Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

     

Nooreestlaste esimeseks hüüdeks oli „enam kultuuri!” Kui see loosung sündis ja kirja pandi, polnud 1905. aasta revolutsioon veel puhkenud, küll pidi aga selle eeltundmus erksamais südameis juba tugev olema. Siis unistati „suurte ülesannete kutsest”, ja vähe hiljem, võit­luse päevade keerises, ei jäetud meelde tuletamata, et kirjandus kajas­tab elu ja on seega võitlus, „võitlus inimõiguste, vabaduse, hariduse pärast”. Kui revolutsioonilistes aegades eluga sülitsi kokku minnakse, siis enamasti ikka selleks, et teda maadluses, käsikähmas painutada, murda, kujundada oma tahte järele. Aktiivsemail ajul on elu – ülesanne ja elulähedus seotud vaimulähedusega.

Ent loosungeilgi on oma saatus. Noored sepad vuhistasid küll innukalt oma vasaraid, kuid üle läve vaatajaile hakkasid silma ainult helklevad ehteasjad. Kui nüüd, kümneid aastaid hiljem, Noor-Eesti sepikoja uksele on riputet ehteasjade kaupluse silt, siis ei tohita ometi unustada, et „enam kultuuri” hüüe helises edasi ka siis, kui tuli reakt­sioon ja kui Suitsu luulesse murdis sisse resignatsioon ja skepsis, Tassa ja Tuglase proosasse fantastika, kui Tammsaare siirdus ähmastesse hingeanalüüsidesse ja Ridala taandus rahvaluule meeleoludesse. Vaimu primaati ei vahetet ka hiljem odavamate esemete vastu, ja seda ei peaks silmast laskma ka need, kelle meelest Noor-Eesti on eeskätt elukaugus ja estetism. Endised elluhaarajad olid noil tagasitõmbeaastail kas elu ääremaalased või poliitilised pagulased, igatahes eluga rinnutsi vasta­misi enam ei seistud, paremal juhul silmitseti seda ükskõik siis kum­mast pikksilma otsast. Vaimulähedus, jah, aga ühtlasi elukaugus.

Suure revolutsiooni puhkedes algas aga uus sööst ellu, seekord täis meelust ja ülemeelsust. Siuru elulähedus oli armukese peadpööritav kallistus, kus vaim võis ainult nii palju vahele kõnelda, kui palju teda kellelegi verre oli kaasa antud. Ei lennutet siin mingeid loosun­geid, lõhnati ainult lilli läbi katkilöödud ruutude.

„Elagu kõik mis on elav!” selle hüüdsõna all jätkus endine elujoovastus ka siis veel, kui põrr- ja pauhrakettide saatel pilluti naaberaeda: „Maha aedroosid, sirelid, tüümian! Elagu värske sõnnik!” See Visnapuu kutse tagasi ellu (vt. koguteos Looming 1920) oli tülgastus eneseõilitsemise vastu, üliküllastus ilutsemisest väikese koprofiilse lisalõhnaga. Tõelisest võitlusest polnud enam juttu – ükskõik mis nimel, juttu oli küll ainult elamuse helgi muutmisest.

Lühiealine Tarapita rünnak korruptsiooni vastu ühes eetiliste väär­tuste esiletõstmisega märkis kindlasti vaimsust, ja elulähedus siin oli identne võitlustahtega, nagu Noor-Eesti koidikulgi.

Kui meie nüüd uuesti kuuleme: „elule lähemale!” siis on sel käskhüüdel pisut teine kõrvalkõla, sõnal „elu” pole enam romantilise vas­tase poosi, „elu” pole ka mingi Sulamiit, vaid harilik vürtspoodnik, kui tarvitada seda pisut kahemõtteliseks mängitet mõistet.

Enne selle tänapäevase eluläheduse loosungi vaatlemist peab meelde tuletama, et loosungiteks ei panda igakord seda, mis ise ollakse, vaid sageli seda, mis soovitakse olla. Eks ole näit. teise teguviisi hukka­mõist seda ägedam, mida kergem on enesel samale libedale teele minna, ja kõlbluseapostlite hinges leegitseb ikka väike patupisu. Ehk kui võtta näiteid kirjandusest: Zola naturalistliku hinge pahapool oli üsna romantiliselt sinine, eluviisidelt väikekodanlisel Flaubert’il polnud midagi vastikumat kui väikekodanlus, üdini egotistlik Gide jutlustab igal juhul lahtiminastumist, ja elufilosoofideks osutuvad sageli need, kes ise on sunnit elust eemal seisma. Meilgi on kerge leida nooreesti­likku estetismi nende teostes, kes ise ägedasti Noor-Eestile kallale kippund, ja Metsanurga proosatoodangus, kes oma teoreetilistes kirjutistes teravalt vajadust tunneb olla elu lähedal, võtab elu sageli need piirjoo­ned, mida kindlaks määrab ta lihtsatoimne ratsionalism, kuna ta kuiud sageli kalduvad skematismi ja elupärast ettenähtamattust imbub võrd­lemisi vähe ta tegevustikku.

Allpool peame siis silmas eeskätt retsepte, mitte toite.

