Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Praeguse aja Euroopa ja ühtlasi ka kogu maailma kultuur on väga tähtsal määral alguse saanud muistse kreeka kultuurili­ses maailmas. See on uuema aja kultuurajalooliste uurimuste tähtsam tulemus. Euroopa vaimust ja ühiskondlik-poliitilist elu ja selle geneetilist kujunemist võib eestkätt see õieti mõista ja teadlikult hinnata, kellel on selge arusaamine nende kultuuriliste põhimomentide ja probleemide kohta, mida juba antiik aeg tunneb ja mis pärastpoole, rooma keiserriigi ajal, Euroopale on edasi antud.

Sellelt Euroopa kultuuri loomise ja edasiandmise seisuko­halt omavad kreeka ajaloos kaks ajajärku iseäranis suure täht­suse: VI-IV a. s. enne Kr. ja n. n. hellenismi aeg (IV a. s. lõ­pust peale). Ateen lõi VI-IV a, s. igavese kestvusega väärtusi nii vaimlisel kui ühiskondlik-poliitilisel alal, konstateeris elu probleeme ja püüdis neid lahendada. Lõviosa antiikteaduse, iseäranis mõtteteaduse arenemisest langeb nimetatud ajajärgu peale. Kreeka ilukirjanduses luuakse kirjanduslikud tüübid (tra­göödia, komöödia ja teis.), mis tänapäevani edasi elavad. Ku­jutavad kunstid etendavad kultuurilises elus niisugust osa, nagu seda maailm pärast enam ei ole näinud. Ateena poliitiline elu tekitab kardinaalseid probleeme: asetab riigimehed ja mõttetead­lased küsimuse ette, kuidas täiuslikus riigis kokkukõlastada ühis­konna ja indiviidumi huvid, kuidas luua riik, mis ka eetilistele nõuetele vastaks.

Sellega ühenduses näeme Periklese ajal Ateena elus pilti, mis kõigile haritud rahvastele püsivaks õpetuseks jääb. Enne- ja pärastnägematu näidendina esineb Ateen, olles kujundanud linnriigi, kus kokkukõlla viidud isiku vabadus ja riigi hu­vid, kus saavutatud kindel ühendus vaimliste ja poliitiliste väärtuste vahel, kus poliitika ja moraal, need „kõige sügavamad ja tugevamad natsionaalse ja individuaalse elu jõud”, võisid are­neda käsikäes ühise paleuse – täiusliku kodaniku ja täiusliku riigi loomise sihis.

Kuid kõige selle peale vaatamata ei võimalda kreeka ajaloo tundmine ainuüksinda VI-IV a. s. täielist arusaamist, kreeka kultuurist ja tema tähtsusest. Niisugune tundmine jääb alati teatud mõttes ühekülgseks, sest tal puudub järgneva hellenismi aja tähtsam külg – kreeka kultuuri universalism, millest oleneb tema vastuvõetavus inimkonnale.

Selles viimases punktis peitub kultuurajalooline moment, mille tähtsust iseäranis tuleb rõhutada. Kui VI-IV a. s., nagu ülalpool on tähendatud, suure loova ajajärguna esineb, siis on hellenismi ajajärk teise, eriti temale määratud ülesande hiilgavalt täitnud – ta on eelmise ajajärgu saavutused laiali laotanud miljonliste hulkade seas. Välise võimaluse selleks avasid, nagu teada, Aleksander Suure võidurikkad sõjakäigud, mille tagajärjel kreeka kultuur laiali lagunes kuni India ja Aitioopia piirideni ja kogu maailma kultuuriliselt ühtlustas. Tähelpanuvääriline selle juures on asjaolu, et Aleksander Suur maailma sõjaväega võitis, milles leidus vähe Ateena elemente, kuid siiski laotas üle maa­ilma kultuuri, mis Ateena signatuuri kannab. Selle nähtuse se­letab meile Ateena poliitiline ajalugu V a. s., n. n. I. mereliidu ajal. Juba selles ajajärgus avaldab Ateena kultuur tugevat eks­pansiooni väljaspoole Attika piire. Kreeka natsionaalne iseloom ja tunne saavutavad ühtluse, mis võimaldab vahetegemist teiste rahvastega. Küll hoiavad üksikud kreeka linnriigid oma elu ise­ärasused alal, kuid tooniandev on ainult see, mis Ateenast väljaon läinud. Attika keel, Ateena õigus, raha- ja mõõtude süs­teem on tuntud Musta mere kallastel ja kaugemates Väike-Aasia osades (Lykia, Kilikia ja t.). Sellepärast pidi ka suurejoonelisi plaane hauduv Makedoonia riik, kuhu Ateena mõju Peloponne­sose sõjast peale ikka rohkem ja rohkem hakkab tungima, eest­kätt selle kultuuri eest võitlemise oma lippkirjaks võtma, mis juba üldtunnustuse osaliseks oli saanud. Aleksander Suur, kelle huvides oli oma maailmariigile ühtlust luua, võis seda kõige paremini just Ateenast välja läinud kreeka kultuuri abil teha, mille universaalne iseloom tol ajal juba selgesti oli välja kristalliseerunud.

