Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

Kirjanduselu, see on juba ka ühiskondlik mõiste ja siin peaksid kogumina arvesse tulema kirjanduslikud teosed, loomistingimused, kirjanikkude saatus nii isikuna kui ühiskondliku lülina, kirjastusolud, honorarid, raamatute levik, suhtumine raamatuisse, arvustus, üksikute teoste mõju ja nende summeeruv mõju, kirjanikkude nõuded ühiskonna vastu, seltskonna nõuded kirjanikkude vastu, ideoloogiline võitlus, väliste sündmuste mõju kirjanikesse, tõlkekirjanduse ilmumine, teiste maade kirjanduse kättesaadavus, teatri mõju näitekirjandusse jne. Kirjanduselu on laialivalguv ja komplitseeritud nähtus ja tema protsessist säi­lib vähe andmeid. Kahtlemata lähemas tulevikus oleks võimalik kirjutada üksikasjalisemat kogupilti pakkuvat teost Eesti iseseisvusaegsest kirjanduseelust, kui autor erilise hoolega koguks

andmeid, ehk küll tal tuleks võidelda hinnangu perspektiivi nõrkusega, isikute vahelesegamistega jne.; hiljem jälle tuleb vist kätte nappus andmeist. Nii harilikult jäävadki põhjalikumad kirjanduselu käsitlused tulemata.

Käesolev sõnavõtt on mõeldud ainult märkuste tegemisena ideoloogilise võitluse joonel ja saab ruumi põhjusel sedagi täita üksnes suurest laastust. Ideede võrsumise tingimused ja side ühiskondliku kandepõhjaga peavad jääma käsitlemata.

     

Eesti iseseisvusaegne kirjanduselu algas prahvatava hoo ja uudse ilmega, kusjuures selle ajalist piiri peab nihutama ette­poole Eesti poliitilise iseseisvuse algust. Isikuline vabanemine ja vaimu vabanemine toimus Vene revolutsiooniga kevadtalvel 1917. Eestlane, kes oli unistanud juba lennukaidki mõtteid enne Maailmasõda umb. 10 a. vahemikul ja kellel Maailmasõjagi ajal tärkas uusi arusaamisi, uusi taotlusi, uut elutempot ja elutungi, eestlane kui isik tundis 1917. a. kevadel väga-väga palju saavu­tanud olevat, sest ka rahvusriikliku vormi teostumine autonoo­mia kujul või kuidagi teisiti pidi olema üksnes aja küsimus.

Eestlase vabadus 1917. a-l ei olnud kogu rahva organisee­ritud võitluse tulemus, see oli suurel määral üllatus. Oli nagu ootamatu köidikuist pääsemine. Ja tunti eneses jõudu ning või­meid olevat, mis väärisid vabadust siis ja ikka.

Isiku suur ja vaba enesetunne ei tunnustanud harilikke piire. Fr. Tuglaski siurulasena kinnitas 1917. a. lõpus: „Meile on täh­tis oma loova vaimu avaldamisevõimalus, ja kõik muu on kõrva­lise tähtsusega”. Veel rohkem: just nüüd oli tarvis midagi suurt ära teha. Revolutsiooniga riigi- ja ühiskonnakorras pidi kaasas käima vaimne revolutsioon kunsti vallas; see tundus para­tamatuna. Seejuures rääkis kaasa sõja-aastate jooksul are­nenud egoistlik hetkenautimise vaimsus.

Kui veel arvesse võtta, et Noor-Eesti polnud surnud, vaid üksnes varjuunes, siis kirjanduse inimeste juures tungles uuele tegutsemisele mitte unustatud Noor-Eesti olemus, eeskätt este­tism ja individualism.

Nendest kodumaistest tegureist ja ka välismõjudest tõusiski S i u r u ja pimestas meie avalikkust.

Ta üllatas oma artistlikkusega, kuid lausa pimestas uue rütmi ja uue elutundega. Estetism, paatos, erootika ja just eriti see viimane haaras lugejaid, äratades ühes osas innukaid pool­dajaid, teistes aga jälle ägedat vastuseisu moraalseil põhjusil. Erootika on lähedases suguluses kunstilise loominguga ja lugeja juures leiab ta ikka nii või teisiti kõlapinda.

Sisuliselt oli niisiis Siuru liikumine sügavama individuaalpsühholoogilise ja massipsühholoogilise põhjaga. Ta oli inimese tavaliste põhitungide vabanev ja estetismi ülenev purse, kuid temas oli vähe ideelis-otsingulist. Temas oli palju tundeelulist ärareageerimist, väga vähe aga püsivama elusuuna taotlust.

Et Siuru üldsust nii või teisti haaras ja tugevasti haaras, see olenes osalt üldsuse enda samalaadilisest kõlapinnast ja teiseks mõningaist välistest asjaoludest.

Kui ilmus album „Siuru” I, siis oli see juba väliselt mõjuv: suur uudne kaust, N. Triigi temperamentsed ilustused, üldiselt hea kogumulje. Teiseks tungis selle ja pärastiste teoste kaudu esile uudne salkkond kirjanikke. Salgas esinemine äratab aga alati suuremat tähelepanu ja tal on suuremat kandepinda nii ruumiliselt kui ka edaspidi ajaliselt. Kolmandaks särtsus kõvu ennekuulmatuid sõnu, teravat kallaletungi seltskonnale kui vari­seride kogule ja lõpuks lausa üllatas mõne luuletaja julgus moraali suhtes. Ka võõrad sõnad ja võõrapärased elemendid pildistikus ei jäänud mõjuta: sellest õhkus kultuursust Vene riigi koiga piiratusse. Ja viiendaks: ees ja ümberringi oli kirjan­dusturu tühjus, mille oli põhjustanud sõjaaeg. Tühjale ning hallile tagapõhjale heitis lüürilis-sensuaalne, üsna hädaohutu siurulinnuke suuri ebaloomulikes proportsioones varje. Ja nähti peamiselt nende varjude liikumist, ülendades neid peaaegu ilmu­tuslikeks. Nagu pärastised paljastused on näidanud, oli reaalne põhi märksa vähejõulisem ja süütum.

Kokkuvõttes tuleb Siuru liikumist iseloomustada kui ühe­kordselt tingitud palangut, mis ei ole mitte harilik tõus või mõõn kirjanduselus, kuigi teatud jooned (näit. estetism) olid enne tugevad ja jäid tugevaks ka pärast Siurut. Huvitav on aga ära märkida, mis temast kui kogunähtusest jäi püsivamat meie kirjanduse ellu. Laiale seltskonnale jäi mällu kõige rohkem eroo­tiline ja eksootiline ekstravagantsus ja selle tulemusena nii mõ­nigi kord on hiljem ette heidetud kirjanikele pinnalist vigurda­mist, ilma et seda etteheidet oleks sügavamalt kuidagi läbi mõel­dud ja piisavalt motiveerida tahetud. Ei hinnatud ka küllalda­selt siurulaste üht teenet – viljakat vormi kultivee­rimist.  Kirjanikkude loomingu tuksesse aga jäi juhtiva jõuna

elama egotsentrilisus ja see on mõjutanud pärastpoole seltskonna ja raamatu vahekorda.

