Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

11 May

Eesti lüürika a. 1936

 

 

Meie lüürika on Noor-Eesti aegadest peale olnud üks meie kultuuri suurimaid varasid. Vaevalt saab seda seletada muuga kui meie rahva erilise andekusega sellel alal – seda oletama paneb juba meie rahvaluule suur rikkus. Ka muudel aladel tüürime kord vähema, kord suurema hooga edasi, ega või öelda, et meie teadus, meie romaan, meie novell ei oleks üsna mitmelgi puhul juba täiesti küpsed ning et neil aladel ei oleks märkida üsna silmapaistvaid võite, eriti arvestades meie iseseisva arengu lühikest iga. Kuid üllatav on, et just sellel vaimsel alal, mida meie sageli nii mõistuslikuks ja kuivaks laidetaval tõul ei arvaks võivat suurele õitsele pääseda ja millel muide ka üldsuses leidub suhteliselt vähe kõlapinda, on meil reljeefseid ja huvitavaid isik­susi võib-olla rohkem kui kuski mujal. Pealegi ei saa praegu enam nagu mõni aasta tagasi kurta luuletajate järelkasvu vähe­sust. Hoopis vastuoksa, andekaid debütante leidub terve rida, ning mõni neist tõotab kujuneda esmajärguliseks jõuks. Oma­päraseid, juba profiiliga isiksusi tekib järjest juurde. Ning ka keskealise põlve esindajaist areneb mõni ikka paeluvamaks ning avab meie luulele uusi tulevikuperspektiive. Tõsi küll, mõni jääb maha, ei tea muidugi, kas ajutiseks või lõplikult, mõni väsib, mõni kordab ennast, kuid üldpilt on rõõmustav. Oleme lüürikas juba jõudmas maailmakirjanduslikule tasemele, nagu täie õigu­sega ühes hiljutises artiklis märgib Aino Kallas. Ei saa küll salata, et osa meie luule parimikust ei ole veel leidnud küllal­dast tunnustust, et päevakajaline või moenõudeid järgiv kirjan­dus sagedasti saab hoopis parema vastuvõtu osaliseks ning et eriti noortel, kuigi nad mitmeti ületavadki mõningaid oma nimekamaist eelkäijaist, tuleb oodata tükk aega, enne kui neile avalik­kuse silmis kätte määratakse neile sobiv koht, kuid see on alati olnud nii.  Nende loomisvõimet see loodetavasti siiski ei halva. Peaasi on ikkagi see, et sellel alal vitaalsus kestab edasi ning et otsitakse uusi teid. Just uutelt suunavõttudelt on meie lüürika mineval aastal üsna tunduvalt rikastunud, kuigi debüüte ei ole arvult palju. Koos omapärasusega on märgata avarat, sõna pari­mas mõttes „euroopalikku” tuult, intelligentset, kaugele küündi­vat pilku, herkuse ja kultuuri kasvu, sisetundelist, anduvat suh­tumist oma kunstisse ning maailmavaatelist süvenemist, kuigi mitte seda lihtsate ideede laiakstallamist, mida meil mõnikord suvatsetakse nimetada „ideoloogiliseks” kirjanduseks. Võime märkida mitugi üsna tähelepandavat ning – mis näib veel täht­sam – tulevikukski lootusi sisendavat saavutust.

Kindlaim tee käsiloleva materjali grupeerimiseks on vististi selle reastamine põlvkondade kaupa, kuigi eri põlvedes esineb väga erinevaid luuletajafüsiognoomiaid. Vanemat põlve me see­kord üldse ei näe – igatahes mitte vanemat kui see, kes võitis endale nime „Siuru” liikumise aegu. Ja kui erisugustest maa­ilmadest ei ole pärit sellegi esindajad! Süvenev, kultuurne, vor­milt ja mõttelt küps Semper, hoolimatult ja sagedasti hooletult, kuid temperamentselt pihta raiuv Barbarus, kibe, melodramaatikasse kalduv, lüürilisust armastav Kärner, ning laulev, leelotav, oma tunnete, piltide ja kõlade maailma uppuv Henrik Adamson.

