Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

On väga võimalik, et Marie Under paljudele veel tänini tundub eeskätt Sonettide autorina. Selle raamatuga ta pühitses kahtlemata oma suurima võidu üldsuse ees, äratas kõige rohkem vastuväiteid ja leidis kõige enam kaitsjaid. Sellega ta lõi endale nime, millele pisut lisandus arutlustes osalt võib-olla meelega liialdet skandaalsuse maiku kõigepäält „Helgete sonettide” arvel. Järgnevad luuletuskogud tun­dusid päämiselt lisadena ja kommentaaridena esimesele, neid luge­des tuletasid alati meelde sonette, mõõtes neid viimaste varal ja uuri­des huviga, milliseid uudiseid nad õpetasid Sonettide autori kohta. Esimese mulje meenutamisest ei saad lahti. Kui siis aegamööda Marie Underi luules hakkas toimuma peagu täielik ümbersünd, oli kahjuks mitmesugustel põhjustel hakand jahtuma suure publiku kord nii ootamatult kuumaks köet huvi luule vastu üldse, nii et hilisem ja meisterlikum Under, kes andnud eesti kirjandusele hoopis rohkem, elab üldsuses vist märksa nõrgemalt kui too, kes laulis esimesi eks­taatilisi ja veenvaid meelelisve hümne, mida meie kirjandus tunneb.

Nende ridade kirjutaja kuulub põlve, mis Sonettide ilmumise ajal oli vist kõigist kõige valmim neid hindama, neist süttima, nende üle vaidlema – nimelt tolleaegsesse vanemate keskkooliklas­side õpilasgeneratsiooni. „Siuru” tuli tookord tõesti kui kevadine, värske tuulepuhang, mis käis koos rahvustunde uue ärkamise ja kää­rimisega. Ning tollekordsetest meisterdebütantidest luule alal mõju­sid eriti tugevalt Under ja Visnapuu, osalt sellepärast, et nende ainestik oli arusaadavam ja lihtsam kui Semperi oma ja keel mõiste­tavani kui Adsoni lõunamurre, kuid osalt kindlasti ka seetõttu, et neist hõõgus uut aistilisve hoogu, millesarnast seni eesti luules pol­nud leidund. Oli tarvis midagi äärmuslikku, ülespiitsutavat pärast kauakestnud sõjameeleolu pinevust – ja seda antigi nende kahe luu­letaja värvi- ja rütmitulvas. Vaidlused just Underi ja Visnapuu üle algasid kõikjal, noored jäljendasid neid, neid deklameeriti, andudes tõkestet tungide vabastusele, mida see luule võimaldas. Vene revolutsioon oli pannud mahlad nõrisema, ja nad nõrisesid edasi ka siis, kui enamlased ja sakslased kippusid uut elu lämmatama. Ning valitses kogu aeg tunne, et uuesti ärgand luule oma apoliitilisvele vaatamata oli kooskõlas kogu olemasolu uudisrütmiga. Eriti vikerkaareliselt ja kevadiselt mõjusid Sonetid. Oma kitsaraamilisse, teravasse vormi olid nad sulgend nii palju vaheldust, nii palju voo­lavat jõudu, et sellest joobuti taas ja taas. See, mis neis oli liialdetut ja forsseeritut, vastas üsna eriliselt noorsoo meelelaadile, kes tahtis vastukaaluks eelneva ajajärgu kõledusele kõigepäält elu, üks­kõik kuivõrra see lõigi üleaisa. Isegi August Gailiti Saatana karus­sell oli seeditav – seda enam tõsioludele lähem, vitaalsem Underi teos.

