Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Aastakümnete kestel detailidesse süvenedes olime jõudnud nii kaugele, et meile oluliste probleemidena on võidud esitada kas või seda, kus peavad esinema riimis lahkukõlavad häälikud, kas sõna alul, keskel või koguni lõpus. Mõne tähtsusetu kirjaniku veel tähtsuse­tuma teose algallika selgitamine polnud enam mõne jõude asjaarmas­taja mõistlik ajaviide, vaid seegi oli meile üldise tähendusega pro­bleem. Peab pidama täiesti loomulikuks, kui viimasel ajal reaktsioo­nina sellele on kaldutud jällegi huvi tundma kõike tervikuks ühenda­tavate seoste vastu. Kui pisiasjade vaikelu vaatlemise asemel igatse­takse kõike juhtiva seadusepärasuse väljaselgitamise järele, kui tahe­takse toetuda mingile üldideele, mis inimesele tagasi annaks mitme­kesisuse kirevuses kaotatud stabiliteedi.

Aga kui me mõistamegi tungi stabiliteedi järele, kindla aluse jä­rele vaimlises elus, mille moodustaks mingi kõigi poolt tunnustatav ja püsiv üldidee – ei saa me seda tungi ometi veel rahuldada, kuna meil säärane idee lihtsalt puudub. Kirjanduse eri arenguastmeis võib olla mingi üldidee küll konstateeritav, ja meilgi, mida kaugemale minevikku, seda kergem on kirjandust viia ühe nimetaja alla. Kuni läi­nud sajandi alguseni domineeris kiriklik tendents, siis järgnes rahvavalgustuslik, ärkamisajal rahvuspoliitiline, vanema realismi ajastul sotsiaaleetiline, isegi „Noor-Eesti” ajajärgu toodangust võib tugeva skematiseerimistahte puhul välja koorida kirjanduspedagoogilist sihti. Selline toiming on aga üha raskemini teostatav ja vägivaldsem täna­päevale lähenedes ning ligema mineviku kirjandust ilmsesti ei saagi enam mõõta ühestainsast ideelisest vaatevinklist. Isegi kirjandusli­kud rühmitised pole suutnud suruda kõiki oma liikmeid ühe mütsi alla ja vastupidises suunas pisut liialdades võiks öelda koguni, et peaaegu iga meie kirjanik viimase paarikümne aasta jooksul on esinda­nud eri maailmavaadet. Nii palju kui kirjanikke, sama palju siis ka vastuseid kirjanduse olemuse ja sihtide kohta.

Ses suhtes pole olukord põhiliselt erinev ka mujal, ja mingi üld­maksev ning kõike juhtiv idee esineb ainult neis kultuurimais, kus see on saavutatud sundustega, nagu Itaalias ja nüüd ka Saksamaal. Või ka nagu Venes, kus kirjandus ühtlaselt kõigile peab olema dialektilis-materialistlikuks tunnetuseks elust ja inimesest tema klassi praktikas, kus kirjandus sunnitud on olema vahendiks sotsialistlikus maailma ümberehituses. Aga nagu näeme Nõukogude-Vene kirjanduslikust ühtlusideest, pole sellelegi omane igavikupitser. Sest kui sotsialist­lik ümberehitus on jõudnud lõpule, on hoobilt vananenud ka see üld­idee.

Viimasel ajal on siiski ka meil kergitatud üles idee, mille nimel taotletakse tasalülitada kogu meie kirjanduslikku elu. Kõne on rah­vuslikust ideest meie kirjanduses, millest lähtudes on võetud kordu­valt sõna lähemas minevikus ja kõige viimasemail päevil üritatud sel alusel asutada isegi uut kirjanduslikku liitu. Oleme jõudnud nähta­vasti sellisesse kirjandust ja üksteist vähemõistvasse aega, et eriliselt peab rõhutama: rahvuslikkuse nõuetega lähenemine meie praegusele kirjandusele, ilma et seejuures antaks lähemaid sel­gitusi, milles ja kuidas rahvuslikkus senini pole avaldunud ja nüüd peaks ilmnema, tähendab kas suurt kirjanduslikku harimatust või siis jämedat demagoogiat! On ainult kaks võimalust selle nõude sisu tõlgitsemisel: emba-kumba, kas tahe­takse rakendada kirjandus rahvuspoliitika teenistusse, teha kirjan­dusest rahvuslikku propagandavahendit või siis süvendada ja edasi arendada kirjanduses rahvuslikku omapära.

