Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

 

  

1.

Kui mingil rahval millegi eest on eriti põhjust olla tänulik kirjale ja raamatule, siis küll oma ajaloo ja oma ajaloolise tead­vuse eest.

Kultuuri levitada saab veel võrdlemisi suurel määral ka suusõnaliselt, kultuuri säilitada, ta ajalugu mäletada mitmete põl­vede jooksul jaksab täpsamalt aga ainult püsivam aine kui üha muutuv elav inimaju. Rahvail, kel (või kellest) pole kirjandust, pole ka ajalugu.

Kirjamargi abil kasvab kivvi, pärgamendile, paberile ini­mese ürgtung: olla surematu. Kirja abil on tahtnud oma ruttu haihtuvast suurusest, võimust ja vaimust säilitada midagi nii kuningad kui preestrid, nii seaduseandjad kui luuletajad – maiseltki igaveseks eluks, „Aere perennius”.

Ja teiselt poolt: iga poeg, iga rahvas on tahtnud omada sel­liseid „igavesi” isi. Pärivusseadused on bioloogilisel alal ühed varasemaid, millest inimene on saanud teadlikuks: suurel isal peaks olema ka suur poeg, vähemalt dispositsionaalselt. Iga õige kuningas on tahtnud põlvneda kui mitte jumalaist, siis vä­hemalt heerosest, saja- või tuhandeaastasest sangarite, ü l i i n i meste soost. Ja veresuguluse, massilise sissetunde, kollek­tiivse ühistunde kaudu on tema suure mineviku ümber liibu­nud ka ta sõjasalga, killa, ta rahva ajalooline endamälestus ja suurustunne: tema isad on ka meie isad, tema suurus meie suurus. Või ka otsekoheselt: meie kõigi esiisa või isad on olnud suured, jumalad või jumala poolt väljavalitud, ergo: oleme seda ka meie – „jumala rahvas”. Meis (või hiljemini: meiski) on jumal, midagi, mida teistes pole, midagi, mis õigustab meie ole­masolu, pühitseb ja kohustab meie eneseteostust, annab meile elumõtte ja sihi.   Selle tunnetus ja meelestus on, mis annab rahvusele ühtlust ja jõudu, eriti raskeil kriisi- ja võitlusaegadel.

See võiks öelda muinsusromantiline messianistlik mõttekäik pole mitte ainult tavaline, vaid ka loogiline, ükskõik kas siis tarvitame mütoloogilist või bioloogilist terminoloogiat. Rahvas, kes mitte ei pea end jumalalasteks, kes ei t u n n e endas jumalat („tõugeeniust”), ei vääri üldse oma olemasolu.

Hetkelise ühishuviga tunneb end seotuks ka ükskõik milline mass, ainult teadvus aastasadade jooksul ühiselt läbi elatud püüdlustest ja vaevadest (koos keele ja veresuguluse teadvu­sega) loob selle saatusühtsuse tunde, selle parata­matu ja kohustusliku ühtekuuluvuse veendumuse, mida kokku nimetame teadlikuks rahvustundeks. Nagu mälu loob indiviidi, nii alles ajalooline mälu – rahvusindiviidi ühe rah­vuse „ärkamine”, ta teadlik sünd langeb seepärast ühte ta aja­loolise teadvuse sünniga.

Suusõnalise ajaloolise ühismälestusega, ajaloolise saagaga, mü üdiga algab ajalugu, ja fantaasia abil ilustatud, roman­tilise müüdi poole tendeerib ta esialgu ka kirjutatud kujul, eriti siis kui selle müüdi sünd ühtib kirjutajate rahvusteadvuse üldise ärkamisega. Ja et lähem minevik seda suurendust ena­masti küllalt ei võimalda, saab silmapaistval kombel kõigi rah­vusajalugude sünni puhul kauge, ebamääraste faktiliste andme­tega m u i n s u s, eelaeg, eelminevik suurema tähtsuse kui n. ö. lihtminevik. Alles selles kauges tõelises „Jumalate hämaruses” on kujutletav soovitud sugulusside heerosisade ja jumalate vahel, antakse Abrahami- ja Jakobitõotus, võitlevad koos jumalatega Trooja vallutajad ja teised pooljumalikud isad, kelledest maksab imetluseks ja eeskujuks jutustada „rahva” kangelas­eepostes. Sealt kaugest muinsusest on valinud oma tegelased „kunstsangareepostegi” loojad, alates Vergiliusega. Ja see muinsusromantiline erihuvi iseloomustab pea kõiki elava rahvusliku tendentsiga ajaloolasi ja ajalooluuletajaid ka uuemal ajal, kas vaatleme siis XVII ja XVIII sajandi Skandi­naavia autoreid a’la Rydbeckius, XVIII ja XIX sajandi Saksa Arminius-kultust või moodsa Hitleri rahvusluse huvi igasugu „Ur-Linda kroonika” taoliste pärimuste vastu. Mida viletsam olevik, sageli seda enam otsitakse endale julgustavat suurust hämarast minevikust.

Siingi on siis tegemist üleaegse, ikka jälle korduva nähtu­sega. Seda ei saa seletada ainult üksikisikute tujudega, ka mitte eri ajajärkude romantilise ilutsemissooviga üksi. „Romantiline” ajalookäsitlus on „moes” sagedasti küll just suurte reaktsioo­nide ajal, kus oleviku sumbunusele ja viletsusele otsitakse vastu­kaaluks kirevat elamusrikkust kauges muinsuses (nii osalt Püha Liiga aegses muinsusromantikas). Kuid samuti esineb teda ka just suurtel rahvuslikel tõusuaegadel, kus oleviku saavutustega äratatud rahvuslik suurustunne otsib endale kajastust ka mine­vikus (näit. Rootsi suurusajal, ka Saksas XVIII sajandil pärast Friedrich Suure sõdasid jne.). Eriti produktiivne on ta aga ras­keil rahvuslikel ärkamis- ja katsumisaegadel, kus ta soovprojitseeritud mineviku suured isad tõepoolest otsekui vaimude sõja­väe hulk julgustavalt ja ühendavalt kaasa aitab oleviku võitluspingutustele. Viimast laadi rahvusbioloogilise funktsiooniga on peamiselt olnud XIX saj. „ärkavate” väikerahvuste – ja ka meie muinsusromantika.

  

2.