*

Eluläheduse printsiip kerkis meil üles koos tahtega eraldada kaht eri ilmasuhtumusega sugupõlve. Paistab, et Noor-Eesti ajutine sur­nuist äratamine oli ette võetud selleks, et noorem sugupõlv saaks end teravamalt vastaspoolusena karakteriseerida. Opositsioon Noor-Eesti vastu, õigemini ta elukauguse ja estetismi vastu, sündis tõeliselt aga palju varem. Nooreestlased nägid vahest oma puudust ise kõige selge­mini. Tuglas, kes oma elevandiluiste novellidega kogu estetismi patud enda peale võttis, on ammu oma tõekspidamisi teisendanud ega mõtle nähtavasti enam jätkata endist loomingusuunda. Teine esteet ja fan­tast, Tassa, on oma suu samuti sulgend. Gailiti fantastika ja elukaugus on aga niivõrd sügavale haarand, et ebareaalne Nipernaadi on saanud elu­lähedamaks tüübiks kui mõni otse elust kopeerit kuju realistlikus teo­ses. Mis näitab, et igakord ei tarvitse sõita realismi laia maanteed, et lähemale jõuda elule.

Kui nüüd uuesti lugeda värskelt kohendet G. Suitsu kirjutisi Noor-Eesti algpäevilt (Noor-Eesti nõlvakult), siis neis teoretiseeringuis ja vaatlusis küll ei viirastu seda märklauda, mille pihta saaksid sihit olla nende kuulid, kes nõuavad elulähedust. Sest siin ei ole sugugi tõmmat hüpnotiseerivat kriipsu enese ja elu vahele, siin nõutakse ühis­kondliku elu muutmist, vaimu ja kultuuri, siin tahetakse elu ennast vormida teiseks, paremaks ja õilsamaks. Paiguti tundub, et mõned siin avaldet mõtteist on otsekui kirjutet tänapäeva jaoks, mõned vahest isegi enneaegsed.

Mis tähendab siis õieti eluläheduse nõue kirjanduses? Kõigepealt märgib see  küll aktuaalsust teose sisus. Pankrotite päevil antagu romaane pankrotest ja vekslivõltsimistest, sõjaaastail luuletetagu heroismist, asunikkude aastail antagu novelle asunikest. Pjatiletka aegu kirjutetagu ainult pjatiletkast, nagu Venes. Kunst kao­tagu oma ümbert kauguse aupaiste, puutumattuse voorus. Ei või kaht­lust olla, et ajakirjandus on sellisesse kunstikäsitusse oma mõju avaldand. Ajalehe päevil nõuab keskmine lugeja ilukirjanduslikust too-testki enne muud põnevat ja aktuaalset reportaaži, mõnusat ajaviidet elektrivalgusel. Kunstiteose püsivuse väärtus läbi aegade muudetakse kaheldavaks, teoselt hakatakse ikka enam nõudma vastust tänapäeva huvidele, mis võib-olla juba homme on iganenud ja igavad. Ühes sellega kaob mõte raamatuid riiulil või kapis alal hoida, kui just ei olda aja­loolane.

Et suurel turul Shakespeare’ile alati eelistetakse saapaid, on väl­jaspool kahtlust. Kas aga see, mida eelistetakse, tähendab ikka suure­mat vä ä r t u s t, on iseküsimus. Vaimuste toodete tõeline väärtus võiks turuväärtusega ainult siis ühte langeda, kui kõigi inimeste tarbed olek­sid põhjani kultuuristet. Praegusel ajal ei tarvitse aga kunstnik sugugi veel olla mingi ülbe vaimuaristokraat, vaid igapäevane vaimusõdur, et odavaks pidada ja hüljata turunõudeid ja iga võtet, mille sihiks on vaid publikule meeldida. Vaimulooja ei või unustada, et tal tuleb sageli olla elu vaenlane ja ujuda vastu voolu. Kui vilets teos tihti võrratult rahva sekka levib, siis on vähe lugejaskonna madala maitse hurjuta­misest, vaid siin peaks asetetama elulähedane vaimuprobleem: kuidas teha sama minevaks vaimupitsatit kandev teos, kuidas kasvatada rahva seas tarvet vaimulähedate teoste järgi?