Siurulastele 1917., 1918. ja isegi 1919. aastal ei läinud korda rahvuslikud ülesanded ega ühiskondlikud hädad ja tungid. Radi­kaalsust ja opositsioonilisust hariliku kodaniku suhtes võeti paratamatu tarbena ja õigusena. Kõige mõõdupuuks olid nad ise. Veel 1920. aastal hüüab H. Visnapuu (siis, kui juba hakati tundma huvi ühiskonna vastu) :

Kirjanikkudel ja kunstnikkudel on rahvast vaja ja rahval on kir­janikke ja kunstnikke kui oma loomisjõu avaldajaid tarvis.

Kuid rahva iseseisvus- ja rahva vabadus ei teosta veel loomingu vabadust.   Tarvis on veel isiku vabadust ühiskonnan.

Ka isik peab vabaks saama, muidu on rahva vaba­dus hädaohuna).

Ja veel:

Kahekordne heitlus. Heitlus isiku vabaduse ja heitlus rahva vaba­duse pärast. Missugused ilusad ja lootusrikkad ajad kirjanikkudelle ja kunstnikkudelle.

Kaua vägivallat rahvas hakkab oma elu ise juhtima, kaua vägivallat isik hakkab oma elu ise elama. Ja kõik see tuleb vaba loomingu kasuks.

Ja veel:

Kui kirjanik ühiskonna võitlusen vaba isiku printsiipi loomingu nimel kaitseb, siis on iga klass ning ühiseluline vorm, mis vabale loomi-selle piiri tahab panna, ehk teda abinõu seisukorrale alla suruda, loomingu vastane ja seepärast kirjanikule-kunstnikule vastu võtmatu.

Tähtis on, et kirjaniku isik on vaba oma loometöös iga­sugustest arvestustest, igasugustest vahekordadest, ta avaldagu ainult ennast ja teda arvatagu seejuures rahva loo­misjõu avaldajaks ja antagu tema teosele täielikult vaba tegevusväli; seejuures peetagu teda rahva üheks tippsaavutiseks ja rahva juhiks. See ei ole mitte üksnes H. Visnapuu vaatekoht, vaid umbes nii oli ka teiste siurulaste vaatekoht, mis avaldub nii nende loomingus kui ka teoreetilist laadi sõnavõttudes nüüd ja hiljem „Tarapita” päevil. Seda võiks nimetada egotsentri­liseks  individualismiks.

Oli paratamatu, et, harilikku moraalitunnet oma mõnitus­tega või liiga palja sensuaalsusega riivavaist luuletusist hooli­mata, tekkis juba oma olemuselt konflikt egotsentrilisel indivi­dualismil ühiskonnaga.   Tüli tõusis ju liigsete äärmuste pärast, kuid sügavam põhi seisis selles: ühiskond pidas iseenesest mõis­tetavaks, et kirjandus arvestaks ühiskonna arengut ja ei kahjus­taks seda. Oldi vihane, nii kirjanikkude kui seltskonna poolel, kuid ei asutud lahendama küsimust: kuidas ehitada silda loo­mingu vabaduse ja ühiskonna kasulikkuse nõude vahele. Selline teadlik opositsioonilisus kestis veel aastaid, enne kui hakkas vaibuma ja siis aegamööda tõusis käskivalt päevakorrale looja-loomingu-lugeja-vahelise silla ehitamine.

Siuru liikumise vaibumise (1919. a.) põhjusena on tavaliselt esile nihutatud tema palangulist olemust ja ikkavalitsevat vaheldusseadust: kirjanduses nagu kunstis, maailmavaates jne. ei püsi teatud faas pikka aega, vaid varsti hakatakse olevast kalduma kõrvale. Küllaldaselt pole arvestatud ega valgustatud Vabadus­sõja mõju. Sel aga oli nähtavasti omajagu otsustavat mõju siurulikku pillerkaaritamisse. Kirjanikud tol ajal korduvalt sõnas­tasid oma arvamust Vabadussõja suhtes. Selle küsimuse aruta­mine aga on praegu küllalt delikaatne ja oleks mõeldav ainult igakülgse (seega siis ka pika) käsitluse näol; lühidalt on seda praegu raske kokku võtta. Aeg juba oma aktiivsusega peletas subjektiivse ilutsemisestetismi passiivsust nurka ja ergutas objektiivsemat ja aktiivsemat tegumoodi. „Tundelisest tungist” pidi selguma hakkama mingi konkreetsem siht.

Estetism kui kunsti põhiseid nähtusi elas ometi peale Siurut elujõuliselt edasi, kuigi paistab, et 1920. a. toimus siingi revo­lutsioon. Juba 1919. a. tahtmatult parodeerisid kirjanduslikke kombeid A. Kivikas ja E. Hiir (vt. Hiir ja Kivikas: Ohverdet konn; Kivikas: Lendavad sead; Hiir: Täielik teoste kogu 1, 2) ja 1920. a. avaldab Kivikas programmilise „Maha lüüriline shokolaad!”, nõudes: „Andke meile toitvat karbonaati”, ja siurulikem siurulane H. Visnapuu läheb veelgi kaugemale: „Maha aidroosid, sirelid ja tümian! Elagu värske sõnnik!”.

Need „programmid” olid küll lühiajalised poosid, kuid nad kajastavad ometi kirjanduselu uut suunda. Saabus ajalaulude lühike valitsemisaeg. Tuli küll päevakorrale uus ainestik ja uus toon, kuid estetism oma tuumas elutses priskesti edasi. See oli pahupidi estetism: ilusate ning lilleliste sõnade asemel ihaldati karmimaid, naturalistlikke, hädakisalisi sõnu, vaim oli aga seesama ja meetod ka seesama. Ühe ja sellesama harmooniku lüüriliste ja peente häälte asemel tõmmati kiunuvaid hääli või jõrisevaid passe ja pilli nimetati lõõtsmoonikuks.

Eneses ilutsev egotsentriline individualism hakkas 1919/ 1920. a. muutuma ühes osas aktiivsemaks ja peatähelepanu kee­rati prožektorina ühiskondlikele nähtustele, eriti sõjaga seotud hädadele. Eluilu estetism pöördus eluhäda estetismiks. Ilmus ajalaule H. Visnapuult (Talihari, 1920), M. Underilt (Verivalla, 1920), J. Barbaruselt (Katastroofid, 1920), J. Kärnerilt (Ajalaulud, 1921), A. Allelt (Carmina barbata, 1921); ilmus Kivika „Verimust” (1920). Niisiis ühiskondlikkude huvide võidulepääs ja eluvaates uus suund?

Nagu korduvalt näidatud, olid eesti ajalaulude mõjutajaiks saksa ekspressionism ning laialdane patsifismi vool; üheks tekkimispõhjuseks oli ka vahelduse tarve, uue tarve. Oma vaimne kandejõud oli aga nõrgavõitu.

