Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

     

Tartu Ülikooli kuraatori, kindral Gustav von Craffströmi päritolu ja tegevus (1784-1854).

   

Nende ridade kirjutaja on juba mujal („Tähised” 1935) rõ­hutanud vajadust uurida baltisaksa ja eesti tegelaste sugukondi, et asjalikult selgitada eestluse osa selgi alal, millel seni üldiselt on arvatud tegelevat ainult baltisakslasi. Seisuste ajaloolise arenemise ja nende osatähtsuse vaatlemisel meie ajaloos on täh­tis kindlaks teha, milline side valitseval seisusel oli maa päris-elanikega ja kuivõrd seegi element on andnud juhtivaid tege­lasi meie maa arenemisloo kõikidel aladel.

Olgu legitiimse, olgu illegitiimse ühenduse näol on sugulusside eestlaste ja baltisaksa sugukondade vahel olnud kaunis tihe, seda me ei saa salata. Uurides baltisaksa sugukondade nii-öelda vaikivaid päritolu kuluaare, leiame sealt terve hulga illegitiimseid ja legitiimseid abielusid eestlaste ja baltisakslaste vahel. Kas või ajavahemikus XVIII sajandi algupoolelt XIX sajandi algupooleni kohtame terve rea sugukondi, kes sel või teisel illegitiimsel teel on saanud alguse. Genealoog härra W. M a y d e ll’ilt saadud andmed kõnelevad juba üksi kujukalt selles suunas.

Neist sidemeist on näit. võrsunud järgmised sugukonnad, kus nimeks on võetud sugulusperekonna moonutatud nimi: Bergstern (Sternbergist), Unstern (Ungern-Sternbergist), Versie (Sieversist), Kors (Pistolkorsist), Stern (Sternbergist), Hausen (Tiesenhausenist), Vieting (Vietinghofist), Euffel (Manteuffelist), Gelström (Igelström), Lizin (Golizyn), Ronzov (Voronzov), Bezkoy (Trubezkoy), Tiesen (Tiesenhausen), Retalp (Plater), Nesse (Essen), Sabir (Ribas), Lot (Toll), Nekas (Saken), Hovenn (v. d. Hoven), Lipping (Lipphart-Knorring) jne.

Palju rohkem on aga neid juhtumeid, kus jäi lapsele isa või ema sugukonnanimi: v. Bock, Derfelden jmt., keda me siin ei hakka ette tooma. Paljud neist sidemeist võrsunud lastest tõu­sid kõrgele ühiskondlikul seisusteastmel, osa aga hakkas taluni­keks ja jäi maale, unustades vähemalt ametlikult oma sideme.

*

Kuigi aastail 1836-1854 Tartu Ülikooli kuraatoriks olnud kindral Gustav von Craffström oma eelduste tõttu oleks edukamalt suutnud tegelda vast muul kui hariduse alal, on ta siiski oma kauakestnud kuraatoriksolemise ajal jätnud meie üli­kooli ja haridusellu jälgi, mis väärivad tõsist tähelepanu. Seega ei ole Craffströmi (kes põlvnes ema poolt eestlastest, nagu all­pool näeme) eluloo uurimine huvitav ainult genealoogilise uuri­muse kitsais piires, vaid oluline ka selle ajastu mõistmiseks, mil ülikoolilinnas teotses Faehlmann, asutati Õpetatud Eesti Selts ja Vene haridusminister Uvarov püüdis teostada esimest venestuskatset

KURAATOR GUSTAV VON CRAFFSTRÖM.

(Ülesvõte Hribkov’i poolt 1842. a. maalitud õliportreest, mis asub Õpetatud Eesti Seltsi deposiidina Eesti Rahva Muuseumis Raadil. Hiljuti omandas Tartu Üli­kooli Raamatukogu sama kunstniku poolt maalitud Craffströmi ühe teise portree, mis leiti Sürgavere mõisa pööningult ja mis on mitmeti kannatanud.)

   

Baltimail. Pealegi annab põhjust Craffströmi mäles­tada see asjaolu, et käesoleva aasta algul täitus 100 aastat, kui Cr. asus oma kohuste täitmisele Tartus.

Et Craffström oli eesti päritolu, seda ei ole leiutatud viimasel ajal, vaid see asjaolu oli üldiselt teada ka siis, kui Craffström teotses kuraatorina. Tema pärinemist eesti talupoegadest rõhutatakse korduvalt baltisaksa kirjanduses. Näit. A.Buchholtz teoses „Fünfzig Jahre Russischer Verwaltung in den Baltischen Provinzen” mainib, et Craffström on tõusnud eesti talupojast vene kindralleitnandiks. Kuigi isa poolt oma soon­tes kandes rootsi verd – Graffströmid Rootsis on tänapäevani jäänud truuks ohvitseri elukutsele -, on nii teda kui tema isa sidunud tihe sugulus eestlastega.

Käesolev provisoorne ülevaade Craffströmi elust ja tegevu­sest rajaneb kõigepealt Riigi Keskarhiivis leiduvate Eestimaa kirikuraamatute, Tartu Õppekonna kuraatori ja Tartu ülikooli arhiivi andmeil, edasi Craffströmi surma järel Õpetatud Eesti Seltsile üleantud tema kirjadel, diplomitel ja muul kirjavaral. Genealoogilisi andmeid on muretsenud nende ridade kirjutajale ka genealoog härra W. Maydell. Lisaks sellele mainitagu kirjandusest eeskätt P e t u h o v’i ja E n g e l h a r d t’i teoseid Tartu Ülikooli ajaloost, kaasaegsete, nagu ülikooli raamatuko­guhoidja E. A n d e r s’i, F. Bidde r’i, Fr. v. B r a c k e l’i, P i r o g o v’i jt. mälestusi, Tartu Ülikooli sündiku Th. B e i s e kir­jeldust, mõnerealist teadet „Russki Biografitšeski Slovarj’is”, teateid ja kirjeldusi Cr-st ajalehtedes (Inlandis, Dörptsche Zeitung’is, Moskvitjanin’is jne.) ja muid kirjutisi, mida mainitakse allpool. Faktiliste andmete poolest Craffströmi kohta on eriti tähtis Th. Beise kirjutis.

Tartu Ülikooli omaaegne sündik dr. Th. Beise, kes ametialaliselt puutus kokku pärast Craffströmi surma tema pärandusasjadega, sest ülikool koos õppekonna teiste koolidega preten­deeris poolele Craffströmi suurest pärandist, on kogunud sur­nud kuraatori kohta hulga eluloolisi andmeid, avaldades need teoses „Ein Familien-Gedenkblatt an die vor hundert Jahren erfolgte Geburt des in Riga beerbten Russischen Edelmanns Eugen Nicolajevitsch Naumov, des Letzten seines Stammes, geboren den 13. Dec. 1775, gestorben den 2. Februar 1843. Dorpat 1875″, lk. 7-11.

Asudes Craffströmi päritolu selgitamisele, tuleb meil kõige­pealt lahendada Cr-i isa küsimus. Nimelt on baltisaksa kirjan­duses üldiselt maksev vaade, et Cr. oli ühe krahv Igelströmi väl­jaspool abielu sündinud poeg.

Igelströmide endi sugukonnas on olemas vastavad traditsioonid ja Craffströmi elu ajal arvati ka mujal Liivimaal, et ku­raator on ühe Igelströmi väljaspool abielu sündinud poeg. Craff­strömi enda käitumine teataval määral nagu iseloomustaks sugu­laslikku suhtumist Igelströmidesse, sest Fr. v. Brackel, kelle isa poolt vanaema oli krahvinna Sophie Igelström, Craffströmi isaks peetava kindral en chef Igelströmi vennatütar, kirjutab oma mälestistes, et Craffström Riias viibides külastanud sage­dasti tema isa, aetud sugulaslikest tundmustest, nagu ta ise ole­vat öelnud.

Siiski näivad andmed, nagu oleks kindral krahv Igelström kuraator Craffströmi isa, alusetud olevat. Kindral Otto Hein­rich krahv Igelström ei ole tõenäoselt 1783. ega 1784. a. viibinudki Liivi- ja Eestimaal. Tema tegevusväli oli hilisemate krahv P. A. Rumjantsev’i ja vürst N. V. Repnin’i juhatuse all sõdurina ning pooldiplomaatiliste ülesannetega Preisis ja Poolas, seejärel võttis ta osa Türgi sõjast vürst Potjomkin’i soo­sikuna, vangistades 1784. a. Šagin-Girei. Samast aastast alates 1792. a-ni oli Igelström Simbirski ja Ufa namestnikuks jne. Sün­dinud oli ta 1737, suri 1817. a.

