Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

      

1.

Paralleelitades ja kontrastitades ajaloolisi jt. nähtusi ning mitte arvestades iga üksiku nähtuse arengut ja selle ajaloolist seost ning tausta, võime teha üsna usutavaid ja vägagi efektseid järeldusi. Nii on trükikunsti leiutamine toimunud uusaja  lävel ja meie võime jälgida XV sajandi keskelt suuri muutusi rahvaste tõekspidamistes, teaduses, edasi tehnikas, ühiskonnas jne. Sõ­naga, näeme juurteni haaravaid muutusi, näeme kõige selle mõ­julepääsu, mis iseloomustab uusaega. Võib teha üsna hästigi motiveeritud järelduse: uusaja  kandjaks oli uus raamat, mille võimaldas trükikunst. Kui näit. a. 1517 Martin Luther esines avalikkuse ees oma 95 teesiga, mis pani tugeva alguse reformat­sioonile, siis võimaldas reformatsiooni suhteliselt kiire edu trüki­kunst. Trükikunst ja raamat olid reformatsiooni käes sõjariistuks, mis tõid võidu. Reformatsioon aga muutis rea rahvaste elu teiseks ja ei jätnud mõju avaldamata ka teiseusulistesse maa­desse. See ja teised nopitud näited võimaldaksid hea tahtmise juures pateetiliselt hüüda: raamat oli tegur, mis tõi uusaja , nagu ta on kujunenud. Ja raamat tõuseks väga aktiivseks tegu­riks ajaloos.

Ometi näitab lähem vaatlus, et uusaja  sünnis ei olnud raa­mat kõikemäärav algatuslik tegur. Trükikunsti kaudu antud uus raamat polnudki midagi täiesti uut, sest peaaegu kõik ele­mendid, mis omased raamatule, olid olemas vareminigi.

Kirja kaudu sõnade ja mõtete jäädvustamine oli maailmas tuntud juba mitu aastatuhat. See oli eri rahvail kujunenud erisuguselt, oli arenenud ühe rahva juurest teise juurde ja ela­nud mõne tuhande aasta ka tähtkirjana, kus üksikuid häälikuid märkisid tähed ja nii võimaldus suhteliselt väheste märkidega jäädvustada igasuguseid sõnu ja mõtteid.  Lähema ülevaate sellest ja teistest raamatuasjanduse seikadest on andnud näit. F. Puksov’i Eesti raamatu arengulugu (1933). Ka raamatu väline kuju – nelinurksed lehed poognate viisi ühte koondatud, oli tuttav juba esimesil kristlikel sajandeil, kusjuures tolleaegne pärgamentkoodeks on just iseloomulik kristlikule kirjandusele. Nelinurksed raamatud olid arenenud nelinurkseist vahatatud puutahvleist, nn. codex’eist. Siis veel oluline element: pabergi oli ammu tuntud. Paberi kui kunstliku aine leiutasid hiinlased ja a. 751 p. Kr. sai sõjavangide kaudu see teatavaks araablastele ning juba XII sajandil on paberitehaseid Hispaanias ja vanim paberist raamat on teada XII saj-st Silose kloostrist Hispaanias. Ãœldiselt on aga paberit tarvitatud esialgu eeskätt kirjadeks jne. Ning lõppeks: paljundus. Kreekast ja Roomast on teada, et seal teotsesid teoste paljundamise asutised. Servus literatus, ori, kes käsitsi ärakirju valmistas, oli tuntud nähtu­seks. Nende kirjaorjade abil on käiku lastud mõnda teost 1000 eksemplari ümber. Ja kui äsja nimetasime Martin Lutheri lendlehti, siis on huvitav meelde tuletada, et varemailgi sajan­deil, kui tekkis mingi suur avalik tüli (keisri ja paavsti jne. vahel), elavnes vaidluskirjade liikumine.

Trükikunst oli loomulik samm kirja arenemisteel ja loomu­lik lüli ka ajalooliste sündmuste käigus.

