Noorsooliikumise vajadusest
AVALIKKUS nii mõnigi kord on pööranud oma pilgu noortele, kui see tema arvates on „rööpaist” välja jooksmas. See minevikutaktika on maksev ka tänapäev. Põhjuseta tungiti ajakirjanduse poolt kallale „kuulsale” koolinoorsoo kongressile Viljandis, mille pisut hukkamõistetavail sündmusil olid veel kurvemad tagajärjed. Pidurdati ametlike käskkirjadega noorte spontaanse eneseavalduse eriharunoorsooliikumist koolinoorte juures, olgugi et Euroopa nimekaimad noorsoopsühholoogid (Fr. Foerster, G. Wynecken, T. Herrle j. t.) noorsooliikumist (Jugendbewegung) kui niisugust heatahtlikult soovitavad. Eriti aga Fr. Foerster, kes ütleb oma teoses Schule und Charakter: „Ei ole suurimat pedagoogilist eksitust kui õpilasühingute keeld.” Ent selle keelu tagajärjed on meil nüüdisajal silmanähtavad. Õpetajaskonna poolt noorte isetegevusele alati mitte heatahtlikult suhtumine on rebestanud noorte huvid negatiivses suunas. Veel pole meil meelest ununenud prof. H. B. Rahamäe etteheide keskkoolinoorte moraalses kõlvatuses, millist asjaolu püüab isegi kinnitada ametlik statistika. Nimelt avalikult prostitueerijate hulgas leiduvat üsna kena hulk keskkooli haridusega! (Sõrendus – A. T.). Edasi kurdetakse meie noorsoo taganemist rahvuslusest ja kalduvusest kosmopolitismi. Seegi pole veest võetud väide, vaid on kõneainet annud isegi parlamendi kõnetoolil. Samuti väidetakse ka, et noorte, eriti koolinoorte keskel levivat põranda all joomamehelik kultus igasugu ühisgruppide näol (Tallinna Post) jne. Kui palju siin põhjendatud ja põhjendamata materjali leidub, on eriküsimus. Kuid üks on kindel, et midagi meie noorsoo hulgas on katki, on mäda. Seltskond kui ka ajakirjandus korrutab küll alatasa noorte epideemiast, kuid ilma arstimite näitamiseta.
Nagu tegelikus elus iga indiviid saavutab siis elumõtte, parandab ja korraldab oma majanduslikku ja kultuurilist taset ainult endast tuleva tahtega. Nii ka noorte probleem laheneb ta enda tahtest. Selle parimaks vahendiks on autonoomne noorsooliikumine, mille sihiks on elujaatav nooruskultuur. Seda tuleb tõlgitseda nii: noored kunsti-, kirjanduse- ja muude küsimustega tegeldes, mis õppetundides aset ei leia, loovad seega erilise noorusühiskonna. Neiks küsimuste viljelemisvahendeiks on referaat- ja vaidluskoosolekud oma keskel, võistlused kõne, deklamatsiooni, kirjanduse, spordi jne. alal, ekskursioonid, õpiringid, ajakiri, suvepäevad jne. Seega kaotame surrogaatide monopoli noorte negatiivsete nähtuste alal ja elustame praegu varjusurmas viibivat noorsooliikumist, eriti koolinoorte seas. Kõik eelnimetatud asjade mainimine ei ole uue Ameerika avastamine, vaid nende viljelemise propageerimine.
Ent nüüd noorte küsimusega tegeldes, vaatleme lähemalt seda väljakutsuvat põhjust, mis noorsooliikumise eksisteerimise kindlaks tagatiseks on. Juba a priori võttes on maksev põhitõde, et intensiivsest tööst hoolimata noortel jääb üle teatav hulk energiat. See nägematu „energia” osutubki sagedasti ühiskonnale valulapseks, kui teda õigele teele ei juhita. Eriti see energia hulk võib saada saatuslikuks puberteedieas viibivale noorusele. Nad on asetatud nahkhiirte seisukorda, kes oma välimuselt nii linde kui hiiri meele tuletavad, siiski kumbagi liiki ei kuulu. Ka puberteediealine noorsugu ei leia tunnustamist ega asupaika „laste” ega „peretoas”. Kuid loodusseaduste põhjal looduses igale ühiskondlikule kihile on oma koht määratud, nii kui neutraalsetele inimolenditele energia rakendamiseks omasuguses õhkkonnas.
Sagedasti aga tullakse mõnelt poolt (isegi pedagoogilistest ringkondadest! Faktina: Tallinna koolinoorsoo Kultuurühingu likvideerimine a. 1929) etteheitega, et noorsooliikumine on teatav kahjur. Takistavat õppetööd jne. Kõigest hoolimata peame teadma, et õppur ei ole mingi „elav entsüklopeedia”, vaid samuti vahelduvat tööd ihkav harilik surelik. Oleme võib-olla isegi läinud kaugele spetsialiseerumistuhinas ja elulähesuse asemel saanud eluvõõraid maailmakodanikke. Noorsooliikumise vastasena domineerib ka osa ilukirjandust. Näit. R. Roht See millest avalikult ei räägita, kus öeldakse: „Noorsooliikumine, s. o. moodse vaimumaailma väärsamm, mis mürgitab tuhandeid inimelusid. Noorsugu, selle asemel et õppida, raiskab aega mingis moodses isetegevuses.” Hea küll! Praegu meie noorsooliikumine elab uuestisünni valusid, kuid nagu öeldu pilkeks tungitakse mürgiste nooltega noortele kallale (moraalilangus, kosmopolitism, „streigiepideemia”). Mida peame järeldama siit? – Kui ei taha noori lasta hukkuda ajavaimu mooloki hammaste vahel, kui ei taha noori juhtida ühekülgsetesse kätesse, elustagem noorsooliikumist autonoomsel pinnal ja olgem teadlikud ideeliste liikumiste optimismist. Analoogilise näitena võime tuua meie riiklikku iseolemist. Olgugi et tänapäev poliitilisel areenil märkame erakondade vastastikust nägelemist ja nende juhtide loopimist poriga, ometi demokraatlik valitsemisviis pakub kodanikule palju rohkem vabadust kui seda võimaldas tsaariaegne režiim. Ka ei tule kunagi inimesi hinnata nende maailmavaate järele, vaid austada neid kui inimesi.
Seega jõuame ka noorsooliikumises kui ideelises liikumises järgnevaile üldotsuseile: noorsooliikumist peavad kandma noored; seda liikumist aga ei tohi teha „keelatud viljaks”, vaid seda tuleb igapidi soodustada, millega juhitakse noorte energiat ratsionaalses suunas.
Arnold Tonska
Olionist nr. 1/1932