Kui praegu, pärast Underi vimaste kogude lugemist, uuesti asuda Sonettide juurde, on mulje loomulikult teissugune.   Kohatised stiilipraod hakkavad otsekohe silma, värvide heredus ei tundu enam nii endastmõistetavana.   Märkad saavutiste teatavat mahajäämist tah­test mõneski selle kogu julgeimas palas – kuid siiski oled haarat nakkavast hoost, mis käib teose esimesest leheküljest viimseni. Vor­mianalüüs on selles raamatus märkind mõndki ebaideaalset, näiteks – kui alustada silmatorkavaimast – ebapuhtaid riime.   Ongi tõsi, et viimased vahel häirivad, kuid ühtlasi nad tekitavad mulje ener­gia ülevoolavusest, mida klassiliselt täiuslikkudes, kanoonilistes so­nettides  oleks arvatavasti olnud vähem märgata. Sellel teemide käsitluselt ja elutundelt sageli nii küpsel sarjal on vormilt palju puberteedi päikse- ja varjukülgi. Üheltpoolt on igalpool tunda elu pakatavust, teiseltpoolt võib vahel kõnelda liigsest, teaterlikust dekoratiivsusest, isegi kõlisevusest, vilumatusest eesti vormiõpi ja süntaksi alal, metafooride  segiminekuist, „objektiivse korrelaadi” mitteleidmisest sääl, kus see oleks võind olla mõjuvam alasti tunde­väljendusest.   Kobamist detailides juhtub väga mitmelpool – kuid see ei kõrvalda fakti, et mingi meil tol ajal täiesti uus suhtumine ellu  on  üldiselt  sõnastund  värvika  intensiivsusega.   Neid  värsse on hiljem osalt nii palju lausut, nii palju tsiteerit, et neid juba kipub ähvardama mitmegi täiesti aktsepteerit saavutise saatus  olla  liiga populaarne hellitet kõrvadele, mis taotlevad hulkadele veel võõraid naudinguid.   Sellest hoolimata on veel praegugi väga mõjuv näit. „Sirelite aegu” esimene sonett, milles pole subtiilsust, kuid on pakit­sevat, pisut uimastavat tundeküllust ning lihtsaid, aga väga sugestiivseid pilte, enne kõike aga löövat, omapärast, painduvat rütmi. See rütm käib läbi terve raamatu – kord pisut sordineeritult, kord ker­kivana, kuid alati ühtlase, orgaanilise lainestikuna.   Mis tähendab selle nakkavuse juures isegi see, et vahel riimitakse „mind”, „pind”, „sind”, „rind” – või õigemini, mis tähendas see siis, kui neid värsse loeti esmakordselt!   Lugejale ei ant aega toibuda, arvustada, dis­tantsi võtta, vaid ta oli kaasa kist, üllatet, keerisesse sattund.   Ning kui vahel hakkaski olema natuke liiga palju „vahulaineid”, „heliotroope”, roosat ja lillat, siis ometigi selle sekka äkki kostsid näit. suud, mis „kui väiksed virgad vokid” vurasid „päeva imedest”. Vahen­ditu, intiimne vaatlus, asju selgelt ja julgelt nägev ja kombineeriv fantaasia tõstsid meele äkki jälle lendu, kui see parajasti oli hakand triiphooneõhust tüdides isuma vabamat atmosfääri. Ühtelugu leidus nii formulatsioonilt kui rütmistuselt täiuslikke värsse, mis andsid eriti sonettide lõppudele vajatava ümaruse ja oma suggestiivsusega siiski osutasid üle ant pala piiride edasitulvavasse ellu. Autor sai alatasa toime ülesandega teha sonetist hümn ja ditüramb ja siiski kõigis olulistes joontes respekteerida selle sisesäädusi. Ta oli leid­lik teemidelt, leidlik vaatekohtadelt, leidlik sõnastuselt – ja heitis selle kõige bergsonistlikult tõttavasse, raugemata rütmivoolu. Oli graatsiat, oli naiselikku nõtkust, millega me eestlased polnud sugugi harjund ja mida mõneski kirjanduses tuleb kaua otsida õige kehvade tagajärgedega.

Mõju oli seda suurem, et Underi esinemine tuli täieliku ootamatusena. Temalt olid ilmund mõned üksikud osalt õige meeleolu­lised värsid, aga kuigi need tõestasid andekust, oli neis ometigi mi­dagi diletantselt silumatut, mis spontaansele alatoonile vaatamata ei tõotand esiotsa veel mingit suurt hoovõttu. 1918. a. ilmund Eelõit­seng lubab pilku heita poetessi valmistumisjärku. Leiame hulgana jooni, mis näivad ennustavat Sonette, kuid kõik on kahvatum, nõr­gem, võib-olla tagasihoidlikum. On sama püüdu välja umbusest ja hallusest värvikusse, värskesse õhku ja kirge, kuid lennud on esialgu vaid katselised ja arad. Ihad on enamasti veel „uduarglikud”, tahe endast heita „kõik kord ja kõlbus, komme” ei teostu selle julge innuga, mis annab Sonettidele nende eriomase ilme! Tüüpilisimad on kevadluuletused; suves ei ole seda üliküpset kuumavust, neid „õitsmise ekstsesse”, seda täitumiseelset lopsakust, mille esimeseks täis­vereliseks käsitlejaks Under hiljem pidi saama. Reljeefsus harilikult veel puudub, kuigi vahel mõni värss või väljend hakkab järsku elama väga märgatavat omaelu ja viib luuletuse selle individuaalsuse lähi­masse lähedusse, mille teostumist näeme Underi hilisema algupäraga esikkogus. „Ja puna-punasemaks paisumas on huuled”, „piimapehme õhk”, „tuline” talve mahasalgamine, mustsõstrad ja puudelt kukkunud õunad – need ja muud detailid, elastne rütm näitavad, et on tegemist sama autoriga, kuigi hoopis varemal arenguastmel. Küll koketeeri­vad juba sekka šiffoonid ja kleidid, kuid neist ei saa seda uimavat, kirglik-dekoratiivset buduaarmuljet, mis paljude silmis kujunes Sonettide päätunnuseks.   See kõik on tõesti alles eelõitseng.

