Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

   

Aastal 1919, „Kriitika I” esimese trüki eessõnas, vaatleb Friedebert Tuglas üsna pessimistlikult tolleaegset eesti arvustuslik-esseelist kirjandust. „Arvustuslikke teoseid, mis oleta­vad nende kirjutajais isiklikku vahekorda oma ainega, võime leida meil õieti vähe.” Kuid just ses ajajärgus, mil tõeline eesti kirjandus alles algabki, olevat tõusnud vältimatu tarve võtta süvendunud seisukohti kirjanduslikkude nähtuste vastu.

Nende punktidega on Fr. Tuglas tähistanud kõigepealt ise­enese kriitilise toodangu tähtsust ning ülesannet sel ajastul. Ja kui mainitud põgus ülevaade 1919. aastast jääb liiga pessi­mistlikuks, siis ainult sellepärast, et autor siin ei nimeta o m i saavutusi kriitika alal. Tegelikult oli „Kriitika I” esiilmumise ajaks kirjandusteoreetilise tuimuse ja arvustuse mõttelage­duse pärandist peaaegu juba üle saadud – tänu just Fr. Tuglase varem üksikult ilmunud teoreetilisile kirjutusile. Seda suu­rema elevusega võeti vastu „Kriitika” köidete ilmumine. Oli selge, et nüüd omatakse teost, millest lähtudes võib ajada põhi­mõttelisi sihte ning suundi eesti kirjandusellu, või vähemalt teritada oma mõistmis- ja nägemisvõimet kirjanduse alal. Oli olemas eesti kultuurne kriitika.

Tänapäeva kaugemast perspektiivist vaadates ei ole liial­dus öelda, et noor-eestluse võidukas kultuurirevolutsioonis on juhtivalt esirinnas sammunud ja oma koostöös suurimaid taga­järgi saavutanud kaks eri tegurit: Gustav Suitsu luule ja Frie­debert Tuglase kriitika. „Kooli” tegi ju veel rohkem Tuglase ilukirjanduslik proosa, kuid oma sügavamalt viljastava mõju ja kogu meie kunstikäsitluse mõtestamise tõttu pääseb tähtsamale kohale vahest siiski selle kirjaniku teoreetiline toodang. Praegu, 17 aastat pärast „Kriitikate” esitrüki alguse ilmumist, võib uue ja palju suurenenud väljaande seni ilmunud viit köidet vaa­delda omapärase kindlustundega (Friedebert Tuglas: Krii­tika I-V. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1934-1936. Kokku 1273 lk., hind ä 3 kr. köide). Neile köiteile üksi võiks rajada nüüdsegi eesti kirjandusekäsituse; neis piisab õpitavast, kui aga jätkuks õppijaid.

Säärane väide osutub põhjendatuks, kui ainult osata näha Tuglase kriitilise toodangu mitmekülgsust ja ta mõttelist ava­rust. Praeguse noorema kirjandusliku generatsiooni uusrea­listlikus laagris kaldutakse arvamusele, et põlise „noor-eestlasena” näeb Tuglas kirjandusküsimustes ainult vormi ja estee­tika küsimusi. On tõsi, et peaaegu täiesti vormi- ja stiiliteadvusetu „traditsiooni” vastu võideldes koondasid 1905. aastal ühinenud kirjanduserevolutsionäärid oma tähelepanu vormi, üldse kunsti küljele nii kirjanduslikus teoorias kui ka praksi­ses. Kuid see generatsioon ei taotelnud ümbersündi mitte üks­nes kunstides, vaid ka ühiskonnas. Nii näeb juba Tuglase esimesest esseest „Eduard Vilde ja Ernst Peterson”, kirjutatud a. 1907-1908, et siin ei olda mitte just uusromantilise estetis­miga maha tegemas vanema põlve stiilikehva realismi. Vastu­pidi: alatasa avab siin autor väljavaateid neile oludele ning põhjusile ühiskonnas, millest kasvas see realism kogu oma vorminõrkustega ja tugeva sotsiaalse tendentsiga; rõhutatakse ko­guni, et ideeline tendents ongi elava kirjanduse tunnuseks. Vaiel­dakse aga küll idee labastava ning pealiskaudse esitamise vastu, sõrmega näitamise ja sentimentaalitsemise vastu, ideede väik­luse ja juhuslikkuse vastu, millised puudused võivad võtta mõju- ja püsimisjõu heastki tahtest kirjutatud teoselt. Näida­takse, et ka ideele peab antama vorm, et suured teosed sünnivad siis, kui mitte idee ei valitse kirjanikku, vaid kirjanik ideed, s. o., kui abstraktne mõte on küllalt isikuliselt läbi tuntud, läbi elatud. Õieti on siin eesti realismile esmakordselt antud enese­teadvus.