Vähe on rahvaid, kellel oleks olnud ajalooliselt suuremaid vajadusi ja ka eeldusi romantiliseks muinsusekasustuseks kui Läänemere-äärseil väikerahvail. Sajand sajandi järele halli „lihtminevikku” – ei midagi silmapaistvat, ei midagi nii kõigile arusaadavalt rahva algupärasest jõust ja loomisvõimest kõnele­vat nagu näit. oma riik, aadel, haritlastik, silmapaistvad vägi­teod, majanduslik-tehniline ja vaimukultuuriline kõrgemus teis­test kultuurrahvaist – ei midagi. Ainult üks hall „mittesakste” mass, ükskõik kas omavahel kõnelev soome või eesti, läti või leedu keelt. Kui kellelgi oli põhjust rahvuslikuks alaväärsus­tundeks, siis siin, kui kuski asja oma soo tõupäraseski kultuurikõlvulisuses kahtlemiseks, siis siin. Ülakihi sajandite pikkune sugestioon otsekui raudne taevas madalal üle maa: oled loo­dud orjama.

Ja ometi, tegelikult: vähemalt kuski „enneminevikus” polii­tiline iseseisvus, omad sõjakäigud ja lahingud, tuntud väeju­hid või isegi kuningad, naabritega samatasemeline kultuur, kuni praeguseni säilinud väärtuslik rahvaluule, omapärane usund ja muu rahvakultuur, kõigest sellest rohkesti koguni dokumentaal­seid tõestusi naabrite kirjavaras, Läti Henriku jt. kroonikais, Skandinaavia saagades, Vene ajaraamatuis, rooma, bütsantsi, araabiagi teostes jm. Mis on loomulikum, kui et just see ajajärk ja need pärimused kõigi nende rahvaste juures said uuestisünni tähtsaimaiks vaimseiks kaastegureiks, tõelisiks jõudideedeks. Kui neist ainult saadi teadlikuks. Ja see on siinse muinsusromantika peateene.

Meil enamasti ei olda küllalt teadlik, kunas juba algas meie rahvuslik muinsusekäsitlus. Ühelt poolt liialdatakse ikka veel rahva suusõnaliselt säilinud mälestuste hulka ja täp­sust meie muistse iseseisvusaja kohta, kuigi nii mujal kui meilgi on peagu vastuvaieldamatult tõestunud, et suusõnalisel teel rahva mälu ei jaksa säilitada mingeid konkreetsemaid ajaloolisi tõsiasju kaugemalt, kui ühe või kõige rohkem kahe-kolme sajandi takka. Teiselt poolt arvatakse, nagu oleks kogu meie rahva „kuningapoja-päritolu” avastanud ja meile ka „ajaloo and­nud” ainult ja alles Kreutzwald (ja Faehlmann).

Unustatakse, et juba Schultz-Bertram oma kuulsas Kalevipoja kõnes a. 1839, kõneldes rahvale „eepose ja ajaloo” andmi­sest, millega rahvusteadvuse äratuseks „kõik” olevat võidetud, jätkas: „Teise [s. o. ajaloo] jaoks on materjale juba küllalt ole­mas.” Ja tõepoolest ulatub Muinas-Eesti meeldetuletus ja rahvussotsiaalne kasutus tagasi juba vähemalt XVIII saj. lõppu. Tõsi küll, selle sünd oli meil viibinud palju kauemini kui näit. Soomes, kus Rootsi suurusaja rahvuslikule eneseülistusele ja muinsuse idealiseerimisele vastukaaluks D. Juslenius juba 1800-ndate a.-te algul üsna paraadkujul püüdis kilbile tõsta ka soomlaste kuulsat päritolu ja muinassuurust. Meie võõrapärane intelligents tundis end ka Rootsi ajal ikka veel nii kolonistina (või muidu täitsa võõra ülakihina), et ta isegi lokaalpatriotismist aetuna ei püüdnud hinnata ka siinse pärisrahva muinsust. Ümberpööratult, kogu maa ajalugu pidi esile tõstma ainult „kultuurikandjate” vallutustöö tähtsust ja ühtlasi liialdama päris­rahva m e t s l u s e toonitamisega.

Kuid juba meie varasema valgustusaja inimesearmas­tus oli, mis ühe hoobiga ka meie muinsuse laskis paista sootu uues ja eredas valguses, et seda ühtlasi kohe ära kasutada rahva sotsiaalse seisundi parandamise propagandaks.

Viimase alustaja ning peaesindaja Baltikumis oli teatavasti Garlieb Merkel. Äratatud Locke’i, Pope’i, Rousseau’, Herder’i jt. inimesearmastusest ja primitiivoludegi vooruste mõist­misest, näib tema olnud esimene, kes (Liivimaa esiajas) avab ka meie muinsusest kõnelevad vanad kroonikad suure sümpaa­tiaga maa seni poolinimestena põlatud pärisrahvaste vastu. Nii jutustab ta edasi ka need (ja koguni eriti need) teated, mis kuju­tavad nende rahvaste minevikku ta heledamast küljest, nende muistsest jõust, kombeist, kultuurist – kõigest sellest, millest senised ajaloolased olevat tahtlikult vaikinud, sest et „igaühel neist oli peaasjalikult tegemist ainult tema rõhujate tegudega ja Saksa röövliriigi saatusega” (Vorrede). Nii äratatakse uuesti mälestusse soome soo ja eestlaste muistne iseseisvusaeg kogu oma suuruses, mis tal säilinud andmete põhjal üldse võimalik anda. Tacitus, Bremeni Aadam ja Saxo, Hiärn, Läti Henrik jt. astuvad ette tunnistajatena. Ja asitõendistena kõnelevad nii Thorer Hunt’i nähtud permlaste kuldne ja kalliskividega ehitud jumala­kuju kui ka eestlaste Varbola maalinn oma vägevate jäänustega, Rootsi pealinna, eestlaste hävitatud Sigtuna varemed jne. Skan­dinaavia sõjasangarid, kes ühtlasi olid ka „suurepärased luuleta­jad”, kuulsaim neist „sajakäeline Stärkoder”, kes ise enda tegu­dest järelpõlvele laulnud ja kes Saxo teate järgi olnud sündinud eestlane, „soomlaste Orpheus, Väinämöinen”, Taara austuse hiiemägi Virumaal, muud Läti Henriku teated ja Merkeli enda ku­jutlused – kõik liituvad ühiseks pildiks muinaseestlaste vahvu­sest ja kultuurist. Senised metslased on äkki muutunud otse kultuurrahvaks, kes lähedal kreeklastele „enne nende suuraega”, ning senised „kultuurikandjad” võõrad on äkki osutunud ise „röövliteks” ja „barbariteks”.

