„Kalevala” ja Eesti.
1.
Käesoleva aasta 28. veebruaril möödub sada aastat ühest väga väikesest sündmusest: kaugel Põhjala põhjas, Helsingist veel pool tuhat kilomeetrit Jäämere poole, keset määratuid metsi ja soid, maailma ühes põhjapoolseimas linnakeses, või õieti külas, vaevalt 400 elanikuga Kajaanis, kus prügitamata poriseil tänavail sageli hulkus rohkem lehmi ja sigu kui räbalais kalureid ja nende käratsevaid lapsi, kõnelemata „paremaist” asunikest, kümmekonnast haritlasest või poolharitlasest, kes, eemaldatud kogu tsiviliseeritud maailmast lõpmatute laantega, ligi 2/3 osa aastast kestva pakasega, viletsuse ja vaimunüridusega, püüdsid oma aega surnuks lüüa kaardimängu ja todiklaasiga – selles vanglaks või eksiilasunduseks peetavas laaneoaasis valmis midagi üsna vähenõudlikku. Keegi tagasihoidlik omakootud jämedast riidest kuues, mustlase välimusega tõmmu 33-aastane noormees, külarätsepa poeg, kord kerjates endale leiba teeninud iseõppija, keda veel nüüdki suvel paljasjalgsena raske oli pidada selle laanekolga ametlikuks arstiks, keda talvel aga ta pikkadel suusaretkedel laanekülades enamasti peeti rändkaupmeheks, vahel koguni kerjuseks või veel halvemaks, jah, see arglik ja kohmakas noormees lõpetas oma tagasihoidliku eessõna mõningaile selle metsiku linna veel metsikumast ümbrusest kirjaoskamatuilt taatidelt üles märgitud rahvalauludele. Neid oli ta esmalt niisamuti keeleliselt ja stiililiselt silunud, osast teisendeist võetud värssidega teisi täiendanud, kuni need ta käe all nagu iseendast ühiste tegelaste ja ühiste peasündmuste kaudu hakkasid liituma ühte ja moodustasid mingi imeliku hapra terviku, täis kirevat sõnailu, uskumatuid pähepisteid ja fantastilisi seiklusi, millest õieti kuni tänapäevani keegi kindlasti ei või öelda, kas nad kajastavad midagi reaalset või on nad ainult habemikkude laste müütilis-muinasjutulised mõttelennutused.. .
Ja ometi, varsti, mõne aasta ja aastakümnega levis kõla sellest teosest (eriti ta 1849 ilmunud täiendatud trükist) kogu kirjanduslikus Euroopas. Sellest kirjutasid maailma kuulsamad teadlased (Jae. Grimm jt.) ja maailma suurimad luuletajad (Hugo, Lamartine jt.). Kõik nad avaldasid lennukais sõnades oma imetlust selle ürgse ilu ees, kuigi neil oli tarvitada ainult puudulikke tõlkeid. Üksteise järel ilmus juurde neid imetlejaid ja tõlkijaid ka mujalt, kuni praegu seda teost võib lugeda juba kõigis vähegi silmapaistvamais kultuurkeeltes, kuni kauge Jaapanini. Ja iga korralikum maailmakirjanduse ajalugu ei pääse mööda ka „Kalevalast, soome rahvaeeposest”.
„Kalevala” kuulub maailmakirjandusse, niihästi levikult kui ka väärtuselt, selles pole nüüd enam kahtlust. Seda ei saa eitada isegi „blonde Bestie” tõu fanaatikud, saksa kirjandusloolased, kes püüavad end rahustada ainult veel sellega, et ka Lönnrot olevat olnud germaanlane. Muidugi ainult „otsustades nime järgi”, samuti nagu seda oli ja on nende arvates Kreutzwald ja isegi Jeesus Kristus (sest et teda mõnel maalil on kujutatud blondina!). Soomlase Lönnroti koostatud soome soo rahvaeepos jääb üheks maailmakirjanduse huvitavamaks teoseks – seda ei kõiguta nüüd enam keegi.