Sellele väärarvamusele, et Cr. pärines Igelströmidest, ei ole juba Liivimaa Õuekohus, kui ta Cr-i pärandusasja arutas, pööra­nud mingit tähelepanu, ja on tunnistanud ta isaks ikkagi obrist-leitnant Bernhard Grafström’i ning emaks eesti talunaise Anna Johani tütre.

Juba 28. IV 1783. a. esineb Karuses vaderina kellegi illegitiimse lapse ristimisel ooberst v. Grafström, kes nähtavasti on sama obristleitnant Bernhard v. Grafström. Laps ise pole tule­vane kuraator, vaid Matsalus 25. IV 1783 sündinud Bernhard Johann Stern, kelle emaks oli mõisatüdruk Leno. Ei ole võimatu, et ka Sterni isaks oli Bernhard Grafström.

Kuna Liivimaa Õuekohtule esitatud väljavõtted kirikuraamatuist, Bernhard v. Grafströmi kirjad kuraator Gustav Craffströmile ja kohtu enda otsus tõendavad kindlasti, et obristleitnant Bernhard v. Grafström on olnud kuraatori isa, siis sama ainestik osutab veel kindlamini emale, kelleks tuleb lõplikult pidada Anna Johani tütar Saksi (Sax), kes sündis 24. augustil 1760. a. ja kelle isa oli keegi Juhan ja ema Solametsa Mihkli tütar Mari Pitsalust, Pärnu-Jaagupist.

Bernhard Grafströmi teenistusleht tõendab, et ta on sün­dinud kas 1731. või 1732. a., pärineb „rootsi aadlist”, astunud Vene sõjaväeteenistusse 1751. a. kapralina, lipnikuks ülenda­tud 1755. a., kõneles vene ja saksa keelt ning pikkamööda tõusis auastmeis, olles 1770. a. juba sekundmajoriks ja erumisel jaanuaris 1775 obristleitnant. Võttis osa Vene-Preisi sõjast 1757-1761, saades haavata rinda Ekersdorfi lahingus 19. augustil 1757 ning võideldes Zorndorfi, Frankfurti ja Kolbergi lahinguis; Poolas aastail 1769-1770 võitles „mässuliste” vastu. Tema järgnevast elukäigust teame väga puudulikult. Oma elu lõpul ta on elanud vaheldumisi Peterburis ja Tartus.

Nimelt Beise tõendab, et Bernhard Grafström, kelle ema nähtavasti pidi olema üks prl. von Hussgabel Riiast, olevat ise Soomest pärit. Sõjaväeteenistusest lahkudes ta olevat elanud mõnda aega XIX sajandi algul ka Tartus, selleaegse Aleviküla hilisemas Piiskopi, nüüdses Karlova tänavas.

Tulevase kuraatori sünnipaik on Liivi- ja Eestimaa piiril. Isa oli parajasti reisul läbi siinsete ümbruste. Igatahes on Craffströmil sugulasi Põhja-Pärnumaal (Pärnu-Jaagupis) ja Lääne­maal Virtsu, Karuse ja Lihula aladel. Craffström sündis ühtede andmete järgi 16., teiste järgi 18. augustil 1784. Kas Anna Saks oli juba siis Bernhard Grafströmi seaduslik naine või sündis Gustav Craffström illegitiimsena ja seadustati alles hiljem, kui Bernhard Gr. oli abiellunud Annaga, selle kohta puuduvad praegu andmed. Ka puuduvad need Craffströmi esimeste eluaas­tate kohta, nii et me praegu ei tea, kas Cr. asus lapsena ema või isa juures. Teatavat haridust pidi aga Cr. nähtavasti saama, sest ta valdas, kuigi puudulikult, saksagi keelt ja oskas kirjutada. Igatahes 1800. a., kui ta astus sõjaväeteenistusse, kannab ta juba Cr-i nime. Hiljem omandas Cr. vene ja prantsuse keele, mille oskamine oli eeltingimuseks kuulumisel tolleaegsesse haritud seltskonda.

Nagu meie Cr-i surma järel tekkinud pärandusprotsessist hiljem näeme, ei võõristanud ta oma ema sugukonda. Viibides kord Lihulas, on ta seal vastu võtnud ühe oma kauge sugulase ema poolt, Eva Ehrmann’i, ja ka ema asus üksvahe Peterburis tema juures.

Cr-i isa on tundnud samuti tõsist isaarmastust oma poja vastu, mida tõendavad ta kaks alleshoidunud kirja oma pojale, tollal veel sõdurile Preobraženski ihukaardiväe polgus.

Muu seas oma viimses kirjas enne surma pojale puudutab isa oma eestlasist teenijaid. Ta nõuab, et poja esimeseks üles­andeks olgu tema viimsete soovide täitmisel vabastada mõlemad pärisorjad Madis ja Jüri orjusest ning Kubermanguvalitsuse kaudu muretseda neile vabadustunnistused, et nad elada saaksid seal, kus ise soovivad. Madis, kes õppis ametit meistri juures, pidi saama lisaks veel 60 rubla. Samas kirjas teatab isa pojale, et tal ei jää poja jaoks mingit varandust, küll aga aus nimi. Poeg peab jumalakartlikult ja ausalt elama.

Gustav Craffström astus teenistusse sõjaväkke lihtsõdurina 28. augustil 1800. a. Preobraženski kaardiväepolku. Nagu ta teenistuslehest nähtub, on ta äratanud tähelepanu juba õige pea – kelle tähelepanu, kas keiser Pauli või mõne teise ülemuse, see on teadmata, – sest juba mõni kuu hiljem, sama aasta detsemb­ris, saab ta alamlipnikuks. 4 aastat hiljem on ta juba portupeilipnik, ja esimese täieliku ohvitserikraadi – lipniku astme – saavutab ta 1805. a. Järgnevad kiiresti kõrgendused: 1807. a. alamleitnant, 1810 – leitnant, 1812 – staabikapten, 1813 – kapten. 1816. a. 1. jaanuaril saab Cr. polkovnikuks. Kogu see aeg möödus tal teenistuses Preobraženski polgus, ainult 1806.- 1808. a. oli ta komandeeritud jalaväe täiskindrali Rimski-Korsakovi juurde nekrutite väljaõpetamiseks, olles suurema osa sellest ajast Pärnus sealse garnisonipataljoni tagavaraväelaste, nii siis peamiselt oma kodunurga eestlaste sõjaliseks õpetajaks. Hil­jem oli ta Viitebskis. Selle tegevuse eest saab ta Aleksander I isikliku tänu osaliseks.

Oma sõjalise ristimise sai Craffström 1813. a. Koos Preo­braženski polguga viibib ta märtsikuust peale Preisis ja Saksis vaenuväljal, võtab osa 20. aprillil Lützeni lahingust, 9. mail Bautzeni lahingust ja 29. juulil vägede sissetungist Böömimaale. Edasi jätkuvad lahingud Pirna juures 15. augustil, Hessgübeli kõrgustikul 16. augustil, Külmi juures 17. ja 18. augustil. 4. ja 6. oktoobril võitleb ta Leipzigi rahvastelahingus ning 1814. a. algul näeme teda nende Vene vägede koosseisus, kes jälitasid vaenlast Prantsusmaal kuni Pariisini, Pariisi pidulikult sisse marssisid ja hiljem Cherbourg’ist Kronstadti toodi Vene laeva­del. Need kampaaniad teeb Cr. kaasa Preobraženski polgu ühe roodu komandörina, osutades isiklikku vahvust ja saades selle eest Vladimiri 4. liigi aumärgi ja kuldmõõga, pealkirjaga „Vahvuse eest”, eriliselt veel Külmi lahingus ülesnäidatud külmave­relisuse eest Preisi raudristi.

Veebruaris 1816 määratakse Cr. Viiburi jalaväepolgu koman­döriks, missugusel kohal ta viibib kuni ülendamiseni 30. augustil 1824 kindralmajoriks, saades samal ajal oma käsutusse 1. jalaväediviisi 1. brigaadi. Vast oleks teda sellele kohale jäetud kauemaks, kui vahele poleks tulnud 1825. a. 14. detsembri mäss Peterburis. Vastuhakkamisest võttis osa ka Moskva ihukaardiväepolk, kelle komandör polkovnik Frederiks sai haavata. Et polgus kindlat korda ja uuele valitsejale sõbralikku meeleolu luua, leiti uueks komandöriks olevat kohane Cr., ja arvatavasti Nikolai I venna suurvürst Mihhail Pavlovitši ettepanekul, kes võrdlemisi hästi tundis Cr-i, temaga isiklikult sagedasti kokku puutus ja sõbralikus kirjavahetuses seisis.