J. Semperit tunneme kõik kui ühte meie ilmekaimaid, teravajoonelisimaid päid, kes ammu on loobunud vaimukate kat­setuste põnevast spordist, andudes mõtlikumale ja süvenevamale inimeste ja mõtte maailma vaatlusele. Ta on alatasa arenenud nii proosas kui luules. Tema suurepärastest esseedest ja reisikir­jeldustest, mis alati otsivad ja sagedasti leiavad nähtuste tuuma, on meil viimasel ajal katsutud halvustavalt mööda minna, aima­mata, et nende teravast analüüsist ja plastilisest kujundusest ning avarast orientatsioonist saame parima vastukaalu nüüdis­aja pinnalisele moetsemisele, mida üldse võib tahta. Nii mitme­külgsed ja laiad nagu on Semperi huvid ja teadmised, sama sirgjooneline on tema intellektuaalne ausus. Kuid keset seda esmajärgulise kultuurilise ja enamasti ka kunstilise tähtsusega tegevust prosaistina, on Semper ühtelugu leidnud mahti oma intiimsemate, tundelisemate impulsside ärareageerimiseks värs­sides. Näib, et tema isiksus viimasel ajal on kahenenud: intel­lektuaalne mina otsib väljendust proosas ja emotsionaalne mina põgeneb ikka järjekindlamalt luulesse. Tulemuseks on kirevuse vähenemine ja stiilipuhtuse tõus kummalgi alal, kuigi muidugi väljenduse kunstiline jõud proosas on vähemalt endine ja intelli­gentsus luules on sama ilmne, kuigi vähem demonstratiivne kui vanasti.  „T u u l e r a t a s” on raamat ilma žestideta ning näkkukargava vaimukuseta. Selle luuletustel on tihti otsekui loor peal, nende selge pildistiku taga peitub teist ning olulisemat sisu. Vorm on enamasti väga küps, ümmargune ja puhas, ning endist helkivust asendavad lihtsus ja läbipaistvus. Mõnikord seda stii-liideaali näib isegi olevat taoteldud nii innukalt, et saavutatakse primitiivsus, kus Semperi isikupärasemad omadused ei pääse täiele mõjule, kuid harilikult toon omandab mingi karskuse, mis võimaldab mängida väga peenelt-lüürilisi, siiralt-tundelisi viise. Suvise looduse rahu ja soojust tunneb paljudes selle raa­matu maaelu luuletustes, mida lugedes vaim hõljub tõeliselt idül­lilises, mulla värskust hõngavas õhustikus. Värvid on neis mõnikord harva robustsed, näit. „Tammes”, kuid harilikult on nad akvarellpehmed ja -peened. Varjatud laulvus teeb selle osa raamatust eriti lüüriliseks ja tundeid leebelt oma voolu haaravaks.

Teravamad, reljeefsemad ja väljakutsuvamad on Semperi ajalaulud. Nendeski pole demonstratiivsust – ei mingit oraa­tori paatost ega miitingutooni, vaid pigemini allegooria ja võrdkujulisus, kuid seisukohad on selged, formulatsioonid vahel väga lõikavad ja sarkasm nuhtlev. Tasalülitatud vaimsus neist nau­dingut ei leia. Semper on demokraatne vaimuinimene, kellele brutaalsus, labasus, tuulelipumeelsus ja õõnsad hosiannad aja puuslikele on võrdselt vastikud. Ta on patrioot, kes näeb fana­tismis varitsevat surmahädaohtu just Eesti-taolisele väikesele maale, kus veel vähem kui Etioopias suudetakse tõrjuda kõikjal luuravate Mussolinide ahnitsevat toorust. Ta näeb traagilist grotesksust, millest oleme ümbritsetud, ning oskab seda kinnis­tada jõulistes, kuigi harvajoonelistes piltides. Ta on tõeline isa­maalane, kuigi ta ei kõvenda häält. Pisut raskemeelselt, kuid julgelt fikseerib ta tõelisust.

