Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Ajakirjanduses on esinenud ettepanekuid, anda üliõpilasorgidele üldiseks ja ühiseks nimetuseks „KON­VENT”, kaotada senised „selts”, „korp” jne. Kuna see küsimus huvitab kõiki akadeemilisi ringkondi, siis pöör­dus toimetus eesti keele prof. A. Saareste poole, et sellise kavatsuse kohta pakkuda lugejatele tema autoriteetset arvamist.

Teie küsite mu arvamist üliõpilasseltside kavatsetava ristimise kohta „k o n v e n t i d e k s”?

Minu elukutset ja meelsust teades ei tohiks „Akadeemia” toimetus säärast küsimust õieti esitadagi! Peaks ju olema selgem kui selge, et igale eestlasele, kellele emakeel armas, on meie üliõpilasühingute nime­tamine võõrsõnaga „konvent” tõsiste rahvuslikkude tunnete – vastan­dina liputsevaile ja lipitsevaile isamaalikkudele tunnetsemistele, millest meie avalik elu praegu nõretab – kõige valusamaks haavamiseks. Ja lõpuks ka nimede eestistamise liikumisele ja kogu meie emakeele kul­tuurile ametlikuks kõrvalopsuks. Kuuldavasti aga sellega tahetavat meie üliõpilaskonnas valitseva kahe ilmavaate vahelist pinget pehmendada (ons see veel elu, kus ilmavaatelised pinged lõdvendatud?) muuseas ka (s. o. peale ühingute normaalpõhikirjade) sellega, et kahe senise ühingutüübi nimetuse, võõrsõna korporatsioon ja laensõna selts asemele kavatsetakse anda uus ühine nimetus konvent. Kas siis tõesti on meie oma keeleline loominguvõime nõnda nigel, et eestilist nime ei leita?  Kui seda ei suudeta või ei taheta, siis miks mitte tarvitada juba olevat eestilist nimetust ühing: üliõpilasühingud? Kuid nähtavasti see eestiline sõna ei sobi organisatsioonide ühe osa võõra­pärase olemusega ja saksapäraste värviteklitega! Nii siis leiame siingi asja tagant vähemalt head maitset ja ühtlusetunnet!

Imelikud, täis vastolusid on aga ajad. Ühelt poolt rahvusluse õhu­tust, meie emakeele ühiskondlikkude õiguste ametlikku toetust ja kaitset, võõrapäraste ees- ja liignimede hoogsat eestistamist. Ja püüdu lõhesid meie rahva sisemuses tasandada ja kaotada, püüdu ühinemisele ja rah­vuslikule terviklusele. Teiselt poolt aga saksa ja vene kolledžite asuta­mist ja eestiliste nimetuste nagu jaoskonnaülem, haridus­nõunik, juhataja, selts (ühing), riigivanem ja teiste snoobiline asendamine konstaabli, inspektori, direktori, konvendi ja presidendiga. (Miks siis mitte ka riigi­kogu või rahvaesinduse, üliõpilase ja ülikooli nõu­kogu asemele parlament, student ega universiteedi konsei I?). Ja sealjuures tehakse praegu kõik, et meil vastolud enam ja enam suureneksid, sest eesti rahva, meie ühiskonna tunded ja meeled pole kunagi varemalt olnud nõnda lõhestatud kui praegu, ja see kärise­mine kestab kiirelt ja ohtliku põhjalikkusega edasi.

Paljudki sammud meie avalikus elus, muuseas ka nimetuste nagu presidendi ja konvendi pealesurumine, on otse hoobiks näkku meie laiadele hulkadele ja meie haritlaskonna paremikule. Praeguses olukorras peab ju muidugi kõike kannatama. Kuid see väline vaikus ja näiline rahu ning üksmeel on petlik. Aktiivsest poliitilisest võitlusest kõrval seisjate südant need nähtused täidavad tõsise murega, murega meie rahva tuleviku eest. Praegu oleks ju kohane aeg, et meie kui väikerahva rahvuslikku siserinnet kõigi võimalustega ja kõiki lepitava õiglusega kõvendataks ja kindlustataks, seniseid mõrasid liidetaks. Sest peagi võivad tulla ajad, millal enam kui iial varem meil tarvidused teki­vad sisemise üksmeele ja ühise jõu järgi. Kui nüüd aga igal viisil meele­kibedust ja lõhesid süvendatakse, võib tulevikus meie rahvuslik rinne osutuda ka raskel katsumisel nõrgaks ja lõhestatuks. Igatahes juba üksi see nimetus konvent uues üliõpilaskonna seaduses osutub kindlasti liivateraks meie akadeemilise noorsoo rahuliku kooselu kuulilaagrites!

Mis eraldi vastoludesse praeguses üliõpilaskonnas puutub, siis oleks neid ju hõlpus kõrvaldada. Et seal, nagu ka laiemalt rahval, esi­neb erinevusi ilmavaateis, ei tohiks veel viia teravusteni. Kui aga osa eestlasi kannab mingit erilist mundrit või muid demonstratiivseid välis­märke, muutuksid meil vahekorrad varstigi põnevaks, nagu nägime paar aastat tagasi. Kui üliõpilasorganisatsioonidele keelata eraldavate mütside ja vappide tarvitamine (kõigile ühine, kuid omapärane välismärk võiks aga olla), siis, usume, oleks Tartu tudengkonnas ja laie­maski akadeemilises peres kodurahu kindlustatud, kui sellele veel lisan­duks edaspidi kord, et riigiametitesse ei võtaks uusi ametnikke mitte üle­mus isiklikult, sagedasti siis omast akadeemilisest sõpruskonnast, vaid sellekohased erapooletud eksamikomisjonid.

Või kas tahetakse nende teklite, lintide, vappide, korpide ja kon­ventide alalhoiuga – nagu ka sibulkupleid säilitades – meie kiratsevat turismi elustada, otsekui teeb seda Jugoslaavia, kes rändurite huvides lubab püsida ja toetabki fesse ja naiste kaetud nägusid, mis Türgis juba ammu kaotatud?

Andrus Saareste

Akadeemiast nr. 2/1937