Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

AUGUST MÄLK: SURNUD ELU.

JUTUSTUS.  NOOR-EESTI KIRJASTUS, TARTUS.

Hoogsalt püüdes tõsta oma too­dangu kvantiteeti, on Mälk unus­tanud oma teoste viimistluse. Ta on aina produtseerinud viimase kolme, nelja aasta kestel ning puis­tanud välja määratu hulga tuhka, vähe tuld. Kirjutamise rõõmu on ta küll selle aja sees rohkesti tunnud, kuid vähe on ta kritiseerinud neid rõõme, veel vähem vilja, mida tootnud see rõõm. Ent säärased rõõmud ei tohi kesta kaua, sest see oleks kahjuks Mälgile ja ka meie kirjandusele. Ma tsiteerin siin mee­leldi Jaan Oksa, kes öelnud paar­kümmend aastat tagasi nii mõnegi värske ja tabava aforismi: „Töö on mees. Jumal – sõna. Jutt on kirjanik ise. Öeldakse, et üksikud kujud kirjanikku tähendavad, aga kõik stiili väärtused ja puudused on töötegija ise – on ta loomisjõud, osavus. Sellepärast peab kirjanik iga paneku ja võtte eest vastutama. Kogemata ei tohi töös midagi olla.”

See on vali väljendus, kuid õige. Raamatute tegemisel ei tule küll lõppu, nagu ütleb Koguja, kuid enesekriitikat ei või lasta siiski uinuda. Usun, et Mälk, kaudu tu­handete ridade, ka on jõudnud sellele veendumusele, sest ta on avaldanud lõpuks teose, mis siiski enam – vähem rahuldab kunstilisi nõudeid.

Leeprahaigetega algas Mälk, ja mis ta on neist kirjutanud, see on ka kaaluv ta toodangus.   „Surnud elus” haarab ta taas sest ainest. Õieti on küll eksitus arvata, et Mälk on käsitelnud otsekohe leeprahaige hingeelu. Ei, sinna poole on vaid viipeid. Ta on vaadelnud neid, kes viiakse leprosooriumi või kes tulevad säält välja. Mälgil pole siiski vist nii palju eneseusaldust, et hakata lahastama leeprahaige krampides loosklevat, moondunud hinge­elu. Ja parem on see, kui ta teab, kui kaugele ta võimed ulatuvad.

„Surnud elus” kujutab ta mehe elukäiku, kelle teadus arstinud ter­veks söehappe lume ja kulla prepa­raatide abil koledast haigusest ning kes astub taas ellu, ühiskonda. Ent kaasinimesed, lihtsad külaelanikud, neil pole usku teadusesse, seda suurem on aga kiviks tardunud usk, et leeprahaiget ei suuda keegi ter­vendada. Ja Peeter – päätegelane võrdleb end toiduga, mis sisse söö­dud ja siis uuesti oksendatud välja. Keegi ei salli teda, keegi ei julge talle ligineda; ta on kohutavast saa­tusest märgitud inimene, kes peab põgenema ja hulkuma kui Ahasvee­rus. Suur igatsus kodutalu järele tuleb murda ja on vaja hulkuma minna, sest oma perekonnas pole tal aset. Needusemärk otsaesisel, hulgub ta maailmas, kehaliselt terve ja tugev, täis elujõudu ja töötahet, kuid hinges valutav haav, mis mä­daneb ikka sügavamale-sügavamale.

Talumatuks saab hell-valus koju­igatsus.    Ja   suures   härdusehoos kõneleb ta kunagi ühele inimesele oma minevikust, endisest haigusest, kodust. Ta on viimasel ajal paika pidanud, tööd teinud, sest temas pole vagabundi verd, ta on rahulik kodanik, tavaline inimene, kes elu­sihti näeb vaid töös ja perekonnas, kuid nüüd saab pihtimine talle saa­tuslikuks, sest ta kihutatakse mi­nema kui kärnas koer. Ta on kar­detav ja põlatud. Ta läheb tagasi kodutallu ja elab sääl varjuna. Ent siis saab ta taas valusa hoobi, kui kuuleb ja näeb, et leprosooriumi on tagasi viidud noor tüdruk, kes te­maga koos tervena oli tulnud tagasi maailma ja kelle ta oli mõelnud koguni naida kui omasuguse. Ahen­dus on nii tugev ja metsik, ei saa teisiti, läheb poob enda üles – sest milleks elada – surnuna.