Kui kunagi, siis siin kõige ootamatumalt on kerjusele näidatud, et ta on kuningapoeg! Ja kuigi ehk seda veel polnud kuulamas ükski eestlane, kuulati seda hoolsamini pärast: kogu järgneva sajandi eestilik muinsuskäsitlus läheb Merkeli poolt alustatud suunas. H. Jannau laien­dab selle kuulsusrikka muinasilma kujutust. Faehlmann ja Kreutzwald ammutavad siit endile nii teadmisi kui usku. Jakob­son algatab sellega oma sütitustööd oma esimeses „isamaa kõnes”, Kuhlbars, Koidula, Reinwald jt. luulendavad edasi seda „Kungla” ideaalpilti, Bornhöhe, Saal jt. kannavad selle laiadesse massidesse. Merkeli kaudu hakkab Muinas-Eesti pärand viimaks ometi uuesti jõudma ta pärijate kätte – vähemalt jõuduandva mälestusena. Ja kui kellegi, siis Merkeli kaudu on voolanud Eestissegi ajajärgu rahvaarmastus kui ka rahvusearmastus, rahva­kultuuri austus, muinasaja heroiseerimine ja juba osalt muinasluulegi kasutamine selleks, ühe sõnaga – pea kõik need ten­dentsid, mis alles enam kui pool sajandit hiljemini viisid meie esiromantikale, ms. ka Kalevipoja sünnile.

Sest Merkel ei algata mitte üksnes eesti muinasaja suuruse meeldetuletamist, vaid algatab ka selle imestleva tundetooni, millega sellesse suhtus kogu järgneva sajandi eestlus, ja see oli tähtsaim.   Ossiani lauludest, Saksa bardide „hiieringist” jm. lähtunud minevikutunne kohastus nii Eestigi oludega.  Nii näit. kujutades eestlase mehisust, rahvuslikku uhkust, meelekindlust ja truudust, jätkab Merkel:

Niisama vankumatu truudusega peavad nad kinni oma usust, mui­naslugudest, vanust mälestusist ja pühist paikadest, mida õnnetute aasta­sadade laastav vool neile veel alles jätnud. Neile varemeile, nagu maha­jäetud pime Ossian oma kaljuseinale end toetades, kuulatavad nad kur­jade, kurbade aegade ja väiklaste inimeste keskelt üles õhukodade poole, kust neile lahkunud isade hääled tasa nagu tuule kohin kaugelt kõrvu sosistavad troosti nende viletsuses. Auväärt õigeusklikud isandad! ärge pange mulle pahaks, et ma seda nimetan kiiduvääriliseks, mida teie kõuesõnad ammust ajast on asjatult püüdnud hävitada. Kus teie näete jäledat kurivaimu, silman mina kaeblik-sõbralikku kaitsevaimu. Õnn sellele allarõhutud rahvale, kellel veel on rahvuslikke pühadusi ja õpetusi, mida ta võib austada ja mida ta tõesti veel austab! Ainult visa kinnipidamine isade kujutlusviisist – iga muu pärandusosa riisusite ju teie ja teie selt­simehed – ainult see oma arvamiste iseseisvus: see on see, mis alal hoi­dis selle vähese iseteadvuse, selle kahjuks nii vankuva iseseisvuse, mis üksi veel võib teha eestlast paremale saatusele kõlblikuks ja parema saatuse vääriliseks.

Järgneb filipika muinsust hävitada tahtvate kiriklaste vastu:

Ebausklik, kes on seda? Eks muidugi igaüks, kes ilma põhjus­teta, millega lepiks katsetav mõistus, peab tõeks seda, mis üldiste mõis­tete järgi võimatu. Dogmaatikud, ortodoksid! Kas kõlbab teil ma­nada ebausku? Teil, kes kõik ilma erandita olete petetud lollpead ehk silmakirjateenrid leivakannika pärast? – Oo, kui eestlased kord teie ebausku paremaks peavad sellest ebausust, mis nad pärisid oma isadelt: siis, siis on teie töö tehtud, nad teenivad peaaegu äragi olla orjad.

Veel pole lugu nii kaugel. Veel lehvivad nende seas muinasaja mälestused kõrvast kõrva ja valavad kahvatut, aga siiski kaunistavat nõidusläiget neile nii kurvile esemeile nende ümbruses. Nende mäles­tuste tõttu ümbritsetud romantilisist kujutlustest vaatab eestlane sele­tatud pilguga parema ilma poole ja vajub seejuures magusasse ümbrit­seva viletsuse unustusse. Nende mälestuste tõttu rändab ta ikka veel vaimude keskel, mis kerkivad tumedaist hiitest, veest, tulest isegi, ja haudadest, et olla tema viletsuse kaastundlikud tunnistajad ja tihtigi seda nägematult kergendada.

Ja muistsete pühapaikade austusest edasi:

Tarretunud õigeusk pahandab, et mäed, kivid, allikad end ei lase hävitada, aga maailmakodaniku õrnemalt tundvale südamele on need pai­gad auväärilised, pühad kui reliikviad, mis ahastavaile vaeslastele alal hoiavad hella isa mälestuse. Neid nähes mälestab eestlane üleva tun­dega, et ta on nende vabade meeste järeletulija, kes kord vapralt vastu panid samadele barbaritele, kelle jalge ees ta nüüd lamab, – tunneb seda kahekordse õnnejoovastusega, kui tal õnnestub hiilida peitu üksin­dusse ja isaisade tammepuude varjus teha sedasama, mis tema isaisad tegid kord sealsamas.

Eks ole, see ei kõla mitte üksnes nagu Faehlmann ja Kreutz­wald, see on vahest ägedamgi? See on tundmuslikum, pateetili­sem, lähem oma saksa ja inglise eelkäijaile, aga ühtlasi mõjuv tõsidusega, mis andis sellele muinsusleinale rahva tõeline saatus.