Kuulipildujate õigluse, rahvasteliidu loojaku või vähemalt päikesevarjutuse, labastatud tööpaatose ja fanaatilise intellekti-eituse kurvast vaatemängust on hea Semperiga siirduda ekvaa­tori meredele, avarusse, kus vahenditult kõneleb loodus, laiem ja võimsam kui meie oma. Semper on põline rändur, ja rännukirg tiivustab teda seegi kord oodiliseks hooks, mis ülistab uudse ja tundmatu otsingute ülevat riski. Paari luuletusse poeet on suutnud sulgeda mere ürgjõulise voogavuse ja monotoonselt vä­geva vitaalsuse. Nois temas ärkab juba panteismi meenutav ühtesulamistung ääretusega. „Sina, meri, endastmõistetav ja püha, lihtne nagu leib ja soe kui ümbervõtt!” Samasuguselt nagu nende sõnade järgi meri autorisse,  mõjuvad  need luuletused vähemalt ühte lugejasse.    Neis Semperi kunst on täisküps, kuldselt läbipaistev ning mahlast pakitsev.

Kuid minule näib, et selle kogu parima osa moodustavad siiski nukrad, diskreetsed hingeelu peidetud nurkade vaatlused raamatu lõppsarjas. Eriti üks neist, oma elule raudteerööbastel lõppu tegeva noore naise viimseid hetki kujutav „Astus keegi” oma tagasihoidlikult, kuid suurima kaas- ja sissetundejõuga esi­tatud sümbolistliku pildistikuga, oma suure õrnusega kuulub kogu meie senise luule tippude hulka. Ei ületoonitamist ega hüüatust, kuid milline tundeherkus selle lihtsa, sordiinistatud sõnastuse taga! Siin ja mujal Semper võistleb Underiga inim­likkuses ja läbinägevuses. Ta on resigneerunud, kuid julge – seda tõestab „Sügislehed” oma väljakutsega saatusele.

Semper on leidnud tasakaalu inimesena ja kunstnikuna ning võib nüüd süveneda iseendasse ja maailma. Ta ei tarvitse žestikuleerida, vaid peene ja tundliku pintsliga maalib ta nüüd ennast ja teisi, andes rohkem aimata, kui ta näitab. Mõnikord on veel liigselt tunda ta tahtlikku enesedistsipliini ning keskenduspüüdu. Niisugustel puhkudel mulje ei ole täiesti puhas, kuid oma uue kogu luuletuste parimikuga ta süvendab ja peenendab meie kirjandust üsna silmapaistval määral.

