Tšehhi kirjanduslik tänapäev.
I.
Tšehhid on kogu oma mineviku kestel kõige läänepoolsemate slaavlastena pidanud võitlust võõra, germaani tõugu rahvusega, mis piiras neid poolrõngana. Olles kord vaenulises, kord sõbralikus vahekorras tolle rahvusega, on tšehhid tollelt ammutanud välismõjusid kuni oma rahvusliku renessansini, millisel ajajärgul teadlikult pöörduti juba mujalegi.
Oma sugukonna läänepoolse eelvahina üksikult seistes on tšehhid hakanud õige varakult otsima liitlasi sarnases ülejõu käivas võitluses. See liitlaste otsimine algab kohe, kui on möödumas tšehhi kultuurne õitseng Karl IV ajal (1346 – 1378), mil Tšehhimaa oma esimese ülikooliga Kesk-Euroopas ja tänaseni säilinud kunstiliste ehitistega oli ülimuslikumaks maaks. Liitlase otsimisel tõstavad tšehhid esialgu keskaegsele vaimule täiesti vastavalt oma pugud taevase jumala poole: Jan Hus’i ja hiljem Petr Chelcicky usuline reformatsioon on teatud määral algeline rahvusliku eristumise otsing, mis hiljem kujuneb rahvuslikult sõjakaks liikumiseks ühesilmalise aadliku Jan Zižka juhatusel, millises võitluses kutsutakse üles kõiki, „kes on jumala eest võitlejad”.
Hiljem asendab jumaliku abimehe – panslavism, mis peab tooma liitlasi tšehhidele nende rahvusliku hävinemise hädaohus: oli ju slaavi filoloogia rajaja Josef Dobrovsky (1753 -1829) kindlas usus, et tšehhi rahvas on kadumisele määratud. Tšehhis tekkinud panslavism annab kunstiliselt oma kaunima just kõige vähem haritud ja vaesema slaavi rahva – slovakkide juures Jan Kollári luules, areneb ja kasvab siis tšehhi filoloogide hoolitsusel, et hiljem Venesse importeerituna võtta pealetungiva ja väikerahvusi hävitava kroonulikkuse ilme, millisena seda vaevalt olid osanud ette kujutada selle voolu loojad. Vene väärkülgedega varustatud panslavismiga aga tuli tutvuneda poolakail. Tšehhide ja slovakkide juures leiate veel tänapäeval panslavismi idealistlikke unistusi mingis õndsalikus ja ülilapselikus naiivsuses.
Tšehhide kirjanduslikku tänapäeva on panslavism jätnud küllalt selged jäljed, väljendugu see kas tšehhi kirjanduse rahvuslikus parempoolsuses või jälle selle vastandis – kommunistlikus pahempoolsuses. Olevik on aga andnud tšehhide valdamisele sugulasrahvad, slovakid ja karpato-russid, kellel nad võivad katsetada panslavismi Venes proovituid väärmeetodeid.
Panslavismi juured on tunginud tšehhide juures nii sügavale, et neid pole suutnud hävitada kõike jahvatav maailmasõdagi, milles kindlasti 80% Austrias mobiliseeritud tšehhe sattus vabatahtlikult mitmeks aastaks vene sõjavangi. See osa sõjast osavõtnuid puutus otsekoheselt ja igakülgselt kokku vene eluga. Nad tegid isegi kaasa vene ühiskondlik-poliitilisi võitlusi, sõdides enamlaste vastu koos mitmesuguste ja mitmevärviliste vene võimuigatsejate ja -haarajatega ning kuulsid samal ajal eneste kohta ametlikke taevani tõusvaid ülistusi ja kohe ka kõige valimatumaid mitteametlikke sajatusi, mis tulid vahest samade meeste huultelt, kes äsja alles olid neid ametlikult taevani ülistanud. Tšehhid olid ja on selles teadlikud, kuid – vaatavad samal ajal ikka veel ja uuesti õndsalikult ihaleval pilgul üles oma suurvenelastest vendade poole, kes mõttes ei kaota vist kunagi oma külgetõmbavat ja võluvat nimbust nimetatud läänepoolsema slaavi rahva silmis. Lugu pole selline üksi tšehhi ühiskondlikus ja poliitilises elus poolehoiu kaotanud parempoolses tiivas, dr. Karel Kramári ringkondades, vaid seda leiate ka sotsialistlikkudes ja noorkommunistlikkudes kihtides.