Nimetatud kaardiväepolgu komandöriks jäi tulevane kuraa­tor kuni 1833. aastani, mil ta omal palvel, edeneva haiguse tõttu palus vabastamist sellelt kohalt kui riviteenistusest. Juba 1831. a. oli ta ühtlasi määratud 1. kaardi-jalaväediviisi 1. brigaadi ülemaks, 1833. a. allutati talle 2. kaardi-jalaväediviisi 3. brigaad, mille komandöriks ta jäi kuni 1835. a. lõpuni, oma määramiseni Tartu Ülikooli kuraatoriks. 1833. a. järgneb ka ta ülendamine kindralleitnandiks.

Moskva polgu ülemana juhib ta oma rügementi marsil Pe­terburist läbi Viitebski, Mohilevi, Tšernigovi, Kiievi ja Kišinevi kuni Türgi valdusala piirini, kus ta Vene-Türgi sõja ajal 1828.-1829. a. lahingtegevusest osa võtab ja Varna piiramise kaasa teeb. 1831. a. väljub ta rügemendiga Peterburist Tartu, Riia, Vilno ja Grodno kaudu Poolasse, võtab seal osa vägede lii­kumisest, taganemisest ja pealetungist ning üldiselt tuntud Varssavi vallutamise lahingust 25.-27. augustini 1831. a. 8). Sellest kampaaniast on meil huvitavaid teateid Cr-i kirjade näol suurvürst Mihhail Pavlovitšile, muu seas selle kohta, millises olukorras polk jaanuari ilmastikus marssis mööda Tartumaa maanteid ja läbistas Tartu. Juba siis oli Cr. tugevasti haiglane. Alates 1808. a. on ta sunnitud ravi tarvitama, käies kord Kau­kaasias, kord Karlsbadis ja Marienbadis tervisvetel.

Eeskujuliku teenistuse, eriti hea korra eest, mida keiser alati leidis Moskva ihukaardiväepolgus, sai ta Nikolailt kordu­valt kiitusi ning aumärke (Anna 1. järgu orden kahel korral, Georgi 4. järgu aumärk, Vladimiri II järgu ja hiljem I järgu orden, Valgekotka ja Aleksander Nevski ordu aumärgid, raha­list autasu aastapalga näol jne.).

Juba sellest teenistuskäigust selgub Cr-i isik teataval mää­ral. Läbi ja läbi sõjaväelane, ülemuse käsku truult täitev, keis­rit piiramatult austav, isiklikult vahva ja otsekohene ning läbi­käimises lihtne. Täpsuse- ja korraarmastaja valju pedantsuseni, kokkuhoidlik kroonu ning endagi rahadega, aus Nikolai I aegne sõdur kõigiti.

Kooliharidust polnud Craffström, nagu kuulsime, nähtavasti kuigi palju saanud, kui ta seda üldse oli saanud. Igatahes tema käekiri ei viita küll tema vähesele vilumusele kirjavahetamises, kuid ta teadmused seisid igatahes vastuolus uue kohaga. Tema saksa keel oli tõepoolest „imeväärne”, vene või eesti aktsendiga, ja kirjastiil võis rahuldav olla ainult vene keeles, saksa keeles see äratas alati muigavat tähelepanu Eesti- ja Liivimaa saks­laste juures. Seltskondlikus kombestikus oli Cr. juba enam­vähem täielikult teadunud: tema tihedad kokkupuuted keiser­liku perekonna liikmetega, õueringkondadega ja Peterburi selts­konna silmapaistvamate esindajatega (Nikolai I, Mihhail Pavlovitš, suurvürstinna Helena Pavlovna jne.) olid talle õpetanud välist käitumist.

Peale mitmesuguste muude austusavalduste sai Craffström keisri käsul 31. märtsil 1833. a. kroonu rendimõisa talle kasutada andmise asemel aastas 1200 hõberubla, mis 15. jaanuaril 1840 suurendati keisri käsul 2000 hõberublani aastas. Renditähtaega pikendati 31. märtsist 1845 arvates veel 12 aastaks.

Kuidas aga juhtus, et see korralik sõdur määrati haridusasjade juhiks Baltimaale? On võimalik, et siingi oli Cr-i eest­kostja Mihhail Pavlovitši käsi mängus, kes juhtis keisri ja hari­dusminister krahv S. Uvarov’i tähelepanu sõjaväeteenistusse tervisliku seisundi pärast mitte enam sobivale truule ülesannete täitjale.

Craffströmi teadmised sõdurite väljaõpetamisel tolleaegse rivikorra järgi, nende toitlustamise, voorikorralduse jne. kohta tolleaegse sõjaväe väljaõppe tehnika seisukohalt võisid olla ees­kujulikud, kuid tema üldharidus jättis palju soovida. Ei ole vist liialdatud, kui v. Brackel oma mälestustes ütleb, et Cr. tead­matus ulatus otse ekstsessideni. Selles suhtes tekkis omal ajal Tartus rida anekdoote, mille tõepärasus on enam kui kahtlane, kuid mis osalt siiski iseloomustavad seika, et Cr. asus teotsema temale võhivõõral alal ja et ülikooli õpetajaskond suhtus temasse vähemalt esialgu väga nöökavalt.

Üks säärane anekdoot kõneleb, et rektor, tervitades Cr-i tema saabumisel, küsinud, miks ta vahetas oma hiilgava sõjaväe­lise karjääri teadusasutiste ülevaataja kohaga, ja Cr. vastanud: Tema Majesteedi käsul võivat ta kõik. „Ma olin talupoeg; kei­ser ütles: „Cr., sa saad sõduriks!” ja ma sain sõduriks. Majes­teet ütles: „Cr., sa saad kindraliks!” ja ma sain kindraliks. Ma­jesteet ütles: „Cr., sa saad teadlaseks!” ja te näete, minu här­rad, ma olen saanud teadlaseks.” Teise versiooni järgi olevat Cr. vastanud küsimusele, miks ta vahetanud oma teenistusala: „Государь прикажет – акужером буду” – „Majesteet käsib – hakkan ämmaemandakski!”

On arusaadav, et sõjaväelise mentaliteediga kuraator iga­kord just ei tundnud suurt aukartust teaduse vastu. Professor Pirogov jutustab, et kord Tartust Peterburi sõites koos vene keele professori Rosberg’iga püüdnud viimane Cr-le kuuvalgel ööl selgitada kuul asuvaid mägesid, mille peale Cr. tähendanud sõbralikult, et see olevat ju muinasjutt, sest taevalaotuses keegi pole käinud. Et päästa täheteadust, lähenenud Rosberg asjale teisest küljest ja öelnud, et kui see oleks muinasjutt, ega siis keiser ei annaks suuri summe välja Pulkovo observatooriumi ehitamiseks. Cr. arvanud seepeale, et igaühel olevat omad lõbud. Keisril raha palju ja võivat selleks lõbuks ka palju välja anda.

Palju muidki naljalugusid seotakse Cr-i nimega, kuid arva­tavasti enamalt jaolt tõepõhjata.

Igatahes on aga tõsi, et kui Tartus teada saadi Craffströmi määramisest uueks kuraatoriks kindralkuberner von der Pahlen’i asemele, saatis Tartu Ülikooli Nõukogu, küll vist kahtleva ja kurva meelega, tervituskirja uuele juhile.   Craffström vastas 8. jaanuaril 1836. a. Peterburist nõukogule, kus ta imelikus saksa keeles väljendas oma rõõmu tulevikus võida teotseda teadlaste keskel Jõudes laupäeval, 25. jaanuaril, Tartu, astub uus ku­raator otsemaid tegevusse.

Juba pühapäeval, 26. veebruaril 1836, kell 12 päeval esitas uuele kuraatorile ta eluruumides rektor N e u e kõiki ülikooli professoreid ja sekretäri; kell 11 esitati kuraatorile eradotsente, lektoreid ja muid õppejõude. Nii algas kuraator oma ligi paar aastakümmet kestvat tegevust uuel kohal.

