Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

On juba banaalseks saanud lause: meie elame kriisi ajajärgus. See on aga nii. Küsimus võiks ehk olla, milliseid elunähteid ja avaldusi kriis on tabanud ja kui sügavale on ta tunginud üksikutel juhtumitel. Kas meil tuleks ümber hinnata näiteks kõiki tõekspidamisi liberaaldemokraatliku poliitilise ja sotsiaalse korra suhtes või piisaks, kui teha neis osades tea­tavaid korrektiive, mis on osutunud elukogemustes kõlbmatuks. Meie olude kohta lisanduvad veel arvamused, et liberaaldemokraatlikud põhimõtted ei ole oma väärtuses midagi kaotanud, vaid viga peitub nendes, kes neid ellu rakendavad. Nad ei olevat poliitiliselt küllalt are­nenud, et tõhusalt käsitseda poliitilist aparaati, mida liberaaldemokraat­likud põhimõtted nõuavad. Kõik need seisukohad on kaalumisväärt, ja seda tehakse väga tõsiste teadusmeeste poolt iga päev, rääkimata hul­kadest poliitikutest, kes samuti selle üle mitte vähe pead ei murra. Meie neid seisukohti praegu ei analüüsi, vaid konstateerime ainult neid nega­tiivseid nähteid, mis meil ilmnesid liberaaldemokraatliku korra juures, ja tahame osutada ühele võimalusele või katsele, kuidas neid nähteid vältida võiks ja milline osa võiks selles olla üliõpilasorganisatsioonidel.

Tõik jääb tõigaks: meie oleme suure poliitilise murrangu läbi ela­nud. Meie liberaaldemokraatlik poliitiline kord on minevik. Millal ja kas meie selle juurde jälle jõuame, on praegu teadmata. Kõige ise­loomulikum nähe meie liberaaldemokraatliku korra ja seega ka poliiti­lise vabaduse kaotamisel on see, et meie rahvas ise – kuigi mitte tead­likult – selle korra maha hääletas, andudes vapsidele, kellede ideoloo­gia põhimõtteliselt liberalismi ja demokraatiat ei tunnustanud. 12. märts 1934. a-, mis sellele järgnes, oli loogiline järeldus rahvahääletusest, et takistada vapsidel võimu haarata kas seaduslikul või ebaseaduslikul teel. Peab olema parandamatu optimist, või midagi halvemat, et meie rahvast tembeldada poliitiliselt arenenuks ja teadlikuks liberaaldemokraatliku korra pooldajaks, rahvast, kes nii üksmeelselt lahti ütles oma senistest jumalatest, s. o. parteidest ja avaldas poolehoidu liberaaldemokraatliku korra vastasele poliitilisele liikumisele, pidades seda ka demokraatlikuks liikumiseks ainsal põhjusel, et ta ise ennast selleks nimetas ja et ta oli usalduse kaotanud oma senistesse juhtidesse, kelledele ta oli 15 aastat jälginud. Kui seda nimetada teadlikuks poliitilise elu jälgimiseks, mida nimetada siis poliitiliseks arenematuseks. Ja edasi, kui parteidega ja selle juhtidega nii halastamatult ümber käidi, et neid ühe uustulnuka vastu selle lubaduste põhjal juba vahetati, siis ei või ütelda, et parteid oleksid suutnud ja osanud ajada sügavaid juuri meie rahvasse. Sellest tuleb järeldada, et rahva otsustamisvõime poliitiliste küsimuste üle vajab kõrgemale tasemele tõstmist ja et parteid resp. nende juhid õige tee ja õige keele peavad leidma, kuidas rahva usaldust mitte ainult võita, vaid seda ka s ä i I i t a d a. See meie rahva kohta maksev nõue on mak­sev ka meie haritlaste kohta. Ka üliõpilased ei või selle probleemi vastu ükskõiksed olla. Mina ei kutsu üles üliõpilasi tegelema poliitiliste prob­leemidega väljaspool oma organisatsioone, vaid mina soovitan riigi ja üliõpilaste eneste huvides, et üliõpilased paneksid kehtima oma üliõpi­lasorganisatsioonide elu korraldamisel põhimõtted ja meetodid, mis on häid tulemusi andnud demokraatlikkudes riikides riikliku elu juhtimisel ja korraldamisel.

