Tolstoi isiksuse probleem
  Â
(SKITS).
1
Kes on meile, pärastsõja ja pärastrevolutsiooni inimestele, suur Leo Tolstoi? On ta kunstnik, on ta mõttetark, või on ta lihtsalt inimene, kes ikka nii ägedalt nõuab meie sugupõlve huve?
Kui möödund aasta sügisel, septembris, pühitseti tema sünni saja-aastast mälestuspäeva, kihas ühemeelselt tema mälestuskuju ümber kogu maailm, ja maakera kõigis mais nimetati tema nime kui just mitte uskliku imetlusega, siis ikkagi ühemeelse ja ühtlase aukartusega. Enne kõike pühitÂseti temas Jasnaja Poljana prohvetit, kõigepäält nähti temas ühte võimsaist suurvaimudest uusaegsete uuenduste alal; nimetati teda Jeesuse kolmeteistkümnendaks apostliks; leiti meeleülendust tema elu hiiglamõõtelisest traagikast; ja – kuigi võrdlemisi küll liiga vähese rõhuga – kõneldi tema teenetest romaani ja proosakunsti suurmeistrina. Ãœldise, üldinimliku kultuuri varakambrist ei saa teda enam välja sulgeda mitte mingite vahendiÂtega, ja pole ka keegi julgend tõsiselt eitada tema ajaloolist osa kaasaegse kultuurelu kujundamises.
Tolstoi on omandand põlise koha vaimuelu ajaloos. Sellega on aga ühtlasi öeldud, et ta on astund jäädavalt ajaloo varju. Tema eluÂtöö, nii kunstniku kui eriti just mõtleja saavutised, ei oma meie tarvis enam tõelist haaravust. Tolleaegne sugupõlv, aland oma eluteed hõõguva vaimustusega absoluutsete ideaalide kohta, õppis viletsusaegadel revideeÂrima Tolstoi manatud illusioone ning haris üles relativiteedi kitsi põllu uueks, kehvaks külviks. Kunst, kaasaja kurbmängust heidutatud, vapustatud ennekuulmata dünaamilistest sündmustest, loobus naturalismi elu ümberhaaravast meetodist, et ennast koguda tehnilist laadi ja piiratud alal. On Tolstoi nimi veel praegugi suutnud ühendada terve ilma inimesi, siis kahtÂlemata põhjub see selles, et meile see nimi on saand ühe omapärase eluÂsaatuse sümboliks, et põlisinimlik Tolstoi hingedraama meid ikka ja alati sunnib endid koondama ja mõtlema selle draama mõistatuse üle.
Ãœlesanne, mida selles esitises taotlen, on see: järsulistes, mittesundivais, kaugeltki mitte teesiliselt mõeldud piirjoontes viibata neile üldinimlikele ja isiksus-psühholoogilistele motiividele, milledest Tolstoi juures, minu arvamuste järgi, oli kõige sügavamalt mõjustatud tema mõte, tema kunst ja terve hingeline elamus, ning avastada see, mida tahaksin nimetada tema psüühilises suhtumises kahestumiseks, dualismiks. Enesestmõistetavalt – seda tahan rõhutada erilise tugevusega – visandlikult tehtud Tolstoi pilÂdile, mida siin anda taotlen, võin põhimõtteliselt omistada ainult subjektiivÂset tähendust, ainult enam-vähem rakendatava hüpoteesi, mitte aga objekÂtiivse tõe väärtust. Sest ma ei usu, et oleks objektiivselt võimalik laitÂmatult pääseda olemuselt kirjanduslikkudel andmetel, millede kogu siseÂmine struktuur on määriteldud kirjanduslikust traditsioonist ja opositsiooÂnist, nõjanguist ja vastusäädeist, nende andmete taha varjatud inimliku hinge juure ning kliiniliselt see alasti võtta ümbritsejate silme all. Võib märÂkida, et vaevalt mõni teine romaanikirjanik on pärandand kas või ligiÂkaudugi sedavõrd „autobiograafilist” materjali kui just Tolstoi, et järelikult just Tolstoi puhul esineks maksimaalsel määral psühholoogilisi tõlgendusÂvõimalusi. Pea kõigis oma töis on Tolstoi rikkalikult ja kõige hoolsama introspektsiooniga kasutand psüühiliste olukordade kirjeldamisel oma enese hingelise elamuse materjale. Ja ometi, kui kooriksime dokumenÂtaalse kriitika abil Tolstoi romaanidest kõige selle, mis tõestataval määral lasub „enesekirjeldusel”, ei laseks end siiski üksikuist tekstikohtadest rekonstrueerida mingi teaduslikult-kõikkülgne Tolstoi kujund. Sest luuletaja ei kasuta introspektiivselt saadud hingelist ainestikku mitte ainesÂtiku enese pärast, mitte et iseennast reprodutseerida, vaid ainult sel määral, kuivõrt ainestiku kasustus on määratud, nõutud ja motiveeritud teose väljaspool autori psüühet antud artistlikest nõudeist. Iga elamuselement, mis teose kunstinõuetele vastu kõneleb, surutakse maha ja jääb meile igavesti teadmatuks.
