Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

(1533-1933)

  

Kaks vaimlist tippu on prantsuse renessansi kirjandusest jäänud selgelt nähtavaks ja imesteldavaks läbi sajandite: Rabelais ja Montaigne. Üks pillava ja vallatu fantaasiaga, gallialikult rõõmsa elutundega suurejooneline kujudemeister ja satiirik, harukordse süü­tega sõnu panna tantsima, kobrutama, kohisema ja nende kaudu ette manama värvikat, kirevat, jõhkratki kujudemaailma. Teine – mõt­leja, kelle siiraste enesevaatluste varjust ja vabalt voolavate mõlgutluste tagant tajume erksalt elavat ja mitmekülgset inimest. Ühe kir­janiku suurteose ilmumisest täitub tänavu 400 aastat, samapalju aas­taid on möödunud teise sündimisest.

Kui Gargantua ja Pantagrueli fantaasia ja sõnastuse hundirattaid mõnuga pealt vaatad, ta omaaegsele tuumale aga ligi pääsed ainult kommentaaride varal, siis on Montaigne terveni ja vahenditult loe­tav veel nüüd, sajandid hiljem, tarvitseb vaid sisse astuda ta Esseede pisut vanamoelisest väravast. Tema väited ja näited kõnelevad nagu tänapäeva inimesest ja tänapäeva inimesele. Ta raamat jääb saaki täis veel siis, kui oled ta teed ja rajad läbi küttinud. Ja et ta mõnele võib sisendada elamisrõõmu ja anda hingekinnitust, tõendab Flaubert, kes ühele oma sõbratarile kirjutas: „Lugege teda otsast otsani, ja kui te olete lõpuni jõudnud, alake uuesti… Ma kirjutan teile seda ette nagu arstimit.”

Ei ole vist sellest suurest mõlgutlejast eesti üldsuse lauale veel ühtki raasu pudenenud. Seda enam õigustet tunduvad olevat need kergelt tutvustavad read siin ühe ta kaasahaaratud lugeja poolt.

Michel de Montaigne (hääldatakse tavaliselt – énj, kuigi omal ajal – ánj) on õieti ühe-teose-autoreid, kui mitte arvestada üht ta tõl­get ning ta reisimärkmikku, mis suurelt jaolt polegi tema enese kirja pandud. Ta teos kannab pealkirja Esseed (nii siis „katsetused”) ja sisaldab arutlusi igasugu küsimuste kohta rikkalikkude näi­detega nii kogemustest kui antiikseilt mõtlejailt. See on ka peamine allikas autori enese elukäigu jälgimiseks, ta loomu kirjeldami­seks ja ta ilmavaate korrastamiseks.

Kirjaniku Eyquem’i nime kandvad esivanemad olid kunagi Bor­deaux kala- ja viinakaupmehed, rikastusid ja omandasid siis Peri-gord’is „Montaigne” nimelise mõisa. Pierre Eyquem, kirjaniku isa, võttis osa sõjaretkest Itaaliasse, abiellus hiljem Portugalist põlvneva protestandistunud juuditari Antoinette de Louppe’iga (Lopez), oli kõigiti lugupeetud mees, kord Bordeaux linnapeagi. Sellest abielust sündis Michel 28. veebruaril 1533.  Vaevalt sündinud, viidi poiss kol­meks aastaks kasvatada lihtsate talupoegade kätte, et nõnda varasest noorusest peale talle sisse juurduks austus töötava rahva vastu. Järg­nes kolm aastat sakslasest kasvataja juhtimisel, kes lapsega kõneles ainult ladina keelt. Isegi teenijad ei tohtinud temaga emakeelset sõna vahetada ja selleks õpetati neile kätte mõned hädatarvilisemad ladinakeelsed laused. Koolist tõi poiss kaasa ainult vastikuse raa­matutarkuse vastu. Hilisem elu veetus ilma suuremate hüpeteta. Sellest võiks mainida ainult seda, et Montaigne oli Bordeaux par­lamendis ametis, kohtas seal noort kirjanikku ja mõtlejat Etienne de la Boetie’d, kes sai ta südamesõbraks ja keda ta austas kui üht kõige andekamat, vaimukamat ja õilsamat inimest. Suurimaks kur­vastuseks suri see sõber noorelt, pärandades Montaigne’ile oma kirja­vara, mida see Pariisis avaldas. Oma Esseedes pühendas Montaigne talle oma südamlikemad leheküljed ja tõi samas ära ka ta sonetid.

38-aastasena sulgub meie aadlik oma lossitorni raamatute üksin­dusse, süveneb eriti ladina autoreisse ja hakkab kirja panema oma spontaanselt kerkivaid mõtteid loetu, elatu, kogetu puhul. Alguses on ta kirjutised nagu moraalsed õppetükid, täis tsitaate ja sisult vähe­ütlevad. Ent mida kaugemale, seda sisuküllasemaks nad muutuvad. Kaheksa aasta kestes kogunenud märkmed ilmuvad 1580. a. kahes köites Esseede nime all ja eessõnas öeldakse, et need on määratud ainuüksi autori perekonnale ja sõpradele.

Pärast seda võttis ta ette pikema, poolteist aastat vältava reisi Itaaliasse, tehes ise või lastes oma sekretäril kogu teekonna kestes teha märkmeid, mis hiljem on avaldet ta Reisipäevikuna. Roomas tollil võeti talt tsenseerida ta äsja trükist ilmunud ja kaasavõetud raamat, uuriti seda ligi neli kuud, leiti siis, et järgmises trükis ei tohi enam niipalju esineda sõna „fortune” (saatus, õnn), peaksid puuduma ka tsitaadid ketserlikest poeedest, Julianus Taganeja teguviisi vabandus ja muudki. Teada saanud, et ta on vahepeal valitud Bordeaux linnapeaks, sõitis Montaigne tagasi Prantsusmaale ja võt­tis oma uue ameti vastu Henri III tungival soovil. Veel järgmisekski aastapaariks valiti ta samasse linnapeaks. Ta suhted õueringkondadega olid head, kuigi mitte otsitud või ülialandlikud. Ta oli hea tuttav ja nõuandja Henri Navarre’ile juba enne kui see kuningaks sai. Mitmel korral külastas see Montaigne’i ta lossis. Ei ole kahtlust, et tänu Montaigne’i vaadete mõjule sai hiljem võimalikuks Nantes’i edikt, mis hugenottide õigusi kindlustas.

