Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Noorus on väärtus iseenese ette – see on saanud küll  üldtunnustatud tõsiasjaks, ent ta tegelik tarvitamine on olnud senini väga puudulik. Igasuguse   noorsoosse puutuva  küsimuse arutamist teebki raskeks ja keeruliseks see asjaolu, et tal peale hariliku teistest üksustest  eristava tunnuse on veel teine vaatekoht, ainult talle omane ja teistest olevikus rippumatu. Kui piltlikult ütelda tohib siis peab noorus tegelema niisuguste kiirtega, mis täiskasvanud ea saabudes etteseatavas prismas murduksid kindlate seaduste järele ja sulaksid harmooniliselt kokku siin valitseva valgusega. Ta ei ole: ainult ettevalmistus, vaid teatava kogusummana omab ta iseäralised mõõdupuud väärtuste hindamiseks. Seda ei saa võtta muidugi   absoluutselt, vaid see on nõnda käsitatud ainult reaktsioone tagajärjel endiste  bürokraatlikkude korralduste vastu. Kuid tahtmatalt osutub noorusharrastus ka seal, kus teda võetakse isenese märgina, teatavaks abinõuks, et viia rahvast; ja ühiskonda vaimu õitsengule. On küll lahti öeldud nooruse kasutamisest poliitiliseks või, mõneks muuks väliseks otstarbeks, kuid selle asemele pandav vaatekoht on veel ebaselge ja siin puudub üksmeel.  Viimseis aastakümneis, 20-30 aasta  jooksul sündinud muudatus mõtlemises, mitmesuguste kokkukõla puudete leidmine valitseva teaduse ja elu vahel, on toonud kaasa ka selle, et oleme hakanud ka siin otsima vastamatust elule ja selt vaatekohalt parandusi tooma. Aastasaja vahetusest peale tugevaks paisunud, hüüdsõna „ligemale elule” kantakse kiirelt akadeemilise ringkonna kõrvu, mis uuenduse keskkohale nii mitmeti õige ligidal, ning juba esimestel aastatel laguneb laiali omale uusi poolehoidjaid võites reformeeritud üliõpilaste mõte. See saab aktuaalseks, tas eest võideldakse ajakirjades, üldiste ettevõtete juures ja koosolekutel, kus iganeski on enesevaheline kokkupuutumine. Viimse välise tõukeni oli siingi sõda.

Peab tähendama, et arenemine oma kind­lat rada ja raskuseta tähelepandavalt on käi­nud ainult Saksamaal. Ja et meil nendega siiski kõige suurem kokkupuutumine on, ja et meil elu korraldamisel on võetud ja võe­takse, ehk vähemalt tahetakse võtta, veel­gi aluseks nendega ühised põhimõtted, siis on meil põhjust nende juures asjade käiku tähele panna. Praeguse Saksamaa elu juu­res, kus suurte sisemiste raskuste kõrval ta­hetakse neile peale panna suured sõjakulu tasud, loetakse nooruse küsimust eluküsimu­seks. Praeguse Saksa vabariigi rahvahariduslistest küsimustest on see liikumine saanud kõige põletavamaks, ning ei ainult rahvaharidusliste küsimuste hulgas ei ole ta seda, vaid kõneldakse avalikult, et Saksa vabariigi ligema aja saatus on nende 100.000 üliõpi­lase käes, kes praegu, kõrgemais koolides õpivad.