Sama maksab isegi Tolstoi arvurikaste päevikute kohta, mis ta pidand kõige varasemast noorusest kuni hiliseimasse vanadusesse. Need annaÂvad meile kindlasti rohkem selgitusi tema sisemisest elust, kui see tavaliÂselt võimalik ühe või teise kirjaniku või filosoofi suhtes. Ometi ei ole päevikud kunagi kliinilised protokollid, eriti ei ole need seda olnud Tolstoil. Nende äsja tehtud põhjalikum analüüs on toond lõppjäreldusele, et neis ikka ja alati on kajastu nd ainult üks külg või ainult mõningaid külgi autori hingeelust, ja nimelt niisuguseid, mis üsna mitteobjektiivseil põhjusil analüüsi väärseks arvatud. Tema nooruspäevikud koguni lubavad end käsitada teataval määral refleksioonianalüütilistena stiiliharjutustena, mille läbi loomulikult langeb tuntavalt nende pihtimusväärtus. Neist iseloomukülgedest, mida pihtimuskriitilise analüüsi esemeiks teha ei võind, on Tolstoi ka päevikutes vaikind. Ja nii pidid need saama vajaduslikul määral tema enese psüühi moonutisteks. Hakkaks keegi Tolstoid hingeliselt poolelt kirjeldama nende dokumentide põhjal ainuüksi, siis ta ainult kordaks Tolstoi enesemoonutust.
Märgatavate raskuste kiuste, mis vastu astuvad Tolstoi hingeelu käsiÂtamisel, on ometi kõigiti legitiimne tavalise inimese tung mõista selle monumentaalse mehe mõistatust, milles sisaldub kõrgendatud kujul meie enestegi mõistatus. On see ju ainult vahelüli meie eneste enesetunnetaÂmise püüdmustes ning seepärast olgu lubatud, kuigi küll ilma väljavaateta täielikule ja tühjendavale tulemusele, esitada tolstoilise hingevõitluse andÂmed, olgugi skemaatiliselt ja subjektiivselt.
2
Eelantud reservatsiooniga asun nüüd ülesande juure, – Tolstoi psüüÂhilise dualismi skitseerimisele, mis mulle näib olevat algallikaks kõigile neile vastoludele, mis igaühele, nii pinnaliselt kui ta iganes Tolstoi siseÂarenguga teotsend, ometi vahetumalt on olnud märgatavad.
Tema aristokratism, tema sotsiaalses juurduv, sugupõlvest sugupõlve pärandatud kultuuriline ja klassiomane superioriteet sünnilt, seisuselt, kultuurtraditsioonilt „alamal”-seisvate vastu, härrasmeheline joon, mida Tolstoi ikka ja uuesti ja lõpuni nii mõjuvalt ning distantsi-loovalt oskas ebameeldivate võõrustajate vastu esile pöörata ja mis plebeilisele Gorkij’le oli instinktiivselt nii eemaletõukav, see kõik asus alalises vastolus tema ostentatiivse tungiga sotsiaalse lihtsustuse poole, nagu see avaldus tema talumeheriietuses, tema kingsepatöö-harrastusis ja paljudes muis üldtuntud välistes asjades.
Tema individualism, mis teda järjest ahvatles mitte ühegi teisÂtelt tulnud tõe ees mitte kunagi põlvi painutama usklikus harduses, vaid looma oma siseilma tarvis oma enese tõekstundmiskavad, vaidles järjest vastu tema tungile nivelleerida kõik inimlikud iseärasused kõike-sarnastava vendluse ideaalis, elujärjestuse praktiliselt-eetilises kommunismis.
Tema anarhism, mis taotles kõikide seltskondlikkude, abieluliste, riiklikkude pidemete maharaputust, eitas iga välist võimuakti ja tahtis tunÂnustada ainult oma enese sisemise veendumuse sidemeid, seisis vastolus tema usuga normi võimalikkusesse, mis reguleerib vendade suhenguid üksteisega ja võib köita nende juures iga anarhistliku revoldi tõuke.
Tema egoism, mis võimsana kerkib juba tema esimesist päeviku-märkmeist ja hiljem teda valitses kõigis suhtumistes kaasinimestega, kirÂjanduslikkude kaaslastega, sõpradega, omastega, kõikidega, kes ei tahtnud alistuda tema tahtele, esines vastaspoolena tema õpetusele ligimeseÂarmastusest ning võitles mitte alati tagajärjetumat võitlust tema altruistÂliku tahtega.
Tema ratsionalism, mis armuta kriitikaga piitsutas iga credo’t mitte ainult credo quia absurdum’it, ja oli valmis iga dogmat mõistusele meelehääks ohverdama, näib olevat ühendamatu ja näib jäänudki ühendaÂmatuks tema püüdmusega absoluutse tõe poole, mis pidi ometi olema usu asi, seega siis juurdus väljaspool mõistuse piirkonda ja oli lõpuks talle eneselegi ainult dogma.