Kreeka kultuuri universalism ja tema vastuvõetavus inim­konnale avaldub hellenismi ajal kõigepealt, selles, et nüüd esi­mene kord inimkonna arenemise protsessis tekib kultuurilise maa­ilma mõiste (ή οίκονμένη) millesse kuulub kogu helleniseeritud rahvaste pere ja millest välja on eraldatud need rahvad, kes hel­lenismile võõraks on jäänud (oí βάρβαροι). Selle kultuurilise maa­ilma jaoks on kreeka geenius loonud: 1) üldise keele (κοινή), mida hellenismi ajal iga haritud inimene kõneleb ja kirjutab ja mis läbikäimise maailma rahvaste vahel võimalikuks teeb; 2) uni­versaalse mõtteteaduse stoitsismi ja epikureismi näol 3) univer­saalteaduse (nii humanitaar, kui eksakt), mille asukohtadeks on Aleksandria ja Pergamon; 4) üldise ajaloo- ning maadeteaduse, mille edustajatena esinevad Ephoros, Polybios, Strabon ja t. 5) maailma kirjanduse, mille tundmine on intelligent inimese tunnuseks; 6) universaalsed usulised voolud, mille abil üksikute rahvaste, näituseks egiptlaste, kultused helleniseeritakse, kuna teiseltpoolt kreeka usk ja kultused Süürias ja Väike-Aasias koha­likkude ideede mõju alla satuvad, ja sellega alus rajatakse us­kude sünkretismile, mis pärastpoole, rooma riigi ajal, tugevalt välja areneb ja teatud määral ka ristiusule kui universaalsele nähtusele pinda valmistab.

Selle ajakirja ülesanded ning minule tarvitada antud ruum ei luba üksikasjalisemalt jälgida, kuidas iga nimetatud nähtuse piirkonnas on edustatud hellenismi universaalsed tunnused ja tema võidurikas sisemine jõud; kuidas hellenismi võidukäik nii idasse, kui läänesse VII a. s. peale hakkab teostuma; kuidas, näit., juba Homerose lugulauludes on väljendatud universaalne jumaluse idee, mis järgnevatel aastasadadel läbi teeb arenemiskäigu, mille tõttu kreeka rahvas alati on olnud tolerant võõraste uskude vastu ning iialgi ei ole ennast suggereerida lasknud „ni­mede maagiast”, mis tihtipeale ainuüksinda põhjust on annud usuvaenule rahvaste vahel; kuidas kreeka ajalooteaduses imestusvääriliselt avaldub hellenlase võime ka võõraid olusid selgesti ära tunda ja universaalajaloolistest sündmustest õieti aru saada – ma olen valinud ühe küsimuse, mille juures natukene pea­tan : hellenismi aja ülesanded riigi kujundamise alal.