Sada aastat on möödunud pisi-pisikesest sündmusest Kajaanis – ja sajad ning tuhanded kõned ning kirjutused selgitavad seda „Kalevalat” ja ta tähtsust üle kogu Soome, teataval määral ka üle kogu kirjanduskultuurilise maailma. Soome suurim saal, värskelt valminud messipalee on täis selle rahvaluule mõjustusel sündinud kunsttöid ja muid mälestusesemeid. Ning külalisi ja tervitusi voolab Helsingi kokku igast maailmakaarest.
*
Kui tänavu 28. veebruaril „Kajaani tohtri” koostatud suurteosele on suunatud mitte ainult kogu Soome, vaid ka kogu Euroopa ja maailmagi kirjanduseharrastajate pilgud, on endastmõistetav, et selle suursündmusega kogu südamest kaasa elab ka lõuna pool Soome Lahte asuv Kaleva-hõim. Kuigi nüüd siis juba kirjandusteosenagi saja-aastane, ei ole „Kalevala” midagi kaotanud oma algupärasest värskusest. Kuigi nüüd ehk juba enam kui tuhandeaastane, ei ole vana Väinämöinen siiski mitte liiga vana, et oma vaikse kandlega end kuulama panna kõiki, jah, mitte enam ainult laaneelanikke, hunte ja karusid, vaid inimliku sõnakunsti kõige peenemaitselisemaidki asjatundjaid kõigil mail.
Selleks on tõesti põhjust: ei ole teist rahvaeepost, mis oleks nii hilissündinud ja ühtlasi nii rahvaehtne, ei ühtki, mis oleks samal ajal nii vana, s. o. primitiivset maailmakäsitust kajastav ja ühtlasi ometi nii „noor”, s. o. ka praegusaegsele psüühile lähedane ja tundmusehtne. Just oma liigse skemaatilise konventsionaalsuse ja kuivuse tõttu pakuvad tänapäevale võrdlemisi vähe näit. „Rolandilaul”, „Beowulf” jt., jah, selle all kannatab isegi muidu nii dramaatiline „Nibelungidelaul”, kõnelemata muist. Ainult Homerose eeposed on peaaegu niisama noored – need oma eepilise plastilisuse ja inimeskujutusega, Lönnroti töö aga oma f a n t a a s i a suurejoonsuse, kujudeloomingu lüürilise tundeehtsuse ja impressionistliku muljevärskusega.
On vastuvaidlematu, et see „Kalevala” ainulaadne väärtus johtub suurel määral sellest meisterlikust liitmistööst, mis muistse müüdi- ja muinasjutusegast ja seetõttu naiivsevõitu ning iseendast mitte just väga väärtusliku ballaadi eepika oskas stiili- ehtselt välja maalida ja eeposeks pi uutada rahva enda t e i s e n deist saadud parallelistlikkude varjundite, õpetus- ja tundeluule abil. Üksnes see ainulaadne ja ainult soome-eesti parallelistliku värsiehituse abil võimalik mosaiiktehnika lubas liita nii muile kangelaseepostele omase sõja aristokraatse sündmusrikkuse kui ka selle demokraatse inimlikkuse, mis avaldub nii sageli „Kalevalas”, tüüpiliselt näit. vana hulguseide (kulkuakka) jutustuses (23. runos), üldse eriti pulmalauludes, Lemminkäise ema kujutuses jm., samuti kogu Lönnroti enda autori suhtes. Ja see lüürilinegi inimlikkus on, mis mitte ainult näit. Kullervo kuju eeposes ei tõsta palju väärtuslikumaks enamiku rahvaballaadide omast, vaid üldse alles kogu teose teeb, võiksime öelda: sünteetiliseks (talupoja-) rahvaeeposeks, ainulaadseks kogu maailmas nii oma sisult, stiililt kui ka oma „filoloogiliselt” saamisloolt.
Enam kui ühtki eepost võime teda siis nimetada ka rahvuslikuks, s. o. rahva kõigi kihtide elu ja püüdeid kajastavaks eeposeks, mitte ainult ülbete ülimuste auahnuse ja armuseikluste veriseks kroonikaks, nagu enamasti teised.
2.
