Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

08 Apr

Vooludest ja liikumistest praeguses keeleteaduses.

 

    

1.

Me praegu Eestis, teaduslikult töötades oma emakeele alal, oleme sunnitud piirduma peaasjalikult ainete kogumi­sega, olgu see murdeainestiku või kohanimede korjamine või katsed kirjakeele sõnastikku koostada, peame uurima üksikuid murdeid ja murdekesi või teatavaid keelelisi üksik­nähtusi – peamiselt laiemate hulkade, külarahva kõnekeeles, harvem ka ühiskeeles ja kirjakeeles, – tunneme tarvidust mõõtmisi ette võtta endi emakeele häälikute pikkuste kind­laksmääramiseks, avaldada trükis murdetekste ja vanema kirjakeele mälestisi. Meie praegune töö seisab nõnda siis pea üksnes uurimisainestiku nõutamises, selle süstematiseerimises ja esialgses analüüsis. Ja siingi teeme ikkagi veel esimesi katseid, ajame alles vagusid. Et väikesegi sünteesini jõuda, kulub meil veel pikemat aega ja tööd.

Muidugi, see kogumine ja pudutöö iseenesest ei suuda paljudelegi anda kuigi suurt rahuldust. Kuid esialgu ei pääse me sest mööda. Et keeleelu mõista, et kord teaduse suuremate probleemide lahendamisele asuda, tuleb enne kaua ja põhjalikult keeleelu üksiknähtusi jälgida ja üksikasju õppida tundma. Peame kõigepealt looma endile ohtra ja ustava ainestiku. On tuntud ütelus, et kulub enne üheksa aastat analüüsi, et võida sünteesile jõuda ühe aasta jooksul.

Et aga rahuldust leida endi töös ka praegu, kus me puid alles metsas valime, neid raiume ja langetame, saeme ja tahume, peame pilgud pöörama kaugemale ilma, et näha, mis seal, kus mustem töö juba enam-vähem seljataga, neist pakkudest, laudadest ja palkidest lõpuks siis valmistatakse.

Katsume siin siis lühikest pilku heita neile liikumistele ja käärimistele ning probleemidele, mis meie tänapäevast üldkeeleteadust Lääne-Euroopas iseloomustavad.

    

Võime üldiselt öelda, et lingvistika alal sammub käes­olev ajajärk, kaks viimast aastakümmet, eriti aga ilmasõja aeg ja sellele järgnenud aastad, sünteesi tähe all. See on ka sisemiselt tarvilikuks ning võimalikuks saanud nüüd, peale ligikaudu viitkümmend aastat valjult meetodilist eritlemistööd noorgrammatikute poolt. Niihästi üldkeeletea­duses kui ka keeleteaduse üksikuil aladel tundub viimaseil aastail igalpool tärkavat tungi sünteesile, keelefilosoofia sü­vendamisele ja avardamisele, selle probleemide lahendamispüüete sihis. Selle tendentsi tähtsamaiks kandjaiks nime­taksime Prantsusmaal A. Meillet’d, J. Vendryes’i, F. Brunot’d, G. Millardet’d, Henri Delacroix’d, A. Dauzat’d, Šveitsis F. de Saussure’i,   Albert Sechehaye’d, Hollandis J. van Ginnekeri’i, Saksa­maal Hugo Schuchardt’it, Karl Vossler’i, Fr. Schurr’i, Taanis Otto Jespersen’i, Rootsis A. Noreen’i ja Itaalias A. Trombell i’t. Need uuri­jad sammuvad oma uuemas toodangus juba erinähetelt üldnähete käsitlemisele, mikroskoopselt töölt ja sellele põhjenedeski üldmõistete, lingvistilise doktriini spekulatiivsete vaat­luste esitamisele. Kuulutatakse: „il n’y a de science que du général” (Millardet, op. cit. 83), „Synthèse: das ist Schöpfung, Analyse der Tod” (Fr. Schürr, op. cit. 79). Selle üldtendentsi vaimus ongi ilmunud ülemal mainitud uurijail terve rida sünteetilist iseloomu kandvaid teoseid, milledest uuemais avalduvaid tähtsamaid vaateid ja voolusid nüüd püüaksimegi tähistada üldjoontes.