*

Sonettides on juba koos Underi luuletajaloomuse kaks polaarset omadust, mis vahel liitudes, vahel eraldi võimaldasid talle nii mitme­kesise ja rikka toodangu: üheltpoolt väga tugev emotsionaalsus ja kiindumine enda tunnetesse, mis „ei raatsi, raatsi lahku – enesest”, see tüüpiline naiselikkus, mida Charles Maurras oma Intelligentsi tu­levikus nii teravalt analüüsind, ja teiseltpoolt kiindumine ka kõigesse muusse, möödavilkuvasse muljestikku, mille iga detaili luuletaja püüab läbi elada palavikulise armuvusega, paisates sellesse oma tunnete tagavara, imedes seda endasse kõigi oma närvidega. Reageerimisviis on alatasa äge ja liialdav. Luuletaja „haigleb, nõrkeb” oma hel­lusest, talle ei jätku asjade omaduste ühekordsest nimetamisest, vaid nagu ta juba varemalt kõneles „puna-punastest huultest”, nii on talle suudluspäevad nüüd „magus-magusad”. Kord „närbuv hall”, kord armastuskaaslast kirega „ülemeretav” hing võngub äärmusest äär­musse, välisilma piltide pääletulv on sama hoogne nagu impulsside esilepuhk. Väljast tuleva vastuvõtt ja sees kääriva väljapaisk on mõlemad kirglikud nagu „surmamõistetul, kel vähe aega”. Mõle­mad funktsioonid on esiotsa seginend, nad esinevad samaaegselt ja sageli eristamatult, kuid mõlemad on tugevad.

Sinine puri ei tähenda kummaski suhtes tõusu, küll aga teatavat differentseerumist maailma ja mina käsitluses. Nagu Sonettides ar­mastab autor ka siin kogu kõiksust varustada erootiliselt värvit, sa­geli tualetti puutuvate aksessuaaridega. „Blondjuukselisena lehvib vilja”, tee valendab nagu „mõrsjašlepp”, „piimvalged pilved kui loorid aeva, kui õrn musliin”,  tuul  kergitab õitseva kirsipuu  „pitsilise kleidi”, õunapuu on „kui lõhnav roosasiidi  päevavari”, „päikese kuldne king” astub „arg-aralt” üle läve. Neis võrdlustes ja metafoo­rides tehakse loodus kahtlemata väga koduseks, päris sarmikalt edvistavad pildid läbistavad kõike nagu naise juuste parfüüm, kuid ühtlasi kaotab loodus midagi oma suurusest: „Maailm kui muinasmaa, maa­ilm kui suhkrust”. Siin kõneleb mingi Verlaine’i child-wife, kes iga ilusa eseme puhul üllatub ja kõik kisub enda loomulikku kujutluspiirkonda. Kuid selle lapselik-gratsiöösi kujutlustiku sekka tuleb ikka jälle tõsisemaid ja painavamaid tundeid. Meeleolu pole mitte ainult „rõõsk, soe ja intiim”, vaid vahel „rukkirääk / kui hüüaks aina, et pea on hilja, / pea üksijääk”. „Armsus, uim ja viin” hakkavad „muret mure pääle mägistama”, „südame suur tulease” ei lõkenda sageli enam rõõmust, vaid tuleb mingi „Midagi”, mingi „Nimetu”, „tumm tüdimuse sumpjas labürint”.  Tornikella   mask väljendab   irooniat, „tusa tõbi” asendab „õitsmise ekstsessid” – kuigi raamatu lõpp jälle kõneleb kevade rõõmsast rünnakust. Igatahes on Sinises purjes kohti, kus aimub suurema sünguse võimalust Underis kui Sonetid lubasid oodata. Õieti oli see täiesti arusaadav – äärmus toob äärmuse. Ker­gelt lõkkele lööv närvistik elab läbi suuri ja kiirelt tulevaid depres­sioone. „Tuleasemes” ja „Hämaras linnas” on üksikuid tumedaid noote, mis ennustavad närvide kärisemist.

