Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

15 Mar

Horatiuse 2000-aastase sünnipäeva puhul

 

  

Käesoleva kuu 8. päeval pühitses haritud maailm rooma luuletaja Quintus Horatius Flaccuse 2000-aastast sünnipäeva. To­hime näha selles kirjanduslikku suursündmust ning mitte ainult ro­maani rahvastele, vana Rooma otseseile järglasile, vaid ka kõigile neile natsioonele, kes kuuluvad Euroopa tsivilisatsiooni piirkonda ja kes seega toetuvad antiikaja kultuurilisele pärandile. See õigustagu ka siinkohal esitama mõningaid jooni Horatiusest ja tema loomingust.

Tahaksime kõigepealt märkida, et Horatiuse kui luuletaja reno­mee pole ei sisuliselt ulatuselt ega ajaliselt püsivuselt nii vastuvaid­lematult tunnustatud, nagu tolle luuletaja oma, kelle samuti 2000-aastast hällipäeva pühitseti 5 aasta eest, nimelt Vergiliuse oma. Kuna Vergilius juba antiikajal, oma teotsemisajast alates, saab üldtunnus­tatud luuletajaks, omandab seejärgi valdava ligitõmbevõime kogu keskajal ning avaldab viimati Uus-Euroopagi kirjanduse arengule kül­lalt tähtsat mõju, ei saa sama ütelda Horatiuse kohta. Antiikajal, kuigi teda hinnatakse, jääb ta siiski kaugele maha Vergiliusest. Kesk­ajal, alates Karl Suurest, tuntakse tema toodangu vastu kasvavat huvi, kusjuures tema teosed moodustavad tähtsa osa tolleaegses koolilektüüris ning mõjutavad paiguti kirjandustki, kuid ka siin pole ta koht alati püsiv, eriti mitte tema sünnimaal Itaalias. Ning kui siirduda uuemale ajale, siis teame, et renessansist peale võib Horatiust pidada siit järgnevate aegade lemmikuks, kuid siiski mitte alati ja kõikjal. Ta kuulsus näib vankumatult püsivat Prantsusmaal, kus teiste seas Voltaire on tema luule surematust rõhutanud: „Kõik möödub, kõik hääbub, ainult mitte sinu kuulsusrikas nimi” („Kirjas Horatiusele”), ning ka Saksamaal on tema tunnustajate rida küllaltki pikk, ulatudes Lessingist kuni Nietzscheni. Siiski tuleb seal kuuldavale ka teistsuguseid arvamusi. Goethe juhusliku avalduse järgi sisaldavat Hora­tiuse talent vaid täiusele viidud tehnilist ja keelelist oskust „ilma tõelise poeesiata, eriti mis öödesse puutub”, ning Hegeli arvates on Horatiuse „jäljendav kunstilisus” eriti vastuvõtmatu seal, kus ta kõige rohkem püüab olla ülev.