Olgu vaade ja seisukoht praeguse aja peale milline tahes, kas vaatame ta peale kui transitiivse peale, ses mõttes, et on käimas rahuline ettevalmistamine vanast loobumisega ja uue püstitamisega, ning ses mõttes, et enam kui kunagi enne, enam kui nõndani­metatud rahulistel ehk puhkeaegadel, valdab meid tahtmatalt püüd aru anda ja kaasa ai­data. Olgugi et meie päevilgil läinud aastasajal valitsenud positivismi järelkajana teh­taks etteheiteid, nagu mängiksid siin kaasa antropomorfilised tarbed, nagu oleksid meie aja inimesi nii sügavalt vallanud küsimused elu väärtuse ja tähtsuse kohta ajalooliselt! ja teaduslikult võimatumaks tehtud, ning et küllalt olevat leppida teaduse kvintessentsiga. Ja muidugi seisab siin küsimus, kas kuulub nüüd elu mõtte järele ajalooliselt juhuslikust inimsoo seisukorrast tingitud küsimuste hul­ka, või tuleb meil sellega rehkendada, kui inimese loomuse olulise osaga ehk põhiomadusega. Ning kui see viimane osutukski õi­geks, siis ei pääse me muidugi mööda antro­pomorfismist, kuid vaevalt on kunagi enne teaduse ja elu, olevikul ja tuleviku vahekord nii võimsalt meie teadvusse tunginud. Ja me vaevleme meie olemasolemise ümber keer­levate küsimuste surve all, nagu seda üks Saksa mõtteteadlane ütleb. Nende mõtle­jate arv, kes selle küsimusega tegelevad ja selle kirjanduse hulk, mis seda käsitleb, on paisunud nii võrra suureks, et sellest või­matu saada ülevaadet ja neid vähegi järjes­tada. Fantastilisused ja liialdused, tõsised arutelud ja pääsetee otsimised, kõiki võib siit leida. Endise ajajärgu puudustest üles ässitatud reaktsioonid on siiri suuresti mär­gatavad, millel tingimata ajutine väärtus ja selt seisukohalt arusaadavad. Räägitakse vana juurde tagasitulemisest, selle juurde, mis kest­nud aastatuhanded meie juures ja millel emal ajal tervendav tähendus olnud meie kohta, need on – stoitsism ja ristiusk, öeldakse, et neid on vähe ainult kohendada ja kohandada, et ristiusku on vaja ainult uuesti põhjendada, on tarvis raskusepunkt viia tunnetelt hin­gesse, et talt võtta kindlusetus ja kõikuvus, ning anda püsiv alus. Ehk jälle pöördakse silmad teiste kaugemate rahvaharude kultuuri heade külgede peale, näidatakse nende üle­olekut ja võimu ja tõmmatakse teid, milledel oleks võimalik neid vastu võtta meie olemusse olulisteks osadeks. Või edasi, tuletatakse kõi­ge viimse kultuuri arenemisjärgu pahu külgi meele ja hoiatatakse hajuvuse eest kosmose nii võrratumalt paljude suhete pöörisesse ja soovitatakse enese juurde tulemist ja jäämist, enese võimiste ja varade kultiveerimist, nen­de täiusele viimist, peaaegu müstitsismi. Ime­likult näib nii ohtrasti: vilja kandvat viimane arvamine, ning möödaminnes võiks nimetada, et Berliinis on praegu tosina ümber okkultistlikke ja teosoofilisi ühinguid mõnekümne tuhande liigete arvuga ja nad töötavad suu­rejooneliselt ja täiesti anduvalt oma sihile. Muidugi on see äärmine liialdus kergemeelsete poolt ja sarnaselt ei ole ükski sõna müs­titsismi tarvitaja seda nõnda, mõelnud. Nagu öeldud, on palju nähtusi meie päevil, mil ai­nult puht reaktsiooniline, tasakaalutu iseloom ja seepärast igasuguse tulevikuta.

Ühine näib olevat tung ja püüd ,,ligemale elule”. Algas see vahest 20-30 aastat ta­gasi ja oma haripunktil on ta praegu. Juba selle laialise ala järele, mille see vool oma alla võtnud, ei või me lihtsalt öeldi, et see on miski nii arusaadava asja probleemistamine, problemaatiliseks tegemine, vaid on uue mõtlemisviisi elementide maksvusele tõusmi­ne, ning tahes ehk tahtmata tuleb sellega ja sest järgnevate konsekventsidega rehken­dada. Nii siis, elu on saanud lähtepunktiks, algfenomeniks.

