Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

     

Suurte ajalooliste sündmuste hindamisel on valit­senud kaks diametraalselt vastupidist vaadet: ühed väidavad, et suuri ajaloolisi sündmusi tekitavad üksikud isikud – ajaloo geeniused, kellel mass, rahvahulgad on ainult aineks, objektiks ja selleks materjaliks, mille kaudu geenius teostab omi kõrgeid sihte, pannes laine­tama inimhulgad.

Teised ajaloolased, selle vastu, tõendavad, et iga ajaloo tegelane on omaaja olude saavutus ja oma aja mõtteilma produkt, on tuhandete salajaste narmasjuurekestega seotud massiga, kust ta võrsunud. Soodsad ajaloo sündmused upitavad sarnased ajaloo juhid inim­masside etteotsa, mass viskab, nagu kraater oma sügavusest, teatava isiku oma pinnale, kes kehastab massi salajased ideed, jahtides ja viies rahvahulgad „tõo­tatud maale”.

Viimane väide näib viimasel ajal võitvat ja domineerivat. Dr. G. Bon omas „Masside psühholoogias” nimetab meie aega masside ajajärguks. „Ajalooline teguvõim ja valitsemine on libisenud kunin­gate käest ja ajalugu juhivad inimmassid. Masside jõud on ainukene võim, mida keegi ei kõiguta, vaid mis järjest kasvab.” (Bon.)

Ei saa eitada ajaloo suurvaimude teeneid suurte ajaloo sündmuste juhtimisel. Kuid ajaloo juhid vajavad oma ideede teostamisel ideeliselt valminud massi. Selleks massi ettevalmistuseks on tarvis rahvahulkadele sisse kasvatada – sugereerida aadet, mis valdaks tervet hulka, mis oleks ühiseks plat­vormiks ja üldiseks kandvaks ideeks ühisel ajaloo tege­vusel.

Niisugused suured ajaloo sündmused on nõudnud pikka ettevalmistust, sest mass on konservatiivne omama uusi vaateid. Isegi vanaaja sõjakäigud tõendavad seda.     

Aleksander Suure sõjakäik Aasia valdamiseks nõudis kahe inimpõlve eeltööd. Oli tarvis sundida vai­kima sõjakat Balkani poolsaart ja oli tarvis enne võita riiukaid Greeka võimkondi, et siis alles ettevõtta suurejoonelist sõjakäiku Väike-Aasiasse.

Niisama nõudis Hannibali sõjakäik Rooma vastu 2-3 inimpõlve eeltööd. Hamilkar Barki ja Asdrubali oli enne tarvis, et võis tõusta sellestsamast pere­konnast Hannibal, kes viis omad Afrika päikesest pruuniks põlenud kõrbepojad üle lumiste Alpide.

Prantsuse revolutsioon, mis pani liikuma määratud rahva massid, nõudis mitme inimpõlve eeltööd. Kuid Prantsuse revolutsioon lõi ka sõdade pidamises uue ajajärgu. Siit saavad alguse „rahvaste sõjad” ehk „sõja­riistus rahvad”.

Revolutsioon rakendas sõja otstarbeks tegevusse terve rahva ja terve tema jõu. Kuid suurte inimmasside liikumapanemiseks oli tarvis lihtsaid, kuid kõrgeid aateid, oli tarvis lipukirja, mis massi sütitas, mille eest sõditi ja mis vääriline oli, et tema eest surra võiks.

Need olid vabaduse, vendluse ja sar­nasuse ideed (liberté, fraternité, égalité), mis Napoleoni sõdurid oma püssitääkidel Euroopa pehki­nud mõtteilma laialikandsid.

Revolutsiooni lihtsad ideed, mis ühtlasi tugesid prantslaste rahvuse enesetundele ja uhkusele, olid selleks vaimliseks baasiks, mis pani ideeliselt liikuma terve Prantsuse rahva. See võimas liikumine osutus kohutavaks tervele Euroopale.

Uueaja mõistete järele esines siin esimest korda, ajaloo näitelaval terve sõjariistus rahvas, olles vallatud ühisest ideest.

Napoleonile kerkib tasahiljukesi vastane, kes kasu­tas tema enese võtteid ja kes Napoleoni saatuse otsus­tamisel a. 1813-1815 esimest rolli mängib. See on Preisimaa.

Prantsuse vägedele, kes sütitatud revolutsiooni ideedest, pannakse Preisimaa poolt vastu rahvus­line  sõjavägi, kelle aateks „Vaterland!”

„Preisimaa lüüasaamine 1805-1807 a. ja Tilsit’i rahu 1807 a. toob Preisimaa romantilistest unistuspilvedest   alla maapeale”. (Batault).

Preisimaa elas senini oma mineviku – Friedrich Suure loorberitel. Napoleoni sõjavägesid peeti barbariteks, kellel aimugi ei olevat Friedrich Suure sõja­pidamise kunstist.