Kus on elu, seal peab olema liikumist, teisenemist, arengut. Keskajal suutis kirik küll hoida inimest otsekui terasklambreis, kuid elu ei võinud stagneeruda ainult ühte teatud vormi, sest siis oleks ta pidanud asuma surmateele. Renessanss ning huma­nism keerasid vaimuelu arengus teise lehekülje. Keskaja köidi­kud olid katkenud, inimvaim sai liikuvamaks ja ta pidi ometi ühtteist oma edasiminekuteel leidma. Muu seas oli humanistidel tarvis paljundada leitud ja kogutud antiikteoseid ja saata neid uuesti inimeste kätte; siin pidi jõutama trükikunstini.

Trükikunst oli ise uusaja  sünnitis. Kuid ta sai suureks teguriks inimsoo arenemisel ja kuigi meie ei saa hüüda pateetili­selt, et raamat tegi kõik, ometi ei saa keegi vaikida trükikunsti ja raamatu teeneist.

Raamat omaette ei ole aktiivne jõud. Ajaloo käigus kerkivad esile aga aktiivsed jõud või selliste jõudude keskendajad, ja seepärast isegi kultuuriajalugudes jääb raamat kui oma­ette nähtus kõrvalplaanile. Raamatu teeneid pole küllalt regist­reeritud, kuigi just raamatud ise on registreerinud igasuguste teiste aktiivsete jõudude teeneid ajaloos.

Raamat on tehniline võte ja vahend, meie aga otsime tegijat või siis materjali. Raamat pole astunud ajaloo areenile näit. nagu rtud, mis tõi omanimelise ajastu, kuigi ta on ainult aines. Raa­matut võiks võrrelda elektriga, mis esineb väliselt ka kunstliku võttena, tehnilise saavutisena. Elektrit kui nähtust on inimene tundnud ammu enne seda, kui elekter sai hinnatavaks jõuks. Kuid kui elekter sai massiliselt produtseeritavaks, kui seda sai igale poole juhtida, alles siis hakkas ta etendama arvestatavat osa inimsoo käekäigus. Kirjakunst elas ka aastatuhandeid, ent kui ta sai massiliseks ja liikuvaks, alles siis pääses ta täiele mõjule. Trükikunsti teene on just see, et ta kirjakunsti tegi liikuvaks ja massiliseks. Siitpeale on raamat tugevaim ja kestvaim vaimu avaldusvorm. Ja kõikjal, kus vaimul on teeneid ajaloos, seal on ka raamat, avaldugu see tegelikult kuidas tahes ja saagu tegemise au kellele või millele tahes. Raamat on kõikjal vaimset energiat koondav ja vaimset energiat korraldav ning arendav vahend.

Ürgsemalt on raamat säilitaja ja see tähendab inimsoo arengus lõpmatult palju.

Inimene üksikult võttes on nõrk jõud. Ka geniaalsem ja jõulisem isik ei suuda üksnes omal käel palju ära teha. Võtkem näit. keda tahes uuema aja geniaalseist leiutajaist, – ükski neist poleks jõudnud oma leiutuseni, kui ta oleks pidanud algmeist peale kõik ise otsima, katsetama. Ta oleks jõudnud vahest esi­meste suuremate saavutisteni, mis nüüd ammu juba teiste poolt leiutatud, ja tema eluaeg oleks olnud läbi. Kuid ehitades teiste saavutistele, võib jõuda seniaimamatute leiutisteni, nagu on seda näit. raadio. Teiste saavutised säilitab hästi ai­nult raamat. Nii on raamat see alusmüür, mis võimaldab vaimu intensiivsema elu igal alal – mõttemaailmas, teaduste vallas, tehnika alal, ka kunstides jne. Eriti ilukirjandusele on raamat täiesti eluküsimus: vanasti, ka kõrgestiharitud Kreekas ja Roomas, võis kirjanik rääkida vähestele; tänapäeval võib aga mõni kirjanik rääkida miljoneile, ja mis tähtsam – raamat või­maldab jääda surematuks.

Teiseks raamat on usaldatav levitaja. On ju prak­tiseeritud teadmiste edasiandmist isikult isikule. Kuid see pole küllalt kindel tee ja surub teadmised kitsasse ringi. Raamat võimaldab teadmisi igale soovijale, nii siis massiliselt. Sellega rohkeneb teatavate probleemidega tegelejate hulk, sellest tekib vastastikune suhtlemine, ka võitlus, ja niiviisi saavutatakse kii­rus ja intensiivsus. Vaimu kvantum, liiklemiskiirus ja -pinge on andnud need hiiglasaavutised, mida maailm praegu omaks nime­tab ja mis oli võimatu aastatuhandeil, millal elati ja teotseti kitsaisse piiresse suletult.