Traagika, mis peidetud lüürilisse proosasse, on haarav ja mõjuv. Paiguti on dramaatilisi kohti, eri­liselt näiteks paistab välja stseen, kus Peeter lahkub väljatõugatuna metsavahi majast. Sääl on lausestus napp, tegevus liikuv ja pinge tugev, mille tulemusena sisu sulab kokku vormiga lõplikult. Kuid pai­guti on venitusi, mis tuimendavad teose soola. Eriti loodusekirjeldis tungib tihti iseseisvana vahele, ole­mata osa tervikust. Loodust ju Mälk armastab, ning ta on annud ilusaid maale kodumaa maastikust, sidudes seda aastaajaga ja ilmaga, kuid mulle näib, et ta maastikud ja loodusepildid hakkavad korduma. Võib kergesti šablooni langeda loo­dusekirjeldusega, ennast hädaohtli­kult kordama hakata, ning tulemu­seks on tuimus. Kui vast teadus­likult uurida Mälgi loodusekirjeldisi, siis ma arvan, jääb väga vähe järele kvintessentsi, mis tõesti midagi maksab. Pääle selle koosnevad loodusekirjeldised sageli komplitsee­ritud lausetest. See on kaugelenihkumine primitiivsusest, selgejoo­nelisusest, seega pahe.   Teatavatel kohtadel, kus aga illusioon loodu­sest kokkukõlastatud tegelase mõ­tiskeludega ja meeleoludega ning lihtsasõnaline, naudid Mälki otse­koheselt. Stiilinäitena lubatagu tuua üks osund:

Kuulis, kuis seina taga kohas sügisene tuul. Kuulis, kui vihmasagar surus klaasi­dele. Nüüd pidi saal pimeduses jooksma vett mööda aknaruute, nagu lese lohutamatuist silmist. Siis lakkas sagar. Kohisev vihmahoog möödus. Öös ladisesid aga räästad ja tuul vaevas puid, hõõrudes neid üksteise vastu ja sundides kohina sekka kriiskavalt karjuma.

Illusioon väljas hundavast sügistuulest, halisevast vihmast on em­faatiline ja individuaalse ilmega. Muide, on ju loomulik, et Mälk nii väga armastab loodust, sest see on kõigi romantikute viga ja voorus. On ta siis esimene või teine, see oleneb käsitlusest.

Psühholoogia käsitlemisel on Mälgi lantsett nüridavõitu. Inimeste hin­geelu äratab temas lüürilisi ja ro­mantilisi tundeid, mõistuse ja intuit­siooni koostöö sügavamaks lahka­miseks osutub aga nõrgaks. Ta aimab ja tunneb, kuid päris ligidale ei pääse. Sellest ka jutustuse sume kõla, kõik sünnib otsekui sordiini all, lõikavaid tugevaid hääli otsekui kardaks autor.

Jutustise päätegelane Peeter – too on nukrameelne, harda süda­mega inimene, kelle hinge haabitus – romantiline. Kahtleme, kas on ta sääraseks muutnud elu leprosooriumis ja hilisemad Ahasveeruse rännakud – või ta oli säärane juba varemalt. Tema vendasid ja sugulasi tunneme varemalt ilmunud Mälgi teostest. Nad on küll üsna tavalised kodanikud, kuid nende hingeelu jooksev kangas on pisut pühapäevlik, lüüriline, neis on esteedi ilutsevaid vaimukübemeid ja vanade hääde aegade jenoveevalikke igatsusi ja kannatusi.

Kõrvaltegelaste osad on ses teo­ses väikesed ja väheütlevad.   Need on statistid, kes aitavad täiendada lavapilti. Kuid siin selgub ka nõrk tüüpide loomise oskus. Juhan ja Marie, need kaks tähtsamat kõrval­tegelast, jäävad üsna uduseks. Tüübilisi jooni on autoril inimestes raske leida. Tavaliselt on paljudel juhtumistel nii, et kirjanik otsekui kogemata joonistab kõrvaltegelastest kindlajoonelisemad tüübid ning enam laialivalguv on päätegelane. Eriti Oskar Lutsu teoste puhul tuleb seda alla kriipsutada. Kuid Mälk on joonistanud Mariest olendi, kel on tundeid, kuid naist ennast pole. Nii et lõpptulemus on naise tundmuste kompleks, mis ristitud Marieks. Erilise ilmeta on samuti Juhan.