Kui poola kirjanduses patriootlikkus paljudegi kirjanikkude loomingus on paisunud tõeliseks kunstiks, kui kogu poola kirjandus XIX sajandil on aina rahvusliku võitluse sisemine suur hõõgumine ja hele lõkendus, siis pole see Tšehhis kaugeltki samalaadne. Kui ma peaksin nimetama tšehhi patriotismi hoogsamaid ja ühtlasi kunstiliselt väärtuslikumaid esindajaid, siis ei tuleks mul minevikust meelde rohkem kui ainult üks – Petr Bezruc, kes on kirjutanud ainsa raamatu, kuid mille tuli on seda ürgjõulisem. Selle luuletaja patriootilised leegitsused on aga samal ajal juhitud vennasrahva poolakate vastu, kes Sileesias Tešeni piirkonnas Ostravas poolastasid tšehhe.
Tšehhi kirjanduse iseloomulikumaks jooneks on tugev satiiriline element, mis avaldub juba selle rahva esimestes kirjanduslikkudes katsetes keskajal. Tänapäeval tuleb satiiriline joon selgelt valdavana nähtavale. See näikse sündinud olevat rahva iseloomus, mis koosneb kahest nii vastandlikust ollusest, nagu on seda satiir ja naiivne heasüdamlus. Need kaks rahvushinge peamist omadust on viljelnud kogu tšehhi kirjanduslikku minevikku, inspireerides tema esindajaid looma oma aatelikkusega lääne ja ida kultuuride vahel ühendava lülini küündivaid teoseid. Nagu tšehhi keskaegsed usulised filosoofid oma rahvuslikkusele tahtsid anda ulatuslikumat ilmet, nii on see püüd rahvusvahelikkusesse iseloomulise joonena jäänud paljude olevikugi kirjanikkude toodangus. Kui poola romantikud olid haaratud messianismi aatest, siis oli selgi aatel poolakaile rohkem natsionaalne tähtsus, kuna aga tšehhid püüavad võtta enesele slaaviilma ühendamise ülesanded.
Võib olla, et tšehhidel kui kõige haritumal slaavi rahval ongi õigus selliseks kultuurmissioniks, vähemalt slaavi soost rahvaste keskel, kuid tänapäeval näikse olevat nihkunud sellise ülesande teostamise võimalused kaugemale kui kunagi varem. Ja seda nii puhtkultuuriliselt kui ka veelgi suuremal määral poliitiliselt, ehk küll viimases valdkonnas tšehhi rahvast on juhtimas kaks nii suureandelist ja kaugeleküündiva pilguga meest, nagu president T. G. Masaryk ja välisminister dr. Eduard Beneš, kes mõlemad on püsinud oma kohtadel Tšehhoslovakkia riiklikust sünnist kuni tänapäevani, kuigi selleks oli vaja muuta Tšehhoslovakkia vabariigi põhiseadustki, et võimafdada presidendi tagasivalimist.
Oleviku tšehhi kirjanduses väljenduvad vanema põlve kirjanikkude juures just kaks eelpool mainitud suunda: kitsapiirdeline – rahvuslik ja ulatuslikum – inimkonna rahvusvahelistesse valdkondadesse küündiv. Esimene on rohkem sisemaiseks tarvitamiseks, kuna teine moodustab kirjandusliku ekspordi, kui tarvitada tulunduslikku terminoloogiat.
Rahvusliku ilmega tšehhi kirjanduse ideeline horisont on arusaadavalt kitsam, kuid see kitsus pole juhtinud neid kirjanikke otsima erilisi sügavusi oma aateilmas, vaid nad on leppinud sellega, et on püüdnud ulatuslikult ja üksikasjalikult maalida tšehhi rahvuslikku elu moodustavaid üksikuid astmeid. Oma kujutuslaadilt on sellesse rühma kuuluvad kirjanikud erandita realistid.
Õieti võiksime eelpoolseid kirjanikke nimetada ka legionäärlikkudeks, on ju nende teoste ained võetud pea erandita tšehhi legionäride elust-olust. Eriti suure tähtsuse omandasid need tšehhi leegionid, mis olid moodustatud Venemaal, kuna need olid ka arvuliselt suuremad kui itaalia frondil vangi andunutest moodustatud. Venemaal sündinud leegionide elu-olu kujutajatena tuleks arvesse puhtrahvuslikus suunas kolm kirjanikku, kes ise on teinud kaasa tšehhi sõjavägede kõik viletsused Euroopa-Venemaal ja Siberis. Vast kõige silmapaistvam neist on Rudolf M e d e k.
Rudolf Medek on teinud pika kirjandusliku tee ilmasõja kestel, tulles dekadentliku ajakirja „Moderni Revue” ringkonnast, olles esinenud varem visionäärsete ja artistiliste luuletistega. Sõja aastail tekib ja kasvab Medekis alguses laulik, kes laulab ülistades julgusest ja vahvusest oma 1919. a. ilmunud kogus „Lvi srdce”, mille põhihelid on nii kaugel luuletaja dekadentlikust minevikust, siis aga pöördub kirjanik nähtavasti jäädavalt selja luulele, minnes üle jutustavale ja veelgi hiljem näitekirjanduslikule proosale. Viimastest oleks nimetada Medeki draama „Polkovnik Svec”.