Meie kodumaa kirjanikud on jõudnud arusaamiseni omast väetisu­sest, kuid tahtejõutuina on nad kinni needit kohvimaja laua külge, mis neile ette dikteerib kogu produktsiooni. Nad tahavad kaasa tõtata ideede autole, kuid jalad ei jõua. Salata ei saa, vähemalt oma kirjutuslaua taga tahavad ja suudavad nad kaasa mõelda inimlikkuselle. Aga teoseks tarvitseb enam kui mõtet ja tahtmist.   Läbielamist, läbitundmist!

Kuigi J. Semperi sõnu tuleb võtta poleemika-stiililistena ja peab tunnustama, et tolleaegseis ajalauludeski on tõsiseid ela­musi, on ometi ilmne, et ajalaulud olid moelaulud. Neid ei kandnud tugevam ideeline hoovus, mis oleks eestiliselt orgaa­niline või ka individuaalselt originaalne. Tegu oli rohkem puhan­guliste elamustega nakkusprintsiibi alusel.

Ometi oli see vahelüliks tõsisemaile ideoloogilistele seisukohavõttudele, mis avaldusid osalt laiaprogrammilises, kuid lühi­ealises „Murrangus” (1921) ja eriti jõuliselt T a r a p i t a liiku­mises, ja teiseks – tõsielule tähelepanu pööramine on sugulasnähtus realistlikule loomingulaadile: muututakse ometi veidi objektiivsemaks.

Tarapita liikumine (1921. a. lõpp ja 1922. a. algus) oli üsna hästi organiseeritud kirjanduselu nähtus:   ajakiri „Tarapita”, elavad sõnavõtud mujal, kõnekoosolekud üle maa, tihe liitumine ideoloogiliseks rühmaks. Põhiseks ajeks oli – tarve ühiskonda juhtida õigemale ning väärtuslikumale teele, tarve arvustada aja pahesid.  Eesti elas iseseisvusaja esimeste rahuaastate vesivõsulist arengut.   Kodanluse laiutamine, äritsemine, spekuleerimine, snobistlik eesmärgita ahne vaimsus, vähene kultuursus õrritasid tarapiitlasi kui isikuid ja vihastasid kui patrioote. Viimast asjaolu tuleb eriti silmas pidada.

Aeg on sekka lyvva meil, kes me tarvet tunneme vaimu tribunaali ette tuvva seda aatetust ja korruptsiooni, ja kes me, paratamata kaasan kanden homse päeva ideid, halastust ei tunne hukkuva tänapäeva vastu. –

Meid on yhte viind oppositsioon raba vastu, kuhu oleme määrat kõngema. Ei ole meie sihiks yhiselt uusi esteetilisi veendumusi kuulu­tada! Astugem igayks oma ette oman vaimlisen loomingun, kuid löögem yhenkoon yhise vaenlase pihta! Relvaga, mida igayks paremini valitseb: kas sõna-piitsaga, sõna-ahinguga või sõna-tapperiga!  Tarapita!

Niisiis: selge oli arvustamisobjekt, selge oli ka, mis poolest Eesti kodanlust taheti parandada. Missugused aga olid soovitud ideaalid, see oli juba ebamäärasem. Siingi kujunesid valitsevad hüüdsõnad: inimesest jälle inimene teha; arendada tõsist vaimukultuuri. Elati usus, et kirjanik on selline geenius, kes on kutsutud ja seatud õiget teed näitama nii üldjoontes kui üksikasjus. Tõsine inimsus ja Lääne-Euroopas õilsaks tun­nustatud inimsust rõhutav vaimukultuur – need kaks põhikantsi olid tarapiitlastel. Sellele seltsisid radikaalsus („kuldne ja rahu­lik kesktee viib rappa”), revolutsioonilisus, patsifism, kodu­maise motiveeritud alavääristamine, rahvusluse latentsuseni lai tõlgitsemine, end ses mõttes õigeks rahvuslaseks tunnustamine ja kitsajoonelisema rahvusluse liigitamine šovinismiks, selge pa­hempoolne kallak poliitilis-ühiskondlikes vaadetes; ikka edasi valitses estetism. Revolutsioonilisus avaldus muu seas keeles: võeti üle peaaegu kõik Joh. Aaviku keeleuuenduslikud ettepane­kud ja loodi niiviisi keelt, mis pidi saama eesti uue õilsama ning kõrgema kultuuri instrumendiks. Välismõjudest tunnustati vää­riliseks ainult Lääne-Euroopa sugulasliikumisi, eeskätt Prant­suse Clarte liikumist. Venemaa, mis veel siurulasi suutis viljastada, oli nüüd sulgunud arvestamatuse müüri taha. Endised siurulased H. Visnapuu ja A. Gailit kui subjektiivsemad võit­lejad olid eemale jäänud ja asusid opositsiooni. H. Visnapuu oli värskete vene kirjanduse mõjude all ja muuseas nõudis rah­vuslikku joont kirjanduses, kuigi tema nõue oli ebamäärase alusega.

Ehk küll tarapiitlastel olid ühiskondlikud küsimused esi­rinnas, ometi peab neidki liigitama egotsentrilisteks individua­listideks. Koolis käinud L.-Euroopa humaansust kuulutava vai­mukultuuri enesearenduskursustel, pidasid tarapiitlased endid meistreiks ja nõudsid õigust vormida igast eestlasest uut inimest nende retsepti järgi, et lehviks kodumaa linnade ja külade kohal uus vaim.

Sellel ümbermeisterdamise innul oli ka maiselt egoistlikku põhja: võideldi selle eest, et kirjanik oleks tunnustatud suurus ja alammääraliselt majanduslikult kindlustatud; see nõue aga ei tahtnud leida vastukõla ja õrritas arvustama. Pärast toetuste küsimuste enam-vähem positiivset lahendust hakkasid järjest rahunema ka meeleolud.

Ei arvestata rahvast kui väärtuslikku jõudu, ei arvestata rahva ürgseid kalduvusi, arenemisvõimalusi, vaimse enesemää­ramise paratamatust, arengu võnkumisi, arengu orgaanilisust ja originaalsust; või kui arvestatakse, siis tehakse seda deduktiiv­selt. Nad asuvad juhtima ja igaüks on õigustatud tarvitama oma teed, kusjuures pole ju määrava autoriteedina selja taga mingit fikseeritud õpetust.

Õpetlik on siin pilku heita tarapiitlaste vaimukultuuri ja koguteose „Mõtteid valmivast intelligentsist” (Tartu, 1923) „ilmavaate kultuuri” vahel. See kokkupõrge toimus ilma suu­rema kärata 1923. a. „Loomingus”, s. o. ajal, mil Tarapita liikumine oli juba töö teinud, kuid see iseloomustab ometi nii 1921. a. vaateid kui ka veel 30-ndate aastate vaateid.