Ainult raamat (kirjasõna) on võimaldanud nüüdisaja maa­ilmavaated, teaduseharud, tehnika, võimaldanud isiku ja ühis­konna evolutsiooni, olnud tähtsaks teguriks rahvuste tekkimisel ja riikide säilimisel, kuigi raamat polnud siin tegija, vaid ainult vahend. Selle üksikasjalisem käsitlus ajalooainese põhjal kuju­neks suureks teenetetõestuseks raamatule. Muu seas, rääkides raamatust peab mõtlema ka ajakirjandusele. Võttes ainult jooks­valt tänapäeva paistab isegi, et juhtivam osa on öelda ajakirjan­dusel. Ometi kõik ajas ulatuslikum nõudleb raamatut. Need kaks kirjasõna avaldusviisi on lähedalt seotud teineteisega ja täiendavad teineteist.

Rahvad, kellele on kirjasõna olnud sajandite jooksul vabalt kasustatavaks teguriks, on jõudnud kaugele. Raamatu osa pole piirdunud mitte ainult rahva ja riigi sisemiste piiridega, vaid on kujunenud relvaks ka rahvastevahelisel võitlusareenil. Raa­mat on see, mis läheb läbi igasugustest tõketest teiste rahvaste juurde, võidab seal sõpru, valmistab pinda tegelikumate jõudude tulekule ja pärast kindlustab poliitiliste ja sõjaliste saavutuste positsioone. Raamat võib vallutada rahvaid ja maid, ilma et oleks ühenduses üldse sõjaga. Suurriikidele on ta tõsiseks võitlusvahendiks maailmaosade vallutamisel ja valdamisel.

Ka väikerahvastele on ta vahendiks võitlusel rahvaste ja rii­kide tunglemises: heaks kaitsevahendiks. Ja eestlastena peame mõtlema nendele paljudele eestlastele, kes elavad Nõukogude Venes, Ameerikas jne. ja keda rahvuse liikmeina hoiab ema­keelne kirjavara.

Nii siis: raamat on teguriks, mis loob rahva ühise keele, aitab luua rahvuse, võimaldab haridusliku edasimineku, kujun­dab rahva ja tema üksikliikmete tõekspidamised, võimaldab vaimse iseseisva elu kõige mitmekesisemais vormes ja ühtlasi on ka relvaks oma riigi võimu laiendamisel või selle kaitsemisel. Pole siis imestada, et mõned riigid erilise valvsusega hoolitsevad raamatute eest. Sest häda nendele rahvastele ja riikidele, kelle raamat on nõrk. Raamatu kaudu avalduvad jõud mõjuvad aeg­laselt, kuid saatust otsustavalt.

     

   2.

Eesti on maailma võistlusareenil noor rahvus ja riik. On siis mõistetav, et temal pole näidata teistele rahvastele väga palju suuri võite raamatu alal, kuid sellega pole öeldud, et see ei või sündida tulevikus, sest iga nooruse loomulik arengukäik viib järjest suuremaile saavutustele.

Pilk eesti raamatu minevikku tõstatab ja vastab kõigepealt küsimuse, miks eestlaste kirjasõna on nii noor. Esiteks, ka meid ümbritsevail rahvail on kirjasõna noor ja seega on siis tegu mandriosa laiema nähtusega. Teiseks, eestlastel on tulnud elada ajalooliselt selliseis tingimustes, mis takistasid kirja­sõna arengut.

Mitte laskudes üksikasjalisemasse vaatlusse, tuletame meelde ainult üksikuid nähtusi eesti raamatu arenguteel.