Julge, demokraatne ja teadlik oma veendumustest nagu Semper on ka Johannes Barbarus oma värsivihus „M e m e n t o”, milles mälestatakse kaht haudaläinud sotsialisti ning vabaduse pioneeri Eduard Vildet ja Mihkel Martnat. Barbarus ründab täie rinnaga vanameelsust ja vaimupimedust, ning tema temperamendi vasar taob värsimetallist nii mõnegi lendava tulekübeme. Jõudu tema värssidel paiguti on üsna palju, kuid liiga sagedasti haamer küll kõmiseb ja pillub tuld, kuid ei suuda rauale anda vormi. Niisugustel puhkudel sõnad raksuvad liiga monotoonselt ja sädemete lend väsitab. Suur osa sellest raama­tust oleks mõjunud paremini proosas. Näib, et Barbarus siiski ei ole küllaldaselt sobiv rakenduskunstnikuks ja et pikema poeemi vorm pole temale kohane. Tema tuline veri vajab lühe­mat vormi, sellele see suudab anda elu ja energiat, ilma et tekiks kaose muljet. Eriti vabavärsis Barbaruse hoog ja leidlikkus pää­sevad täiele mõjule. Mitmekümneleheküljelistes poeemides, eriti veel kui vormiks valitakse kindlapiirdelised stroofid, mille nõu­deid Barbaruse tuiskav temperament siiski ei luba tal täita, läheb seevastu hoog kaduma ja tekib selle asemele konarlus, eriti kuna autor sedapuhku harilikust veel märksa vähem hoolib riimist, sellest petlikust dekoratsioonist, mille seadusi tuleb mõnevõrra respekteerida, kui üldse hakata seda tarvitama. Ühe sõnaga, Barbarus ei ole oma harilikul tasemel, vaid on kogu aeg tunda, kui­das ta oma programmilist sisu püüab vägisi suruda tõrksatesse stroofidesse. Imponeerivaks jääb uljas temperament, mis lõhub julgelt edasi, kuid väljapaistev, kuigi hooletu artist Barbaruses jääb seekord varjule.

Samasugust halvakspanu puhta vormi vastu näitab Henrik Adamsoni „Mälestuste maja”, kuid kes teab, võib-olla ei ole see halvakspanu, vaid ebateadlikkus vormiprobleemidest. Vormiotsingut on ses ju õieti vägagi palju. Adamson püüab ühtelugu läbi tervete luuletuste läbi viia kaheriimilist skeemi, ainult ei õnnestu see tal enamasti kuigi hästi. Siiski on tema värssides alatasa värsket rütmivere tukset, nad laulavad, nad sisendavad meeleolu. Mõtlust on neis vähe, need on pigemini vabalt veerevad leelutused loodusest, rõõmust, nukrusest ja nal­jast. Vahel juhtub halbu maitsevääratusi, kuid selle eest mõni pilt ja loodusmeeleolu tekib silme ette ja poeb hinge kastevärskena ja udupehmena, värsside tasakesi helisedes veel hulk aega edasi. Adamson on läbi ja läbi lüürik oma rütmi ja keelega, oma nägemustega üsna lähedases seoses külaga ja loodusega, eriti loodusega, kui selles ei ole inimesi. Kõik on vahenditu ja soe, sagedasti imeõrn, kuid mitmedki kurjad lapsused, kõige­pealt linnakeele toomine kas või laiarütmilistesse uuema rahva­laulu vormidesse rikuvad illusiooni. Selle eest Adamsoni õnnes­tumised pakuvad mõnikord suurt poeetilist naudingut. Ta ei ole teadlik kunstnik, kuid kahtlemata on ta poeet, kelles mõnigi tundeimpulss võtab üllatavalt sugestiivse vormi. Ta ei luuleta, vaid luule puhkeb temas vahel ise suure värskusega esile. Niipea kui teadlik kunstitsemine tuleb juurde, on võlu haihtunud.