Noor-Eesti päevil sarnastati publiku suur enamus väikekodanlu­sega, keda põlati. Otsiti kõlapinnaks vaimset valimikku. Meie päevil tehakse publikule silmi, saadetakse talle käemususid ja katsutakse sel­leks, et meeldida, sarnaneda temaga toonis ja huvides. Demokraatlik ajastu on õpetanud mimikri kunsti ja iga vagel peab tarvilikuks võtta omale puuoksa värvi, millel ta tasakesi sööb. Kuid vaimsus nõuab vahel kõige ägedamat võitlust „elu” vastu, kuna kultuur, põhiolemuselt küll elu ülim tipp, on tagasi pöördud elu enese vastu, et seda teisendada. Kui eluläheduse propageerijad rõhutavad vana tõde sellest, et iga kir­janduslik teos on oma aja ja ümbruse produkt, siis on sel väitel, mis kaugeltki ei taba kõike olulist, mingi normatiivne kõrvalkõla: iga kir­janduslik teos olgu siis ka oma aja ja ümbruse produkt, häda kui see nii ei ole! Ent sellele passiivsele ideaalile peaks vastu seadma kirjaniku ideaal, kes, vastuoksa, ise oleks tolle imeliku energia allikas, mis elu muudab. Shakespeare’i nägematud kiired hüpnotiseerivad veel täna­päev läbi sajandite ja põhjani muutunud olude. Võetagu paralleele meie­aegse suurtööstuse ja suurkaubanduse sugereerimisviisidest: tehnika toodab järjest uusi esemeid ja kutsub publikus kunstlikult esile uusi tarbeid (mis muide võivad olla koguni absurdsed, nagu seda oli sõda seoses relvade ületööstusega). Teos loogu tarbe, mitte tarve teose! Kuidas tarbeid, olgugi mitte eeskujulikke, saab kirjandusturul sugeree­rida, näitab küllalt meie romaanidevõistlus. Tosin keskpärast raamatut kunstliku aupaistega läkitetakse turule ja lugejais on äkki tärganud põlev lugemiskirg, raamatu võtab kätte ka see, kes üldse midagi ei loe, raamatukogud ei suuda kõigile vastugi tulla.

Iga suurteos, mis pole tekkinud ajanõuete rahuldamiseks, loob kord need, kellele ta määrat. Vahel võib selleks kuluda mitu inimpõlve. Sisuraskete teoste edasiliikumine on ses mõttes ikka väga aeglane.

Eluläheduse all on mõistet aktuaalse sisu kõrval veel jäämist tea­tud geograafilistesse piiridesse. Mitte siis Indiat, Aafrikat, Pariisi ega kosmost, vaid Tallinnat, Tartut, Sikupilli alevit ja Alaotsa talu! Meie romaanides ja novellides mainitakse meie pealinna küll veel enam-vähem nimepidi, Tartut aga juba aramalt, eufemistlikult, Võru või Viljandi tunduks juba liiga provintslikuna, kuna mõni kindlaks fikseerit alev-linn seoks fantaasia paari-kolme tänava külge. Ja mis jaoks üldse Türi või Tapa, kui mitte ka sealseid tegelasi? Nii jõuame eluläheduse jahis kohaliku pisilehe följetonini. Kui Döblin oma romaani lähteks ja pealkirjaks võtab Berliini Alexanderplatz’i, siis on sel ikkagi teine mõõt ja tempo, kui Tartu Henningi platsil, mis paremal korral võiks esineda vaid mõne episoodi juhusliku kohana, saada romaani lõdvalt põhjendet pealkirjaks või siis sõnahelinaks mõnes luuletises.

Just luuletustes on meie kohanimesid kõige enam sadenend, nii imelik kui see ka on. Värsiridades on üleliigagi tunnetet „maad, mis Peipsi rannast käib Läänemere rannani” ja laulus on Vändra metsale juurde lisat küllalt täpne postiaadress: Pärnumaal. Luule kinnistus­arhiivi on üles võetud suur hulk kodumaa geograafiat, alates romanti­listest Sakaladest, Emajõgedest, Maarjamaadest kuni üksikpaiga täp­sema nimeni, nagu: Reola, Kambja, Maardu, Rõuge, Tahkuna, Näckmansgrund, või kuni tundmatute Eadeni, Asvadeni, Kingliteni, millis­test kubiseb Ridala luule. Viimane, samuti Suits, on oma luuletistesse paigutanud isegi elavate inimeste risti- ja pärisnimesid, millega muidu proosa saab vaevalt hakkama.

Kas nimede liigne realism iga kord teose elulähedust tõstab, on väga küsitav. Tihti seob see küll kujutluse juba enne kujundamist, nii et viimane osutub ülearuseks. Seda nimelt siis, kui lugeja paika ise tun­neb. Kui ma aga loen: „Lajuni paistavad: Paralepp, Hestholm, Holmi pool, sadam” või: „Seal Rohina paak, Viire laid ja Kesse metsad, vesiaid”, siis tõstatavad need nimed tavalises lugejas vähem konkreetseid kujutelmi, kui mõni Peradeniya Rumori või Meknes Tuglase reisikirjelduses. Ainsaks lohutuseks niisugustel kordadel jääb sõnakõla poeesia.

Nagu nimedega, nii kujudega. Kui romaanis või novellis tüübi aluskujuks on võetud elav isik, siis on selle isiku tundjate silmis iga kõrvalekaldumine tõelikkusest võlts, vahel iroonia, vahel idealiseering. Fabuleerimiselegi pannakse raudkammitsad jalga. See­tõttu on meie romaanide enamikul memuaarlikkuse kõrvalmaik. Kujun­dusvõim pole nii harukordselt tugev, et ta ühtlaseks sulataks autori isiklikud kogemused ning ta kujutlused. Kui lüürikul paratamatuks osutub lähedalolu oma isiklikele elamustele, siis proosa nõuab kas või kunstlikku distantsi pealetükkiva elu ja looja enese vaatevinkli vahel. Liigne elulähedus loob konnaperspektiivi, ninaga elus sees olles ei jää silma ette palju muud kui käputäis juhuslikke fakte. Tugev ja ühtlane eluhoog hajub siis kuhugi meelte vahele, loomispinge lõtvumine aval­dub kergetvõitu ümbruse ja olustiku kirjeldamises, nägemis-kuulmistainas sõtkutakse laiaks ja õhukeseks lehekülgede kaupa, kuna lugejale üle jäetakse vastu võtta ainult tähtsuseta detaile. Tõetruudus, hüütakse vabanduseks. Kui see vabandab elu, siis mitte kunsti. Välja jätta üle­arust, lisada olulist, ühe sõnaga kujundada midagi – see nõuab pers­pektiivi, eemalseisu materjalist. Isegi Remarque’i sõjaraamatu episoo­did poleks saanud nii plastilised, kui autor oleks avaldanud võib-olla omaaegsed päevikulised märkmed muutmatult, mitte aga kümmekond aastat hiljem sorteerit elamustena.