Ka Annist jääb segane mulje. On üldisi jooni, mis võivad olla omased igale naisele. Kõik see on aga liiga juhuslik, et midagi mää­rata kindlaks. Inimese hingeelu, kui teda ainena kujutleda, on mi­dagi amorfset. Kuid kirjanik, luues teost, peab valama sellele amorfsele ainele vormi, et anda illusiooni üksiku isiku hingeelust. Sellepärast ei saa ta võtta kõike juhuslikku, vaid peab valima, et näidata vaid iseloomulikku. Mälk on aga annud ainult amorfseid visandeid, vormi­tuid, üsna pinnapäälseid, juhuslikke tähelepanekuid.

Dissonantsina tunduvad ka mõned stseenid linnas – vastikus mülkas. Need ei taha sobida, tunduvad väljakukkumisena üldisest toonist. Mälgi naturalistlikud pildid on väga paljad, alasti, neil pole otsekui ühtegi hilpu seljas ja pildi algole­muses tundub midagi häbematut. See on erakorraliselt subjektiivne arvamine, ning võib-olla oleneb see lugeja meeleolust ning muist üksik­asjust lugemise ajal. Ent tihedust pole siiski ses naturalismis, rääki­mata sügavusest, sest joonis on ikkagi jämedajooneline ja paiguti banaalne oma ülbes otsekohesuses.

Ja päämiselt jääb mulje tollepärast säärane, et Malk on ikkagi romantik-esteet, ja selle tõttu tema kokku­puuted toore naturalismiga otse­kui veidrad, imelikud.

Paljud Mälgi teosed on mässitud mingisse hämarasse loori. Pole saladusi selle loori taga, vaid see on mingi uduste, niiskete, nukrate meeleolude kangas, mis liibunud vastu ta teoste õrna keha. See on hämar, unistav pessimism, mis omane vene kirjanikkudele, eriti Turgenjevile. Igatahes vähe võiks kongeniaalsusest olla juttu. Kuigi slaavi mõisnikkude karaktripehmus, meeleolude kurb ja valuline laine­tus on omane nii Turgenjevile kui Mälgile, ei saa sest veel järel­dada, et „Rudin” ja „Surnud elu” oleks väärtuselt võrdsed. Venelane jääb ikkagi kolossiks, kuna Mälk on noor kirjanik, kelle ilmelaad alles vähehaaval hakkab selguma.

Kui teha stiilianalüüsi, siis leiaks küll palju sääraseid väljendisi: – nii olid nad kahekesi, kaks muret­sevat südant. Põgenesid teineteise pilku . . . Kuid sõnad surid huulile, ja väsinult, noruspäi kui kandesmõnda raskust, pöördusid teineteise teelt (lk. 5). … See rahutus, janu, mis ajuti muutus valuks, levis kõikjale kui pidal. Neid m i a s m e sugenes unetuil õhtu-tunnel, töö juures. . . Alati kandis oma südames koormat, oma kodukoha armastuse raskust .. . ootab ise põõsa varjus, kuni mahajäetu, kõrvaleviidu endaga heitleb, vaevleb ja murdub (lk. 102). (Minu harvendused.)

Kurbust, muret, valu, nuttu, vaeva, häda, haigust, härdust, abitust, oh­kamist, halisemist, heitlemist, loosklemist, vaevlemist, murdumist võib leida pea igalt leheküljelt. Ja kui mees korra laulab, päikesele vastu vaatab, rõõmu tunneb, siis selleks, et mõni minut hiljem seda raske­mates hingepiinades ahastada.

Stiil ei ole sageli puhas sõnarohkuse tõttu. Sõnad vingerdavad mõtete ümber, takistades nende elu ja võimsat lendu. Kuid väga suur pahe see ei ole, sest on märgata püüdu kristallilise väljenduse poole, mis on, see on varisenud juure vast kogemata, poolvargsi. Stiil on siiski individuaalne. Ja just pehmus, leebe tunnete virvendus, vaikne valu on selle individuaalse temperamendi sisuks. Nende elementide liitumise salapärane proportsioon annabki mäl­giliku stiili.