Veel on saanud väga laialt tuttavaks ja päevaküsimuste kõrval tähelepandavamaks teatud liik mõtteid, mis on tekkinud liiga intensiivse reflekteerimise tagajärjel, need on nimelt võrdlused teiste ajajärkudega, paral­leelide ja analoogiate esitamine ja neist liiga kaugele minevate järelduste tegemine. Ise­äranis levinud on ses suhtes ja elavamad kui arvata võis mõtteavalduste seeriad välja kutsunud O. Spengleri mineval aastal ilmu­nud „Untergang des Abendlandes”. Tõsi küll, meie võime kohutavaid analoogia pilte omi silme ette manada, ja peab avameelselt tun­nistama, et neid nii suuresti on olemas, ent juba üksi ajalooline vaatlemise meetod kee­lab neist igasuguse järelduse tegemise. Seda võiksime meiegi oma lühikese vabama ajaloo kestusel teha, me võiksime tuua kõrvu jooni ajajärgust rahvusliku ärkamise ajast ja võr­relda neid nüüdisaja omadega, ning need on üllatavad. Neil võib ainult didaktiline tähendus olla. Lastakse oma silmade eest läbi käia terve maailma ajalugu, võetakse sealt ja isoleeritakse enam-vähem ligemad, ühtlasi üldisemad jooned ja lõpuks püstitakse nende paale teooria. On ju õige, et meie leia­me väga palju ühist antiikaja languse ja praegusaja nähtuste vahel. Tarve lunastamise jä­rele ja kalduvus müstikasse. Mida kõrgemale tõusis antiikaja kultuur, seda suuremaks pai­sus tung tõusta kõrgele üle tõelisuse. Usk ei suutnud seda teha, seeparast pöördi filo­soofia poole. Ei leidunud pea ühtki suursu­gust kodu, kuhu ei olnud kutsutud ka filosoof ning kes ei olnud toeks tõelisuse raskuste vastu. Meil on selle vastu intensiivne tegelemine filosoofiaga, ja kõige viimasel ajal tõus usuliste küsimuste arusaamise ja mõist­mise suhtes. Olgu niisuguse refleksiooni väär­tus ja tähtsus milline tahes, kas suurendab ta meie teadmist mineviku kohta, või teritab meie tajumuse meelt, üht võib siiski öelda, et ta otsekohest ja elulist abi meile vähe pa­kub. Ning siin võib isegi teatud hädaoht peituda, mille peale viimasel ajal ka tähelepanu on pöördud. See on „palju teadmine ja ei midagi otsustamine”. See on oleviku reaalsete olude ja võimaluste kasutamise hoo­letusse jätmine. Teataval määral taganemine sellest põhimõttest, mille eest öeldakse väl­jas olevat „ligemale elule”. Osalt reaktsioo­nina sarnasele taganemisele, osalt uue kas­vatusviisi mõeldavana järeldusena on omale laia ala võitnud aktivistlike liikumine. See on vaimse noorsoo ja intelligentsi sünnitus. Jäl­legi on ta sündinud juba enne sõda ta riigi­pööret, ning julgelt enesele vastu rinda lüües hüüavad aktivistid, et neid ei ole sün­nitanud revolutsioon ega ole nemadki sün­nitanud revolutsiooni. Aktivism on – tung aktiivne olla, on nüüd ülevaile mõtteile ja asjadele välise kuju andmine, realiseerimine, et ei oleks vahet spekulatsiooni ja tõelisuse vahel, sest on õigus – headest mõtetest pole meil kunagi puudu olnud. Nende ideoloogia on ligidalt seotud teiste kaasaegiste sundus­tega, iseäranis kirjanduse ja kunsti alal, nõn­danimetatud ekspressionismiga. Tundmuste ja läbielamuste otsekohene realiseerimine ja igastamine võimalikult väikse arvu sümboolite ja väliste abinõude kaudu. Poliitilise hüüdsõnana kõlab neil „elu puutumatus”. Poliitika valmistamine ja elu politiseerimine, „vaim saagu iseendaks” – see on teine üldtuttav põhiheli praegusaja liikumiste juures. Aktivistede juures on ta võetud teatud tooremal viisil, ent ka teiste üksikute mõtlejate juurest võime seda leida.