Kuid Preisimaa lüüasaamine avab sakslaste silmad: Prantsusmaa on tugev – ideeliselt tugev.

Preisimaa algab suuri sõjaväelisi ja riiklisi reforme. Kõik rahva jõud pandi selleks liikvele. Poliitikas viib riigimees S t e i n läbi tähtsad uuendused. Sõjavägi reorganiseeritakse. Scharnhorst ja Gneisenau viivad läbi üldise sundusliku väeteenistuse” kohustuse. Mõtte­teadlased Fichte ja Hegel on Saksa rahvusetunde inspiraatoriteks. Schleiermacher, Arndt, Kleist, ja Schle­gel on Saksa koolinoorsoo sütitajateks ja õhutajateks. Kõik rahva aineline ja vaimline jõud koondatakse ühte tulipunkti – rahvusetundesse, mille tule­museks tugev   rahvusline   sõjavägi.

See rahvuse tunne oli Saksamaa tugevamaks alu­seks, mis murdis ajajooksul Napoleonigi ja mis pool­sada aastat hiljem lõi Saksa keiserriigi. See rahvuse tunne kasvas lõpuks hiiglaseks, pannes hirmu tundma kogu Euroopa.

Prantsuse revolutsiooni väed ja Preisimaa rahvusline sõjavägi – need on kaks iseloomulist ajaloolist näidet, kuidas rahvaste sõjad vajavad üldist aadet ja platvormi, mis oleks rahvamassidele liht­sad ja arusaadavad, mis ühendavad, vaimustavad ja sütitavad. J.Jaurès ütleb omas L’arméeNouvelle: „Rahvas on alati olnud enam-vähem inertne mass; tarvis alati ohvrituld, mis massi lõõmama paneks”.

Ja millised jõud peituvad ühes rahvas, kui ta tervikuna sütitatud ühisest ideest!

Mis oli meie sõjaväe kandvaks aateks, ohvrituleks, mis Vabadussõja kestel sütitas ja vaimustas? Ja mis peab olema meie praeguse sõjaväe kasvatuse vaimliseks baasiks, mis sütitaks ja vaimustaks tulevikus ?

Siin ei või olla kahte vastust. Meie oleme rahvusline riik. Meie rahva ühine minevik, ühine kultuur ühine rahvus, ühine keel ja meel peab tuginema ühisele rahvustundele. Tugev rahvustunne peab olema meie kindlamaks siduvaineks, kitiks, mis liidab väikese miljonilise rahva üheks ter­vikuks, mis ei puruneks välishädaohu haamri all. Meie riiklise iseseisvuse teostamiseks mõjus kaasa aja­loo liselt soodne silmapilk. Kuid see soodne juhus oleks ka ainult juhuseks jäänud, kui ei oleks olnud juba ajalooliselt valmistatud pinda ja esimeses järjekorras ajalooliselt õhutatud rahvustunnet, mis oli tugevamaks nurgakiviks meie sõjaväe loomisel ja riigi rajamisel. Seda ajaloolist riiklise iseolemise pinda valmistasid juba mitu inimpõlve ette, – kasva­tades ja ergutades rahvast rahvuslise aatega ja meie ajaloolise mineviku kauge iseolemisega. Mine­vik ja tulevik on ju alati rahvuslise aate suurimateks õhutajateks olnud. Ilusaks näiteks sellele, peale meie naabrite – rajariikide – on veel Iiri rahva kange­kaelne võitlus, kes 700 a. tagasi vaba ja iseseisev oli ja ka nüüd end õigustatuks arvab vabaks saada ja vaba olla. Ka siin sütitab ja ühendab rahvusline aade ühiseid rahvapoegi veriseks võitluseks.

Kui kõik muud elemendid, mis tarvilikud riigi moodustamiseks, on olemas, nagu: territoorium, rah­vas, valitsus ja sõjavägi – siis on kõigi nende elementide ühendajaks ja neist ühe terviku loojaks – ühine rahvuse   tunne.

Praeguse Euroopa riikide piiritlemine baseerub ju peaasjalikult rahvuste järele. Ilmasõda tõstis küsi­muse veel teravamal kujul esile, tuues rahvaste enese määramise õiguse – aate, mis ka Rahvaste L i i d u s omale eluõiguse omas.

Väljaminnes sellest, et meil ei ole sõjaväge, vaid kaitsevägi ja hädaohu ähvardusel peab kogu rahvas ühinema tervikuks, just sellepärast ei pea mitte ainult sõjaväe, vaid kogu meie rahva kasvatus baseeruma rahvuslise aate aluspinnale. Veel enam. Meil olgu kogu meie rahva materiaalsed ja vaimlised jõud koondatud ühte tulipunkti – rah­vuslise aate õhutamiseks ja sütitamiseks. Ilus ajalooline näide ja eeskuju selleks on Saksa rahvus­tunde ärkamine 1813 a.

