Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

     

Septembri keskel, tavaliselt selle kuu 14. päeval toimub iga aasta Tartu ülikooli kaunis aulas uue järjekordse üliõpilastelennu pidulik immatrikulatsioon. Sel puhul peetavas sündmusekohases kõnes ei jäta rektor kunagi rõhutamata seda sügavat sidet, mis on ja peab olema üli­kooli ja rahva vahel. Samuti ei unusta rektor kunagi pööramast akadee­milise pere uustulnukate pilku tagasi oma kodudele ja rahvale ning ei jäta lausumast Alma Materi uutele lastele siiraid õpetussõnu igaühe süga­vamaist kohustusist, tunnete ja meelte erksuse vajadusest oma rahva ja ühiskonna ning selle eluhuvide ja hüvangu vastu.

Ärge unustage hetkekski oma akadeemilist elu ja haritlasesaatust võimaldavat ja toitvat pinda, oma rahvast ja oma riiki! Tundke oma kohustusi ja teadke oma ülesandeid oma rahva ja riigi vastu! Nende hüüdsõnade saatel algab akadeemilise nooruki õppetee. Need sõnad tahavad ühtlasi iga õppeaasta algul kogu ülikoolile, tema igale õpetajale ja õpilasele järjekordselt meetiutada juhtivaid programmilisi sihtjooni suhtumises riiki ja rahvasse.

Rahvalähedus! See hüüdsõna oma kõige avaramas tõlgen­duses pole üksi ülikooli immatrikulatsioonil ja teistel pidulikel aktustel alatasa korduv juhtlause, vaid see tahab olla lakkamatult viljastavaks elemendiks kogu selle suure asutuse, kõigi tema rohkearvuliste eriosade, tema õpeta­jate ja õpilaste elu- ja töömentaliteedis. Ja teisiti see ei saaks ega tohikski olla meie vanemas kõrgemas õppe- ja teaduseasutuses, mis on tekkinud kõige tihedamas seoses meie rahva poliitilise uuestisünniga, tema riikliku iseseisvuse eest peetud võitluste raskemail päevil ja milles viljeldatavat teadust ja õppetööd on algusest peale hin­natud meie ühiskonna eluvõitluse relvana ning sellele vastavalt on püü­tud neid ka arendada.

Võtnud oma kõrgema hariduse arendamise üheks vaieldamatuks imperatiiviks rahvaläheduse nõude, on meil põhjust ikka ja jälle teostada kontrollkäike: kas oleme jäänud ka truuks sellele hüüd­sõnale? Kas oleme suutnud seda ka küllaldaselt ja rahuldavalt rakendada tegelikus elus?

Kui meie nende küsimuste puhul siinkohal piirdume ainult akadee­milise haritlaskonnaga, siis peaksime üritama oma kontrollkäigud kõige­pealt Tartu eesti ülikoolist läbikäinud haritlaste ja siin veel praegugi õppivate üliõpilaste juurde. Meie vaateväli aga kujuneb selleski harit­laskonna osas täiesti ülenähtamatuks. Ulatub ju E. V. Tartu Ülikooli matrikliraamatusse seni sissekantute arv 16.600-ni, kellest kursuse lõpe­tanutena on lahkunud üle 5000, kuna siin veel praegu seisab nimekirjas ligemale 3000 üliõpilast. Ja arvestades, kui vähe meie tunneme neist tuhandetest iga üksiku eluteed, tema kutsetublidust, tema sotsiaalset ja kultuurilist osa oma lähemas ümbruskonnas, veel vähem kõigi nende elu- ja töömentaliteeti jne., on meil kohe selge, kui raske probleemi ees me siin seisame. Kuid ometi ei saa me selle arutamisel jääda ootama mingit statistilist või ankeetmaterjali. Küsimuse tähtsus põhjustab kiire­mat asja juurde asumist. Selle käsitlemine, mis saab olla rajatud ainult kitsamaile või ka laiemaile, seejuures aga rohkesti juhuslikele tähelepanekuile ja mitmesuguseile kaudseile andmeile, jääb paratamata puuduli­kuks, kuid tekitab ometi mõtteid ja probleeme edasiarendamiseks.