Seni on ka meie üliõpilasorganisatsioonides valitsenud vaim, naka­tud teataval määral vaimust, mis valitses väljaspool neid organisatsioone. See on loomulik nähe. Parteide võtted on üle kantud üliõpilaskonna organitesse. Mulle jutustas keegi üliõpilane, kuidas nad olid kartellinud ühe teise organisatsiooniga valimisteks, kuid nad ei mõtlegi oma luba­dusi täita peale valimisi. Seda poliitilist trikki kuulutati minule niisuguse enesega rahuloldava ilmega, et tõesti on maha saadud suure vägiteoga, mis tegelikult midagi muud ei olnud, kui kõige labasem pettus. Parteimeeste võtted on minus alati äratanud lääget tunnet, aga teadmine, et samu võtteid praktiseeritakse ka üliõpilasorganisatsiooni­des, pani mind jahmatama. See on ka midagi koletislikku. Partei elus on suhteliselt suured majanduslikud huvid kaalul, mis põhjustavad säära­seid ebaharilikke võtteid. Pealegi on tegemist vanemate inimestega, kes õiguse ja õigluse mõistete vastu ei ole enam väga tundlikud. Kui aga sama nähe kordub üliõpilasorganisatsioonis, kus majanduslikud huvid rolli ei mängi, kus aastad eeldavad veel ausat mängu, siis tuleb niisugust nähet seal hinnata mõni hea kraad allapoole, kui parteidevahelises võit­luses. See oleks juba petmine kui l’art pour l’art.

Küsime nüüd niipalju kui puudutab see meie teemat, milles nähakse liberaaldemokraatliku korra puudusi. Sellele heidetakse ette, et ta ei tunne ja ei soodusta juhi kujunemist ja ei võimalda püsiva võimu tekki­mist. Mul tuleb ka edaspidi sõna juht tarvitada, kuigi see sõna meie ajal halva kuulsuse on omandanud nende süü läbi, kes selle tiitliga ennast kaunistavad. Ma mõtlen juhi all valitud juhti, mida meenutab meile tuntud ingliskeelne sõna leader.

Kui need etteheited põhjendatud on, siis on liberaaldemokraatlik kord küll sellise olulise puudusega märgitud, et tema püsivus on rohkem kui küsitav. See ei ole aga nii. Seda tõendab kõige paremini see, et rahvad ja riigid on suuri asju teostanud ja saavutanud riikliku korra juu­res, mida võib nimetada kui mifte iga kord liberaalseks, siis igatahes demokraatlikuks korraks. Ateena suurim aeg oli Perikles’e aeg. Rooma õitseaeg langes tema vabariikluse ajajärku. Inglismaa suurim epohh oli kuninganna Victoria valitsemise aeg, millal aga ühtlasi liberaaldemokraatlikud põhimõtted said valitsemises täiuslikuma väljenduse. Prant­susmaa, mille ajalugu on tähistatud kõige suuremate monarhide valitsustega, on liberaaldemokraatliku korraga saavutanud võimu ja õitsengu suurema kui kunagi enne. Ja lõppeks peame ikka meeles ja ärgem unus­tagem allakriipsutamast, et meie oleme oma ajaloos suurima silmapilgu üle elanud ja suurimat toime saatnud liberaaldemokraatliku vabariigina, s. o. oleme saavutanud iseseisvuse ja teostanud maareformi, kaks suur­saavutust, millist vaevalt näeb mõni „uus Eesti”.

