Et mõista Dostojevskit
ida kaugemale läheme, seda suuremaks kasvab Dostojevski kunsti ja mõtte vaateveerul. Ta katab vaimu tulevasi kuningriike. Seal, kus aeg muudab kiiresti kõrbeks selle, mis näis elurikkaima ja edulisima maakohana; kus sellest, mida peeti tippudeks, on varsti saanud vaid liivakuhilad ja kuivanud kõntsaluited, seal tõuseb Dostojevski peagu üksikuna ja ta täidab mäena kogu ruumi. Et tuua selle kohta ainult üks tõendus: kogu vene revolutsioon on ta romaanis Paharetid. Kui Kirilov ütleb: Ma ei mõista, kuidas võib mõelda: „Jumalat pole olemas” ja mitte mõelda otsekohe: „Mina olen Jumal”, siis ta kõneleb kõigi mässajate eest, kõigi nende eest, kes eitavad. Ja me oleme kaugel snoobidest ja nende vastseimast jumalast, sellest tühjusse ja totrusse suunatud analüüsikoletisest: terve trobikond kõlupäid jumaldab suurt vaimu ses pidurdamatus lobasuus, kel pole ainet ega kuju, kes tuhnib nagu häbitundeta toatüdruk vaid mustas pesus, puhvetis, riidekapis, ses kõige tühjemas ja kunstlikumas maailmas, mida kunagi on nähtud. Ei midagi tugevat, ei midagi püsivat, ei midagi tõelist inimlikku. Kõik on seevastu inimlik Dostojevskis. Puhtinimlikkus on selleks redeliks, millel ta lakkamatult liigub, alates looduse tumedaimast teadvusest kuni pühaku ja sangari teadliku teoni. Kaks liiki inimesi ei saa kunagi mõista Dostojevskit ta sügavaima tuumani: auahned kirjamehed, kes moodustavad rahulolus mõnulejate peenraha, kuid mitte ilma pedantse kibestusokkata; arad, kes on ebapuhtad südamed, isegi kui nende vaim pole lage julgusest. On välja suletud Dostojevskist kõik keskpärased, kõik need, kes pole saavutanud lõplikku kuju: neid on kõiksuguseid ja igaastmelisi. Talent ei tarvitse isegi puududa neil laostuvail hingedel ja ebaõnnestunud olendeil. Nad on nagu fassaad, mõnikord üsna kauni proportsiooniga, mis aga ei vii kusagile, või siis ainult varemeisse, räpaseisse tubadesse, tühjesse või määrdunud mööbliga sisustatud saalidesse.
On julm, et inimene omandab lõpliku kuju tõeliselt ainult piinas ja vaevades. Et mõista Dostojevskit, selleks peab olema palju kannatanud: kas ihuliselt, nagu haiged ja vaesed; või hingeliselt, nagu iga liiki solvatud, kõik ühiskondlike või inimlike kirgede ohvrid. Lõpuks on lähimad Dostojevskile suured tunnetuspiinade kannatajad; need, kes kannatavad oma igaveses olemuses, kõik need, kel on olnud Jumal või kes on teda lootnud, ja kes on teda salanud või kaotanud.
Stavrogin ja vürst Mõškin, need on Dostojevski kaks poolust ja kogu ta maailm tiirleb ühest teiseni nagu ta isegi. Raskolnikov, Ivan Karamazov, kümme teist on enam või vähem täielikud Stavroginid. Sonja, Hhatov, Aljoša on Mõškini teisendid. Dostojevski isiklikult on täiesti üks ja täiesti ka teine, ilma pingutuseta ja isegi ilma vastoluta. Ometi juhib pidev areng loomingu ja poeedi, mis kehastub Stavroginis, kes end tapab, maheda ja tugeva Aljoša juurde, kes jaatab sügavalt omaenda elurõõmu, päästes kõigi nende elu, kes talle lähenevad. Dostojevski viimane raamat, Karamazovid, ühendab need äärmused. Ent juba Kuriteo ja karistuse lõpp laskis ette aimata Raskolnikovis, ses mõrvarlikus sangaris, seadusteta mässumehe üleminekut Jumala sõnakuulelikuks usaldusmeheks.
*
Ent missuguses maailmas liiguvad need kaks inimest, kes on üks ja sama, üks, kes jaatab, ja teine, kes eitab? Armastuses. Muide, kõik armastused on jumalikus helduses nagu kiired sfääris. Nad ei mõista elu ilma armastuseta. Kuid esimesel juhul nad eitavad teda mina nimel. Ja hiljem nad jõuavad maailma ja iseenda eituseni. Teisel juhul aga, armastades, nad jaatavad inimest ja loodust. Jumal on armastus. Mõistetud ja lõpuni läbi tuntud Jumal päästab neid endid, tehes neid ääretult hüvelisteks kõigile teistele, nagu ta on isegi. Elu on Dostojevskis pärisvõitlus armastuse ja võimu vahel, nende kahe vastandmärgi vahel, mis tuletuvad samast jõust. See jõud tunneb end jumalikuna, kui ta armastab, aga ei tunne end ära, kui ta ei armasta. Selline on Dostojevski suurus: ta teosed on tunnetuse Iliaadid, jumala ja mina sõjapoeemid. Venemaa tuksleb igavesti ta veres, üleni alasti.