Akadeemilise haritlaskonna rahvaläheduse probleemi kohta viima­seil aastail avaldatud sõnavõttudes on pea üksmeelselt ikka ja jälle väi­detud: meie akadeemiline haritlaskond on rahvast kaugenemas, koguni võõrdumas, mistõttu tema osatähtsus ühiskonnas olevat tugevasti lange­mas. Ta olevat kujunemas lihtsaks koolitatud käsitööliste koguks. Ja tema asemele, nagu mõnelt poolt toonitatakse, olevat esialgu vähemalt külaühiskonnas astumas „teine haritlaskond” – uus, ilma ülikooliharidu­seta juhtkond.

Selle rahvast kaugenemise ja võõrdumise konkreetsete põhjustena, osalt avaldustena on tõsisemalt rõhutatud mitmeid. Ja kui tuleviku kul­tuuriajaloolane kõigi nende sõnavõttude põhjal tahaks konstrueerida meie tänapäeva keskmise haritlase tüüpi, tooks ta ilmale olendi, kes oleks rahvaläheduse aspektilt nähtuna üpris äbarik.

See kaasaegses trükisõnas paljukäsiteldud akadeemiline haritlane õppis ülikoolis, mida mõnikord iseloomustati nimetades teda „meie Göt­tingeniks” ja kus ikka veel valitses nii eluvõõras „teadus teaduse pärast”, kus uuriti tolmustes arhiivides, kuid ei sukeldutud kaasaja probleemidesse, kus õpetati üksik-pisiasju, vanu ja tühiseid, kuid ei suudetud haarata ole­viku elu, värsket ja mõistmist vajavat. Nii toimisid „meie Göttingenis” uurijad ja õpetajad, keda ikka veel nimetati teadlasteks, kuid kellest ei kirjutatud ajalehtedes ja kelle töödest polnud palju kuulda ega näha. Sellistelt meestelt pidi siis ülikooli nooruk õppima kõike pakutavat vana­vara, õppis seda ilma sisemise soojuseta ja andumuseta, puht karjääriharitlase mentaliteediga, tuupis ruttu, et aga kiiremini jõuda diplomini. Seda noorukit huvitasid vähe otsesest õppetööst kõrval seisvad elu ja ühiskonna suurküsimused. Tuupimisest vaba ajanatukest veetis ta niisama sihitult, enamasti aga oma üliõpialsorganisatsioonis, millesse ta oli astu­nud tulevikus kergemini kohasaamise kaalutlusel. Siin aga imbus ta kole­dasti läbi „kambakraatlikust kildkondlusest”, mis omakorda aitas teda võõrutada rahvast ja tõelikust elust. Ja kui fa siis lõpuks saadud diplo­miga ülikoolile selja pööras, oli temast saanud küll oma ala spets, kuid tema vaimuilmas puudus sotsiaalne avarus, seda valitses kitsas käsitöölise mentaliteet. Poliitilises mõtlemises oli ta saamatu. Teaduse popu­lariseerimise, selle rahva keskele viimise vastu polnud tal vähematki huvi, nagu tal seda polnud ka üliõpilaspõlves ja nagu see puudus ka tema ülikooliõpetajail.

Üldjoontes sellise virila pildi saaksime meie keskmise haritlase tüü­bist, kui usuksime tema „elu- ja rahvalähedust” käsitlevaid kirjutisi meie viimase aja trükisõnas.

Öeldakse: see on karikatuur! Ja sellega ühenduses soovitatakse abstraheeritud kuju üksikasjalisemat analüüsi, et selgitada, kas temale omistatud põhijooned on ka tõepoolest reaalsed. Arvame isegi, et selle haritlastüübi juures on ülesseatud küsimuse erakordse tähtsuse tõttu nii oleviku kui tuleviku seisukohalt vägagi tarvilik, otse korduvalt vajalik lähemalt peatuda.

Noore akadeemilise haritlase kujunemisele peaksime pilku heitma kõigepealt tema arengu kolmes taasis, milledeks oleksid ülikooli astumisele eelnev ajastu, üliõpilaspõlv ja ülikoo­lis õppimisele järgnev ellurakendumise aeg.

Ülikooli astuv nooruk on nüüdsel ajal tavaliselt 18-20-aastane. Koguna on see noorte üliõpilaste mass loomulik kajastus meie ühiskon­nast ja selles valitsevaist olukordadest, olles heterogeenne oma sotsiaal­selt päritolult, kodude laadilt, huvide selguselt, suunalt ning pingsuselt, ainelistelt võimalustelt jne. Igal juhul aga on kõigi nende noorukite vaimulaadis ja ellusuhtumises juba vägagi palju kujunenud senise kodu, kooli ja lähema ümbruse mõjul.