Hinnangute nii olles vaadelgem lähemalt Horatiuse loomingut ja selle eeldusi. Me loeme tavaliselt Horatiust kuuluvaks nn. Rooma kirjanduse „kuldsesse” ehk Augustuse ajajärku. See vajab siiski täp­sustamist.   Mitte ainult oma elult, vaid samuti loomingult kuulub Horatius veel osalt rooma kodusõdade ajajärku, mille alguseks (I s. alg. e. Kr.) rooma, pigemini latiini rahvas, vallutanud juba varem tolle­aegse maailma, oli jõudmas oma loomejõudude haripunktile. Too vallutaja rahvas oli seejuures üle võtmas kreeka kultuuri saavutusi, tehes seda teadlikult ja taotelles orgaanilist ühtesulamist nende saa­vutustega. Samal ajal teostati Roomas koos ülevõtmise protsessiga rida loovaid kultuurilisi ülesandeid: kirjanduses kujundus ladina keel kultuurkeeleks, üksikud kirjandusliigid, nagu tragöödia, komöödia, satiir jne. omandasid kindlaid kontuure. Teaduse alal valas Rooma oma mineviku kogemusi üksikuisse distsipliinesse, eriti õigusteadusse. Oli lähenemas seega kreeka kultuuri võimas renessanss uuel rahvusli­kul tagapõhjal. See juba II s-l alanud areng ei katkenud ka kodu­sõdade ajal, vaid võib-olla jõudis nüüd isegi haripunktile. Igatahes koostab just kodusõdade ajal Lucretius oma poeemi Loodusest, mil­les filosoofilise mõtte sügavused on tasakaalustatult ühendatud sügava luuleiluga. Rida lüürikuid, eesotsas Catullusega, valab uut elu hellenismi aja luule kulunud vormesse. Cicero hiilgav and lähendab rooma maailma kreeka filosoofilisele mõtlusele, tutvustades seejuures room­lasi kreeka riikliku teooria põhialustega ja kohandades neid uutele oludele. Sellest kodusõdade ajajärgust viimati on pärit ka nn. Augus­tuse ajajärgu suurimad esindajad, nagu Vergilius, Horatius, Livius jt., kes kujunesid loovateks isiksusteks just kodusõja metsikumate lõppsündmuste keerises. Kooskõlas öelduga on kogu tolleaegne rooma kirjanduse loomejärk veel paiguti auklik, areneb hüpetena, järgides poliitilise elu palavlikku käiku. Ning kui Augustuse ajal saabus vii­mati rahu, polnud kodusõjast tulnud ja selle sündmustikust vintsu­tatud kirjanikud, hoolimata üksikuist suurtest annetest, enam võimelised tõstma rooma kirjandust tollele tasemele, millele oli suuteline tõusma kreeka luule VII-V s. e. Kr. Võib-olla on õige, kui on tahe­tud aimavalt näha Vergiliuse ja Horatiuse ajajärgus ettevalmistavat aega uuele, suuremale rooma kirjanduse perioodile. Siiski me teame, et see oodatav periood jäi tulemata. Vergiliusel ja Horatiusel polnud järglasi, kes oleks olnud võimelised võistlema Aischylose või Sophoklesega. Tundub isegi, et tunnete värskuselt jäävad nad maha oma eelkäijaistki – Lucretiusest ja võib-olla ka Catullusest. Nende luules võib tähele panna teatavat väsimust, resignatsiooni, aegajalisele sirgu­ajamisele vaatamata. Ning lõppeks on iseloomulik see, et Augustuse ajajärgus on luule läbi käinud, kui nii võiks väljenduda, luuletajate intellektuaalse tahte töökojast. Ent intellektuaalne tahe võib küll anda seda, mida roomlased väljendavad sõnaga „elegantia”, s. o. vormi­täiust, mitte aga alati ka täiuslikku ilu, milline puudubki nii Vergi­liusel kui Horatiusel.

Kui vaadelda siin puudutatud eeldustest Horatiuse loomingut, siis pakub huvi eeskätt tema oodide kogu. Tõsi, selle kogu kirjanduslik hin­nang pole kaugeltki ühtlane. Kuna prantsuse kriitika on peaaegu üksmeelselt alla kriipsutanud Horatiuse oodide kõrgeid väärtusi, võib sakslaste juures, nagu nägime, tähele panna isegi negatiivset suhtu­mist. Ning tõepoolest, kes teab, kui lõpmata palju tähendas itaalia kõrvale juba antiikajal ilus, valitud keel ja laitmatult kõlavad värsid ning kuidas see traditsioon on edasi elanud praeguste romaani rahvaste juures, see ei imesta nii erinevate seisukohtade puhul. Siin tulebki tä­hendada, et just Horatius on see luuletaja, kes väga suure osa oma kuulsusest võlgneb veel tänapäevalgi ikkagi eeskätt oma luule täiusli­kule vormile. Selle tõenduseks olgu esitatud paljude sellekohaste arva­muste seast säärase nimeka stilisti kui Fr. Nietzsche järgmine hin­nang : „Kuni tänaseni pole ma tunnud ühegi luuletaja puhul sama vai­mustust, mida mulle algusest peale on valmistanud Horatiuse oodid. Teatavais keelis ei saa seda, mis siin on saavutatud, isegi tahta. See sõnade mosaiik, kus igast sõnast ta kõla, asendi, mõiste tõttu hoovab jõudu ühes või teises suunas ja terviku suhtes, see tähemärkide miini­mum nii ulatuselt kui arvult, see sel teel saavutatud märkide maksi­maalne energia, kõik see on roomapärane ja, kui mind tahetakse us­kuda, suursugune par excellence.” Võib-olla tahetakse sääraseis luu­levormi saavutusis näha aleksandrinismi jätku. Ei saaks seda täiesti eitada, kuigi ei peaks unustama, et Horatiuse pilgud pole ju juhitud aleksandriinlastele, vaid kreeka lüürika suurimatele eeskujudele – Alkaiosele ja Sapphole.