Kui eluläheduse all vahel mõistetakse kirjaniku eluliste kogemuste rikkust ja mitmekesisust, siis on see nii elementaarseks eelduseks, et seda asjata oleks veel kord meelde tuletada. On selge, et mida rikka­mad on kogemuste tagavarad, seda kergem on valik, seda kergem ja tõenäolikum on ka fantaseerimine. Väikerahval, nagu meie, puudub palju sellest materjalist, mis võimaldab mõnele suurrahva kirjanikule kirjuma romaani tegevustiku ja mustrikama tagapõhja. Munamägi on meie Mont-Blanc, Kohtla meie Ruhr, pole meil suurlinnu, tööstustempot, meie rahva omapäragi on tsivilisatsiooni nivelleerit. Kõik, mis meil on, esineb miniatüüris. On vaja suurel määral heatahtlikkust, et seda unustada ja pidada meie elu kehva välimust seda suurema süvene­mise ettekäändeks. Miks ei või veetilgas peegelduda kogu maailm, öeldakse. Miks ei või hallis äripäevas elumõte sama teravana tunduda kui pidulikul pühapäeval? Usun küll asketismi jõusse, aga arvan ka, et see jõud oleks tugevam ja imetegevam siis, kui loobumus poleks sunnit, vaid vabatahtlik. Selle meie halli äripäeva kordamine kunstis oleks aga tarbetu, kui seda ei mõtestaks mingi vaimsus.

Ed. Hubel (vt. tema artiklit Märkmeid meie tänapäeva kirjandu­sest eelmises Loomingu numbris) ei mõtle eluläheduse all mitte lasku­mist detailidesse, mitte konnaperspektiivi, mitte kogemuste rikkust, vaid eeskätt elu sotsiaalse seotuse teadmist ja tundmist. Et ühe sepa elu kujutada, väidab ta, on vähe vahtimisest sepikoja uksel, tuleb mõista ka tema rõõmusid, muresid, lootusi, kartusi ja neile kaasa elada. Edasi tuleb meeles pidada, et sepp on vaid rakuke ühiskonnas, mille organis­mist on vaja omada ülevaadet, teada näit., kuidas pankrot on seotud maksuinspektori ja riigi büdžetiga, kuidas see omakorda jälle ühenduses on üleilmlise majandusliku kriisiga jne. Eluläheduse propageerija ei pane tähelegi, kuis ta on siirdunud vaimulähedust nõudma, kuigi see vaimsus käesolevas näites on elementaarne ega lähe kaugemale ajalehe igapäevase juhtkirja tarkusest. Kes aga selles perspektiivis ähvardab silmist kaduda, on too sepp ise. Mida kaugemale ühiskonnaelu teadmistesse haarame, seda pisemaks too vaene mees ise kahaneb. Ja mis ütleb Eesti koduhaldjas selle kohta, et meie Munamäe oma teadmistega Gaurisankaritest hoopis pisikeseks künkaks vajutame? Siin tuleb hakata kaitsma elulähedust ennast tema propageerijate vastu. Et tõesti mõista elavat seppa, mitte aga teadmistest tuletet abstraktset üldkuju, on kirjanikul vaja ise haamer pihku võtta ja rattavits valmis taguda. Ja seda mitte üksi tundma õppimaks alasit, lõõtsa, haamrit ja nõge, mille keskel sepp töötab, vaid ka sisse tundmaks neile musklite ja närvide pingutustele, mille lõpmata pisikestest liitumistest sünnib viimaks eriliselt sepalik ilmatunne ja elukäsitus. Vähe on kir­janikul teise inimesse sissetundmisest ja sissemõtlemisest, vaja on end ka sisse harjutada! Tähelepanelikust reporterist võib küll välja are­neda hea literaat, kuid hea elukujutaja peab ise olema elu masinarataste alt läbi käind. Kabinetis konstrueerijaid ja elutundjaid pilkas juba O. W. Masing oma Originalblätter’ites: „Voi! voi! teade keik ärra, mis Kato, Varro ja Kolumella kirjutand, ja ei tunne ei rukkid egga odre!” Zola ja Kaden-Bandrowski elasid ja töötasid söekaevanduses enne kui asusid kirjutama romaane söekaevurite elust. Venemaal ko­mandeeritakse kirjanikke kolhoosidesse, traktorite taha, laevadele, kasarmuisse, suurtesse tehastesse – tundma oma nahal nüüdset elu. Ma arvan, meilgi poleks liigsed sellised kirjanikkude komandeeringud Kohtlasse, Puuvillavabrikusse, laevadele, autokursustele, turbarappa, vedureile… See tooks värskendust, eriti neile, kes on võtnud üles­andeks rahva elu kujutada. Mõistagi oleks siin ülearune rõhutada tera­vat tähelepanu, kaasaelamist inimeste hingeellu, meelte teritumist, elava keele jälgimist, ammutamist rahva vaateviisidest ja kõnekäändudest, ühe sõnaga seda, mis mõjutaks kirjaniku vaatlusviisi ja kujundamisoskust.