See „Kalevala” talupoeglik-„demokraatlik”, oma fantastikaski inimlik-lüüriline, looduslähedaselt hellameelne ja pildirikkalt muljevärske iseloom on, mis teda kõige enam lähendab ka eesti talupojarahva ja tema luule vaimule. On loomulik, et kogu Eestigi rahvas tänavusel Kalevala päeval õnnitleb kõigepealt Karjalat kui selle muinasvaranduse tähtsamat hoidjat ning viljelejat, õnnitleb samuti kogu Soomet kui arvatavasti selle aluseks olnud ballaadieepika tähtsaimat loojat ning praegu eriti Lönnroti ümberloomingu läbi selle kõige otsesemat omandajat ning nautijat. Arvatavasti iga teadlik eestlane tunneb tõeliselt kaasa nende pidurõõmu ja õigustatud uhkusega. See ei sünni aga mitte ainult heanaaberlikust viisakusest ega ainult hõimurahvalikust heatahtlusest, vaid sügavast tundest, et „Kalevala” seesmiselt on meilegi lähemal, tähendab meile e n a m a t kui ükski muu teos väljaspool eesti enda keele piire. Tunneme „Kalevalat” teataval määral ka eesti eeposena, mitte ainult Eestistki sinna rännanud üksiklaulude pärast. Tõsi küll, viimaste hulka kadunud soome suurim Kalevala uurija K. Krohn kord arvas pea poole (20) kõigist „Kalevala” eepilistest lauludest (43-st). Kuid nende küsimus on veel lõplikult selgitamata. Hiljem teatavasti pidas K. Krohn otseste laenude arvu palju vähemaks, oletades ühetaoliste laulude iseseisvatki sünnivõimalust kummalgi maal eraldi. Õigusega kahtleb küll viimases võimaluses prof. V. Salminen oma uuemas teoses. Kuid olgu nende otselaenudega, kuidas oleks, see polegi nii oluline. Vaid tähtsam on just see suur tegelik nii stiililine kui ka sisuline ühtlus kummagi maa laulude vahel, mis võimaldas kas või peaaegu samasuguste laulude iseseisvat sündi kummalgi maal. Igal juhul selline ühtlus kõneleb kummagi hõimu väga ühesarnaseist kultuurioludest ja ühesarnasest mentaliteedist.
Aga veel enam, see nagu kõik muugi kõneleb ka kindlasti kummagi maa runoluule ühisest algupärast. Vaevalt võib olla kahtlust, et soomegi muinasluule juured ulatuvad Eestisse, kus selle sündi mõjutasid lõunapoolsete balti rahvaste luuleharjumused, samuti kui nende kandlest arenes eesti-soomegi kannel. Me ei tea, kas see meie ühine värsimõõt sündiski alles tollel balti mõjude valitsusajal (keskmisel rauaajal, umbes V-IX sajandil), või osalt juba varem, näit. läänesoomlaste Soome rändamise aja algul (I-IV saj.). Igatahes aga oleks raske väita, et ka hiljem, nii keskmisel kui ka nooremal rauaajal oleks puudunud kultuuriline side Eesti ja Lääne-Soome vahel.
Ühes oma hiljuti ilmunud teoses („Kalevipoeg eesti rahvaluules”) olen püüdnud näidata, kui palju ühist on näit. Ida-Eesti ja Varsinais-Suomi Kaleva pärimuste vahel, samuti seda, et mõned neist motiividest Lääne-Soome on siirdunud ida poolt ja siis tõenäoliselt läbi Eesti, ning mitte väga vara enne ajaloolise aja algust. Veel enam peaksid aitama neid lähedasi hilisemaidki suhteid dateerida mõningad eesti-soome ühised laensõnad venest, nagu „pagan”, „rist” ja „raamat”, mis e i ν õ i ulatuda tagasi kaugemale kui X-XI sajandisse, s. o. varjaagide Vene enda kristianiseerimise ajastusse.