Võrratult rohkem literaadiomadusi kui Henrik Adamsonil on alati olnud Jaan Kärneril. Tema värssides ei ole seda vahenditut uhkavust, mis võib „Mulgimaa” autori luule mõni­kord teha nii haruldaselt puhtaks ja loomulikuks, kuid seal, kus Kärner vähegi püsib oma normaalsel tasemel, ei ole selle eest ka neid kõikuvusi suure õnnestusime ja täieliku äpardumise vahel, mis Adamsoni lüürikas nii sageli pahandavad. Kärner on tead­lik, õige suure vormiandega, reflekteeriv lüürik, kes oma paaris eelnenud luuletuskogus küll oli kannatamas liigtoodangu hari­like pahede, silumatuse, pinnapealsuse ning kaunis sagedasti isegi maitsevääratuste all, leppides muide liiga kergesti ka trafareetsete piltide ja teemadega, kuid kes oma uues, kuuldavasti viimses värsivihus „Sõna-sütega” on uuesti välja pääsenud isikupärase kunsti teele. Kõigiti viimisteldud luulet autor siin küll ei paku.  Ta ise kinnitab mitte hoolivat „stiilikomast”, mis ei sobivat praegusele karmide reaalsuste ajale, kuid tema stiil on senisest siiski hoopis puhtam. Ning mis on vähemalt sama tähtis, tal on midagi öelda ja ta ütleb seda mõnikord üsna mõjuva kirega. Ma ei saa väita, et mõni stiililapsus selleski kogus vahel ei rikuks muidu endast musikaalseid ja huvitavaidki luuletusi (vrd. näit. „Ave Maria”, lõpprida luuletuses „Haige hommik” või pilt „lume sulavast supist” muidu stiilses „Kevades minu aknast”) või et melodramaatiline ülepingutus vahel ei häiriks, kuid tal leidub vastutasuks läbini puhtaid ja harmoonilisi loo­dusmeeleolusid („Kevade õnnistus”, „Suvistelaupäeva õhtul”), ja mehiselt väljakutsuvaid asju nagu „Saatusetrots”, mille lõpp-stroofi võiks igaüks endale võtta motoks: „Ei terveks saa, mis elust puru – / mis ees, ei tohi olla juhus, / vaid oma tahtega ma surun / veel saatusele valjad suhu.” Luuletajana on Kär­ner uuesti teel selle eesmärgi poole – võib-olla ta saavutab selle. Tugevasti mõjub „Ahastus” oma väljapääsematuse tundega. Seda lugedes võib hakata kahetsust tundma peagu igaüks, kes kunagi on aidanud lisandada Kärneril teataval ajal nähtavasti tõesti raskelt lasunud masendustunnet, isegi kui vastuollu sattu­mine oli õigustatud. Üks tulemus säärastel antagonismidel iga­tahes on olnud – Kärner on jälle hakanud kirjutama tõesti häid, ehtsa inimliku sisuga luuletusi. Eriti seal, kus ta käsitleb loo­dust ja tööd või on täis uhma saatuse vastu, tunneb tema värs­sides värsket tuult. Mulje puhtust vähendab paiguti tehnilise külje pisut kergelt võtmine, eeskätt riimides. Kuid elamusliku sisu sugestiivsust ei saa eitada, iseäranis kui korraga läbi lugeda terve luuletuskogu. Raamatust ei kõnele küll täiesti oma mater­jalist üleolev kunstnik, kuid igatahes inimene, kes näib olevat enese leidnud ja kelle eneseleid annab hoogu ja elu ka tema värs­sidele. Mõnigi asi näib olevat alles suurest laastust löödud, kuid lepitavalt mõjub tunne, et laast ei olnud väikene. Seekord on tegemist hoopis tihedama isiksusega ja tugevama sulega kui sama autori puhul pool aastakümmet tagasi.