Sonetid näitasid, kui palju vaheldust Under oskas tuua kindlapiirilisse, alati korduvasse rütmilisse skeemi. Sinine puri tõestab, et tal püsis sama painduvus ja loomulikkus ning formuleerimisvõime ka siis, kui temale oli ant avaram rütmiala. Siiski on selle aja kohta tüüpiline, et ta armastab end siduda kindlate traditsiooniliste, romaani rahvailt põlvnevate vormidega, nagu oktaavi ja eriti tertsiiniga. Nagu elastse, viskleva mao – Shelley lemmiklooma – lihastik vibub Underi värss läbi riimiskeemide ja ettekirjutet meetrumite, vahel hüpates neist üle mõne hoogsa luulelise litsentsiga, kuid siiski rik­kumata nende põhistruktuuri. Sääl, kus Underi käed on täiesti va­bad, kus ta tee pole ette määrat, vääratab ta vahel, näiteks paiguti „Päevas”.

Murenemine, uued rütmid, uued impulsid, uued ideed, tradit­siooniliste vormide hülgamine iseloomustavad suurel määral järg­mist kogu Verivalla. See on uus päätükk Underi luules. Mänglevus kaob, keskendumine enda minasse näib möödund, maailma saatus, mil­lest eelmised vihud lähevad ignoreerivalt mööda, etendab järsku kesk­set osa, toon muutub vägivaldsemaks, ekstaatilisemaks, sageli piibel­likuks, maailmasõda ja selle järelnähted – ilmsesti ka Eesti Vaba­dussõda – näivad kogu oma raskusega langevat luuletaja herkadele meeltele, kes neisse reageerib põlastus-, viha- ja valuhõikudega. Tagapõhi kasvab kosmiliseks, solipsism on langend kildudeks. Värsidki kaotavad osalt endise nõtkuse, rebenevad või venivad hüüatus­teks või pikkadeks vannutusteks. Esineb abstrakstsust, mida enne oli vähe, ja sekka tuleb hulljulgeid, kaugelt võet pilte, vahel tihedaid ja tugevaid, vahel kunstlikke. Sõnamoodustised on mõnikord veel hoopis riskeeritumad kui varemalt: „Siin grotes vaikusvooderdetuis istun, häälisammeargeis (sic). Peagu kõike on püüt näha sub specie aeternitatis. Linnanägemused muutuvad veel süngemaiks kui Sinises purjes. „Öised tänavad”, kus „kell vanast tornirinnast õõnsalt köhib” ja „äkki sähvab noorkuu haljas nuga”, saavad apokalüptilise värvingu. Tuul, mis enne mängles õunapuude pitsiliste kostüümi­dega, pureb nüüd „õunad puust, neid sülgab välja rohtu”, „kõik ilm kui korjustest on elustet”, „luukambrid” ja „surnute rongikäigud” domineerivad mõttekujutust, issandat kutsutakse appi hukkuvale maailmale. Surm ja viimnepäev viirastuvad kõigilpool. Kõik lam-mub, kuid virgub lootus, et „kord tulla surnuil ülestõus”. Kogu lõpeb kirgastuse ja puhastuse aimustega. „Tegutund”, „aeg uus, tund eedennoor, suur tulevik” peab asendama kaasaegse hävingu.

Kuigi Sinises purjes on kohti, mis ennustavad arengut sellaste elamuste poole, oleks kõigest eelmisest radikaalselt erinev stiil siiski hämmastav, kui poleks selle seletuseks käepärast Verivalla’ga samal aastal (1920) ilmund Valikut saksa uuemast lüürikast, mille ülekaa­luka osa moodustavad tõlked saksa ekspressionistlikust luulest. Georg Heymi, Franz Werfeli, Ernst Stadleri, Johannes R. Becheri, Walter Hasencleveri suured, kramplikud žestid, võikad värvid ja katkeline süntaks, nende kooljanägemused ja ekstaatika, nende kalduvus vaba­värssi vastavad õige täpsalt Underi uuele laadile. Ekspressionistide mõju näib nii suur, et see koguni on kahjustand Underi inspiratsiooni loomupärasuse, riisudes temalt ta individuaalse, intiimse ja kon­kreetse tooni. Verivalla parimates asjades elab sama põhimeeleolu, kuid isiklikumana ja veenvamana. „A rebours 1″ on intiimsem ja jõu­lisem kui kõik samaaegsed kramplemised, vististi päämiselt sellepä­rast, et autor siin on jäänd endale lähema aine juurde ja et m e l ο o d i a siin on tugevasti toonitet vastandina ekspressionistide enamiku meloodiat lõhkuvale tendentsile. Selles luuletuses ta ei põle abstrakt­selt kogu maailmaga kaasa, vaid tema palang on isiklik, ning kohe tõuseb mitmekordseks värsside haaravus.