Oma hilisemais väljaandeis on Montaigne põhjalikult redigee­rinud ja täiendanud oma endisi kirjutisi kahes esimeses köites. 1586 lisas ta Esseedele veel kolmanda köite.   Ta suri 1592.

Renessanslik huvipöördumine inimese poole kõiges ta täielikku­ses oli soodus Montaigne’i loomupärasele kalduvusele ennast vaa­delda. Järjest enam poetub ta teoreetiliste mõtiskluste vahele tähe­lepanekuid iseenesest. Ja nagu umbes samal ajal Geronimo Cardano Paduas oma põietõve nähtusi autobiograafiasse märkis, nii andsid Montaigne’igi endajälgimisele hoogu ta sapikivid. Enese keha, tun­gid, vaim, kõik see muutub vaatluse, kuigi mitte eneseimetluse ese­meks. Mida kõike me seetõttu kirjaniku isiklikust elust ei tea? Et ta oli tüse, karvane ja keskmist kasvu, et tal olid head hambad, hea seedimine, aga valutegevad neerukivid, et ta armastas süüa vähepraetud liha ja kala, vahel nii aplasti, et oma sõrmedesse hammustas, et ta magas hästi ja taotses lamada ning istuda, jalad kõrgemal kui iste. Kirglik ratsutaja, ei osanud ta ometi hobust saduldada, ei mõist­nud ka vehelda ega ujuda, sulge teritada ega jahikulli käes hoida. Mälu oli tal enese arvates nõrk, taip aeglane, vestlustes ja vaidlustes oli ta aga suurepärane, kohtlemises lõbus ja lustiline, helde ja lahke; oli mõõdukas armastuses ja abielus, pidades oma vaimlisi lapsi kõr­gemaks ihulistest lastest. Paljudeski asjades ebapraktiline, pigistas ta pool silma kinni, kui teda tüssati või varastati. Ja nagu ta jutus­tab, mõistis ta oma külmaverelisusega ja meeldiva käitumisega säästa oma lossi paljaksriisumisest, kuigi röövlisalk oli juba sisse tungi­nud, mis seda kergem oli, et Montaigne lossi ei kindlustanud nagu teised aadlikud, vaid oma väravad ööd kui päeva lahti ja valveta hoidis. Üle kõige aga meeldis meie filosoofile viibida oma tornitoas tuhande raamatu keskel, neid sundimatult avada, lugeda ja jälle sulgeda, siis kõndida ja mõtelda ning vahel sekka ka kirjutada.

Oma loomult oli Montaigne kõike muud kui võitlejatüüp. Kuid ei tohi meelest lasta, et tolleaegne aadel pidas endastmõistetavalt üli­maks vooruseks rüütellikku vahvustegu (vaillantise) ja ka meie muidune rahuarmastaja tõi traditsioonide austajana oma annuse sõja­kunstile. Teame, et ta korda neli osa võttis sõjaretkist. Oli ju kaasaeg rahutu, täis katoliiklaste ja hugenottide omavahelisi käsikähmu, kuna maad mööda liiklevad soomusetegijate salgad hoidsid meeli alatasa ärevuses. „Pole midagi nii meeldivat kui sõjaväeline toiming: see on õilis oma laadilt (on ju tugevaim, suursuguseim ja uhkeim kõigist voorusist vahvus) ja õilis oma põhjuselt: pole õige­mat ega üldisema laadiga kasulikkust kui oma maa rahu ja suuruse kaitsemine” (III, 13). Ent sellesse rüütellikku vahvuskultusse lõi tuli­relva leiutamine väikese mõra. Võis ju nüüd kõige viletsam mehike kõige uljama rüütli kaugelt maha kõmmutada. Isiklikku tublidust ja osavust üle kõige hinnates peab Montaigne lugu ainult seesugu­sest relvast, mis teatud määral veel on seotud käe väledusega. Arkebuus teeb küll kange paugu ja põrutab tugevasti kõrvu, aga „sellega on igaüks juba harjunud”, lausub meie aadlik põlastavalt ja lisab: „ma arvan, et see relv pole kuigi tõhus, ja ma loodan, et me ühel päeval tast loobume” (I, 48).

Kui ka Montaigne’i kiidetud vooruste hulgas esikohale on tõs­tetud vahvus, surmapõlgus, sangarlus enesepõlguseni, siis ta enese elukäik andis ometi vähe juhust neid voorusi käiku panna. Üles kas­vanud haritud ja tolerantses perekonnas, kus ta isa oli katoliiklane, ema aga protestantlane, kus õpetati inimest austama ja ta loomust lugu pidama, kus puudus karmus kohtlemises, kus isa oma poja hom­mikuti üles äratas pillimänguga, et järsk unelt ehmatus ta närve ei rikuks, – seesugune õhkkond oli vaevalt soodus sõjakuse instinkti­dele. Nii kujuneski Montaigne’ist eeskätt mugavusi ja rahu armas­tav, tagasihoidlik, sissepoole pöördunud isiksus, inverteeritud tüüp. Lapsepõlve hellitused ei rikkunud Montaigne’i loomu kapriislikuks, küll aga on vahest nendega seletatav ta hell suhtutnine nii inimeste kui loomade vastu, isegi see alaline enesejulgustamine surma vastu, millest hiljem juttu, ja ka elu armastus.