Ning miks aktivism nii huvitav ja vaat­lemist tasuv, on see, et temas enam kui kuski mujal kajastuvad uue elamisviisi ja kasvatus­viisi elemendid ja julged arvamised. Aktivism: aga kui niisugune omas täiuses võib-olla kaob, ent nende elementide iga on pikem. Mis on veel tähtsam väljatöötatud ilmavaate kõrval, kui just tema praktilise teostamise kava väl­jatöötamine. Ei ole ju tarvilik, et viimast alles siis tegema ja looma hakatakse, kui esimene, s. o. ilmavaade, viimisteldud. Ha­rilikult käivad nad kõrvuti ja alles mõne aja pärast sulavad kokku. Vaatekoha elu peale muutudes näib meie silmile hoopis teine ümbruskond. Selle meelde vajutamiseks, sel­le kasutamiseks igasuguseks ettetulevaks ots­tarbeks tuleb meil siin, nagu alati ja igal poolgi, valida mitmesugused iseloomustavad punktid, mis piltide loomisel võivad aluseks olla. Kuid need punktid osutuvad nüüd juba teistsugusteks ja erinevateks endise vaatekoha omadega. Viimased kaotavad nagu oma täht­suse ja saavad ebaolulisteks. Olulistena tõu­sevad aga uued, enne tähtsuseta olnud ele­mendid. Seepärast räägitaksegi niisugusil korril väärtuste ümberhindamisest, ja olulise ja ebaolulise üle selgusele jõudmisest. Kui ma ütelda tohiks, siis on meilgi sarnane aru­saadav ja möödapääsemata tarve selle lahu­tamise järele, eriti palju meie üliõpi­laste juures, ent sellest allpool. (Vä­ga ilusasti iseloomustab kunstnik Max Liebermann maalimist, kui kunsti välja jätta.

I osa Kirjandus – kunst – teadusest nr. 7/1921

On üles tõstetud küsimus: kuidas peab sündima tuleviku kodaniku kasvatus ning missugustel asjadel ja ainetel see peab ole­ma saavutatud. Need küsimused moodustavad terve pedagoogika ajaloo, ning vaheldavusel on olnud üksikud ained, mis teatavail aja­järkudel on saanud domineerivaks, nii on humanism, realism ja uushumanism. Missu­gusesse seisukohta kaldutakse aga praegu? Missugune suund ja tuleviku toimimise siht näidatakse üliõpilasele ülikoolis? Kas peab edasi minema samas sihis töö nagu ta senini on läinud Inglismaal, kus ülikooli õpetöö otstarbeks luua Inglise gentleman, või nagu Saksamaal, kus antakse igale üliõpilasele sis­sejuhatus eeltulevasse väiklasesse ja üksik­asjalisesse uurimistöösse, et ta vähemalt terakesegi uut võiks anda üleüldisesse teadusekambrisse. Viimase meetodi vastu ongi viimasel ajal ägedasti häält tõstetud. Tuleb küll hoiatada ses asjas liiga kaugele minemist, ning seisukoha võtmine selle kohta jäägu lahtiseks. Eriti suuri etteheiteid ar­mastatakse teha just humanitaarteadustele, nende noorte inimeste vaimu üleujutamisele faktide hulgaga ja inimelu pillamisele mõne­suguse vähese tähtsusega küsimuse selgitamiseks. Ebaoluline mõtlemine on sellele ni­meks pandud. Ei ole tähtis paljuteadmine, ei ole enesele küsimuste etteseadmine ja nende vastamine, vaid tähtsaks loetakse selle vastu, missugused küsimused enesele ette pannakse, ning selle järele otsustatakse ini­mese väärtuse kohta, tema kõlbamise ja kõlb­matuse kohta. Lõpusiht on igasuguse for­malismi eitamine, ta eitab mõtlemist iseenese ette, ta eitab teede abinõude ülistamist, ja peab tähtsaks ainuüksi sihti ja eesmärki, ning vaim on eesmark. Tähtis on aktsioom, vaim­ne aktsioon. Vaim on praksis – need peavad kokku sulama ja iga tegevuse ja mõtlemise aluseks olema, neil olgu tänapäev korrela­tiivne rippuvus üksteisest. Vaimule kuulub enam üldine, kokku haarav vaade, praksisele aga spetsiaalne mõistus ja väikehool. Kon­templatsioon ja aktsioon sünnitavad sügava akkordi. Praksis on vaimu käsi, ja vaim on praksise aju.