N. n. psühholoogiline keeleteadus, mis kõnendi (langage) elu ja olu püüab vaadelda hingeteaduselt, kõnendi ja mõtte vahekorra seisukohalt, vaatlemisviis, mille alged ulatuvad H. Steinthal’ini ja M. Lazarus’eni (läinud sajangu 50-ndaist ja 60-ndaist aastaist alates) ja mida jätkas Ameerikas W. D. Whitney ning Euroopas hiljem Wilh. W u n d t, on ka praeguses keeleteaduses endal säilitanud õige tähtsa asendi. Selles sihis on viimasel ajal edasi töö­tanud kas psühholoogid või psühholoogilise koolitusega ling­vistid nagu Ottmar Dittrich, Eugene-Bernard Leroy, J. van Ginneken, A. Marty, eriti süstemaatselt A. S e chehaye, siis veel osalt Benedetto Croce, samuti, pea­miselt katselist psühholoogiat kasutades, A. Thumb ja K. Marbe, ning hiljuti veel Henri Delacroix. Neist viimane, psühholoogia professor Sorbonne’is, esines kahe aasta eest pikema kokkuvõtliku uurimusega, kus, kasutades niihästi üldlingvistika kui ka psühholoogia uuemaid saavutusi, selgitatakse keeleteaduse ja hingeteaduse vastastikust suhtumist, kõnendi psühholoogilisi tingimusi, häälikuseaduse laadi ja häälikumuutuse põhjusi kui ka kõnendi vormisüstemi kujunemist ning arenemist moodsa hingeteaduse valgustusel, siis veel keele omandamise psühholoogiat lastel, muulastel, ja kurttummadel, kõnendi psühholoogilist tegevust ja lõpuks kõnendi patoloogilisi avaldumisi: hüperendofaasiat, sonimist, kõnelemisvõimetust jne. Siin näitab nimetatud autor, et sõnaline märk pole mitte meelevaldne, olemata ühenduses mõttega, ei ka mitte esemete lihtne jäljend ega osa, vaid verbaalse märgi olu ja laad on nimelt ratsionaalne, mõistusepärane.   Seepärast ongi kõnend üldse teaduse esimene arenemisjärk, nende eraldamis- ja liitmistoimingute esimene kuju, mis lõpule viiakse teaduses. Kõnend tekib elavail olevustel sama-aegu kui suhetega korraldatud mõistete süstem. Et kõneleda, tarvitseb inimesel olla mitte enam asi asjade seas, vaid olla neist juba väljaspool, näha neid juba esemetena ja apertsepteerida nende vahekordi, on tarvis, et inimene oleks juba võimeline tegema otsustusi. Kui inimene on arenenud nõnda kaugele, et ta esemetest ei omanda mitte üksnes aistinguid (sensations), vaid juba mõisteid (concepts), alles siis võib ta esemete pertsepteerimist väljendada kõneliselt, verbaalselt. Seega on kõnend esimene teadus, ühtlasi tehnika ja ühtlasi ka teadmine. Ta on loogilise mõtlemise tulemus, kuid sama-aegu ka selle tingimus. Ainult kõnendi alusel on võimalik kujundada loo­gilisi mõisteid. Kõnend on neid vaimlisi vahendeid, mis aistingute kaootilise ilma alles muudavad esemete ja kujut­luste (représentations) ilmaks. Alles mõte tekitab kõnendi, kujunedes ise sisemise kõnendi (tangage intérieur) varal. Kõnendit ei või olla ilma mõtteta ja nähtavasti jõuab ka iga mõte, vähemalt loogiline, diskursiivne mõte, mööda­pääsematult verbaalsele avaldusele. Kõnend on kogu inimpsühhismi, mitte aga mingi erifunktsiooni avaldus. Ja eri keelte kujunemine ja edenemine ilmutavad ühiskondliste rühmituste keerukat, mitmekesist ja muutlikku struktuuri, kuid ühtlasi ka inimvaimu üldseadlusi. Teatav keel on teatav nähe (aspect) vaimu ja tsivilisatsiooni arengus. Ja lõpuks keeleline arenemine, olgu siis edenemise, evolutsiooni mõttes või mitte, on mõtte arenemisega üldiselt solidaarne.