Kas tahab keegi väita või suudab keegi kujutleda, et see on sündi­nud ilma juhtideta. Tähendab, ka liberaaldemokraatlik kord nõuab juhte, nagu autoritaarnegi kord, kuid vahe on juhtide seisundis ühe ja teise korra juures. Autoritaarse korra juht ei ole just autoritaarne juht, s. o. autoriteedil, vaid tääkidel püsiv. Katsugu üksainuski meie aja autoritaarsetest juhtidest ennast panna vabale rahvahääletusele, siis sel­gitaksid tulemused, kui vähe poolehoidu neil on. Sellevastu võib iga demokraatlik riigijuht seda katset teha ilma suurema riisikota. Moraalne autoriteet on vabalt valitud juhtidel võrratult suurem kui pealesurutud juhtidel. See on igatahes üks paremus esimeste heaks. Kuid viimased olevat stabiilsemad. See on õige. Aga peab ütlema, et viimaste sta­biilsus lõpeb ikka vägivallaga, millele järgnevad suured vapustused, ja seega muutub autoritaarsete juhtide püsivus väga küsitavaks vooruseks. Et kergemeelne hundipassiandmine valitud juhtidele riigile mitte kasu­lik ei ole, on ka väljaspool kahtlust. Kui kahe pahe vahel valida, siis tuleb valida väiksem pahe ja püüda vältida juhtide põhjendamatut vahe­tust. See ei ole lootusetu üritus. Võib loendata terve rida juhte, kes on eluaeg juhid olnud, teised on püsinud juhi kohal pikemat aega, ja seda kõik väga kaaluval põhjusel, et juht, kui ta on juht jumala armust, s. o. suur inimene, on haruldane nähe ka suurte rahvaste juures. Aga ka nii-ütelda teise järgu juhid, keda vabades maades näeme juhtivatel kohta­del ja kes tavalisest keskmisest inimesest palju ei eraldu, püsivad väga kaua, kümneid aastaid juhtivatel kohtadel. Nagu füüsikas on inertsi sea­dus, nii on ta nähtavasti ka sotsiaalses elus. Millega muidu seletada seda nähet, et teatavad näod on väga visad kaduma avalikust elust, kui nad kord on seal püsima jäänud. Kuid ei saa eitada nähet, et mass nagu valvaks selle järele, et keegi temal üle pea ei kasvaks ja omas instinktiiv­ses vihas kõige vastu, mis ennast nivelleerida ei lase, on ka suuteline kva­lifitseeritud juhti eemale tõrjuma. Küünarnukimees paneb ennast juba maksma, ta on hingeliselt massile lähedasem, juht tõrjutakse kõrvale  ja küünarnukimees valitseb. Ka selline seisund on riigile ohtlik. Juhte tuleb säilitada ja leida õige vahekord juhi ja juhitavate vahel.

Ma olen arvamusel, et üliõpilasorganisatsioonid selle õige vahe­korra määramiseks ja leidmiseks võivad midagi teha. Üliõpilasorganisatsioonidel on see hea omadus, et nad ei oma tähelepanuväärt omandust. Nagu füüsikas avastatakse mõnda seadust õhuvabas ruumis, nii tuleks ka sotsiaalelu vajalikke nähteid tuvastada õhkkonnas, mis on vaba ihast teha midagi materiaalsete hüvede pärast, üliõpilasorganisatsioonid on noorte organisatsioonid. Ma loodan, et meie noorus ei ole vana. Noorus on ohvrimeelne, ennastsalgav, paind­lik ja suhteliselt rippumatu. Ta peab muutuma teguvõimsamaks. Sotsi­aalne organism on siis kõige tugevam, kui valitseb õige vahekord juhi ja juhtivate vahel, üliõpilasorganisatsioonis tuleb see vahekord kujun­dada: osad tuleb jagada juhtide – juhatuse ja teiste liikmete vahel. Igaüks mängigu oma osa, aga mängigu seda hästi. Kui juhatus on vali­tud, siis lastagu teda juhtida. Juhtida tähendab mingisugusele eesmär­gile, sihile püüda. Kui ei ole eesmärki, siis ei ole õigust juhiks hakata. Reeglist kinnipidamine, et kui jumal annab koha, siis annab ka mõistuse, on algusest pääle juhitavate petmine. Meie seltsides ja ka üliõpilasorga­nisatsioonides sissejuurdunud komme, et juhatus alles pärast valimisi hakkab mõtlema, mis tal teha tuleb, on väär. On üldiselt tuntud piinlik­kuse tunne, kui uus juhatus tänab avaldatud usalduse eest ja väljendab lootust, et ta seda usaldust teenib. Mõlemad pooled ainult loodavad: juhatus deklareerigu enne valimist oma kava, et valijad põrsast kotis ei ostaks, ja et valijad teaksid, mis neid ootab ja kuhu neid juhitakse. See peab olema valijate määrata, kas eesmärk on neile vastuvõetav või mitte. Juhi või juhatuse mure ja ülesanne on valijaid veenda, et nad ees­märgi heaks kiidavad. Sellist juhatuse kujundamist nimetatakse ausaks mänguks ja ainult ausa mängu juures on mõlemad pooled huvitatud mängust ja mängureeglite kinnipidamisest ja eesmärgist, mis on iga seltsi tegevuse aktiivsuse eeltingimuseks.