Tuletatagu meelde, et aeg oli siis küll täis kibedaid sisesõdu, aga ka soodus teadushimule, seiklus- ja rännulustile, mida äratasid uuesti avastet maad. Kõigist maailma otsadest tuli sõnumeid ja kirjeldusi, mis virge hoidsid inimeste uudishimu ja laiendasid teadmisi, nagu seda tõendavad ka Montaigne’i leheküljed. Isegi klassikalised auto­rid oma vihjetega Atlantiidist, võõraist ja veidraist maist võtavad teise jume ühenduses uute maade tõelise avastamisega. Kaugete rah­vaste kommete ja iseäralduste kirjeldused saavad Montaigne’i juures koguni ta filosoofia sugemeiks. Ta on ikka arusaaja, leplik, sal­liv, ta mõistab austada elu mitmekesisust ja erilise innuga katsub ta sisse painduda just niisugusesse hingeellu, mis ta enda loomule võõ­ras on. Nii kujutleb ta näit. kerjusegi hingeelu, „ma sean ennast tema asemele, ma katsun oma hinge tema liistu järele seada”. Kui Montaigne kindlale vaatekohale asub, siis juhib valikut ikka ta loo­mupära, kuid ta ei saa seepärast sallimatuks teiste vaadete vastu. Skemaatiline kuivus ja skolastiline mõtteviis on talle võõras, küll aga evib ta painduva taibu elu voolavusest ja mitmekesisusest. 20. sajandi elufilosoofid võivad temas endale leida vaimusugulase ja eelkäija.

Katsume ta mõtteavaldusist, muide tihti vastuokslikest ja ebakindlaist, välja noppida ja ühtlaseks koondada tähtsaimad ja täna­päevaseimad, kuna kõige muutlikkuse juures on Esseedes ometi terve hulk püsivaid motiive ja mõtteid.

Kõigepealt – maailma pluraliteet. Elu on paljupalgsem, kui et mõni dogma või mõistusesüsteem suudaks teda lõpuni haarata. Ikka jälle tuleb vahele korrigeeriv kogemus ja võib meie arvamused muuta eelarvamusteks. Ükski kinnisidee ei suuda pimestada meie filosoofi avarat pilku, nii et ta oma jalgade all enam maad ei mär­kaks. Ja kui ta teel on mäkke, siis ei vahi ta taevasse. Temas pole lohutamatut skeptitsismi, mida muide talle on katsutud omistada.

Nii katseil kui mõistusel on arutu hulk vorme, väidab Montaigne. „Loodus on enesele kohustuseks võtnud luua ainult erinevat.” Aga ka inimese vaimul on kalduvus järele jõuda sellele looduse mitme­kesisusele. Montaigne toob näite, kus üks mees osanud selget vahet teha pealtnäha ühesuguste kanamunade vahel. Mõistuse idaaaliks ei ole konstrueerida skeeme, põhiseadusi, ideid, mille liistudele maa­ilm mahuks, vaid ümberpöördult, õppida vaatlema ja hindama iga üksiknähet, tunnistada erinevust, partikulariteeti, iga kübemekese omaväärtust.

Kopernikus oli alles äsja maakera n. ö. troonilt tõuganud. Mon­taigne oma poolt võitleb selle vastu, et piiratud inimene ennast võiks maailma tsentrumiks pidada, kelle näo järele ja kelle jaoks kõik oleks loodud. „Ainult see hindab asju nende õige suuruse järele, kes ene­sele otsekui pildina kujutleb meie ema looduse kuju kogu ta majes­teetlikkuses, kes ta palgest välja loeb nii üldist kui püsivat mitme­kesisust” (I, 25). „Maailm pole muud kui mitmekesisus ja mittesarnasus” (II, 2). „Elu on ebavõrdne, ebareeglipärane ja paljuvormiline liikumine” (III, 3).   Ja teisal väidab ta:   „Maailm on vaid igavene kiigelaua … isegi püsivus pole muud kui lõdvem kiikumine … Ma ei saa oma eset paigale asetada, ta on ähmane ja kõigub oma loomulikust joobumusest: ma haaran teda nõnda, kuis ta mul para­jasti juhtub ees olema, ma ei maali olemust, ma maalin siirdumist (passage), mitte siirdumist ühest east teise, vaid ühest tunnist teise, minutist minutisse” (III, 2).

Ka inimene ise pole midagi ühtlast, vaid täis vastuolusid, sise­miselt mitmekesine ja laineline, ütleb Montaigne ja lisab, et raske oleks temale rajada mingit püsivat ja univormset otsustust. Indi­vidualistina armastab M. teises inimeses seda, mis tas on erinevat. Alaline muutlikkus, ebapüsivus ja vastuolude rikkus on tema ene­segi olemuseks. Ta ise on ju häbelik ja häbematu, karske ja himur, lobisev ja sõnatu, jõhker ja hell, vaimukas ja tuim, tusane ja üli­lahke, valelik ja aus, asjatundja ja võhik, ihne ja pillaja, nagu ta ennast karakteriseerib (II, 1). Kõigi nende vastuolude pärast ei mõtlegi ta meelt heita, vaid need just huvitavadki teda, neis ta tunnetabki maailma kui ka inimese enda olemust. Alalises muutlikku­ses, ajavoolus kaob siis mina substantsiaalsus, jääb üksainus voola­mine, saamine, siirdumine.  Eks ole siin eos juba bergsonism?