Koguteos „Mõtteid valmivast intelligentsist” kergitas (ees­kätt A. Anni ja H. Moora artiklite kaudu) teraval kujul päeva­korrale kultuuri, rahvuse, maailmavaate ja intelligentsi ülesannete küsimused ja äratas ideoloogilise aktsioonina omajagu tähelepanu. Koguteose ilme oli õilsalt kultuuritahteline ja ootuste kohaselt ta oleks pidanud tunastele tarapiitlastele olema teretulnud. J. Semper aga reageeris sellele üsna tõrjuvalt ja mitte seepärast, et tema ja ta kaasvõitlejate vaated olid muutu­nud, vaid et „Mõtteid valmivast intelligentsist” käis mitmeti vastu tarapiitlaste põhipüüetele. Kokkuvõtvas osas loetleb J. Semper järgmised punktid, mis on koguteose autorite vaade­tes viltu lastud:

Pääle ratsionalismi ja rahvusluse iseloomustab käsit­letavat intelligentsi-osa veel ta naiivne idealism ja eraldu­mine elu probleemide mitmekesisusest. Intelligentsi peetakse ülepää ühiskondliku arengu õieks, rahvas on nagu selleks olemas, et intelligentsi ühes ta kultuuriga ilmale sünnitada ja alal hoida. Elu mõte näib olevat ainult „õilistumises”. –

Ühe sõnaga, kogu see elu käsitlusviis on koolmeisterlikult uuriv ja kasvatav, enam vaatlev kui võitlev.

J. Semperile ei meeldi, et püütakse vaateid viia süsteemi ja seda mõistuslikku süsteemi võtta kõige juures juhtnööriks, tema meelest ollakse ühekülgselt mõistuslik ja mulle paistab, et rää­kides ratsionalismist ta süüdistab koguteose autoreid ka ratsio­naalsuses, s. o. korrapärasuses, otstarbekohasuse nõudes, isegi kasuliku taotluses. Autorite rahvuslus näib talle liiga kitsarinnaline, liiga „kodukoetud”. Autorite idealismi loeb ta vähekogenuks, kabinetlikuks. Leiab ka ainult sõnadetegemist ja vähe tõsielu arvestamist.

A. Anni oma vastuses arvab, et J. Semper on asjatult rää­kinud ja mööda rääkinud: „ … ja tahtmata peab paljude ta märkuste puhul ainult imestanult õlgu kehitama: jah, aga see ei puutu ju üldse meid!”.

A. Anni ei märka, et J. Semper on ometi täppi rääkinud, et tal on põhiseid lahkuminekuid vaadetes. A. Anni seab vaimu­kultuuri kõrgemaks astmeks „ilmavaate kultuuri”, ta tõmbab piire ja ajab sihte; J. Semper peab silmas L.-Euroopa humaanse vaimukultuuri põhituuma ja tahab jätta endale selles autonoomse tegevusvabaduse ilma korraldatud skeemita; J. Semper on indivi­dualistlikuni. A. Anni seab tähtsaks rahvusluse, püüdes seda määratleda küll üpris universaalsete koordinaatidega, kuid kos­mopoliitilisele J. Semperile on programmilisem rahvuslus üldse kitsarinnaline. Tema meelest on rahvus tähtis kui teatud karak­teersete ning konstitutsionaalsete põhinähtuste (keel, tempera­ment, ajalooline areng jne.) kogum, millel aga on latentne väärtus. Selle latentse materjali vormijaks tulgu ja olgu rahvus­vaheline kultuursus (humaanse vaimukultuuri nõue). A. Anni otsib näit. kirjanduse ja rahva tarvete positiivse rahuldamise vahel silda, J. Semperile see aga nähtavasti ei meeldi.

Tuleb rõhutada jälle: tegu ei ole siin ainult üksiku isikuga, J. Semperiga, vaid domineeriva vaatekohaga eesti kirjanikkude peres Tarapita päevil, 1923. aastal ja ka edaspidi (kuigi muidugi mitte kivistunult, vaid elusana muundudes). Samamõtteline poleemika tõuseb J. Semperi kaudu ka eluläheduse kuulutamise ajal 1929-1931.

Niisiis teatud jooned kirjanduselu kujundamises ja kuju­nemises on üsna pideva ning kindla positsioonina püsinud juba paarkümmend aastat ja püsivad ka edaspidi. Nende joonte esi­mesteks selgeprogrammilisteks esivõitlejaiks olid tarapiitlased.

Peab meelde tuletama ka tarapiitlaste kokkupõrget kodan­liku seltskonnaga. Nagu teravama opositsiooni puhul ikka, nii selgi korral ei püütud aru saada vastase tõelistest seisukohtadest, vaid võideldi rohkem vägisõnadega. Kodanlikust leerist sõna­võtjad heitsid tarapiitlastele ette ebarahvuslust, rahvuslusevaenulikkust, kosmopolitismi, poliitilist pahempoolsust, muidki kahtlasi omadusi. Kui ainult meenutada näit. Vabadussõjasse suhtumist ühelt ja teiselt poelt, saame väga huvitava ajaloolise pilguheite.

Kodumaa tundus väike ja kitsas nii isiku arenemisele kui elamisele, ja nagu nägime, võrreldi seda rabaga, kus oldi mää­ratud kõngema. Nüüdisajal on aga päevselgeks saanud, et kodu­maa on veel liiga suur igale mehele, et temaga väärikalt maadelda.

Tarapiitlased valisid võitlusvahendeiks kõned, artiklid, po­leemika. Ilukirjandust kui mittepraktiiisteks vahendeiks tarvita­tavat õilisnähtust ei kasutatud otse võitlusabinõuks (peale aja­laulude, mis peamises osas olid juba enne „Tarapitat”), ainult Semperil ja Suitsul ilmus muu hulgas ajalaule 1922. a. (Maa- ja mereveersed rytmid; Kõik on kokku unenägu). Kummatigi peab konstateerima pideva joone olemasolu ka ilukirjanduslikus loo­mingus, kuigi see polnud võitluse sõjavankri ette rakendatud. Ajakirjad „Ilo” ja „Looming” ja pikk rida teoseid annavad sel­lest selget tunnistust.

1922., 1923. ja 1924. a. ilukirjandus on üsna tagasihoidlik nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt; 1922. a. ilmuvad küll kõrge­väärtuslikud G. Suitsu „Kõik on kokku unenägu” ja „Lapse sünd”, kuid neid ei saa tugevamini siduda ajavõitlustega. Juba hakkavad kostma järjekindlamalt kirjanduse ja kirjastuse kriisi jutud: raamatute müügi head ajad olid läbi, siirduti meie normaalseisse oludesse, mida aga tunnustati ebanormaalseiks.

Kriisimeeleolude tekkimiseks andis veel põhjust kirjanduselu sõdade ajastu vaibumine.