Kuid ekspressionistide esinduspateetika kestab Underil veel edasi. Ka Pärisosa on seda veel täis – ainult teisiti. Ilmutamise raamatut on ses märksa vähem, selle eest aga panoraame. Suured teemid – näit. „Inimene”, s. o. inimese areng koopaelanikust tsivili­satsiooni peremeheks – on ettekäändeks konkreetsete piltide tulvale, „Jalutused” kuhjab eksootilisi pilte, „Lainete manifest kallastele” ei ole enam jutlus, vaid tahab väljendada elementide ürgjõulist heitlust üksteisega. Ning jõudu ongi palju, kuid imitte alati küllaldaselt kon­tsentreeritut. Ebamäärasust juhtub vähem kui Verivalla’^, kujustik on sähvavam ja tulisem, keel rütmikam, kuid värsid näivad mõnikord tüdivat omaenda pikkusest, ja mõnelgi palal puudub selgroog. Taoti aga jääb värss lühemaks ja vorm selgemaks, nagu tertsiinides „Laat-sarused” või „Sõjapimedas”, ning autor näib jälle omas õiges elemen­dis. Julgus, mis mujal osaliselt hajub, viskub siin piiratumale tee-mile ja haarab ta kahmakana kaaosest. Napid ja tihedad formulat­sioonid köidavad, sageli kütkestavad.   Tee enda juurde näib leit.

Ta on ilmsesti leit Hääles varjust (1927). Siin on koos kõik, mis Under vahepääl õppind väärtuslikku, tema katsetused on kandnud mitmekordset vilja, ta on otsingutest välja tulnud endisest tugeva­mana. Ta mina on intensiivsem ja rikkam kui enne, aga ka välisilm, mida ta kajastab, on mitmekülgsem, realismilt ehtsam ja suurema sümboolse esindavusega. Panoraamide ja prohvetlikkude program­mide asemel saame isiklikku lüürikat ning detailsemaid, kindlaraamilisemaid impressioone. Lüürikas väljenduv tunne on inimese oma, kes on ärevalt kaasa eland maailma saatuse ja ise käind läbi hinge­lise puhastustule, ning impressioonide tagapõhi on avar ja imponeeriv. Nägemuslikkus avaldub eeskätt keskendet, pinevas, teravas nägemises, mitte enam üldsõnalistes allakriipsutustes, metafoo­ride kuhjumistes ega üksikpiltide reatumises. Detailid põimuvad endastmõistetavana tunduval ohtrusel, kuid subordineeritult ümber pääteemi. Pole ei looduse ja lõpmatuse kiskumist buduaari raamidesse ega tunde laialilendumist ääretusse. Kui näeme lõpmatut, siis läbi vaheda üksiknägemuse. Dekoratiivsust pole Underil enam tarvis. Teemi enda ekspressiivsus asendab tal nüüd dekoratsiooni. Ta ei kohku tarvitamast naturalistlikke värve, kuid loob kõige ümber ela­musliku aura, mis kõrvaldab fotograafilisve või juhuslikkuse mulje. Sobivaid „objektiivseid korrelaate” tuleb tal külluses, ilma et indi­viduaalsele põhielamusele tuleks teha liiga. Elamus ja pilt on täiesti üks, saades orgaaniliseks, löögijõuliseks tervikuks. Meloodia kõlab igalpool läbi – mitte magustavalt, vaid elamuse veretaktina,