See tuumollus, mida kätkevad Dostojevski ja ta kangelased, kes on kõik noored inimesed, on mina, on indiviid. Kellelgi pole absoluutsemat tunnet inimisikust. Keegi pole ses mõttes rohkem kunstnik. Kunst on mina. Usk on jumalik mina. Dostojevski on usklikem poeet. Dante on seda vähem kui tema, olles teoloogilisem ja poliitilisem. Ta on Tolstoi ja budhistide vastand: ta ei taha kunagi hävitada indiviidi; ta tunneb õudu iga hävituse ees. Ta ihaldab teostada indiviidinimest, saavutada teda ses täiuslikus indiviidis, kes on Jumal.
Ta mõtleb inimesest samuti nagu ta hindab rahvaid: originaalne isiksus pole tema silmis küllaldaselt isendlik, kui ta ei püüa võita kõiki teisi, et kujundada neid omaenda täiuslikkuse järgi. Pole küllaldane ütelda, et talle antakse õigus, tal on saadud see õigus mingi imelise hoiusena Jumalalt endalt. Ses mõttes oli Dostojevski panslavist: uue aja maailmas näib talle ainult Venemaa Jumalat omavat. Sest Jumal on elav ideaal, kes on elulooja lõpmatuseni, ja kauneimate põhjustega elu jaoks. Veel enam: kõike, mis ta loob, päästab see ideaal, sest elu ei vääriks elamise vaeva, kui teda ei päädiks ega krooniks lunastus. Kui ühel Jumalal pole enam seda võimu, siis ta aeg on läbi; ta on veel ainult ebajumal. Nii juutide Jumal, nii Rooma ja läänemaade Jumal.
Dostojevskile on võidud õigusega ette heita ta venelist uhkust ja ta kibedust, isegi põlgust, mida ta varub muule maailmale. Oma tegudes ja raamatuis, oma kirjades ja sangareis pakatab Dostojevski uhkusest; kuid ta on sama kannatlik kui kirglik, sama tuliselt alandlik kui kohutavalt suureline. Isegi ägedana on see uhkus vaid näiline. Auahnus ei kuulu sellesse, ega ka upsakate eneseupitus, ei ka kiitlemine, mis on enamasti ikka rahvusliku enesearmastuse ilmseimaks avalduseks. Kui Venemaa on Dostojevskile ainus jumalavalitud rahvas, nagu ta ütleb, siis peab ta selle ohtliku eesõiguse eest maksma alistumise ja kannatusega. Tema ülesandeks on teenida inimkonda, nagu tegid enne teda Prantsusmaa, Rooma ja Kreeka. Vene rahvas on Euroopa viimseks varaks: sellest ajast kui Euroopa on ateistlik, on ta kadunud. Jumalata olla tähendab Dostojevski järgi loobumist usust iseendasse, mitte enam väärt olla uskuma oma loomingusse ega endasse.
*
Dostojevski on alati noor: ta maalib vaid noori inimesi; ta kangelasiks on vaid noored mehed ja noored tütarlapsed. Ja mis on noorus muud kui iseolemise joobumus ja eluuhkus? Kahekordne illusioon, mille kaotavad peagu kõik inimesed enne kolmekümnendat eluaastat.
Minauhkus, teadvuse alandlikkus: need vastandid kõlavad kokku võimsais loomustes. Süda, vaimu usaldusmees, avardub ääretusse; ja südame kaudu valgustuv vaim väljub kangestusest ja loogilisest kivistusest. Teadvus Dostojevski mõttes on maailmatunnetus, kus vaim on laiunud kogu oma mahu täiteni ja on omandanud armastuse ulatuse.
Kõrgeim uhkus puutub alati kokku sügavaima alandlikkusega. Nii vastavad mandri kõrgeimaile mägedele ookeani suurimad sügavused. Just uhkuse puuduse tõttu ei olda alandlik. Üksiolev ja passiivne alandlikkus ei vii nii kaugele. Suur uhkus on puhas igasugusest edevusest. Ta ei vaidle ega nõudle; ta ei mõõda end teiste järgi. See uhkus, mida nimetan, on kaugelt enam kui kõrgema loomu tunne; ta pole mitte ainult suure jõu teadvus: ta on selle rütm. See on originaalse võimsuse looduslihtne liikumine. Minal on oma looduslihtsus. Indiviid tunnetab end selleks, et olla tema ise – kui mitte ainus oma liigis, siis vähemalt niisugune, nagu keegi teine ei suudaks samal määral olla kõike seda, mis ta on. Ta peab siis olema ta ise, ning et teostada end täielikult, selleks olgu ta seda nii palju kui võimalik. Noormehes, kes eakutsumuse tõttu usub enda menu, liituvad selle tundega kõik jõu nõudlikkused, kõik egoismi vägivaldsused ja kõik selle kombed. Noormehe lootus on käepanek võidu peale: ta raiskab selle ära enne päranduse kättesaamist. Miski ei kitsenda ta silmis võimsa indiviidi õigust olla vallutaja oma julmalt täiusliku tubliduse ja oma originaalse väärtusega. Ta on veendunud, et talle on kõik lubatud: mitte tigedusest, vaid pigem uhkavast väärtusetundest, oma teostumise saatuslikust kutsumusest, olemistulvast ja vajadusest kasvada.