Tema taidurlus, mis tootis talle tema olemasolu kõige kõrgemaid mõnusid kuni hallideni raugapäevadeni ja ikka uuesti sundis haarama sulge kunstiliseks loominguks, on konflikti sattund tema antiesteetiliste üleskutsetega, mis keelasid iga ilukultust ja vandalistliku trotsiga hülgasid ja irvitasid Beethovenit, PuÅ¡kin’it ja Shakespeare’i.
Tema seksualism, mis kuni kõrge vanaduseni ennast tugevalt tunda andis, teda haaravalt pingutades sisetunde piinarattale, ja mis varjub tema abielu saladustes, millest vaikivad teadlikult nii tema kui ta abikaasa, oli võitmatuks vaenlaseks tema kramplikult moondund kasinusideaalile, mis kindlalt asitõestus valeks kolmeteistkümne poja ja tütre kaudu.
Kogu tema hiiglamõõteline paganism, millele elu selle igas vorÂmis oli tuhatkordne joobumus ja alati uuenduva mõnu läte, oli opositsiooÂnis teoreetliku asketismiga, mis printsiibitsemistes eraldas vegetarianismi ja antinarkotismi arstliku dieteetika alast ning- tõstis need moraaliÂkoodeksi absoluutseteks käskudeks.
Nii satume – selles pole kahtlus võimalik – igal sammul Tolstoi ilma vapustand isiksuses võimsatele kontrastidele, mis vastastikku püüaÂvad teineteist välja suruda ja alla heita, satume vastukohtadele ja vasturääkivustele tahtmise ja toimetuse, sõna ja teo, õpetuse ja elu vahel.
3
Tahame meie esialgselt kõrvale jätta tema sõnad ja õpetused, tema tahtmised, ja püüame silmas pidada ainult tema tegude dominanti, tema teotsust ja elu, siis kõigepäält on meie ees tema kunstniku tooÂdang teretulnud uurimusmaterjalina. Ma ei arva aga seda mitte tavaÂlises tema romaanide ja jutustiste seni juba liigagi ärakasutatud autobiografismi mõttes, ja mulle on liigagi ebakindlaks materjaliks Tolstoi oletaÂtavad autoportreed, vürst Andrej’, Pierre’i, Levin’i, Nechljudov’i, PozdnyÅ¡ev’i või kelle tahte kirjanduslikud kujud. Mõtlen nimelt Tolstoi kunsti tervikulisena nähtena. Oleks viind liiga kaugele, kui püüaksin anda siin tema kunstiloomingu ja kunstilise tegevuse tühjendavat analüüsi: siin sobib märkida ainult olemuslikke jooni, missuguseid lõppude-lõpuks ikkagi võimalik tähistada vahetumalt.
Esimesel pilgul näib Tolstoi kunst täitsa kunstitu. Kindla põhiÂmõttelise järjekindlusega väldib ta iga stilistlikku rafineeringut: tema proosa on rütmitu, on ebakõlaline, on paatosetu, tema stiil on metaafora-lage – effektsuseta sõnamasside pikkamisi liikuv vool. Ei mingi põneva faabulaga, ei mingi dramaatilise intriigiga, ei mingi keskendava tähendusega tegevuse kaudu ei püüta võita lugejalt tähelepanu. Tema romaanid on aegaÂmisi üksteisele laotud kirjeldavate detailide massid, läbi töötatud piinlikult-üksikasjaliselt kirjeldava meetodiga, mis jääb peaaegu samaks algusest pääle kuni viimse teose viimse reani.
Kuid kes tänapäev, kõige meie fabulaarse novelli, valjult organiÂseeritud romaani eelistuse juures, uuesti kätte võtab Tolstoi eepilise proosateose, seda kisub kaasa vastupanematult ja endise ägedusega selle näiliselt kunstitu kirjelduse ainupärane intensiteet ja detailkirjelduse konÂtuuride teravus. Tolstoiliku teose kogu võlu sisaldub ikka just kirjeldatava inimese välimuse, deskriptiivselt kujundatud maastiku, kirjeldatud situatsiooni üksikjoonte ja üksikvaatluste massilisuses, monoloogipäraselt avatud analüütiliselt reflekteeriva hingeelu üksikliigutuste ülikülluses, üksteisele lükitud „ebatähtsate” stseenide rikkuses, lihtsalt kirjelduse staaÂtikas, mille kohal löövad särale, nagu esimesed tähed taevalaotuses, isoÂleeritud ja teataval viisil sümboolsed põhijooned. Ning meie usume seisvat alasti võetud elu panoraama ees ja arvame taipavat eluprotsessi saladusi nägelikult antud eluaktide ahelikust.