See on ju kõik nii hea ja vastuvõetav, olgugi et nii mõnigi tühi koht jääks selle kõige mõistakatsumise juures. Ent väga suure negatiivse külje näitena võiks siin olla nende eneste poolt tarvitatud Dionysios-Di-türambide lauliku sõnad: „Man gcht zu Grunde, wenn man immer zu den Gründen geht…”

Nagu öeldud, aktivismiga on kõige li­gidamalt seotud otsekohesed kasvatuselised uudismõtted. Tuttav on ses suhtes Gustav Wyneken oma peateosega kasvatusõpetuse kohta. See on noorsoo kasvatamine „vaimu rüütliteks.” Ei tohita nii palju õppida aja­lugu, kui seda just ise teha. Olevik, ajalugu, mis me ise läbi elame, on meile palju tähtsam, kui terve minevik kokku ja seda absoluutselt. Viimane aastasada on palju suu­rema pöörde toonud inimsoo ellu, kui seda on sündinud teisel ajal aastatuhandete kes­tusel. Meie ei tohi end lasta panna antiikaja kultuuri paelustesse, et mitte mõista olevik­ku ehk tast valesti aru saada. Ei ole tarvis niipalju Ladina ja Kreeka keelt. Ei ole ka tarvis liiga palju harrastada utilitarismi kas­vatuses, mitte käsitöö ei too meile paran­dust, sest see ei kasvata ega määra meelsuse suunda. Võitlus olemise eest ei pea valda­ma nii sügavalt teadvust, sest see vaatleb asju halbuse seisukohalt. Võitlus vaimu ole­mise eest, võitluss headuse olemise eest maa­ilmas, headuse printsiibi tähe all sündigu kasvatus. Seega naib pehme ja kahvatu kas­vatuse modernismi individuaalse isiku sentimentaalne kultus väljaheidetud olevat. Re­lativismile näib vastu seatud olevat abso­luutne kõlbline idee.