See on neurasteeniline teos – mitte lihtsalt masendet või när­vitsev, vaid täis neurasteeniku nägemuste ootamatuid intensiivsusi. Unetus toob ülereaalseid kujustikke. Rahu, mida Under varem otsis, pole tulnud, vaid haiglev elupinge on tõusnud ettenägemata määral. Selle elu rütmi ja laadi väljendab selgeimini „Unetuma laul”, üks eesti luule esindavaimaid saavutisi. Unetuse erutav, kurnav paine tundub peagu füüsiliselt läbi rütmi, mis lõpu poole aina intensiivis­tub: „Siin ja siin, ja siin ja siin, / käsirandmeis, jalatallas, otsaees, / igas verimaimukeses tuhritseb ja taob toksiin, / kuni lammun”. Samast närvielust näib lähtuvat ka suur osa teisi luuletusi. Kõigele oma sagedasele realismile vaatamata on need korduvalt unetu kummitused. „Seegi” mahajäet, viletsusse sumbuv eit, kelle elu on määrat kustuma „nagu tuli soos”, ei ole ainult realistlik kuju, vaid viiras­tuslik inimviletsuse inkarnatsioon. Pole küll enam Verivalla ega Pärisosa emfaasi viirastuslikkuse esiletõstul, kuid selle eest on tükk tõelisve ant nii teravasti lõikuval reljeefsusel, et see lugeja mõttekujutuses tahtmatult muutub esindavaks sümboliks. Sama peab paika lihuniku kuju kohta „Vaeste patuste tänavalt”. Erilise julgusega – mis muide meenutab Verhaereni – liidab luuletaja sääljuures lihunikuameti kirjeldust idealiseerit armastusmotiiviga ja suudab mõjuda sundimatuna ja loomulikuna. „Agulis” ta kuhjab moodsa naturalist­liku romaani lokaalkoloriiti kuni lutikateni seintel, ilma et stiil kao­taks lüürilist laulvust. „Skvääril” liidab traagilise, terava fataalsustunde idüllilise looduspildiga, milles on üksikuid rubenslikke jooni. Üldse on Under nüüd omandand võime tõelisve motiive haarata ja  kombineerida  mitmekülgseiks,  orgaanilisiks  tervikuiks,  milles ühineb kõige vastandlikumaid sugemeid. Kuid ta võib minna veelgi kaugemale – ta võib luua fantastilisi maailmu, mil on reaal­suse täis konkreetsus ja kaasakiskuvus. Seda ta näitab m. s. „Kooljakuus”, kus üleisikuline hirmu ja võikuse tunne on koondund mällu lõikuvaks pildiks ja kõlaks. Mulje sarnleb mitmeti G. Suitsu „Sapise kuu” omaga, aga on rahutum, visklevam. Ses on kogu seda „kosmilist” avarust, mida taotlesid ekspressionistid, kuid kontsentratsioon on suurem. Refrääni „kuule, kuule!” on peagu somnambuulse eksimatusega kasutet luuletuse musikaalseks juhtmotiiviks, hüpnotisee­rides ka lugejat. Raskesti unustetavad on mitmed kogu lõpposa palad oma lühida, äärmiselt keskendet väljendusega, näiteks „Vaev 2″.

Underi diktsioon ei ole Hääles varjust kaotand midagi oma jul­gusest, kuid see julgus on nüüd nii koondet, nii otstarbekohane ja nii tugevasti mõttekujutust vangitsev, et kõik eelnenu jääb sel­lest taha. Nii pikka luuletust nagu „Unetuma laul”, mis oma olemu­selt on karje, algusest lõpuni nii pinevusega laadida ja seda pine­vust üha tõsta poleks olnud võimalik ilma selle eriti kuuleliku, tiheda keeleta. See ei käi ringteid, vaid soostub otse sihile. Metafoorid ei ole enam otsit ega meelega kuhjat, vaid kus nad esinevad, ütlevad nad olulise ära kõige võimaliku rõhukusega, alistudes täiesti luuletuse üldkäigule. Varemates kogudes Underi keeleline instinkt eksis sageli. Üldisele värskusele vaatamata oli mõnikord tunda mitte ai­nult literaarsust, vaid isegi ajalehelikke germanisme. Hääles varjust on need võõrkehad kadund ja stiil on saand rahvapärase, esmajoones põhja-eesti murdesõnavara kasutusel ja edasiarendusel põhjeneva rik­kuse ja tundepärase kõlapõhja. Linlane Under oskab eeskujulikult kasutada maainimese kujutluslikku. Rahvasõnade tarvituses nagu pea kõiges muus erineb Under sääljuures teravalt Gustav Suitsust, kes enda leksikograafilisi uudiseid kollektsionääri ja juveliiri hoolega varustab eriti anduvalt prepareerit stiiliümbrusega, nähtavasti sageli hinnates neid omaette väärtustena ja vahel põigates teelt kõrvale nende varjundifinesside täielikuks esiletoomiseks. Seda näeb eeskätt tema viimaseaegses proosas. Under sellevastu näib sõna panevat tema õigesse kohta mitte tema enda pärast, vaid sellepärast, et see ant seo­ses täidab tarviliku funktsiooni, kusjuures sõnale jääb täiel määral ta ehtne värving, kuid ta ühtlasi omandab mingi lisaannuse loomupä­rasust oma strukturaalse paratamatuse tõttu. Üldse on ta Hääles varjust jõudnud seisukorrani, kus stiil enam ei eksisteeri omaette, vaid on samastund sisuga. Sellega on osalt seletetav tema värs­side suur dünaamilisv, mida ei takista mingi nautlev stiilitsemine, ükskõik kui raffineerit stiililine element polekski. Taidurlikult märki tabav keel võib oma täieliku ekspressiivsuse tõttu tunduda väga lihtne ka sääl, kus ta on eriti komplitseerit. „Arg rõõmuoras närtsib silma­koopas / kui maharudjut rohi rattaroopas” on väljendus, mis esime­sel pilgul näib lihtsus ise, kuni lähemal kaalumisel selgub huvitav julgus, millega selle nii käegakatsutavalt visuaalse metafoori ja võrd­luse abil on suudet sõnastada diskreetseid ja raskelttabatavaid psühho­loogilisi varjundeid. Sama julged või julgemad ja sama täpsad on järgnevad read: „Naer käriseb kui linik lapsepeos, et nartsuna meil ripneb näos”. Mõlemad tsitaadid näitavad, kui väljendusvõimelisiks

Underi käes võivad muutuda tavalisimad pildid uues, subtiilses, aga sirgejoonelises rakenduses. Üldiselt Under selles kogus eelistabki tuttavaimat teha üllatavaks uudse rakendusviisi läbi, enamasti hoidu­des eksootika valjumatest, kuid vähem intiimsetest effektidest.