Naise keha soe kaunidus, paljaste õlgade jahe kiirgus, tema juuste lõhn, tumedad udemed tema ülahuulel või tema silma särav läige või tema keha heljuv kõnnak – neid on Tolstoi kirjeldand sagedamini ja suurema armastusega, kui mehise kuju võluvust, mehesilmade sundi, mehe liikmete tugevust. Kuid sama täiuslikkusega on ta kirjeldand raassilise ratsahobuse märkamatuid värisemistukseid, peremehe paitades tema kaela, tema silmade leemendavat soojust, kui pöörab pää oma isanda poole. Vaevalt on ükski teine romaanikirjanik oma lugejaile nii loomulikult-intiimselt tutvustand rasedaid naisi ja noori, rahuldatud emasid, igaühe neist esinedes elumüsteeriumi kehastusena, kuid mitte rafaelses selgitatud oleÂkus, vaid vahetumas lihalikus värskuses. Jahikulli vaheda pilguga, jänese kerge kõrvaga, jahikoera peene haistmisega, lõpmatult differentseeritud registreerimisaparaadiga tabas Tolstoi elu ainelisi liigutusi nende kõige õrnemais varjundeis, et meile neid edasi anda sõnades ja lauseis peaÂaegu loomulikkuseni-illusoorse vahetumatusega.
Võiks öelda suure kindlusega, et Tolstoi kunstis, mitte ainult küpse kirjaniku meisterteostes, vaid ka juba vananeva ja rauga Tolstoi didaktiliselt-halvastund töis, just meeled, need vaatlemise organid, kõige võimsamalt käiku nõuavad, ja et Tolstoi kunsti psüühiline põhiolemus juurdub tema meelte-elus.
4
Tolstoi kunstitegevuse senine meie analüüs õigustab aktsepteerima, et tal oli kasutada eriliselt peenendatud meelteaparaat, nagu see esineda võib ainult väga harva, ühtlasi aga veel ainulaadne võime täielikult teadvuda igast meelemuljest, ka kõige põgusamast, sellejuures mitte kui teatavast komponentsest osast muljetekompleksi tervikus, mis sest osast ole kõlab, vaid just isolatsioonis, kui omaette iseseisvast muljest.
Meil leidub mõningaid materjale selle kohta, kuidas Tolstoi juba lapsena, peaaegu rinnalapsena suutis jäädavalt magasineerida oma teadÂvusesse ja mälusse väliseid muljeid. Asi puutub paari mälestist Tolstoi varajasemast lapseeast, mis ta ise üles märkind ja teatavaks teind. Ãœks neist on Tolstoi rinnalapsena läbi elatud ja säilitatud seotudolemise ja ennast mähkmeköitmeist järjetult vabastadapüüdmise olukord; Tolstoi rõhutab siinjuures eriti seda, et juhtus see kõik hämaruses, et tema enese kisa ja nutt tundusid talle ebameeldivad. Elamus pidi aset leidma tema olemasolemise esimeste kuude sees, ja kuigi Tolstoi teeb teatavaks, et kratsimiste ärahoidmiseks mähiti teda veel pärast esimest eluaastat, olgu siiski lubatud kahelda selle nii kuulmata varasesse lapseikka ulatuva mälestise tõelikkuses. Kuid teine mälestis, mis tunnusmärgiline kogu hiliÂsemale meelteinimesele Tolstoile, on vastuvaidlematult autentne ja väärib seepärast tsiteerimist:
Mina istun puust supluskünas ja tunnen enese ümbritsetud uudsest, kuid mitte ebameeldivast mingi vedeliku lõhnast, millega mu väikest keha hõõrutakse. Nähtavasti istusin ma kliidega segatud vees. Kuid kliide uudne aistimus äratas minus uudishimu ja esimest korda avastasin ma armastusega oma väikese keha, selgesti nähtavate ribidega ees rinnal, nägin siledat, tumedat puust suplusküna, lapseÂhoidja paljaid käsi, sooja, auruvat kliivett, kuulsin selle platsuvat häält, kõigepäält aga tundsin küna märgade äärte siledust, kui liigutasin neid mööda käekesi sinna-tänna.
Selles katkendis sisaldub kogu meeleline Tolstoi in nuce. Vannitamisel laps ei aisti mitte muljetemassi kogukompleksi, ja mitte kogukompleks pole püsima jäänd täisealise mehe mälestuses, vaid laps registreerib eluks-ajaks üksikud momendid, mis komplekses aistimusaktis üksteise kulge ritta saetud, ning mälu eristab neid veelgi täpselt: käed ei unusta enam kunagi suplusküna märga siledust, mis kord nii palju tegid mõnu peopesadele; naha poorid säilitavad jäädava mälestuse kunagi neisse nii mõnusasti imbund kliiveest ja selle vee aurust; ninasõõrmed, mis kord mõnuga imesid vee uudset lõhna, naudivad seda nüüdki veel meeletuletuses; silmad teavad praegugi, kuis nad siis esimest korda teadvusid ribidest kehal ja lapsehoidja paljastest, teotsevatest kätest, ning samas kõrv märkis hoolega vee pladistust; kehasoojusele täpselt vastav vee tempeÂratuur meelitas soojusmeelt ja kogu väike persoon oli siis ja jäädavalt võidetud otsustavais asjus oma kehale, sellele kõikide tugevasti mõnu-rõhutatud aistimuste vahendajale. Nagu Narziss omast peegelpildist, tundis siin mina ennast esmakordselt uuesti oma tööriistadest.