Mis puutub esimesse seletusvõimalusse, siis peaks selge olema ka üsna primitiivsele arule, et riigis, kus on ainult 12,3% vähemus­rahvusi, valitseval rahval ja selle valitsusel peaks olema niikuinii küllaldaselt vahendeid enese maksmapanekuks, ilma et tal vaja oleks suruda kirjandusele kaela ülesandeid, millest see ammu on kasvanud üle. Lisaks kõigile pahedele, mis see endaga kaasa tooks, poleks üldse enam mõeldavgi, et sel kombel koduste tööde rakkesse painutatud kir­jandus mingil määral veel huvi võiks äratada väljaspool kodumaad. Lõplikult vette kukkunud oleks igatahes sel juhul kauaaegne igatsus jõuda kord meie kirjanduse ekspordini ja äratada sellega lugupida­mist meie kultuuri vastu, mis kaudselt ühtlasi oleks teataval kombel meie poliitilisegi iseseisvuse kaitseks.

Hoopis tõsisemalt tuleb suhtuda aga rahvusliku omapära küsi­musse, kuigi ka selles mõttes rahvuslikkuse nõude esitamine momen­dil tuleb enamasti asjatundmatusest või demagoogiatahtest. Arusaa­matuse või pahatahtlikkusega on siin tegemist nimelt just sellepärast, et rahvusliku omapära küsimus ei ole midagi uut eesti kirjanduses, rahvuslik omapära pole midagi sellist, mis mõne üksiku isiku või rühma tahtest võib päevapealt kirjandusse tekkida või sama äkki saada sealt ära pühitud. Rahvuslik omapära – teatavale rahvale omane tundmis- ja mõtlemisviis, vastuvõtmis- ja reageerimislaad – tungib sesse rahvusse kuuluva kirjaniku loomingus suurema või vä­hema teravusega igal tingimusel esile, jah, isegi nende üliindividualistlikkude kirjanikkude teoseis, kes arvasid looja olevat ainult lii­kuva ja liigutava, mitte aga liigutatava, ja see asjaolu sunnib iseen­dast tahes-tahtmata selle küsimuskompleksi jälgimisele. Tõepoolest ongi meil rahvusomapära küsimust võetud muude probleemide kõrval ikka ja jälle käsitlusele, kui seda aga on tehtud äärmise ettevaatlikku­sega, siis eeskätt küll probleemi tõsiduse pärast, teiseltpoolt aga ka sellepärast, et teadus ei paku veel meetodeid, mis küllalt objektiivselt võimaldaksid rahvusliku omapära selgitamise.

Igatahes on vaevalt alasid, kus oleks avaldatud rohkem üksteisele risti vastukäivaid mõtteid ja kokku kirjutatud nii palju lõbusat lite­ratuuri kui mingi rahva omapära kirjeldamisel. Mitte ainult objek­tiivseid tulemusi tõotava meetodi puudumine, vaid tavalisesti ka tead­miste vähesus nende väga rohkete tegurite alal, mis kujundavad rah­vusliku omapära, viivad jälgijaid fantastikasse.

Üsna tavaline on meil vaade rahvusiseloomu muutumatusest ajas. Eksianaloogia inimesest on loonud kujutelma rahvusomapära kasva­misest ja arenemisest, lõpliku kuju võtmisest ja püsimisest sellisena surmani. Nooruslik Tuglas on sellise kujutluse sulgenud igatahes väga ilusatesse piltidesse, kui ta kirjutas orjaajast: „Algas uus aeg. See on mungarüüdne ja orjakuubne, taudide ja hallide hirmutatud, peninuki-sõdade söödud ning Neitsi Maarja haletsetud. See on must mõjsarehe nõest ja kehalise ning vaimlise dekadentsi varjudest, kust võrsub Järvamaa usulik mõtiskelu ja Setumaa neitsiku kurbus. Sel süngel ajal on kristalliseerunud ka praeguse eestlase tõuhing, ta rahvus iseloom, ta vaimline profiil.”