Kui vaid nautida ja mitte kriti­seerida, siis tunned, et oled luge­nud surma ja pehkimise luulet. Raudse kaane alla surutud inimese hinge valus traagika paneb ka lugeja südame valutama. Hoolimata kõigist puudustest on saavutanud Mälk ses raamatus kõige tähtsama – ta on avastanud tee, mis viib ligi­dale kunsti algolemusele. Teos võib sotsiaalselt vaatepunktilt näh­tuna olla vanamoeline ja konserva­tiivne, kuid seda ei taha teadagi. Ta elab oma ette.

Ilmar Reiman

RICHARD ROHT:  NAUDING.

ROMAAN. NOOR-EESTI KIRJASTUS, TARTUS, 1929. KAAS JAAN VAHTRALT.

“Nauding” on praeguse aja väär­nähtuste paljastus, kirjutatud sama­laadiliselt kui R. Rohu aasta varem ilmunud romaan „See, millest avalikult ei räägita”.

Rich. Rohule ei anna rahu meie aja inimeste lihtsamast tööst võõrdu­mise tendents, kalduvus lodevale elule ja haiglane elunautimiskirg. Ja autor otsib ainet, kuidas kujutella kaasaeglaste nautimisiha. Seekord tõmbab ta paralleele lihtsa maaelu ja kirju linnaelu vahele, viib romaani tegelasi külast suurlinna (Tallinnasse) ja laseb neil seal läbi põleda, samal ajal maalides sealt pilte elu põleta­misest, kirgede möllust, elu tiirasusest ja valskusest, kuni jõuab momen­dini, mil peab tarvilikuks lasta veen­duda peategelasel sellise elu kohu­tavusest ja tühjusest ja tal pöörduda tagasi tervesse, iseseisvasse taluellu, kuna suurem hulk jututegelasi jääb praalima ja kudritsema edasi oma haiglaste kirgedega endisesse mil­jöösse.

Romaani peategelaseks on väikese provintsilinna keskkooli lõpetanud Aliide  Priimägi, Kõo talu ainuke tütar, kutsutud harilikult Ailiks. Saanud kätte kooli lõputunnistuse, on ta saabunud oma isakoju – kehva, armetusse, kurnatud, kultuurtsentrumeist eemalolevasse tallu, mida peab palgatud teenrite abil lesk, põdur ja elatanud isa. Ümb­ruses rabad, metsad, viletsad maja­pidamised. Elanikud harimata, igavad tööinimesed. Metsa taga on Nõreste asundis, kus elab algava asuniku üliõpilasest vend Oskar Ots – ainuke rohkem haritud inimene kogu ümbruses, kuid seegi liiga arg, noormehe kohta tasane ja saamatu.

Aliide kooliskäimine on olnud ala­line võitlus igavese puudusega ja hädaga. Vilets viietuhande-elanikuline väikelinn ei pakkunud tütarlapsele mingit esteetilist naudingut; selles oli kõik hall, armetu, vastik, tüütu. Oli ilmetu varjuelu, mida tuli elada Ailil kooliõpilasena; samasugune varjuelu ootab teda isakodus, kuhu isa teda jääma sunnib, soovides, et ta ruttu saaks mehele. Ongi käinud juba kosilasi, üks vastikum kui teine! Järjekorras tahaks naida Allit üliõpilane Oskar Ots, et siin kodu­väina hakata praktiseerima oma üli­koolist omandatud põllumajandus­likke teadmisi.

Ailile aga toovad nägematud, teadmatud ohunired kauguste lõhnu – ja ta igatseb ammulisõõrmeli toda, toda suurt naudingut, mis kui äikesepilv lõõmab ja müriseb kau­guses ja mille vägev kirg ning lõõsk ei anna rahu ta südamele ning hingele (lk. 24).

Oma igatsusi suure, kauni ja vägeva järele on Aili kogunud raashaavalt kirjandusest, välismaa pildiajakirjust, kinoekraanilt ja mõnelt väikelinna eksinud suurilma inimeselt.

Ja nii maalib Aili, istudes Kõo talu kehvas kambris, enesele pilte elegantsest, suurejoonelisest, õilsast ja muretust maailmast.

Aili ei ole mitte kergemeelne, vaid küllalt tõsine, mõtleja, asjalik ja peenetundeline neiu. Ta on väliselt ilus, priske, blondlokkidega, igatsevate hallikas-siniste silmadega, pu­naste huulte ja väikese, jonnakalt ülespoole pöördud ninakesega, isa poolt ainukese lapsena küllalt helli­tatud plika. Aili unistatud prints peaks olema rikas, suursugune, hästi kasvatatud ja haritud, diskreetsete näojoontega ja saleda kehaga härra, kes suudaks võimaldada Ailile mu­retu, mugava elu, millel on mõnususi ja elu tõelist mõtet.