Rudolf Medeki romaanid tšehhoslovakkide leegionide elust mõjuvad küll veidi kroonikaliselt, kuid Siberi maastik ja sündmuste vaheldusrikas elu ise juba on suutnud sugereerida kirjanikku kunstiliselt värvikale ja hoogsale jutustusele, mille kandjaks on oma kaasmaalaste vahvuse ja jõulise usu rahvuslik imetlus. Vahvus ja usk aitavadki legionääre üle peaaegu võitmatutena tunduvatest raskustest, – nii vähemalt arvab Medek. Tšehhi legionäride tagasitõmbumine läänest itta mööda Siberi suurt raudteeliini omandab Rudolf Medeki kujutusel mingi vana-kreekalise „Anabasise” ilme, millist nime kannabki üks selle kirjaniku romaan. Rudolf Medeki jutustustest oleks nimetada veel: „Ohnivy drak” („Tulidraakon”), „Velike dni” („Suured päevad”), „Ostrov w boufi” („Saar möllus”) ja „Mohutny sen” („Vägev unelm”).
Isiklikus elus on endisest dekadentlikust luulekunstnikust saanud tšehhoslovakkia kaitseministeeriumi ametnik, kelle ülesandeks on koostada rahvuslikkude väeosade ajalugu.
Teine silmapaistev legionäride kirjanik on Praahas 1894. a. sündinud dr. František Kubka. Temagi on legionäärina viibinud Venemaal ja sealt tagasi tulnud alles peale Vene-Eesti rahulepingut Eesti kaudu, kus ta on hiljemgi veel kord viibinud, mille tõttu tal ei puudu väike ülevaade meie oludest ja isegi kirjandusest. Praegu töötab ta ajakirjanikuna tšehhi valitsuse saksakeelse häälekandja „Prager Presse” toimetuses ja ilukirjanduslik töö on talle ainult vabade tundide kõrvaltööna võimalik, nagu näeme seda nii paljudegi teiste tšehhi kirjanikkude juures. Kuid tema kirjanduslik looming on küllalt mitmekülgne oma ilmelt: alates lüürikaga 1912. aastal, on see hiljem vaheldunud proosaga, mille ained on vägagi erinevad: eksootiline novell „Fu” ja kangelasraamat Povidky pro Jiricka” („Jutud Jirickast”) ja lõpuks näidend „Ataman Rinov”, mis käsitleb vene elu. See kehaliselt tugev ja inimesena pea lapselikult heasüdamlik kirjanik on mitmeti oma rahva iseloomu tüüpiline väljendaja.
Legionäride kirjanduse kolmanda esindajana olgu nimetatud J o s e f Kopta, kes haaravalt elavates piltides kujutab tšehhi väeosade võitlusi Siberi raudteel kahes romaanis: „ Třetí rota” („Kolmas rood”) ja „Třetí rota na magistrále” („Kolmas rood magistraalil”).
Muidugi on see rahvuslikult orienteeritud legionäride kirjandus kaugelt laialisem ja tema esindajate arv märksa suurem, kuid kunstiliselt pole nad peale eelpool nimetatud kolme kirjaniku pakkunud midagi, mis tõuseks kõrgemale igapäevasest sisemaisest tarvitamisest.
Siia kuuluks õieti ka Jaroslav Hašek, kes on omandanud suure rahvusvahelise kuulsuse, kuigi teda kodumaal väga ei armastata. Kuid Hašeki kjrjanduslik looming, millest meie tunneme ainult tema suurteost „Sõdur Svejki” ja mõningaid lühemaid novelle, on kaugelt ulatuslikum, kuna tema kogutud teosed on mahutatud viieteiskümnesse andesse, mis sisaldavad peaasjalikult lühikesi humoreske, aga milles ei puudu ka – luuletused. Kirjaniku terav ühiskondlik meel, mille nõudlikkus küünib sotsialismi äärmisesse pahemasse tiiva, tema lõikav satiir, mis ei jäta kedagi salvamata, kirjaniku eluviis, mis kogu tema elupäevadel ei hoolinud palju seltskondlikkudest nõuetest, – see kõik on muutnud Jaroslav Hašeki nime tema kodumaal enam kui odioosseks, eriti parempoolseis ringkonnis, kus on kerkinud mitmel puhul küsimus, kuidas takistada Hašeki „Sõdur Svejki” levimist välismail, kuna selles ilukirjanduslikus teoses need ringkonnad näevad tšehhi hea nime rüvetamist; need ringkonnad eitavad täielikult nimetatud kirjaniku kogu loomingut, eriti aga tema suurteose kirjanduslikku väärtust. Muidugi võivad sellised nõutlemised ainult nalja teha Hašeki rabelais’likult küünilise, aga siiski jõulise pilke ja satiiri pooldajaile. Tšehhoslovakkias peaks tänapäeval viisakais perekondades samuti rippuma salongi uksel lehekesed, eriti välismaalastele: „Svejkist ei ole lubatud kõnelda”, nagu rippusid omalajal Kopenhagenis paremate perekondade salongide ustel sildid keeluga kõnelda Ibseni „Nukkude kodu” kangelannast Norast. Kuid loodame, et möödub sarnane vajadus esimesegi kohta, nagu see on möödunud ammugi suure norralase naiskangelase kohta, kelle looja oli sama võõras oma kodumaal, nagu on seda Hašek ikka veel, kuigi ta puhkab juba mitu aastat kalmistul.