Aga mitte ainult Põhja „peremeesrahvaste” muinasaega tut­vustada ei tahtnud Merkel, vaid seda elustada ka ilukirjan­duslikult, jälgides siingi oma eelkäijaid Läänes. See sünnib ta muinasromaanis või õieti Ossiani-laadilises proosapoeemis Wannem Ymanta, eine lettische Sage. Kui vähekriitiline see muinsusluulend on, näitab juba seegi, et nii puhtalt liivipärane tiitel – heeros Ymanta on tehtud lätlaste juhiks, kui ka palju muid seiku. Aga mitte see pole tähtis, vaid teose ideoloogiline ja kir­janduslik laad. Oma rahvusliku muinsuspaatosega on viimane õige lähedal ühelt poolt Ossiani lauludele ja muile Lääne eeskujudele, teiselt poolt Kalevipojale.   Kuid sellest pikemalt mujal.

Ideoloogiliselt aga seegi teos on kõige otsemal kujul propa­gandistlik. Juba algul seisab koos pühendusega Aleksander I-le ka „leekiv soov”, et see kaotaks Liivimaa orjusikke, selle „türannivaimu häbimärgi”, mille „fanaatilised välismaa röövsalgad” rahvale peale surunud. Otsekui tõestusmaterjalina järgneb sellele kujutus Muinas-Liivi kultuuri kõrgusest. Ja isegi teose eepilises osas ilmuvad vahel (unenäos) näitelavale luukered, kes paluvad halastust – Aleksandrilt!

 

3.

Peatusime pikemalt Merkelil, sest tema osa meie muinsusromantika sünnis seni pea üldse pole valgustatud, ja teiseks seepärast, et tema juures kõige selgemini on väljendatud ka selle suuna sotsiaalne ja rahvuslik rakendus. Hiljemini, tsensoriväravate üha kitsenedes, võis viimastest kõnelda palju tagasihoid­likumalt ja kaudselt, eriti rahvale endale määratud töis. Kuid nende tegelik mõju oli ometi samasihiline ja veel palju suurem. Selle tähtsusest oleme küll vist juba kõik teadlikud.

Merkel andis siiski ju ainult alged, osutas allikad ja sihid, n. ö. raami; selle elava sisuga täitmine tuli alles aastakümned hiljemini, ja juba enamasti eestlasilt enestelt. Suurt sisulist lisa tähendas teatavasti Kr. J.Peterson’i tõlgitud „Soome mütoloogia”. Mitte ainult, et soome muinasusu tundmine tõepoolest aitas paremini kujutleda ka temaga sarnanevat eesti oma. Just sellest paigutisest sarnasusest järeldas (osalt õigusega) juba Peterson ja veel enam tema järglased, et eesti-soome muinasmaailm on õieti ühine, et Soome andmeist  iseendast võib oletada umbes samasuguste usundi- ja luulekujude kunagist tundmist ka Ees­tis. Ja sellel n. ö. ühissoomelisel hüpoteesil põhjenebki suurel määral see Faehlmanni kui ka Schultz-Bertrami ja Kreutzwaldi vabadus soome ja eesti ainete ühteliitmises, mille kohta nüüd kipume tarvitama „võltsimise” rasket sõna. Õigu­poolest on siin siis tegemist ainult natuke eksliku teadusliku alusega, mis tolle aja kohta arusaadav. Ja teiseks – luuletajaile ning filosoofidele omase loova ümbertõlgitsemisega, mis rahva­pärimustes antud dispositsioone süvendab ja välja arendab. Muidugi toodi sellega sisse ka rohkesti subjektiivseid elemente. Kuid see eksimus meie (ja osalt ka möödunud) aja teadus­likkuse nõude vastu ei suuda kaugeltki tühistada nii saadud tagajärgede rahvuslikke, kultuuriloolisi ning, lõp­peks, esteetilisigi väärtusi. Meie aja kriitikuile aga ikka nagu paistaks silma ainult ja eriti see eksimus, mitte aga selle positiivne tähendus.

Teaduslik, s. o. passivistlikult vaatlev arutlus võib sageli loiustada meie elu- ja rahvustunnet, nii et mitte küllalt ei nähta, kuivõrd nende kahe-kolme mehe töö siiski on elustanud ja õieti kasutanud seda Muinas-Eesti pärandit, mis tol kriitili­sel ajal osutus meie ainsaks ajalooliseks võitlusabinõuks, et tões­tada eestlasegi eluõigust ja kultuurikõlvulisust. Teadusliku rahvaehtsuse nõudega harjunud, ei tule meile meeldegi arves­tada, kui palju need mehed oleksid eesti rahvale andnud vä­hem, kui nad oleksid kogunud ja avaldanud ainult täpseid rah­vapärimusi – kas või foneetilises transkriptsioonis! Nüüd on meil igast tähtsamast laulu- ja proosatraditsioonist kümneid, kui mitte sadu ja tuhandeid teisendeid, nii et neid keegi ei jaksa läbigi lugeda. Kuid ükski neist, võib-olla aga ka mitte kõik kokku ei oma sellist äratavat ja julgustavat mõju, nagu oli neil muinsusromantikute uusloominguil meie rahvuslikusse uuestisünnisse.

Palju rohkem on kahetsetav, et nad seejuures veel e n a m ei osanud näha meie rahvaluule tõelisigi kaunidusi, veel enam ei osanud rahva dispositsioone edasi arendada – millises tahes „võltsingus”, kui see ainult oleks olnud kunstiliselt väärtuslik! Kuid võib-olla siis poleks neil olnud seda rahvaehtsuse ausära ja mõju. Ja peame ometi hindama, et ka „Koit ja Hämarik”, „Loomine”, „Vanemuise lahkumine” jne. on hingestatud nii kõr­gelennuliseks luuleks, nagu meil neid rahvapäraseist aineist hil­jeminigi on loodud mitte just väga rohkesti. Ning olgu Kalevipojal nii mitu-setu puudust kui tal ongi, ta oli ja on ometi kümme korda mõjukam ja väärtuslikum kui need juhusliku vor­miga, katkendlikud või puht informeerivad seletussaagad jt. rahvaained, mis olid ta aluseks. Mis rahvasuus oli ainult dispositsionaalselt, see on siin ometi välja arendatud täie selgusega: kadunud Muinas-Eesti sümbolkuju, teoorjade mälus teomehelise välimuse ning tegumoe omanud, kuid ometi kuningas, ise­seisva talupojarahva tüüpiline esindaja, tugev, vabaduse­armastaja, vapper ja ausameelne. Ning just sellisena ta ongi mõjunud ärkavasse talupojarahvasse ja tema juhtidesse.