Erandid välja arvatud, ei helgi neist enamiku vaimses palges siiski mitte domineerivalt häid eeldusi rahvalähedaseks kujunemiseks, mõtlemiseks ja tööks. See mulje asetab meid kohe suurte kasvatusküsimuste ette nii kodus kui koolis, nii individuaal- kui sotsiaalpedagoogilises osas, mille lahtiharutamine oleks tähtis ka kõnesoleva probleemi seisukohalt. Riivamata siin teisi küsimusi selt alalt, tahaksin rõhutada ainult kahte nähtust, mille kaudu ülikooliaas­tatele eelnev periood meie nooruse senises kujunemises istutab pärastisse akadeemilisse haritlasse väga olulised algeod rahvast kaugenemi­seks.

Esimene väga levinud nähtus on, et meie kodud pole kül­lalt suutnud võita endale oma ülikooli saadetud noorukite südameid, pole jõudnud küllaldaselt tõusta oma väljasaadetud võsude tundeilma oluliseks osaks ja suutnud neis kasva­tada vajalikul määral tänu- ja kohusemeelt oma kojujäänud vanemate ja vendade-õdede vastu. See väide kõlab küll nagu omajagu vanamoeliselt ja vahest liiga moraalitsevalt praegusel ajal. Kuid nähtus ise, mida võime konstateerida õige rohkearvuliste tähelepanekute põh­jal, on ometi väga tähtis, on oluline ka kõnesoleva küsimuse seisukohalt.

Meie kodud, kes ennastsalgava armastusega on kandnud oma noort sugupõlve üle ülikooli läve, on üldises läbilõikes siiski enda suhtes selles nooruses saavutanud vähe küllaldast vastuarmastust, siduvat tänumeelt ja aktiivset kohusetunnet. Meie kodud on omaviisi ühepoolsed õnnetud armastajad, kes ei oma vajalikus ulatuses tagasikutsuvat külgetõmbe­jõudu.

Selle nähtuse põhjused, mis siin jäägu puudutamata, näivad olevat õige keerukad. Selle tagajärjeks aga on, et sellise vaimulaadiga noorus juba enne ülikooliaastaid on kaotanud ühe keskse tähtsusega tugipunkti rahvalähedases suunas kujunemiseks ja teotsemiseks.

Teine nähtus, millega meie kodu istutab rahvast kaugenemise eo meie tulevase haritlase südamesse, on meie ühiskonnas nii sügavalt ja laialt levinud eripärane vaade kõrgema hariduse funkt­sioonile selle omaaja isiklikult seisukohalt. Kõrgem haridus on ikka veel meie loendamatute kodude silmis vahendiks, mille kaudu ülikooli saadetav nooruk peab kord jõudma „kergemale elule”, „puhtamale tööle” jne. Selle vaate püsimine meie aineliselt kehvas, füüsilisse töösse vääralt suhtuvas ja kõrgema hariduse funktsiooni ülehindavas ühiskonnas on ju küll mitmeti arusaadav, aga ta ei ole enam ammugi sisuliselt õigustatud. Selle vastu on ju palju kõneldud ja kirjutatud, kuid hoolimata kõi­gest ta ikkagi püsib, kandes vilja, väga sageli ka umbrohtu.

Haaratud sellest vaatest, teevad meie kodud suuri, tihti ülejõukäivaid pingutusi, et aga saata oma lapsi kõrgemasse õppeasutusse, küsi­mata, kas neil seal õppimiseks ka on kalduvusi ja andeid, ning kaalutle­mata võimalusi suunata neid ka teiste kutseoskuste teedele. See armas­tus, millega kodud taotlevad oma lastele kõrgemat haridust, võib ju küll olla liigutav, aga samal ajal näeme kurbusega selle õilsa tunde väära rakendust. Ja selle tagajärjel võtame ülikooli nii palju noori, kes ei astu siia, nagu me seda eeskätt sooviksime, vaimsete huvide ja otsin­gute põnevusest, vaid kelle ajendiks on suurel määral kodus vääralt sisen­datud kalkulatsioonid „kergemale elule”.