Aili tunneb värinat eneses, kui mõtleb selle igava tuleviku peale, mis ootab teda Kõo talus.

Talupoisid panevad omale kõrged kraed kaela ning kalossid jalga ja tulevad siis Allit himustama otsegu totrad lollid. Mida nad ihaldavad ? Teadagi. Nad tahaksid jõhkralt läbi käperdada Allit, seda linna-peensust, mis on neile suurimaks elunaudingu sümboliks, ning siis paberossi põlema panna, sülitada põrandale ja ajada jalaga laiali. Täname! Paar kosilast on ka Ailil juba käinud. Noored taluperemehed, kes igatsevad koolitatud naist. Noh, muidugi, lüpsa lehmi, koori piima, keeda körti ja kasi räpaste laste ninu, ja selle eest saad pragada päälegi. Ja kui külalised tulevad, siis ole kõige selle juures peen, pane vanad linnariided selga, mängi klaverit ja räägi saksa keelt. Oh neid matse, neid matse! (lk. 25-26).

Need „matsid” saadab Aili minema pika ninaga. Ja kui tuleb otsustada, kas minna Oskar Otsale või mitte (see on kosilasist ju kõige vastuvõe­tavam), peab Aili siiski paremaks põgeneda isatalust salaja oosi. Ta läheb jala kaugesse raudteejaama, kus nurub jaamaülemalt võlgu sõidu­pileti ja asub teele pealinna – Tallinna – poole.

Raudteevagunis kohtab ta noor­meest, kes vastab oma välimuse, ülalpidamise, vaimuste avalduste ja majanduslikkude läheduste poolest (nii nagu noormees neist Ailile jutustab) kõigile neile nõuetele, mis on Aili ettekujutuses oma tulevase suhtes. Noormees nimetab enda Romulus Vollmeyeriks, olevat laevaseltsi aktsionär ja direktor, kellel palju sularaha, peale selle varandusi aktsiais, terve tänava täis maju, villa muinasjutulise sisseseadega, paar au­tot, sõiduhobused jne.

Ja nii loodab Aili, tutvuse süve­nemise järele juba Liiks nimetatud, nii kerge vaevaga leidnud olevat oma unistustevürsti, laseb enda, olles pimestatud õnnejoovastuses, paigutada “ajutiselt” pealinna võõrastemajja, kus “naudib” mitme tii­rase öö ja pohmeluses päeva kestel oma “südame kallimaga” elu põhjani.

Siis on aga kadunud korraga ta unistuste-vürst, kes osutub avantü­ristlikuks kabaree – artistiks, jättes kaela peale pettumuste ja igavese häbi rahata tütarlapsele suured hotelliarved.

Et pääseda politseiprotokollist ja arestimajast, saab Lii sama hotelli vastiku, kasimatu ja kitsi kellneri (Uuksmanni) armukeseks, kes koht­leb teda võimalikult halvasti – Lii on langenud oma unistuste-paradiisist elu hallemasse tülgastusse. Uuksmanni sokutamisel saab Lii ettekandja koha ühte teise järgu kohvikusse; teenistusest saadud vä­hese raha peab ta ähvarduste ja sõimu all üle andma oma jälgile “päästjale”.

Kohvikust ja Uuksmannist saab Lii lahti, tutvudes ühe inglise džentlmeni William Greeniga, kes laenab talle raha kontoritööde ja ingliskeele õppimiseks ja lubab talle muretseda koguni kohagi Inglismaale. Jälle lööb loitma Ailis lootuse-tuluke ilu­sama ja kaunima järele.

Ent Uuksmanni “hoolitsemisel” saab William Green teada Aili mine­vikust ja jätab ta saatuse hooleks. Uuksmanni “hoolitsusel” satub Lii kohtukottagi, kus ta mõistetakse kandma rahatrahvi; Lii nimi satub ajalehtedesse küllalt rumalate kõmuartiklite näol.