Kirjanikud, nagu Karel Čapek ja tema vend Josef ning František Langer, kelle looming algas juba enne sõda, on kõige silmapaistvamad sellest rühmast, kelle loomingu ideeline külg ulatub välja oma pika, geograafiliselt aga kitsa kodumaa piiridest, kuna nende kangelaste tegevust on juhtimas rohkem üldinimlikud kui tšehhilised jooned. Nad seisavad tänapäeval üksikutena ega kuulu mingisse kirjandusvoolulisse koondisse, tundes end oma rahvusvahelises kuulsuses ja tunnustatud väärtuselt nagu üle kasvanud olevat neist rühmitustest. Kuid nende loomingust kõneleme eripeatükis.
Muidugi on tšehhi rahva, – kes on küll ainus slaavi rahvaste peres, kellel peaaegu puuduvad kirjaoskamatud, – kirjanduses leida kõigi suurrahvaste kirjandusi viimase 50 aasta jooksul läbistanud kunstivoolude kajastusi. Kuigi võõrale tundub, et nii mõnelgi kirjandusvoolul ei võiks olla vastavat ühiskondlikku kõlapinda selle talupojarahva keskel, kes on küll kiirelt arenenud tööstuse tõttu industrialiseerunud ja proletariseerunud, kuid kes ülespoole sammuva ühiskonnana ei oma olevikus aristokraatiat (selle on Tšehhoslovakkia vabariik kaotanud seadusandlikulgi teel), kuid siiski on dekadentlikki kirjandus siin pinda leidnud. Või tuleb näha dekadentliku kirjanduse levingu põhjuseid selles, et selle voolu esindajaiks on olnud suureandelised luuletajad, nagu Karel Hlavácek ja Jirí Karásek ze Lvovic, kes on ülistanud kõiki pahesid ja nende harrastusi? Nimetatud voolu kuulus oma kirjandusliku tegevuse algusel ka noorusesse nii suurt mõju avaldanud luuletaja K. S. Neumann, kelle aristokraatlik dekadentism segunes nihilistliku ja destruktiivse suunaga, mis hiljem äärmiselt muutlikus ja oma lähtekohti vahetavas luuletaja hinges selgunes mingiks luuleliseks kommunismiks, millel muidugi ei puudunud vastavad ühiskondlikudki niidid. Oma luule kommunistlikkude toonidega ongi K. S. Neumann avaldanud tunduvat mõju noorte „Devétsili” rühmasse.
Impressionism on viljelnud nii tšehhi proosat kui ka luulet, andes mõlemas harus sellised suurmeistrid, nagu on esimeses Fřána Srámek ja teises Antonin Sova, kes märgib koos Otokar Březina’ga oleviku tšehhi luule kulminatsioonipunkte. Mõlemad luuletajad, kellest viimane elas üksiklasena maal, kuuluvad nüüd juba kahjuks minevikku: Sova suri 1928. a. suvel, Březina (õige nimega Vaclav Jebavý, sündinud 1868. a.) 1929. aasta märtsikuus.
Impressionistlikkude proosameistrite hulka kuulub ka tšehhi Pen-Klubi praegune sekretär František Khol, kes on andnud rea novelle, eeskujulikke oma meisterlikult vormilt. Sisult on need enamasti armastuse novellid, milles tähtsat osa mängib armastuse valu ja pettumus. See erootiliste novellide autor on Tšehhis veel tuntud Casanova seikluste uurijana ja kirjutajana; tänapäeval ta püüab oma kodumaalise kirjanduse levinguks välismail seega kaasa aidata, et jagab autorite esindajana tšehhi kirjanduse tõlkelubasid, milleks on asutatud eriline „Centumi” nimeline ettevõte Prahas.