Selline kodus nakatatud mentaliteet on noorele, oma tähtsamais kujunemisaastais olevale haritlasele väga ohtlik algidu, millel on kal­duvusi areneda lihtlabaseks karjärismiks, mis aga igal juhul kallutab teda eemale just kodust, sellest rahva põhilisest algrakust. See arengu- ja teotsemissuund pole aga tee rahva poole, vaid temast eemale viiv rada.

Nii näeme, et ülikooli astuv nooruk toob juba oma arengu eelmi­sest astmest enesega kaasa õige mõjuka kallaku rahvast kaugenemise suunas. Kuidas toimub nüüd tema kujunemine ses suhtes üliõpilas­põlves?

Selle küsimusega seisame kohe ülesande ees heita pilku sellele, mida meie ülikoolis õpetatakse, ja teiseks, kuidas õpetatakse. Mõlemad küsimused on ülikooli didaktilis-pedagoogilises elus suurprobleemid, mida sügavamalt vaatlema käesolevas lühikeses sõnavõtus meie siiski ei küüni. Kuid lühikene hinnang kõnesoleva rahvaläheduse aspektilt on siin siiski tarvilik.

Nagu meie ülikool on nii teaduse- kui õppeasutus, nõnda on ka tema õppejõud üheaegselt uurija ja õpetaja. Õpetajana ta baseerub oma teadmiste materiaalses osas ühelt poolt vastava teadusliku kirjanduse ülderudifsioonil, teisest küljest aga oma isiklikkude eriuurimuste alusel. Kuid selle eriuurimusliku töö puhul, mille tulemusi esitatakse ka üliõpi­lastele, ongi hakanud kostma rahulolematuid hääli: meie teadus­lik uurimine olevat eluvõõra, rahvast kaugene­mise kallakuga.

Tahaksin meeleldi selle tähtsa küsimuse, mille puhul on korduvalt avaldatud otse jaburdusi, reservida erikäsitelu jaoks. Siinkohal aga siiski mõni sõna eesti ülikooli teadusliku töö üldisest vaimust. Just vaimust, mitte tema erialalistest saavutistest, mille ülevaatlikuks hindamiseks loomulikult üksik pea pole suuteline. Seda vaimu järeldame eeskätt meie mitmesuguste teadusalade uurimisülesannete valikust ja probleemide seadest. Nende tunnuste järgi jõuame kindlaimale veendumusele, et meie teaduse vaim on üldiselt otse markantselt elu- ja rahvalähedane. Me imestaksimegi, kui see teisiti oleks. Sest kõik tegurid tema sünnitingimusist peale on mõjustanud teda just rahvaläheduse suunas.

Eesti ülikoolile määratud laialised ja selged eluteenivad eesmärgid, tema suhteline noorus, tema esimese ja veel praegu teotseva õpetajatepõlve värbamine praktilise elu aladelt, tema õppepersonalis traditsioo­nilise, vanemate ülikoolide puhul nii palju kurdetud kastivaimu puudu­mine, see kõik on soodustanud temas arendatud teaduse elu­värskust, ülesannete rohkus, sellest tingitud haruldaselt kiire töö­tempo, teisest küljest aineliste vahendite vähesus ja muudki põhjused pole meie teadusel võimaldanud veel kaugeltki kõigi eluliste ülesannete lahendamist, koguni nende kõigi kallale asumistki. Kuid ometi pole see veel argument meie teaduse süüdistamiseks tema rahvalähedate üles­annete ignoreerimises. Küsimuse üksikasjalisem ja konkreetsem vaatlus näitaks, et meie teadusmees on üldiselt väga silmapaistval määral elulähedust taotlev uurija. Ja sel­lena omab ta palju rohkem kui „kastiõpetlane” kalduvusi ja eeldusi ka elulähedaseks õpetamiseks.

Mis puutub küsimusse, kas on meie ülikoolis õppekorraldus ja õppe­viisid n.-ö. elulähedased, siis ei ole saadud seda lahendada ainult heade soovide seisukohalt, vaid siin on tulnud arvestada ka olevaid võimalusi. Oma pedagoogilisilt võimeilt on tema õpetajaskond, nagu igas teiseski õppeasutuses, rohkesti erikaliibriline. Seda enam, et kaugeltki mitte alati hea teadusmees pole veel osav õpetaja. Kuid üldiselt on õppekorraldus meie teaduskonnis rajatud elulähedaile aluseile. On rõhu­tatult seatud sihiks arendada üliõpilasis isetegevust ja juh­tida neid iseseisvale ja aktiivsele mõtlemisele ning teotsemisele nii oma erialalises kui ka üldises arengus.