Siis võtab Lii, nimetatud nüüd juba Lyaks, pealinna paremas Luxus-kafees baar-daami koha. Kuid siitki peab ta lahkuma, “tänu” oma endisele hooldajale William Greenile, ja satub seejärele võimatu abitusse seisukorda. Koju ei taha ta minna, sest sellega on katkestatud igasugu­sed sidemed; pealegi on ta nimi blameeritud ajelehe kaudu ja vist kogu lugu kodu ümbruseski tuntud. Ta on lõplikult pettunud oma unistusteilmast, on muutunud külmaks meesterahvaste vastu, otse põlgab neid; tahaks vaid saada mingit korrapärast teenistust, kuid selle otsimisest ei tule midagi head – igal pool pettumused.

Lõppeks palkab Aili keegi suur­ärimees Hans Kaaver kaunis viisaka palga eest koduõpetajaks, saates ta ühes väikese tütrekesega maale oma villasse. See kooliõpetaja amet ei ole Ailile kuigi kerge: ta kasvandik on pööraselt kapriisne, suguliselt juba rikutud, minemas isa patusele teele. Aili pigistab hambad kokku ja on valmis leppima kõige sellega, kuid seal ähvardab teda uus häda­oht: Kaaver, kes sõitnud suvitama maale, tahab ta teha oma armuke­seks. Ainult kategooriline meele­kindlus   ja  avalikkus päästab Aili sellelt libedalt teelt ja viib asja nii­kaugele, et Kaaver on valmis abi­elluma Ailiga. Kuid mineviku kirjud varjud kiusavad Aili eluõnne ka siin, nii et abiellumisest ei ole loota midagi ilusat. Ühel otsustaval mo­mendil kraamib ta sumadanid kokku ja sõidab tagasi oma isatallu, kus vahepeal on surnud ta isa meele­härmi ja kibeduse kätte. Siin algab Ailil uus tervenev elu pärast pettu­musi ja kibedusi. Ta on jõudnud veendumusele, et „Kõo kuninganna olla on siiski väärikam, vabam, kaunim ja kindlam kui mõne võlts-unistuste kuninga armukene” (lk. 316).

Nii jutustab “Nauding” Ailist.

Kuid peale Aili elukäigu puudutab see teos episoodide ja vihjete näol teistegi isikute elunautimisromaane, mille detailide kujutuse jätab autor lugeja enda hooleks.

Nii avatleb linnast pärit olev raiskuläinud elukommetega Kõo talu sulane Karl Kaalikaker sama talu teenijatüdruku, metsataguse popsi Tobi-Jaarii tütre Hilda pealinna elama peent elu, kus langeb salalõbumaja saagiks.

Või jälle puudutab sama romaan laiakaarelise suurärimehe ja elumehe Hans Kaaveri perekonnaelu virilust ja elunautimise seiklusi, millest võiks arendada omaette romaan.

Peale selle on peategelasel suhtu­mist veel paljude-paljude tüüpidega, kel kõigil on eesmärgiks elunautimiskirg ja keda riivab romaani autor ainult möödaminevalt.

Elu mõte ei ole mitte pet­likus, laiaulatuslikus, ker­gemeelses elunautimises, vaid tõsises, loovas, ausas, iseseisvas töös – see on ro­maani probleemiks. Autor arendab ning lahendab seda andumuse ja kaastundmusega. Igalt poolt paistab välja elu tervenemist taotlev ten­dents. Probleemi sõlmele lähinedes satub aga autor hasarti ja kisendab elunautijaile näkku sõnu, mis ei ole enam kunstniku, vaid vihase moraali-jutlustaja omad:

On midagi haiglaselt ebanormaalset sel­les, et tütarlaps, kelle isal on maal talu, kõnnib linnas ringi kui paaria, nälgib, kan­natab kõiksuguseid alandusi ja puudusi, kuna ta isa teda suudaks küllaldaselt toita ja katta ning võiks anda talle kodust ja rahulikku päävarju. Võltsunistused, valeideaalid toovad sääraseid lapsi sadadena, isegi tuhandetena isakodudest ja nad kõn­nivad linnauulitsail kui elupõletajate karika­tuurid – viletsad naudinguihaldajad, kelle nauding on andumine kõiksugustele kaht­lastele oludele ja tüüpidele (lk. 197).

Ja autor küsib, et kes on loonud need võltsunistused ja eluideaalid, mille järele joostes saavad kodust põgenenud lastest kelnerite armukesed, kino uksehoidjad jne., kelle ülesandeks on täita ka peremehe ,,erilisi soove” ja kelle unistuste viimseks tipuks on rikas välismaalane.