Igal juhul on vale üks seisukoht, mille kord leiutas ühe­külgselt estetistlik arvustus ja mida nüüdki veel uued kirjandus­lood takkajärgi korrutavad: nagu poleks Kreutzwald suut­nud oma Kalevipojast teha „ideaalset rahvuskangelast”! Tar­vitseb ainult vähegi ligemalt tutvuda eeposega ja ta saamislooga, et näha: ta pole seda tahtnudki teha! Ta ei tohtinud seda teha, sest kogu ta arvustus ja ümbrus nõudsid temalt rah­vapärast eepost; päris vabalt kujundatud tööl poleks olnud pooltki seda rahvuslikku ega ajaloolist mõju, mis oli praegusel. Ja niipalju maitset oli Kreutzwaldil ometi, et ta nende rahva­päraselt robustide jõuvägilase joontega ei liitnud mingi lakee­ritud „ideaalsangari” suurepärasust. Just ümberpööratult, ta hilisem ümbertöötus on kõik juhitud sellele, kuidas oma hiigla-poega teha ka vaimult rahvalikumaks, pikaldaselt mõtlevaks ja looduslapsena kire- ning meeleolu inimeseks. Tõsi küll, sellega tuleb temasse paiguti väiksemaid sisevastuolusid, kuid peajoon­tes ometi ka tüsedamat elu, millist ta vajas kogu „veel lapse­põlves elava” rahva võrdkujuna.

Ning just nii maalähedasena sobis ta ühtlasi ka tolle uuesti ärkava teorahva enda esindajaks – kuid nüüd juba ümberpööra­tud arengujärjekorras: mitte kui teomehestunud kuningas, vaid kui teomees, kes uuesti võitleb endale kätte kuningluse ja ise­seisvuse. Nii on Kalevipoeg kogu aja olnud oma ideoloogiliselt iseloomult õieti tulevikku projitseeritud vahest rohkemgi kui minevikku. Ja on väga iseloomulik eksimus, et tuntud lauset „Kaugelt näen kodu kasvamas” juba ammu on hakatud mõistma mineviku asemel tulevast uut Kalevite kodu tähendavana. Kui ehast kõneldi, tunti koitu – kuni tuligi koit.

On muidugi liialdus öelda, et ainult Kalevipoeg oleks „eesti rahva loonud” seni nimetu „maarahva” hõimudest – see protsess kujunes muidugi saja teisegi teguri tõukel. Kuid iga­tahes täitsa samasugune liialdus on arvata, nagu oleks Kalevi­poeg olnud ainult juhuslik vahutükike muude majandussotsiaal­sete jõudude tõmbel voolaval arengujõel. Isegi lipp tegelikult mõjub hulljulges rünnakus teinekord enam kui pool rügementi, sest et ta ka poole harvemaile meestele annab kahekordse hoo ja endakindluse. Kõnelemata siis sellisest ideejõust, mis andis kogu see uuestielustatud Muinas-Eesti oma jumalate ja vägilastega. Sellest peale kogu see muinasmalev marssis poegade kõr­val ja julgustas neidki nende ülejõulises ründluses. Pandagu tähele muinsusromantika osa kas või ainult Jakobsoni töis, esi­meses isamaa-kõnes, Väikeses Geografías jm., Reinwaldi Kalevipoja brošüüris, Hurda Vana Kandle sissejuhatuses jm., – Kun­ded, Veske, Bergmanni, R. Kallas’e, Reiman’i jt. töis ning sõnavõttudes. Kõnelemata sest inspireerivast mõjust, mis tal oli kogu selle poolesajandi lüürikasse ja hiljemini ka jutukirjandusse. See on, mida peame arvestama Kp-ja tähendust uurides, mitte ta ainete edasiarendusi, mis on vähesed, või ta stiili mõju, mis on kahtlase väärtusega.

Mitte asjata ei kustutanud klassivõitluse alusel töötav tsen­sor juba alguses (1853) Kalevipojast kõik sõnadki tolle muistse vabaduse kohta: talupoeg, hull, hakkaks ju seda kunagist „õnne” ja „ilu” tagasi nõudma ka nüüd! Hiljemini lepiti nende sõnadega küll lootuses, et teos on määratud intelligentsile ja et talupoeg sest rahvusasjast üldse aru ei saa!. Kuid eksitigi. Mitte asjata ei hoiatanud ka Kreutzwald ise, teatavasti rahvuslikult mitte just radikaal, Kalevipoja rahvaväljaande eessõnas otse pastorlikult: „Seepärast oleks suur rumalus, kui kedagi [= keegi] pime­dat ebausu aega täna pääval ülemaks tahaks kiita, kui seda, mis tal praegu käes on”. See ei takistanud ometi varsti Kuhlbarsi laulmast just „Kungla rahvast” kuldsel ajal ja „mäelt vaatavaist” kuninglikest vanemaist –

    peas neil paistvad pärli kroonid,

    võidu laulud kõigil suus.

Kuigi see ülalt vaatavate vaimude pilt põlvnes õieti Ossianist ja „kuldsed kandled palmipuus” võib-olla juutidelt Paabeli vangipõlves – kajastas see ometi ühtlasi ka seda ürgjõulist ajaloo mütiseerimise tarvet, mida tundis see vangisvaevlev Ossiani rahvas. See oli kui joovutav vein, mis küll mõne  pühapäeva-rahvuslase  (enamasti hiljemini)  ajas lihtsalt „pummeldama”, kuid tolle aja võitlushoos mõjus ometi kõige­pealt ergutavalt ja julgustavalt. Endasugestiooniks, et see eesti „mehemeel” polnud „v e e l” surnud, aitas ju määratumalt kaasa, et teda vähemalt kord oli nii palju, ja et meie tammikuis „ennemuistsete tuulte” „kange hääl” nüüdki veel kestab.

Kui kunagi meie kirjanduses on olnud „elulähedast” kirjan­dust selle sõna funktsionaalses, elu ja kultuuri teeni­mise tähenduses, siis oli seda küll ka see muinsusromantika, kuigi ta näiliselt nii „elukauge”. Elu on aga kõigepealt siiski ju tundelis-tahteline kompleks ja sellele kõige lähem see luule, mis suudab rahuldada selle tarbeid. Ning mis puutub rah­vuslikku ja sotsiaalsesse võitlusse, siis olid sealgi tähtsaimad ja vajalisimad just teadvus, tahe ja julgus, ning parim ja eluvajalisim luule see, mis levitas ja sütitas neid.