Selle sihi saavutamiseks on enamasti juba ülikooli algupäevil sisse seatud väga mitmesugused sunduslikud praktilised harjutused. Ainult üks, üliõpilaste arvult suurim fakulteet, nimelt õigusteaduskond, jäi pike­maks ajaks sellisest õppekorralduse vaimust eemale. Kuigi see oli olu­liselt põhjustatud üliõpilaste liiga suurest arvust selles teaduskonnas, tuleb seda siiski kahetseda. Seda enam, et meie ülikooli õppekorralduse vaimu üle on eriti sageli otsustatud just selle teaduskonna järgi. Kuid nüüd on selleski asutud õppekorralduse reformimisele. Kokkuvõttes tuleb rõhutada, et üldiselt on meie ülikooli praktilise töö mentaliteediga immu­tatud õppekorraldus püüdnud üliõpilaste isetegevuse ja aktiivsuse kasvatamisega arendada nendes olulisi eeldusi ka rahvalähedaseks mõtlemi­seks ja teotsemiseks.

Olles veendunud, et ülikooli rahvalähedus, nii tema teaduse üldises vaimus kui ka õppeainete sisus ja õppekorralduses, pole üksi ideo­loogiline, vaid ka praktilis-reaalne, ei tähenda aga selle rõhutamine veel sugugi enesega rahuloleva kvietismi propageeri­mist, ülikool tervikuna, samuti tema eriosad ja õpetajad seisavad alali­selt küsimuse ees, kas on ka küllaldaselt tehtud ja mida veel teha tuleb, et oma ülesannete täitmise kaudu virgutada ja kasvatada kujune­vas haritlaspõlves rahvaläheduse vaimu ja teotsemisindu. Nii küsides, leitakse veel paljugi konkreetseid ülesandeid sel alal.

Ülikooli kui õppeasutuse kõrval on meie üliõpilase tugevaks mõjus­tajaks tema seltskondlik intiimelu. Selles osas kui väljapoole õpinguid kuuluval alal meie ülikool teatavasti jätab üliõpilase omaette. See nähtus, millega on seotud mitmedki pahed, pole kuidagi meie üli­kooli eripärasus, vaid on enam-vähem tavaline kogu Euroopa uueaegseis kõrgemais õppeasutustes. Selle ümberkorraldamine sihiga tõmmata üli­õpilast tihedamasse kontakti ülikooliga on mõnedes maades olnud peda­googilise probleemina korduvalt käsiteldav, esile kutsudes ka vastavasuunalisi katsetusi. Kuid ometi pole see andnud soovitud tagajärgi. Olu­lisemaks takistuseks on osutunud pea üldiseks kujunenud eripärase üliõpilasliku autonoomiavaimu võidulepääs, ise­äranis aga üliõpilaste rohkearvulisus igas üksikus ülikoo­lis, seega n.-ö. massiline akadeemilise haritlaskonna produtseerimine.

Väljaspool õpinguid omaette jäetud üliõpilaste fähtsamaiks kasvatusasutusteks on meil saanud üliõpilasorganisatsioonid. Nende puhul ongi siis, nagu teame, olnud õige sagedasi ja teravaid sõnavõtte, milledes on neid süüdistatud, et nad ei olevat suutnud küllal­daselt hoolitseda oma liikmete sotsiaalse, rahvalähedust taotleva vaim­suse kasvatuse eest.

Kui me otsustaksime oma üliõpilasorganisatsioonide rahvalähedase mentaliteedi üle nende põhikirjade ja pidulikkude aktuste järgi, võiks meil jääda mulje, nagu oleksid asjad seal enam-vähem korras. Kuid tun­des tegelikult neid organisatsioone, eriti aga neis kasvatatud üliõpilast, võime peagi veenduda, et siin aktiivse rahvalähedase mentaliteedi kasvatamise alal pole suudetud saa­vutada vajalikku. Ja siin ongi meie üliõpilase kasvatuse üks ras­kemaid ja valusamaid probleeme.