Mitmekülgselt ja kultuurselt süvendatud on kõik III köite esseed. Ülejäänud käsitelevad Tammsaaret, Metsanurka, Rumorit ja Lintropit. Näib, et neil autoreil, teatava erandiga vahest Rumori suhtes, on vähe ühist nn. noor-eestilise uusromantis­miga. Kuid ometi ei ole nende toodangut analüüsitud ja selgi­tatud mitte opositsiooni pärast nende vastu. Küll aga mõis­tame, et just need kirjanikud oma elulise ja ajameeleolulise loominguga ning lõppeks ka oma vorminõrkustega pakkusid head ainet laiemaiks ja õpetlikumaiks ülevaateiks; nad võimal­dasid autorile distantsi ning suurima objektiivsuse saavutamist.

Kirjaniku isiksuste psühholoogilise „koostise”, nende an­nete erilaadi ja piiride tabamise poolest on väga head esseed Tammsaare ja Metsanurga üle. Mõlemad iseloomustused jää­vad olulistes joontes maksma nimetatud autorite toodangu kohta kuni tänapäevani, olgugi et need esseed on kirjutatud 1916. ja 1918. aastal. Selles III köites avaldub tihedaima sün­teesina Tuglase võime erguks psühholoogiliseks sissetundmi­seks teostesse, samuti kirjanduse ajajärkude, eri stiilide ja eri elutunnete tabamiseks, mida hindame Brandese töis, ja lõppeks kirjanduse ning tõelikkuse – miljöö – seotuse jälgimiseks, mida õpetas Taine. Tuglas ei käsitele kunsti küll mitte üksnes „pealeehitisena” ühiskondlikkude nähtuste kihistuses, kuid marksistliku vaatlusviisi toetusel ta tihti jälgib selle tippnähtuse juuri sügavamal tõeluses.

Samuti näitab peaaegu kõikjal kirjandusloolisi ja olustiku­lisi perspektiive lühemate üksikarvustiste ja aastaülevaadete kogu – IV köide. Ainult ühel korral, kui on tegu Jaan Oksa „Tumeda inimeselapsega” ja „Kriitiliste tundmustega”, piirdub siin Tuglas lühikeselõiguliste, õige lüüriliselt häälestatud mõt­teavaldustega. Mõistame seda erandlikku kohtlemist autori lausest: „Tean ainult, et mulle Oks meeldib, meeldib enam kui kõik, mis eesti kirjanduses proosas kirjutatud.”

Vilde „Mäeküla piimamehe” ilmumisel kirjeldab Tuglas seda teost soojalt ja elavalt, tervitades temas ilmnevat kunsti­list süvenemisvaimu, mis „on pärit mingi rahvusliku uus­klassika maalt”. 1922. aasta kirjanduse ülevaates konstateeri­takse ja veel rohkem ennustatakse täiesti õieti, et eesti kirjan­dus üldiselt hakkab jälle lähenema realistlikule meetodile. „Kuid see realism peab kahtlemata olema tihedam ja hingelisem kui möödunud sajandil.” Ent tänapäeva seisukohalt veel aktuaal­sem on samas ülevaates algus, milles eritellakse mõnelt poolt nõutud patriootilise ning sõjaka kirjanduse tookordse puudu­mise põhjusi. „Keset aja tormi ei või kirjanik peaaegu kunagi jagamatult anduda ühele ideele, ühele kirele, ilma et teine seda kohe ei poolita ega nõrgenda.” Mis ime siis, et tegelikust elust saadud pettumuste tagajärjel luuletaja taandub närvlikku sub­jektiivsusse – ja üldinimlikku kaastundesse kõigi kannataja­tega. Ometi märgib Tuglas, et subjektiivset protestimeeleolu heietavast „ajaluulest” tuleks üle saada, kui tahetakse öelda midagi senikogematut. Kas ei peitu see senikogematu vahest ühes lauses samast ülevaatest: „Moodne inimene ise oma hin­gega on juba mingi „avalik nähtus””? Temasse on tunginud palju välisest tsivilisatsiooni maailmast. Kirjutab ju Tuglas ka G. Suitsu „Ohvrisuitsu” puhul (a. 1920), et luulessegi on tungi­nud uusaegne elu kõigega, mida lüürikale on seni võõraks pee­tud: teaduse probleemidega ja ühiselu küsimustega. „Ja see on loomulik, kui ei taheta luules näha ainult mingit triiphoone taime, esteetilist mänglust… Luule piirid peavad laienema…, nagu oli Muinas-Kreekas, kus miski inimlik polnud talle võõras…

