Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

    

1  

eie näitekirjandus tegeleb peami­selt oma maa tänapäevaste pisieluprobleemidega. Üldinimlikud ja rahvusvahelised ainealad eksivad harva meie näitekirjanike sule alla. Kodumaistegi ainete käsitlus on peamiselt õpipoiste niidutöö, kus riivatakse rohkem rohulatvu, kui lõigatakse ainealu juurteni. Siiski leidub meie väheses väärtnäitekirjanduses ka üksikuid teo­seid, millede aineala ulatub üle kitsa rahvusliku piiri, milledes käsitellakse rahvusvaheliselt tun­tud ja üldinimlikke tüüpe. Allikaks siin on olnud peamiselt piibel, mis on oma vaimupitseri vajutanud nii tugevasti kõigi Euroopa rahvaste kultuurinäole. Piibli aineil on loonud meie tuntuim näitekirjanik Hugo Raudsepp oma draamad „Kohtumõistja Simson” ja „Siinai tä­histel”. Piibli ainega on katsetanud ka Joh. Sütiste oma kuuepildilises draamas „Jumalate mäss”. Esimeseks ulatuslikumaks piibliaine käsitlejaks oli aga A. H. Tammsaare. Tema neljavaatuseline näidend „Juudit”, mis ilmus a. 1921, viis meie näitekirjanduse üle kitsa kodumaise raja.

Piibli Juuditi raamat on üks põnevamaid ja sündmusrikkamaid ning ongi seetõttu endale tõmmanud õige sageli mitmete maade ja rah­vaste näitekirjanike tähelepanu. Protestantlikus maailmas kuulub see raamat nn. apnkrüüfiliste raamatute hulka, milledest ta on esimene. Seega ei sisalda Juuditi raamat dogmaatilisi usutõdrsid. millel baseerub kristliku kiriku õpe­tus, vaid sisaldab ainult kasulikku ning tulusat uskukinnitavat ja -süvendavat lugemist. Juudi sünagoogis ei võetud seda raamatut pühakirjana ega otsekohese jumalasõnana, millel oleks mää­rav tähtsus jumalateenistuses. Seda peamiselt sellepärast, et Juuditi raamat on kirja pandud hilisemal ajal mitmes redaktsioonis. Juuditi raamatu algupärane tekst on läinud kaduma ja Hieronymus on praeguse Juuditi raamatu koos­tanud ühe vana Kaldea teksti põhjal.

Katoliku kirikus on olnud alatine vaidlus selle üle, milliseid piibli raamatuid lugeda püha­kirjaks – jumalasõnaks, ja milliseid inimeste õpetusiks. Varajane katoliku kirik tegi valjusti vahet „libri canonici” ja „libri ecclesiastici” vahel. Viimased olid esimestega võrreldes väär­tuselt palju madalamad ja Juuditi raamat kuu­lus nende hulka. 16. sajandil kanoniseeriti aga Juuditi raamat katoliku kiriku poolt, kes nägi neitsis mingit kõrgemat moraalset ideaali, ja tunnustati täielikult pühaks kirjaks. Seda juudi Jeanne d’Arc’i võrreldi isegi püha neitsi Mariaga ja peeti teda teataval määral tema eelkäijaks.

Martin Luther aga lahutas Juuditi raamatu jälle piiblist ja paigutas selle ühes mõningate teiste raamatutega Vana Testamendi lõppu, apokrüüfiliste raamatute hulka kui ..armsa ja arusaadava lugemispala”, mis peab rahvale usu­list õpetust jagama jutustuse vormis. Juuditi raamat on heebrea algupära ja põhjeneb juuda rahvaluulel. Seda kinnitavad mitmed piibli­uurijad nagu näiteks E. C. A. Riehm, K. Budde, O. Stählin jt. Ajalooline alus puudub sel raamatul. Ajaloolised võimatused ja sündmus­tiku ebageograafilisus tõendavad, et Juuditi raamat on täielikult fantaasia vili. Raamatu tendents – rahvaste poliitilise vabaduse propa­ganda ja usu kaudu vaenlase vastu vaprale vastupanule vaimustamine – sunnivad oletama, et raamat kirjutati Makkabeide vabadusvõitluse ajal.

Piibli Juuditi loo sündmustiku põhivormel on äärmiselt lihtne ning ühtib täielikult Juuda rahva muinasjuttude omaga. Ainult tegelaste nimedes on erinevusi, kuid neid on ka piibli Juuditi raamatu eri redaktsioonides.

Vaenlase pealik tuleb suure väega mägilinna Petuulia vastu. Juudit läheb Petuuliast alla vaenlase leeri, võidab oma iluga vaenlaste pea­liku usalduse, tapab ta magades tema oma mõõ­gaga, toob pealiku pea leivakotis öösel Petuuliasse ja päästab nii linna. Nii üksikuis Juuda muinasjuttudes kui ka piibli Juuditi raamatus on veel rohkesti lisamotiive ja pisidetaile, mis on erinevad, mis täiendavad ja elustavad põhi vormelit.

        

2

Juuditi tegu ja selle motiivid on huvita­nud paljusid tunnustatud kunstnikke. Kõige rohkem on aga piibli Juudit-raamat köitnud sõnaseppi. Selle küllalt dramaatiline sündmus­tik, põnev sisu, huvitav psühholoogiline prob­leem ja raamatu tendents on köitnud juba renessansi ajast alates esijoones mitmete maade näitekirjanike tähelepanu.

Üks vanemaid kirjanduslikke Juuditi motiivi käsitlusi on Baseli õpetaja Sixt Birk’i „Judith”, mis ilmus aastal 1533 või 1534 ja tõlgiti hiljem autori enda poolt ka ladina keele. Veidi hiljem on seda ainet käsitelnud J. Graff. A. 1551 aval­das Hans Sachs samanimelise näidendi. A. 1573 käsitles Juuditi motiivi prantslane Guillaume Salluste du Bartas, 1635 sakslane Martin Opitz, jne. Need varasemad Juuditi motiivi ilukirjan­duslikud küsitlejad või dramatiseerijad ei suuda aga ütelda enam midagi meie ajale. Selleks on nad liiga orjalikult jälginud piibli Juuditi raamatu teksti. Nad on olnud peamiselt selle aja- ja oludekohaseks lavaleseadjaks, nagu meile on tänapäeval romaanidrgi dramatiseeri­jad.

Meid huvitavad ainult hilisemad Juuditi motiivi käsitlejad, kes on suutnud käsitella seda iseseisvamalt, olenemata täiel määral piibli või juuda rahva muinasjuttude tekstist.

Enne A. H. Tammsaarel on seda motiivi käsitelnud kunstiväärtuslikus draamas saksa kirjanik Friedrich Hebbel, kelle viievaatuseline tragöödia „Judith” oli esilavastusel 5. juulil a. 1840 Berliini kuninglikus teatris; raamatuna ilmus see a. 1841. Nimetada tuleb ka Georg Kaiser’i viievaatuselist näidendit „Die jüdische Witwe”, mis ilmus a. 1911 (1920).

Hilisemaist Juuditi motiivi käsitle jäist maini­gem Henry BernsteinM, kelle kolmevaatuseline draama „Judith” oli esilavastusel Pariisis 12. oktoobril a. 1922 ja ilmus raamatuna a. 1924.

A. H. Tammsaare „Juudit” leidis meie kodu­maal kohe pärast ilmumist üksmeelse tunnus­tuse. Meie selleaegne tuntuim teatriarvustaja Hugo Baudsepp kirjutas 1921. aasta eesti algu­pärase ilukirjanduse ülevaates: „Tammsaare ei ole kirjutanud mitte ainult silmapaistva näi­dendi meie koduses näitekirjanduses, vaid ta on ka ilmakirjanduse rikastanud ühe klassi­lise teema uue ja iseseisva varjatsiooniga”. Ning Fr. Tuglas kinnitab: „See on meie esimene algupärane draama, mis meie kohaliste ainete kitsail raamid on murdnud ja üldinimliste motiivide vallast ammutanud. Tammsaare on valinud otsekui teadlikult sealt aine, kus tal nii mitme eelkäijaga on võistelda. Ja see jõukatse pole igatahes mitte puusanikastusega lõp­penud!”