Pärast Siuru prahvatavat eneses-ilutsemist algasid meie kirjanduselus sõjad, millele aitasid hoogsalt kaasa ka ajalehed arvustuste, följetonide, poleemika jne. kaudu.   See oli romantiline võitlusjärk enda mina maksmapanekuks üksikult ja kampade kaudu. See sõdade olukord kulmineeris Tarapita päevil. Nüüd aga järgnevad küllalt tähtsad kirjanduselu sündmused. 1922. a. asutatakse Eesti Kirjanikkude Liit, mis taltsutas üksteise vastu avalikku võitlemist ja lokaliseeris tülikoldeid. Varem olid igasu­gustel kokkupõrgetel kaasa rääkimas isiklikkuseni minekud, nüüd aga kuuluti juba organiseeritud korporatsiooni, kus oli tarvis silmas pidada teatud nõudeid ja huve. 1923. a. alustas ilmumist „Looming” ja sellega olid üldjoontes rahuldatud värske avaldumise tarbed ja „Loomingu” püsimise eest oldi ühiselt val­vel, kuigi vaieldi ja võideldi just tema ümber. 1925. a. võeti vastu Eesti Kultuurkapitali seadus ja selle tegevusse hakkamisega samal aastal oli lahendatud üks „sõja”-psüühika põhjustest: kir­janikkude „palgaküsimus”, mille üle on palju piike murtud.

Muidugi ei tule arvata, et saabusid rahuaastad. Võitlemist „Loomingu”, Kultuurkapitali jne. ümber oli nüüd ja edaspidi, aga see oli juba „sõda” praktiliste küsimuste ja ilmsete huvide pärast ja suudeti likvideerida ilma kulutulelise edasiarenemiseta.

On veel iseloomulik, et esimeste iseseisvusaegsete aastate kirjanduses domineerib küll subjektiivne lüürika, mida toetab novellide romantiline ning subjektiivne fantastika (Fr. Tuglas, A. Gailit, A. Tassa), kuid kogu aja on jätkunud ka realistlik jutustus, objektiivsem eluvaatlus. Mändmets, Mõtslane, Luts, Metsanurk jt. on loonud pidevalt, jätkates XIX saj. lõpu ja XX saj. alguse realismi traditsioone. Kuid nende objektiivsema kirjandusekäsitusega ei käinud kaasas haaravate ainete leidmine ega tugev väljatöötus. Uusromantilise vaimsusega arvustus, mis täiesti domineeris, surus (osalt õigusega) niisugused tööd turutäite ossa ja olevailegi väärtustele ei andnud küllaldast kaalu. Liiatigi polnud romantiline kallak võõras ka realistidele (mis on täiesti loomulik nähtus) ja need tegid proovisõite ka valitseva vaimsuse valda (näit. Metsanurga ekspressionistlik „Jumalata”, 1921). Üldiselt olid realistlikumad tööd rohkem tarbekirjanduse aus kui kunstikirjanduse killas. A. H. Tammsaaregi tol ajal ilmunud tööd olid ajavaimuga kaasas käivad: „Varjundid” (1917), „Juudit” (1921), „Kõrboja peremees” (1922).

Realistliku kirjanduse kandvamaks jõuks kujunes noor Kivikas. Tõsi, tema esimesed asjad peale „Sookaelte” olid ekstra­vagantsuse ja ajavoolude kütkes („Ohverdet konn” koos Hiirega. 1919, „Lendavad sead”, 1919, „Mina”, 1920, „Verimust”, 1920). Kuid 1920. a., kui poeedid hõikusid veel ajalaule õhku, oli Kivikas oma „Jüripäevas” pöördunud kodumaa akuutsete elu­nähtuste ja realistliku   kunstikäsituse juurde.

„Jüripäev” oleks võinud kujuneda pöördelise tähtsusega realismi tähiseks, nagu kujunes seda pärastpoole A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus” I, kuid teose töötlus oli Kivikal rutakas, viimistlus puudulik, teose kogu kandejõud mitte väga suur, kuigi aimati autori loomevõimeid. „Jüripäev” äratas tähelepanu, kuid kirjandusevoolude ja -otsingute mõttes ta ei tähendanud otsustavat võitu: ta polnud just suuresti üllatav uudis realistlikkude jutus­tuste ja romaanide tagapõhjal. Murrangu toimetulekuks oli ka aeg veel varane.

Siit peale aga hakkab realistlik tukse eesti kirjanduselus muutuma järjest kindlamaks. 1922. a-1 ilmus Metsanurga „Taavet Soovere elu ja surm”, ka Tammsaare „Kõrboja peremees” on üksikjoontes realistlik (kuigi põhiolemuselt veel romantiline, tegeldes eeskätt isiku põhitungide mänguga ja neid võidutseda lastes realiteedi üle); luuletajaist Suits oma „Kõik on kokku unenäos” pakkus objektiivsemat ajakäsitust kui ükski teine luu­letaja ümberringi. 1923. a. ilmusid A. Kitzbergi „Neetud talu”, Lutsu „Andrese elukäik”, H. Raudsepa „Demobiliseeritud perekonnaisa” ja M. Underi luulesse sigineb järjest süvenevat mõtet. 1924. a. tõi ilusa üllatuse Rohult „Kurgsoo” näol, Kivikas aval­das .Jaanipäeva”, Luts jätkas oma realistlikku toodangut ja A. Kitzbergi „Ühe vana „tuuletallaja” noorepõlve mälestused” avasid uue lehekülje kirjanduses, heas vormis kirjutatud objek­tiivsete mälestuste avaldamise. Viimati nimetatud teosed moo­dustasid juba aastatoodangu väärtuslikuma osa. Kirjanduslikke maitsesuundi ei kajasta enam teoreetilist laadi otsingud, vaid looming ise. Kirjandusteoste keel hakkab järjest otsustavamalt pöörduma tagasi tavalise poole ja 30-ndaiks aastaiks on õhin ka keeleuuenduse pooldajate juures vaibunud.

Realistliku- ja romantilise-ilmeline kirjandus ei soiku täiesti millalgi, sest realism ja romantism on inimese vaimu põhinäh­tusi ja pesitsevad ühe ning sama inimese hinges. Ikka on teostes nii üht kui teist elementi, kuigi üks neist ehk valitsevalt domi­neerib. On ajastuid, kus neist joontest kumbki on mingis tõusu­järgus ja vaimsustab omalaadiliselt loomingut, kuid paljudel puhkudel tarvitatakse romantismi ja realismi lihtsalt kirjandus­loolise nomenklatuurina. Nii on ka viimase aja eesti kirjanduses: on õigem otsida teoste aktiivseid tunnuseid ja lähtuda nendest, kuna oskussõnaga „realism” tuleb opereerida üksnes üldiseloomustavalt. Kuigi romantilisus ja realistlikkus on alati teostes olemas, ei ole olemuslikult õige kirjanduselu nähtusi ikka vaadelda nende vastastikuse võnkumise vaatekohalt.