Ülesvõetud küsimuse käsitusel tuleb arvesse võtta kaks mo­menti: 1) filosoofilise spekulatsiooni saavutusi riiklikkude, problee­mide lahendamisel ja 2) reaalpoliitilisi olukordi antiikaja maailmas. Kreeka filosoofiline mõte on Sokratesest peale tõsiselt tegemist teinud riikluse probleemidega. Ma julgen tõendada, et need, kes Sokrateses ja Platonis eestkätt mõtteteadlasi näevad, iialgi ei suuda pakkuda õiget pilti selle kohta, milles mõlemate suurus seisab. Nii Sokratese, kui Platoni eetilise mõtte raskus­punkt on alati olnud keskendatud ühiskonna ideesse. Ühiskonna reformeerimises, tema elu korraldamises uuel, eetilisel alusel tuleb näha kõige pealt Sokratese tegevuse impulsi. Samuti on Platonile ühiskonna idee, nagu ta tema riiklikkudes kontsept­sioonides esineb, suure eetilise ülesande koonduskohaks. Mõ­lemad mõtteteadlased ei saavutanud, nagu teada, tegelikke taga­järgi oma kavatsustega kreeka linnriike reformeerida. Selle eest on produktiivselt edasi arenenud Platoni (ja ka Aristotelese) riiklusfilosoofias välja arendatud mõte, mille järel üksik riigikodanik kindlasse vahekorda on asetatud riigiga. Ainult riigiosana on üksik indiviidum mõeldav ja ettekujutatav, ainult niisugusena täidab ta temale määratud, ühiskonna õnne saavutamises sisal­duvat ülesannet. Selle kreeka linnriikide pinnal kujunenud mõtte omandab hiljem hellenismiaja suur filosoofiline kool – Stoa. Ka Stoa mõtleb indiviidumi vahekorras riigiga, kuid see riik ei ole mitte enam V a. s. isoleeritud linnriik, vaid selleks riigiks on kogu maailm. Indiviidum kui maailma kodanik ja tema kohustused selle maailma vastu – need on suured hellenismiaja loosungid, mis Stoa tolleaegsele kultuurilisele maailmale kuulu­tab ja mille najal üldine inimkonna kultuuriidee kristalliseerub. Riiklik ühiskonnaidee omab universaalse iseloomu ja ainult uni­versaalsed riiklikud kujundused on need, mille piirkonnas Stoa mõte viibib. Nõnda on loogilise järjekindlusega kreeka teoreetiline mõtius välja jõudnud nende universaalsete nähtuste juurde, mis te­gelikult valitsevad hellenismiaja poliitilises maailmas. Selle juu­res tuleb küll tähendada, et Aleksander Suure maailmariik ei pü­sinud kaua, ja see asjaolu vähendab v. o. reaalolude seisuko­halt mõnevõrra Stoa kontseptsioonide tähtsust maailmariigi loo­mise alal, kuid maailmariigi idee elas edasi, ja ühtlasi sam­mus võidurikkalt läbi raskete hellenismiaja vapustuste Stoast väljaläinud suur universaalne idee inimkonna ühtlusest, et uuesti reljeefselt väljenduda rooma keiseriigi ajal.

Selle kreeka riiklusidee universalismi kõrval on siiski veel olemas, nagu tähendatud, teine moment, mis jälgimist nõuab – nimelt küsimus, missugust osa etendas tegelikult kreeka teo­reetiline mõtlus hellenismiaja poliitiliste olukordade kujundami­sel. – Vana aja maailm on loonud kaks riiklikku tüüpi: 1) va­bad kreeka linnriigid πόλεις. ja 2) bürokraatlikud idamaa mo­narhiad. Kreeka linnriikide postulaadiks on valis- ja sisepolii­tiline iseseisvus (έλενϋ’ερία ja αυτονομία), täieline majanduselu rippumatus välisest maailmast (αύνάρκβια). Niisuguses isolee­ritud riigis on suverään ainult rahvas, kes enese üle teist käs­kijat ei tunne, kui tema enda poolt välja antud seadusi. Ainult sellepärast, et rahvas ise tegelikult riiki ei või valitseda, sallib ta riigis tsentraalset võimu (βονλή), kuid jätab omale selle juures õiguse seda võimu piirata ja kontrolleerida. Peale selle pakub kreeka linnriikide poliitiline ja majanduslik olukord suuri või­malusi eraalgatusele, ning linnriigi majandusliku elu tähtsam printsiip on eraomandus.