Kui juhatus on valitud, siis algab teine faas tema tegevuses – teguvõimeline juhatus on juba tegevuses enne valimist nn. opositsioo­nina. Siin teeb just aktiivne ja teguvõimeline juhatus sagedasti suure vea. Ta on arvamusel, et kui tal volitus taskus, siis ei ole temal enam vaja arvestada valijate tahet. Milline eksitus! Juhatus ei pea unustama, et ta toimib ikka teise volinikuna, teise nimel. Ajab ta halvasti asju, teeb ta vigu, siis ei kannata selle all mitte ainult juhatus, vaid „lõhutud pottide” eest vastutab lõppudelõpuks mandaadi andja, s. o. üliõpilasorganisatsioon. Seepärast on juhatus kohustatud nii vormiliselt kui sisuliselt, nagu juristid ütlevad, igal hetkel arvesse võtma asjaolu, ef ta peab oma sam­mudest aru andma kõrgema kogu ees, kes on tema võimu allikaks. Ei maksa iialgi ennast nii ülehinnata, arvamusel olles, et juht või juhatus teab paremini, teab kõik. Vene vanasõna märgib õieti: „Na vsjaka mudretsa hvafit prostotõi”, või vabas tõlkes, iga tark on küllalt loll, ja pealegi võib organisatsioonis valijate hulgas ikka mõni pea olla, kes juhatuse omist võimete poolest maha ei jää – terves organismis, kus on olemas järelkasv, peabki see nii olema – ja sageli saab kõrvalt vaadates selgema pildi, nagu maalija perspektiivi silmas peab. Juhatus, kes niisuguste reeglite järgi toimib, evib usaldust, ja võib tõepoolest iseseis­valt ja autoritaarselt toimida, sest teda toetab suur moraalne jõud, tema ei toimi omal jõul, vaid teda kannab õieti kõikide jõudude koondis.

Kuid juhatuse parim tahe ja osavus võidakse paralüseerida juhita­vate mõtlemata sammude läbi, kui viimased oma tegevust ühestki põhi­mõttest või reeglist juhtida ei lase, vaid oma instinktidele täieliku vaba­duse annavad. Seepärast tuleb ka juhitavate kohta nõuded üles seada.

Kui üliõpilasorganisatsioon omale juhatuse valib, siis võimaldagu ta kõigepealt juhatusel teotseda, ja selleks on esimene tingimus, et juhatu­sele teotsemiseks aega antaks. See on suurim pahe, mida liberaaldemokraatlikule korrale ette heidetakse, et ta oma juhte kui särke vahetavat. Teatavas mõttes on see etteheide põhjendatud. Mõni kontoriametnik võib samast reast edasi kirjutada, kus tema eelkäija seisma jäi, iial aga ei või ükski juhatus, kes tahab teostada oma kava, seda teha juba järgmisel päeval või üldse lähemal ajal. Kui on olemas opositsioon, nagu sel­lest ülalpool oli juttu, siis on selline opositsioon, kui ta juhatuse oma peale võtab küll suuteline otsekohe oma kava teostamisele asuma, aga siiski saab selget pilti sageli olukorrast ainult juhatuses olles, ja see­pärast võib uus juhatus ainult teatava aja järel enesele aru anda, mis teha tuleb, ja et seda teha, selleks läheb loomulikult veel rohkem aega. Ei ole mõjuvat põhjust organisatsiooni juhatusele mitte võimaldada tema kava teostada, kui ta selleks aega vajab. Põhjused, mis väljaspool üli­õpilasorganisatsioone peamiselt mõõduandvad, on sellised, et juhatus liiga kaua ei juhataks, majanduslikud hüved, vahel juhatuse iseäralised eesõigused, sageli suur võim – näiteks riigis valitsev kartus, et juhid ei loobugi võimust, ei tule üliõpilasorganisatsioonides arvesse, üliõpilasaeg on iseenesest lühike aeg, nii et juba seepärast keegi juhatusse istuma jääda ei saa, ja sellestki ajast võib üliõpilane oma organisatsioonile pühendada piiratud osa. Seepärast ei peaks üliõpilastel just iseäralist hirmu olema võimuhaarajate ees. Üliõpilasorganisatsioonis võivad kõik juhtivatele kohtadele pääseda, kes ennast selleks tunnevad kutsutud ja sinna püüavad.