Sama äärmusse kalduv nagu Underi masendus on samal ajajärgul tema rõõm. Ka selles on midagi neurasteenilist, kui soovitakse, kuid haiglaseks ja ebanormaalseks saab seda siiski nimetada ainult sel­les mõttes, et selle lained löövad kaugelt üle halli „normaalsuse” pii­ride. Sonettide põhitooniks oli rõõm, kuid see erineb tundest, millest saab tiivustust Rõõm ühest ilusast päevast (1928). Viimane kogu, mis sisaldab samasse aega, kuid teissugusse meeleoluringi kuu­luvaid värsse kui Hääl varjust, on vaba sellest aistilisve erootilisest põlevusest, mis tegi sonettidest nii eriliselt „siuruliku” nähte. Seekord domineerivad loodus, lapsed, linnud. „Hääl päeval olgu sul hää meel ja kurjal päeval jää vaatama: Jumal on ka selle teise kõrva tei­nud” on selle päikeselise värsivihu Salomoni koguja raamatust võet motoks. Ning on üllatav, kui täielikult Under on paralleelselt oma süngeimate meeleoludega suutnud anduda neile kristalsetele rõõmu­dele, millest see teos annab tunnistust. Igalt leheküljelt kõneleb rõõmlev täna. Poetess sünnib iga nähtega uuesti ja viskub sellesse kogu oma olemusega. Närvikriiside elektriprahvangutest puhastund õhku täidab seda helendavam ja soojendavam päikesepaiste. Kirgas­tavad elevused teevad autorist sama vahenditult ja vastuvõttevalmilt nautiva olendi nagu tema enda kirjeldet lapsekari:

Ta annab loodusele „poole punasema” oma südamest, sattudes eks­taasi vete lagunemisest, jooksvast, ruttavast, lillede ja põldude piirat maanteest, kerekast küünist, määrdind kätega kopsakast talutüdrukust. Vaadeldes kose vahurattaid saab ta inspiratsiooni Goethe „Mahometi laulu” meenutavaks, jõuliseks vabadusehümniks, istudes metsavahelises raismikus, keset mustikaid, palukaid ja seeni unistab ta olemise alatisest uuenemisest, hävingust, mis on vaid alguseks uuele elule, looduse püsivalt käärivatest mahladest.

Ning ka muidu viib eluhoog ta üle hetke. Lindudega assot­sieeruvad tal otsekohe inglid (lind = „suure ingli väike vend”), pak­kudes tegelastikku valevateks ja vahel liigutavateks legendideks. Suure endastmõistetavusega liituvad need kaks rõõmsuse ja õhuliku kerguse kehastust piltideks, mille hurma ei saa salata. „Mis siis muud kui laul ja lend”. Täis sama graatsiat ja intiimsust on legend lapse „Taevaminekust”, milles jumalat kujutetakse vanamehena „vägeva roosa ninaga” ja valge habemega, mis on nagu seebivaht. Stiililiselt iseloomustavad seda värsikogu kõik selle morni kaksikraamatu puhul juba kirjeldet tunnused. See on üks värskeimaid lehe­külgi uuemas eesti luules.