Miks Gustav Wyneken tähtis meile, selle põhjuseks on ta tähtis seisukoht praeguses liikumises. Reformeeritud üliõpilaste liiku­mine on ülalmainitud nähtuste ja voolude vaimse kultuuri alal kajastus, ning seepärast on nad pea üheaegsed. Selles on eristatavam mõned enam-vähem kristalliseerunud voolud. Nimetada võiks ainult seda, et Wyneken on selle liikumise pahema tiiva koonduspunktiks. Otsekoheseks väliseks tõukeks olid siin ül­dise majandusliku arenemise juures tekkinud kolmanda seisuse hoogne kasvamine kodanlis-proletaarsuse esimesed võsud ühelt, ja aka­deemilise töö vastamatus elu nõuetele ja ta ikka kasvav ja hiigla suureks paisunud tea­duse jüngrite spetsialiseerimine teiselt poolt. Võimatu oli siis juba ühtlast ilmakujutlust luua nii võrratu suurest üksiktunnetuste ja teadmiste kuhjumisest. Üldse oli ülikooli töö organisatsiooni puudus väga silmatorkav. Aeg oli ülikooli õpetegevuse teataval määral üle elanud. Nõnda oli sotsioloogiaga ja pedagoogikaga. Teadusena juba ammu läbi löönud olles, ei tahtnud Saksa ülikoolid sellest veel midagi teada. Seepärast tuli üliõpilas­tel otsida omaabi neile kahele tarbele, omaabi majandusliku kitsikuse võitmiseks ja oma­abi ilmakujutluse loomiseks ja vaimsete nõu­ete ühine kergendatud täitmine. Ülikooli ignoreerides kasvatustööd, pidid üliõpilased seda ise täita katsuma. Ühtlasi tõuseb tead­vus iga üksiku üliõpilase juures vastutuse kohta mida ta võlgneb sellele sotsiaalsele tervikule, kust ta võrsunud, mida suurendab veel aina kasvav sotsiaalsete pahede ja pa­ratamatuste ladem. Uuena näib siin aga ja annab end esimesel pilgul tunda kasvatuselise printsiibi muutmine. Endise „Burschenschaft” autoriteetliku põhimõtte asemele astub au­tonoomse edenemise põhimõte. Areneb tahe, ilma kujundada oma enese parema arusaamise järele. Endise nivelleeriva ja bürokraatliku korralduse asemele astub iga ük­siku võimete tõhustamine ja neile hoo and­mine. Heatahtlik vabastumine vanema põl­ve eestkoste alt, tundmus, mis meid tõstab kõrgemale väiklastest lahkuminemistest, an­nab neile ühes sellega ühise aluse ja soodsa enesemääramise. Samuti on elav osavõtt rahva elulistest küsimustest, mis avaldub esi­algsest asjaliste eesmärkide ülesseadmises – sotsiaalsetele kannatustele abiandmises. Ol­gugi, et nende juures kõlavad veel sõnad, nagu armastus, usaldus, austus ja sõbrus, vastastikune arusaamine ja mõistmine, sõnad, mis kogu üliõpilaskonna ajaloo kestusel on tarvitatavad olnud, ent uue põhimõtte val­gusel omandavad nad uue varjundi. Oli ju aeg, kus seesama „Burschenschaft” neile sõnadele sõnadele andis kõige selgema ja elu­lisema teostuse. Tuletame ainult meelde, meie ajale nii mitmeti analoogilise XIX. aastasaja alguse hädaohtu Saksa ja teiste Euroopa rahvastele selle „Korsika realisti” poolt’ kes ratsionalismi ja idealismi kammitsais ki­ratseva maailma nii rahulikult kokku pigis­tada ihkas. Pärast, selle luhtamineku tagajärjel tekkinud Saksa vürstiriikide lahkpüüete tervele Saksa rahvale hädaohtlikuks kippumine leidis neis üliõpilastes vastukaja, kes saidki pärastise „Burschenschafti” põhjendajaks. „Landsmannschafti” korraldus suri peaaegu jäljetult. Kokkuhoid ja üksmeel andis ülihäid tagajärgi. Uus nooruse aatelisus Rousseau, Pestalozzi ja Fichte kaudu oli eluvõimeline, selle sündmuse vaatlemine aga ei kuulu siia, tahtsin ainult näidata, kuivõrra konser­vatiivsena võib meile esineda teatud idee_, mõiste. Tal on tendents kaugeneda elust, ta ei suuda omale liikuvust omandada, ei või saada dünaamiliseks. Fichte tungis oma „Kõnedega Saksa rahvale” sügavale iga ko­daniku hingesse. Imestamisväärne oli asja­olu, kuidas ta idealism veel nii kriitilisel sil­mapilgul läbi lüüa suutis. Kuid juba kaks­kümmend aastat edasi XIX 30-dateI aasta­tel pidi Hegel lugema oma loenguid teine­kord õige vähese kuulajate arvu ees. Ning terve minevane aastasada olid nad tähtsuseta ja neile pöördi selg, nad olid elutumad kõ­lad. Veel hiljuti võis lugeda kuskil ajakir­jas pahameele avaldust nende „kulunud” sõ­nade kordamise vastu, kõneldakse kuidas nad nii vastumeelseks muutunud ja soovitatakse neid mitte enam tarvitada, kui loodetakse ja tahetakse leida vastukõla, öeldakse, et ole­vat tunne olemas, kuid neid ei osata puudutada ja erutada, vanad sõnad ei küünivat enam nendeni. Soovitatakse luua uus sõna sama mõiste tarvis. Asi ei ole aga siiski niipalju sõnus, kui tunnetes. Ei ole jõu­tud veel arusaamisele, et pääsu leidmiseks tuleb appelleerida samade lihtsate tunnete juurde ja neid katsuda puhtad hoida kõrval­mõjudest. Ja seda, mida saavutas Fichte 1807. a. oma „kõnedega”, seda kordab sa­made sõnadega Walther Rathenau 1918 ja saavutab ka tagajärgi. Ise oleme alistunud mehanisatsiooni protsessile ja kaotanud tund­musi kvantitatiivselt. Tundmused on atro­feerunud ja muutunud kvalitatiivselt. Rathe­nau sõnad ta hüüdes noorsoole mõjuvad ka nüüd tervendavalt, sest aja hädad on meis kutsund ellu endised tunded ja me hakkame tundma ennast ja teisi.