Kuid selle rahvuslise aate õhutamiseks on meil kasvatuses ja eriti sõjaväe kasvatuses omad määratu­mad puudused. Meie kurblooline ja kirju minevik on jätnud armid meie rahva hingeellu. Rahvas, mis suures enamuses võõras keeles ja võõras meeles kasvatatud, ei suuda sütitada nüüdset noorsugu rahvuslises vai­mus. Et teistele tuld anda, selleks peab enne ise põlema. Kuis võib rahva juhtidelt nõuda eneseohverdust, kui neid on kasvatanud külmad palgalised ametnikud? Kuis võib meie ohvitserilt nõuda rahvuslist uhkust, kui teda alles 1921 a. õpetati: „Vabadussõda oli mustlaste sõda!” Võõra kasvatuse näol on meie hingeellu pesitsema jäänud armid ja neid põeme vist kaua.

„Kulub ära mitu põlve soodsaid olusid ja visa püüdu rahva ihu ja hinge tervendamiseks, et kidur rahvas kujuneks jälle Eesti rahvaks” (J. Luiga. „Eesti vabadusvõitlus”, lhk. 179). Kuid see ei tähenda veel, et meie peaksime käed lõdvalt rüppe laskma, et peak­sime ohkama ja hoigama. Ei. Praegune ajalooline moment nõuab energilist tööd, terve rahva ühistööd ja esimeses järjekorras sisemist propagandat – õhutust rahvuslise aate süvenda­miseks!

Vähe on sellest, et meie sõjakooli kasvandikud omavad tarku ja kuivi sõjateadmisi – väga tarvilikke nende tulevasele elukutsele, kuid tarvis oleks ka peale selle sütitavat tuld rahvuslise aate õhu­tamiseks.

Veel enam oleks seda õhutust tarvis meie kooli noorsoole, kellest ajajooksul võrsub välja meie intelligents, meie mõtlev ja juhtiv rahvakiht.

Rahvuslist õhutust on tarvis seltskondlistes organisatsioonides, mis moodustavad vahelüli rahva ja sõjaväe vahel.

Meie kirjanikud peaksid loobuma haig­lasest kosmopoliitilisest epigonismist ja anduma rahvuslise kultuuri ja aate levitamise tegevusele. Ajakirjandus peaks leidma paremaid jõudusid ja alati ruumi oma veergudel rahvuslise aate õhutami­seks. Poliitilised parteid peaksid loosungiks võtma suure riigimehe Stolõpini hüüdsõna: „Mul ei ole tarvis tugevaid parteisid, mulle on tarvis tugevat riiki!”

Kogu see rahvuslise aate õhutustöö kannaks riik­lise kasvatuse propaganda ilmet. Ta peaks olema rahvusline propaganda, mis oleks vaba igasugus­test marurahvuslistest kahtlastest ja mustadest võte­test. Meil ei ole kahjuks sellel alal senini liigutatud udusulgegi.

Riiklise iseseisvuse saavutamisega oleks tehtud nagu kõik. Välishädaoht liitis Vabadussõja ajal meie rahva üheks pereks, kuid siis loodud sisemine side näib ajajooksul pudenevat. Kogu meie vaimuelu on viril. Meil puuduvad sihid – suurejoonelised ja kaugeulatuslised. Vaimline tardumus on halvanud kogu meie olemise.

Kui pöörame pilgu Idasse, üle piiri, siis võiksime kahjuks sealt palju-palju õppida. Kihutustöö noorsoo kasvatuses ja kõigekülgne propaganda on riigi juhtide esimeseks ülesandeks. Selleks ohverdatakse määratud summad ja rakendatakse tööle paremad vaimujõud. Erilist tähelpanu väärib seal propaganda sõja­väes. Selle ülesanne on lihtne: igast punaväe sõdu­rist teha ideelist kommunisti – punaväe aadete eest ideeliselt võitlejat. See õhtustöö tehakse laialdasel mastaabil, teades, et tuleviku sõjaks on tarvis lihtsat üldköitvat vaimlist baasi, mis sibis tuleb ka kasvatada rahuaja sõjaväge.

Õppigem vaenlaselt!

1. detsembri õpetund olgu meile selgeks näiteks, millise vaenlasega ja milliste võtetega meil tegemist.

Meie tulevane vastane on kasvatatud klassisõda õhutavas vaimus – ühe rahvaklassi terroris teiste üle.

Meie peame temale vastu seadma oma kaitse­väe ja terve rahva, mis kasvatatud rahvus­lise aate ja rahvuslise iseolemise ideedel.

Rahvuslise aate õhutamiseks asugem tööle!    

A. J.

Sõdurist nr. 51/52 1924