Diametraal-vastupidist pilti näeme idamaa monarhiates. Süs­teemi tunnuseks on tugev tsentraalne võim, mida edustab üks isik; suur ametnikkude kogu, keda ainuvalitseja nimetab ja kes selle tõttu temale on vastutavad; tendents eraomandust riigiteenistusse raken­dada ja riigihuvide seisukohalt kasutada; printsiip produktsiooni sotsialiseerida ja natsionaliseerida. Niisuguse kardinaalse vahe tõttu kreeka ja idamaa elu printsiipides võiks põhjendatult arvata, et koostöötamiseks riiklikul alal kreeka ja idamaa vahel igasugu­sed eeldused ja võimalused puuduvad. Samane arvamine ei ole siiski õige: kreeka universaalne mõte on ka käsitatavas küsimuses selleks teed leidnud, et teha loovat tööd. – Meie teame, et kreeka linnriigid olid võimetud ühist, rahvuslikku kreeka riiki looma. Sellepärast pidid nad alla andma idamaa monarhilistele riigisüsteemidele, olid sunnitud oma elu põhimotiive kokkukõlastama võhivõõraste printsiipidega. Hellenismi aeg kogu oma kestusel näitab meile järjekindlat liitumise protsessi iseloomus­tatud riigitüüpide vahel. Selle protsessi tagajärjel inkorporeeruvad kreeka linnriigid vähehaaval suurtesse idamaa riiklikkudesse kujundustesse, kuid samal ajal varustavad nad neid uue jõuga. Kreeka rahva konstruktiivne võime töötab välja idamaa poliitilise ja majandusliku süsteemi, formuleerib selgesti idamaa ideed, mõtleb nad läbi kuni viimaste konsekventsideni. Ei ole enam tegemist idamaa bürokraatlikkude riikidega sel kujul, nagu nad ajaloos, tihtipeale ebamääraselt, olid välja arenenud, vaid hellenismiaja bürokraatlikus riigis valitseb eestkätt süsteem, nagu selle täpipealt ja loogilise järjekindlusega oli välja aren­danud kreeka mõte.

Selles suhtes on üliõpetlikud need papüüroste dokumendid, mis tuhandete kaupa on leitud Egiptuses viimaste aastakümnete kestel: nad ei ole mitte ainult kreekakeel­sed, vaid ka kogu neis väljendatud mõtlusviis kannab kreeka pitserit, olgugi et nende sisu täieliselt on välja kasvanud Egip­tuse reaaloludest. Ainult selle kreeka geeniuse töö tagajärjel on meile täitsa selge, missugustele printsiipidele oli rajatud Ptolemaioste riiklik ehitus Egiptuses. Meie näeme selle ehituse nurgakivina peenusteni väljaarendatud süsteemi indiviidumi alluvusest riigile kõigis tema, indiviidumi, elu ja tegevuse aval­dustes, sest Ptolemaioste riigis valitseb täieliselt printsiip „kõik riigi jaoks ja riigi läbi”. Selle printsiibiga kokkukõlas on läbi viidud tugev tsentralisatsioon ja riiklik kontroll, järjekindel pro­duktsiooni natsionaliseerimine nii põllu- kui vabrikutööstuses. Riiklik idee ja Egiptuse kuningas kui selle idee koonduspunkt domineerib vääramatult; isik, tema elu ja varandus on prekäär ja ainult niivõrd võimalik, kuivõrra keskvõimu poolt sallitav.

Selle peale vaatamata on Ptoiemaioste saavutustel olnud suur tähtsus tuleviku kohta. Kreeka organisatsioonivõime ta­gajärjel oli korda läinud tugev ja rikas riik luua. Sellega oli antud eeskuju kõigile, kes pärastpoole sama ülesande sihis töö­tasid. Rooma keiserriik omandab, ehk küll pikkamisi ja vaheaegadega, Ptolemaioste riiklikud ideed. „Kõik riigi jaoks ja riigi läbi” saab ka rooma keisrite loosungiks – ja ühes selle loosungiga on rooma riik kokku varisenud.

Kuid universaalne probleem vahekorrast indiviidumi ja riigi vahel elab edasi antiikaja pärandusena ja veel tänapäev seisame küsimuse ees: „kas on indiviidum olemas riigi jaoks või on riik olemas selleks, et indiviidumile võimaldada tema võimiste vaba arenemist?” Selle küsimuse on Ateen kord suut­nud suurejooneliselt lahendada linnriigi piirkonnas; loodame, et tulevik ta kord samuti lahendab suuremas ulatuses.

Pärtel Bauman.

Ajaloolisest Ajakirjast nr. 1/1922