Kuigi Craffström sai korralduse elada alaliselt Tartus, ei tähendanud see veel muidugi seda, et ta siin liikumatult oleks püsinud. Alalised reisid suviti kolme kubermangu piirides, ametireisid Peterburi (üks esimesi sarnaseid oli 1839. a. algul), sõidud terviseparandamiseks välismaale muutsid ta tihti asu­kohta vahetavaks isikuks. Tema puudumisel asendas teda ameti­asjus tavaliselt ülikooli rektor, kuid aastail 1842-1844 oli tal oma ametlik abi kaardiväe ooberst Schoenig’i näol. Kuraato­rile oligi asendajat väga vaja, sest oma ametiajal on ta korduvalt, kuude kaupa, viibinud välismaal terviseparandamise otstarbel, näit. 1841. a. neli kuud jne. 12).

Ei tarvitse hakata kuraatoriks määratud kindralit kaitsma; selge on, et ta polnud sellele kohale sobiv isik, kuid kaugeltki ei osutunud ta nii halvaks, nagu seda kirjeldavad baltisaksa au­torid. Ja peab möönma, olid enne seda veel pahemad, ja paraku, kui pahatihti ka peale Cr-i on määratud isikuid kohtadele, kes selleks ei sobi. Aga öeldakse, et mõnikord koht teeb mehe, ja kahtlemata aja jooksul harjus ka kuraator oma ülesandeid õige­mini käsitlema.

Craffströmi kohta võib küll õigeks pidada, et ta oma uuele kohale Tartu asudes nägi oma tegevuses ka valju distsipliini maksmapaneku vajadust ülikoolis, et tal teaduste tähtsusest palju aimu polnud ja et ta oli ainult Uvarovi käskude täitjaks koha peal, kuid Cr-1 oli loomulik avar taip, ta kodunes kiiresti uuel kohal ja aja jooksul õppis oma moodi väga tõsiselt hindama ülikooli kui teadusliku hariduse levitajat ning ta sellekohaseid tähtsaid ülesandeid. Et Cr. oli otsekohene ja aus sõjamehenatuur, seda toonitavad pea kõik ta vastasedki.

I osa Eesti Kirjandusest nr. 4/1936

  

P i r o g o v, kes ühe duelli varjamise pärast sattus Cr-ga varsti vastuollu, tunnistab siiski, et uus kuraator, kes oli kondiüdini rindemees, ei osutunud kuraatorina aga üldiselt mitte hal­vaks inimeseks; oleks võinud olla palju halvem, tulles ratsaho­buselt kuraatorikohale. Kuid ta oli alalise pilke aluseks humo­ristlikkude anekdootide näol, mis tema arvel välja mõeldi üliõpilaste ja osalt professoritegi poolt. Cr-i maailmavaate kohta aga tähendab Pirogov, et see oli võimatu. Teadus tema arvates võis olla kolme liiki: kasulik teatava astmeni; kahjulik ning koguni väga kahjulik, kui seda mitte pidurdada; ja kolmandaks sallitav või koguni vältimatu jõukate inimeste lõbustamiseks ning aja veetmiseks.

B e i s e iseloomustab Craffströmi kui praktilise taibuga, suure inimesetundmisega, murdmatu tahtejõuga ja riigi huvi­des koguni liiga kokkuhoidlikult summadega ümberkäivat isikut. Beise otsustuse järgi kujutavat ta Tartu kohta tüüpi minister Uvarovi ajast, kes olevat olnud ainus mõeldav ja talutav esindaja monarhi huvides.

Et Craffström siiski oli suure kohanemisvõimega ja aastate jooksul omandas vajalisel määral ka kirjandusliku kriitika ja maitse meelt, tõendab tema suhtumine baltisaksa vaimutegelase Viktor Hehn’i töödesse. Ajaloolane Th. Schiemann, Hehni biograaf, märgib seda suhtumist, mis ilmnes Craffströmi poolt, kui Hehn oli avaldanud 1843. a. vaimuka kirjutise „Zur Charak­teristik der Römer”, järgmiselt: „Kuraator Craffström kirjutas talle (Hehnile) oma barbaarses saksa keeles: „Ma pean seda pro­grammi (kirjutist) paremaks, mis minu valitsemise ajal üldse on kirjutatud”.

Theodor Schiemann koguni kaitseb Cr-i etteheidete eest. Ta ütleb, et kui ülikoolil olid (Nikolai I aegu) rasked ajad, siis ei ole selles Cr. süüdi. Tõepoolest sõltus see üldisest süsteemist, sest 1848. a. rahutuste tagajärjel Lääne-Euroopas pandi Venemaal maksma karmid korraldused vaba mõtte allasurumiseks. Juulis 1849 korraldati ootamatult revisjon Tartu raamatukauplustes ja korjati ära 1150 raamatut, mis osalt olid keelatud, osalt leiti ole­vat kahtlased. Kuni asja selgitamiseni suleti kõik raamatukaup­lused politsei poolt, mis ülikoolilinna vaimsele elule oli igatahes tugevaks hoobiks. Juba mais 1849 piirati Tartu üliõpilaste arvu (nagu teisteski Vene ülikoolides) 300-le. Kuid õppevabadus jäi ja nähtavasti kuraatorgi ei kontrollinud seda kuigi palju. Sest Schiemann ütleb: „Ka oli Craffström kõige oma harimatuse ja piiratuse juures siiski heatahtlik aumees, kes tahtlikult ei talita­nud ebaõiglaselt”.

Craffströmi Tartu kaasaegne Friedrich B i d d e r iseloo­mustab oma elumälestistes Cr-i samuti üsna heatahtlikult ja asja­likult, sest ta ei pane mitte Cr-i süüks ta 18 valitsusaasta tege­vust, vaid ta kohalemäärajate süüks. Bidderi arvates ei võinud palju nõuda harimatult, teaduslikele ülesandeile täiesti võõralt, ainult oma toreda kujuga silmapaistvalt ja seni vaid kaardiväe rügementide komandamisega äraproovitud sõdurilt. Kuid siiski oli Biclderi arvates Cr. „mees ebatavaliselt terava, loomuliku, pikaajalise kogemusega harjutatud mõistusega, kes oskas talle täiesti uusi ülesandeid üsna pea õigesti lahendada ja isikute ning olukordade üle tihti üllatavalt hästi otsustas… Ta tundis üles­poole üksnes tingimatut sõnakuulmist, nõudis sama oma allujailt, kuid võttis kuulda ka vastuväitlusi, mis talle nelja silma all tehti, ei tahtnud aga kannatada enda kõrval mingit nõupidamisvõimu, mingit ametlikult õigustatud arvamisavaldust ja asus seetõttu ülikooli võimudega alalises tülis.”

Bidderi arvates tõi Cr. korra ülikooli instantsidesse, mis kuraatorite kauase eemaloleku tagajärjel Tartust olid muutunud isevalitsuslikuks ja liiga autonoomseks, samuti distsipliini ja asjaajamise alal lodevaks. Kuid vahendid, mida Cr. tarvitas asjaajamise kordaseadmiseks, ei leia Bidderi poolehoidu, samuti kuraatori esialgsed korraldused üliõpilaste koosviibimiste kaotami­seks ja ettekirjutatud mundri kandmiseks, mis äratasid pahameelt õppejõudude ja üliõpilaste keskel ja tegid Cr-i naljakujuks. Kuraatori auahnus avaldus kokkuhoiu süsteemis, mistõttu mõnedki vakantsed kohad seisid kaua täitmata. Kõigest hooli­mata on Bidder veendumusel, et Cr-i kuratoorium oli mõneski suhtes hea ülikoolile ja õppekonnale. Võiks siin veel tähen­dada, et Cr. sai hästi läbi paljude kaasaegsete vaimukamate esin­dajatega Tartus; nende hulka kuulusid ka Bidder, Hehn, Neue  jne.

Tartu ülikooli raamatukogu omaaegse raamatukoguhoidja Emil A n d e r s ‘i mälestistes on pühendatud mõned leheküljed ka Craffströmile. Neis mälestistes Cr-i isik joonestub küll val­juna ja pedantsuseni kordaarmastavana, kuid siiski õiglasena.