II. KAREL JA JOSEF ČAPEK NING FRANTIŠEK LANGER.
See on omasugune uus toon, mille toob vitaalne Karel Čapek tšehhi kirjandusse, kuj pisivormi harrastav kirjanik; teda võiks nimetada mingiks relativistiks. Čapeki toodud uudus on õieti nähtav selle järele, millist kirjandusliiki ta just kasutab, kuigi nende kõigi iseloomulisemaks jooneks on, et kirjanik ei püüagi puhta kunsti poole, vaid toob sellesse rahvapäraseid elemente, mis peavad andma tema loomingule oleviku inimesele vastuvõetavama kuju. Tema romaanides leiame meie põimituna rohkesti kriminalistikat ja detektiivlugusid, nagu näeme neis ka väga ohtralt puht ajakirjanduslikke sugemeid, millised lihtsad ja kõigile arusaadavad poolkunsti esemed peavad looma uue kontakti kirjanduse ja tavalise igapäevainimese vahel.
Samasuunalise, kuid veidi teistlaadse kuju omandab see taotlus Čapeki dramaatilises toodangus, milles kirjanik püüab sensatsiooniliste, lavaliste ja kinoliste võtetega leida uuesti tee rahva laiade hulkade juure.
Kõiki asju võttes relatiivselt, jääb Čapek siiski realistiks, kuid ei põrka tagasi edasi arendamast ja paisutamast oma nägemusi kuni tulevaste olukordade utoopiliste vaatlusteni, ilma et ta neid oma vaatlusi seoks kuidagi mõne rahvusega või jälle mõne tendentsiga, ühiskondliku või ka mõne muuga. Ses suhtes ta on ise samuti lihtsat vitaliteeti väljendav, nagu ta nähtavasti enesele kujutab ka oma lugejaid, kes tunnevad ainult mingit puht loomusunnilist rõõmu, et on saabunud rahulikumad ajad ja möödunud ilmasõja tapmised.
Karel Čapek on dramaatik, novellist, romanist, följetonist ja filosoof. Kirjutised kahelt viimasena nimetatud alalt ilmuvad tavaliselt radikaalses ajalehes „Lidove Noviny”s, mille toimetuseliikmete hulka kuulub Čapek.
Koos František Langeriga ja František Kholiga on nad mõjutisi vastu võtnud itaalia renessansi novellilt. Čapeki juures on see välismõju liitunud veel uusklassikalise kirjandusliku teooriaga ja commedia dell’arte sugemetega, mis on noores Čapekis eriti tugevad. Kuid need pole veel kaugeltki ainsad mõjud selles kirjanikus, kes on selle poolest äärmiselt eklektiline. Temas leiame meie veel ohtralt uusromantismi, eksootikat, tehnikat ja kõik see on üle ujutatud pragmaatilise filosoofiaga. Kui meie kõige selle alusena võtame Karel Čapeki isikulise leidlikkuse ja omapärasuse otse hingelise vajaduse, siis saamegi need sugemed, millest koosneb see oleviku tšehhi kirjanik, kes on eriti näitekirjanikuna leidnud väljaspool oma kodumaad laialdast tunnustust.
Karel Čapeki romaaniks, mis äratas oma uue tendentsiga tema kodumaal suuremat tähelepanu, oli „Tovarna na absolutno” („Absoluutse vabrik”), kuna ta oma järgmises romaanis „Krakatit” käsitles meisterlikult tehnilist utopismi.
Viimati nimetatud romaan oli nagu ettevalmistuseks kirjaniku järgnevale dramaatilisele teosele „RUR”, mis tõigi autorile üleilmalise kuulsuse, ja on ulatunud „Estonia” lavastuse kaudu eestigi publikuni.
Karel Čapeki hilisem dramaatiline toodang on pea erandita valgunud üle kirjaniku kitsa kodumaa piiride, eeskätt saksa lavadele ja sealt pea kõigi kultuurrahvaste teatriteni. Nende teemid on üldinimlikud ja sensatsioonilised oma sisult, põnevad oma kujult, nagu „Véc Makropulos” („Makropulose asi”), milles on käsiteldud igavese nooruse probleemi, kuna näidendi peategelane lauljanna Emilia Marty hoiab alal oma nooruse kolme sajandi kestel; kõigega seguneb veel müstikat ja detektiivseid lugusid ja nende üle sädeleb Čapeki filosofeering inimelu kestvusest. Koos oma venna Josefiga, kelle tõeliseks kutseks on maalikunst, on Karel Čapek loonud näidendi „Ze života hmyzu” („Insektide elust”) ja üksi draama „Adam Stvoritel” („Adam Looja”); viimane tundub liiga targutavana, kuna „Insektide elust” ja näidend „Röövlid”, mille autoriks on Karel Čapek üksi, on leidnud võõrastel lavadel pea sama suurt poolehoidu nagu autori kodumaalgi.
Tšehhi utopistlikkude teoste autor on avaldanud ka väga vaimukaid reisikirjeldusi kahes eri raamatus: „Italské listy” ja „Anglické lisjty” („Itaalia kirjad” ja „Inglise kirjad”), millest viimased käsitlevad Karel Čapeki sõitu Inglismaale sealse Pen-klubi külalisena. Need šarmantsed ja haaravalt kirjutatud kirjad on inglise ja prantsuse keelde tõlgitutena äratanud huvi väljaspoolgi.