Muidugi on siin probleeme, mis nõuavad peale folkloristide veel palju ka filoloogide, etnograafide ja arheoloogide täpsemat kaastööd. Kuid vähemalt praeguste andmete põhjal tundub tõenäoline ometi oletada ühes K. Krohniga, et teatav kontakt ka eesti ja soome runolaulude vahel kestis läbi paljude sajandite kuni kummagi maa täieliku iseseisvuse kaotuseni. Hiljem aga teatavasti seda kontakti aitas säilitada kõige hilisema ajani ka vahetalitus Ingeri kaudu.
Tõsi küll, germaani sangarluulest tulnud ja muil mõjudel omas soome muinasluule eepilisema iseloomu, Eestis aga nähtavasti jätkati peamiselt endise argipäevasema lüüroeepika traditsioone. Kuid viimane demokraatsem ja – võiksime ehk öelda ka – ehtsamalt tõupärane liik lokkas samuti ka Soomes ja Karjalas, jah, omandas seal isegi veel tundesügavama ja personaalsema mõjujõu. Just selle lüürika ja lüüroeepika juurdeliitmise läbi on siis ka lõplik „Kalevala” muutunud nii esindavaks eestigi rahvaluule suhtes, mitte ainult üldise värsimõõdu ja sõnastusstiili, vaid mitmeti ka elutunde ja isegi paljude ühismotiivide tõttu meilegi nii lähedaseks ja koduseks, nagu oleks see kirjutatud mõnes meie enda kaugemas murdes.
Ja seepärast: mitte kaastöötamise uhkusest, vaid omasena tundmise rõõmust tuleb see, kui ütleme: „Kalevala” ei ole ainult suur soomeline, vaid ka ühissoomeline eepos, mitte ainult muistse Soome ja Muinas-Karjala vaid ka Muinas-Eesti hinge ja kultuuri monumentum, ainus aere perennius, mis meile kummalegi on säilinud nii suurena ja – nii ühisena. Lääne viikingipärane sõjaseikluste lust, trots ja huumor, Ida šamaanlik fantaasia ning taoistlik elutarkus, Lõuna impressionistlik-naiselik kujutluskergus ja kandlekõlaline südamlikkus – kõigil neil on oma osa selles imelikus tervikus, ja me tõesti ei tea, mida neist enim imetella. Kui kusagil, siis siin e i ο l e põhjust grammidega kaaluda ja pennidega hinnata, palju väärtuslikku selleks tervikuks on andnud sõjakas Lääne-Soome, palju lennukas Karjala, palju Ingeri, või palju Eesti, see tõeline Maarja, „mater dolorosa” maa, kuid oma luules siiski Ilo-meelne. Oma kõige olulisemais põhijoontes on kõigi nende osad niikuinii lahutamatud – imbunud ühise tõuvere ja ühise muinaskultuuri sügavaimaist lätteist. Ja seepärast ligineme ka sellele tervikule nagu meie kõigi vanale, vanale emale, et saada kontakti iseoma ürgolemusega – ja sellest uut jõudu ning julgust.
3.
Kuid „Kalevala” pole mitte ainult ühissoomelise algupäraga, vaid ka ühissoomelise tähtsusega eepos. Ta ilmumine ei andnud „aadlikirja” ainult Soomele, ei tõstnud ainult teda kultuuriliseltki „rahvuste hulka” – ta tegi seda veel enam ka rohkemkannatanud väiksemate hõimudega, Karjalaga, Eestiga, jah, osalt hiljem ka iga vähema hõimukillukesega.