Muinsusromantika, nii mõnelgi maal ja ajal vaid masside uinutusvahend ja oopium, oli tol ajastul tõesti meie mõjukamaid vaimseid relvi rahvussotsiaalses vabastusvõitluses.

   

4.

Rahvaste arengus näivad vahelduvat ja korduvat romantili­sed, s. o. sissepoole, minevikku, sügavusse, vertikaalselt orienteeritud ajajärgud, ja realistlikud, s. o. väljapoole, olevikku, välispidisele ümbrusele, horisontaalselt sihitletud ajas­tud. Mõlemate juhiks on püüd pääseda kontakti üleisikuliste suurustega, kes jõustaksid ja vaimustaksid, kelle tahte ja töö jät­kamine või kaasategemine annaks väikesilegi üksikpingutustele resonantsi ja nõrkadelegi üksikisikuile üle nende enda elu kest­vat elumõtet. „Vertikaalseil” ehk romantilisil ajastuil on selleks kontaktiandjaks „isad” ja nende „igavene” tahe, kestvas põlvede vahelduses püsinud idealiteedid, jumal, õigus ja headus, „isade usk”, mis tuleb teostada omas elus ja anda edasi poegadele. „Horisontaalseil” ehk realistlikel ajastuil astub selle jumala asemele üksiku elu pühitsejaks ühiskond oma oleviku nõuetega, sihiks peamiselt otseväärtusliku „maise” hüveolu, sageli ka ainult hetkenaudingu võimaldus, kuigi mitte ainult endale, vaid „võimalikult paljudele”, mõeldud peamiselt ruumis, kas või üle­maailmselt.

„Vertikaalsed” ajastud ja mõttesuunad on oma iseloomult usundlikud, „idealistlikud”, ja rahvuslikud, horisontaalsed ajas­tud aga enamasti positivistlikud, otsemalt sotsiaalsed ja kosmo­poliitsed.

Mõlemal on oma suured kultuurbioloogilised ülesanded ja loovad funktsioonid, mõlemal ka oma nõrkused ja kidunemisvõimalused. Tervikkultuur peab olema niihästi kollektiivne kui ka kestev, s. o. igavene võimalikult laias ulatuses. Spetsialiseeru­des kas ajalise või ruumilise „jumala” ja kontakti väärtustele, ollakse hädaohus unustama teist poolt.

„Vertikaalsete, romantiliste, idealistlikkude” ajastute tava­lisim viga on unustada välistegelikkus, hakata kõnelema „igavestest väärtustest” ka väljaspool tegelikkust, väljaspool inim­sugu, üldse väljaspool nende väärtuste realiseerimist. „Realistlikkude” mõttevoolude degeneratsioon algab nende „igaveste väärtuste” objektiivsuse eitusega väljaspool üksikisikut. On hävitavamaid hedonistlikke valeõpetusi, et (üksik-) inimene on kõigi asjade mõõt, on aga saatuslikumaid eksitusi otsida seda mõõtu ka väljastpoolt inimkonda (ühiskonda) ja selle kestvaid elu- ja kasvuvajadusi. Siis muutub „hingeõndsus” (mis on reaalse „elujumala” tahte tegeliku täitmise tasu) ja selle taotlus müstilis-passiivseks „taevaskäimise” igatsuseks, subjektivistlikuks hetkenaudinguks. Ja romantiline idealiteeditaotlus ainult „romantiliseks ilutsemiseks” fantaasias ja fraasides. Nii umbes kujunes see XIX sajandi lõpukümnetes ka meie intelligentsi ja kirjanduse rahvusromantikaga.

Rahvusromantiline ideoloogia oli iseendast juba süntees kristliku igavikutaotluse ja reaalteadustega põhjendatud valgustusaegse sotsiaalutilitarismi vahel. Ta sündis Lääne-Euroopa suurest „romantilisest” kultuurikriisist XVIII sajandi lõpul ja XlX-nda algul, kus „kosmopoliitne” utilitarism oli tegelikult viinud juba äärmise hedonismi, egotismi ja anarhiani, vararomantiline klammerdus endise katoliikliku igavikumõtte külge osutus aga pikapeale võimatuks.

Metafüüsilise ja tõestamatu kristliku Jumala, ebamäärase ja seetõttu vähekohustava Inimsuse asemel leiti uus sünteesjumal Rahvusest, kelle pärimuslikud vormid konkreetseina võimalda­sid üleisikulist laiumist nii minevikus ja tulevikus kui ka olevi­kus, kelle käsud olid selged ja võrdlemisi selgelt põhjendatud. Peamiselt selle „rahvusjumala” juhtimisel arenes Lääne-Euroopa XIX sajandi esimese poole loovkultuur, kaldudes siis aga uuesti enam kosmopoliitse utilitarismi poole sajandi teisel poolel ja XX saj. algul. Maailmasõda, majanduskriis ja fašistlik liiku­mine on selle arengu uuesti pannud kulgema tagurpidi. Ja nüüd oleme mitmes suhtes jälle tagasi jõudnud Püha Luga aja oludesse, kui mitte keskaega, igatahes romantilisse, „vertikaalkontaktiga” ajastusse.

Endise rahvusromantika viis kidunemisele peamiselt ta „horisontaalse orientatsiooni” nõrkus, ta (loodus-) teadusliku elu­tundmise ja konkreetse sotsiaalprogrammi puudulikkus. „Rahvus” suudab uueaegset kultuuritahet („jumalatarvet”) rahuldada ainult siis, kui 1) teda ei asetata liiga teravasse vastuollu üldinimsuse resp. kristluse nõuetega (šovinism), ja 2) kui tema ideaalid tõesti seotakse kogu rahva eduga, s. o. sotsiaalsu­sega või sotsialismiga. Eriti viimast ei suutnud ega tahtnudki teha sotsiaalselt eesõigustatute ja seetõttu ühiskondlikult konser­vatiivsete kihtide rahvuslus ja kutsus nii iseendast välja reaktsi­ooni, eriti rahva teiste kihtide esindajate juures. Ja seal, varsti arenedes teise äärmuseni, peeti tarvilikuks üle parda heita kogu varem rahvuslik elukäsitus.