Siiski sel muutlikul minal on ka mõned püsivamad laigud, mida sünnitavad kombed, traditsioonid, seltskond, amet, omandus.   Kuid ka siia tungib Montaigne oma rippumattuse kultusega: tark irdub sellestki kõigest, et jääda vabaks. „Evitagu naisi, lapsi, varandusi, ja kõigepealt kui võimalik tervist, kuid ärgu jäädagu selle kõige külge rippuma, nii et meie õnn sellest sõltuks; hoitagu enese jaoks valmis mingi tagakamber, täiesti enese jaoks, täiesti omaette, kuhu võiks asetada oma tõeline vabadus ja millest saaks enesele teha peamine pao- ja üksinduspaik” (I, 38).   „Suurim asi maailmas on osata olla omaette”, ütleb ta teisal. Alles irdudes muust maailmast ja jää­des kõnelusse iseenesega, avaneb meie tõeline olemus ilma maskideta. Siis selgub ka, kuivõrd tühine on inimene kõiksuse ees, kuivõrd tühised on ta teadmised, kui vähe uhkustamisväärt on ta kultuurgi. Primitiivsel inimesel võib olla tervem süda,  õigem otsustusvõime, lihtsam vaim kui tsiviliseeritul. Jah, tihti on vahemaa inimese ja inimese vahel kaugemal kui inimese ja looma vahel.   Oma reisil Rouen’i puutus Montaigne kokku  kolme  indiaanlasega Mehhikost, keda ta uudishimuga vaatles ja küsitles.   Milline õppetund!   Indi­aanlase lihtne kõne kõlas kui iroonia: miks, küsib üks neist, nii tuge­vad, habemikud ja relvastet mehed, nagu kuningas Karl IX kaardi­väelased, kuulavad ühe lapse sõna? Miks ei vali nad eneste seast mõnda tugevamat käskijat? Miks ühed inimesed maitsevad kõiki mõnususi, teised aga kerjavad nende.uste taga, kokku vajumas näl­jast ja vaesusest? Kuidas need puudusekannatajad ometi võivad ta­luda sellist ülekohut, miks ei karga nad nende kõrisse ega pista põlema nende majad?

Kas sarnased näited metsrahvaste loomulikust õigusetundest ja moraalsest tervemusest võrreldes tsiviliseeritutega ei ennusta juba Rousseau tulekut? Kas juba siin pole vihjatud seda tsivilisatsiooni-vaenulikkust ja primitiivsuse romantismi,  mille vastu prantslased hiljem nii ägedalt sõna on võtnud mõistuse, kultuuri, Lääne ja isegi prantsluse nimel?

Kuigi Montaigne pole ratsionalist, siiski asetab ta nii maailma- kui ka enesetunnetamise esikohale. Enam kui skeptiline, on ta krii­tiline. Ta ei võta pärimusi ega teateid teistelt kaugeltki tõe pähe. Ta peab lihtsate inimeste juttu tõeväärilisimaks, sest need on siirad, kuna teised oma jutustusele kipuvad lisama valet ja mahla. See ei tähenda veel, et nende sõnu üldse ei tule uskuda. Kui Bouchet jutus­tab püha Hilariuse jäänuste imetegudest, siis pole jutustaja usalda­tavus nii suur, ütleb Montaigne, et ta meilt võiks ära võtta õiguse talle vastu rääkida, mis aga veel seda ei tähenda, et me sarnased lood võiksime ühe hooga üle parda visata. „On hädaohtlik julgus põlata seda, millest me aru ei saa.”

Kui F. Strowski oma uurimuses nendib, et Montaigne omas tei­ses elujärgus (alates 1579) on skeptik, kes mõistuse eest näeb mööda libisevat tabamatut eluvoolu ja kes isegi sellesinase mõistuse peab liikuvaks, ning kes selle tagajärjel hakkab uskuma ilmutust tunne­tusväärtusena ning Jumalat kui igimuutumatut printsiipi, siis tun­dub see konsekventside tõmbamine kaugemaleminevana, kui Mon­taigne seda ise mõelnud. Teda kindlasse süsteemi sulgeda tähendaks tema ähmase, kuid paljukätkeva ilmatunde asemele seada selge, kuid kuiv ilmavaade. Samuti on ülearune temas kindlapiiriliselt eraldada kolm iseseisvat järku – stoitsism, skeptitsism, positivism, sest üks ja sama põhitunne läbib kõiki ta elujärke, ja kallakuid kõigesse kolme suunda võiksime leida läbi kogu ta Esseede: ta on alati stoi­line, ikka kriitiline nii usu kui mõistuse vastu, ta teab kõigi asjade relatiivsust, kuid ei tunne ahastust oma relativismist ega õhka oma pidetusest absoluudi poole. Ta taipab väga peenelt mõistuse piira­tust. „Inimese mõistus on ligikaudu ühepaksune läbiimbunud värvikord kõigi meie arvamuste ja kommete ümber, ükskõik mis laadi need on, ta on lõpmatu ainelt ja lõpmatu mitmekesisuselt” (I, 22). Teisal lisab ta aga: „See on vaimu kitsendamine, kui ta enesega rahule jääks, või ka väsimuse tunnus. Ükski suuremeelne vaim ei jää en­dasse peatuma, vaid püüab alati kaugemale, tas on tung minna teis­poole oma mõjupiirkonda.”

Montaigne’i tunnetuslaad on kaugelt lähem Baconile (kelle Esseed muide ongi kirjutet tema eeskujul) kui Descartes’ile: see on empiiriline ja induktiivne.