     

3

Kui me hakkame otsima põhjusi, millistel A. H. Tammsaare asus Juuditi motiivi arendamisele ja omapärasele lahendamisele, siis on neid raske leida. Ainult ainestiku dramaatilisusega seda sele­tada ei saa. Kui Hebbel asus selle aine kallale osalt ajavaimu, osalt isiklike kalduvuste tõttu, kui Georg Kaiser otsis lunastajat ja nägi selle kehastust ka Juuditis, kes oma rahva päästab assüürlaste käest, siis A. H. Tammsaare kohta ei saa me tuua põhjenduseks midagi sellesar­nast. Ajapsühholoogiale oleks raske tugeda, sest, nagu üteldud, tema „Juudit” oli esimene piibli­aineline näidend meie kirjanduses. Ka varemail aastail (s. o. enne a. 1921), milledele langeb autoril „Juuditi” loomise aeg, pole sündinud meie kirjanduses midagi, mis annaks põhjust testamentlikkude   ainete   esilekerkimiseks. Ka Tammsaare omaenda varasem ega hilisem loo­ming ei paku mingisuguseid psühholoogilisi tugi­punkte. Sealt on raske leida midagi, mis kinni­taks tema erilist süvenemist ja kiindumist piibli ainestikku. Samuti ei leidu ka ta varase­mas loomingus sugemeid, mis osutaksid lähe­dast sugulust Juuditi motiiviga.

Samuti erandiks on Tammsaare loomingus „Juuditi” vorm. Draama vormi polnud ta vareni kasutanud ega ole seda tarvitanud hiljeminigi ohtrasti. Isiklikult A. H. Tammsaare aga sele­tas (jutuajamine 23. detsembril a. 1920), et „Juudit” pole mitte tema esimene dramaatiline katse. Selleks olnud aastate eest „Rahaaugu” aineil kirjutatud näidend lauludega, mille käsikiri on läinud kaduma. Hiljem kirjutanud ta sama aine ümber jutustuseks „Rahaauk”. Teine katse olnud ühevaatuseline draama, mille käsikiri samuti on läinud kaduma ja mille nimegi autor on unustanud.

Nii oli siis A. H. Tammsaare „Juuditi” ilmu­mine meile üllatuseks, mis pani kirjandusehuvilisi jahmatama. Fr. Tuglas kirjutas sel puhul: „Isiklikult poleks ma õieti iialgi Tamm­saarel võind näitekirjanikuna kujutella. Ehk siis ainult maaelu naturalistlikkude piltide lavastajana, ta varasemate külajuttude laadis. Seevõrd vähedramaatiline on olnud ta hilisem looming, nii vähe on selles leidnud kindlat koni positsiooni, mis draamakirjanduses nii tähtis, ja nii ebaisikuline on olnud ta dialoog, et see tege­vusega seot dramaatilise teose asemel paratamata ainult mingit loidu jutuvestet tõotas. Kuid Tammsaare pole meid esimene kord üllatanud.”

Seda üllatust on võimatu seletada mingi­suguste psühholoogiliste ja ajavaimuliste tegu­ritega. Lahenduse suudab anda siin ainult A. H. Tammsaare ise. Eespool mainitud vestluses seletas ta, et esimese tõuke „Juuditi” kirjuta­miseks saanud ta Fr. Hebbel’i „Judith’it” luge­des, mis umbes 1910. või 1911. aasta paiku tema kätte puutunud. Tammsaarele tundunud Hebbeli käsitlus liiga keerulisena, pingutatuna, võimatu­seni ülespuhutuna, nii et seda eluliselt ja kunsti­liselt olnud raske uskuda. Temale paistnud, et probleemi, olukorda ja ka Juuditi hingeelu oleks võimalik lahendada palju lihtsamini, loomuli­kumalt ning usutavamalt. Juudit on jäänud sel­lest ajast saadik püsivalt ta kujutlusse, seni kui ta suutis panna probleemi omapoolse lahenduse paberile. Kümme aastat olevat ta lugenud ja kogunud materjale selleaegse miljöö kohta, nii piiblist kui ka vanadest ajalugudest, et jõuda selgusele kogu teema ulatuses esinevais olukor­dades. Ainult hoidunud ta, et vältida nende segavat mõju, Juuditi motiivi ilukirjanduslik­kude käsitluste lugemisest. Ka Hebbeli „Judith’i” etendusele polevat ta läinud, kui see 1920. aas­tal oli Tallinnas Draamateatri laval, sest tema „Juudit” olevat olnud siis just viimases ümber­töötuses. Autor kinnitas, et „Juudit” olevat ainus teos, mille kallal ta on põhjalikumalt ja kauem töötanud – umbes kolm aastat. Kõik teised teosed olevat sündinud kiiresti lühikese aja jooksul. Isegi suurromaani „Tõde ja õigus” esimese osa kirjutamiseks olevat ta kulutanud ainult viis kuud.

A. H. Tammsaare seletust kinnitab eespool nenditud üllatus, mille ta tekitas oma „Juuditiga”, selle vormiline viimistlus ja ka probleemi omapärane lahendus, mis on diametraalselt lahkuminev nii piibli, juuda muinasjuttude kui ka kõigi kirjanduslikkude Juuditi käsitlejale omast. Kui kirjanduslikes käsitlusis Juudit tapab Olovernese sellepärast, et see võttis tema neitsilikkuse, siis A. H. Tammsaare laseb oma kangelasel tõsta mõõga just sellepärast, et Olovernes jättis Juuditi neitsilikkuse kuningas Nebukadnetsarile. Juudit pidi õhkama: „Jällegi sai mu neitsilikkus naeruks”.

Kuid vaadelgem tuntumaid Juuditi motiivi käsitlusi võrdlevalt ning veendugem sel teel A. H. Tammsaare teose suuruses maailmakir­janduse taustal.

     

4

Piibli Juuditi raamatu 10-peatükilise sünd­mustiku võiks jagada järgmistesse osadesse:

1)  1.-3. ptk. Nebukaduetsari vägevuse, sõdade ja Olovernese võitude ning võimu kirjeldus.

2)  4. ptk. Iisraeli lapsed valmistuvad sõja vastu paastudes ja palvetades.

3)  5.-6. ptk. Olovernes kogub teateid Iisraeli (1 pool)  kohta. Akiori kõne Iisraeli ajaloost, usust ja Jumalast ning tema väljasaatmine.

4) 6. ptk. (II p.) Akiori vastuvõtmine Petuulias.

5) 7. ptk. Petuulia piiramine ja Iisraeli laste häda kirjeldus.

6)  8. ptk. Juudit  kõneleb  rahvavanematega.

7)  9.-10. ptk. Juuditi  palvetamine, ettevalmistused ja Assuri sõjalaagrisse minek.

8)  10.-12. ptk. Juuditi  vastuvõtmine ja  kõne Olovernese ees.

9)  12. ptk. Pidu Olovernese telgis.

10) 13. ptk. Olovernese tapmine.

11) 13.-14. ptk. Juuditi naasmine Petuuliasse. Rahva vaimustus ja Akiori usupööre.

12)   15. ptk. Vaenlase  hävitamine  ja  Juuditi tänamine.

13) 1G. ptk. Juuditi tänu palvus.

14) 10. ptk. Pidustused Jeruusalemmas.