Pärast kärarikast 1921. aastat hakkas vaibuma romantiliseilmelise kirjanduse tukse ja rohkem ja rohkem teritati tähele­panu oma tõelise ümbruse suhtes. Et polnud enam ideelennukamaid kirjanduse sõdasid, et kirjanduse turu seis muutus ras­kemaks, et ühiskonnas toimus üsna kiire kainenemine, siis oodati kirjanduseski midagi toekamat, mingit abi ühelt suuremalt. Messiajutud ja Euroopasse viija nööked olid 1922.-1925. a. vahemail korduvad. Ei jätnud mõju avaldamata ka majanduse elu võnked ja eraldi tuleks ära märkida 1. XII 1924 tähtsust: pahem- ja parempoolsus oli olnud üheks sõjahüüuks kirjanduselu poleemikas; 1. dets. 1924 pakkus ühe tähtsa tegeliku näite, mis pani mõtlema. Võime tähele panna järjekindlat pahempool­suse kuulutamisest loobumist, kuigi „Jäljetu haua” tõttu ja mõnede muude asjaolude tõttu see oli elava poleemika aineks 1927. a-l. Tänapäevani oleks nagu pöördunud ses mõttes hoopis teine lehekülg ja sel on omajagu tähtsust olnud ka kirjandusliku loomingu suhtes.

Nagu ikka pikaldase halva ilma järel tuleb millalgi täis päikesepaistet päev, nii sündis eesti kirjanduseski. 1926. a-l ilmus realistlik suurteos „Tõde ja õigus” I, tema kõrval tõstsid vääri­kalt aastakäigu tüsedust Metsanurga „Jäljetu haud”, Gailiti „Vastu hommikut”, Peet Vallaku „Ajude mäss”, Semperi „Viis meelt”, Raudsepa „Ameerika Kristus”, Lutsu „Olga Nukrus” jt.

Mitte teoreetiliste väitluste teel, vaid tegeliku teostuse teel (ja teine on esimesest tähtsam) näitas „Tõde ja õigus”, missu­gused erilised väärtused on tugevamal realistlikul teosel. Saavu­tatakse sügavam pilk inimesse ja ühiskonda ja sellega käib kaa­sas objektiivsusetunne, mis veenab jõulisemalt kui romantiku subjektiivne inspiratsioon; üks on realiteet, midagi, mis on lu­geja olemusega tõeliselt seoses, teine on ainult elamus, ainult või­malus. Seni oli romantikute tähtsuse vaekausi poolt rääkinud ikka vormiline artistlikkus, nüüd näitas „Tõde ja õigus”, et realistlik romaan võib olla ka vormilt diferentseerunud, mõjuv, kunstikõrge. A. H. Tammsaare realiteedist välja kasvav huumor puhus värskendava tuulena üle lugejaskonna. Kirjanduslik teos siin ei olnud enam paljas ajaviide või virtuositeedi näide, vaid südamesoe eluline väärtus. Liigne kord näitas „Tõde ja õigus”, et külaainestikust võib tekkida tüsedaid kunstiteoseid ja pole tähtis, kas linn või küla, haritlane või mats, vaid tähtis on ini­mene kui tõeline komplitseeritud olend.

„Tõele ja õigusele” järgnes rida võimakaid üllatusi: 1927. a. A. Jakobsoni „Vaeste-patuste alev”, 1928. a. M. Underi „Rõõm ühest ilusast päevast”, J. Schütz-Sütiste „Rahutus”, A. Gailiti „Toomas Nipernaadi”, 1929. a. H. Raudsepa „Mikumärdi”.

Ilmus rida häid kunstilisi teostusi, kuid kirjanduskunstilistes vaadetes tikkusid valitsema ikka Noor-Eesti, Siuru ja Tarapita aegsed käsitused. Stiililt nõuti ikka klassilise või uusromantilise teoreetilise normi täitmist (vrd. muuseas Joh. Aaviku arvustus „Tõe ja õiguse” üle ja tegelikult ei lähtutud seisukohast, et stiil ja kompositsioon peab välja kasvama aines­tikust ja olema täiuslik omal viisil. Stiili lihtsus oli ikka veel saamatus.

Teose väärtustamises ei lähtutud vaatekohast, et tuumaks olgu karakteerne kodumaine ümbrus ja selle eluline olemus, kan­natused ja püüdmused, vaid peeti endiselt tähtsaimaks juba eba­määrasemaks kujunenud rahvusvahelist vaimukultuuri, mille vilja pidi kandma kodumaa puu. See koolkond oli tugev ja pidev; mitte väljasurev. Sellega oldi osalt vastuolus, kuid ei saadud kinni hakata. Selle koolkonna liikmete poolt oli avalda­tud häid süvenevaid käsitlusi kunstiloomingu protsessi ja kunsti nautimise protsessi üle ja need olid võitnud õigustatult tunnus­tust, kuid ühtlasi tekitanud arvamust, nagu kõik selles peitukski.

Sõja alustas jälle noorem põlv, osalt ülemeelikult, osalt hoo­limatult, kuid ometi tuuma tabavalt. See avaldus 1929. a. det­sembris „Kirjandusliku Orbiidi” kaudu.

Ideoloogilisel liikumisel, mis keskendus ajalehekujulise „Kirjandusliku Orbiidi” (dets. 1929 – aprill 1930) ja koguteose „Põhjakaar” (1931) ümber, ei ole n. ö. ametlikku nimetust. Seda põhjustas asjaolu, et nimetuse ja fikseeritud programmi vastu olid asjaosalised teadlikult ise. Tähtsaks peeti tuuma, üksikasjad polnud läbi arutatud, üksikisikule oli tarvis jätta mõtte- ja tegevusvabadus – kindel programm aga oleks hakanud mõtte arengut takistama ja kivistama. Ehk küll kind­lakujuliseni programm ja partei on võitluse mõttes väga tähtis, sest ta lisab löögivõimet, on ometi ka selge, et hõlpsamini ning tihedamini saab liituda mingil kitsamal ideoloogilisel alusel ja et ideede arengule tõmbab see rööpad ette; kooski püsimine võib programmi fikseerimisel sattuda karidele. Et liikumine ei kuju­nenud kitsalt parteiliseks, selle üheks peapõhjuseks oli ka see: eluläheduse (nagu see kujunes juhtivaks hüüdsõnaks) põhituum täiuslikult võttes on oluline kogu kirjandusele ja iga aja kirjandusele. Sellest oldi teadlik.

Tarvitades elulähedust liikumise tingliku nimetusena peab kohe ütlema, et see ideoloogiline liikumine on olnud ulatusli­kum kui teised iseseisvusaja kirjanduslikud suunaotsingud. Al­les tulevik ütleb, kuivõrd ta on olnud viljakas ja väärtuslik, oma eelmist väidet aga tõendan lihtsalt sellega, et eluläheduse prob­leem on püsinud elavalt päevakorral 1929. a-st saadik kuni täna­päevani. On innukalt sõnastatud mõtteid nii poolt kui vastu, selgitamise, küsimise ja pilkega, ja isegi need, kes kavakindlalt on püüdnud seda ideoloogilist liikumist tühiseks teha, nagu J. Kärner, on vahepeal sõnastanud ka ise õige eluläheduse nõu­deid. Kui selle küsimuse ümber tekkinud artiklid (nii poolt kui vastu) kogutaks ühte väljaandesse, saaksime huvitava, mõt­teid algatava ja vist mõndagi ka selgitava köite, mahuka köite.