Autor leiab, et nende võltsunistuste ja valeideaalide loojaks on olnud eesti noorem intelligents, kes viimase “kümne aasta jooksul on käinud otse uskumata langusteed, kes oma elu sihiks on võtnud rikka suurkodanluse maitsmisiha ja ära salanud vaimlised huvid ning kõr­gused” (lk. 197). Selle noorema intelligentsi praktilise mõtlemisviisi kõrval on ainsaks eluideaaliks nau­ding. Teine lugu olevat üksikute vanade intelligentsiveteraanidega, kes enne Eesti iseseisvust olevat teinud kaasa suure rahvusliku rahva alleshoidmise töö; ainult need või­vat kanda haritud inimese nime, ainult neil olevat haritud inimese maitset ja eluvaadet.

Teistel aga:

Nauding. . . nauding. . . nauding – iga hinna eest. Ilusad riided, kallid „sissesea­ded”, hää söök, rikkalik jook, palju tantsu, lõbu ning võimalikult palju „armastust”. “Praktilist”, „uueaja” armastust – naudin­gut – naudingut – naudingut. . . (lk. 198).

Praegusaja rahajõmmid ei ehitavat maju – ei tasuvat endid ära, vaid ostvat paruni lossi, asetavat sinna sisse vana paruni mööbli ning katvat laua, et see ägavat jookide ja toitude all, kutsudes: “Olge lahked, lugupeetud kaasrikkad, tulge, söö­gem, joogem, tantsigem, narrigem noori tütarlapsi, rikkugem abielu!” (lk. 198-199). Kallisnahad, luksusautod, tualetid, serviisid, garni­tuurid – need olevat tõusik-intelligentsi kõneaineks ja päevahuviks. Vanem intelligents olevat võidelnud nahkade ja serviiside kultiveerijate vastu ning seisnud neist vaimliselt üle.

Pole siis ime, kui need valeideaalid, mis kannavad meie nooremat intelligentsi, saavad ka meie noor­soo ja vaesemate kihtide ideaalideks ja kihutavad neist sadanded, tuhan­ded naudinguihas – tänavale, hul­lematesse paikadesse kui tänavale.

Ning kui kevadine päike kõrgele tõuseb, valgustab ta ainult kahejalgseid kasse, kes uulitsal tormavad ja rühmavad, et rutem saada oma auku manguma ja kriiskama (lk. 199-200).

Inimene ei ela ainult leivast, kuid inimene ei ela ka ainult – naudingust, sest nauding ei ole veel armastus. Ja isegi ainult armas­tusest ei täida keegi oma hingelisi ning vaimlisi tarvidusi. Kahejalgsed kassid mui­dugi maha arvatud. Kahejalgsete kasside ideaalid on saanud ka eesti intelligentsi domineerivaks ideaaliks, ning intelligents on see, kes annab ühele maale ta vaimlise jume, ning intelligents on see, kes määrab ka oma järeltuleva soo – kasvava noorsoo – ide­aalide jume (lk. 200).

Peame konstateerima, et selles hädakisas on palju tõtt, kuigi prae­gusel momendil, erilise majandus­liku kitsikuse mõjutusel, on märgata elulaiutamise väikest tagasitõmbu­mist, mis ometi ei ütle seda, et elunautimiskirg oleks taandunud taha­plaanile. Kahtlemata on Rich. Roht siin riivanud hukkamõistetavat elu­list nähet, mis mõjub tülgastavalt, eemale tõukavalt. Terve instinkt tunneb säärase elu vastu kõige suu­remat põlgust.

Ei saa salata, et elamuslik külg selles romaanis on kohati õige tugev ja tõetruu, kujud psühholoogiliselt asjalikult põhjendatud. Isegi situatsioonide loomises ja aine fabuleerimises on olnud autoril õnnelikum käsi kui mõnes teises tema teoses. Sündmustiku loogiline ja järjekindel arendamine peaks rahuldama lugejat ja mõjuma uskuma panevalt. Mõt­len just keskmist, igapäevast luge­jat, kes loeb teost teiste teoste vahel harilikus järjekorras, et minna päevakorras edasi. Argu aga tulgu kellelegi mõttesse, et see romaan oleks meie kirjanduses mingiks eri­liseks, tähelepandavaks saavutiseks, selleks on ta ometi liiasti vürtsitud moraalijutlustusega.