Kirjanikud on aga igaüks sellest loost moo­dustanud erinevaid tegevusühikuid. Nii on A. H. Tammsaare kogu sündmustiku haaranud nelja vaatusesse, milledest esimene toimub Pe­tuulias Juuditi eestoas, teine ja kolmas Olover­nese esitelgis ja neljas Petuulia linnaväravas seespool müüri. Fr. Hebbeli tragöödia on viievaatuseline, kuid seitsmes pildis, milledest esi­mene toimub Olovernese laagris, teine ja kol­mas Petuulias Juuditi toas, neljas ja seitsmes avalikus paigas Petuulias ning viies ja kuues Olovernese telgis. H. Bernsteini teos on kolmes aktis ja keskmine akt on veel kolmes pildis ning viimane akt kahe tegevuskohaga, seega kuus tegevuskohta, nendest esimene ja viies Juuditi majas, teine, kolmas ja neljas Olovernese tel­gis ning kuues mägedes. G. Kaiseri näidend on viies aktis, milledest esimene toimub templi sissekäigu ees, teine räpases suplusbasseinis, kolmas lamedal katusel, neljas Olovernese tel­gis ja viies templi eesruumis. Nii näeme, et A. H. Tammsaare on toime tulnud kõige vähema arvu tegevuspaikade ja tegevusüksustega.

Kuna näidendi iga akt moodustab omaette ka psühholoogilise üksuse, siis on arvatud, et „psühholoogiliselt on tahet Juuditi näidata aktide arvu järele neljan hingeliselt olikorran. Esimene –  isamaad päästev naine, teine – Olovernese võrgutai, kolmas – tiirane emaämb­lik ning neljas – patukahetsei”.

Kõige rohkem tegevusüksusi on Fr. Hebbelil, kes ka kõige täpsemalt jälgib piibli sündmus­tiku järjestust.

A. H. Tammsaare läheb vaikides mööda, nagu ka H. Bernstein ja G. Kaiser, Olovernese vägevuse kirjeldamisest, mis antakse piiblis esi­meses kolmes peatükis ja millele pühendab ka Hebbel oma tragöödia esimese pildi. Samuti vaikib ta ka Iisraeli sõtta valmistamisest. Oma näidendi ta alustab suure häda kirjeldamisega, millesse petuullased on sattunud pärast linna piiramist ja kaevude vallutamist – seega sündmusega piibli seitsmendast peatükist. Piibli lühidate sõnadega väljendatud häda esitab ta pikalt ja põhjalikult täies suuruses. Esiteks kõneleb Juudit oma ümmardaja Susannaga kae­vude kinniolekust ja veepuudusest linnas. Siis nagu selle tõenduseks tormab sisse naine, kes anub Juuditilt tilka vett oma lapsele. Siis tuleb abi paluma vana Siimeon oma pojapojaga. Siimeon palub esimest korda inimest ja seda tilga vee pärast. Järgneb rabi ja rahvavanemate kõne suurest hädast ja rahva ärevusest, mille tõenduseks tormab sisse käskjalg, kes teatab mässust turul, kus pakutud end eluajaks orjaks tilga vee eest. Lõpuks tormab sisse naine, kes teatab, et ta on naerdud ja ta mees surmatud tilga vee pärast. See kõik moodustab kunstiliselt hea, järk-järgult tõusva häda kirjelduse, mis ma­nab võimsalt esile linna katastroofilise seisukorra. Sel puhul esitatud sündmustikku ega tegelasi ei leidu piiblis ega ka teistel Juuditi motiivi käsitlejail. Ükski teine pole suutnud nii võimsalt ega väheste abinõudega seda esile tuua.

Hebbel pühendab häda näitamiseks oma näi­dendi neljanda pildi, mis toimub Petuulia ava­likus paigas, kuid see ei pääse nii tugevasti mõjule kui Tammsaare oma.

Kuna Petuulia linna katastroofiline seisukord on aluseks, millel baseerub Juuditi tegevus, siis tuleb selle täielikku esiletoomist pidada ennem A. H. Tammsaare teose vooruseks kui puuduseks.

Samuti on paigutatud esimesse vaatusesse ka Juuditi kõne rahvavanematega, mis piiblis on 8. peatükis, Hebbelil neljandas pildis. Kui piiblis Juudit ütleb, et ta tahab teha töö, mille läbi Jumal Iisraeli tuleb katsuma armuga, siis laseb Tammsaare Juuditi rohkem kõnelda ning välja mõtelda nägemuse nutvast lapsest, laseb Petuulia peavanemal Osiasel Juuditile armas­tust avaldada, millest ei tea piibel ega teised Juuditi käsitlejad midagi.

Ka Hebbeli Juuditil on enne vaenlase laag­risse minekut nägemus, kuid see on sootuks teiselaadiline.

Piiblis toonitatud palvetamisele ja paastu­misele, mida esitab rõhutatult ka Hebbel, ei pühenda Tammsaare tähelepanu, nagu seda ei tee ka Kaiser ega Bernstein. Küll esitavad aga teised autorid ka isikuid, kes Juuditisse on armunud nagu Osias. Hebbelil kannab armu­nud noormees Ephraimi ja Bernsteinil Saaphi nime. G. Kaiseri näidendi esimese ja teise akti tegevus on sootuks erinev piiblist ja ka ees­pool mainitud kirjanduslikest käsitlusist. Seal esineb Manasse, Juuditi surnud mees, alles peigmehena ja hiljem abikaasana.

A. H. Tammsaare on oma näidendi teise ja kolmanda vaatuse tegevuspaigaks määranud Olovernese telgi. Teises vaatuses on kõigepealt Akiori kõne Iisraeli rahva ajaloost, mis piiblis on enne Petuulia piiramist, Hebbelil esimeses ja Kaiseril neljandas vaatuses, kuna Bernsteini teoses see tegelane sootuks puudub. Ka pole Tammsaare Olovernes Akiori vastu nii kuri kui piiblis ja Hebbelil, sest ta laseb teisitimõtleja Akiori saata Petuuliassc suure pidulikkusega, sest „inimene peab minema oma usuga”.

Teises vaatuses esineb piiblile ja osaliselt ka teistele Juuditi autoreile tundmatu tegelane, Ni­metu, kes tahab Olovernest tappa teist korda. Hebbel laseb Olovernese kallale söösta Eph­raimi, Juuditi armsama, kuid Nimetu ja tema teo motiivid on teistsugused. Ephraim tahab päästa Juuditit, kuna Nimetu tahab Olovernese tappa kui kuulsa sõjamehe, kes tema on jätnud varju. Tammsaare Olovernes laseb Nimetu va­baks ja tahab saada teda oma sõbraks, kuna Hebbeli Olovernes laseb Ephraimi pista ahvipuuri, et seda haruldast isikut hiljem näidata kuningale. Juudit kui ilus ja sõnakas naine võetakse Olovernese poolt väga lahkesti vastu nii piiblis kui ka kõigis kirjanduslikes varian­tides. Ainult Kaiser laseb Juuditil laagrisse minna mehe riietuses, teised aga kõik ehitnd naisena.

Piiblis 0n lühidalt kõneldud Olovernese peast, selle maharaiumisest ja leivakotti aseta­misest. Iga autor on just neile kui psühho­loogiliselt kõige kesksemaile küsimusile pühen­danud erilist tähelepanu. Kõige enam teevad seda siiski A. H. Tammsaare ja Bernstein, A. H. Tammsaarel Nimetul on siin oma osa. Juudit võrgutab teda oma laulu ja kandlemänguga, et teda kasutada oma käsilasena. Nimetu armubki Juuditisse, kuid ka Juuditi võludest hoolimata ei suuda ta tappa magavat Olovernest, sest ta armastab teda tema suursugususe pärast enam kui Juuditit ja oma elu. Sellepärast tapab Nimetu enda. Nagu Nimetu, nii ka stseenid temaga on piiblile ja kõigile teistele vaadeldavaile Juuditi kirjanduslikele käsitlejaile tund­matud. Hebbeli Juudit sunnib küll Petuulias (teises pildis) Ephraimi minema vaenlase laag­risse Olovernest tapma, ja Bernsteini Juuditi armastaja, Saaph, tahab ise minna vaenlase laagrisse, seal surmata Olovernes ja nii päästa kogu Juudamaa, kuid need kavatsused on antud sootuks teistel alustel ja teistes kombinatsioo­nides.