Teiseltpoolt pole siiski ei Horatiusele ega ka üldse Augustuse ajajärgu luulele ainuüksi mõõduandev nõue l’art pour l’art, vaid see­juures on suureks sihiks masside mõjutamine. Tõsi, selles punktis on Horatiusele tehtud eriti ränku etteheiteid. „Endine vabariiklane”, „hoovkonna laulik”, „ametlik optimist” jne. – kas võib pärast sää­raste väljenduste kuuldavale toomist üldse veel kõnelda Horatiusest kui suurest luuletajast? Siiski tundub käesolevate ridade kirjutajale, et just siin Horatiuse luule on suutnud tõusta kõrgustikele, kus sisu­lised momendid kohati juba ligilähedalt on suutelised täitma tema luule täiuslikku vormi. Meieaegsel moodsal inimesel tuleks vaid käsitada konventsioonina seda, mis konventsiooniks oli Horatiusele endalegi ja teiseltpoolt tunnustada tolleaegse sündmustiku ajaloolist ulatuslikkust, siis ei tohiks tekkida ülepääsmatuid raskusi ka nende oodide hindamisel, mis muidu võivad tunduda ametlikena. Luuletaja, kes taotleb masside mõjutamist, kuid seejuures nendeni ei lasku ja isegi vihkab „pühendamata rahvahulka”, kes järgides ajajärgu kava laulab valitseja apoteoosist, kuid sellest hoolimata säilitab oma ise­seisva „mina” vahekorras sama valitsejaga, säärane luuletaja ei võinud olla „hoovkonna laulik”. Ning too „vates”, kes näitab, mis teid rooma noorsool tuleb käia, et iga üksik võiks saavutada õnne ja täita kohust oma kodumaa ja inimkonna vastu, kes näitab, mil viisil rooma rahval tuleks kanda maailma valitsemise kõrget missiooni, – too prohvetlik laulik, kelle vaimusilme ees juba terendas pilt tollest teisest Roomast Mannara mere kallastel, mis siis ellu tõuseb, kui Rooma ei suuda jääda itaalia Roomaks ja täita temale pandud ülesandeid (Oodid III, 3), on tõeliselt innustunud luuletaja, kellele uue aja ideaalid ei võinud olla inspireeritud väljaspoolt, vaid keda ennast, nagu Vergiliustki, neile ideaalidele olid juhtinud nii Rooma lähemast minevikust kaasa toodud kogemused kui ka uue ajastu ülesanded.

Siiski „laskugem madalamale”, Horatiuse ja tema luule puhtinim­likkude omaduste vaatlemisele, sest siin avaneb meile Horatiuse luule veetlevaim külg – too sügav humaansus, mis kõikjale kiirgab tema oodest ja, kui tahetakse, samuti tema satiirest, ja mille keskuseks on ta enda isiksus. Leidub vist vähe inimelu momente, mis ühel v.õi teisel viisil pole leidnud peegeldust Horatiuse oodes. Kord on see sõprus, kord armastus, kord koosviibimine vallatlevas sõprade ringis või mõni päevasündmus, mis impulsi annab; kord elu looduse hõlmas, mis inspireerib värsse tagasihoidlikust, kuid püsivast õnnest; või jälle kiindub luuletaja mõte koos tundeilmaga kodumaa saatusele või mõtis­keludele inimelu vahelduvusest ja ebapüsivusest. Iga meeleolu jaoks leidub tal vastavad kõlalist väljendusvormi – ülevat või madalikele laskuvat, tõsist või mänglevalt kerget. Võib-olla on ka üldse vähe luuletajaid, kelle elust on võimalik saada nii paeluvat kujutlust nende eneste luule najal. Nii näeme teda kodusõja tormiste sündmuste möl­lust kuni rahunemiseni maaelu idüllilises ümbruses edasi tungimas ühelt elufaasilt teisele, et lõppeks saavutada seda filosoofilist tasa­kaalu, „ataraxia’t”, kus ei midagi välist pole enam suuteline segama hingelist rahu.

See elutormides kogenud ja targalt ning rahulikult ellu suhtuv humaanne poeet on tõepoolest teeninud neid sümpaatiaid, mis talle osaks saanud aegade voolus. Ta jääb seejuures ikkagi hoolimata neist puudusist, mis, nagu ülalpool selgitatud, omased üldse Augustuse aja­järgu luulele, Vergiliuse kõrval Rooma suurima ajastu suurimaks luu­letajaks. Poeta laureatus – omistagem siis see nimi, kuna see on tule­tatud just Horatiuse oodest, temale par excellence ning mõistkem teda hinnates siis ka lauset, mis on kõlanud haritud maailmas juba 20 sa­jandi kestes – „non omnis moriar”.

Pärtel Haliste

Loomingust nr. 10/1935

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share