Nii sündis see Lääne-Euroopas ja peajoontes umb. samuti viimaks ka Eestis, kuigi meil olud ja vahekorrad olid mitmeti teissugused. Iseloomustab ju meiegi rahvus- (ja siis ka muinsus-) romantika allakäiku, et teda esindavad kihid ja isikud muutuvad alalhoidlikeks nii sotsiaalselt (jõukam linnakodanlus) kui ka vaimselt (vrd. pastorite suur enamik meie „viimsete muinsusromantikute” hulgas!). Mis kord oli kogu rahva ühis­kondlikkude nõuete ajalooline põhjendussümbol, sellest jääb järele ainult „Martin Lipu mulin, muistne eesti vöökiri”.

Õnnetul viisil näikse see langevat ühte aga ka selle mõtte­suuna puhtisikulise koosseisu keskpärasusega, vähemalt mis puu­tub ideoloogiliselt ja esteetiliselt loovasse alasse. Sotsiaalselt oli ju meie sajandivahetuseaegne noor kodanlus ise veel küllat survealune ja siis revolutsiooniline, veel tugevasti seotud maa (jõuka­ma) talunikukihiga jne., nii et ta küllalt oleks võinud arendada sügavamat ja sotsiaalsemat rahvusideoloogiat, mis oleks jaksanud uut sisu anda ka rahvuslikule muinsusromantikale kunstide alal. Soomes näit. oli 1880-ndate aastate naturalistliku ühiskonnakrii­tika   valitsus   kirjanduses   üsna   episoodiline,   millele   juba 1890-ndate a-te algul järgnes uus sotsiaalselt ja teaduslikult sü­vendatud rahvusromantika ajastu   väga  loomisjõuliste Noor-Soome kirjanikkudega nagu Aho, Eino Leino, S. Ivalo jt. ees­otsas. Selle tagajärg oli mitte ainult ideoloogiliselt ühtlase ja tugeva rahvusliku intelligentsipõlve kujunemine, vaid ka rikka­lik kogu rahvusliku muinsuse elustusi kõigil kunstialadel. Eriti selle suure ajajärgu (umb. 1890-1910) teenus on, et veel praeguseski Soomes kontaktitunne minevikuga on palju elavam ja kultuursem, kogu uueaegnegi kultuurilooming n. ö. traditsiooni­päraselt palju rahvuslikum ja siis ühtlasi rahvalähedam (kuigi siin viimasel ajal juba ei puudu tardumistunnused).

Meie esimene muinsusromantika kõrgaeg möödunud sajandi keskel täitis oma ühiskondliku kohuse, andis selle, mis too­kordsete siinsete vahenditega võis anda (Kalevipoja aineist teist Kalevala taolist asja teha oleks ju olnud absoluutne võima­tus). Mis aga puutub soome muinsusromantika teise õitseaega, siis jäi selle vaste meil peaaegu üldse tulemata, sest vaevalt võime seks nimetada meie „Väike-Maarja Parnassi” jt. järelromantikute rohkeid katseid sel alal.

     

5.

Siiski ei puudu teatava muinsusromantika teine, uusroman­tiline järk ka meil, kuigi see tuli palju hiljemini. Noor-Soomega võrreldes ligi 20 aastat hiljaks jäänud Noor-Eesti sünnib veel traditsionaalse „Vanemuise kandle” ja teiste paljulubava sün­teesi tähiste all (vrd. Elu tule mitmed laulud, F. Tuglase „Ju­malate saar” jt.). Näib, nagu noorsoomlaste õpilasist kujuneks viimaks meilgi uue kultuurrahvusluse liikumine, mis uuendaks vanade käes verevaeseks jäänud sidet „rahvuse” ja „rahva” vahel kui ka kontakti esiisade elutahte ja loominguga.

Suuremas ulatuses jääb see küll tulemata. Liiga tormiline on kauaviibinud kriitika, liiga kõdunenud pool sajandit uuenda­mata seisnud „vanemuislikud” positsioonid – ühinemise ja uuestiloomingu asemel ähvardab uus aeg kõik endise ära püh­kida üldse, alustada kõik uuesti vundamendist peale. Sajandi teine aastakümme tähendab selle voolu võidukäiku – selgelt n. ö. „horisontaalses” tundesuunas, kuni see paiguti ka siin viib teatava subjektivistliku nihilismini.

Teise ja kolmanda kümnendi vahetusel on nii jõutud mitte ainult „euroopalise kunstitasemeni”, vaid mõnede juures ka pea täielise kontaktikaotuseni üleisikulisega, mitte ainult rahvusliku traditsiooniga, vaid üldse üleisikuliste väärtustega, avaliku sõ­jani nii kodanliku seltskonnaga kui ka marksistliku proletariaa­diga, lõppeks ka üksteisega ja – iseendaga.

Kuid selle arengusuuna kõrval ei puudunud sünteetilisem reformitaotlus, mil tunduvad teened ka meie muinsuse elustuse alal. F. Tuglase poolt toonitatakse „saksaliselt” patriootilise rahvusromantika asemel tõupärase kunsti vajadust, maini­des eeskujuks Kalevalat ja rahvaluulet. Ja selles suunas on taot­lused eriti 1910. a. järel õige intensiivsed. Kõnelemata mitme vanema kirjaniku töist sel alal (A. Haava Põhjamaa lapsed, Kitzbergi Libahunt, F. Karlsoni Kalevipoeg ja Sarvik, J. Lõo Näge­mised jt.), ka nooreestlasist on näit. V. Ridalal olnud otse rah­vusromantiliselt elav minevikuhuvi. Selle tulemuseks luule alal on senisest sootu tõepärasemad, rahva- ja vormiehtsamad muinaspoeemid (Merineitsit) ja ballaadid. „Merikuningates” vilk­satab seejuures ka veel muinsuse heroiseerimise tunnet, muidu on see minevikunägemus enamasti õige parnaslikult jahe, ehk natuke tardunudki. Eht muinsusromantiliselt, kuid juba subjektiiv-estetistliku elamuskultusega elustatakse Tuglase „Maailma lõpu” ja A. Tassa mõne novelli muinsusekujutused. Juba enam Vana- kui Muinas-Eesti iknapiirist võetud, kuid seda ela­vamalt uuesti loodud on Suitsu Lapse sünd ja mõned tundelaulud.