Samuti ei tunne piibel ega ükski teine Juuditi autor seda meisterlikult käsiteldud ning võrratut armastusstseeni, mille Tammsaare esi­tab kolmanda vaatuse lõpul. Seal sädeleb Tammsaare filosoofia ehtse kristallina. Olover­nes pole joobunud mitte viinast, nagu märgib seda piibel ja näitab ka Hebbel, vaid Juuditist, kes aga oma sõnakusega järjest jahutab Olo­vernese uima, nii et see lõpuks täielikult lahtub ja Olovernes sõnab tüdinult: „Aeg on hiline, Juudit. Naise pärast ei unusta Olovernes oma kohuseid. Sa oled noor ja ilus. Nebukadnetsar on tulekul, tema haaremis leidub veel nii mõne­legi ruumi, kes tahab ilmale kanda kuninga­poegi ja -tütreid.   Head ööd!”

Ainult Bernstein ületab mõningas suhtes oma lüürilisusega Tammsaare, sest Bernstein esitab Juuditi ja Olovernese armumängu õige virvendusrikkalt, tõusude ja mõõnadega, kuna Tammsaare liigub järjest tõusvas suunas kuni lühikese ja järsu languseni.

Neljas vaatus, mis toimub Petuulia väravate juures, iseloomustab algul veel häda ja viletsust, mis valitseb linnas. Esmalt kõnelevad sel­lest tülitsejad väravavahid, siis tormab lavale nõrgameelne naine lapse laibaga, kellele ta otsib veel tilka vett. Hebbel laseb oma teose lõpp-pildis rahvast pärida aru preestritelt ning esi­neda samuti ema lapsega. Bernstein laseb aga Charmi Juuditile jutustada vahepealseid sünd­musi, kuna Kaiser neist sündmusist sootuks vaikib. Edasi esitab A. H. Tammsaare ja osalt ka Hebbel piibli 13., 14. ja 15. peatüki sünd­mused, s. o. Juuditi naasmise, linnarahva rõõmu ja vaenlase purustamise. Hebbel laseb Ephraimigi pääseda puurist ja tulla tagasi linna.

Piibli Juuditi raamatu pidulikku ja ülevat lõppu aga ei lavastata. Ainult G. Kaiser teeb selleks arglikke katseid. Hebbel ei julge küll ka palju kõrvale kalduda piibli tekstist, kuid te­magi Juuditi meeleolu pole oma teo pärast ülev. Tasuks oma teo eest nõuab ta vanemailt ja preestreid, et need tema tapaksid, sest ta ei taha sünnitada Olovernesele poega.

Palju suuremas hingeahastuses on aga A. H. Tammsaare ja H. Bernsteini Juudit, mis nende draamade viimsed vaatused muudab soo­tuks erinevaks piibli tekstist. Nad ei jäta Juu­diti mitte üksnes ilma Olovernese varandusest, mis piibli järgi annetati talle tänutäheks tehtud töö eest, vaid tõukavad ta ka suure ahastusse. A. H. Tammsaare Juudit pihib rahvale oma teo õiged motiivid ja nõuab endale surma, sest peale Olovernese on ta lasknud tappa ka veel oma sigimatu mehe Manasse. Juuditi päästab rahva viha käest Osias, kes enese tapab. Samuti laseb A. H. Tammsaare vahepeal rahval rüüstata Juuditi maja, nii et murtud kangelanna peab asuma elama vana Siimeoni juure. Ka H. Bern­stein laseb oma kangelasel sattuda suure hinge­hädasse ja vaevelda õudsel ööl võlla all, kus kõigub Olovernese pea. Teda ei suuda lunastada ka armastaja Saaphi enesetapp. Samuti kui Tammsaare Juudit, tunneb ta, et ta on tapnud ainsa mehe, keda ta on armastanud.

A. H. Tammsaare näidend erineb ka usu suhtes. Kui piibli Juuditi raamat kinnitab usku Iisraeli Jumala kõikvõimsusesse, siis ‘Tammsaare Juudit ja vana usklik Siimeon kõigi nende põ­rutuste, käskude rikkumise ja karistusest ilma­jäämise tõttu hakkavad kahtlema Jumala ole­masolus:

„Juudit: … Kus on Jumal, kellest mulle lapsena rääkisid? Siimeon: Sada aastat olen teda otsinud, aga ikka veel otsin ma.   Otsin õhtuti, kui tuuline taevas punetab, otsin puhtel, kui helendavad roosad lumemäed,    otsin ja otsin; südaööl nuuksub mu hing tema jä­rele.   Aga kas teab keegi, kus on tormi kodu?   Leiab keegi laeva tee ulgumerelt, kotka tee taeva alt või mao tee kaljult? Kes ajab noormehe jalajälgi, kui ta pi­medas läheb neitsi poole, kes teda ootab? Juudit: Siimeon, ehk ei olegi teda, ehk ei ole teda kunagi olnud; kardan, et ei ole.” Nii siis jõuab Tammsaare ja ka enamik teisi kirjanduslikke Juuditi loojaid sootuks teissugu­sele tulemusele, kui on seda soovinud piibel. Kui piiblis Juudit laulab Jumalale kiidulaulu, mis oma ilult ja suuruselt sarnaneb Deboora laulule või Moosese õe Mirjami hümnile, elab õnnes ja külluses ning saab vanaks sada viis aastat, siis Tammsaare ega ka teiste kirjandus­likkude Juuditile traagiline lõpp ei luba oleta­da midagi sellesarnast. Nendes on õnne ja rahu asemel ainult hingelisi piinu, mis viivad inime­si enneaegu hauda.

        

5

Nagu lähemal võrdlusel nägime, on Tamm­saare ja ka kõik teised Juuditi motiivi kirjan­duslikud ümbertöötajad küll väga palju muut­nud piibli Juuditi raamatu sündmustikku, kuid põhikondikavast on siiski üldiselt kinni peetud. Sama aga ei saa ütelda teose vaimu, tendentsi ja tegelaste hingelaadi kohta. Neid on põhja­likult muudetud, moderniseeritud ja kooskõlas­tatud ajavaimuga. Iga autor on katsunud piib­lis pühadusega ümbritsetud Juuditit tuua lähe­male omaaja inimestele ja teha teda naisena mõistetavaks. Seega on juuda muinasjutu ku­jud täidetud kaasaegsete elutungluste ja mõtte­maailmaga.

Kirjanikke paelub Juuditi kuju peamiselt oma komplitseeritud hingeeluga. Seetõttu on nii A. H. Tammsaare kui ka enamik teisi selle küsimuse kirjanduslikke käsitlejaid valinud oma teose peakangelaseks Juuditi, piibli järgi noore ja haruldaselt ilusa juuditari Petuuliast, kes päästab kodulinna sellega, et raiub mahu vaenlase magava väejuhi Olovernese pea.

Piibli, Hebbeli ja Bernsteini Juuditid lähe­vad vaenlase laagrisse kavatsusega Olovernest tappa. Piibli ja Hebbeli Juuditil valmivad need kavad oma peas, Bernsteini Juudit saab selle mõtte Saaphilt, oma armsamalt, ja näeb selle teostamises oma kuulsushimu rahuldust. A. H. Tammsaare ja ka G. Kaiseri Juuditil pole sel­last kavatsust. Nad mõlemad mõtlevad rohkem endale kui rahvale, nad mõlemad on armujanused ja noored lõunamaise kirega lesed, ke­da nende mehed on jätnud neitsideks.

A. H. Tammsaare Juuditi piiblilik vagadussära lööb tuhmuma juba esimesel leheküljel, kui ta oma ümmardajale vastab: „Jah, Olovernese nimi ei anna enam kellelegi rahu, varsti räägi­takse temast müüri sees niisama sagedasti nagu müüri tagagi. Baske on inimestel Olovernese nimele vastu seista, kui nad kuulevad teda nii sagedasti!!” See tõendab, et Juuditis on tek­kinud juba huvi ja kirg Olovernese vastu. Ta tahab viisaka ja kombelise ettekäändega pääse­da Olovernese telki. Selleks mõtleb ta välja oma nägemuse niitvast lapsest. Preestrid ja vanemad peavad seda jumalikuks ilmutuseks ning käsivad tal minna vaenlase laagrisse.