Seda probleemi ei jälgi Tuglas kahjuks kaugemale täna­päeva suunas, kus „individualismi” ja „kollektivismi” vahekor­rad on nii tähtsad kirjanduseski. Sellest, et inimene on tihti sisimaski muutumas „avalikuks nähtuseks”, ei tee ta järsemaid järeldusi seniste piiratult subjektiivsete ja individualistlikkude meetodite ning tunnetamisviiside vastu kirjanduses. Huvitav on V köite pihtimuslikus kujutises „Aja vaim” (kirjutatud 1916) seirata autori sügavat sisepalangut kõikumises „elu” ja „kunsti” printsiipide vahel. „Kõik õnnetus on selles, et kunst ei vasta elule! mõtlen minutilises joovastuses. Sellele elule, mis mind praegu ümbritseb: joodilõhnalisele ja meretuulisele, lõõmavate vabrikute, huikavate rongide ja silmipilgutavate laevadega!.. Seda soolast ja tõrvalõhnalist tuult… peaks puhuma läbi kir­janduse, heites luulevihkude lehekülgedele nõgiste suitsujugade varje.” Kuid kujutelles „uut kunsti” peab autor ikkagi astuma väitlusse oma põlise kiusajaga – küsimusega kunsti sisimast olemusest. Siit mõte: „Ka ühiskond ei kõlba eesmär­giks, sest seegi on lõplikult vorm ja mitte sisu. Seal meie ees seisab endine viirastus: raugematu loomistarve ja saavutamatu ideaal…” Jääb järele skepsis ja eneseiroonia – ning huvi nende sõnakunstnikkude vastu, „kellele kogemus õpetab ande hügieeni”. Samuti jälgib elu ja kunsti vahekordi kuni äär­miste võimalusteni „Marginaaliate” huvitav ja pingeline raamat V köite lõpul, aga siingi keskendub autori suurim energia kunsti kui eriseadusliku ja üleva vormidemaailma ümber.

See keskendumine võib tänapäeva aktuaalsuse vaatekohalt näida veidi liiga staatilisena. Individuaalse kunstiküpsuse nõue tundub vähemalt teadlikumale kirjandusevaatlejale praegu en­dastmõistetava eeldusena igaks jaatavamaks hinnanguks. Kuid see nõue mõjus peaaegu nagu sensatsioon 1910. aasta paiku. See aeg ja talle eelnenud minevik pakkus kirjanduses küll lõp­mata palju ühistunnet ja sotsiaalset tendentsi, üldse „kollektivismi”, kuid üsna vähe lehekülgi, mis oleksid nauditavad euroo­paliku kirjanduskunstiga harjunule, mis näitaksid individuaal­set tunnetus- ja väljendustihedust. Rohkem selle aja „praktilised” kirjanduslikud vajadused kui mingid uusromantilised eelarvamused kujundasid Tuglasest subjektiivse sõnakunsti eestvõitleja, kes vormilt küpsele teosele andestas sisus paljugi, aga vaevalt kunagi vastupidiselt. Ta ei lakanud näitamast, et vormiküpsus on õieti vaid sisulise küpsuse kaasnähtus ja tun­nus. Tol ajal suurt iseteadvust ja julgust nõudva sirgejoone-lisusega paljastas ta meie minevikukirjanduse saamatuse ning üldise alaealisuse (vt. köited I-II). 1912. aastal tungib ta hoogsalt kallale rahvuslikule suurteosele „Kalevipojale”, näi­dates selle „valeklassitsistliku ja teomeheliku” eepose sügavaid stiilipuudusi; samal aastal konstateerib ta, et omast külast ei saa Eesti ammendada ei tulevikujuhiseid ega olematuid kul­tuuritraditsioone. „Neid võib anda ainult see suur assimileerija ja ühtesulataja, see suur surutõrs ning kultuuripaja – Uueaja Linn.”