Ajavaimule vastavalt näikse eriliselt arenevat ja levinevat viimaseil aastakümneil n.n, sotsioloogiline suua keeleteaduses, mille algeid võib leida juba Whitney’l ja idusid vast isegi veel varemalt. Eriti iseloomustav on see sihitlus praegustele prantsuse (ja prantsuse-šveitsi) õpetlastele F. de Saussure, A. Meillet, J. Vendryes, A.-L. Terracher, kuid on märgatav osalt ka Saksas (K. Vossler), Taanimaal (Krist. Nyrop) ja  mujal. F. de Saussure’i järele on keel (langue) kõnendi (langage) sotsiaalne osa, asenev väljaspool indiviidi, kes iseendast ei või teda ei luua ega ka muuta; keel eksisteerib teatavalt mõistetava lepingu põhjal ühiskonna liikmete vahel; see on teatav grammatiline süstem, mis võimelisena elutseb iga üksiku peaajus või täpsemalt, indiviidide kogumi ajudes; täiuslikuna ei esine keel ühelgi üksikul, vaid massil (vrd, „Cours de ling. gdn. lk. 30-31). Kõnendit tuleb vaadelda sotsiaalse nähtusena, sotsiaalse institutsioonina; keeleline muutus on ühendatud kultuurisündmustega ja seltskon­dade olukorraga. Sotsiaalse struktuuri iga muutus väljeneb kõnendi arenemistingimuste teisenemises. Lingvistika kuulub nõnda siis sotsiaalsete teaduste hulka (vt. A. Meillet,. „Ling. hist. et ling. gener.”, lk. 16-7). Teatava erikeele lingvistilist identsust võidakse piiritleda ainult sotsiaalselt (ib., lk. 80). Keelte erinemine üksteisest on põhjus­tatud sotsiaalsete vahekordade keerukusega (Vendryes. „Le langage”, lk. 286). Kui üksikisik keeles aga üldpruugist kaldub kõrvale, kutsub see kohe ühiskonnas esile teatava reaktsiooni, mis avaldub põlastuses, pilkes ja – kultuurriikides  –   isegi   ametieksamites (vrd. Meillet passim, lk. 230, Vendryes, pass., lk. 283). Nõnda on siis loomulik, et lingvistid-sotsioloogid on hakanud oma uurimustes eriti rõhutama -vastandina neogrammatikuile – ühiste tsivilisatsioonide tekitatud ja nende mõjul edasi levinevaid ü h i s k e e l i ning jälgima nende arenemise ajaloolisi tingimusi. On hakatud jällegi tundma elavamat huvi kultuurkeelte, kirjakeelte kujunemise ja elu vastu, on hakatud energilisemalt toonitama nende väärtust ja nende uurimise tähtsust keelefilosoofiale. On järgima hakatud mõjusid, mida keelte elus avaldavad kultuurielu tegurid: kool, kirjandus, kiri. Jõutakse enam ja enam selgusele, kuivõrd märgatavaks mõjutajaks praeguste kultuurkeelte elus saab intelligentse inimese mõtteilm ja tahe. Teisalt on hakatud ka suuremat tähelepanu pöörama spetsiaalsete keelte, n.n. argoode arenemisele.

Sotsioloogilisel suunal keeleteaduses on uuemaaja keele­teaduse arenemises kahtlemata omad suured teened. Ühis­kondlik sihitus on toonud lingvistikasse uusi seletamisvõimalusi ja uusi meetodeid: ta on hakanud enam toonitama etnograafiat, võrdlevat antropoloogiat ja ajalugu. Ja vilja­kaks on osutunud kaks tema poolt eriliselt rõhutatud tegurit: kollektiivsed tendentsid ja imiteerimise tung keeleelus. Kuna see vool aga meie teaduses on alles veel noor, tema (kui ka sotsioloogia enda) meetodid lõpulikumalt veel kujunemata, tõotab ta suuremaid tulemusi anda vast alles tulevikus.