Vihasemaid iseloomustusi, mis on kunagi antud Craffströmi kohta, on kahtlemata ülikooli omaaegse professori Eduard Osenbrüggen’i oma. Osenbrüggen teatavasti oli 1851. a-l venestamise ja politseirežiimi ohvreid, milles aga polnud Cr. süüdi. Kibestunud sellest sündmusest, kirjeldab O. paar aastat hiljem ilmunud raamatus Cr-i päris hirmuäratava satraabina. „Tugevaim löök tabas ülikooli kindralleitnant Jestav Borissovitsch Kraffströmi nimetamise näol kuraatoriks”, – nii algab ta uut lõiget. Et Osenbrüggeni kinnivõtt langes 1851. a., siis mui­dugi ütleb ta, et Uvarovi ametis olles oli Cr-i vandalism siiski veel paralüüsitud. Vastandina kõikidele teistele autoritele, kes Cr-i tegevusega just algusajal rahulolematust avaldavad, leiab O., et oma viimaseil aastail, kui Cr. tegelikult ikka rohkem oli tagasi tõmbunud, oli ta mingi pahede keskendus. Nagu öeldud, oli O. areteerimine puhtalt politsei töö, ning isegi asjaolu, et Cr. käis O-i äia juures Tartus peale kinnivõtmist kahetsust avaldamas, on O-i silmis suur kuritegu. Ei ole siis ime, et O. esitab Cr-i hunnidekindralina, orjana ülemuste ja türannina alamate ees. Meil ei ole põhjust pikemalt esitada O-i mõtteavaldisi, mis koos­nevad Cr-i väljanaermisest ta puuduliku saksa keele pärast, anek­dootidest ja teistest sellesarnastest asjadest. Arvatavasti O. kirjutas oma tigedad read, kus ta nendele paljudele professori­tele, kes olid väga sõbralikus läbikäimises kuraatoriga, mürgiseid märkusi teeb, kättemaksuihaga ja tundmisel, et kuraator neid ise loeb.   See võiski nii sattuda.

Ebaasjalikult vali, väga vihane on ka A. v. Tobieni otsus Cr-i kohta. Tema järgi oli uus kuraator täiesti harimata inimene, Tartu üliõpilaskonnast vabameelse vaimu väljaajamiseks koha peale komandeeritud kindral, ühtlasi Nikolai I valitsusaega ise­loomustava vaimutu bürokratismi tüüpiline esindaja. Ta polevat osanud vahet teha ülikooli ja kasarmu vahel jne.

Et Craffströmi süüdistamised süsteemi pärast, mida ta p i d i Tartus esindama, on sagedasti ühekülgsed ja põhjendamatud, seda tõendavad nendesamade kuraatorit ägedasti kiruvate auto­rite kirjeldused teisal. Näit. leiab Th. N e a n d e r, et Cr. oli vaid vana harimata sõdur, kes oma kuratooriumi kui kindluskomandot võttis. Teisal ta aga tsiteerib Julius Eckard’it, kes leiab, et just aastaile, mil Cr. oli kuraatoriks, langeb rea silma­paistvate professorite kutsumine Tartu ülikooli õppejõududeks; teaduslikud nõuded kasvavad, üksikute teadusalade tööd ja saavutused on suuremad (Bunge, Bidder, Reichert, Struve, Mädler, Pirogov, Kämptz, Schmidt jt.), teoloogia-teaduskonna mõju kogu maale kasvab jne.

Teiste baltisaksa ajaloolaste eeskujul peab ka H. S e m e l Craffströmi tööriistaks Uvarovi käes põhimõtte järgi: „käsku täita ja suud pidada!”. Ja Ilmar Tõnisson kirjeldab Craffströmi iseloomu, nähtavasti teiste autorite arvamuse koha­selt, üsna lühidalt, leides uut kuraatorit kehastavat ainult Tartu ülikooli bürokratiseeritud reaktsiooni ajastut, ja märkides, et tema ajal saavad valjud paragrahvid tegelikuks. Teisal on temagi sunnitud tunnistama, et aeg oli „kuraatorile näidanud, et ülikooli siiski ei saa kasarmureeglite kohaselt rivistada” ja et sisuliselt pakteeris kuraator koguni korporatsioonidega.

Fr. v. B r a c k e l oma mälestistes ütleb Craffströmi kohta, et ta oli korralik valitseja ning hea eksertsiirmeister ja seetõttu Nikolai I leidis ta eriti kohase olevat professoreid, üliõpilasi, õpetajaid ja õpilasi mundriga harjutama ja nii palju kui võimalik sõjaväeliselt drillima. Cr. olnud väga pikk mees, alamohvitseri natuur, mitte rumal, kuid brutaalne ja kuni ekstsessideni tead­misteta.

On huvitav, et Craffströmi eelkäija Pahlen oli samuti vaid sõdur, piiratud vaimuga ja ainult sõnakuulelik keisri teener; tema tegevus on igatahes märgatavalt viletsam Craffströmi omast; siiski viimane saavutab halva kuulsuse, Pahlenit aga arvustab ainult Buchholtz valjemini. Cr-i ebapopulaarsuse põhjendasid ühelt poolt asjaolu, et ta oli Uvarovi vihatud polii­tika täitja koha peal, teiseks tema päritolu; tema vaimsed oma­dused etendasid siinjuures meeleolu tekkimisel nähtavasti teise­järgulist osa.

Nikolai I aegne koolipoliitika rahvakoolide arendamise suh­tes näitas Eesti- ja Liivimaal vähest edu, kesk- ja ülikooli suhtes ilmnes aga siin esmakordne järjekindlam venestamiskatse, kus­juures algatajaks oli haridusminister krahv S. Uvarov, kes tahtis sulgeda isegi Tartu ülikooli usuteadus-fakulteeti ning selle ase­mel pastorite ettevalmistamiseks asutada erilist seminari, kuid baltisakslaste vastutöötamisel ei teostunud see kavatsus. Kuigi venestuslaine ei ulatunud väga sügavale, tehti kohalike sakslaste poolt üldist häiret. Põhjusi vastuoludeks andsid muidugi ka konfliktid haridusministri ja endise rektori Ulmann’i vahel, mis lõppesid viimase ja prof. F. G. Bunge tagandamisega, samuti kolme välismaalasest professori vabatahtliku lahkumisega Tar­tust. Teatavat ja mitte just väikest osa selles konfliktis tuli eten­dada ka kuraator Craffströmil.

Craffströmi tegevus kuraatorina lahendub meile kõige liht­samalt ja arusaadavamalt, kui teame, et ta kuulekalt püüdis täita ainult Nikolai I ja krahv Uvarovi venestuspoliitilisi sihte sõja­väelase lihtsameelsuse ja otsekohesusega, rõhutades oma korraarmastust ja valju täpsust sõjaväelise distsipliini teostamisega, Uvarovi ja Cr-i kavatsused teostusid ainult üsna väikeses ula­tuses, ja Cr-i surmaga – on õigesti öeldud – kaob Tartus ka Nikolai-aegne valitsussüsteem hariduse alal.

Selle venestamispoliitika tuntumad episoodid on nn. „Ulmanni afäär” 1842. a. Pole põhjust seda „afääri” siin käsitleda lähemalt, sest et see on üldiselt tuntud. Lahkuva rektorina sai Ulmann üliõpilastelt kingituse, seejuures peeti kõnesid jne., mis Uvarovile salaja (mitte Cr-i poolt) teatavaks tehti, kes kohe käskis kuraatoril alustada valju juurdlust. Tagajärg oli, et Craffström sai valju noomituse (nii kannatas venestamispoliitika edustaja koha peal ise ta all), Ulmann vallandati professori kohalt ja saadeti Tartust välja, uus rektor Volkmann pidi oma ameti maha panema, professor Bunge viidi üle Kaazani ülikooli; üliõpilased aga jäid karistamata. Samuti pidid lahkuma kaudses ühenduses asjaga Tartust professorid von Madai ja Preller. Loo üheks kaudseks tagajärjeks oli ka teoloogia teaduskonna likvideerimise kavatsus. Muidugi oli viie tublide õpetajatena tuntud professori kaotus ülikoolile suureks aadrilaskmiseks, kuid Craffström oli siin süüta, kuigi teda hiljem süüdistati.

Ka ülikooli õppejõudude Viktor Hehn’i, kellega Cr-l oli väga sõbralik vahekord ja keda ta püüdis oma kaitse alla võtta, ja professor Eduard Osenbrüggeni vangistamisel 1851. a. ning Tartust väljasaatmisel polnud Cr. tegev, vaid kurikuulus kolmas osakond.