Märgime aga kohe, ei selle väitega meie ei taha kuidagi jagada meie üliõpilasorganisatsioonidele osaks saanud rohkearvulisi etteheiteid. Olen võinud heita pilku, osati lähemat, osati põgusamat, suure hulga üli­õpilasorganisatsioonide ellu ja tegevusse ning pean konstateerima, et need on üldiselt asutused, mis täidavad tähtsaid pedagoogilisi funktsioone akadeemilise noorharitlase iseloomu, enesedistsipliini, intellekti, esteetilise meele, töövõisfluse vaimu, organiseerimis- ja esinemisoskuse kasvatuse ning seltskondliku elu tarvete rahuldamise alal. Kuid hoolimata sellest tunnustu­sest ei saa ometi silmi kinni pigistada rahvälähedase vaimu puuduse suhtes meie üliõpilastes, mil puhul omajagu vastutust langeb ka nende organisatsioonidele.

Kõigepealt on saanud juba üldiselt tuntud tõsiasjaksmeie üliõpilaste nõrk, õige pealiskaudne ja passiivne huvi meie rahvaelu suurpoliitiliste ja ideoloogiliste küsimuste vastu. Enamik üliõpilasorganisatsioone on püüdnud seda apolitismi kõi­giti soodustada ja süvendada. Meie ei tee poliitikat! – on saanud pal­jude juhtlauseks.

Sellist apolitismi meie üliõpilaskonnas on mõnigi kord koguni poliitilistegi inimeste poolt kiidetud. Minu arvates küll täiesti ekslikult. Mui­dugi ei tule ei ülikooli ega üliõpilaskonda pidada „poliitika tegemise” paigaks. Ja samuti ei tule üliõpilase politiseerimist mõista nii, nagu tähen­daks see temas sellise üritlikkuse virgutamist, mis võiks viia tema vastu­ollu nii ülikooli administratsiooniga kui ka politseivõimudega. Ei, see tähendab esmajoones akadeemilises noorharitlases poliitiliste probleemide suhtes orienteerimisoskuse, teadlikkuse ja otsimisvaimu, seega kõigepealt  poliitilise  mõtlemise kasvatamist.

Meie ei saa ju küll ülikooli otseste ülesannete hulka arvata poliitilise juhtkonna kasvatamist, kuigi ka siit, akadeemilise aima materi hõlma alt läbikäinute hulgast tuleb nii mõnelgi tulevikus asuda rahvajutu kohale. Aga peaasi on ometi meie tulevase üldise haritlaskonna poliitiline kasva­tamine, mille kõigil liikmeil on demokraatlikus riigikorras ülesandeks ja kohustuseks kaasa töötada ja kaasa otsustada meie rahvaelu üldistes päevaküsimustes. Poliitika on rahvaelu kõige aktiivsem ja põnevam tuiksoon. Ja see, kes oma mõtte- ja tundeilmast välja lülitab selle soone, see pöör­dub kõrvale ka rahvaelu tähtsaimast ringvoolust, seega ka rahvalähedusest.

Teine nähtus, mis meie akadeemilise noorharitlase juures tema rahvast kaugenemise suunas ikka enam ja enam mõjule tõuseb on tema huvide viljenemine ainult oma eriala raamesse. Spetsialiseerumine on uueaegse teaduse ja üldse töö tähtsamaid ja viljas­tavamaid eeldusi. Selle vastu võidelda oleks donkihhotlik ja tähendaks mingi entsüklopeedilise pealiskaudsuse ja diletantismi propageerimist. Ja ülikooli tähtsaim ülesanne ongi ette valmistada ja kasvatada eritead­lasi vastavail aladel.

Kuid seejuures tuleb ka teadlik olla spetsialiseerumise suures üldohus – tema vaimu ahendavas, käsitöölise mentaliteeti kasvatavas mõjus. Seetõttu tuleb alaliselt valvet pidada, et ta ei kujuneks inimvaimu kapseldavaks arenguteeks.

Selt lähtekohalt üliõpilastele pakutud mitmesugused võimalused n.-ö. vastumürgiks spetsialiseerumise vaimu ahendavale mõjule ei leia tavaliselt küllaldast kasutamist. Kui Tartu ülikoolis mõni aasta tagasi hakati korraldama nn. üldloenguid, „publica”, mis pidi ka üliõpilasperele pak­kuma sobivaid võimalusi väljaspool oma kitsamat eriala heita pilku ka teiste teadusväljade tööviljale ja üldisemate elunähtuste ning küsimuste valdkonda, tuli aga need loengud peagi likvideerida – kuulajate puu­dusel. Samuti on tavaline nähtus, et mitmesugustel teistel üldisemat huvi väärivail ettekannetel, aktustel jne. kohtame eriti vähesel määral just üli­õpilasi. Ka isiklikel suhtlemistel tehtud tähelepanekute põhjal on mit­melt poolt märgatud, et meie üliõpilasis on liiga rõhutatult kujunemas spetsi kitsas käsitöölise mentaliteet. Ja mida rohkem edasi, seda enam näib sellise mentaliteedi domineerivus tõusvat. See näib suurenevat röö­biti meie üliõpilaskonna koosseisu noorenemisega. Ahenenud spetsi mentaliteet ei saa aga olla üldist rahvaläheduse vaimu soodustavaks eelduseks.