Üksvahesel humanismiajastul vahest unustasime juba, mis õieti tähendab sõna „kultuurikõlvuline tõug”. Nüüd, viimaseil aastail, kus see humanistlik kultuur nii täieliselt on kokku varisenud just ta ühel emamaal, Saksas, nüüd kui valepropaganda, suurtükkide ja majandusliku soomusrusika abil uuesti tahetakse maksma panna ühe, ainuäravalitud härrastõu valitsust kõigi teiste, eriti mitteaarialaste, ka halvustatud soome-ugri „finno-asiaatide” üle lähemas Idas – nüüd ehk mõistame seda jälle paremini. Kõigist muist ahelaist on kergem vabaneda kui usu puudusest oma tõu, oma vere jõusse – sest veres on ju saatus, on meie bioloogiline jumal. Kui see tõesti on võimetu kõrgemaks kultuuriks, kui see on kõlvuline ainult teenima teisi, olla kompostiks härrastõu põldudel, nagu teadlikult ja alateadlikult on ikka jälle sisendanud kõigi aegade võimu usurpaatorid oma alamaile, nii brahmiinid paariaile, nii ka uhked „sveesid” soome „moukkadele”, vene pajarid karjalas-„tšuhnadele”, balti „siniveri” eesti „maamatside!e” – kui see tõesti on tõsi, siis on ju kõik võitlus ja lootuski asjatu. Ainult orja fatalism vaimselt, ainult alaväärsustunde passivism ja neuroos psüühiliselt oli – ja kui palju on veel praegugi! – selle härrasklassi nõidussugestiooni uskumise tagajärg.
Enam kui ühegi oma muu omadusega kõneles „Kalevala” (ja ses suhtes samuti ka „Kalevipoeg”) selle sugestiooni vastu juba oma lihtsa olemasolemisega.
Üks natuke koomiline, aga oma äärmuses seda paljuütlevam näide sellest: minu ees on Õpetatud Eesti Seltsi raamatukogust „Vana Kalevala” kaks kohmakat brošeeritud köidet, samad, mis dr. Schultz-Bertram Soomest tõi ja Seltsile andis a. 1839: nad on lahti lõikamata, välja arvatud algpoognad! Neid pole keegi lugenud kogu selle 100 aasta jooksul! Ja ometi olid nad kõige ilukõnelisemaks tunnistajaks sama Schultz’i vaimustavale kõnele „Kalevipojast”, rahvale „eepose ja ajaloo” andmise määratust mõjust, „kerjusest”, kellele öeldakse, et ta on „kuningapoeg”. Ja mis kõige tähtsam: lugematunagi nad sisendasid estofiilidele usu, et nagu ta sugulased Soomes nii ka eesti rahvas võib saada kerjusest kuningapojaks! Nii loodi „Kalevipoeg” – ja kuigi ka seda palju ei loetud ega mõistetud: see, ühes muuga, andis ka eesti rahvale kuningapoja eneseusalduse. Soomlased oma „Kalevalaga”, „Kalevipoeg”, ajaloolised teated Muinas-Eesti vahvusest ja kultuuri kõrgusest, need kolm tegurit olid, mis ikka jälle julgustasid Kreutzwaldit ja Jakobsoni, Koidulat ja Hurta, Reinwaldit jt., need olid, mida kogu ärkamisaeg ikka ja jälle tarvitas enda ja teiste veenmiseks. Ning just „Kalevala” oli esimene neist, võimsaim relv, mis murdis aastasadasid kasvanud soome soo alaväärsuskompleksi nii Soomes kui Eestis.
See ta olemasolemine on ühtlasi ka kõige tugevam tegur, millega trükitud „Kalevala” on mõjutanud „Kalevipoja” sündi. Selle kõrval kahvatab kõik „Kalevala” otsene mõjutus kaunis väheseks ja vähetähtsaks. Kreutzwald ise võis teda lugeda ainult Schiefneri saksakeelses tõlkes, paari nädala jooksul 1853. aasta märtsikuus, siis kui ta enda teos peajoontes oli juba valmis. Ta oli pettunud selle rahvapärasuses; eesti rahvaluule tundjana ta ei uskunud, et nii pikk teos tervikuna võiks olla koostatud ainult valmis rahvalauludest, ta aimas selles „Soome Macphersoni” enda julget kätt. Ja just see arvamine julgustas tedagi oma „Kalevipoega” ümber värsistama (kuna ta varem oli kavatsenud seda avaldada osalt rahvapärasema proosajutu kujul). Arvestades Kreutzwaldi värsi paljusid nõrkusi ja ta proosastiili romantilist luulerikkust, võime koguni küsida, kas see ümbervärsistuse otsus oligi teosele kunstiliselt kasuks või kahjuks. Ainult mõnes üksikus väheolulises kohas on seejuures otseselt jälgitud Soome eeskuju.