Ainult peavanem Osias takistab teda ja näeb selles käigus oma armsamale hädaohtu. Kui Juudit aga kangekaelselt jääb oma otsuse juure, minna Olovernese palge ette, tabab Osias armu­valus ja vihas Juuditi mineku õige põhjuse, kui ta ütleb: „Ha! Sa mõtled oma nooruse peale, sa mõtled oma ilu peale, seda mõtled sa ja selleks tahad sa Olovernese palge ette ilmuda. Sa rää­gid Petuuliast ja Iisraelist, aga sinu mõtted keerlevad sinu enda ümber, sinu himud piina­vad Olovernest. Tema nimi on sinu meeli puu­tunud, tema nimekõla sinu himusid vangista­nud, sa mõtled tema peale, nagu mõtleb kogu Petuulia, nagu mõtleb varsti kogu Iisrael – nõnda mõtled sa. Nüüd mõistan su nägemust nutjast lapsest ja kellegi puutumisest, mis oli nagu tuleleek! Sinu liha põleb, sinu naiseilu leegitseb Olovernese poole!”

Tõde Osiase sõnades kinnitab ka Juudit ise oma palvuses, kus ta ütleb: „Anna mu hää­lele sulavus ja juhi mu sõrmi kandlikeelel, ei ma mängiksin meeletuks Assuri leeri ja süli­taksin armuiha Olovernese silmis. Anna mulle tarkust ja kavalust, et ma mõistaksin õieti su salanõu ning et ma jällegi ei viiks oma neitsi­likke kenadusi ilma naeruks.”

Nii piiravad Tammsaare Juuditi neitsiihad Olovernese mehelikkust. Ta ei taha ühtegi meest peale Olovernese.

G. Kaiseri Juudit on palju vähenõudlikum. Teda kui noort tütarlast-leske piinab kirg ja igatsus tugeva mehe järele. Ta käsib sellast meest otsida linnast oma teenijal. Kuid see ei leia sellast meest, kes võiks kustutada Juu­diti kirge, sest nälg ja janu on muutnud kõik mehed jõuetuks ja nõrgaks. Et linnast pole leida meest, siis tõttab ta poisi riietuses vaen­lase laagrisse, kus on jõulisi mehi küllalt. Ta ei ihka Olovernest nagu Tammsaare Juudit, ta vajab ainult tugevat meest ning juhuslikult sa­tub ta Olovernese kätte.

Ka Hebbeli ja Bernsteini Juuditid tunnevad huvi Olovernese, selle suure idamaise koletise ja uhke barbari vastu, kes õhtuil küünlatulede asemel süütab kiilasid. Nende huvi aga pole nii otsekoheselt isiklik, vaid nad kui ülinaised esijoones austavad oma jumalikku kutsumust ja patriootilist ülesannet. Hebbeli Juudit lisaks kõigele on veel naisõiguslane, kes läheb Olovernesele kätte maksma kõigi teotatud kaasõdede eest, kelledelt Olovernes on röövinud süütuse ja elu. „O, tõuske mu ette omist haudadest, teie, keda ta tappa laskis, keda ta häbistanud, ja avage omad igaveseks sulgunud silmad veel kor­raks, et võiksin neist lugeda, kui palju ta teile võlgneb! Teie kõikide eest saagu tasutud! Ma tahan surnute eest kätte maksta ja elavaid kaitsta.

Olovernest nähes kiinduvad temasse kõikide kirjanikkude Juuditid, üks vähemal, teine suu­remal määral. Kõige rohkem on võlutud aga Tammsaare Juudit, kui ta näeb oma kirgede eesmärki ja unistuste kehastust palgest palgesse. Ta lubab Olovernesele Jeruusalemma ja kogu Juudamaa, nimetab teda Jumala sõrmeks ja Jehoova vitsaks, otse Jumalaks. Ta paneb män­gu kõik oma naiselikud võlud, et aga köita Olovernese meeli ja saada talt last. Oma armastusest Olovernese vastu ütleb ta kirglikult: „Olovernes! Olovernes! Sa mu suur laps. Ma armastan sind rohkem, kui sa mõista tahad, rohkem kui see sulle meeldib. Ihkan sind ilmavürstina, kuningate kuningana, et seda suu­remas alanduses sinu poole üles vaadata, sinu poole palvetada.” Ta on oma võlumise aga­ruses aga liiga sõnakas ja ennastpakkuv ning tõukab seega Olovernese endast eemale.

Kuid ka Hebbeli kangelanna tunnistab: „Si­na oled suur ja teised on väikesed. Mu isade jumal, kaitse mind mu enda eest, et ma mitte ei austaks, mida põlgan! Ta on üks mees!” Ja edasi tunnistab ta endale: „Ma pean ta tap­ma, kui ma tema ees põlvitama ei peaks.” Nii satub ta ikka suuremasse hingelisse sega­dusse. See suur idamaine koletis tungib ikka enam tema ja ta Jumala vahele ning paiskab segi ta mõtted nagu järsk sügisene tuulepuhang kuivanud lehed. „Kus enne mu mõtete asupaik oli, seal on nüüd tühjus ja pimedus. Isegi oma südant ei mõista ma enam.” Oma kindluse säilitamiseks ütleb ta Olovernesele näkku: „Õpi austama naist! Ta seisab su ees, et sind tappa! Ja ta ütleb seda sulle!”

Bernstein on teinud oma Juuditi suursugu­seks, peaaegu üliinimeseks, kes arvab enese seis­vat tunduvalt kõrgemal teistest. „Ma olen Juudit… Ma olen Juudit ja ma olen geenius. See sisemine hääl ei või valetada! Ma olen geenius, minus on geniaalset!” Petuulias pole tema väärilist ja seepärast tekitab temas kõikvõimas Olovernes uudishimu. Ta loodab, et see on suur, tema sarnane, kes vastab osaltki ta hingele. Tekib alateadlik armastus ja igatsus Olovernese järele, millest ta ise pole veel teadlik. Ühes ümmardaja Adaga läheb ta vaenlase laagrisse, et seal võluda Olovernesl, saada tema armas­tuse osaliseks ja siis tema tapmisega saada kuulsaks. Seega on Bernsteini Juuditil Olover­nese laagrisse minekul kahekordne eesmärk. Bernstein laseb aga Olovernesel Juuditi kavatsused läbi näha. Olovernes ütleb: „Oma suures südamehimus tulid sa siia. Sa vaatasid minu kui roimari peale.   Ja, kui roimari!   Oh! Ma tunnen teid naisi!   Sina lootsid minult saavu­tada saladuse, mille teadmatus on elu hukatus. Juudit: Saladuse?   Ma seisan Jumala käsutuses. Olen tulnud meie mägedelt… Olovernes: Oled tulnud mägedelt, jooks­nud lagedale kisendades: „Et Ta hukkuks mu kätes, Olovernes!…” Juudit: Jaa!

Olovernes: Ja su süda sosistas: „Olover­nes! …”

Juuditi uhkus on varsti murtud. Kui Olo­vernes oma suures armastuses ulatab Juuditile kaela ja palub ennast surmata, siis surub Juu­dit mõõgatera asemel suudlusi ta kaelale ja so­sistab armusõnu. Seega armub ta lõplikult ning andub vabatahtlikult oma isamaa vaenlasele.