Kolmas sümptom, mis samuti ei kõnele meie noorharitlase rahvalähedasest kallakust, kuulub tema n.-ö. rahvaga argielu­lise suhtlemise alale. Märkisime juba eespool, et meie kodud ei suuda enda suhtes juba üliõpilaspõlvele eelneval ajastul meie noorharitlases arendada küllaldast tagasikutsuvat tõmbejõudu. See nähtus süveneb üliõpilaspõlves veelgi. Nii näiteks ei oma meie külast päritolev üliõpilane õpinguist vabal ajal suuremat sisetungi tagasi maale; samuti ka mitte aktiivsemat tahet kohalikes kultuuriüritusis kaasatõmbamiseks.

Ses suhtes näib olevat suur vahe meie ja Soome maaüliõpilase vahel. Helsingi ja Turu kõrgemais õppeasutustes õppivad maanoored on kui rändlinnud, kes esimesel võimalusel ruttavad tagasi oma pesapaika­desse, valmis siin rakendama oma kodude kandel arendatud võimeid ja ei sügava sisevajadusega süvendada ja hingestada kontakti oma kodunurgaga. Ja kui siis lõpuks ülikool selja taga, mõtleb soome noorharitlane enda rakendamisele esijoones oma kodunurgas. Meie noorharitlaskonnas on sellised nähtused märksa hõredamad.

Oma rahvaga kontakti säilitamine ja hingestamine jätkuva suhtlemise teel aga on määratuma tähtsusega noorharitlase sotsiaalses kujunemises. Eesti uueaegse ühiskonna suur õpetaja C. R. Jakobson võib selleski küsimuses olla haaravaks eeskujuks. Ärganud teadlikule rah­vuslikule elule, tuli ta oma Peterburi ajastul järjekindlalt suveti kodu­maale, ja mitte ainult puhkuseks, vaid et siinsest, tol ajal veel õigegi primitiivsest külaühiskonnast ammutada oma rahvuslikule teotahtele uut hoogu ja värskust. Ja ühelt selliselt kodumaal viibimiselt võis ta teatada oma suurest usust oma rahva tulevikku, mis oli siin lihtsate külakoolmeist­rite ja talumeeste keskel „selle aea sees nii kasvanud ja kindlaks läinud, et teda enam keegi ei või maha lõhkuda”. Nii „kindlaks on ta selle lühi­kese aea sees läinud, et ta mägesid paigast võiks tõsta”. Ja mõni kuu hiljemini võis ta oma väikesest Neeva-äärsest kodust kirjutada Holstresse neist tundmustest, mis tal süvenenud sealsete talumeestest tegelaste kes­kel viibides: „Kui ma nende peale mõtlen, siis läheb mo süda igakord soojaks.”

Sellist soojust oma rahva vastu ja usku temasse, mis tiivustas C. R. Jakobsoni ka tõesti mägesid paigast tõstma oma okkalisel võitlus­teel, ammutab nii varem kui hiljem iga haritlane ühest lõppematust allikast, rahvast endast. Ei tohi ainult unustada teed selle allika juurde, mida tuleb käia nii hea kui halva ilmaga.

Seoses üliõpilasorganisatsioonide ülesannetega meie akadeemilise noorharitlase rahvaläheduse kasvatamise alal vääriks üksikasjalisemat käsitelu ka nende organisatsioonide vahelistes suhetes eriti just viimaseil aastail ikka teravamaks kujunevate „r i n n e t e” küsimus. Siin saame seda riivata ainult möödaminevalt.