Teatavasti töötati keeleteaduses läinud aastasaja viimsel veerandil ja käesoleva algul peaasjalikult positivismi vaimus, nagu seda suuremalt jaolt sündis ka muudel teadus­aladel. Noorgrammatikuile oli omane vaadelda, mõista ja seletada kõnendi elu avaldusi peamiselt kui loodusteaduslisi-ajaloolisi nähtusi, käsitleda neid viimastele teadustele omaste meetoditega, suhtuda kõnendile sagedasti liialt mehanistlikult, induktiivselt ja empiristlikult. Keelemuutuste vaimlised mõjurid, deduktiivse vaatlemisviisi sagedasti viljakad või­malused jäeti meeleldi unarule, mis kallutas keeleteaduse paratamata teatava ühekülgsuse poole ja mis kõik sündis keelefilosoofia arenemisele ilmseks kahjuks. Sellest ajavai­must tuntavalt üle ulatus ometi H. Schuchardt, kes teisalt aga ka positivistliku lingvistina kuulub kõige täht­samate hulka, nõnda ka M. Bréal ja R. Meringer.

Praegusel ajal, juba paar aastakümmet, võime õige laialda­selt märgata reaktsiooni keeleteaduse positivistlikule sihitusele, seda muidugi mitte töömeetodite, vaid põhimõtete ja nähtuste mõistmise mõttes. Nüüdisaja antipositivistliku, seega idealistliku tendentsi algeid, omaaegsel kujul muidugi, võime leida juba Franz Bopp’il ja A. F. Pott’il, kuid selle tõelisteks isadeks tuleb lugeda alles prantsuse lingvisti Michel Bréal’i („Essai de sémantique. Science des significations”, Paris, 1897) ja eriliselt itaalia filosoofi, esteeti ning keeleteadlast Benedetto C r o c e’t („Estetica come scienza dell’espressione e linguistica generale”, Palermo, 1902). Kõige mõõdukamal, kainemal ja reaalsemal kujul avaldub lingvistiline spiritualism muidugi kõigepealt ülalesitatud sotsioloogilises suunas, samuti ka psühholoogilises keeleteaduses, peamiselt küll selie uuemas järgus, peale Wundt’i ja Dittrich’i. Deduktiivse meetodi mõistusepärasemat, loogilist, hõlpsamini kontrollitavat ja tõsiasju piinlikumalt arvestavat rakendust leiame J. Gilliéron’il ja tema jäl­gedes sammuvail keelegeograafidel. Praeguse idealistliku lingvistika äärmistel avangardidel esineb aga vaimlise juhina Karl V o s s l e r.