Siin jõuamegi välja vormiprobleemile kunstis, millest muidu kat­sutakse mööda hiilida, nagu poleks sel esmajärgulist tähtsust. Kirjan­duslik vorm – see oleks nagu midagi pahelist, selle meeldetuletamine patt. „Vorminikerdus”, öeldakse, ja seda halvustavas mõttes. Ehk, nagu ütleb E. Hubel, nüüd on „ideede, mitte vormi ajajärk”, sulgedes nõnda vaimust välja tema olulisema – kujundusvõime. Mis on aga vorminikerdamine sõna heas mõttes? Niisuguse sisemise ja välimise kuju otsimine, mis täiuslikumalt vastaks ideele. Sõnastamine nõuab paljudelt suurt pingutust, mida hõlpsam oleks vältida, ja paljudele on eneseparandus üks hirmus asi. Vormi põlgus ja esimese visandi jumal­damine on õieti romantiline joon: nii sõltus saksa romantikute vormivedelus nende passiivsest loomust, nende enesedistsipliini puudusest, nende põhimõttelisest enese minnalaskmisest. Fr. Schlegel ja Novalis otsisid vorminõrkusele isegi metafüüsilisi põhjendusi, mida sümbolistid hiljem varieerisid. Meie ajal pole enesevabandused nii filosoofilist laadi, nüüd öeldakse: kellel on aega vormiga jahtida. „Aeg pole kohane vormikultuseks”, nagu väidab E. Hubel. Ent ärgu mõeldagu vormikultuse all alati võõrast, barokselt keerukat sõnastusviisi, sest kirjaniku ideaaliks võiks olla ka selge, lihtis, tabav, ilmekas, lühike, ühtlane, kau­nis ja puhas väljendus. Miks ei tohiks kirjanikult nõuda, et ta õpiks kirjutama head, eeskujulikku stiili? Tal ei ole aega, vastatakse. Ent kuhu rutata? Olgugi et turg nõuab kiiret produtseerimist, hiljem mõistetakse ometi, et püsima ei jää uisapäisa valmis lopsit töö, vaid see, kuhu tegija on pannud kõik, mis üldse tema võimistes olnud. Meie paremategi kirjanikkude loidulaskumine produtseerimisapluses on põhjustanud massiproduktsiooni. Sada autorit otsisid hiljuti auhinda – draamavõistlusel. Teine sada romaaniautorit otsis võistlusauhindu ja kirjastajat. Kolmas sada esines kuski novellivõistlustel. Sajad läki­tavad esimeste lumelillede puhkedes ja konnade krooksudes oma esi­mesed värsikatsetised toimetustesse head õnne otsima. Kunst tehakse distsipliini puudusel kergeks, vaimlise perspektiivi virildumisel passiiv­seks meelelahutuseks. Ent millalgi pole vormilõtvusest kerkinud eht­said, püsiva väärtusega teoseid.

Ei saa tõestada, nagu olnuksid suured kunstnikud juba loomult nii vormitugevad, et neil polnuks vaja ennast korrigeerida. Vorminiker-dusest pole pääsenud Goethe ega Tolstoi. Jumalalgi oli oma kätetöö üle heameel ainult esimeses loomisjoovastuses. Muidugi leidub neid, kel teh­niline oskus on juba veres või külge harjutet, kes võivad oma fantaasia otsemaid valada kindlasse kujju, kuigi see eemaltvaatajale paistab võib­olla imekeeruline, kuid tõeliselt on sama lihtne nagu nelgiõis või laps.

Õnnelik inspiratsioon annab küll kauneid fragmente, luuletusi, pa­radokse, ideid, aga suurteose ülesehitamiseks on seda vähe. Üldiselt tuleb aga inspiratsiooni juttu pidada kurejutuks vaimlistele lastele. Ehtne kunst sünnib enesekitsendusest, mitte minnalaskmisest. Viima­sest on pärit kirjelduste meremaod romaanides, paigaltammuvad dia­loogid, sihitu tegevuse areng. Eluküllastel aegadel juletakse meheli­kult enesele piire tõmmata ka luulekunstis. Draama õitses eriti aega­del, mil autorid ennast kitsendasid kas või kunstlikkude ettekirjutustega vormi alal.