Sama uljas, kuid nooruslikum oli J. S ü t i s t e oma väljakutsuvail opositsiooniaastail. Kui temas lõi lõkkele põlastuse paatos, said ta värsid erilise hoo, leidlikkuse ja värskuse. Inim­loomused on mitmesugused, kuid Sütiste veretukse näib loiduvat, kui tal pole juhust üles- ja väljakutseteks. Küll on ta kir­jutanud palju karastavat matka- ja loodusluulet, kuid sellest alast üksi ei näi temale pikapeale jätkuvat. Ta peab millegi üle pahandama. Palja positiivsusega” – olgu see kas või looduse positiivsus – ta end nähtavasti kunstnikuna pealvee hoida ei suuda.  Ta ei tohi taltsaks muutuda, sest see on tema temperamendi surm. Vihastagu ta kas või esteetide üle – selle üle vähemalt üks „esteet” ei pahandaks sel määral kui Sütiste omal ajal nii suure temperamentsuse raugemise üle. Võimalik on muidugi seegi, et nii suure produktiivsuse puhul nagu Sütiste oma loomispinevus vahel ajutiseks lõtvub. Tulgu see millest tahes, kuid “Sadamates ja saartes” ilmneb teatav pinnal hõlju­mine, teatav pinevate tõusude puudumine, mis takistab autoriga kaasa elamast. „Vanad rajad” näit. on nii vormilt kui sisult Sütiste kohta liiga kergekaaluliselt mõjuv luuletus. Selles ei ole kuigi palju reljeefset, see ei paelu tähelepanu; selles puudu­vad autorile muidu nii omased kaasakiskuvalt improviseeritud (või improviseerituna mõjuvad) kohad, kuigi ma ei kahtle sel­les väljendatud meeleolu siiruses. Mõnigikord on tunda šab­looni ja andeksandmatut viimistluse puudust, näit. luuletuses „Puhkaval ookeanil”. Vägevuse taotlus on sageli liiga ilmne ega veena näit. „Rajus”. Kuid sellega ärgu olgu öeldud, et raa­mat ei sisaldaks rida vägagi meeleolulisi, lugejat otsekohe võ­luvaid asju, nagu näit. meisterlik merepilt „Udu” või tugevarütmiline „Täitmatu haud” või mahlakas ja originaalne „Põrsad”. Kahju ainult, et üldtase sedapuhku ei vasta Sütiste võimeile. Temalt võib palju nõuda, selleks õigustab tema minevik. Praegu ta andub liiga kergele loodusreportaažile (kui säärane väljend on lubatav). Loodetavasti käesolev sõnavõtt provotseerib teda pahameelele ja tema annete kohasele luulele.