Spiritualistliku voolu üheks tunnuslikuks jooneks peak­sime   kõigepealt  teatavaid antihistoristlikke  ten­dentse nüüdisaja keeleteaduses, reaktsiooni avaldusi aja­loolise meetodi, õigemini selle äärmuste, selle ainuvalitsuse vastu. See väljeneb õige märgatavalt juba F. de Saussure’il, staatilise, sünkronistliku keeleteaduse rõhutamises („C. de ling. gener.”, lk. 114-38). Äärmisel kujul avaldub see antihistorism sagedasti Gillieron’il ja tema jälgijail, kellel märkame püüdeid seletada prantsuse või muude romaanikeelte prae­gustes murretes esinevaid nähtusi, arvestamata (vulgaar-) ladina keelt, sugukeeli ja vanemat prantsuskeelt. Selle meetodi kaldumist ühekülgsusse on hiljuti energiliselt pal­jastanud Millardet („Ling et dial. rom.”), seades üles keeleteaduses kõigi meetodite konvergentsi nõude. Staati­lise ja deskriptiivse käsitluse suurejoonelise ja üldjoontes väga õnnestunud teostuse leiame ühe suurema kultuurkeele praeguse arenemisjärgu ideoloogilises esituses, Ferd. Bru­not’ kehakas uurimuses „La pensee et la langue”, ala­pealkirjaga „Prantsuskeelele kohaldatud uue kõnenditeooria meetod, põhimõtted ja kava”. Siin kuulutab autor, kellelt on varemalt ilmunud vast kõige parem prantsuskeele ajalooline grammatika, et „Ajalooline grammatika pole mitte see, mis võib anda raami nüüdis­keele täpsele ja reaalsele esitusele” (lk. XIII); „Kõnendit tuleb vaadelda seesugusena kuis ta esineb kõneleja ajus, ajajärgul, mil ta kõneleb, kui tahetakse vältida kõige halvemaid eksitusi analüüsis”, lk. 6); „ Tuleb jõuda otsusele püstitada kõnendi meetodid, kus faktid ei oleks järjestatud mitte enam märkide, vaid mõistete korra põhjal” (lk. XX). See katse on õige laialdaselt leidnud heakskiit­mist, kuigi ka puudunud pole osalt õigustatudki kriitikat. Selle teose põhimõttelise külje väärtust ja kandvust terves ulatuses ei ole igatahes veel suudetud ega jõutud hinnata.

Nüüdisaja keeleteaduse neoromantiline ja antinaturalistlik suund võtab lingvistikat vaimuteadusena, kultuurteadusena. On märgata püüdu vaadelda keeleelu kultuur­ajaloo ja kultuurtilosoofia seisukohalt, selgitada vaimlise kultuuri, vaimu arenemise peegeldusi ja mõjutusi keeleelus, ühesõ­naga: kultuuri ja keele vahekordi. Sel alal iselooomulik ja isegi eeskujulik teos on K. Vossleri „Frankreichs Kultur im Spiegel seiner Sprachentwicklung”, kus autor keelelisi muu­tumisi vaatleb ja seletab peamiselt psühholoogiliselt, kõrvale jättes romanistide senist võrdlevat meetodit. Keelendite teisenemise teguritena ei näe Vossler mitte enamvähem pimesi mõjuvaid mehaanilisi keeleseadusi, vaid v a i m u, ja seda isegi häälikumuutuste alal (seletusabinõudena tarvitades näit. lauselisi rõhutamisi, lausemeloodiat ja lauserütmikat, mille lõplikud põhjused on vaimlist laadi). Kuna senine lingvistika tegi keelendite põhjal järeldusi vanemate, atesteerimata kultuurolukordade kohta, talitavad Vossler ja temale järgijad vastupidiselt: püüavad keelearenemise nähtuste seletami­seks kasutada kultuuriajalugu. Nõnda näit. seletab V. partitiivse artikli kujunemist prantsuskeeles XIV ja XV sajangul prantslastel seeaegu levineva tegeliku, kaupmeheliku, reh­kendava ja mõistusliku vaimu avalduseks („Fr. Kult.”, lk. 191). Peab tunnistama, et see antiformalistlik uurimis­viis on osutunud õnnelikuks ja viljakaks peamiselt süntaksi ja stilistika, harvem ka morfoloogia käsitlemisel, kuid on jäänud tulemustelt ebamääraseks ja on sagedasti isegi täiesti äpardunud keele häälikulise külje arenemise seletustes. – Kõnelejaskonna mõttelaadi ja vaimuilma ning üldse tsivili­satsiooni mõju keeleelus on teisalt jälginud eksaktsemalt ja veenduma panevamalt A. Mei l l et (op. eit., lk. 199-210 j. m.).