Eks juhatata samast oletusest aetuna meid alatasa vanade rahva­laulude kui kõige ehtsamat omapära pakkuva varaaida juurde! Aga just rahvalaul ise kõneleb kõige selgemat keelt rahvusomapära muut­likkusest ajas. Regivärsside väljasuremine ja riimvärsside asemele astumine rahvaloomingus peaks olema vägagi ilmekaks tõenduseks rahva vaimlise profiili muutumisest. Muidugi võib talletatud, trüki­tud, loetav ja õpetatav regivärss teataval määral mõjustada tänapäeva rahvusomapära, ei peida aga endas mitte tänapäeva, vaid orjaaja rahvusiseloomu.

Sellised muudatused ei tohiks meid panna kohmetama, kuna rah­vusiseloomu jälgijad tihti püüavad meid veenda palju suuremais ja järsumais metamorfoosides. Nii tahavad mõned neist näit. tõendada, et enne revolutsiooni naiselikuks peetud vene rahvas omab sotsialist­liku ülesehituse päevil kõige mehelikumat rahvusiseloomu!

Ajaga kaasas käiv ühiskondlikkude vormide muutumine, tõuline segunemine, uutele asukohtadele liikumine, elutingimuste vaheldu­mine – kõik see muudab rahvuskarakterit ja kõige sellega tuleb ar­vestada. Kui meil viimasel ajal üsna laialt mingi jonnakusega tahe­takse näha rahvusomapära ainult talus, ja neid teoseid, milles käsitle­takse tööliskonda, aguli- ja linnaelanikke, peetakse eo ipso ebarah­vuslikeks, siis on siin tegemist jämeda arvestamatusega rahvuskarak­terit moodustavate tegurite suhtes. Kas kogu elanikkude arvust 32,7 prots., mille moodustavad linna- ja alevi elanikud, ei mängi absoluut­selt mingit osa rahvusliku palge kujundamises? Aga kui see osa ela­nikest peaks tõusma 50%, või selle koguni ületab, mis siis?

Nii mõnedki üldistavad oletused eesti rahvuskarakteri suhtes näikse tehtud olevat just maaelanikkudele toetudes. Kas näiteks paljukõneldud jonn pole vähem eestiline karakterjoon, kui spetsiifi­liselt talupoegade ja kalurite kihiomadus, mis tingitud raskest, sageli taganemisi ja kaotusi kannatavast võitlusest loodusega, kas pole see omane neile kihtidele kõikjal põhjapoolsete laiuskraadide all? Ning lõpuks, kas pole alevis ja linnas see joon juha kadunud või kadumas?

Rahvusomapära kujunemist ning muudatusi läbi aegade ja selle avaldusvorme kirjanduses, niivõrd kui selles kaasa mõjub riik, kirik, rahvaluule jne., võib siiski kindlamini jälgida. Seda on tehtudki isegi kooli-kirjanduslugudes. Hoopis problemaatilisem on rassi, rahva­hõimu, perekonna, kliima, maastiku, jne. mõju vaatlemine. Antropo­loogia, etnograafia, genealoogia on üsna uued ja suurelt osalt veel läbiuurimata alad, looduse mõju inimese psühholoogia kujunemisele välja selgitamata. Seoseid on aga neilgi aladel ka meil juba ammugi märgatud ja järeldusi tehtud. Nii näit. on A. Kallas vaadelnud V. Ridala luulet saarte eriilmelisest maastikust lähtudes ja Fr. Tuglas on esimeses Juhan Liivis katsunud mitmete kirjanikkude eri kaldu­vusi seletada eri maastikuliste mõjustiste kaasabil. Kuid jällegi ker­kib küsimus, mil määral saab neid seoseid võtta objektiivsema antud kujul. Inimmaterjal teatud maastikuliselt alalt pärit kirjanikkude näol on meil praegu siiski suurem kui omal ajal Tuglasel või Kaldal, samuti on praegu käepärasem ka vastava koha rahvaluule-materjal, ja kõige selle võrdluse najal saaks nüüd isiku kujunemise sõltuvust maastikust jälgida igatahes pisut julgemalt jä täpsemalt, kuid eriti suurele objektiivsusele pretendeerimine on ka nüüd ikkagi veel küllalt riskantne.