Ometi oleksime täiesti eksiteel, kui käesoleval puhul piirduksime ainult Lönnroti teose ideoloogiliselt suure, sisuliselt nii väikese mõju konstateerimisega ta eesti vastele. Tegelikult on „Kalevipojas” ometi ka motiivistik mitmeti mõjutatud soome kalevalalise runo poolt. Kuid mitte trükitud „Kalevala”, vaid peamiselt juba Gananderi „Mythologia Fennica” vahetalitusel. See oli teos, mis K. J. Petersoni tõlkes ja tema poolt täiendatuna esmakordselt nii üksikasjaliselt levitas soomele ja eestile ühise muinasusu ja osalt ühise sangarsaagagi ideed! Selle n. ö. ühissoomelise teooria mõju all (mida ju toetasid tõepoolest mõningad ühised nimed ja ühised motiividki) oli Kreutzwald, kuid veel enam tema eelkäijad Faehlmann ja Schultz-Bertram. Mitte ainult „Kalevala”, vaid ka – ja palju teadlikumalt – „Kalevipoeg” on sündinud n. ö. ühissoome eeposena – vähemalt teoreetiliselt! Sellele arvamisele toetudes võis Faehlmann ka oma eesti müüdid luua tarbekorral soomegi aineid tarvitades ja Kreutzwald omakorda neid kasustada omas eeposes.
Kuid veel enam: uuem uurimus on ikka selgemalt pidanud nägema, kuidas ka Schultz-Bertrami esialgne „Kalevipoja” kui eepose visand, küll väga lühike, kuid väga oluline, on julgelt liitnud nii Eesti Kalevipoja kui ka soome Kalevanpoja seiklused (Kyörötyise juures) – ja just ning ainult nii ongi sündinud kogu see s e ρ a ρ ο j a tapmise ja ν e r e s ü ü m ο t i i v, mil on eesti eeposes otse valdav tähendus. Selle mõnerealise viite põhjal on Kreutzwald loonud kogu oma teost ühendava ideoloogilise „roima ja karistuse” klambri ja vastavalt kujundanud ka oma peategelase saatustraagilise iseloomu. Selle kõrval juba vähema tähtsusega on teatav kaasmõju, mis Kullervo õeeksituse lool on olnud Kalevipoja ning Saarepiiga episoodi kujunemisele. See on sündinud nähtavasti Lönnroti enda kirjas (16. I 1851) saadetud Kullervo loo referaadi andmeil (mida hiljem ehk natuke on täiendatud ka Aino vetteminemise loost). Väljatöötus on aga siingi Kreutzwaldil täitsa erinev ja iseseisev.
Kokku võttes peame siis ka seda sisulist mõjustust pidama vähem tähtsaks selle moraalse julgustuse ja äratuse kõrval, mis „Kalevalast” ning ta rahvaaineist on Eestisse levinud. See algas juba G. Merkeli võimsa soome soo muinaskujutusega („Die Vorzeit Lieflands”, kus esmakordselt vana Väinämöistki tema kandlega püütakse pildistada, tarvitades sealjuures eeskujuks eesti rahvarõivaid). Ja see on enamal või vähemal määral kestnud läbi kogu meie rahvusliku uuestisünni sajandi, kuigi selle teisel poolel juha tuhmudes „Kalevipoja” aupaiste kõrval.
4.
Ligem tutvus „Kalevalaga” ja tema eestistamine, see, kuigi varakult alanud, edeneb ometi üsna pikkamisi, – põhjuseks muidugi soome keele vähene oskus ja meie värsitõlke üldine madal tase ning vähene menukus. Alles järelärkamisaja kasvav soomeharrastus M. J. Eiseniga eesotsas alustab uuesti 1840. a. ainult katseks jäänud töö: 1883 ilmub ümberjutustatuna „Väike Kalevala” (teine ümbertöötatud trükk 1921), 1888 I loo värsitõlge Eesti Üliõpilaste Seltsi albumis, mõned lood „Olevikus” ja „Oma Maas”, viimaks 25 lugu koos iseseisvalt 1891 ja teine, viimane pool eeposest 1898. On arusaadav, et see tõlge kohmaka stiili ja „kreutzwaldliku” värsimõõduga suuremat hinnangut ei leia. Juba mitmeti siledam on teine trükk (I osa 1912, II osa 1922), kuigi algupärandi sõnastusväärtustest ka seal veel palju jääb üle toomata. Eiseni tõlge ja eriti ta ümberjutustus – see on, mille kaudu kuni kõige viimase ajani suurem hulk eestlasi omandas oma tutvuse soome suurteosega.