Bernsteini Olovernes võidab Juuditi armas­tuse oma elu kaalule panekuga ja mänguga, na­gu Tammsaare Olovernes võidab Nimetu armas­tuse. Nii seisab lõpuks Bernsteini Juudit sa­muti kui Tammsaaregi oma Olovernese ees kui armastav naine mehe ees, kelle tulekut ta on oo­danud kogu eluaja. Bernsteini Juudit leiab het­keks andumises oma armuõnne, Tammsaare oma aga mitte, kuna Hebbeli Juudit ei tahagi seda leida, vaid peab Olovernese kaisutusi teo­tuseks. Kaiseri oma satub aga nii Olovernese kui Nebukadnetsari himurate pilkude alla. Bern­steini Juudit leiab oma armukirele rahuldust. Hebbeli Juudit võetakse vastu tahtmist, aga Tammsaare Juuditi neitsilikkus saab jällegi nae­ruks, sest ta sattus armastuse ja kire hoos targutama ning jahutas nii vananeva Olovernese kord puhkenud armastuse ja kireleegi.

Seega on iga autor oma Juuditi juhtinud ku­ni kulminatsioonipunktini eri psühholoogilist rada mööda. Ainult ühiselt tunnistavad nad Juuditi neitsiks-leseks, millest piibel ei tea mi­dagi. Nii Tammsaare, Hebbel kui ka Bernstein lasevad Juuditil oma pulmaöö ja neitsiksjäämise saladuse pihtida ümmardajaile. G. Kaiser näi­tab seda olukorda otse laval.

A. H. Tammsaare Juudit on neist kõige hu­vitavam, tema hingeelu on kõige naiselikum ja tänapäevasem, Hebbeli Juudit on „paljulugenud neitsi kõrgemailt kursustelt”, liiga piiblilähedane ja ülekuhjatud Hegeli filosoofia targutus­tega, Bernsteini oma on kui ennastimetlev, suurehingeline,   kuulsustigatsev poetess ja Kaiseri oma kui noor, kirglik juuditar, kolle esimene är­kav kirg ja iha mehe järele on hommikumaiselt jõuline ning hoolimatu.

Nii on neil igaühel Olovernese tapmiseks ka erinevad motiivid. A. H. Tammsaare Juudit ta­pab Olovernese sellepärast, et see teda ei oma­nud, ei täitnud tema suurt igatsust ja ei soeta­nud talle last. Ta tuli Olovernese juure lootu­sega saada tema naiseks, nagu ta ise kinnitab: „Läksin Assuri leeri mitte Iisraeli päästmiseks, vaid iseenda pärast… Magades tuli himu, une­nägudest tuli meeletu himu ja nõnda kippusin Olovernese palge ette. Ütlesin talle, et Teie, et kogu Iisrael ootab teda kui tõotatud kunin­gat … Aga ka nõnda rääkides ei mõtelnud ma Iisraeli peale, ainult ise olin endal meeles: tahtsin kui kuningaemand Olovernese kõrval istuda, tahtsin Iisraeli üle käskida ühes Olovernesega, tahtsin kuningapoegi ja -tütreid ilmale kan­da …” Et see tal korda ei läinud, ei jäänud tal muud üle kui oma neitsilikkuse äratõuka­mise kättemaksuks Olovernes tappa. Nii suure enesepakkumise järele tagasilükkamine on Juu­diti arvates suurim naiselikkuse teotamine, mi­da ei suuda maha pesta isegi veri. Hebbeli Juudit tapab Olovernese aga just vastupidistel motiividel. Peale Olovernese juures magamist tunneb ta enese häbistatud olevat ja hakkab te gutsema kättemaksjana. Ta ütleb ümmardajale: „Ja kui ma nüüd enese eest tasuda tahan, hä­vituse eest, mis ma tema kätes tundsin, kui ma nüüd kätte maksta tahan toore haarde eest mi­nu inimsusse, kui ma nüüd tema südame verega häbistavad suudlused, mis põlevad veel mu huu­lil, maha tahan pesta, nüüd ei punasta sa mind eemale tõmmates? …

M i r z a: Õnnetu, mis tahad sa?

Juudit: Vilets olevus, seda sa ei tea? Seda ei ütle sulle sinu süda? Tappa tahan ma! Ons veel valikut?”

Ta jutustab ümmardajale oma magamisest Olovernesega, tema üleolekust ja metsikusest, et selgeks teha tapmise vajadus. Ta läheb Olover­nese juure, tõmbab selle mõõga tupest ja rää­gib: „Ta naerab. Tunned seda põlglikku nae­ratust, nii naeratas ta, kui ta mind enese juure maha tõmbas, kui ta… tapa ta, Juudit, ta hä­bistab sind teist korda omas unes, tema uni pole muud kui sinu häbi koeralik mäletsemine. Ta liigutab end. Tahad sa kõhelda, kuni nälja­ne himu teda äratab, kuni ta sind veel kord haavab…?”

Nii tapab ta Olovernese kättemaksuks enda teotamise eest. Kuid hakkab samas ka ise kaht­lema oma teo õigluses, peamiselt just ümmarda­ja mõjul, ja tahab surmata ka enese.

Bernsteini Juuditile tuleb pärast andumist suur reaktsioon. Ta au ja naiselik uhkus on riivatud. Ta hakkab kahtlema Olovernese ar­mastuses ja raiub maha ta pea kire mõjul. Nii on Bernsteini Juudit siin väga lähedane hingesugulane Hebbeli omale, kuna Kaiseri Juudit oma tegutsemismotiivilt läheneb Tammsaare Juuditile. Kui Kaiseri Olovernes lubab Juuditi naida, siis avaldab see soovi, et Olovernes ei teeks sama vea, mille tegi tema mees Manas­se. Olovernes aga hakkab kuningaga kaup­lema Juuditi pärast ning nii tababki teda Juu­diti käe läbi surm.

Kõikide autorite Juuditite juures on Olover­nese surmamine nende naiseliku uhkuse reaktsioon, seega psühholoogiliselt täiesti eri­nev piiblist.

Juuditi teenija – Tammsaarel – Susauna, Hebbelil – Mirza ja Bernsteinil – Ada – püüab iga autori teoses hoida Juuditit roimast. Kõige energilisemalt teeb seda Mirza.

Kõiki kirjanduslikke Juuditeid, vastandina piibli omale, tabab pärast kahetsus, ehkki nad pöörduvad Olovernese peaga tagasi Petuuliasse ja saavad rahva poolt ülistuse osaliseks. Tammsaare, Hebbel ja Kaiser näitavad seda la­val rahvastseenides, kuna Bernstein piirdub triumfi kirjeldamisega. Ükski Juudit ei tunne aga sellest rõõmu. Nad kõik mõistavad, et nad on tapnud maailmas ainsa inimese, keda nad on armastanud. Selles psühholoogilises olu­korras on paralleele kõigil autoreil.

Tammsaare Juudit kinnitab: „Tapsin ainuke­se, keda armastasin.”

„Ja ma olen maailmas esimese ja viimase mehe tapnud, selleks et sina (ühele) võiksid ra­hus omi lambaid karjatada, sina (teisele) oma kapsaid istuda ja sina (kolmandale) oma käsitööd jatkala ja lapsi sigitada, kes sinu sarna­sed!” Nii ütleb Hebbeli Juudit.

Bernsteini Juudit küsib ahastuses: „Olen ma sulgenud igaveseks ainukese suu selle palavu­sega? Olen ma vägivaldselt hävitanud selle õr­nuse?”

A. H. Tammsaare Juuditit piinab peale Olovernese tapmist veel oma mehe Manasse tapmise süü, milleks ta kihutas üles noormehi ja sulges pärast nende suu tapetu rahaga, nagu ta tun­nistab rahvale. Osiasegi veri tuleb tema peale. Seetõttu on tema kahetsus ja hingehäda ka kõi­ge suurem. Ta nõuab käsuseadust mööda en­dale surma, kuna Hebbeli Juudit võtab vane­mailt ainult lubaduse, et nad ta surmavad, kui Juudit seda palub, sest ta ei taha Olovernesele last sünnitada, teised nimeõed on aga ainult hingeahastuses ja nördinud.