Me oleme liigagi pikalt peatanud Saksa vaimuelu juures. Tegime seda, et arvasime nii palju ühist olevat nendega. Me ei eksinudki vist palju omas arvamises, sest kõigest öeldust on näha, et see meiegi kohta on tähtsusega, et ta meie seisukohta suudab val­gustada ja ka teid näidata edasi sammumiseks. Ning mis meile iseloomustavat ja ligemat, see on veel nii ilmetu ja tihti ei teatagi, mis otstarbeks teatud asi ette voetud. Meil tu­leb juurde omapärane sündmuste käik, ühes temaga kaasaskäivate nii halbade kui ka heade järeldustega. Meie oleme hakanud oma akadeemilist elu alles korraldama ning põh­japaneva töö juures on juba mitmest neist vi­gadest teadlikud oldud ja neist juba kõrvale hoitud, kuna seal, kus asjal oma ajalugu ja minevik, ei ole vanast lahti saamine nii kerge. Ses suhtes on meil siis nendega võrrel­des teatud paremused. Kuid viimase aja vä­lised sündmused  on meile nii võrratumalt kohustusi ja raskusi peale pannud, mis panevad mõtlema ja järele kaaluma meie tõule ja seisukohale vastavaid põhipunkte. Kui tõuparanduse nõudel enne oli peapüüdeks visaduse ja vastupanevuse otstarve välistele mõjudele, siis on nüüd siia juurde tulnud veel produktiivsuse tarve ühe elemendina. Ei ainult alalhoid, vaid ka edasisamm. Igasuguste väliste ja seesmiste takistuste tõttu, korral­dustöö rohkuse ja saavutuste välispidine jär­jestus on meil käsil ja sellest on seletatav vaimse liikumise ahtakus ja näiv paigalseis.

Üliõpilaskonna viimase kahekümne aasta arenemine on üldtuttav ja ta tähtsus mine­viku ajaloos on juba enam-vähem selgunud. Ta põhjused on kõigiti arusaadavad ning se­letatavad ja seeparast igasuguse huvita. Viim­seid avaldusi on olnud vähe ja needki suurema tähtsuseta. Niipalju kui on tähelpanna võimalik, osutub siin teatav vaimne pankrott. Lubaksime siin tuua ühe lühikese avalduse, selle märkusega, et seda mitte tarvis ei ole lugeda üldise, kõigi kohta käiva maksvusega, vaid ta on ainult teatava voolu ehk iseharu iseloomustavana arvamisena.

Meil kurdetakse muutuvuse vanadest kommetest lugupidamatuse üle. Alkoholi tar­vitamise juures olevat paha asi see, et teda mitte korralikult ja mõõdukalt ei tarvitata, tcuid eestlasele iseloomu poolest nii sügava põhjalikkusega ja sellest tulevatki see ebaesteetilisus joomingutel. Ja edasi sõna-sõnalt: „Aga tehkem nüüd veel mõni sarnane temp, siis nurisetakse ja ka konvent tõttab puistama. Aeg on muutunud, ja see atrofeerib tuju kõigeks. Kaebatakse, et raugaks saame nooruses juba, ei vallatata enam, vaid filosofeeritakse. Aga teiselt poolt ei tohi juua enam midagi, ei kõlba naisi püüda, ei kõlba värvides edvistada, ei olevat tähtis puhast kraed kanda!  Aga taevas, mis siis noortele inimestele lõbuks? Kas siis pandimän­gu perekonnas mängida, või ikka ainult vana­vara korjamas käia” – Kuidas need sõnad autori poolt mõeldud, on raske öelda, iga­tahes väga tõsisel toonil. Kuid mõte on sel­ge igale juba kommenteerimata. Üldiselt on olnud väliseid avaldusi vähe ja vaimsest liikuvusest ja elavusest suuremate probleemide vastu ei või vist küll juttugi olla. Seillest ei ole ju ka suurt asja, sest võib olla andeks antav, ning kui see on seni puudunud, siis olgu meil tegelemine niisuguste asjadega li­gema tuleviku kohustusena. Kui see on puu­dunud, siis tahame tuua siia parandust.