Kõige enam lahkarvamisi on tekitanud Montaigne’i usuline ilmavaade. Strowski leiab, toetudes kõige pikemale esseele, pealkirjaga „Raimond Sebond’i apoloogia”, et Montaigne’i poolt mõis­tuse ebakindlaks tunnistamine, kõige relatiivsuse nägemine, ilmutuse tunnustamine, ühe sõnaga sellesinase maise olemise tühisekspidamine ühes püüuga tõusta inimesest kõrgemale, ajas muutumatu Ju­mala poole tõendavat Montaigne’i usklikkust ja kristlust. P. Villey, põhjalikem Montaigne’i uurija, väidab, et Montaigne oli vaba iga­sugusest usulisest tundmusest, küll aga oli ta eht katoliiklane, kes alistus vastuvaidlematult ja kritiseerimatult oma konfessioonile, seda kindlamalt, mida relatiivsemana tundus talle maailm, teades ühtlasi, et ei mõistusel ega tundmusel pole asja õige usuga.   Ka hollandlane Η. Janssen oma hiljutises väitekirjas kinnitab, et Montaigne olnud tõsine usklik ja katoliiklane. Seevastu dr. Armaingaud, Montaigne’i väljaandja, kes ütleb, et ta on 74 aastat järjest Esseesid lugenud (ta on praegu 92-aastane), väidab kategooriliselt, et Montaigne on usult täiesti pagan, kelles puudub igasugune kristlik vaim, kelle arukus pole kunagi lubanud religiooni kuigi tähtsaks pidada, vaid talle ette kirjutanud uskumatuse. Sest kuidas saavat kristlaseks pidada seda, kes ei usu hinge suremattust ega imesid, kes ei tunne patu­kahetsust, lunastustarvet ega enese sisemist väetisust, kes ei tarvitse Kristuse armuõpetust ega taha midagi teada Kolgatast? Juba ühest lausest jätkuvat, et tõestada Montaigne’i usuvastasust: „Tõesti, see tähendaks liiga kõrgelt hinnata oma oletusi, kui nende oletuste pärast lastakse elav inimene ära küpsetada” (III, 11).

Kummal pool on tõde? Et Montaigne usu ja uskumise vastu on suhtunud skeptiliselt või kriitiliselt, selleks pakuvad Esseed küllalt palju näiteid. Usk, nii lausub ta, tuleb sageli teadmatusest. Ka hei­dab ta ühte hunnikusse muinaslugude jutustajad, alkeemikud, tulevikuennustajad, hiromandid ja – Jumala tahtmise tõlgitsejad, kes usuvad võivat „näha Jumala tahtmise saladustes ta tegude arusaa­matuid põhjusi”. Nagu indiaanlased lahingu kaotuses näevad Jumala karistust, nii kristlasedki saevad oma ettevõtete menu ühendusse usk­likkusega. Imetegusid peab Montaigne meie kujutluse produkti­deks, mida soodustab meie teadmatus loodusest (I, 22). „On tõe­näolik, et usk imetegudesse, nägemustesse, nõidumistesse ja sääras­tesse erakordseisse nähtustesse tuleb peamiselt fantaasia tugevusest, mis mõjub eeskätt lihtrahva vastuvõtlikumasse hinge; nende usal­dus haaratakse nii tugevasti kaasa, et nad arvavad nägevat seda, mida nad tõeliselt ei näe” (I, 20). On ka seda mõnede poolt mainitud, et Esseedes, mis muidu otse kubisevad tsitaadest, puuduvad täiesti väl­javõtted Piiblist. Teatud õigusega tähendab selle kohta Thibaudet, et see tõendab ainult seda, et Montaigne polnud protestant. Aga et Montaigne liigsuurt jumalikku aukartust ei tunnud ka püha Peetruse asemiku vastu siin maa peal, tõendab ta Reisipäevik, kus enam juttu on paavsti viletsast kõneoskusest, valgest habemest, sellest, et tal pole reumatismi ega kõhuvalu, kui usulisest hardusest. Ega ta muidu julgenuks ka tunnistada, et ta paavsti jalga suudeldes seda ise natuke kõrgemale upitanud.

Teisest küljest, Montaigne oli siiski hoolas kirikuskäija ja ta avaldas soovi surra hea katoliiklasena. Kuidas mõista neid vastu­olusid, mis aga kunagi ei paisunud siseheitluseni usu ja uskumat­tuse vahel?

Hoiame silmas kõigepealt Montaigne’i antiikset humanismi, seda, et suur osa ta elukäsitusest põlvneb otsejoones Roomast ja Kreekast, nii tema Jumala ideegi, mida ta meeleldi asetab väljaspoole meie mõistust ega soovi lähemalt analüseerida. Peame meeles ka tema sissekasvatet tolerantsust keset veriseid usuvõitlusi, seda, et ta Luthe­rile ette heitis tee avamist ateismile, katoliiklastele aga kaasaja kole­dusi, piinamisi, põletamisi, lõhkikiskumisi usu nimel. Eriti aga seda, et Montaigne austas kombeid ja traditsioone mitte ratsionaal­sete nähetena, vaid rahulise elamise alusena, mille muutmise vastu tõrkus tema konservatiivne loomus. Montaigne oli siis katoliiklane ainult kombe pärast, traditsioonide nimel. Tema mõistusel puudus revolutsiooniline aktivism, ta jäi peatuma, kui ta konsekventsidest status quo’le hädaoht ähvardas. Oma kriitilise vaimu jättis ta kiriku trepile ootama. Usu aluseid hakata kallaletungivalt uuristama ei tul­nud tal mõttessegi, nagu ta ei mõelnud ka võitlema hakata oma har­junud kombe vastu haigutamise ajal risti ette lüüa. Ehk nagu ta ise lausub autoriteedi ette kumardumisest: see pole mu pea, mis kummardub, vaid põlved (III, 8).

Olgu lisatud, et liit katoliikluse ja antiikse paganuse vahel pol­nud tolle, renessansi aja kohta midagi iseäralist. Esseed sattusid keelatud kirjanduse nimestikku alles sada aastat hiljem (1676), kui katolitsism agressiivsema kuju võttis. Muide pole ka meie ajal mingi ime katolitsismi paradokslik paarimine kasvõi ateismiga (J. Lemaitre), härjavõitluse ja Mitra kultusega (Montherlant), ja nagu näitab Ch. Maurrasi taktika, võidakse paavsti tunnustada ka ilma ristiusku tunnustamata. Eks Lerberghe’i Paaniski arutata muhele­des katolitsismi ja paganliku elurõõmu kokkuliitmise võimaluse üle. Ja eks parim liköör ole benediktiinlaste leiutis.