Nagu Tuglas eri teoseid hinnates alati rõhutab nende ak­tuaalse tähtsuse põhjusi kaasajas, pooldades kõike seda, mis annab midagi uut, mis viib edasi, nii omandab ta enese kriitiline toodang erilise kaalu igakordse avaldusmomendi vaatekohalt. Igatahes oli just 1912. aasta paiku meil hädasti tarvis Tuglase modernsust ja „ebarahvuslikkust”. Kuid tegelikult sisaldab tema selleaegne kriitika just otsinguid ja pingutusi rahvusliku kirjandustraditsiooni leidmiseks ning kujundamiseks. Ses suh­tes on suure tähtusega „Kriitika I” avaartikkel „Kirjanduslik stiil” (1912), milles kunstiteadlik uuseestlane  otsib   kontakti „vana-eestilise” kirjanduse tegumoega ja vaistudega. Siin avas­tatakse vana rahvalaulu „impressionistlik” ilu ja uue rahvalaulu – „vemmalvärsi” – plastika, Vana Testamendi suursugune stiil ja „Suve Jaani” jutustiste mehelik kujutusjõud. „Kalevi-poja” käsi käib ses tuulamises küll võrdlemisi halvasti – aga veel pahemaga peavad leppima Martin Lipu taolised „romantikud”-diletandid. Suurelt osalt nähtavasti Soome õhutusel otsib Tuglas rassilist, tõulist sõnakunsti. Vahest liiga ühekülgne on selle artikli ja järgneva väide, et Kreutzwaldi „Kalevipoeg” oma isamaaliku paatosega jääb peamiselt germaanilise vaimu tooteks ja et eestlaste tõulise fantaasia olulisteks tunnusteks on naiselikkus, lüürilisus ja ebaplastilisus ühenduses teatava kui­vusega. Kuid väga tervendavalt pidi mõjuma Tuglase soovitus samas: „Et „Kalevipoja” mürgile vastumürki leida, selleks lähe­negem tõelisele rahvaluulele, hingakem sealt maamulla lõhna, katsugem sealt leida rassilisi traditsioone. . . . Mitte patriooti­list kultuuri, kirjandust ja kunsti pole meile tarvis, vaid rassi­list. Ainult rassiline kultuur võib olla stiilne kultuur.”

Selles definitsioonis sisaldub Tuglase „positiivne” kirjan­duslik programm, kuigi ta eestluse tõutunnuste vaatlusel kal­dub mõnikord säärasesse pessimismi (näit. Metsanurga puhul), mis meile praegu on raskesti mõistetav. Ent tolle aja haigla­selt sumbunud, tsaaririigi türannia surve alla mattunud õhusti­kust leiame põhjusi selliseks nägemisviisiks. Eks eritele ju Tuglas sel ajajärgul tihti meie kirjanduses ilmnevat haig­lust ja näita põhjusi ühiskondlikkude ning rahvuskultuuri­liste olude viletsuses (vt. eriti kõnet „Revolutsioon ja kirjan­dus”, 1917. „Kriitika” V). Peab vist küll märkima, et selle raske õhustiku ving avaldas mõju ka Fr. Tuglase mõningaisse otsustusisse, kuigi ta ise oli vahest tähtsaimaks õhupuhastajaks meie tolleaegses üldteadvuses.

Mis puutub Tuglase ühiskondlikku programmi, siis sellega ta vaevalt kuski esineb kui esmajärgulise argumendiga kirjan­duslikus väitluses. Kuid omaaegse poliitilise pagulase maa­ilmavaateline orientatsioon kostab kõikjal läbi, kus on tegu vastavate küsimustega (vt. muide teedrajavat artiklit riikliku kunstitoetuse üle, jaanuarist 1919), ja oli pikemata selge neil aegadel, kus publikugi arvates „iga andelisem kirjanik on sot­sialist” (vt. 1922. aasta kirjandusülevaade, „Kriitika” IV). Hiljem, Tuglase olevikulereageeriva tegevuse nõrgenedes, nõr­genevad ka aktuaalsemad ühiskondlikud kajastused ta ülevaateis. Kuid vapsluse võimuhaaramiste ajal võtab ta jälle sõna sotsiaalseis küsimusis – nii möödunud detsembri mässukatse puhul. 1934. aastal märgib ta järelehüüdes Vildele, et selle suure kirjaniku kui isiku eeskuju vajab aeg vahest rohkem kui kunagi. Vajatakse ta vabadusiha, vankumatut truudust veen­dumustele, optimistlikku elu väärtuste tajumust. Ja sama aastaarvuga märgitud „Marginaaliate” lõigus seisab: „Ärgem unus­tagem vaba isiku algelisi omadusi!”