Kui saksa romantikute järele ka vormis eeskujuks võtta tõelist elu ja sellega õigustada vormitust, siis toob see kunstile küll vähe tulu. Enne kunstisse ületoomist tuleb tõelikkus väärtustada. On siis iga joobnu lällutamine, maanurga ja looduse inventaari kirjeldamine, iga jutuvadistus taaskujutamise väärt? Igal romaani leheküljel peab ju olema mingi teine õigustus kui vaid see, et nii võib elus tõesti olla.

See meeldetuletus oleks lahtisest uksest sissemurdmine, kui prak­tika ei näitaks, et sageli elupiltide andmisega unustetakse teost koos-hoidev idee. Ja nii paradoksaalne kui see ka paistab, ometi kuski ei lõkka l’art pour l’art nii, kui just teoseis, mis omale õigustust otsivad elulähedusest! Kui palju kirjelduste, kujutuste ballasti, mil pole ühtki otstarvet ei kunstilise terviku, ei teose vaimu ega idee suhtes! Iga novell, jutustis, luuletis, mis ei rikasta meid tunnetuselt, vaid annab ainult tähtsusetu väljalõike elust, välimisest või sisemisest, ükskõik, on mõttetu ja tühine. Elu, mis üle võetakse kunstisse, peab olema rase tähendusest, küllastet ja koondet mingist ideest, püüdmusest, sihist, ühe sõnaga vaimsusest. Puudub aga see, mis mõte on siis tühise elu kujutusel, kui lisaks see kujutus ise on vaimutu, kehv ega paku esteetilistki mõnu. Romantismi kandsid filosoofilised ideed, sümbo­lism ei leppinud palja elu koore kirjeldamisega, naturalismilgi olid selja taga mingid teaduslikud tõekspidamised, ainult realism arvab heaks end vaba hoida ühest või teisest ideelisest tagapõhjast, pakkudes nõnda palju võimalusi just kunstilise kunsti enese pärast. Flaubert’i või Maupassant’i taolised realistid teevad tükikese tähtsusetut elu hu­vitavaks just oma sõnastusosavusega. Ja tõesti, just realism nõuab eri­list vormimisnärvi, et sügavama idee puududes anda kujutetavale vähe­malt esteetiline õigustus.

Isegi puhas tundmustelüürika kuulub suurelt jaolt sellesse kunst kunsti pärast suunda, nimelt siis, kui taotletakse ainuüksi mõne tund­muse ehk meeleolu edasiandi lugejasse, ilma et selles tundmuses oleks tunnetuslikku virvendust või vaimset sihitlust. Kui tundmustega kül­lastet värss ise pole märk millestki sügavamast, ütleme tunnetuslikust, kui ta ei vii lugejat ligemale inimese, jumala, ühiskonna, kosmose mõistmisele, siis on ta kunst kunsti pärast. Ja ometi, kuis on sööbinud meie lüürika hindamissegi tundmuse kui palja tundmuse jumaldus! Vähe sellest: tundmuste termomeeter pannakse ka proosa kaenla alla.

Mis ütleb aga see, et lugeja sõnade varal sugereeritakse nutma või naerma, südant valutama või rõõmutsema, kui pole vastust küsimu­sele: milleks seda? Rahutu vaim ei lepi palju ilutsusega ega kaastund­muse äratusega. Kui tahetakse, et kunst ei kõngeks oma enese võrru ega saaks ainult tagamõttetuks esteetiliseks naudinguks, siis vaja kõik läbielatav panna liikuma mingi tunnetuse või tahte suunas.

Alles vaimulähedusest võib kunstile tulla mõtestus.

Milles avaldub see vaimulähedus? Eeskätt muidugi aine käsitus­viisis, sest see on kunstis kõige esimene, n. ö. eeldus muuks. Mis veel ei tähenda, et see oleks kõige tähtsam element. Vormi täielik valda­mine peaks olema iga kirjaniku esimeseks nõudeks. Klaverikunstnik harjutab aastate kaupa sõrmede väledust, löökide vahelduvat tuge­vust, randme painduvust, maalikunstnik õpib tarvitama värvide ja vor­mide väärtusi pikkade aastate kestes, kõnelemata arhitekti, tantsija, skulptori ettevalmistusajast. Ainult kirjanik, kes ju peaks olema sõnastusvirtuoos, evib imeliku laiskuse eesõiguse teiste kunstnikkude seas. Ainult tema võib uskuda loomuliku ande kõikvõimsusse, diletanditseda kuni aeg ise talle annab tarviliku vilumuse. Vaevalt paberile veetud sõnad leiavad nii hõlpsasti tee trükikotta. Ei ettevalmistusi, harjutusi ega „viimistlustki”! Ainult jumala helde and ja usk, et ega ma hal­vemat loo kui see teine seal. Mida alla poole ajaviitepinnale laskub lugejaskonna tase ülitoodangu tõttu, seda ägedamalt peaks nõudma ku­jundusoskust. Varsti ei saa nõnda enam kunstiteost võrrelda ei orga­nismiga ega masinaga, nagu seda senini sageli tehtud: nood on vähe­malt otstarbekohased ja vormirikkad. Keskpärane kirjandustoode aga on nagu halva tisleri käest tulnud mööbel: tuppa tuues pealt korras, aga juba mõne päeva pärast praksub pragusid täis, laguneb liimist lahti, vaata et istudes kokku ei vaju. Muidugi võidakse vabandada, et nüüdisaja liim ei pea kinni ja tänapäeva puu on ka liiga toores (=elu­lähedane). Ei saa küllalt rõhutada kirjaniku vastutustunde ja enese­distsipliini tähtsust aja kiuste, mis seda vahest ei nõuagi. Enam har­jutusi iseenese jaoks, enam vormi virtuositeeti selleks, et vorm ei oleks takistuseks ees ega nõuaks kirjanikult harjumuseks saanuna enam mingit pingutust. Ebamäärase sõna „vorm” all ma mõtlen kõike seda, mis puutub teose sõnalisse kujundusse, nii siis romaanis näit. tüüpide loomise, fabuleerimise, süžee käsitluse oskust, aga ka kujukat ja ots­tarbekat sõnastamist jne. Üldiselt ikka veel põlguse varju lükat sõnas-tusstiil nõuaks erilist tähelepanu, pealegi kus vaimu loidudes uksest sisse kipub kulund, ilmetuid sõnu nagu igalepoole täiteks vahele topitavaid trükiplokke, ja kus neid soodustab, jah, otse peale sunnib iga päev loetav ajaleht oma tarbekeelega ja üldkohtadega, kuna ometi luulekunst laiemas mõttes nõuab värskust väljenduses, paindlikkust ja isikupärasust kujutuses.