J. Kärner ja H. Visnapuu on püüdnud visalt selgeks teha, et elulähedus pole mingi uudis, vaid vana taasmõtestamine. Et juhtunud pole midagi olulist. Nad lähtuvad sellest, et kir­janduse elule lähendamise nõudeid on olnud korduvalt varemgi ja et realism on eesti kirjanduses juba vana nähtus. Prioriteedi küsimus on ajaloolise arengu küsimus ja egoistliku huviga küsi­mus. Kui me aga räägime ühe ideoloogilise nähtuse olemusest, siis võime algataja küsimuse täiesti lahtiseks jätta. Ometi on oluline ja vastuvaidlematu, et just „Kirjandusliku Orbiidi” ja „Põhjakaare” tõukel on kirjanduse eluläheduse küsimus kerki­nud tugevasti päevakorrale ja on moodustanud teatud ideoloogi­lise liikumise, mille ees ei saa isegi selle liikumise eitaja enam silmi kinni pigistada. Ei saa salata, et nii pooldajate kui vastuvõitlejate ühisel jõul on liikvele pandud palju tuumakaid mõtteid ja et neist mõtteist on vähemalt üks osa juba viljagi kandnud.  Rääkimine eluläheduse üle ei ole kõmanud tühja õhku.

Juba „Kirjanduslikust Orbiidist” selgusid üldjooneliselt järgmised suunaotsingu peatähised.

Elukäsituses ja loomingus peaks olema põhjaks ning lähte­kohaks kodumaine olustik ja inimene võimalikult tugevamas, soojemas ning kaasalöövamas seotuses. Kirjanik kui ainult rakk rahva ning ühiskonna organismis tajugu tema hädasid ja püüdmusi ja reageerigu ka maailma elu- ja vaimunähtustele oma rahva orgaanilise osana. Kirjanik olgu läbinägija.   Võetagu käsitluse alla neid küsimusi, mis rahva elus ja arengus on olu­lised (aktuaalsuse nõue).

Tuleb lahti saada egotsentrilisusest ja mitte lähtuda kirja­nikul ainult oma isiklikest harjumustest ja huvidest; mitte eneseuhkelt jumaldada oma geeniust kui mingit sissesündinud tõe ja tee tundjat, vaid kirjanik peab oma rahva juures õppima, enne kui ta läheb tõtt ütlema ja teed näitama. Seejuures orbiitlased jätsid tugeval määral kahe silma vahele lähema süvenemise indi­vidualismi küsimusse – ühiskondlikkuse rõhutamises vaikiti sellest tähtsast probleemist ja rõhutades opositsiooni egotsent­rilisele individualismile ei hoolitud individualismi küsimusest üldse.

Nihutati järjekindlalt esile sisu tähtsust, tunnustades aga ka vormi tähtsust. Vorm olgu adekvaatseks avalduseks sisule ka üksikasjus ja ärgu püüdku sõnavahtu tekitada igal juhul kui väärtust omaette. Kõigepealt sõnalist otstarbekust, selgust, täp­sust; lihtsus pole häbiasi. Estetism, mis alates Noor-Eestist oli Siuru istutusel ajanud juured sügavale kuni kooliõpilaste kirjatöödeni ja saanud aprioorseks vooruseks, kuulutati paheks. Siit on muidugi kerge minna naturalistlikku ühtsusse, kuid selle eest hoiatati.

„Elule lähemale!” hüüd sisaldas eneses ka teise hüüu: vaim olgu tugev. Vaimsuse kõrget erksust ja elulisust rõhutati kor­duvalt; samuti õige eetose aussetõstmist ja hoolikat rakenda­mist. Pärastpoole hakati vastasleerist lööksõnaliselt (ja mõne­dest ilukirjanduslikest näidetest lähtudes) väitma, et vaimu täht­sus on eluläheduslastel unustatud. Seda võimaldas osalt ka see, et eluläheduslased ei käsitlenud loomingu subjektiivsema poole küsimusi, eraldades selle üksnes looja enese asjaks.

Samuti öeldi selgesti, et kirjanik pole mitte massi maitsete teenija, vaid võitleja, kuigi ühtesulamise väiteis vahest ei arves­tatud küllaldaselt eelmist.

Kuivõrd kirjanik peab olema kodanlane või sotsialist (mil­line küsimus varem oli olnud sisuliselt ikka oluline), see jäi üldse igaühe eraasjaks.

Esitatud vaatekohti puudutati eeskätt ankeedis A. Anni-Annisti, D. Palgi, J. Schütz-Sütiste ja O. Urgarti poolt, lisan­davalt ja seletavalt aga kogu „Kirjandusliku Orbiidi” sisus. See­juures peab kinnitama, et vaadete vahel ei valitsenud täielik kooskõla ja oli vajadust omavahelisteks vaidlusteks, mida pärast­poole suuliselt tehtigi. Suurde sügavusse ega eristumisse ei suudetud kiiruga tungida, kuigi oldi tabatud õiget soont. Arves­tades aga ka pärastisi sõnavõtte võiks eeltoodud vaatekohti pidada siiski valitsevaiks.

Võrreldes Siuru ja Tarapita aegsete vaatekohtadega näeme radikaalseid muutusi. Tähtsaim ja uus oli, et ka vaimses osas nihutati otsustavalt raskuspunkt kodumaale: oma rahvas pidi olema see meedium, milles võrsub looming; vaim mujalt on teretulnud, kuid see peab loomulikku kontakti pää­sema ja tal peab orgaanilisi eeldusi olema, muidu on ta kurjast. Haritud maailma vaimsed varad (peale puhta teaduse) on heaks võrdluskohaks ja heaks kooliks, kuid ei tule käia lihtsa ümber­istutamise teed, vaid arvestada otsustavalt kodumaist põhja ja orgaanilist arengut. Nõuti tugevat elulist kontakti kodumaise eluga ja ehitavat suhtumist sellesse.

Teiseks on küllalt tähtis egotsentrilise elukäsituse tiibade kärpimine ja ühiskondlikkuse mõjulepääs. Kolmandaks peaks olema viljakas (ja juba koolipingilt kasvatatama) vormi orgaanilisuse nõue ja otstarbeka ning põhjendatud liht­suse aussetõstmine.

Neid vaatekohti arendati järjest edasi ja üksikasjalisemaid kokkuvõtteid (muidugi isiklikust vaatekohast) on teinud alla­kirjutanu „Põhjakaares” ja J. Sütiste „Loomingus”.

Allakirjutanu artikkel „Põhjakaares” on seoses J. Semperi artikliga „Elulähedusest ja vaimulähedusest”, millest oli kõnet juba eespool: kui Semperi seda ja varemaid arktileid „Tarapitas” ja „Murrangus” (vt. eespool lk. 83-85) kõrvu seada „Kirjandusliku Orbiidi” ja „Põhjakaarega”, siis selgub ka, et kirjan­duslikes vaadetes on meil kujunenud kaks põhist rinnet, mis veel tänapäevgi seisavad teineteise vastu; seejuures ei saa mui­dugi mõista, et need haaraksid kõike ja muud nagu polekski.