Kõik see nooreestlaste looming pole ju vist taotlenudki muid sihte peale puhtesteetilise elamusvärskuse ja ainulaadsuse. Kuid sellest hoolimata seob aine ja paiguti ka pärimuslik stiil sellega ilmsed rahvuslikud lisaväärtused, mis teevad need teosed kodu­semaks ja huvitavamaks muist ning ühtlasi aitavad elustada nüü­disaja kriitilisele maitsele vastavat ajaloolist teadvust. Sündi­nud küll enam isiku- kui rahvusromantilisest minevikusuhtest, kergendavad nad ometi ka kontakti meie esivanemate hingega.

Pärast pikemat vaheaega ja mitmeid metamorfoose puhtsubjektivistliku ja ainult olevikku sihitud sotsiaalorientatsiooni kaudu on käesoleval kümnendil uuesti jõutud meie kaugema mineviku käsitluseni, mida selle rahvusliku seisukoha ja soojalt tundetoonilise suhtumise tõttu peaaegu võiks nimetada rahvus­romantiliseks; nii Adsoni Toomapäev jt., mõni Hindrey novell, Metsanurga Ümera jõel, kõnelemata soomlaste Karma Lembitust, A. Kalda paljudest töist, Ridala ja Underi rohkeist ballaadidest. Kuid selle suuna peapüüdeks on ometi mitte niivõrd muinsuse idealiseerimine (ei esteetilises ega rahvuslikus suhtes) kui aja­loolise tõe kujutamine, ja seepärast on talle lähem juba mingi sünteetilise ehk positiivse muinsusrealismi nimetus. Uut tõelist rahvuslikku muinsusromantikat selle kriitikatu idealiseerimispüüetega võime leida vahest ainult taarausuliste juures. Kuid see pole esialgu vist veel suuremat viljastanud meie luule­loomingut.

Ning lõppeks: milleks oleks nüüd enam vaja mingit era­kordset muinsuseheroiseerimist? Meie ei usuks ju niikuinii enam oma põlvnemist pooljumalaist – et eestlane aga on kultuurikõlvuline ja samaväärne teiste rahvastega, seda tõestab sada korda kindlamini meie nii tormiline uuestisünd vähem kui sa­jandi jooksul. Hitleri fanaatilised tõuteoreetikud võivad ju meist kui „finno-asiaatidest” olla nüüdki teissugusel arva­misel, kuid neid ei tarvitse võtta tõsiselt, ega muudaks nende arvamist ka mingi meie endi muinsuseülistus. Või mida õieti tõestaks kas või see, et oleme vägagi „suurest soost”, sugulased sumer-akkadlastega või mõne India igivana kultuurrahvaga? Sellest järelduks ainult, et oleme tõuliselt siis nähtavasti ikkagi alaväärtuslikud suure soo bastardid, kes n i i hiilgavast minevi­kust lasksid end tagasi suruda nii tähtsusetule seisukohale ja end seal hoida aastatuhandeid… Vähemal määral võib seda öelda ka XII-XIII sajandi liigse heroiseerimise kohta. Üldse tundub selline eneseupitamine iga tõsise rahvusloomusega eest­lasele praegu juba tarbetu ja lihtsalt kergatslik.

Kuid kriitiline ajalooliste tõsiasjade piiridesse jäämine ei tee meiegi ajal kaugeltki võimatuks mitte ainult elavat muinsuseharrastust, vaid ka selles tõeliselt leiduvate posi­tiivsete väärtuste selgesuunalist esiletõstu, kõigi muinasdispositsioonide kasutamist loomingus ning rahvuslik-sotsiaalses kasvatustöös.

Kõige tähtsam olevikuväärtus, mis me minevikust võime saada, on ju siiski vaid tahte ühtluse ja pärivusliku elujõu tunne: tunne, et igaüks meist jätkab üht ja sama lõpmatut elu­hoogu, millest kantud esiisad oluliselt ihkasid sama mis meie, kellega me siis oleme üks nii füüsiliselt kui hingeliselt, kes ei surnud välja ega jäänud lõplikult alla ka suurimaile raskustele, kelle tahe elab ka meis, kes tahab ja suudab elada igavesti, kelle tahte vastu me siis ei tohi saada äraandjaiks, vaid kelle jät­kamine veel jõurikkama ja intensiivsema elu poole annab meile ka isiklikult suurima rahulduse ja õnne. Kui selle ühtekuulu­vustunde tähtsus, üleisikulist jõuühtlust ja igavikku andev õnnestavus on tõesti selge minevikuainet käsitlevale kirjanikule, kunstnikule, ajaloolasele või esseistile, siis leiab ta iseendast õige suhte ka oma karmilt tõetruus faktidekäsitluses.

Ja siis leiab ta kõige tõenäosemalt ka selle „Jumaliku sä­deme”, selle puhtindividuaalse, loova jõu- ja andeelemendi, mis ei puudu üheski isikus ja veel vähem üheski rahvas, ja mille väljaarendus kõige enam õigustab selle rahvuse olemasolu, tehes temagi ajaloo nagu mingi jumaluse imelise eneseteostuse müü­diks.

F. Kuhlbars’i Vastse laulo ja kannel kaas (1863). (Suurus 1:1.)

   

L. Koidula Emmajöe Öpik’u kaas (1866). (Suurus 1:1.)

    

Ainult seesuguselt „romantiline”, s. o. tundelis-voluntaarne element on, mida ootame muinsuse kunstiliselt taaselustuselt. Kõiges muus vajame (muidugi peale puhtkunstiliste nõuete täit­mise) ainult võimalikult tõepärast, jah, otse teaduslikku muistse olustiku, muistse psüühi ning kõige selle arengu kujutust ja ana­lüüsi. Sest selle harrastuse peasiht on õppida niihästi mineviku voorustest kui ka tema puudustest ja kõike seda rakendada oma oleviku ja tuleviku tööks. Minevikuromantika on hädaaegade ilu ja – raukade lohutus. Noorele rahvale sobib pühapäevikski pigemini juba tuleviku romantikat ja – romantiliselt tun­depärane kaasaelamine oleviku suurtöödele (vrd. praegune Vene!).

Ainult nii hoiame ära aegade tuleku, kus välissurve või ümbruse sotsiaalne viletsus ja vaimne sumbunus sunniksid meid ainult ilutsevasse muinsusromantikasse  põgenema.

A. Annist

Koguteosest Raamatu osa Eesti arengus