„Nii suure süü tõttu ei saa Tammsaare kan­gelane lunastuda surmas, vaid autor jätab ta elama ja laseb talle osaks saada suure alandu­se, sest Juuditile jääb ainult vana Siimeoni ja selle koera armastus. Ta peab leppima sellega. „Vii siis mind oma koera juure, mina tahan ka teda armastada,” ütleb Juudit näidendi lõpus vanale Siimeonile.

Kirjanikud on igaüks oma näo järgi teinud piibli külmast, usufanaatilisest naisest, keda ju­mal kutsus oma rahvast päästma, kaasaegse naise üliinimese täis uhkust, armastust ja kirge suure väejuhi Olovernese vastu. Nagu üteldud, on A. H. Tammsaare Juudit üks huvitavamaid ja haaravamaid maailmakirjanduses, tema tegutsemismotiivid on kõige naiselikumad, kõige usutavamad ja võrreldes teistega, ka kõige oma­pärasemad ning julgemad. Seetõttu elab A. H. Tammsaare Juudit oma maailmakirjanduse kaasõdede seas kõige täisverelisemana ja jõu­lisemana.

     

6

Juuditi vastaskangelaseks nii piiblis kui ka kõigis   kirjanduslikes käsitlusis on Olovernes, assüürlane, Nebukadnetsari sõjavägede ülemju­hataja. Autorid pühendavad temale kui näi­dendi teisejärgulisele kujule vähem tähelepanu kui Juuditile. G. Kaiseril on ta jäänud sootuks varju.

Ka Olovernese puhul on autorid piibli ku­just lahkuminevad. Igaüks annab oma kange­lasele erinevaid iseloomujooni ja kujundab teda oma tahtmise järgi.

Piibel ei kujuta Olovernest tumedais värves. Ta esitatakse valju ja vägeva sõjapealikuna, kes oskab korda luua, käskida ja koos hoida väga suure ning kirju sõjaväe. Seega peavad olema tal suured organisaatori ja diplomaadi võimed, milledest küll piibel midagi ei jutusta. Kuid se­da on taibanud A. H. Tammsaare, kes just need Olovernese jooned on eriliselt esile tõstnud. Seega on Tammsaare oma Olovernest näidanud isegi paremas valguses kui piibel. Ta on andnud Olovernesele välise hiilguse kõrval ka sise­mist suurust ja hingelist õilsust. Hebbel ja Bernstein seevastu tikuvad Olovernest näitama mustemana kui piiblis. Ka nende Olovernes on alguses Juuditi vastu väga taktiline ja delikaat­ne, samuti kui ta on seda piiblis ja A. H. Tammsaarel.

Hebbeli Olovernese kujus on enamik arvus­tajaid märkinud Hegeli dialektilise filosoofia mõju. H. Raudsepp julgeb isegi ütelda Olover­nese kohta, kes peab olema geniaalne barbar, et „ta hoopleb kui noor üliõpilane, kes äsja He­geli filosoofia loengult tulnud…” Sama või­me ütelda ka H. Bernsteini Olovernese kohta, kes on Hebbeli kangelasele õige hingelähedane. Mõlemad autorid on piibli andmeil ümbritsenud Olovernese idamaise luksuse ja võimuküllusega, mida nad armastavad alati näidata ja rõhuta­da. Nende Olovernesed on joobunud oma võimuküllusest ja hellitavad lootust tõugata troo­nilt kuningas Nebukadnetsar ning istuda ise asemele. Hebbeli Olovernes ütleb: „Nebukad­netsar ei ole kahjuks muud kui üks kõrk num­ber, mis sellega oma aega viidab, et end igavesti enese pääle kasvatab. Kui ma ühes Assüürlastega lahku löön, siis ei jää järele muud kui üks rasvaga täistopitud inimese nahk. Ma tahan maailma ta alla heita, ja kui ta selle omab, siis jälle ära võtta!” Ja Bernsteini Olovernes sõ­nab: „Ma lõpetan oma sõjakäigu Nikou täidiku hüvitamisega – vaata siis ette, sa vägev kunin­gas Nebukadnetsar.”

Need võimuahned ja mässulised kavatsused on võõrad piibli ja ka A. H. Tammsaare Olovernesele, kes truult teenivad oma kuningat. A. H. Tammsaare Olovernes otse ehmub, kui Juudit soovitab tal oma isa kuningatroonile is­tuda: „Kuningas? Mind kuningaks? Ma olen Nebukadnetsari sulane … Troone loorib pettus, nende põhju põimib vaga kelmus ja nende ja­lad seisavad auravas veres. Olen ma kelm või mõrtsukas, et sinna tahaksin istuda. Juba pal­jas see nõuanne haavab Tammsaare Olovernest hinge põhjani. Samuti parandab ta kohe oma telgiülema Pagoase sõnu, kui see ütleb, et „sinu jalge ees on kogu ilm” järgmiselt: „Mitte minu, vaid Nebukadnetsari ees; mina olen tema su­lane.” Kõik aupakkumised lükkab ta kind­lalt tagasi kinnitusega: „Mina ise seisan Nebu­kadnetsari jalge ees, olen tema sulane.”

Hebbeli ja Bernsteini Olovernesed on mõle­mad ennasttäis skeptikud, keda on pimestanud nende võimutäius. Nad hävitavad kergekäeli­selt inimelusid oma tujude rahuldamiseks, kuid sellased teguviisid näitavad nende metsikust. Neid piinab teadmine, et neil pole väärilist vas­tast. Hebbeli Olovernes kurdab: „Oleks mul ka üks vaenlane, üks ainus, kes mulle julgeks vastu astuda! Ma suudleksin teda, tahaksin, kui ma ta palava heitluse järele põrmusse olen visanud, tema pääte söösta ja ühes temaga surra!” Ja teisal: „Tulgu see, kes end minule vastu saeb, kes mind maha viskab. Ma igatsen teda! On õudne, kui midagi muud ei või austada, kui ise­ennast.” Ning edasi: „Vaata, naine, need mi­nu käsivarred on kuni küünarpäädeni verre kastunud, iga mu mõte sünnitab õudust ja hä­vingut, minu sõna on surm; maailm näib mulle vilets, mulle paistab, olen sündinud maailma purustama, et sellega midagi paremat tuleks. Inimesed neavad mind, aga nende needimine ei lasu mu hinge peal, mu hing liigutab omi tiibu ja raputab ta maha nagu midagi. Mul peab siis küll õigus olema.” Veel selgemini kinni­tavad tema usku oma isiku üliinimlikkusesse ja peaaegu otse jumalikkusesse sõnad, mis ta vas­tab, kui Ephraim on kippunud ta elu kallale. „Holofernest tappa; kustutada välku, mis lüli kahjuga maailma ähvardab; üht suremattust idus hävitada, üht julget algust suursuuliseks kiitlejaks teha, tema lõppu lähendades – o, see võib ahvatlev olla! See tähendab saatuse valjus­tesse haarda! Selleks võiksin end isegi lasta ahvatleda, kui ma see ei oleks, mis olen!”

Sellane targutamine, hooplemine ja oma suu­ruse liigne rõhutamine Hebbeli Olovernese juu­res on Hegeli filosoofia mõju. Hebbel katsub siin Hegeli filosoofilisi ideid väljendada sõnades ja tegudes. Tema Olovernes tunneb end üli­inimesena, kangelasena, kes on võimeline maa­ilma purustama ja ümber looma oma näo ning soovide kohaselt.

Kuna Hebbeli „Juudit” on tugevasti mõjus­tanud Bernsteini oma, siis on suurel määral kandunud üle ka Hebbeli Olovernese suurushullustuslikke iseloomujooni. Kuid Bernstein ei kriipsuta aga neid nii teravasti alla. Ta Olover­nes tunnistab: „Minu langemine paneb maa värisema Nikoust saadik. Ja see muinasjutuline vägi, keda mina loonud, langeb ühes minuga ja muutub põrmuks.” Ta rõhutab, et ta on põle­tanud templeid, tõuganud maha jumalaid, hä­vitanud maid ja linnu, et ta levitab enda ümber õudust ning surma, et ta on maailma võimsa­maid ja vägevamaid.