Rahvaste kombed kõiges nende mitmekesisuses – see on Montaigne’i arutluste meeldivamaid teeme. Allikaks on tal seejuu­res nii antiiksed autorid, kui ka ta enese reisid ja vaatlused. Tule­mus on üks: kõigi kommete relatiivsus. Mis ühel maal pühadus, on teisel maal jäikus ja õudus. Kui mingi kauge suguharu peab kõige mõistlikumaks matusekohaks järeljäänute kõhtu, s. o. surnud süüakse ära, siis teisal nad keedetakse ära ja leem lisatakse viina sekka, kol­mandas kohas aga peetakse kõike seda miskipärast barbaarsuseks ja korjused põletatakse tuhaks. Mis on siin õiget, mis väära? Iga sisseharjunud komme on õige ja loomulik, ka kui ta oleks mõistuse vastane. On rahvaid, kel viisiks on selg pöörda neile, keda tervitatakse, on teisi, kus kõige soositavam daam oma peopesa ette siru­tab, kui kuningas tahab süljata, on maid, kus enne peigmeest kõik pulmalised peavad mõrsjaga magama. Mis maksab siin mõistusepä­rasus! Pole teine lugu saadustega. Neile ei alistuta mitte selle­pärast, ütleb Montaigne, et nad oleksid õiged või mingid tõed, vaid sellepärast, et nad on saadused, olgugi sageli just lollide tehtud.

Põhiolemuselt konservatiivne, ei taha Montaigne loodust mõistusepärasemaks muuta kui ta on, ei taha kombeid muuta ega saadusi murda otstarbekamuse pärast. Ta peab kõiki väliseid sunduuendusi mõttetuks. „Mulle on vastumeelt iga uuendus, ükskõik mis nägu ta kannaks” (I, 22). Tema mõistusel pole Voltaire’i sappi ega agres­siivsust, sellel puuduvad täiesti revolutsioonilikkuse tunnused. Olu­korra ebakindluse peab meie rahu armastaja aadlik kõige pahemaks nähteks, ja poliitikas eelistab ta igal juhul stabiilset olevikku kõi­kuvale tulevikule. „Miski ei suru riiki nõnda kui uuendus: muutmised annavad asu ainult ülekohtule ja türanniale” (III, 9).

Seesama konservatiivsus ka suhtumises oma loomu vastu: mitte siis vaenu jalale asuda oma vana aadamaga, vaid enne kõike seda tundma õppida. Ei mingit askeesi ega liialdust, ei lihasuretamises ega lõbunautimises. Oldagu rippumatu kirgedest, affektidest, oldagu mõõdukas isegi vooruses. Montaigne mõistab hukka püha Hilariuse, kes palus oma tütrele surma, et see nõnda ei saaks langeda ohvriks oma kirgedele ja patule. Kuid siin-seal vahele poetet moraalireeg­lid, enamasti antiikseilt filosoofidelt, epikuurlasilt ja stooikuilt, ei muuda Montaigne’i põhiliselt realistlikku ja relativistlikku suhtu­mist rnoraalisse. Ta ei õpeta, ei keela ega käse, vaid eeskätt vaatleb. Moraalinõuded pole talle mingid Jumala käsud ja keelud, vaid ainult harjunud kombed. Ka südametunnistus. Juba loomult heasüdamlik ja tõearmastaja, on Montaigne arvamusel, et inimene on põhi­olemuselt hea, et inimese heateod kannavad tänu ja tasu iseeneses ja et puhas südametunnistus toob suurimat lõbu. Voorus pole siis ka enesekitsendamises, vaid eneseteostamises, oma loomu usaldami­ses, vabas valikus lõbu ja noru vahel. „Isegi vooruses on meie taot­luste viimne eesmärk – nauding” (I, 19).

On kolm asja, mida Montaigne ei salli ja mille vastu ta sõna võtab: ülemäära mässavad kired, füüsiline valu ja surmahirm. Siin läheb ta isegi paradoksideni. Aelius Verus, kellele ta abikaasa ette heitnud, miks ta võõraste naiste armastust otsib, vastanud oma õigus­tuseks, et abielu on au ja väärikuse asi, mitte nilbete himutsemiste paik. Mis puutub füüsilisse valusse, siis esitab Montaigne hulga näiteid valu võitmise kohta tahte läbi; selline tahe saab sageli vah­vuse, kannatlikkuse, jõu ja suuremeelsuse mõõduks. Surmahirmgi on pigem hirm füüsilise valu eest kui pärastise elu pärast. Kes julgeb surra, on vaba, kes õpetab inimestele, kuidas surra, õpetab neile, kui­das elada. Nähtavasti oli Montaigne’ile enesele elu väga kallis, et ta oma Esseedes ikka jälle tagasi tuleb surmaküsimusele ja et ta surmapõlgust katsub eneselegi ülimaks vooruseks sisendada.

Aga nagu surmahirm sõltub kujutlusest, nii hea ja kurjagi mõiste. Ka siin on Montaigne tüüpiline relativist. Olgu lisatud, et ta ei seo head hingega ega kurja ihuga, vaid et ta üldse ei tee olu­list vahet keha ja hinge tarvete vahel, olles siingi enam pagan kui kristlane.

Küll aga soovitab Montaigne inimese rippumattust kõigest väli­selt juhuslikust, mitmesuguseist kindumusist ja kammitsaist, millest raske oleks lahti saada, nii omandustundest, mille järele taotsetaksegi inimest hinnata. Hobuse väärtust, ütleb ta, hindame ikka ta tugevuse, mitte ta riistade järele, hurda väärtust jooksuväleduse, mitte kaelarihma järele, aga inimestega on lugu paraku teisiti, sest siin hinnatakse tema oma enam kui teda ennast. Montaigne’i irdu­mise kuulutus kõigest sellest, mis inimest seob asjade, varade, arva­muste ja kõige seisva külge, tuletab meelde A. Gide’i kirglikku laulu vabanemisest kõigist köidikuist, esemeist ja ideedest. Võiks koguni öelda, et Montaigne’i enese eraomanduse instinktid olid nii lõdvad, et ta nõustus sotsialistliku ühiskonna ideaaliga pärandusõiguse suh­tes: „Üldiselt näib mulle kõige otstarbekamaks varade jaotuseks pä­rast surma nende pärandamine maa kasuks” (II, 8).