Siinkohal puudub ruum Tuglase kirjanduslikkude hinnan­gute subjektiivsuse ja objektiivsuse eritluseks kas või subjektiivseltki vaatekohalt. Peab aga rõhutama, et juba mitmekülg­suse tõttu on Tuglase arvustused, eeskätt pikemad neist, kokku­võttes haruldaselt objektiivsed, eriti võrreldes teiste meie loo­vate kirjanikkude sõnavõttudega. Tuglas toonitab küll kõikjal oma tegevuse esiaegadel arvustuse paratamatut subjektiivsust, tõstes esile võitlusmomendi tähtsust, mis vabandab ka ülekohut. Tegelikult püsib ta selgi võitlusperioodil säärasel tase­mel, mille kõrgus iseenesest näib tagavat õiglust. Ja oma hili­semais juubeli ülevaateis näitab ta asjalikkust sellega, et rõhu­tab tarvet pidulikkuse puhulgi selgitada antud kirjaniku töö reaalset ilmet ja tähtsust. Eriti mõjuvaid tulemusi annab artik­lis „Ado Reinwald” (1917) vastuolu eritelemine õõnsa juubelduse ja kirjaniku tõelise väärtuse vahel.

Ãœksikuist liiga subjektiivseist otsustusist võiks tuua näit. arvustuse Jaan Lõo „Nägemiste” üle (1916). Õieti on mõjunud siin rohkem kaasa vist küll kirjanduserakondlik seisukoht, kui Lõo mehistes muinasainelistes luuletustes ei nähta midagi eht­salt isikupärast ega õnnestunut, võrreldes ta mõnede oleviku­liste piltidega. Samuti tajub mingit liiga ratsionalistlikku loogikanõuet Enno „Uute luuletuste” vaatluses, kuigi see kogu tõepoolest inspireerib võitlust udususe vastu.

Ãœldiseltki näib Tuglas omavat proosa eritelemiseks terava­mat pilku kui värsi iseloomustuseks; viimasega ta tegelebki võrdlemisi harva. Kuid just Gustav Suitsu keeruka luule ole­must tabab ta üsna hästi, ja artiklis „Eesti lüürika 1917″, mis suh­teliselt palju ruumi kulutab tol murranguajal eriliselt ägetsenud moralistlik-rahvusliku arvustuse tagasitõrjeks, on võrdle­misi vähestegi joontega sügavalt ning ennustuslikult analüüsi­tud Semperi ja Visnapuu luuletaja-isiksusi. Tuntud on Tuglase huvi Juhan Liivi isiku ja luule vastu. Viimast käsiteleb ta aga ilma meil hariliku sentimentaalsuseta (vt. muide artikkel „Juhan Liiv politilise luuletajana”, 1918, „Kriitika” V). Ta lausub Liivi kohta koguni: „Mitte kuigi laia ulatusega ja mitte kuigi suurte artistiliste võimetega, isegi mitte kuigi sügav, kuid seda intiimsem.” Säärane „jahe” definitsioon viitab autori ülenägevale ja kainele kriitilisele otsustusvõimele. – Mõnikord, eriti oma võitluste perioodil, põrkab Tuglas oma seisukohavõttudes siiski ühekülgsusse, mis näib olevat tingitud niihästi ta kirjandusliku kaaskonna kui ka isiklikust maitsest. Võib mär­kida, et ta naljalt ei tegele klassilise ning klassitsistliku kirjan­dusega ega hinda seda. Just siit võime mõista, miks Tuglas hea eesti stiilitraditsiooni otsingul läheb mööda nii erandliku kvaliteediga keeletarvitajast nagu F a e h l m a n n’ist. Sellest on nähtavasti põhjustatud ka väga vaieldav märkus: „Üksainus mees oli veel, kes oleks „Kalevipojaga” halvemini hakkama saanud kui Kreutzwald, nimelt Faehlmann” („Kirjanduslik stiil”). Võivat koguni kujutella, et isa Jannsen oleks ennemini kõlvanud rahvuseepose autoriks! See eelistus saab mõisteta­vamaks, kui panna tähele autori soov-unistust, et eesti rahvus­eepos peaks olema „naturalistlik-eepiline vormilt ja koomilis-fantastiline sisult”.