Tolstoile kui inimesele jäi terveks elueaks tunnusmärgiliseks armastus oma enese rafineeritud meelteaparaadi vastu. Kuulmine, haistmine, maitsmismeel, kompamismeel ja nägemine, need tavalise inimese harilikku viis meelt, suurendasid ebaharilikul määral iga hetk tema olemasolu mõnu ja norgu; soojuse-, kompamise- ja surveaistingud vahendasid teadvusele pidevalt kontakti alistatava välisilmaga ja nõudsid teadlikku reaktsiooni; rafineeritud täpsusega teatas talle kuni pinevuseni valvjas organimeel iga aeglast, iga järsku liigutust, ümberpaigutust, iga muudatust tema orgaaniÂlistes suhetes ja andis tunda iga hetk oma kõrgendatud olemasolu.
5
Kõige intensiivsema meeltetajumuse ühendusest harukordse teadvumisvõimega pidi Tolstoi1 paratamatult võrsuma mina-elu, mis ähvardas tõusta äärmuseni. Alaline oma enese funktsioonidest teadvumine, see alaline meelelik-teadlik eneseavaldus, see kõrgel määral mõnu- või noru-tunnetega täidetud oma enese aistimusaparaadi rohustus, see ikka ja jälle esile sunnitud huvi teadliku meelteelu nüansside vastu käis käsikäes igaÂsugu mõnu ahne tahtmisega ja norutunnete sama ahne mitte-tahtmisega. Sugenes tunde- ja tungielu, kvalitatiivselt küll primitiivne, kvantitatiivselt aga peaaegu piiramatu intensifikatsiooni võimeline. See ähvardas seest väljapoole purustada koguisiku, isiksuse. Lõhestumine näis vältimatu, kui ei leiduks eruptiivsetele jõududele vähemalt sama intensiteediga vastu-jõude, mis esimesi taltsutaksid ja annaksid neile vastukaalu.
Kuidas aga nõutada seesugust vastukaalu oma enese hingeelu aineÂtest? Mis oli vastu sääda neile igapäevaseile, igaöösistele ja igatunnilistele mina-ärritustele, mõnutundele ja mõnutahtele ? Kui hingeeluline kokkukõla – ma ei tea seda – lõpuks selles seisab, et hoiaksid teineteist tasaÂkaalus mina-avardamine ja mina-kitsendamine, enesemaksmapanemine ja enesestloobumine, mõnutahe ja norutahe, elutung ja surmatahe, siis Tolstoi1 ei näi ei kokkukõla ega võimalusi kokkukõlaks. Tema hingeelu oli ainuüksi mina-elu, mitte kunagi sina-elu. Tema isiksus oli ainuliselt – tahaksin öelda – „mina”-rikas ja „sina”-vaene. Kõik, mis temas „iset” ilmutas, rõhutas, rahuldas, enesearmastus, isemeelsus, ja kõik, mis „iset” takistas, peitis, nõrgestas, enesekahtlustus, enesevihkamine – need mõlemad read, kõige teravamini teadvusesse pääsedes – olid rikkalikul määral esitatud mõnu- ja norutunde astmestikuna; tahe elada oli piiritu. Kuid ei olnud Tolstoi1 mingit impulssi vabatahtlikuks enesestloobumiseks, enese vabatahtlikuks ohverdamiseks ja enesesttaandumiseks, mingi sisetungina tuntud andumuÂseks, armastuseks, mis ei otsi nautimisobjekti, vaid on kannatamine; tema tahe surra oli minimaalne. Surma kujutlused sisendasid talle õudset hirmu, mida võiks nimetada otse kabuhirmuks; surm kujunes temale mingiks koletiseks, kes vahete-vahel tundus teda varitsevat igast nurgast ja keda ta taltsutamatult vihkas, kuna see mitte ainult elumaitsmise lõppu ei ennustand, vaid hävitas pääle selle rõõmu enese isikust.  Surmamõtete puhul ta võis öelda, et elu on elamisväärne ainult seni, kuni see jooÂvastab, kuid kainenemishetkel, surma silma all, kujuneb elu hirmsaks pettuseks. Miski ei iseloomusta paremini Tolstoi elamisiha ja tema peaÂaegu blasfeemlikku viha kui sõnad „elujoobumus” ja „eluvõltslus”.