Hoopis teissugusesse maailma kui Kärneri ja Sütiste puhul satume vaadeldes nooremaid ja noorimaid luuletajaid Betti Alverit ja August Sanga. Mõlemad on teadlikud, andumusega oma kunsti harrastavad poeedid, kes nähtavasti ei anna midagi kergesti käest ja kellest seetõttu jääb väljapaistva küpsuse mulje. Alveri juures on täielik valitsus tööriista üle nii ilmne, et tema juures üldse enam ei märka tehnika olemasolu. Sanga esikkogus leidub veel mõndagi vormilt vaieldavat, kuid temaski on artistiveri salgamatu. Temas märkab veel vormiotsingut ja kohati ebakindlust, kuna Alver sellevastu on värsielemendis nii kodus, et hiilgavgi vormivõit tundub tema juures endastmõistetav. Kergus, reljeefsus, musikaalsus on temal nähtavasti sünnipärased. Seda võis näha juba tema „Loos valgest varesest”. Kuid tookord ei olnud tal sisuliselt veel midagi eri­lisemat öelda. Värsid olid suurepärased, kuid nende otstarve paistis kaunis ebamäärane. Kogus „Tuli ja tolm” esineb meile sellevastu juba täiesti küps kunstnikuisiksus, kellel on anda oma kindel lisa meie luulele. Keegi väga silmapaistev vanem kirjanik tähendas minule, see raamat olevat tema arvates parim esikkogu lüürika alal, mis Eestis üldse ilmunud. See on endast julge väide, kui meeles pidada, et see tähendab „Tule ja tolmu” asetamist üle „Amores’e”, „Rahutuse” ja Talviku „Palaviku”. Ühes suhtes võib selle arvamusega siiski kindlasti olla nõus – see on küpsem teos kui ükski eelmainituist tervikuna. Ning tahetagu seda tunnustada või mitte – olen veendunud, et see toob meie luulesse midagi väga uut ja edasiviivat, ka kogu oma suunalt ja sisult. Oma vormi metalsuselt see on väga sarnane Talviku koguga. Võib-olla räägib „Palavikust” ahastuslikum ja teravam kirg, kuid selle eest „Tuli ja tolm” on avaram. Sõnas­tuselt ta on sama tihe kui Talviku värsid, kuid vorm näib auto­ril olevat veelgi suveräänsemalt käes. Alveri teoses ei ole nii painajalikke kinnisideid kui Talvikul, kuid ta suudab lühikesteski luuletustes tõusta üleva õilsuseni, millist meil on harva nähtud. Temalegi on omased sünged toonid, raske skepsis, sise­mine lõhestumine, kuid need ei lõhesta kunagi tema luulet. Ning mingi suur eluarmastus, mis on lähedalt seotud julge riski otsin­gutega, annab Alveri elutundele laia baasi. Ta näeb ja tunneb üllatavalt palju ja teravalt, kuid ei valgu kunagi laiali. Kirglik kiindumus täiuslikku vormi paneb kõigele andma äärjoont ja nägu. Väga tihe mõtteline sisu nõuab sageli intellekti kaastööd, kuid see ei tekita värssides udu. Vahel vorm, mis harilikult on otsekui lihvitud kristallist, sulab lahti ja laseb tundel vabamalt voolata, näit. „Aimuses”, kuid enamasti oleks nagu tegemist hinnalise juveliirtööga, mis võlub oma kunstipärase puhtusega ja millesse on suletud hulk elamusenergiat, kuid viimane on nii­võrd kunstteoseks objektiivistatud, et autori mina nagu ei tuleks üldse enam küsimusse – igasugune familjääritsemine puudub absoluutselt. Alveri luuletused koonduvad harilikult ümber mingi kujuks, sümboliks vormitud mõtte. Mõte ise on sealjuures tugevate elamuste fookuseks, mis teeb selle luule nii kaasakiskuvaks. Peidetud kujul on need värsid sagedasti õieti pihtimused, kuid mitte autori enda nimel, vaid mingi sümboli kaudu. Autori ülimaks impulsiks näib olevat elu ja mõtluse suure hasartmängu sulgemine lõplikku vormi. Palju ja ahnelt elada, elult omandada ta rikkaim ja raskeim sisu ja see muuta hävimatuks värsiks on kahtlemata luuletaja andumust ja kirge vääriv eesmärk. Teisejärgulise, odava ja võltsi vastu autor tun­dub olevat hambuni relvastunud. Näib, et isegi veetlevate het­kede kinnipüüdmine kaunistesse värssidesse on temale vastumeelne, kui ta neile hetkile ei suuda anda sügavamat interpre­tatsiooni.   Ning seda interpreteerimisvõimet,   seda   mööduvas püsiva nägemise pilku temal on. Tema raamatu ilmumine on rõõmuga tervitatav sündmus.

Sanga esikkogul „Üks noormees otsib õnne” ei ole samasugust sisulist kaalu ega vormilist teravust, kuid see on siiski samast maailmast pärit. See mõtlik noor poeet väljendab oma tundeid ja vaatlusi subjektiivsemalt ja vähem varjatult, kuid mingi karske tagasihoidlikkus ei luba temalgi oma mina maa­ilmale ristselili lahti lüüa. Temas on rohkem pehmet impressio­nismi kui Alveris, kuid elamusi teravaks pildiks ja kindlaks, metalseks rütmiks koondada suudab temagi. Temagi oskab tõusta üle hetkelise meeleolu, kaaludes kogu olemasolu suunda ja väär­tust. Etteheited endale on sagedasti kibedad, kuid nende taga on tunda head tagavara rahulikku jõudu, mis arvatavasti suudab välja jõuda otsingute rahutusest ja sihitusest: „Las halada: „Maailm on soomaa!” / meil’ sosisklejad kogu tee; / kord marsib ellu nagu Rooma / me ärklitubade armee.” Sageli Sang viskub mõne ekstaasihoo tabatuna püsti, ja ta ärevuse värin kandub üle lugejasse. Meie luule teatavale suunale omaseks saanud vai­muka formuleerimise võime on kujundanud temagi stiili, kuid ta ei ole sellele astmele jäänud peatuma, vaid otsib hoopis midagi muud kui paljaid puänte – ta püüab oma mina kõigi selle tead­likkude ja alateadlikkude suunaotsingutega oma värssidesse panna. Ka lühidalt ja realistlikult kirjeldada oskab ta väga hästi, näit. „Palvemajas”, kuid laialivalguvust ta sealjuures ei salli. Palja reprodutseerimisega ta ei rahuldu enamasti mitte, vaid otsib pildi sümboolsust. Tema lihtne, teritatud, leidlik ja kontrollitud vorm toetab teda selles püüus. Juba on ta õige individuaalne ja teda lugeda on meeldiv elamus, kuid tema isik­suse kontuurid peavad muidugi veelgi rohkem selguma. Ei ole kahtlust, et ta on üks meie luule lootusi.