Karel Čapeki viimane raamat „Zahradnikuv rok” („Aedniku aasta”) on ka koostöö vennaga, kes sellele väga mõnusalt loetavale vaimukale vestlusele on andnud tabavalt vastava täienduse oma õnnestunud joonistustega. See „kõikide aednikkude õpetuseks kirjutatud” raamat, on kirjandusliku följetonina oma vaimuka vestlusega parimat, mis mul on juhtunud lugemiseks selt alalt, kuigi raamatus käsitatakse vaid neid töid, mis aednikul tuleb teha aasta jooksul aias. Teosest voolav kerge, aga just selles kerguses huumorilt mahlakas vestlus tõmbab meid kaasa. Pea lapselikud joonistused Josef Čapekilt on stiililt kokkukõlastatud venna kirjandusliku teosega.
Kahtlemata on see raamat sündinud vendade Čapekite villas, mis asub kaugel Praha eeslinnas, kus elavad kirjanik ja kunstnik Čapek koos, suvel kui ka talvel.
Kuigi Josef on oma kutselt maalikunstnik, on teda vend Karel sagedasti kaasa tõmmanud kirjanduslikule tööle, nagu kuulsime sellest eelpool juba „Insektide elust” puhul. Kuid kunstnikust vend on teotsenud ka iseseisvalt kirjanduslikul alal: avaldades ekspressionistlikus proosas raamatu „Lelio” ning katsetades ka iseseisva draamaga „Zeme moha jmen”, aga tema peaalaks jääb kindlasti maalikunst.
Karel Čapeki kõrval on tšehhi näitekirjanikest František Langer tuntuim välismail. Kaasaeglasena kuulub Langer sama generatsiooni, kust on pärit Čapekid, ja mitte üksi aastailt, vaid tedagi on mõjutanud samad uusklassitsistlikud teooriad. Ilmasõja on Langer kaasa teinud sõjaväearstina ja Venes on möödunud temagi legionäri aeg, mille kajastuse leiame kirjaniku jutustavas proosateoses „Zelezny” vlk” („Raudne hunt”). Kuid enese leidis kirjanik alles draama alal, millelt olgu nimetatud naljamäng „Velbloud uchem jehly” („Kaamel läheb läbi nõelasilma”); rahvusvaheliselt ulatuslikum kuulsus sai osaks autori „Perifeeriale”, mille tegevuspaigaks on linna agul, mis ei tarvitse olla kaugeltki Praha oma, kuna tegelaste hingelises käsitluses on väga hõredalt tüüpiliselt tšehhilist, küll aga rohkelt üldinimlikke jooni, kuigi need on väga tugevalt slaavihingelise värvinguga, olles nagu mingiks panslavismi kirjanduslikuks kajastuseks ja pealegi väga õnnelikult tabatuks. Tegevus keerleb samuti kriminaalse sündmuse ümber, nagu armastab neid just Čapek, kuid sellele tapmisele järgneb siin dostojevskilik patukahetsus, mille õhutajaks on sümboolne, a’la Leonid Andrejev, kõndiv ja jutlustav südametunnistus ja viimase maisem jätk joodiku, endise kohtuniku kujul, kes püüab teostada mingit kõrgemat õigust. See enesest piiratud sündmustik on aga ekspressionistlikult lahastatud 12 pildiks, mille peaväärtuseks on vahelduv kirevus koos hingelise drastika tabavate momentide ja jõulise satiiri õnnestunud piltidega.
Kirjanduslikult on ehk vähem õnnestunud Langeri järgmine lavateos „Grand hotel Nevada”, kuid seda suurem menu on kindlasti kirjaniku viimasel naljamängul, mille ürgesietendus oli alles tänavu kevadel Praha Vinohrady teatris: „Obráceni Ferdyše Pištory” (Ferdiš Pištori pöördumine”), mis tähendab osalt tagasiminekut „Perifeerias” käsiteldud ainele, kuid seekord vaadeldakse siin elu nalja ja pilke kõverpeeglis.
František Langer ei ole välismaal veel nii kuulus, et ta võiks elada nagu tema kaasaegne Karel Čapek, oma välismaistest honoraridest, eriti kui mitte unustada, et Ameerika pole mänginud veel ainustki Langeri, küll aga Čapeki näidendeid. Langer töötab praegugi sõjaväearstina, saades oma kirjanduslikule tööle anduda vaid jõude-hetkil.