Ãœhtlasi aga pidi talle, oma hingeelu hääle analüütikule, peagi ilmÂnema tema kirglikult-vägivaldse mina-elu pidurdamatus ja pidurdamispuude kui vaenuline ähvardus just sellesama hingeelu vastu, seda enam, et tal mitte kordagi ei tulnud väiksematki mõtet asetada ennast ülesÂpoole hääd ja halba. Kunagi ei ole ta hiljem katsetand mõista Nietzschet – tõenäoliselt vist sellepärast, et ta kunagi ei tunnustand, ei võtnud üldse tõsiselt neid vaime, kellel oli julgust omada uut, revolutsioonilist mõtet. Sügavamalt võttes, tema loomu tasakaalutus, tema psüühiliselt anormaalne alus pidi omastama haavatud südametunnistuse hääle. See aga nõudis temalt ühtesoodu kasvava rõhuga mingi regulatiivi leiutamist, mis paralüseeriks tema hingeelu mina-püüdmusi, mis oleks suutnud painutada tema põlvi ja juhtida reguleeritud joomesse tema aistimuste voogu, tunge ja himusid, kogu tema meelteuputust, mis teda nii toredalt joovastas ja nii kohutavalt hirmutas. Alles võrdlemisi hilja sai ta aru, et küsimuseks siin on reegel, millel oleks võimu sundida enesestloobumisele, „sina”-elamisele, igapäevasele valmisolekule suremiseks psüühilises mõttes.
Nüüd aga kerkib Tolstoiliku hingedraama põhiprobleem: kas ta on leidnud otsitava reegli? On ta suutnud selle nimel painutada oma põhiolemust?
6
Usun, et vastata ülessäetud küsimustele võib ilma pikemate arutlusÂteta: ta tõepoolest leidis seaduse, iga inimelu unum necessariumi alles, imelikult pika otsimise järgi, mis teda enne eksitas kõiki võimalikke eksiÂteid pidi, kuid sellele alistuda ei ole ta mitte suutnud kuni oma hiiglaseelu viimse hetkeni.
Tema probleem oli puhtalt eetilis-individuaalseid. Selle ainsamaks lahenduseks oli mina-salgamise, altruistliku tahte, vagaduse nõue. Ta seisis terve oma psüühilise olemise täieliku ümberkujundamise ülesande ees. Tõeline katarsis, mis oleks viind teda läbi eneserõhumise ja eneselahumise kõikide piinade, oleks toond teda selgumisele. Kuid vana Aadam oli selleks liiga vägivaldne, et lubada end uueks muuta. Tolstoi valitud enesepuhastuse meetod ei võind kunagi tuua eesmärgile: see sisaldus juba varasemast noorusest pääle hoolsasti harjutatud detailiseeriva eneseanalüüsi kunstis ja oli – näilise enese-hukkamõistmise kiuste – põhiolemuselt ainult enese mina perverteeritud kultus. Kõigist maitsenguist loobund askeet loob enesele enesepiitsutusest maitsenguile adekvaatse eneserahuldamise aseaine. Samuti tegi ka Tolstoi, ainult selle vahega, et ta samaaegu hoolitses seista pinevalt huvitatud ilmaareeni vaatekeskuses.
Ning selle asemel, et vaikses eraku-urkas vagaduses karastuda, ta mitte ainult ei teinud prohvetlik-moraalset reeglite väikesetvõitu süsteemi, mille abil ta – nautides loogilise paragrahveerimise protsessi – ennast üles ehitada taotles, kogu inimsoo hädaasjaks, vaid astus vastuvaidlematu kaalukusega ilmakuulsuse laiale teele, väites, et tema leitud on uus tõde, tõde tõe pärast, ja nõudis maailmalt, et see oma eesmärgi saavutamiseks peab järgima tema käeviibet. Nii sai enesearmastuse saatan otse mängiÂdes kindla asukoha Tolstoi õpetuses, mis enne kõike kujunes kõikide olemasolevate käskude ja seaduste kirglikuks eitamiseks, mis teda siduda ei suutnud. Sugugi mitte teaduslikult põhjendatud arvustusrelvaga, vaid kõige subjektiivsema prohvetluse laia kirvega katsus ta kukutada ilmakultuuri puud, et istutada selle asemele mitte mõne tema palvetatud jumala või ebajumala kätetööd, vaid selle, mis valmistand tema ise, Tolstoi.
Maksvate ühis- je seltskondlikkude normide kriitiline analüüs oa Tolstoi1 sisudesegamine. Tolstoist on öeldud, et tema omavat ainupärase võime näha asju, mida meie ei näe, ning suutvat anda neile asjadele uudsuse ilmet. Ja tõepoolest sisaldub eeskätt just selles tema kunstilise ,, naturalismi” kõige kaalukam tõeluse edasiandmise vahend, mis lugejat järjest sunnib kirjeldust võtma tõsieluna. On öeldud, et Tolstoi nimetab asju nende pärisnimedega. Kuid just sellest artistlikust mõjustamisvahendist on temal peagi võrsund märkamatu käeliigutuse kaudu ebaobjektiivne, tegelikult jesuiitlikult-kasuistlik arvustusvahend, tõeluse moonutamisvahend, millest lihtsameelne lugeja ei näe läbi ja mis talle tavaliselt koguni imponeerib. Ju „Sõjas ja rahus” on märgata Tolstoi selle kõige olulisema relva esimest teritamisprotsessi. Mõtlen siin kuulsat kohta romaanis (II köide, V osa, 9 ptk.), kus Tolstoi kirjeldab ooperit Peterburis.  Tsiteerin siin selle kirjelduse alguse:
Näitelaval olid keskel tasased lauad, ääri mööda seisid maalitud pildid, mis pidid tähendama puid, tagumisel küljel oli laudadele pingutatud lõuend. Keset näitelava istusid noored neiud punastes miidrites ja valgetes jakikestes. Oks neist, väga paks, istus valges siidkleidis iseäralikul madalal järil, mille tagumisele poolele oli kleebitud roheline kartong. Kõik nad laulsid midagi. Olid nad laulu lõpetand, astus valgesse riietatud tüdruk etteütleja kasti juure ja tema poole tuli üks mees, kõvasti ümber paksude kintsude tõmmatud siid pükstes, sulg kübaral ja puss vöövahel, ja hakkas laulma ning kätega vehklema.