Ükski meie akadeemilise haritlaskonna organisatsioonide omavahe­liste suhete vähegi tähelepanelik vaatleja ei saa jätta märkamata nende „rinnete” ääretult kahjustavat mõju meie haritlaskonna n.-õ. sotsiaalsel demoraliseerimisel. Kujunenud vahe­korrad on ülitugeval määral suunanud meie haritlaskonna mentaliteeti umbsesse telgitagusesse, soodustades selle ärapöördumist rahvaelu suurküsimusilt ja vaimseilt suurvõitlusilt vaimu lamestavasse „kambakraatlikku kildkondsusse”, nagu seda päris õieti on nimetatud.

On ammu ülim aeg sellele ohtlikule kallakule meie haritlaskonna ja kogu ühiskonna elus kõige mõjukamalt vastu hakata ja võidelda. On vähe selle kahjust kõnelemisest, on vähe selle vastu võitlemisest üksikus organisatsioonis või koguni „rinde” ühel poolel. See on meie kõikide ühisküsimus. See nõuab ka objektiivsete eelduste loomist meie riigi haldusaparaadi ümberkujundamise kaudu. Sellele vastuhakule kohustab meid ka eesti akadeemilise haritlase rahvalähedaseks kasvatamise ideaal.

Eespool mainitud kolmanda faasi puhul meie noorharitlase kujune­mises, ja nimelt tema ülikoolis õppimisele järgneva ellurakendamise ajastu suhtes tuleks siinkohal kõnesoleva küsimuse seisukohalt riivata ainulf üht põhinähtust. Just sel oma elujärgul meie noorharitlane, kes tavaliselt tuleb kehvast kodust ilma suurema ainelise kaasavarata ja on sunnitud leppima üldiselt õige kitsaste majan­duslikkude võimalustega, asetub olukorda, mis haarab teda liiga tugevasti oma maise elustandardi eest hoolitse­misele. Võluvad eeskujud meie tõusiklikust ühiskonnast ja ka põh­jendatud mugavuste ning esteetiliste ja seltskondlikkude tarvete rahulda­mise vajadusest tõusvad nõudlused tõukavad teda ikka enam ja enam sellesuunalisele teotsemisele. Siin juhtubki siis nii sageli, et selliselt edasirühkiv haritlane kaotab nii oma isiku kui ka senisedki alged oma rahvalähedase mentaliteedi arenguks.

Oleme seega oma lühikeses sõnavõtus püüdnud tabada olulisemaid momente meie ühiskonnaelu ühes suure tähtsusega probleemis – meie akadeemilise haritlaskonna rahvaläheduse küsimuses. Näeme, et see osutub vägagi keerukaks, mitmeti avalduvate sümptoomidega, paljudest arenguastmetest koosnevaks ja rohkearvulistest teguritest mõjustatuks. Igal juhul on see palju komplitseeritum, kui seda on esitanud sel puhul korduvad sõnavõtud.

Rõhutame: haritlase rahvalähedust ei tule mõõta ei pikkus- ega pakendmõõduga, ei üksi selle järgi, kui palju keegi on pidanud popu­laarteaduslikke kõnesid või kirjutanud ajaleheartikleid, samuti ka mitte ainult selle järgi, mitmes seltsis ta liige on või kui palju ta annetanud vaestele. Ei, vaid seda tuleb käsitella tema üldise elumentaliteedi juhtiva põhitegurina, mis olgu tema mõtete ja tegude suundajaks ja mis võib vilja kanda tuhandetes aval­dustes.

Sellisena võttes rahvalähedust, peame kahjuks konstateerima, et meie akadeemilise haritlase areng on siin rõhutatult ohtlikul kallakul. Rahvas   ei   saa   küllaldaselt   oma   haritlaskonnalt juhtivat ja julgustavat kaastööd. Haritlaskonna enda sotsiaalne, poliitiline ja kultuurilinegi eri­kaal aina väheneb. Ja ometi on meil ammugi päevselge, et meie rahvusliku ja riikliku edu üks olulisemaid eeldusi on rahva ja harit­laskonna tihe koostöö ning kooselu.

Rahvale lähemale! – See on vana hüüdsõna, kuid ometi mitte kulunud ja iganenud. Aegadest aegadesse peab see jääma kandvamaks nurgakiviks meie haritlaskonna vahekorras rahvaga. Ärgu olgu see üksi paraadide! ja peokõne­des tarvitatavaks kõnekäänuks, vaid püsigu Iangetamatu tähisena meie haritlaste mentaliteedile ja seda organiseeriva vaimuna!

Hans Kruus

Akadeemiast nr. 5/1937