Uus ajajärk „Kalevala” hindamises algab Noor-Eesti ajal, kus „Kalevipoja” pseudofolkloristliku ja stiilikehva iseloomu paljastus areneb koos ehtsa rahvalaulu ja siis ka „Kalevala” stiiliväärtuste õigema äratundmisega. 0. Kallas, G. Suits, J. Aavik, Fr. Tuglas, V. Grünthal – kõik on ühel või teisel teel kaasa aidanud „Kalevala” uueks hindamiseks ja tutvustamiseks Eestis. A. 1910, vennaseepose 75-a. juubeli puhul korraldab Eesti Kirjanduse Selts juba suure koosoleku „Vanemuises” ja osalt selle ettekandeid ilmub Eesti Kirjanduse erinumbris. Siin analüüsib M. Kampmann „Kalevala” kirjanduslikku väärtust, refereerib M. J. Eisen K. Krohni järgi „Eesti osast Kalevalas”, hüüab M. Lipp Lönnroti tööd kujutades: „Väinämöi.se kannel. . . kostab ka meile!” Otse võitlusabinõuks muutub „Kalevala” noor-eestlaste poleemikas vastu oma eelkäijate pseudorahvuslust. Oma eesti „Kirjandusliku stiili” ajaloo visandis (1912, ka Kriitika I) imetleb F. Tuglas mitmes kohas Lönnroti ehtsat stiilitunnet jm., tuues seda vastukohana Kreutzwaldi ja ta pimedate imetlejate omale. „Kalevipoja” ning selle austajate pealiskaudse patriotismi ja moralismi vastu seab ta „Kalevala” „rassi väljendava” ja „tõulisi instinkte” äratanud teose.
Alles Eesti iseseisvusega aga saabub „Kalevalale” eesti haritlaskonnas ja koolis ka üldisem tunnustus. Juba varakult viiakse ta tundmise nõudmine keskkooli õpetajate kursuste ja ülikooli folkloori, eesti ning üldise kirjanduse õppekavadesse, samuti vähemal määral ka keskkooli. Nii M. Nurmiku kui ka A. Raua koolilugemikud toovad eeposest ümberjutustusi ning pikemaid katkeid ja viivad tema pealiskaudse tundmise isegi algkooli lõpetajate ridadesse. Ilmub isegi sellekohane populaarteos M. Salakult kalevipoeg ja Kalevala” (1922). Võib vist öelda, et iseseisvuse ajal üleskasvanud noorpõlve hulgas palju enam ei leidu neid, kes „Kalevalast” midagi ei teaks öelda. Aga ka teaduslikumaks süvenemiseks „Kalevala” rahvaallikate probleemidesse pakub rohkesti juhiseid prof. K. Krohni pikem töö „Soome-eesti vanast rahvalaulust”, mis ilmus „Eesti Kirjanduses” ja siis eri raamatuna a. 1924.