Et organisatsiooni liikmed oma juhatuse tegevust jälgivad, see on hea ja vajalik. Seega püsib elav kontakt juhatuse ja liikmete vahel ja organismis on elu ning see ei ole elav laip. Aga see jälgimine ei tohi mitte selleks kujuneda, et juhatuse tegevuses ainult vigu otsitakse ja nähakse ning neile ainult või päämiselt tähelepanu pööratakse. Teata­vasti ei eksi ainult see, kes midagi ei tee. Eksimusi ja vigu peab võtma kui paratamatut, ja nende pärast võib juhatuse tegevust lõpetada, kui viga on selline, et ta organisatsiooni tegevust ja arengut halvab, või on ta pahatahtlik, see on niisugune tegevus, mille eesmärgiks on midagi taotella, mis ei ole organisatsiooni sihtide ja põhimõtetega kokkukõlas, või kui vead on juhtimise võimetuse tunnuseks, s. o. et juhtida üldse ei osata, vaid osatakse ainult vigu teha. Senine praktika on mõnikord kau­gel sellest nõudest. Juhatuse vigade otsimine on ettekääne, eesmärk on sellest lahti saada. Loomulik, et niisugusel juhtumil igast eksimusest tehakse surmapatt ja asjalikust juhtide või juhatuse tegevuse kriitikast või selle õigest hinnangust ei või juttugi olla. Nii siis, juhitavate tegevus seisku juhtide tegevuse jälgimises, selle igakülgses toetamises nii kaua kui juhte usaldatakse ja juhtide tegevuse kriitika olgu asjalik.

Kui sellest minu poolt skitseeritud ja soovitatud taktikast kinni pee­takse üliõpilasorganisatsioonides, siis muutuvad need organisatsioonid teatavas mõttes eelkooliks tegutsemisele tähtsamates ühiskondlikkudes ja poliitilistes organisatsioonides ja ka meie riigi parlamendis, kui see kord loomulikult töötama hakkab. Varem või hiljem meie sinna ikka jõuame. Seda osa on meie üliõpilasorganisatsioonid ka seni etendanud. Meie sakslased nägid endistel aegadel üliõpilasorganisatsioonides asu­tusi, kes juhte ette valmistasid, juhte selle sõna otsekohesemas mõttes. Et meie senistele juhtidele palju ette heidetakse ja mõndagi põhjenda­tult, siis peituvad nende puudused selles, et nad ei ole sellisest poliiti­lisi tegelasi kujundavast koolist läbi käinud, neil ei ole poliitilist „laste­tuba” olnud. Selliseks lastetoaks võivad üliõpilasorganisatsioonid olla. Üliõpilane ollakse aastates, millal paremad püüded prevaleerivad halve­mate üle, milliseid on meil kõikides küllaldaselt. Ilma õilsate püüeteta, s. o. püüetega teotseda mitte oma isiklikkudes huvides, ei sünni siin maailmas midagi tõeliselt suurt ja tähtsat. Kui taotellakse sihte, mis leiavad tunnustamist kõikidel aegadel, siis sünnib see ikka andumusega, milles on suur osa eneseohverdamist ja ohvrimeelsust. Liiga egotsentriliste püüetega juhtide tegevuse tulemused on enam kui küsitavad. Nii kõlab prantsuse akadeemiline külm otsus Napoleoni kohta: ta ambitsioon oli ta hukatuseks ja ruineeris Prantsusmaad ning teda ennast. Õilsad püü­ded, et mitte olla mingiks möödaminevaks puhanguks, peavad muutuma püsivateks. See sünnib harjutuse ja harjumuse läbi psühholoogiliste seaduste põhjal. Tegelemine üliõpilasorganisatsioonides üliõpilasaastates soodustab nende püüete süvendamist. Inimene, kes on harjunud sir­gelt käima, teeb seda veel kõrges vanaduses. Kes on harjunud nooru­ses moraalselt sirgelt käima, s. o. siiralt ja ausalt mõtlema ja teotsema, see teeb seda siis ka vanemates aastates, isegi kui ajad ja olud selle ras­keks teevad.

Kriisiajad on rasked ajad. Tuleb otsustada, missugused tõekspida­mised on oma väärtuse kaotanud ja missugused on selle säilitanud. Selle üle otsustab paremini iseseisev ja kõva moraalse iseloomuga isik, kui see, kes ka kriisiga oma äri ajab. Märgime, et nüüdisaja „juhid” on kõik kriisiaja sünnitus, üks põhjus rohkem, et üliõpilasorganisatsioonid sellele mõtlema peavad, kuidas nad oma organisatsioonide elu aktiivsemaks muudaksid, et neis lõbu oleks juht ja juhitav olla, aga vabalt ja teadli­kult valitud juht ja iseseisev valija. See on võimalik õige vahe­korra fikseerimisega juhi ja juhitava vahel.

A. Hellat.

Akadeemiast nr. 5/1937