Paraku või õnneks, aine käsitlusoskus võib vahel otse tühisele sisule lisada väärtusi, mis teose teevad kuidagi vastuvõetavaks. Eks ole küllalt näiteid, kuis muidu vähekaaluv sisu hakkab elama, kasvama, paisuma, õitsema ainult seepärast, et seda osatakse serveerida olgu vai­mukusega, irooniaga, huumoriga, olgu tundmuse üliküllasusega, lopsasakusega, kujudeküllusega või mahlaka rahvapärasusega?

Puhtesteetilisest kunsti eeldusest üksi on aga liiga vähe. On ju kunst enam kui kahemõõduline illusioon. Kolmanda, võib-olla neljanda dimensiooni annab talle alles sotsiaalne, eetiline, usulismetafüüsiline, ühe sõnaga mingi tunnetuslik sügavus. Ma ei mõtle siin seda, et iga romaan peaks olema teesromaan, vaid et ideed peavad elama ridade taga virvendades, andma sündivaile kujudele ainult teatud vär­vingu, mitte aga ette tungima tendentsi alastuseni, sest ükskõik millise idee tahtlik tõestamine näidete varal riisuks teoselt eluläheduse, loo­gika rootsud torgiksid tüütult esile ja mahlakuse asemel leiaksime eest verevaesuse. Tüübid, mis vaid ideedekandjaiks alandet, jätaksid vae­valt mulje.   Mängitagu siis juba ehtsate marionettidega.

Ent nagu näitavad kogemused, on vaimuläheduselgi oma häda­ohud kunstiloomingu suhtes. Kõigepealt probleemide ohtrus võib ise minna tüütavaks. A. Huxley oma suures, tähelepanu äratanud romaanis Point Counter Point näib küll kokku ladunud olevat kõik nüüdisaja küsimused, kuid ses probleemide rägastikus eksides nakkab lugejasse vaid skepsis, nagu kõiki värve sisaldavast keerlevast rattast silmi jääb vaid hallus.

Teine hädaoht on šablooniti mõtlemises. Kuidas isik sõltub ümb­rusest, kasvatusest, pärivusest jne., on ju kasulik ja tarvilik teada, kuid nende elementaarsete tõdede illustreerimiseks loodud kujud jäävad ikka puiseks nagu allegooriad. Skematismi hädaoht on seda suurem, mida rohkem kirjanik ise on üldtõdede naiivne kumardaja ja mida vähem kalduvust tal on individuaalseks mõtteelamuseks.

Ka liig tugev mõistusekultuur oma krititsismiga, liig analüüsika nägemisega ja pretsisiooni taotlusega halvab sageli kujutluslendu. Kunstilooming on olemuselt hoogus ja voolav kujude ja tundmuste liikumine, iga järelemõtlemine aga toob sellesse peatuse. Tõsi küll, vahel võib niiviisi pidurdet vool paisuda suureks järveks. Näide – M. Proust, kelle ajaluubiline hingeanalüüs, jäädes äärmiselt intensiiv­seks, täidab kümmekond köidet. Vahel võib erakordse loojatüübi anda ka teadlik-tahtliku elukauguse paaritumine tugeva intellektiga. Näide – Paul Valéry. Eelistades inimese loodut loodusele, selget aru instink­tile, selgust tumedusele, sihikindlat tööd spontaansusele, nõuab ta, et looja ei tohiks iialgi kuulatada inspiratsiooni häält, vaid olema ise alati valvel ja vastutav iga oma sõna eest, ei tohiks iialgi olla juhuse ori, vaid vaba isand kõigi oma võimete keskel. Ent kuidas on tegelikult tema enese loominguga? See on hermeetiline ja lahtimuugitav ainult kommentaaridega. Luulekunstis tunnustab ta ainult kogu vaimuener­gia ülejäägitut moondumist luuleenergiaks. Nii sündinud uus keemi­line produkt, „puhas luule”, pole aga tõeliselt palju muud kui sihitu enesest kaugemale suunitlematu kunst. See on kui iseenese sappa salvav, iseenesest toitu saav uss, mingi luulekunsti luule, paremal juhul viljatu loomingufilosoofia. Kunst, mille toiduks, seedimiseks ja vereks on kunst ise ja millest elu asub kaugel, sootu teisel pinnal, – see kunst kannab eneses surma vitamiinide puudusest.