Eelpool tähendasime umbes need jooned, millised moodustavad meie arvates praegu vaimuelu põhihelid, mis peavad olema iga vaimse intelligendi toimimise aluseks. Need olid esiteks „ligemale elule” ja teiseks „vaim saagu isandaks”. Esimese võidetud ala on niivõrra kindlustatud, et ta tõhustavat mõju võib lugeda tõestatuks. Igal nähtusel on ainult niipalju väärtust, kuipalju kaasaaitavalt mõjub elu peale. See on ainult vana käsituse uuesti ellukutsumine, sest vahepeal oli see kadunud. Teine põhiheli võib nägida profaansena, ent kuipalju oleme selle vas­tu patustanud. Meie ülevaade ei oleks täie­lik enese ette, kui me siia veel ühe juurde ei lisaks ja see oleks: „tagasi enese juurde” – millest eelpool kõnelesime, mis aga jäi defineerimata. See puudutab meie olemuse hingelist vormi. Mis meile ammugi on hädasti tarviline olnud, see on hingeline painduvus. Millest meil puudus, see on vaimu ja hinge süntees. Meie ei tohi peatama jääda ainult teadmisele, õigusega kõneleb Herm. Keyserling, et meil on määratu palju igasuguseid il­mavaateid ja aru tegevuse saadustena ilma-kujundid. Ja on miljonid nende pooldajaid, ent küsida, kui palju on nende keskel neid, kes ilmavaate omandades oma elu sees­miselt ümber on kujundanud. Iseäranis sil­matorkavalt avaldub see meie ajal näiteks sotsialismi juures, või veel nõndanimetatud „usklikkude” juures. Millistest väiklastest ja eksitavaist omadustest ei suuda nad valla. Ning nende hingeline vorm vastab nende sotsiaalsele meelsusele hoopis vähemal mõõ­dul, kui, võib olla, nende vastaste oma. Või kas ei ole nende jüngrite keskel nendelt omaks võetud õpetuses propageeritava solidariteedi asemel leida kõige piiritumat eneselaiutust. – Tugeva hingelise tagapõhja omamine on lõppude lõpuks kõige tähtsam, ainult selle kaotamine ja uuestileidmine on­gi põhjuseks olnud ajaloos korduvate languse ja tõusu aegadele. Ja Hiina ja India kultuuri heaks omaduseks loetaksegi tema kindlat hin­gelist vormi.   Ei ole tarvis seda soovitada sealt omandada, kuid teatavat tõusu aega üle elades, esineb hingelisuse tagasitulek eris­tava tunnusena. Muidugi lasevad ülemal esi­tatud mõtted ennast nii üldiselt võetutena mitmet pidi interpreteerida, üksikasjadesse tungides on siin kergesti võimalik ka üks­meele leidmine.

Meil on viimasel ajal harjutud igasu­gust organisatsiooni hindama nende asjalik­kude eesmärkide järele, mis see enesele seab. Iseenesest on see arusaadav, ja nende põhimõtetega kokkukõlas. Kuid meie põhja­paneva töö igal alal alles käsil olles ei tea me veel praegusel momendil midagi öelda funktsioonide kohta, mis meie kaasaaitamist ja juhtimist nõuavad. Seni aga ei ole soovitav seada enesele väliseid sihte.

Fred.

II osa Kirjandus – kunst – teadusest nr. 8/1921