Õige palju patte, õige palju roimi järeldub sellest. See võimas uhkus tunneb, et egoistlik võit teda ei rahulda; ja varsti peab ta seda mõistma. Oo kibedat selgusehelendust, oo karmi valgust! Ta avastab oma eksituse, ja selle inetus kohutab teda, või isegi selle hädisus. Ta märkab enam või vähem, et ta on unustanud ja tapnud endas Jumala; ja isegi kui ta on pattu teinud armastusest, siis on ta armastust mõnitanud ja alatult vääriti mõistnud.
Selle uhkuse tagasipöördumist iseendasse nimetangi alandlikkuseks. See pole sugugi mitte arg alistumine teise ähvardusile, elu toorusile ja ülekohtule ja inimeste mõnitusile. Dostojevski alandlikkuses pole midagi, absoluutselt midagi sellest madalast meelsusest. Kui üldse, siis on tal pisut ainult seda iseloomu, mis on kõige lihtsamais, lapsele kõige lähemais inimesis, kus mina pole veel kujunenud, kus indiviid on vaevalt olemas. Kuid tugevais, suure teadvusega inimesis on alandlikkus lihtsalt kõiksust hõlmava armastuse tunne ja see sügav aukartus, mis kõige võimsamal elul on igasuguse elu, isegi patuseima, isegi viletsaima elu ees; see on lõppeks teadvus, mida suurim indiviid saab kõigist elavaist teadvusist, isegi puudulikemaist, kuid millel on alati küllalt täiust, et kannatada, et nutta ja surra.
*
Alandlikud täpselt samal määral, millisel nad võivad olla uhked, sama kirglikud armastuse teenistuses kui nad olid olnud türannia käsutuses, on Dostojevski suur indiviid ja Dostojevski ise üle kõige julguse sangarid. Keegi pole nii julge kui nemad. Kõik ta tüübid, isegi pehmeimad, isegi õrnimad, on vapraimad inimeste hulgas. Neis on nii palju südikust, kuni noorimate naisteni välja, et nad peavad alati trotsima. Nad näivad sündinud olevat trotsiks. Mõškin ei karda midagi, nagu Stavrogingi. Haigena, langetõvelisena, tal on uljas süda ja atleedi rahulik laup. Raskolnikovil on hulljulgust võidelda kogu mässulise sunnitöövangla vastu. Lapselik Aljoša Karamazov pole vähem julge kui ta vend, kel on lõvi süda, too Ivan, kelles võib näha, kuidas kauneimad deemonid on sündinud peainglitena. Sellepärast Stavrogin võibki vastu võtta ühe poolmužiki poolt kõrvalopsu, mis veristab ta põse: ta on võimeline teda sealsamas kägistama, seepärast võibki ta taluda solvet; muidu poleks tal selleks õigust. Ja ta paneb oma mõlemad käed selja taha, et mitte kiusatusse sattuda ning vallandada oma jõudu.
Välku hoitakse tagasi vaid seal, kus ta on olemas. Madal süda on vastand Dostojevski alandlikule; arg on vastand sellele vaimule, mis mõistab ja armastab. Peab olema kirglikult armunud, et oleks õigust olla karske. Lodeval ja kohimehel pole sinna pääsu, ükskõik mis nad ütleksid või teeksid.
Dostojevski juures on uhkus ja indiviid peagu vajalikud vahendid suurusele ja armastusele. Nad pole kunagi nende eesmärgiks, nii vähe kui see võikski olla. Dostojevskile on inetus pahim puudus, kui mitte julmim patt. Hingeline inetus ongi keskpäraste õige nägu. Ükski kunstnik ei põlasta nii nagu tema keskpärasust. Dostojevski looming on suuruse evangeelium, et jõuda armastuseni, ja armastuse oma, et kindlustada suuruse võitu.
Kellelgi pole võib-olla kunagi olnud säärast aukultust, mis küüniks Dostojevski omani. Ta ei karda isegi selle romantilisi liialdusi. Aga vastupidi moekohasele kastiilia autundele on Dostojevski au Jumala kohaselt täiesti sisemine. Nii on ta, ilma et seda oleks märgatud, lepitanud paremini kui keegi teine kristliku ideaali paganliku tahtega. Sealt tulebki, et ta on meile nii kodune ja nii lähedane. Selle kaudu puutub ta kokku ka Stendhaliga, samavõrra kui ta on talle vastandiks. Dostojevski on selle uue maailma Stendhal, mis on lahti teadvusele tunde kaudu.
André Suarès
Loomingust nr. 8/1938