Nüüd alles ilmub ka uus tõlge, vähemalt Kullervo episoodist (6 lugu) V. Ridala poolt, kus tahetakse kinni pidada kõigist algupärandi värsimõõdulisistki nõudeist. Kuna sellega kaasas käis aga ka õige raske stiil ja laiemale hulgale sageli arusaamatu keel, ei leidnud see suuremat vastukõla ega ole sellele jätku ilmunud praeguseni. Täielikkuse pärast olgu mainitud, et 1930. aastal „Soome antoloogia” esimese köitena ilmub allakirjutanu tõlkes valimik tähtsamaist „Kalevalaks” tarvitatud eepilisist rahvarunodest, osalt K. Krohni rekonstrueeritud kujul, osalt ka katketena „Kalevalast”, nii et teos tervikuna annab edasi ka eepose peasündmustiku. Seda täiendab pikem sissejuhatus rahvarunode esteetilisest ilmest, nende korjamisest ja üksiklaulude algupärast. Koos Ο. Α. Κ a l l i ο järgi tõlgitud E. Lönnroti elulooga (a. 1934) on nii eesti keeles võimalik saada vähemalt teatav ülevaade ka „Kalevala” rahvavasteist ja ta sünniloost. Peale selle on teost käsitletud kahes loenguseerias Tartu ülikoolis (1920-23 M. J. Eisen, 1934-35 allakirjutanu), kõnelemata üksikloenguist, mida on pidanud muu seas ka sellised „Kalevala” uurimise peameistrid nagu K. Krohn ja Ε. N. Setälä. Akadeemilise Hõimuklubi korraldusel on igal aastal peetud „Kalevala päeva” vastavate kõnede ja muusikaliste ettekannetega.
Terve „Kalevala” uus tõlge on tingimata vajaline, kuid asja erakordse raskuse pärast pole seda vist loota mitmel aastal. On ju eesti keel oma ehitusega ainus keel maailmas, millesse võib „Kalevalat” üle kanda peaaegu samaväärsena kui ta on Soomeski, kuid seks on vaja mitmeaastast hoolsat tööd ja detailset viimistlust, et leida ühelt poolt ähvardava liigse soomepärasuse ja keele raskuse, teiselt poolt algupärandi aroomi kaotava liigse „eestipärasuse” vahel õige kesktee.
Vähemalt teataval määral on iseseisvusajal muutunud ka intelligentsi suhtumine „Kalevalasse”: ühelt poolt kasvav rahvuskultuuriline huvi haarab oma piirkonda ikka enam ka kõigi hõimurahvaste kultuurisaavutused, ega pääse siis ka juba hõimumeelsuse survel mööda õigusega ühissoomeliseks peetavasse „Kalevalasse” süvenemisest. Tartu ülikooli teotsuse ajal valdavalt tõusnud soome keele oskajate arv meie intelligentsis võimaldab seda teha rohkesti ka juba „Kalevala” enda keeles. Teiselt poolt toob kasvav kirjanduslik haridus iseendast juurde ka uusi „Kalevala” sõpru, sest et see alles süvenenud kirjandusetundjaile avab oma kunsti peened ja võrdlemisi raskesti tajutavad rikkused, millest varem pealiskaudne või ainult rahvusmoralistlik suhtumine pimedana möödus. Pikkamisi, kuid järjekindlalt omandab „Kalevala” ka Eestis selle koha, mis talle ta väärtuse järgi kuulub: mitte ainult kui hõimlik-rahvuslik suurteos, vaid ka esteetiliselt kui maailmakirjanduslik klassika. Jah, võime öelda, et „Kalevala” õige hindamise ja harrastuse aeg pole Eestis mitte möödas, vaid seisab alles ees.
*
„Kalevala” ühendab nii oma algupära kui ka vaimu poolest kõiki rahvakihte, on seepärast tõeline rahva eepos. Ta ühendab nii oma algupäralt kui ka vaimult kõiki soome hõime ja on seepärast meie ainus ühissoomeline h õ i m u eepos. Ta on olnud kõigi meie hõimude tähtsaim rahvus- ja kultuuritahte ärataja, ja seepärast meie ainus ühine kultuurieepos.
Sellisena on ta ka meie ühise tuleviku kõige väärtuslikum tagatis. Uuema uurimuse jäigi on ta Sampo kord tähendanud maailmasammast ja selle ülemist pidet – põhjanaela. Olgu siis see Sampo mitte ainult meie tuhandeaastase minevikuühtluse, vaid ka meie tuleviku saatustaevast kandja maailmasammas ja meie kõigi eri püüdeid ühendav põhjanael. Tema poole vaatame tagasi ja üles igakord, kui maised – liiga maised üksiksihid ja -tähed kipuvad segama meie pilku ühise ja igavese jaoks.
August Anni
Eesti Kirjandusest nr. 2/1935