Teatavas mõttes üsna selgete kontuuridega on J. Sinimäe, kelle „I s a m a a” näitab mitmeti õige suurt meetodikindlust. Need sonetid on kõik objektiivselt kirjeldavat laadi, ja nagu sageli P. Viidingu luuletused, sisaldab mõnigi neist ainestikku terve jutustuse või novelli jaoks. Laevameeste, agu­lite, kõrtside elu on nende peamisteks teemadeks, harilikult tugeva kalduvusega robustsesse ja süngesse, isegi ilgesse. Kuid Sinimäe maitse ei ole veel sugugi kujunenud, tema keeletunne on kahtlaselt kõikuv, ja tal ilmneb liigsel määral tendentsi ennast oma värvide vängusega üle pakkuda. Lopsakusmuljet tema värsid ei jäta, sest selleks on nende naturalism liiga tahtlik ja vorm liiga puine, kuigi autor armastab odavate siseriimidega simuleerida voolavat kergust. Vähemalt pooled raamatu sonettidest oleks tulnud välja jätta ja muu osa kallal põhjalikult töö­tada, siis oleks mulje olnud hoopis parem. Ning pidagu Sini­mäe meeles, et robustsus või koguni barbaarsus võivad ju luules jätta ergutava mulje, kuid ainult tingimusel, et värssides on tõelist jõudu.   Jõu teesklusest ei jätku kaugeltki.

Eelnevas on leidnud käsitlust kõik vähegi oluline meie mineva-aastases luuletoodangus. Leidub veel mõningaid kiila­ja agulilaulikuid, kes kirjutavad umbes tuntud laadis: „Kui kal­list kodust läksin ma kurvalt kaugele” või veel nõrgemini, nagu J. Maruste oma „Luuletuste kogug a”, Anni Sirel oma „Rõõmude ja muredega” ja Anton Armas oma „U u e  E e s t i g a”, kuid need ei kuulu kirjandusliku foorumi ette.

Palju ja veendunud ülistust võiksin laulda U n d e r i laial­dasele luulevalikule „Ja liha sai sõnaks”, sellele üsna erakordselt rikkale, tõesti maailmakirjanduslikule teosele, kuid olen seda juba teinud raamatu saatesõnas.

Esmajoones Semper ja Alver oma ohtralt kunstilist naudin­gut, mõttelist küpsust ja tundeintensiivsust pakkuvate, sõna rõõ­mustavaimas mõttes kultuursete kogudega, kuid neile lisaks ka Jaan Kärneri, August Sanga ja Henrik Adamsoni luuletused lubavad mullust lüürikasaaki nimetada väljapaistvaks. Ka Sütistet võib kohati tõeliselt nautida, kuigi ta näib praegu olevat sat­tunud oma loomingu laineorgu. Meie luule näitab ikka edasi oma elujõudu ja suurt erikaalu kirjanduslikus kogutoodangus.

Ants Oras.

Eesti Kirjandusest nr. 2/1937

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share