Et Craffström koguni siis tasakaalu ja objektiivsust ei kao­tanud, kui talle teiste kaudu ametialaliselt sekeldusi tõusis, tõen­davad tema kirjad Riia gümnaasiumi direktorile dr. C. E. Napiersky’le 1839. a., mis muu seas tema puudulikku saksa keele oskust hästi ilmutavad. Kuraatori endine kantseleidirektor Theodor Winter, kes mingil viisil oli sattunud Uvarovi viha alla ja üle viidud Riiga, kubermanguvalitsuse teenistusse valitsusnõunikuna, oli teinud ühest haridusministri salajasest ettekandest Nikolai I-le, mille keiser oli kinnitanud ja mis oli täitmiseks saadetud kuraatorile Tartu, salaja ärakirja. Ettekanne puudutas nimelt gümnaasiumide ja ülikooli õppekeele küsimust tulevikus, eriti Miitavi gümnaasiumi venestamist. Winteri kaasabil avaldas selle ettekande Augsburgi „Allgemeine Zeitung”, mis tekitas pahameelt nii nendes ringides, kes soovisid saksa keele seniste õiguste puutumatust, kui ka valitsuse ringkondades, kes nägid kaarte paljastatavat. Nikolai I käsul areteeriti Winter ja toodi ülekuulamiseks Peterburi, kus ta kinni istus Peter-Pauli kind­luses. Ülekuulamisel avaldas Winter, et ta ärakirja sisu oli tea­tavaks teinud ka Napiersky’le ja veel ühele isikule. Sel puhul kirjutabki Craffström oma sõbralikud kirjad N-le, kes püüdis end kuraatori ees vabandada. Nende kirjade stiililiste ja grammati­liste eksimuste abil püüab Buchholtz küll naeruvääristada kuraa­torit ja tõestada tema harimatust, meile nad esijoones aga tõen­davad ka Cr-i heasüdamlust.

Nagu eelnevas nägime, polnud Craffströmi positsioon Baltimail mitte kerge. Tasse suhtus vaenlikult väga võimas maa ülimuslik baltisaksa ringkond, ülikooli saksa soost õppejõudude ja üliõpilaste enamik, keskkoolide paljud õppejõud, isegi kindralkuberner. Uvarovi poliitika täitja koha peal polnud nii siis kerge olla! Craffströmi-aegset olukorda, õieti haridusministri korralduste mõju koha peal saatis Nikolai I uurima 1839. a. isegi Peterburi õpekonna kuraatori vürst G. Volkonski, ent selle revis­joni tulemused igatahes olid Cr-le soodsad. Kuid aastatega muutub Cr. siiski tagasihoidlikuks, korporatsioonidegi suhtes võtab ta esialgse vaenu asemele lepliku sallivusvahekorra ja lõpuks kaitseb nende olemasolu keskvalitsuse ees. Tema poolt ettevõetud muudatused ülikooli õppekeele, tegevuse ja majandus­liku seisundi suhtes ei osutunud lõpptulemuses siiski halvaks, nagu seda ollakse üldiselt sunnitud tunnistama, kuigi sageli vastu tahtmist. Et ta korrarikkumiste ja duellide vastu võitles, ei või talle kui kuraatorile süüks heita. Cr-i kohta tsirkuleerinud kuulujutud ja anekdoodid (osalt ka altkäemaksude võtmise kohta) valdavas enamikus on ainult väljamõeldised, ülejäänud on karikeeritud liialduseni.

Craffström tahtis, et tema õppekond oleks oma tähtsuselt esimene Vene riigis, ja nii see jäigi tõepoolest tema aegu. See­pärast hoolimata Uvarovi poliitika soojast pooldamisest, ta ikkagi püüdis alal hoida Tartu ülikooli läänekultuurilist põhi­joont. Seejuures säilitas Uvarov Craffströmi vastu kuni oma lah­kumiseni (1849. a.) ministri kohalt suure usalduse; 1838. a. oli Uvarovil kavatsus koguni lasta Cr-i nimetada Tartu sõjakuberneriks, et tõsta üliõpilaste distsipliini ning vabastada kuraator kindralkuberneri v. d. Pahleni mõjuvalla alt, kes oli Cr-ga suures vastuolus.

Kui 1850. a., nii siis peale Uvarovi lahkumist, Craffström esitas palve tervislikel põhjusil teda lubada oma kohalt lahkuda, on tal Peterburis ka uue ministri Širinski-Šihmatov’i (1850- 1853) ja selle järglasegi Norov’i juures sedavõrd suur usaldus, et teda palutakse palve tagasi võtta, ja niiviisi viibis Craffström oma kohal surmani, 1854. a.

Kahtlemata polnud Craffströmi seisukoht sugugi kadedusväärne, sest koguni oma otseseil ametialalisil kokkupuuteil õppe­konna koolielu juhtidega Tallinnas, Riias ja Kuramaal sai talle tihti varjatult osaks õelat suhtumist. See aga ei kohutanud teda ega muutnud ka tema iseloomu variserlikuks. Ta ei kartnud vastuolu kindralkuberneriga, kuid seejuures ei olnud ta teiselt poolt nendegi vastu, kellest ta teadis, et nad teda ei salli, asjatult noriv. Nii valitses kaunis ebasõbralik suhe tolleaegse Eestimaa kubermangu koolidedirektori parun Wilhelm von Rossilloni ja Cr-i vahel. Seda hinnatavam on Rossillon’i märkus, et ta oli ülla­tatud kuraatori asjalikust käitumisest tema suhtes, näit. kui ta täitis direktori poolt esitatud palve kinnitada keegi Rossillon’i kaitsealuseist kooliõpetajaks.

Craffström jäi vallaliseks, vanapoisiks, kes oma suures, hil­jem pidulikumaks ümberehitatud ametikorteris siiski just üksil­dust ei harrastanud, vaid meeleldi läbi käis professorite ja muu Tartu seltskonnaga, üliõpilaste ja teistel koosviibimistel kavalerlikult ja sõjamehelikult tantsis ja oma kõrge ning uhke kujuga igati välja paistis. Jutuvestlejana oli ta nähtavasti õige osav, ja tuntud olid professorite ja teiste Tartu tegelaste poolt elavalt külastatud sagedased teeõhtud tema juures. Suured vastuvõtud korraldati kuraatori poolt lihavõttepühade aegu. Üldse elas kind­ral omaviisi mugavalt ja ei tahtnud asjata teistegi mugavust rik­kuda. Oma tegevuse viimseil aastail kannatas ta järjest suure­neva haiguse all, mille tõttu ta näit. ainult osaliselt sai kaasa teha ülikooli 50-aastase kestuse pidustusi 1852. a. Oma 50-aastast teenistusjuubelit 1850. a. pidas aga kindral, kes paar kuud enne seda oli edutatud jalaväe täiskindraliks, üsna pidulikult, nagu nähtub ka „Inlandi” sellekohastest kirjeldustest.

Surm tabas teda järsku, ametlikult märgiti põhjusena südamerabandus. Veel eelmisel päeval täitis ta oma teenistuskohuseid.

Craffströmi surma puhul on teda Baltimail unustatud pea täielikult mälestamast. Küll lubab „Inland”, mis oma 13. sep­tembri 1854. a. numbris (nr. 37, lk. 609-610) esimesel leheküljel teatab kuraatori surmast 7. septembri hommikul kella 3 ja 4 vahel ja toob korraldusi ta matmiseks, hiljem pikemalt peatuda kadunu elul ja tegevusel, kuid lubadus jääb lunastamata, seevastu l-eiame aga sama ajakirja s. a. 27. septembri numbris (nr. 39, lk. 649-652) pika kirjelduse matustest endist, mis toimusid suure pidulikku­sega. Ka sel ajal Tartus ilmuv „Dörptsche Zeitung” 8. septemb­rist 1854 (nr. 106) mainib ainult paari reaga Cr-i ootamatut surma eelmise päeva hommikul ja ta teenistusaja pikkust Tartus. Ühes sama lehe järgnevas numbris leiame veel ainult kuiva mär­kuse, et kuraator on kustutatud armee nimestikest (24. IX 1854, nr. 113).

Pikemalt on hinnanud kindrali tegevust „Moskvitjanin” (1854, V, osa V, lk. 117-118) ja „Severnaja Ptšela” (1854, nr. 204), üldiselt on ta aga ka surmas maha vaikitud, mis mui­dugi arusaadav baltisakslaste poolt, kes tema vastu sooje tun­deid ei võinud omada.

Kuraatori matus toimus suure pidulikkuse ja sõjaväeliste auavaldustega.