Isegi keele, kirjakeele ja dialektide, suhteliselt ikkagi üsna hästi uuritud ala osa rahvuslikus omapäras pole objektiivselt nii kergesti tabatav. Muljed mõnest murdest võivad olla eri isikuil väga erisugu­sed. Primitiivset iseloomustust: „ilus”, „inetu” – võib kuulda mõne murde kohta kaunis võrdselt. Isegi teatud murde alale kuulujaist üks räägib dialekti uhkusega ka kirjakeelses ümbruses, teine aga loobub murdest jäädavalt juba lühikese linnasolu järele. Ei muud kui puht­subjektiivne on ka kvalifitseeritum kirjaniku hinnang, kui ta põhja murde arvab olevat külma ja kuiva, kui ta leiab selle võrreldavaks ka­hinaga koltunud lehtedes, lõuna murde aga vasksete kellade kuminaga.

Arvatavasti peaks jätkuma juba neistki juhulisse järjekorda lüki­tud näidetest selleks, et kujutlust saada, milliste raskuste ees seis­takse, kui tahetakse objektiivselt selgitada rahvusliku omapära ole­must. See väljaselgitus tähendab siis ääretut jõupingutust juba eel­tööde poolest, selle järele saab aga veel eelduseks paljusid laiu tea­duslike distsipliine valitseva universaalvaimu olemasolu. Seega ol­lakse aga peaaegu ületamatute raskuste ees.

Rahvusliku omapära esiletungimiseks soodsamate tingimuste soe­tamisel võidakse muidugi jõudu pingutada ka enne natsionaalkarakteri teaduslikku lahendust. Viimaste aastate võitlus eluläheduse hüüdsõna all peaks olema soodustanud oma muude ülesannete kõrval mingil määral ka rahvusliku omapära teravamat esilekerkimist. Ses suunas on arvatavasti mõjunud eeskätt nõue toetuda kodumaistele ai­nestikule, tuletada käsitusviisid orgaaniliselt ainestikust, suruda alla kitsalt-isiklik. Seejuures ei julge küll tõendada, nagu puuduks rahvusvahelist ainestikku kasustavas eesti kirjaniku teoses või eesti üliindividualistlikus elamusluuleski igasugune rahvuslik ilme. Seda mitte, ka need võivad kanda rahvuslikku ilmet ja enamasti kannavadki, vaevalt aga nii pregnantselt.

Üldideeks, millest kõne oli alguses ja mille järgi üldsuses tun­dub tungi joonduda, ei sobi rahvusliku omapära mõttekompleks mitte, selleks on siin liiga vähe dünaamikat ja võitluselementi. Nagu mu­jal, nii meiegi praeguses kultuurilises arenemisastmes ei paista eel­dusi olevat mingi ühtlusidee maksmapanekuks muidu, kui ainult sun­duse teel. Jõulisi ideid, mis liikuma ei pane küll mitte kogu rahvast, aga siiski küllalt suuri rahvakihte ja -klasse, leidub aga ka praegu. Kirjanduslikud rühmitised, vähemad grupid ja üksikudki kirjanikud, teravalt väljakujunenud oma vaimse palgega, moodustavad kultuuri­lised jõutsentrumid, mis vabas võistluses paremini kui kuidagi teisiti peaksid välja sõeluma meie kultuurile kõige vajalisema ja väärtus­likuma.

Kui kogu meie kirjanduse arengu hinnangus, üksiku kirjaniku või üksiku teose väärtuse kaalumises lähevad arvamused lahku, kui isegi mõne väga üldiselt kõrgeks hinnatava kirjandusliku nähise pu­hul kuuldub teisitimõtlemisi, siis peaks lugeja püüdma näha selles eeskätt ausat võitlust oma tõekspidamiste eest, mitte aga intriige jms., nagu meil mõned kahjatsetavalt tihti on seletanud puhtpõhimõttelisi vastuolusid. Ühtlasi peaks see lugejas tungi tekitama leida paljude eriarvamuste vahelt ja nende abil ise oma tõde. Kui eesti rahvale peaks olema omane umbusk valmistõdede vastu, kui ta täiesti usaldab ainult seda mõtet, mille paikapidavust ise on kogenud – siis on see meie rahvusiseloomus üks kaunimaid jooni, mis alati otsust­andev olgu ka kirjanduskultuuriga tutvumisel ja sesse süvenemisel.

Oskar Urgart

Loomingust nr. 10/1933