III. FRANTIŠEK X. ŠALDA.
Neist õige rohkeist tšehhi kirjanikest, kelles leiame ühes isikus kirjaniku ja teadlase-arvustaja, on nimetatud luuletaja vahest küll kõige huviväärivam, keda oma mõju ulatuselt kirjanduse alal võiks kõrvutada T. G. Masarykile ühiskondliku ja ajaloolise filosoofia alal. See 1868 sündinud praegune Praha ülikooli võrdleva kirjandusteaduse professor, kes oma kirjanduslikku karjääri algas impressionismi teadusliku eestvõitlejana, on suutnud oma vaimu evolutsiooni tõttu alal hoida poolehoiu isegi tänapäeva noorkommunistlikkude püüetega kirjanikkude juures, ilma et ise oleks kaotanud sellises kestvas nooruses oma kirjanduslikkude veendumiste mina.
Šalda on luuletaja ja teadlase õnnelik ristsugutis – see mõte kerkib tahtmatult, kui loed tema kirjanduslikke artikleid ja esseid, millede pateetiline väljendusviis on nii omane luuletaja tundelikkusele, kuid sealsamas üllatab teid selle pateetika täpne ja teravalt pretsiseeritud vorm. See impressionistlik lüürik on surunud oma tundeküllased mõtted valju loogikaga varustatud mõistuse kurude vahelt paberile, andes neile ootamatute analoogiate meeldelõikuva kuju. Šalda vaimukus aga väljendub vahest kõige selgemalt tema poleemilistes kirjutistes, mille vahedus on tuntud ja kardetud tema kirjanduslikkude vastaste ringkondades.
Iseloomustatud vaimuomadused ei ole ootamatud sellele, kes tunneb selle kirjanduskriitiku suurt eruditsiooni, eriti kui meil on olnud võimalus tutvuneda Šalda vaimlise arengu arvukate keerdkäikudega, mis viivad meid pea kõigi Lääne-Euroopa kirjanduslik-kunstilisi küsimusi juhtivate meeste juurde, alates kõigi maade suurima stiilimeistri Flaubert’i ja kirjandusloolise analüütiku Taine’iga ja siirdudes sealt prantsuse sümbolistide kooli kaudu, kus ta on õppinud oma luule värsi viimistlust, puritaanlikkude inglaste Ruskini, Carlyle’i ja Emersoni juurde, kus ta aga pole peatuma jäänud, vaid jätkanud oma vaimurännakut mingi keskaegse tsunftimehena tema slaavlase hingele nii ligidase Dostojevski inimhinge otsing-eksimusile moraalifilosoofia rägastikus. Venelastelt ongi vist pärit Šalda kalduvus näha igas kunstiprobleemis ühtlasi inimelu tõsiseid probleeme: ta painutaks kõik kunstiprobleemidki tolstoilikult moraali ainumäärava mõju alla, kui ta oleks sama võhik kunstiküsimusis, nagu oli seda Leo Tolstoi oma ainult elumeheliku ettevalmistusega nende küsimuste lahendamisele asudes. Šaldale on aga selle vastu ette heidetud, et ta suhtub kõigesse liiga raamatuliselt ja et tema õpetajaiks pole olnud elu ja inimesed, vaid üksi ja ainult raamatud.
Šalda on olnud tegev kirjanduse kõigil aladel: luules, novellis, romaanis ja draamas. Nende loominguliikide kõrval aga kuulub vahest siiski kõige tähtsam koht tema kriitilise vaimu sünnitustele: kirjandusloole, kriitikale ja kirjanduslikule esseele, milles viimases ta just ongi meister.
Kuigi Šalda kui kirjandusliku kriitiku õitseaeg kuulub eelmise ja käesoleva sajandi pöördeaastaisse, tšehhi kirjandusliku impressionismi murrang-ajajärku, ei ole ta olnud noilgi aegadel niivõrt juhiks, kui just äratajaks. Kuid ta kääriv vaim ei püsi ise kaua teistele antud uues suunas, vaid ta isiklikud otsingud tüürivad ta peagi uute tundmatute saarte poole. See igavene noorus paistab praegugi silma kogu tema isiklikust olemusest, kuigi ta on jõudnud juba üle kuuekümnenda eluaasta.
Šalda novell on oma hästi keskendatud vormilt kahtlemata eelistatavam tema vanema-ealise loomingu romaanist, kuigi neis mõlemais tundub liigagi selgelt ja segavalt kirjaniku ülekallutav intellektualism, mis takistab nähtavasti loomingulist voolu selle loomupärases otsekohesuses. Aga siiski tema 1912. a. pärit olev novellikogu „Zivot ironicky” („Irooniline elu”) on oma eluväsinud tegelaste tihedakoelise hingeeluga parem kui ta sünteetiline romaan „Delnici a loutky boži” (Töölised ja jumala inimesed”).
Nagu on segamas Šalda proosat liiga jõuline ja järsk kallak intellektualismi, nii leiame selle rikkuvat mõju veelgi ohtramalt tema lüürikas, mis muutub üksiknähises juurdlevaks ja sinna nagu püsima jäädes ei omanda küllaldast tundelist hoogu. Šalda luule võtab sel põhjusel rohkem filosofeeriva suuna.