Reedel, 10. septembril, kell 7 õhtul oli pidulik kirstupanek ülikooli ja koolide esindajate osavõtul, kus ülikooli professor dr. Christiani oma sõnad ütles. Järgmise päeva hommikul oli uus leinaaktus matuseks Balti kindralkuberneri poolt Riiast Tartu saadetud erilise leinadelegatsiooni osavõtul, kus kõnelesid Liivimaa kubermangu koolide ja veterinaarkooli direktorid. 13. septembri õhtul viidi surnud kuraatori maised jäänused tõrvikkäigus Jaani kirikusse, kus järgmisel päeval, 14. septemb­ril, toimus matus. Selleks talituseks oli trükist ilmunud eriline leina-pidustuste programm. Rahvast, tähtsamat ja lihtsamat, oli kõikjal palju, professorid, üliõpilased, õpetajad ja õpilased olid kohal, ei puudunud ka sõjaväeosad pasunakooriga. Kõnelesid professor Christiani ja ülikooli rektor Haffner. Matuserongkäigu eel ratsutasid kaks rida sandarmeid, leinamarssaliks oli professor dr. Bunge; kadunu hobune, aumärgid, ordenid jne. jne. olid piinlikus järjestuses, professorite veetuna ja kan­tuna, kel polnud kuraatori elu ajal ta vastu vist erilisi sõprustundeid. Olid kohal ka linnavõimude ja gildide esindajad. Pealtvaatajaid oli nii palju, et sõna tõsises mõttes terve Tartu oli tänavail. Leinapaugud lõpe­tasid selle matuse. Vaevalt võib oletada, tundes meelelaadi, mis üli­koolis valitses Craffströmi vastu, et siin on millegi muuga tegemist kui ametliku etiketiga; tõsist leina võis tunda vast mõni üksik selle poiss­mehest kuraatori õhtuste teejoomiskaaslaste hulgast.

1855. a. aprilli lõpul ja mai algul müüdi enampakkumise teel Tartu Maakohtu ruumes surnud kuraatori väga väärtuslik raa­matukogu ja kaartidekogu (Inland 1855, nr. 22, lk. 352). Meil ei tule sellest veel järeldada, et Craffström oli suur bibliofiil, vaid talle kui kuraatorile saatsid tavaliselt ülikooli ja koolide õppe­jõud oma teoseid ilusais köiteis, mis kahtlemata pidid moodus­tama suurema osa ta raamatukogust.

Kui Craffström Tartus 7. septembril suri, siis otseste päri­jate puudumisel (tema poolt ei olnud eluajal tehtud mingit otsest korraldust või testamenti oma surma puhuks) langes ta varandus kaugemaile sugulasile. Pärandi tunnustamise puhul sugulasile tekkis aga kohtuskäimisi. Asja arutasid Liivimaa Õuekohus, Tartu Maakohus, Valitsev Senat ja teisedki asutised. Pärandit nõudsid Liivimaa Õuekohtu kaudu endale: 1) kõrtsmiku lesk Marri Johannsohn, sünd. Möörling, ja talunikud Carl Friedrich Saks (Sax) ja Heinrich Johann Saks; 2) voorimehe lesk Luise Malström, sünd. Saks, ja selle vend Heinrich Saks koos naisega: 3) köster Cornelius Jacobsohn oma tütarde Elisabeth Redien’i, sünd. Jacobsohn, ja Anna Maria ja Catharine Emilie Jakobsohn’i nimel; 4) lesk Stina Charlottow, sünd. Saks, ja 5) Johann Wildenberg. Juhtumil, kui need sugulased ei oleks osutunud pärimisõigustatuks, esinesid pärandinõudmisega veel 6) Tartu linn poole varanduse peale ja 7) Liivimaa ülemfiskaali asetäitja kroonu, Tartu ülikooli ning õppekonna koolide nimel. Maria Johannsohni tõendusel oli tema ema Lena Saks Craffströmi ema Anna Kraffströmi (või Graffströmi) õde, Carl Friedrich ja Hein­rich Johann Saks’i isad aga Cr-i ema vennad. Seega olid nad surnuga 4-ndas astmes kõrvalsuguluses. Ka sugukonnatabel esi­tati selle kohta. Cr-i ema vanemad olid keegi Johann ja Solametsa Mikle tütar Marri Pitsalust (abielutunnistus 8. maist 1754; neile sündis poeg Jahn 31. XII 1755 ja tütar Anna – C-ri ema – 24. augustil 1760, tütar Lena 15. veebruaril 1758. Lena abiellus Heinrich Johann Möörling’iga 14. nov. 1781. Neile sündis tütar Maria Dorothea 1. nov. 1785 jne.).

Teenistuslehes mainiti Cr-i pärinevaks Liivimaa kubermangu aadlist. Kohtus ei teadnud sugulased määrata kindrali sünni ega ka ta vanemate, obristleitnant Bernhard Graffströmi ja ta naise Anna abiellumispaika.

Kohtus tõendas tunnistaja lesk Eva Ehrmann, et Bernhard Graffström ja Anna Saks olid abielus ning sellest abielust võrsunud poeg Gustav ja et Anna Graffström oli Johann Saksi tütar ning Lena Möörlingi õde. Mehe surma järel saanud ta pensioni. Anna õde Leeno Saks (Möörling) elanud Kerro külas; teda kut­sutud Kerro Leenoks; ja lõpuks, et tema, Eva Ehrmann, ise olevat kindral Cr-i kaugeid sugulasi ja kui ta kord Lihulast läbi reisi­nud, olevat ta end kindralile esitanud; kindral, saades teada sugu­lusest, olevat teda kolmandasse tuppa viinud ja talle süüa anda lasknud. Ka tunnistajad Elisabeth von Nasacken ja preili Julie von Pistolkors tõendasid, nad kuulnud oma tädilt Eleonore von Pistolkorsilt, et kindral Craffström olevat obristleitnant Bern-hard Graffströmi ja talunaise Anna Saksi poeg; Annaga olevat Bernhard abiellunud alles oma surivoodil. Hiljem, umb. 40 aasta eest, olevat lesk Anna Gr. oma õe Möörlingi juures elanud ja peale oma mehe surma pensioni saanud. Kõrtsipidaja Friedrich Grünberg tunnistas, et ta küll ei tea, kas Cr-i isa oli Anna Sak­siga kiriklikult abiellunud ja kas poeg seaduslikust abielust võr­sus või seadustati ta alles hiljem järgneva abielu kaudu. Siis aga, kui Anna Saks elas oma õe Leno Möörlingi juures, on ta Annalt sagedasti kuulnud, et kindral on tema poeg, ja Leno Möörling ise jutustas kõrtsmikule, kes tundis juba ta isa ja kõiki vendi-õdesid, et ta õde Anna Graffström oma mehe surma järel pensioni saanud ja siis oma poja juurde Peterburi reisinud. Lisaks oli kohtule tõestusmaterjalina esitatud Pärnu Politseivalitsuse kirjast 4. augustist 1817 Liivimaa Kubermanguvalitsusele ärakiri, millest nähtub, et pr. obristleitnant Anna Ivanovna Graffströmi, sünd. Sakin, oma sugulaste, oma õe ja selle mehe Möörlingi poole on lubatud reisida ja et oma mehe pensionist saab ta poole. Sugu­laste kaebele vastupidiselt tõendas Tartu linn, et ei saadavat tões­tada otsest sugulust ning et Craffström polevat Bernhard Gr. ja Anna või Lisa Saksi ihulik poeg, et Bernh. Gr. polevat abiellunud Annaga ja et Cr-i ema ei seisvat pretendentidega ei legitiimses ega illegitiimses suguluses. Tartu ülikooli ja koolide esindaja vaidles kategooriliselt vastu Tartu linna nõudmisele, toonitades, et pärijateta varandus peab minema ülikoolile ja koolidele. Et Cr-i ema ise oli eestlane, selle vastu ei vaidle keegi.

Igatahes aga märgiti kohtus ka asjaolu, et Gustav Cr-i tee­nistusleht näitavat, et ta mitte aadliku õigustega, vaid lihtsõdu-rina sõjaväeteenistusse oli astunud; tema isa teenistusleht Liivi­maa Õuekohtus 15. jaanuarist 1775 tõestavat aga, et ta pärines Rootsi aadlist.

Õuekohus pidas kaaluvaks sugulaste väiteid ja seda, et obristleitnant Bernh. Johann Gr-i lesk pikemat aega Eestimaal Kiska mõisa all oma sugulaste juures oli elanud, kus tema elulugu oli üldiselt tuntud; et Bernhardi kirjad ja dokumendid olid Gus­tavi poolt hoolikalt üle 50 aasta alal hoitud, tunnistavat suurest pieteeditundest. Kohus siiski sedastas, et pole otsest tõendust, et Gustav oli Anna poeg, kuigi selleks on suurim tõenäosus.

