või Escudero Marcos de Obregon – kõik nad löövad elust läbi tuhandel kombel või ebakombel. Picaro on uhke kui rüütel, kuigi mitte rikkam sandist. Ta sarkasm läheb üle igasugu piiride, ta keel pole nikerdet ega galantne. Ta vaimukused on pikantsed ja jõhkrad, täis raskelt mahlakat realismi.
Nõnda, joobnuna oma võimu kuulsusest, hälbinuna oma isiksuse üleinimlikust rõhutamisest, mänginud oma ajaloolist osa võrratu grandeza’ga, on Hispaania astunud languse sajandeisse. Teed, mida mööda varem rändasid rüütlid ja sangarid, kubisevad nüüd santlaagreist ja röövleist, kes elu muudavad ebakindlaks. Arvutud kloostrid hoiavad ülal kerjuste karju, maad seisavad söödis, tööstus on surnud. Peetud sõjad on Ameerikast toodud kulla ära neelanud, raskelt rusub kiriku koorem. Kunagiste aegade kuulsus kustub nüüd Prantsusmaa kasuks, Uue Maailma kolooniad irduvad emamaast, järgnevad sisevõitlused kuni – vabariigi loomiseni.
Vaene nagu maa ise noil ajul, on ka tema kirjandus. Vähe on nimesid, mis tõusevad üle keskpärasuse, ja needki mõjutet väljaspoolt. Espronceda luulest kõneleb lord Byroni eepiline pilge ja parandamatu pessimism, Ε. Τ. A. Hoffmanni jube fantaasiaelu on omane Gustavo Adolfo Bécquer’ile. Juan Valera Pepita Jiménez’iga alatakse tavaliselt uuema hispaania romaani vaatlemist. Pérez Galdós’i Episodios Nacionales kajastab ta kodumaa kangelaslikku minevikku. Palacio Valdés maalib naturalistlikkude joontega oma maa lihtsat elu, Angel Ganivet (kes muide elanud Helsingis ja Riias – tõlkija märkus) vaatleb eemalt oma kodumaa langusperioodi. Sügavalt haarava avameelsusega näitab ta oma Idearium Espaňol’is teed uuestisünnile. Tema programm tuletab meelde üht juhtlauset eesti kirjandusloost, nimelt Noor-Eesti oma: õppigem oma kodumaad hästi tundma, aga mingem ka üle selle piiride.
Sõda Ühendriikide vastu ja sellega seotud viimaste asumaade kaotus a. 1898 viib hispaanlased teele, mida Ganivet ette märkinud. Nagu lootuse ja elu säde tekib noores generatsioonis tahe oma kodumaad välja viia kaaosest. Kogu oma jõu tahab see sugupõlv anda sellele ideele. See ,,98-te aastate generatsioon”, nagu ta ennast sümboolselt nimetab, otsib allakäinud maa varemeist kõike väärtuslikku, millega saaks üles ehitada uut Hispaaniat. Ta tunnistab ausalt üles, et ta ise on süüdi mineviku viletsuses ja ta kannab oma südames üleva tuleviku hõõguvat ideaali. Uuendus rajatakse teadmisele, et hispaanlased on oma osa käest ära mänginud sellepärast, et nad on loidu lasknud mõistuse ohjad. Oma enese vigadest tahavad nad ammutada jõudu elustamaks ülesehitustööd.
Ricardo León pühendab end innuga, nii värssides kui proosas, keele viljeldusele, peen ja õrn nagu kullasepa filigraantöö on Valle Inclán’i stiil. Martínez Ruiz (= Azorín) ja Ρίο Baroja kirjeldavad tänapäeva Hispaaniat, üks heatahtliku skeptitsismiga provintsi linnakesi ja külasid, teine süngete joontega elu põhjapoolseis maakondades. Rodríguez Marín saab esimeseks cervantistide hulgas. Madariaga avardab hispaania kirjanduse vaatlusi võrdluste varal inglise ja prantsuse kirjandusega, Eugenio d’Ors annab põhjendused hispaania kultuuri ja ajaloo väärtustele.
Oma vaatluse lõpus kohtame selle generatsiooni meistreid: Ortega y Gasset’i ja Miguel de Unamuno’t. Arvutuist Ortega y Gasset’i esseedest saame teada tema vitalismi õpetuse: Vivid la vida intensamente, vividla como obra de arte, elage elu intensiivselt, elage teda nagu kunstiteost. Siin avaldub veel kord hispaanialik individualism, igavesti uuendet ja igavesti uuendav. Ei ükski teine ela eneses läbi kõigi hispaania ajajärkude vastuolusid nõnda kui elatanud filosoof Unamuno. Ta võitleb tõelikkuse, oma maise elu mõtte pärast, tunnetades, et hispaania inimene on kõik kaotanud sellepärast, et ta pole kunagi ideaali ja reaalsust tasakaalu säädnud. Unamuno kannab väga sügavas südames oma peateose pealkirja: Del sentimiento trágico de la vida – elu traagilist tunnet. Ent võimetu vabastuma oma esivanemate meeletust individualismist, igatseb ta surematust, mida nood maha mänginud: No hay otro yo en ei murida. Cada uno de nosotros es absoluto. Si hay un Dios que ha hechoy mantiene ei mundo, él lo hizo y lo mantiene para mí. No hay otro yo. Hay otros más grandes y menos, mejores y peores, pero no otro yo. Yo soy algo enteramente nuevo, en mí está sumada la eternidad pasada y conmigo una eternidad futura empieza… (Ei ole teist mind maailmas. Igaüks meist on absoluutne. Kui on olemas Jumal, kes on maailma teinud ja kes seda alal hoiab, siis on ta seda teinud ja hoiab seda alal minu jaoks. Ei ole olemas teist mind. On olemas suuremaid ja vähemaid, paremaid ja halvemaid, aga mitte teist mind. Mina olen midagi täiesti uut. Minus on koos kõik möödunud minevik ja minuga algab tulevane igavik).
Niisugusena, kõigi igavikkude ankurpunktina, seisab meie ees hispaania inimene, oma sisemuses üksiklasena, nagu Escorial seisab üksinda kesk Kastiilia lagendikku, või nagu don Quijote kodumaale tagasi pöördudes …
Selle kirjutise autor on noor mehhiko literaat, hispaania kirjanduse eriteadlane, kes oma õpiaastaid veetnud Euroopas ja kes mõne kuu elas Tartus.
Gustav Adolf Rohes y Gálvez
Loomingust nr. 4/1933