Sama mõttelise ülekoormatuse all kannatab ka Šalda dramaatiline toodang, mis kuulub juba tema loomingus kõige viimasesse ajajärku: draamade intellektualism muutub juba skemaatiliseks, olgu see siis sotsiaalses utoopias „Zastupy” („Rahvamassid”) või groteskses „Taženi proti smrti” („Võitlus surma vastu”).
Kuid noorusliku Šalda hoogsus väljendub veel esialgses värskuses tema esseekogus „Boje o zitfek” („Võitlused homse eest”) ja sama ülev joon ei kustu hilisemaiski esseedes, kas või näit. täis hingelist pieteeti mälestusessees surnud naiskirjanikule, tšehhi psühholoogilise novelli meistrinnale Ružena Svobodová’le. Šalda oskab oma esseedes koondada vaadeldava eseme iseloomulisi jooni nii, et nende omapärasusi nähes meie silme ees elustub täiel määral kirjeldatava tõeline suurus. Ta ei liialda mõne väärsema külje tursutamisega, vaid püüab võita meid kujutatava tõelisele hindamisele sisemise hingestamisega, milles on õigelt tasakaalustatud tundelikkus ja intellektuaalsus.
Viimast kõrgelt hinnatavat omadust väljendab Šalda oma esseedes kõikjal, olgu et ta kõneleb temale nii kaugest minevikust, nagu Dante essees või jälle äsja surnuist, nagu uurimuses luuletajast Antonin Sovast või ka nii tänapäevale ligidal seisvast isikust nagu Tšehhoslovakkia presidendist T. G. Masarykist filosoofina ja kirjandusarvustajana, kellena see professor tõusiski kogu rahva vaimliseks juhiks.
Nooruses impressionismi eest võideldes, ei ole Šalda hiljem enam kuulunud ühtegi kirjanduslikku koondisesse, mis oleks asetanud enesele mingi kunstilise voolu esindamise ülesanded. Ja näib nagu puuduks sel kirjanikul-arvustajal selliseks koostööks vajaline instinkt, nagu puudub tal ka arvustajana tõelisele kirjandusloolasele nii vajaline and ainsa pilguga omandada ja edasi anda ülevaade hulgaliselt esinevaist kirjanduslikest nähistest ja kirjanikest. Kui Šalda on meister üksiku kirjaniku portree maalimises, siis ei või sama öelda temast kirjandusloolasena, kes peab lahendama ja lahutama kirjanduslikke nähiseid, et neid seada vastavasse paika ja valgusesse. Selline katse kui „Moderni literatura česka” („Tšehhi moodne kirjandus”) ei vasta meie aja nõuetele, aga võib olla ongi selle põhjus asjaolus, et nimetatud teos on ilmunud juba 1909. aastal ja möödunud 20 aastat on viinud meid just kirjandusloo mõistetes ja nõuetes rohkem edasi kui eelmine 200 aastat.
Šalda vaimlise mina kunstilistest rühmitustest üleulatav suund on võtnud egotsentrilise ja vaimlise rippumatuse kuju, nagu näitab tema kuukiri „Salduv Zapisnik” (Šalda päevik”), mis sisaldab algusest lõpuni kaastööd ainult oma toimetajalt ja väljaandjalt. Siin leiate teie selles meie „Eesti Kirjanduse” kaustalises, kuid lehekülgedelt vähemas ajakirjas luuletisi, novelle ja kriitilisi kirjutisi, meditatsioone elust ja kunstinähistest, siin avaneb universaalse kultuurinimese pale, millel otsite asjata kortse. Šalda vaimlisest nooruses ja värskusest on küll tingitud, et Prahas ja kogu Tšehhosovakkias ootavad ühesuguse kannatamatu huviga iga selle omapärase ajakirja numbri järjekordset ilmumist nii toimetaja kaasprofessorid samalt alalt, kui ka noored väga erisuunalised kirjandushuvilised. Paljuski kommunismi kalduva noorte ühingu „Devetsili” häälekandja „Red”‘i toimetaja Karel Teige tunnistas otsekoheselt, et kõige parema noorte kirjanduslikku loomingut valgustava teose pole kirjutanud mõni neile ideeliselt ligidal seisja, vaid just aastais Šalda.
On arusaadav, kui selline universaalne ja filosoofiline kirjanduskriitiline vaim kui František Xaver Šalda pole jäänud püsima ühele kitsale kunstivoolule, vaid on vajanud üldrahvalikku lendu, mille tagajärjel ta nüüd on tõusnudki tšehhi rahva vaimlise juhi kohale, kelleks enne oma surma oli filosoof, ajaloolane ja Tšehhoslovakkia president T. G. Masaryk.
Bernhard Linde
Loomingust nr. 1/1930