Praegune idealistlik keeleteadus Croce, Vossleri ja Schürri vaimus läheneb mitmeti esteetikale, on sellega tihtipeale sulamas ühte. Mõlema vaimlise avaldus­viisi, kõnendi ja kunsti vahe ei ole selle voolu arvates mitte oluline, vaid relatiivne, astmeline. „Filoloogia ainuvalitsev kuningatar on esteetika”, ütleb ühes oma varajamas teoses Vossler, „iga keeleteadus on esteetiline, keelelise arene­mise ajalugu on kunstiajalugu sõna kõige laiemas mõttes”; „grammatika on osa stiili- ja kirjandusloost, mis omakorda sisaldub üldises inimese vaimu- ja vabadusajaloos (kul­tuuriajaloos)”. – Keelelisi tõsiasju aga reaalsemalt käsit­ledes ja valjemale lingvistilisele meetodile tugenedes on osanud edukalt esteetikat keeleteadusele kasutada Mont­pellier’ ülikooli professor M. Grammont.

Spiritualistliku keeleteaduse ideoloogiast järgneb loomu­likult, et see suund erilist tähelepanu pühendab indiviidi, isiku tähtsusele keelearenemises. Igasuguse keelelise nihku­mise lähtekohaks ja mõjutajaks on hakatud pidama üksik­isikut. Kuid igale individuaalsele, eristavale ja lõhestavale muutmiskalduvusele astuvad vastu kollektiivsuse tasandavad mõjutused: üheltpoolt siis looming, teisalt aga arenemine. Iga individuaalse uuenduse algpõhjus on ikkagi isiku intuit­sioon, sisemine, vaimline nägemine. Ja individuaalsest loo­mingust ja uuendusest võetakse üldsuse poolt vastu ja levita­takse edasi ainult see, mida kuulajate poolt tuntakse intui­tiivselt  kui  vastavat  kõnelejaskonna üldistele  vaatlemiskujudele ja valitsevale vaimule. See, mis keeles indivi­duaalsena püsib, see kuulub siis stilistika valda, mis saab aga konventsionaalseks, muutub juba keeleteaduse uurimis­esemeks, mille ideaalne siht olekski jälgida ja kätte näidata need sidemed, mis keelendeid ja keelenähtusi ühendavad nende algallikaga, s. o. terve kõnelejaskonna vaimuga. Ja selle ühenduse leidmiseks tuleks kasutada meetodina omakorda jällegi intuitsiooni. Tähendaksime siin, et sellele väliselt nii avatlevale ja kaasahaaravale teooriale ei ole seni veel järgnenud kuigi märgatavat praktikat. Hoopis vastupidi: see intuitsiooni ja fantaasia meetod on saanud sagedasti tühjusse tagajärjetult rabavaks tööriistaks isegi nõnda andekail ja kogemusrikkail õpetlastel kui K. Vossler, kõnelemata vähemaist. Sellega ei tahaks siin ometi eitada intuitsiooni suurt tähtsust teaduslikus töös, kui ta nimelt põhjeneb positivistlikkude meetoditega omandatud ainestiku tundmisel ja kui kaine mõistus teda kontrollib ning töötab temaga kooskõlas.

Praeguste käärimiste sünteesina lingvistika alal võiksime igatahes konstateerida spiritualismi võitu põhimõttelisel alal, kuid teisalt positivistlikkude meetodite väärtuse täielikku tunnustamist.

Need oleksid lühidalt, suurtes joontes iseloomustatult, need üldisemad voolud ja sihitlused, mis uut pakkuvalt, ideesid sigitavalt on märgata praeguses keeleteaduses. Neist üldistest vaatlemisviisidest on võrsunud mitmedki uued üksikprobleemid, keeleliste nähtuste uued seletusviisid ja uued töömeetodid, millede arutlus siinkohal viiks meid liialt pikale.  Katsun seda teha lähemal ajal muul võimalusel.

Neid üldkeeleteaduse uuemaid liikumisi ja tendentse, samuti kui meie teaduse printsiipideõpetuse viimaseid või­tusid ja tulemusi peame alati hoidma silmas, peame alati sammuma nende perspektiivides, kui soovime oma väikesel erialal, eesti keele uurimistöö algastmeil, liikuda sihiteadli­kult ning kindlalt.

A. Saareste.

Eesti Keelest nr. 1-2/1926

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share