A. H. Tammsaare Olovernesel puuduvad sel­lased enesekiituse ja -imetluse jooned. Ta ei seisa väljaspool head ega kurja, kuigi ta ka enesekindlusega sõnab, kui Juudit ütleb teda kartvat Nebukadnetsarit: „Mina ei karda keda­gi, ammugi mitte Nebukadnetsarit; tema kuul­sad teod on minu tehtud, seda ei tea mitte ai­nult mina ise.” Ta vihkab oma kuulsust ja nime, mis on kõigil suus. „Jah, ma õnnetu mees, mu nimi on mu kõige suurem vaenlane. Mõnikord on mul tundmus, nagu võiks mu en­da nimi mu tuppa, nagu sureksin kord oma ni­me kätte loomuvastasesse surma.”

Nii siis on Tammsaare Olovernesele tema suurus ja kuulsus koormavalt vastumeelne. Ta ise on sellest kõige vähem võlutud. Juuditigu kahekesi intiimselt vesteldes, palub ta mitte tar­vitada oma nime. „Ema, ära hüüa oma last nime järele või hüüa teda uue nimega, mida pole keegi enne suhu võtnud ja mida ei võta enam keegi suhu, kui ainult sina, mu ema,” palub ta Juuditit, kui ta enese on vaimus tema ees lapseks alandanud.

Tammsaare Olovernes nähtavasti on omaks võtnud piibli sõna – kes iseennast alandab, seda peab ülendatama – ning läheb oma hingelaadilt diametraalselt lahku Hebbeli ja Bernsteini kan­gelasist. Ta allub kõigile inimlikele seadusile ja katsub inimlikult käituda ka kõigi teistega, ist gi vaenlastega. Näiteks Akiori kohtleb ta leebemalt kui piibli Olovernes. Akiori Petuuliasse saates sõnab ta: „Ma pole vihas rääkinud. Või on mul kuri nägu ja kurjad sõnad?… Ammuni pealik, inimene peab minema oma usu­ga, meie kõik peame minema oma usuga, ai­nult seda ütlesin sinule.” Samuti laseb ta ka­ristamata vabaks Nimetu, kes kaks korda on kippunud tema elu kallale.

Milles siis seisab Tammsaare Olovernese suurus ja võim, millega ta hoiab koos oma suu­re väe ja vallutab rahvad ning riigid? Tamm­saare näib olevat veendunud, et ennasttäis kii­dukukk ei suudaks seda teha. Seal peab olema enam isiklikku väärikust ja sisemist suurust, diplomaatlikkust ning taktitunnet silmapilgu ja situatsiooni õigeks hindamiseks. Ja seda ta on annini oma Olovernesele. Lihtsa Petuulia vä­ravavahi sõnad iseloomustavad parimini Tamm­saare Olovernese suuruse saladust ja alus­põhja: „Miks ei läkita nad saadikuid Olo­vernese juurde, ta on ju kõiki lahkesti vastu võtnud; kuulsite ise oma kõrvaga, mis Akior temast rahva ees rääkis, kui ta meie linna tuli. Või kas nägite, kuidas ta tuli? Mina nägin: pasunapuhujad ja pillimängijad käisid tal ees ja taga – nõnda tuli Akior Olovernese palge et st meie linna.   Aga kui Olovernes teeb oma vaenlastega nõuda, kuidas peab ta siis küll ole­ma oma sõprade vastu?”

Ka naiste suhtes erinevad Hebbeli ja Bern­steini Olovernesed Tammsaare Olovernesest. Nad mõlemad kohtlevad naisi toorelt, ebainim­likult ja otse sadistliku põlgusega, mida aga ei saa ütelda Tammsaare Olovernese kohta, kes ei austa küll sõnakat ja võimuahnitsevat naist, kuid peab lugu naiselikest voorusist. Hebbeli ja Bernsteini Olovernesele kõlbavad naised ai­nult lõbudeks, mehelikkude kirgede rahuldami­seks, keda pärast võib ära visata kui määrdu­nud kaltsu, millesse kord on pühitud oma roojaseid käsi. Nad armastavad naisi, kuid mitte teisiti kui sööki ja jooki.

Hebbeli Olovernes vastab ükskõikselt Juudi tile, kui see ütleb, et ta vihkab teda ja palub selle eest ennast surmata: „Sind surmata? Hom­me võib olla; täna lähme enne üksteisega sän­gi.” Ja kui Juudit tunnistab, et ta tahab teda tappa, vastab ta: „Et sinu eest end kaitsta, tar­vitseb mul sinule ainult laps teha.”

Kõigile Olovernesteie avaldab Juudit tugevat mõju. Kaiseri Olovernes tahab teda naida, üheks ööks enese juure jätta ja siis saata koju oma teiste naiste juure. Hebbeli Olovernes üt­leb: „Ara karda, Juudit, sa meeldid mulle, nagu mulle veel keegi pole meeldinud.” Ja Tamm­saare Olovernes deklameerib Juuditile: „Armas­tan andumist, ihkan unustust, selles otsin iga­vikku. Himusid võib muidugi täita, himusid võib ka nende naiste juures täita, kes ei tunne andumist ja kes annavad oma kenadusi raha, van­nete, tõotuste ja abielu eest. Aah! Ikka harve­maks saavad igaviku silmapilgud, ikka sageda­malt kuulen ainult oma nime. Aga oma nimest ei saa ma juba ammugi enam joobnuks. Juudit, sina oleksid võinud mind joovastada…” Kuid naise pärast ei unusta oma kohuseid Tammsaare Olovernes, kel on hõbedat juba kõrva ääres.

Bernsteini Olovernes aga armub Juuditisse kõige kirglikumalt. Juuditis leiab ta kõik need võlud, mida ta teiste naiste juures on asjata ot­sinud. Ta ei usalda Juuditit pimesi, vaid uurib keerdküsimustega välja tema laagrisse tuleku põhjuse. Ta ei piina Juuditit, vaid alandab isegi ennast tema ees ja raevutseb armukadeduses, kaotades seega oma väärikuse.   Kui Juudit tõukab tagasi tema armastuse, siis palub ta en­nast tappa. Nii avaldab Bernsteini Olovernes ennast väga romantiliselt ja ka dramaatiliselt. Kuid põhiolemuselt jääb ta ikkagi külmaks ja kalgiks ennastimetlevaks sõjameheks, kelle ees väriseb kogu maailm.

Üks ühine joon on aga kõigil Olovernestel – puhuti piinab neid nukruse- ja üksindusetunne. Hebbeli ja Bernsteini Oloverneste juures on se­letatav see sellega, et nad ei näe ega usu endal olevat vastast, Tammsaare Olovernesel aga va­naduse resignatsiooniga. „Eluga mängimine on ainuke mäng, mis mind veel mõnikord köidab.” Kuid seegi ei huvita teda enam. Sel­lepärast peaks jätma igasuguse mängu, peaks minema koduorgu, mida piiravad pilvedeni mäed, ja peaks elama nagu süda kutsub-seda oleks vaja.”

Nii nagu A. H. Tammsaare Juudit oli kõige inimlikum, mõistetavam ja psühholoogiliselt hu­vitavam kuju oma kirjanduslikkude nimeõdede hulgas, nii on seda ka Tammsaare Olovernes. A. H. Tammsaare on esijoones püüdnud mõle­mas kangelases näha inimest ja nende tegutse­mismotiive seletada psühholoogiliselt. Ta on jätnud kõrvale jumalikud ja saatuslikud jõud, mis juhivad piibli Juuditit ning millesse taker­duvad ka teiste autorite variandid, ühel suure­mal, teisel vähemal määral. Sellega röövib ta küll oma kangelasilt pühaduse sära, kuid teeb nad kaasaeglasile inimlikult mõistetavaks. Iga­tahes tuleb tema Juuditi käsitlust pidada maa­ilmakirjanduses üheks huvitavamaks ning kuns­tiliselt õnnestunumaks.

Paul Ambur

Varamust nr. 2/1938