Kuraator Craffströmi haud Tartu Jaani koguduse kalmistul.

  

Kohus lükkas tagasi ülikooli nõudmise (muu seas väites, et kuraator ei kuuluvat ülikooli koosseisu) ja määras, et kui sugu­lased saavad tõendada oma õigusi, pärand langeb täielikult neile, muidu aga saavad poole kroonu ja poole Tartu linn.

Legatoorsete nõudmistega varanduse suhtes esinenud Cr-i endiste teenijate Kusmin Nikititš Trifanov’i ja Filip Potapov’i suhtes taheti edaspidi anda kohtumäärus, pärandist pidid aga Luise Malmström’ile, sünd. Sax, Lisa Sax’ile, sünd. Sax, ja Johann Wildenberg’ile pärijad nende osa andma. Asi läks 30. VI 1864 Balti Kroonumaadevalitsusse, kes pidas põhjendamatuks Maria Johannsohn’i ja Carl ja Heinrich Sax’i sugulust Craff-strömiga ning pärijaiks võrdsetes pooltes tunnustas Tartu linna ja kroonu. Liivimaa kuberner ei olnud aga Kroonumaadevalitsuse vaatekohal, vaid ühines Õuekohtu otsusega, et talunikud saaksid pärandi, ning esitades asja revisjoniks Senatile, lisas juurde ka oma sellekohase arvamuse. Järele uurides asja ja asi­tõendeid, kinnitas Senat 20. mail 1866 Õuekohtu otsuse 2. juulist 1863, milleks anti ka vastav määrus (ukaas). Selles mainitakse pärijatena Maria Johannsohn’i, Carl Friedrich Sax’i, Heinrich Johann Sax’i, ja legatoorsed nõuded, mis esitatud Trifanov’i ning Potapov’i poolt, rahuldatakse. Vastavad pärusosad, silmas pidades sugulusastet, pidi välja maksetama ka Luise Malm-stroem’ile, sünd. Sax, Lisa Sax’ile, sünd. Sax, ja Johann Wilden-berg’ile, teised aga jäetama rahuldamata. Et Maria Johannsohn, sünd. Möörling, oli vahepeal surnud, said tema osa ta pärijad Lena Catharina Baumann, sünd. Johannsohn, Lisa Wiekberg, sünd. Johannsohn, Mina Lobjakas, sünd. Johannsohn, Ans Johannsohn koos oma surnud õdede Anna Christina, abielus Kusik, ja Truta, abielus Tilik, lastega Mina ja Annette Kusikuga ning Lisa, Peter, Tönnis ja Jaan Tilik’uga.

Et peale otseste pärijate Cr-i pärandi endale saamise eest nii agaralt võitlesid Tartu ülikool ja Tartu linn, siis tõendab see, et pärand polnud väike. Tõepoolest, Th. Beise andmeil, mida ei olnud võimalik kontrollida, tõusis see 300 000 hõberublale, meie rahas praegu nii siis miljonitesse sentidesse. Selle eest tasus iga­tahes võidelda.

Õpetaja J. Tr e u m a n n’i andmeil olevat kuraatori surmast ja suurest pärandist teatanud pärijaile Hanila kihelkonnas selle­aegne kirikuõpetaja Leopold Bernhard Rinne, kes aidanud talu­poegadel koostada ka suguluse tõenduseks kuraatoriga sugukonnatabelit. Talupoegade peamiseks asjaajajaks olnud aga Pärnu magistraadi advokaat Rambach. Protsessi võitmisel saanud Rambach pärijailt 40 000 rubla, õpetaja Rinne 3000 ja selleaegne Hanila köster Hirsch 1000 rubla. Raha väljajagamine toimunud pidulikult kohtukulli laual olles. Kuid vallakasakale olnud pärijail kahju isegi mõnd rubla anda. Enamik pärijaid sai rahasumma umb. 10 000 rubla kõrguses osas isiku kohta.   Raha polevat aga kestvaid jälgi jätnud suurema osa pärijate – kohalike talupoe­gade – majanduslikule tasemele, üht pärijat mäletab pastor J. Treumann surnud olevat koguni Virtsu valla vaestemajas; see mees olevat oma pärusosa kergemeelse prassimisega ära raisa­nud. Seevastu pärijad Hindrek ja Liisa Saks on kinkinud 1867. a. paiku Hanila kirikule oreli. Üks pärijaist, võimalik et suguluses Charlottowi perekonnaga, on ostnud suurema maa-ala Aegviidul (Charlottenhof), Wildenberg aga on asutanud Kuressaarde naha­vabriku, mille toodang omal ajal oli Venemaal hästi tuntud. Üldse vajaks Craffströmi pärandist osa saanud talupoegade sugu­luse ja pärandi saatuse kujunemise küsimus lähemat uurimist, kui seda käesolevas provisoorses ülevaates on saadud anda.

Ülikoolile ja linnale tekitas suurest pärandist ilmajäämine muidugi pahameelt. 22. augustil 1866. a. teatas Liivimaa ülemfiskaal A. Höppener Riiast Tartu ülikooli sündikule dr. Beise’le, et pärijad on otsustanud kinkida ülikoolile üle 200 numbrist koos­neva audiplomite ja tervituskirjade kogu koos talle saadetud keisri ja suurvürstide kirjadega jne. Ühtlasi palusid pärijad, et pärandist eraldataks 1000 rubla Craffströmile marmoralusel marmorristi püstitamiseks ta hauale, lootes, et ülikool on nõus asja korraldamise endale võtma. Ülikoolivalitsus leidis aga, et tema niisuguseid asju ajada ei saa (kiri 24. nov. 1867, nr. 269). Doku­mendid, mis olid määratud ülikooli raamatukogule, saadeti siiski Õpetatud Eesti Seltsile.

Ausammas püstitati lõpuks pärijate voliniku poolt ja see asetseb praegugi Tartu Jaani saksa koguduse kalmistul. Ta vajaks väikest parandust; võib-olla huvituks sellest parandusest mõni vastav asutis, sest et nüüd omaaegne meelekibedus Cr-i ja ta pärijate vastu ammu on vaibunud unustusse.

Ühenduses Craffströmi eluloo vaatlusega tahaksin siin too­nitada, et ükskõik milliseid otsuseid Cr-i kohta ka ei tehtaks (päris hävitavad need ometi ei saaks olla, kui püsida objektiiv­suse piirides, ükskõik milline iseloom tal ka ei oleks), ei peaks siiski unustama, et ta on olnud pooliti eesti soost, on sellest tead­lik olnud ja sellepärast tal tulnud osalt ehk kannatadagi Liivi­maa aadlike ning kodanikeringide suhtumise pärast temasse. Meie ei võiks edaspidi kirjutada Craffströmist kui „rootsi teadlasest”, nagu hiljuti tegi üks ajaleht. Ka ei tohiks me vaikida, kui meile meie lõunanaabrite mõne haridusasutise juhataja poolt serveeritakse Läti-Eesti kuukirja ühes numbris (1936, nr. 2: G. Š a u r u m s, Tartu Ülikool minevikus ja olevikus), et esimene eestlane-üliõpilane Tartu ülikoolis olnud Philipp Karell, kui enne teda on ülikoolis käinud ometi juba kümneid eestlasi ja kui mõni aasta peale Karelli ülikoolist lahkumist koguni eesti soost kuraa­tor on ülikooli ning õppekonna eesotsas.

Kui ülaltoodud read olid juba laotud, sai autor kirjutise esimese osa ilmumise järel („Eesti Kirjandus” 1936, nr. 4) mit­meid kirju ja ka suusõnalisi teateid, mis selgitavad pärijate järele­tulijaid ja ka isikuid, kes, huvi tundes baltisaksa ja eesti sugu-kondade sugulusest, on seda küsimust uurinud. Seesuguse uuri­jana on edukalt teotsenud Eestimaa Kirjanduse Ühingu genealoogiasektsiooni sekretär R. A. L e m m Tallinnas, kelle töö tule­mused illegitiimselt alguse saanud sugukondade kohta on ilmumas lähemal ajal trükist. Et vältida arusaamatusi, tuleb tähendada, et andmed mainitud illegitiimsete perekondade kohta („E. Kirj.” 1936, lk. 174 ja 177) on genealoog W. Maydell saanud R. A. Lemmilt, andes need omakorda käesoleva artikli kirjutajale, kusjuures on mainitud eksikombel ainult genealoog W. Maydelli nime.

O. Liiv.

II osa Eesti Kirjandusest nr. 5/1936