Viimane soov ei ole sugugi groteskne ega pealiskaudne, kuid ta kannab eneses siiski piiratud ajajärgu ja romantilise põhitooniga maitse tunnuseid. Seda maitset ei tahaks nimetada „ebamehelikuks”; ent sinnapoole igatahes viitab klassika ja klassiliste probleemide vältimine, mis muidugi oli omane kogu noor-eestilisele ajastule ta üldilmes. Tuglase otsesemate tundeavalduste laad kriitilisis töis ja eriti „Marginaaliais” samuti kaldub märgatavalt sentimentaalsusse. Seda rikkalikumalt tasub neid „naiselikkusi” lõikav iroonia ja vaimukus võitlus-innukais kohtades; eriliseks naudinguks on muide lugeda Tug­lase mahategevaid arvustusi alaväärtuslikkude tööde kohta.

Vahest on Tuglase kui arvustaja „esteetiline tundelisus” teda juhtinud rohkem üksikpiltide ja detailide kui suurte konst­ruktsioonide vaatlusele, rohkem üksikute kirjanikkude kui kir­jandusvoolude kujutamisele, mida praegu vajaksime rohkem. (Tegelikult selgitas aga Tuglas üksikute toodangut vaadeldes kõigi tol ajal arvesse tulevate voolude olemuse.) Kuid sa­mast algusest on pärit ka see kunstiline verve, see koguni vasturääkivusi tekitav liikuvus ja otse meeleolurikkus ta krii­tilisis töis, mille puudus end liiga üldiselt tunda annab täna­päeva eesti arvustuses. Nüüdne arvustus on tihti vahest kom­paktsem või isegi „objektiivsem”, seda juba oma ruuminappuse tõttu, kuid väga harva ta suudab mõjuda kunstipärasena. Tuglas aga esineb tihti tõelise arvustuskunstiga. On küllalt selge, mida see tähendab lugeja ja arvustuse säilivuse seisukohalt.

Ãœsna abstraktsetegi oludevaatluste ja teoreetiliste mõtte­arenduste sisse toob Tuglas hoogu ja elu kas või paarirealise retoorilise küsimusega, järsu mõttesuunamuutusega või para­doksiga. Tihti sõnastab ta meeldejäävaks ja nõtkeks vormeliks ideid ning mõtteid. Näit. neist erutavaist lauseist: „Kas pole ristiusk lõplikult ainult kirjandus ja kunst?” Või üllatavalt selge kriteerium: „Mis on kirjanduslikus kunstis väärtuslik? Ilu ilma asjatute lisanditeta. Tundmus ilma sentimentaalsu­seta. Mõte ilma õpetlikkuseta.” Või tsitaat Lermontov’ilt: „Kired pole muud midagi kui algedenemises olevad aated.” Tihe nendetaoliste mõttekoonduste ja otsingute poolest on V köide, eriti „Marginaaliate” osa.

Tuglas oma otsustuste soliidse põhjenduse juures võib ene­sele lubada seda julgemaid „võimatusi”, paradokse, mis sisal­davad siiski rohkem mõtet kui tavalised pikadki selgitused. Nii sõnastab ta Tammsaare „Pöialpoisi” puhul: „Ilukirjandus on filosoofia haru, kus ei öelda mõtteid, vaid tehakse neid, isegi valedest.” – Väga riskantne on pälvida säärase sule irooniateri-tusi. 1909. aasta diletantide kirjanduse ülevaates loeme: „Oh seda mitmekülgsust, kus, hoolimata hulkadest külgedest, ühtki palgepoolt ei ole!” Ja Metsanurga kibestunud tegelaste kohta on öeldud: „Nad kadestavad teiste hingi ja habemeid.”

Säärast soola on eriti omal ajal tarvis olnud, et hoida eesti kirjanduselu „lüürilisest mädanemisest” ja välja kõrvetada rahvuslikku diletantismihaigust. Kuid Friedebert Tuglase era­kordset vaimset isiksust vajatakse kahtlemata ka meie tulevi­kus, rääkimata olevikust.

H. Paukson

Eesti Kirjandusest nr. 2/1936