Selles toonis on kirjeldatud kogu ooper: on kõneldud august lõuendi sees, mis teises aktis pidi kujutama kuud, noorest tütarlapsest, kes kolÂmandas aktis hüppab ja selle juures väga kiiresti taob ühte jalga vastu teist, jalad paljad ja jämedad, on öeldud Duport’ist, et sel on samuti paljad kintsud ja et see hüppab veel kõrgemale ja veel rutemini (mille eest saab aastas 60.000 rubla) jne. Kogu etendus mõjub selles kirjelduses kui mõttetute toimitsemiste seeria, ja Tolstoi eesmärk tõsta kate teatri sissesääde, kogu näitekunsti mõttetuselt, näib esialgu saavutatud.
Hetk rahulikku järelemõtlemist aga veenab meid peagi, et kogu effekt on saavutatud äärmiselt lihtsa, teadlikult tarvitatud kunstvõttega; eo ipso eneses eesmärgikujutlusi sisaldavate tehniliste oskussõnade, täh. väljendite ,,kuliss”, „statist”, „kooru, „kangelastenor”, „primadonna”, „ballett”, jne. asemel, selle asemel, et kas või nimetadagi ooperi päälkirja, mis juhiks meid eesmärgikohaselt ooperi illusoorsesse maailma, annab Tolstoi meile ainult definitsioone, piirjooni ja kirjeldusi, mis asja päristunnustest vaikiÂvad, seevastu aga kõlbmatul kombel tõstavad meie tähelepanu koonduspunkti asja mitteolulisi jooni. See meetod on tõeluse moondamise, groÂteskse karikatuuri meetod. Sellele on konstrueeritud niisugune suureÂpärane etüüd nagu novell „Lõuendimõõtja” (,,Cholstomer”), kus inimliku ilma esemeid on kirjeldatud ja väärtatud hobuse asendilt, ning siin on see kohal ja õigustatud. Kuid mutatis mutandis rakendab Tolstoi sama meeÂtodit hiljem teadlikult kui tunnetusvahendit väljaspool kunsti alakonda ja näitab meile kiriku, riigi, seltskonna ja abielu seiku naeruväärse, peaaegu blasfeemse mõttelageduse valgustuses. Mõttelagedus aga pole kunagi tõestatud, vaid ikka ainult dogmaatlikult oletatud, ainult postuleeritud. Kui Tolstoi enese mittemidagi mõistva metsmehe asendile paigutas, uskus ta paris tõsiselt esitavat kõige nähtava piiritut mõttetust. Kui ta Moskvas ülekäte mineva tänavakerjamise vastu tarvitusele võetud politseiliste abiÂnõude puhul lausub, et tema ei olevat “absoluutselt mitte mõista suutnud, kuidas võidakse ühele inimesele keelata teiselt midagi paluda”, tegi ta enese süüdlaseks küsimuse loogilises moonutamises ja lihtsustamises, millest ta ise kindlasti oli teadlik.
Tolstoi austajal Stephan Zweig’il on kahtlemata õigus, kui ta ütleb Tolstoi õpetlikkude traktaatide kohta, et need „kuuluvad maailmakirjanÂduse kõige vähem meeldivate asjaharrastajate-kirjutiste hulka”, ja olevat üliruttavalt segase, kõrgilt isemeelse ja – mis mõjub otse põrutavalt tõeinimese Tolstoi juures – isegi ebaausa mõtlemise haledad näited”.
7
Tolstoi tõeotsingute positiivsena viljana esinevad lõpuks ligimeseÂarmastuse ja kurjale mittevastupanemise kaks seadust, – kaks käsku, mis inimese kõlblises elus omaksid maksvust ka ilma Tolstoi harrastatud arvustuseta ja maksvate normide lammutamiseta, – kaks käsku, mis vanast ajast pääle nõuavad egoistlikult-kõrkidelt eneseandmist ja enesestloobumist, nõuavad mina-rõhutatuilt sina-elamist. Mõlemi nende imperatiividega on Tolstoi taband oma paganaloomu kõige sisemat olemustuuma. Ta on lõpuks iseennast läbi näind kui midagi hingeliselt poolikut, kui hingeliselt vigast. Lõpuks on ta säädnud oma eesmärgi iseenesest väljapoole. On ta suutnud selle eesmärgi saavutada?