Kui siin on vihjat vaimuläheduse ebakülgi, siis ei saa tasakaaluks puudutamata jätta seda pilku teritavat tähendust, mis on edenevail vaimuteadustel inimese tunnetamises. Psühholoogia kõigi oma eriha­rudega, individuaalse psühholoogiaga ja massipsühholoogiaga, psühho­analüüsiga, rahvastepsühholoogiaga, parapsühholoogiaga, – kõik nood ja muud teadusdistsipliinid on aina vahendeid tagumas inimese mõistata­miseks. Kuis neist mööda minna õlgu kehitades ja loota ainuüksi oma loomupärasele läbinägevusele? Omaaegne naturalism sai suurt tuge loodusteadusest ja ühiskonnateadusest. Meil on ettevaatlikult rõhutet kontaktitarvet sotsioloogiaga, aga viimasest jätkuks vahest ainult üld­inimese paremaks tundmaõppimiseks, vaevalt aga teritaks see sissetun-gimisvõimet elavale indiviidile.

Vaimuläheduse kasvades kaoks kahtlematult passiivsete tüüpide eelistus kirjanduses, nagu seda meie nüüdisaja romaanidest on leitud, alistus olustikule, üldse see naiselik ja aktiivsusetu elutunne, mis on enam pealekaeblik kui pealetungiv, enam kaastundmust kui kaastahet kasvatav. Tihedam vaimukultuur, millest meie kirjandus puudust tun­neb, teeks lõpu ka vormilisele vedelusele, õpetaks enam lugu pidama mehisest kujundamisest kui loiust memuaaritsemisest, kiidaks heaks isegi fabuleerimislusti paigaltammuva elukirjelduse asemel, tõmbaks üldse kitsamaks kujundusvalemid, tõstes nõnda kunsti intensiivsust ja taset. Vaimu pingelisem elu harjutaks vahest leplikumaks ka üksikud kirjandusliigid omavahelises võistluses, kuna nüüd ei saa romaanikir­janik kuigi rahulikult mööda kõndida lüürika aedadest ja luuletaja oma poolt ei jäta ka vaenukivi viskamast proosamehe aeda. Ometi igal Higil on oma eriilu ja hurm. Võib-olla pole veel küllalt õpit tundma katseid pisut laiemale tõsta liikide vahemärgid, otsida uusi segatõuge. Nüüd on aga liikide piirid puutumatuks kivinend, ja mis ei mahu valmisseatud lahtri, on kurjast.

Mis liikidest, seda ka printsiipidest. Õige vaimulähedus ei luba kitsarindseks minna ega õigeks tunnustada ainult ühte kunstisuunda, kõiki muid hüljates, ei lase vastuvõetavaks pidada ainult ajanõudele vas­tavat kunsti ega põlata mitte moes olevat, ajakohatut, kes-teab enne­aegset elukäsitust, vaid julgustab üle vaatama iseenese ja voolu kitsu­sest. Kaugemast perspektiivist kahaneb väikeseks küsimus generatsiooni-destki. Sest mis on mul sellest, kas kirjanik on 25-, 25- või 45-aastane, kui ma praegu 2300-aastase Theophrastuse Eetilisi karaktereid loen kui tänapäeva toodet, milles tüüpe on joonistet otsekui tuttavaist inimes­test? Võib-olla tuleb selletaolise toote pikk iga ja värskus sellest, et kujutusel on lähedal oldud nii elule kui vaimule.

Kaugemast perspektiivist näeb ka, et reaalsust ei tarvitse edasi anda ainult realistlikult, vaid et on olemas sada vahendit selle tunta­vaks tegemiseks ja et on isegi kirjanikke, kes suudavad, lugejale elulähedust sisendada, elust ise hoopis kaugel seistes. Tõelikkuse kirg, vahenditu kokkupuude konkreetsusega, eelarvamisteta silmad võivad avada uusi sissevaateid inimesse, ühiskonda, kõiksusse, ja nagu näitab terve rida reaalsuse kirglikust jälgimisest tekkinud teoseid (mainin siin Joyce’i, Woolfi, Dos Passost, Döblini, GideT), võib katse elu ja kirjan­duse vaheseinu maha lõngutada tuua ootamatuid rikastusi isegi – kunstivormi.

Elulähedus, vaimulähedus. Mõlemat printsiipi, nii naiselik-vastuvõtvat kui mehelik-kujundavat, on tarvis olnud eraldi kritiseerida ja koos rõhutada. Alles selle kahe paratamatu vastaspooluse ühendusest tekib tõelise loomingu säde.

Johannes Semper

Loomingust nr. 4/1931