Olen kuulnud mõnelt poolt arva­misi, see romaan olevat inetusi täis, paiguti ropp ja ebamoraalsust eden­dav (kõnelused Kärla ja Hilda vahel Kõo talus, Aili ja Vollmeyeri pöö­rased ööd hotelli numbritoas, salalõbumaja ja baaride miljöö, Kaaveri laia elu paljastused, märkmed ta väikese tütrekese onaneerimisest ja varajasest sugulisest kooselamisest alevi poisikestega), kuid mulle pais­tab, et tervete instinktidega täis­kasvanud inimesele mõjub see raamat ainult kainestavalt, moraalselt. Küll võiks ette heita seda, et Richi Roht on tarvitanud seda meetodit, mida tarvitavad tihti meie karskuse propageerijad ja vähearenenud moraalikirjanikud, kes tahavad just inetute piltide kujutamisega ja kirjelda­misega kaotada inetust ennast. See meetod – Beltsebuliga Beltsebuli välja ajada – on kaheterane mõõk, mis lõikab kahe küljega: ta võib ühe teraga lõigata küll mädapaiset, tei­sega aga haavab tervet ihu; mõjub positiivselt, kuid paljudesse ka nega­tiivselt.

Mõnes suhtes tuletab “Nauding” meelde M. Mõtslase viimast romaani “Hilda Kõrevares” (keskkooli lõpe­tanud tütarlapsed satuvad teenistuse otsimisel lokaalidesse, elumeeste ihade küüsi, langevad ebamoraalsuse libedale teele jne.); võrdlevalt vaa­deldes on “Hilda Kõrevares” süütu romaan ka noorsoole, kunstiliselt aga allpool Richard Rohu “Nau­dingut”; kas “Hilda Kõrevarese” süžee on mõjutanud Rohtu, selleks ei ole mul muid andmeid kui nime­tatud romaani sisulised sarnasused.

Stiililt püsib “Nauding” Rohu seniste tööde tasemel; mõned kohad on isegi õige kaasakiskuvad ja mõjuvad (sissejuhatavad peatükid, terve rida dialooge, 17. peatüki algus, teose lõpposa jne.).

Keel rahuldab üldiselt. On mõnin­gaid grammatilisi vigu, nagu mor­foloogilisi: kõnelege, lk. 43, pro kõnelge; lõpuks, lk. 60, 256, 265 ja mujal, pro lõppeks; sukke, lk. 79 ja mujal, pro sukki; kenu, lk. 126, pro keni; eestimaa sõbra, lk. 152, pro Eestimaa sõbra; derivatsioonivigu: hääsüdamelik, lk. 42, pro hääsüdameline; tähelepanemata jät­tes, lk. 49, pro tähele panemata jättes; pahaneb tütar läbi pisarate, lk. 49, pro pahandab; möödaminnes, lk. 84, pro mööda minnes; liig peen, liig palju, lk. 126, pro liiga peen, liiga palju; ebajärjekindlusi: horitsontide, lk. 22, ja horisondid, lk. 237; ebasoovitavaid väljendusi: val­ges pidulikkuses härrad, lk. 23; kaed veel teie otsa, siis veel päris tugev pikk mees (kordub üks ja sama sõna ligistikku), lk. 37; kirjamärkide vigu: sa luurad öösi, nagu nahkhiir (ülearune koma võrd­luse ees), lk. 12; tee mis tahad (puudub „mis” ees koma – “mis tahad” on kõrvallause), lk. 45; polegi nii arust ära kui sa arvad (seesama – puudub kõrvallause ees koma), lk. 46; “Eks siis teie ise, või te isa saadate raha ära…” (ülearune koma), lk. 62, jne.

Sõnade järjekord lauses ei ole mitte orjalikult vanamoeline, vaid on segavõtteline, kuigi verbi nii mitmeski lauses oleks võidud nihu­tada lõpust ettepoole.

Raamatu välimus, trükk, paber jätab keskmise mulje. Raamatu kaaneillustratsioon kujutab kolme alasti olendit vingerdavates poosides, bokaalid käes. Kui alla ei oleks trükitud illustreerija nime, siis ei tunneks selles mitte ära J. Vahtra senist joont.

August Raad.

Loomingust nr. 6/1929