Tema „liha” käsk oli tugevam sellest tema „vaimu” käsust. Ta ei suutnud painutuda kõikidest „tõdedest” kõige tähtsama ees, mida ta ise kuulutas, kõlblise elu tõe ees, mille ei leiutand mitte tema, vaid mille oli juba heebrea tark Jeesus, Kristuseks nimetatu, 19-ne aastasajandi eest tühjendavalt formuleerind oma mäejutluses, kuid mida Tolstoi ainult radikaliseeris. Mitte ükski biograafiline dokument ei jutusta meile, et härrasinimene, sektantlik prohvet Tolstoi oleks tõeliselt saand harmooniÂliselt häälestatud ja selgitatud targaks, et see elupillaja ja elumaitsja tõeliselt oleks omandand tasakaalu, mille juures surm poleks enam elu vaenlane. Kunagi ta ei lakand kogu oma närvide, fiibrite ja pooridega rohkem armastamast tormilist elu eneses ja väljaspool ennast kõige selle ilusa ja ilutuga, hääga ja mittehääga, kui oma enese paragrahvilisi tõdesid, ja isegi mäejutluse põline käsk jäi talle ainult teoreetiliseks reegliks. Arvukad kõnelused, eriti Gorkij’ poolt jutu aegu tehtud põgusad märkmed, tunnistavad vahetevahel otse vapustavalt ilmselt, kuivõrt see asketismi jutlustaja varjas oma karmi õpetuse vaga mantli all mitte kunagi uinuvat pagana eluiha. Too Tolstoi, keda kui kõrgemat autoriteeti imetlesid tema jüngrid, too peaaegu pühaksaustatud Tolstoi, keda meile oma õpetuse dogmadesse raudrüütatult liigagi kaua lihtsameelsete Tolstoilaste poolt ette dikteeritud – too Tolstoi ei olnud ehtne. Ehtne Tolstoi leiutas küll olemasolemise mõtte mitteisekas elukorralduses, kuid viimse hingetõmbeni teostas ainult iseka elu mõtet.
Nagu isa Sergij samanimelises eriti “autobiograafilises” novellis, armasÂtas ta inimeste juures oma au, oma võimu inimeste üle, oma mõju inimesÂtesse, kuid armastada inimesi endid ta kas ei suutnud, või ei osand. Nõnda kui isa Sergij ei suutnud temagi vastu seista oma meelte ahvatlustele ja patustas oma õpetuse vastu iga päev ja iga tund. Juba ilmakuulÂsana prohvetina oli ta mõistnud küünilist kasuistikat, mis seisab selles, “et isa Sergij ei lase end häiritada kaunil patutsejal, kes oskaks väärtada tema askeetilist meelekindlust, vaid laseb end lihtsalt ja tooremeelselt patule avatleda meelesegasel kaupmehetütrel, „keda ju keegi teine omada ei tahaks”. Oma ülbe patumeelsuse ja halvasti varjatud isekuse pärast ta, nagu isa Sergij, järjest kahtles oma ilmutuste tõelisuses, mis ei tulnud mitte puhtast südamest – tõsiasi, mis vahete-vahel laseb paista Tolstoid traagiliselt-ülevas valgustuses; nagu isa Sergij kannatas ta ikka ja jälle oma ilmapäästja osa teatripärasest instseneerimisest ja pidi jõudma äratundmisele, et kes tasa ja sõbralikult inimesi teenib, teenib rohkem jumalat kui see, kes inimesi ei teeni, et teenida ainult jumalat; ja nagu isa Sergij pidi tema, kes uskus teadvat kõike ja kes õpetas seda teadmist teistele, lõpuks jõudma vapustavale arusaamisele, et ta mitte midagi ei tea.
Kuid ainult juhuslikult tuli talle see sokraatiline mõte, arvatavasti üksi seepärast, et ta kirjanikuna seda vajas isa Sergij’ kloostrist põgeneÂmise ja tema kerjusteil nimeta rändajana omandatud täieliku katarsise motiveerimiseks. Ka Tolstoi põgenes ja nagu kinnitas oma õpetuse tõe peatse surmaga. Kuid seegi näib petlik. Sest kuigi tema Jasnaja Poljana’st põgenemise põhjused – põgenemine iseenesest ajas ärevile kogu ilma ja pani võimsa mehe kujule pühimuse oreooli – jääksid nende lõplikus psüühiÂlises olemuses igavesti mõistatuslikkudeks, julgeksime – nii usun mina – selles siiski kahelda, kas oli see viimne, vapustav enesesalgamise akt, või ehk oli see pigemini viimne, kõige ülbem ja kõige põlgustõhkuvam hiiglaloomuline eneserõhutamine.
Prof. Ad. Stender-Petersen.
Loomingust nr. 1/1929