Kuigi olemuslik vastasrindlus on ilmne, ometi selle vastu­seisu teravuses on minu arust süüdi kõrvalised asjaolud: harju­mused ja valvelolek, et oma rinnet oleks peetud. Tegelikult oleks ammu juba aeg eluläheduse selgitatud põhituum üldvarana kunstikäsituses säilitada (nimetades seda ükskõik kuidas ja teades, et see pole veel kõik, vaid ainult üks osa – teine tähtis osa põhiseadusi kasvab välja individuaalsest kunstiloomingu protsessist), ja selle kohta ei ole kellelgi eraomandilisi õigusi. Näemegi, et eluläheduse ägedamadki vastased nagu J. Kärner (kes saab sellest aru lihtsalt kui naturalismist) ja J. Semper (kes tahtlikult surub eluläheduse ainult füüsiliseks) puhtsüdamlikult väljendudes teatud kujul pooldavad seda. Igatahes oma pea­liskaudsust ja obskurantlikku vimma näitab see, kes äigab elulähedust igal juhul, vihjates temas ainult tänavalähedust, elutooruse lähedust jne., nagu on saanud real sulemeestel kombeks. Õige elulähedus (see on ühtlasi ka vaimulähedus) peab saama oma tuumas põhinõudeks individuaalsete tõlgitsuste, lisamiste ja mahaarvamistega; antagu sellele siis mis nimi tahes.

Tuumast kui lähtekohast on võimalik arendada aktuaalseid sisukaid väitlusi, sest põhituumast pole küll, vaid tarvis on dife­rentseeruvat edasiminekut. Eristumises võidakse aga juba üsna teravasti lahku minna ja see oleks viljakas. Kõige halvaks kee­ramine aga on vilja porri tallamine, mille leiba enesel tarvis on.

Eluläheduse teostamine kirjanduses on teoste loojate asi nende loomingulises protsessis. Meie võime teoreetilistes väit­lustes valgustada eluläheduse tingimusi, eeldusi ja teid, kuid need puudutavad peamiselt loomingu eelastet, valmistavat aega. Loomingu protsess ise peab olema toiming, millele teised kõr­valt ei saa anda juhiseid.

Elulähedus senikäsitletud kujul ei ole midagi lõppjaamalikku; sellest tuleb ka pooldajail enestel edasi minna. Kui 1905. a. nooreestlased oma I albumis hüüdsid Gustav Suitsu sule kaudu: „Enam euroopalist kultuuri! Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!”, siis oli sellel suur mõte sees: Vene riigi müüritagusest oli tarvis soetada elavamat kontakti L.-Euroopa kultuurmaade vaimsete varadega, kusjuures see kontakt oli rahva arengus ja eriti isiku arengus väga olulise tähtsusega. 30 a. hiljem aga on L.-Euroopal sootuks teine osa Eesti ja eest­laste suhtes: enam-vähem loomulik kontakt on olemas, poliitili­sed ja sotsiaalsed murrangud aga on päevselgelt näidanud, et L.-Euroopa pole ideaalne kultuurivilja aed, vaid ka tuldpurskav mägi, mis täna küll veel kõmiseb ja laavat välja ajab, kuid millest keegi ei tea, mis sünnib temas homme. Euroopa viimase 10 a. sündmused, vaadete murdumised, raskuspunktide ümbernihutamised, uued ühiskondlikud korrad, majanduslikud võnkumised ja kõige selle kajastused või paralleelid meie kodumaal ei ole jätnud sügavalt haaramata ka eesti haritlast ja muu seas kirjanduseinimesi.  Arvatavasti on mõju olnud suur ja üksikasjus ehk selgub edaspidi. On ka enesestmõistetav, et kirjanduslikes suu-naotsinguis on alles äsja päevakorral olnud mitmeid muutusi.

Tähtsama vaatekohana tuleb esile tõsta sotsiaalse tellimuse ja selle täitmise nõuet. Isegi kategoorilisemal kujul see pole meil enam võõras – nii nõudmistes kui osalt ka täitmistes. See vaatekoht on aga 180° võrra edasi nihkunud Siuru-aegsest egotsentrilisusest: siis oli kõik kirjaniku isiku pärast ja päralt, sotsiaalse tellimuse kõrgendatud nõudes aga on kõik ühiskonna päralt. Nii oleme jõudnud lühikese ajaga juba teise äärmusse.

Ühiskonna ja kirjaniku vahekord tuleb lahendada vastas­tikusest sallivast võitlusest lähtudes ja kahtlemata on olemas ka vastastikuseid mõjutamisvahendeid. See on iseenesest aga raske küsimus ja nõuab julget näkkuvaatamist. Kokkuvõttes peab sedastama, et kirjaniku ja ühiskonna vahekorra lahendami­sest ei pääse mööda, tehtagu seda siis kobamisi või põhimõttekindlalt. Nii poleks see küsimuste kompleks päevakorralt mitte kergesti kaduv.

Juba jõuetumad on olnud kaks teist nõuet: rõhutatud rahvuslikkus ja positiivsus. Need nõuded on seni püstitatud vähese läbimõtlemisega ja on etendanud rohkem vägisõnaliste loosungite osa.

Mitme ideoloogilise suunavõtu tulemusena võrsusid meil 1934. a-st alates ajaloolised romaanid, mis on olnud väljapaist­vaks sündmuseks meie viimaseaegses kirjanduse elus. Teatud ideoloogilist suunda kajastab ka luuleloomingu tihenemine, vormiline kristalliseerumine ja endassetõmbumine.

Tagasi vaadates oleks ehk soovida, et meie tänapäeva kirjanduse elu võiks mõtte poolest olla aktiivsem ja julgem. Otsida ja leida on veel palju. Vähe on saadud süveneda, katsetada, uuesti mõtelda, täpsustada, kõiki peaprobleeme sünteesina sil­mas pidada. Otsingud on aga olnud olude kiuste ometi innukad ja on andnud ka tulemusi.

Ja kogu kirjanduse enese pilt? Isikud, kes iseseisvuse algpäevadel noorte kirjanikkudena või ka juba tunnustatud suu­rustena tegusid tegid ja teoseid lõid, on nüüdki veel täisvõimelised töömehed, juurde on tulnud üsna kogukas hulk uusi tõsi­seid andeid, kirjanduslik loov vaim on kasvanud mitmekümne­kordseks oma jõu haardelt. Ja kui see tõesti võimeline hulk on mõtteid mõtelnud, sõdinud, leidnud, kaotanud ja uuesti otsinud,

kui see ikka karastatumalt pingutab, kas ei pea me siis täie õigusega uskuma, et tervele reale tüsedaile kirjanduslikele teo­seile, mis on loodud iseseisvuse ajal, lisandub järjest hoogsamini uusi teoseid?  Ja miks mitte veelgi tüsedamaid?

D. Palgi.

Eesti Kirjandusest nr. 1/1938