Mõlemad viimati käsiteld teosed näitavad objektiivsete andmete vaatlus- ja kujutamisvõimet, millest jääb mulje, et see võib rakenduda kuhu tahes ja igaltpoolt välja noppida elavaima. Pärast nende ilmu­mist jäi küsitavaks ainult see, millesse need võimed rakenduvad. Kaks elamuspoolust näisid olevat saavutet, kaks äärmist võimalust lõpuni kasutet. Luuletaja mina oli saand nii täielikuna tunduva väl­jenduse, et pöördumine väljapoole näis loomulik. Ka oma lähema ümbruse näis Under omast vaatekohast olevat teemidest tühjaks ammutand. Vähemalt näis raske kujutella midagi oluliselt uut. Võib­olla oli luuletajal endal samasugune tunne. Sinnapoole näib viitavat fakt, et tema järgmine kogu, Õnnevarjutus, liigub hoopis teistsugusel alal. Oleviku asemel on autor valind mineviku, ja nimelt legendaarse mineviku, kooskõlas eelmistes raamatutes juba korduvalt avaldund kalduvusega. Folkloor, muistendid, päämiselt eesti, osalt aga ka balti-saksa ja piibli allikaist, pakuvad talle nüüd motiive. Veelgi innukamalt kui seni on ta sukeldund külaõhustikku, valides selle mui­nasilmast tüüpilisi, peagu eranditult traagilisi aineid ja paisates värve rikkalikult paletilt võrdlemisi suurtele lõuenditele. Õrn har­dus Naissaare sündi kirjeldavas ballaadis, leevendamata süngus „Lapsehukkajas”, freskolik, värske, laiatõmbeline detailirikkus „Rändavas järves”, tume grotesk luuletuses nahakaupur Pontusest, kes nülib surnuid, kuni kuradid põrgus hõisates sikutavad seljast ta enda naha, on kõik edasi ant kõige võimaliku jõuga, stiliseeritult, kuid spontaanselt, värsihooga, mis kestab peatumatult kuni lõpuni. Seni olid Underi väärtuslikemad saavutised kajastand isiklikke ela­musi ja vaatlusi, nüüd aga ta nõjatub eeskätt oma loovale fantaasiale, ja tulemused on vähemalt sama hääd kui kõik eelmine. Leiame lõp­peks seda, mille senine puudumine seigub eriti ilmekalt pärast selle saabumist – suurestiilse eesti ballaadi. Underi kogu täidab Eestis umbes samasuguse tühikoha nagu Eino Leino Helgaviisid Soomes, ning õnnestumine on enamasti vaevalt väikesem, kuigi see on teiselaadne. Eestlanna ballaadid on oma süngusest hoolimata peh­mema põhitooniga, ilutsevamad, vähem karmid, kuigi sageli täis tu­memeelset saatuse tunnetamist. Värvid on nii puhtad ja rikkad, et see saab karastavaks naudinguks keset oleviku muidu käristetumat kunsti.

Lageda taeva all, Underi viimane värsiteos, tundub Hääl varjust ja Rõõm ühest ilusast päevast järellainetusena, sageli sama haaravana, kuid kokku vähem ühtlasena ja uudsena. Kuid intermezzo’na see on väga nauditav ja ergutav. Silmapaistva sõnakunstniku kätt on tunda igal leheküljel. Kunsti ei ole kuski last odavaks minna, keskne vitaalsus ja vaimu elastsus paistavad kõikjalt. Juba mõnda aega on Under vaikind. Olen veendund, et kui ta uuesti esineb, avab ta meile jälle mingi põnevalt huvitava maailma. Tema kuulub meie luule keskusse.                                                     

*

Underi areng on üks meie kirjanduse kõige üllatavamaid. Pärast väljapaistvat debüteerimist ja mõneaastasi otsinguid avanes ta isiksus ootamatus rikkuses ja avaruses. See oli ilmsesti pääjoontes spon­taanne tõus ja laienemine, ükskõik kui palju sellega võib olla tööd kaasas käind. Hilja luulega teotsema hakand vaim viskus seda suu­rema innuga alale, mis võimaldas väljendust kogu ta olemusele. Selle väljendumistöö kestes see olemus süvenes ja kasvas väga kiiresti volüümideni, mis võiksid au teha mõnelegi kaasaegsele kirjandusele. Ka vahepäälne ekspressionistlik periood on Underi arengule kindlasti olnud kasulik, sest kuigi see käristas mõneks ajaks ta stiili ja isiku eheduse, viis see tema välja ta hoogsast, kuid liialt endasse kiindund minast. Hiljem Under leidis enese uuesti, kuid lisaks iseendale ta oli alles tõeliselt leidnud välisilma. Ta sotsiaalsed sümpaatiad avardu­sid, ta sissevaade iseenesesse teritus, ta meeled omandasid lõpliku pinevuse. Ilma et ta arvatavasti kuigi kaua oleks viibind teoreeti­listel kõrvalteedel, on ta oma intuitiivse mina poolest kujunend üheks mahukaimaks eesti kirjanduse isiksuseks, kelle otseselt reageeriv arusaamine subtiilseimast ja ka formaalseimast elust on talle võimaldand oma luulesse suruda palju vastandeid, ilma et need teda takistaks kirjutamast endisest veelgi voolavama loomulikkuse ja orgaanilisvega. Sensuaalsus ja loobumus, rõõm ja vaikne, meloodi­line mõtlus, naturalistlik lopsakus ja idülliline selgus, neurootiline visklus ja õnnelik leppimine olemasolevaga moodustavad kokku tervikliku nähte, ühtlase rütmiga maailma, millest reljeefsemat me oma kirjanduses seni pole näind.

Ants Oras

Loomingust nr. 3/1933