Esseed on kõigele lisaks veel täis haruldaselt tabavaid tähele­panekuid inimese hingeelust. Nii teab M. omapäraselt iseloo­mustada (ütleksime nüüd) alateadvust poeetilises ja oraatorlikus loo­mingus (I, 23), näiteid tuua autosugestioonist kui arstimist haiguste ja valude vastu. Terve peatüki pühendab ta teemile: „Kuidas hing oma kired tühjendab väärades esemeis, kui tõelised puuduvad”, ehk nagu me psühhoanalüüsi keeles ütleksime, pakitsuste ärareageerimisele. Palju näiteid toob ta kujutluste sugestiivsest mõjust, ja see, mida moodne psühhiaatria teab öelda kasvõi impotentsi psüühilistest põhjustest, seisab juba siin selgesti kirjas. Ei puudu ka tahte-võimu-imede kirjeldused, kasvõi inimese võime näol mõningaid loo­mulikke tuuli musikaalselt juhtida. Oma ränga hobuse seljast kuk­kumise ja kauase minestuse kasutab Montaigne selleks, et analüseerida elamust, mis võiks surres olla. Ammu enne Freudi seletab Montaigne unenäod „meie kalduvuste tõetruudeks tõlgitsejaiks” (III, 13). Freudlik on ka tähelepanu pahepaise sügelemisest hinge ala­teadvuses. Peene psühholoogina oskab Montaigne arguse ühendusse seada julmusega. Ka loomapsüühikast leidub palju õigesti tabatud olbeid. Kõik ta väited ei lähtu mingist deduktsioonist, vaid raja­nevad kogemustel ja läbitungiva pilgu tõel.

Veel tänapäev hinnatavaks jäävad tal ka need leheküljed, kus, psühholoogilised tähelepanekud on rakendet kasvatusteaduse teenis­tusse. Montaigne oli tuupimise ja teadmiste kuhjamise vastane, ta pooldas eeskätt otsustusvõime arendust, soovitas õppida ja õpetada mängides, leebelt, sündimata, huvi äratades asja vastu, ta ei soovi­tanud välja arendada üksi vaimu, vaid võrdselt kasvatada niihästi hinge vastupanevaks ja rõõmsaks kui ka keha kannatlikuks ja ter­veks. Read laste mängude kohta või ka lapse kõige varasemate mul­jete järelmõjust pärastises elus on otsekui võetud psühhoanalüüsi käsiraamatust (I, 22). Ta on teadlik sellestki, et teaduse ja tunne­tuse liigne viljeldamine talutab inimese hädaohtlikusse ühekülgsusse. Kuulame pilguks, kuidas ta seda väidet arendab. „Teaduste viljeldus pigemini pehmendab ja naisendab julgust kui kõvendab teda ja karastab. Kõige tugevama riigi paistavad praegu moodustavat türk­lased, rahvas, kes samavõrra armastab relvi kui vihkab teadust. Ma leian Rooma vaprama olevat siis, kui ta veel ei olnud õpetet. Täna­päeva kõige sõjakamad rahvad on kõige tooremad ja harimatumad: sküüdid, partlased, Tamerlan on meile selle tunnistajaks. Kui gootlased Kreekamaad rüüstasid, päästis kõik raamatud tuleohust kellegi levitet seletus, et jäetagu nood asjad tervelt vaenlase kätte, sest nad võivat neid sõjalistest harjutustest kõrvale meelitada ja neid avatella kodusistumisele ning aja surnukslöömise lõbudele” (I, 24).

Siin välja nopitud ja enamvähem reastada katsutud vaated on Montaigne’il enesel laiali pillatud Esseede lehekülgedele. Neile veelgi süstemaatsemat kuju anda tähendaks juba omistada Montaigne’ile kindlaid vaateid seal, kus tegemist on vaid loomust tingi­tud ühtlase suunaga ilmatundes. Ta teosesse sisse lugedes kahaneb 400-aastane kaugus, palju tänapäeva kobavaidki tõdesid leiad siin äkki välja öeldud selgesti ja julgelt, olgugi teistsugustest oludest lähtunult.

Mis on siis kokkuvõttes Montaigne’is tänapäevast?

Kõigepealt küll tema kriitiline meel ja antidogmatism, siis elu­rõõmus uurimishimu ja tunnetuslust, skeptitsism, mis ei paari aga näriva pessimismiga.  Siis ta empirism, ta lähtumine faktidest, mitte

printsiipidest, ta eraldamise ja analüüsi vaim. Kui ta meile süntee­tilist annab, siis oma rohkem kogemusi ümberhaarava ja sissetungiva taibuga kui mõistuse ilmavalitseja poosiga. Veel enam, ta on päran­danud ka humaansuse kõrgeid ideid, taunides piinamisi, tagakiusa­misi, jah, isegi surmanuhtlust. Kasvatuses on ta püstitanud vaba inimese ideaali, hüljanud barbaarset distsipliini, näinud headuse vir­gutavat mõju ja katsunud vaimulähedust siduda elulähedusega.

Montaigne’i elukunst on küll individualistlik, aga kaugel egois­mist. Enesetunnetuse nõue, mida Montaigne kõige tähtsamaks rõhu­tab, ei tähenda kaugeltki asotsiaalsust. Eks ole panetanumal massinimeselgi oma „tagakamber”, kus tal mahti jääb pisut ka endasse vaadata, kohuseid enese vastu tunda ja vabaks rabelda välisest uhtlademest.

Kui Montaigne’i voorustest kõige omapärasem on julgus otsa vaadata enesele ja oma vigadele, nii siis siirus, avameelsus, tõemeel, siis pole see põrmugi tolstoilik-dostojevskilik enesepaljastus ja eneseporistus, mis ju lõpuks pole muud kui maskeering ja argus, vaid liialdamata huvi inimese tõelise palge vastu.

Mis puutub Montaigne’i sõnastusviisi, siis on see alguses pikaperioodiline ja kuigi läbi põimitud konkreetsete näidetega, siiski kuidagi raske, hiljem aga muutub see nobedamaks ja elavamaks. Üldiselt pole aga ta stiil põrmugi peen ega õilis. See, mida ta ise peab meeldivaks stiiliks, kõlbab suurelt jaolt ta enda stiili iseloo­mustuseks: „Kõneviis, mida ma armastan, on lihtne ja naiivne kõneviis, nii paberil kui suus, mahlakas ja jõuline, napp ja surutud, mitte niivõrd õrnatoimeline ja silutud kui hoogne ja järsk, pigem raske kui igav, kaugel kunstlikkusest, vaba reegleist, katkendlik ja julge, kus igal lõigul oleks mõte omaette, mitte pedantne, mitte munklik, mitte advokaatlik, vaid pigemini sõdurlik” (I, 25). Ilukõne ta vih­kab, meelsasti tarvitab ta rahvakeelt. Ta avaldab isegi soovi, et ta poeg kõnelema õpiks mitte ilukõnekoolis, vaid tavernides.

Seda sõnastusstiili hoolimatust leidub ka ta mõtte korrastuses. Ta peatükid on ebavõrdsed, mõni neist on vaid lehekülg pikk, üks aga ulatub kolmesajale leheküljele. Peatükkide pealkirjadki on täiesti juhuslikud ega viita õige teemi poolegi. Aga autor lohutab ennast seega, et kui lugeja „silmist kaotab minu aine, siis mind iga­tahes mitte”. Nõnda lahtipannaldet mõtete jooksu võib kaasahaaratult jälgida, ilma et see sunniks arvesse võtma enneöeldut või pärast öeldavat. Jah, isegi paari lehekülje kestes võib komistada vastuoksustele. Sest kui ühe peatüki alul (II, 2) autor enesest ütleb, et kui ta ise oma teha oleks, siis teeks ta kõik sootu teisiti, peatüki lõpul aga lausutakse juba Zarathustra „igavese taastuleku” juhise koha­selt: „Kui mul tuleks uuesti elada, siis elaksin ma nõnda, nagu ma olen elanud, ei kurda ma mineviku üle, ei karda ma tulevikku.”

Montaigne’i teose saatus teeb sajandites väga ebareeglipäraseid kurve. Oma eluajal nägi autor Esseedest viis trükki. Eriti 1600- 1669 omandas raamat suure populaarsuse, elades üle 35 trükki. Selle järele tuleb mõõn. Port-Royal kuulutas teose kirikuvastaseks ja Esseed pandi indeksi. Möödub pool sajandit, ilma et ilmuks ühtki trükki. Ainult mõned vabamad vaimud julgevad teost soovitada. Samal ajal aga hakkab sellest huvi tundma Inglismaa. Montaigne’i tõlgitakse, ülistatakse seal, Shakespeare kasutab teda peaaegu sõnasõnalt oma Tormis, Bacon laenab temalt oma teose pealkirja ja laadi, Sterne, Byron, Ch. Lamb kuuluvad ta suurimate imetlejate hulka. Lahe­tagune huvi teeb ärksaks ka prantslasi, Voltaire ja Diderot hakkavad teda hindama ratsionalistlikust vaatevinklist, 18. sajandi lõpu vaba­mõtlejad peavad teda oma meheks, sanskülotid, Desmoulins mängivad teda välja kirikuvastases propagandas. 19. sajand annab talle Sainte-Beuve’i ja Renan’i näol otsejoonesed järglased. Ja kui tänapäeva prantsuse esseekirjanduses ringi vaadata, siis vahest A. Gide ligineb mõnda külge pidi Montaigne’i loomule, kuna esseistina vahest Alain, keda meil kahjuks vaevalt tuntakse, 20. sajandile seda ütleb, mida Montaigne 16. sajandile.

Saksas leiab Montaigne’i konkreetselt mõtlev vaim vähem vastu­kaja. Aga ka siin nimetagem tema austajaina Schleiermacherit ja eriti Nietzschet, kes teda ülistas üheks suurimaks mõtlejaks üldse.

Montaigne’i mõtteharud jooksevad õige mitmes nires meie täna­päeva teaduse ja filosoofia jõgedesse. Olen juba vihjanud ta kokku­puuteid nüüdse psühholoogiaga, kasvatusteadusega, psühhoanalüü­siga. Ajavoolu ja saamingu filosoofias on tal vaimusugulust bergsonismiga, tunnetuse relatiivsuses pragmatismiga ja üldse „elufilosoofiaga”. Teaduslikus ettevaatlikkuses ja krititsismis liigume täna­päev samas suunas, empirism ja induktiivne meetod on praegugi põhimiseks meetodiks, dogmatismi vastu on nüüdki sihitud kogemustest jõudu ammutav ja elulähedane vaim. Enam veel kui muud mõistame tänapäev hinnata meie moralisti protesti inkvisitsiooni, mõttevabaduse riisumise ja vaadete sallimattuse vastu, tema nördi­must surmanuhtluse ja eriti hispaanlaste ebainimliku käitumise vastu ameerika pärismaalaste suhtes. Aga ka seda, kui ta inimese väärtuse kriteeriumiks ei taha lugeda inimese omandust, vaid ta omadust.

Kõigist prantsuse mineviku kirjanikest on Montaigne jäänud kõige elavamaks ja meieaegsemaks. See, mis teda ei lase vananeda, on ta erk ja nõtke vaim ning siiras ilmasuhtumine, mis tõele otse näkku on julgenud vaadata. Temast hoovab veel tänapäev seda elus­tavat jõudu, mille kohta Nietzsche kord Plutarhhi sõnadega ütles: „Vaevalt olen ma talle oma pilgu heitnud, kui mul külge kasvab jalg või tiib.”

Johannes Semper

Loomingust nr. 3/1933