Kõikjal on raamat olnud lähedalt seotud usundiga. On siis mõistetav, et esimesed eestikeelsedki raamatud olid vaimulikud. Et aga vaimulik seisus oli mitte-eestiline, koosnes muulastest, siis polnud raamatute tekkimiseks häid eeldusi. Esimesi eesti­keelseid raamatuid ei määratudki eeskätt rahvale, vaid muulas­test vaimulikele. Raamatu saatust otsustas võõras vaim ja võim ja raamatu arengukäigus ei jäänud mõjuta asjaolu, et kogu maad ja rahvast laastasid kurnavad sõjad. Kui paljude teiste rahvaste juures suurte sõdade ja hädade puhul vähemalt mõni osagi rah­vast on võinud jääda kaitstumasse seisundisse ja endist tegevust pisitasa jätkata, lõi saatus eestlasi koguarvus ühtlase vitsaga. Ning teiselt poolt: võõra võimu all ning ränkraskeis elutingi­mustes ei saanud tekkida vähemaski ulatuses rahva kihitist, kes oleks kujunenud kultuuri harrastajaks.

Erakordselt saatuslikuks kujunes Põhjasõda XVIII saj. algul, mis talvena tabas esimest haridusorast, üldisemat lugemis­oskust ja vaimsete huvide elbumist.

Raamatute tekkimise eeldused muutusid eestlastel soodsa­maks XVII saj. teisel poolel. Nagu on näidanud dr. O. Liiv oma artiklis „Lisandeid Eesti rahvakooli ajaloole 17. saj. lõpul” ja siinsamas ilmuvas „Rootsi aja kirjaoskuse kaudne mõju rahva elus, eriti suhtumises kirikusse” arenes iseseisvamale teotsemi­sele tunglev vaimne elu XVII saj. lõpul eestlaste hulgas jõud­sasti. Juba varemini tulid toime mõned teised tähtsad sündmu­sed vaimuelu alal: Rootsi kuninga Gustav Adolfi tahtel loodi a. 1631 Tallinnas gümnaasium ja Tartus a. 1632 ülikool. Kui XVII saj. lõpu rahvahariduse tõus oleks saanud jätkuda, oleks kindlasti olnud ka tolleaegseid kirjasõnalisi tulemusi roh­kem, kui neid on tegelikult. Põhjasõda, mis laastas maad eriti 1700-1710, ja sellele järgnev karm Vene tsaaririigi valitsus lõi­kasid sõna otsemas mõttes arengutee läbi.  Kogu XVIII saj. jooksul valitses Eesti pinnal võimuloleva aadli röövmajanduslik viimase väljapressimine ja rahval polnud võimalik leida pinda püsivama ehitamiseks. Õigusteta, varandusetu, orjusega kurna­tud rahvas võis pingutada ainult ühe kaugema eesmärgi poole: säilitada oma iseolemine.

XIX saj. algul, millal trükikunstiski masinate tarvituselevõtu tõttu algas uus üldine tõusujärk, olid ka eestlased tungimas läbi võõra võimu takistuste iseseisvamale teotsemisele. Tekib rida tähelepandavamaid eestlastest kirjamehi (O. V. Masing, Kr. J. Peterson) ja hakkab ilmuma ka üldiselt rohkem trükiteoseid. XVIII sajandi esimesel poolel oli ilmunud aasta kohta 1-2 raa­matut ja läbisegi samal arvul brošüüre, teisel poolelgi ei tõuse trükiste arv aasta kohta tihti 10-ni. Ka XIX saj. esimesed 16 a. olid kidurad. Sel ajavahemikul a. 1801-1815 ilmus 105 trükitoodet koguulatuses 7914 lk. 1816. aastast (samal aastal vabastati pärisorjusest eestlased Eestimaa kubermangus) muutub aga pilt oluliselt elavamaks. Järgneva 10 a. jooksul, a. 1816-1825, ilmub 131 trükitoodet 20 741 lk. ulatuses. Paneme tähele tõusvat joont, nagu see on loomulik arengukäigus. Siis aga 1826. a. järgneb vaiksem ajavahemik.

Sel nähtusel olid laiemad põhjused. Teame, et ühiskondli­kud olud sajandi 2. veerandil olid eriti rasked paberil a. 1816 ja 1819 pärisorjusest vabastatud eestlasele, kuid hädad toovad tihti­peale liikumist ja pinget. Tõkestavaks osutusid üldised Vene­maa olud.

Nii praegu kui edaspidi tuleb ikka silmas pidada ühiskondlik-poliitilist tagapõhja suure Vene tsaaririigi näol, mille murd­osa moodustas Eesti. Raamatu välist käekäiku mõjustasid kõige­pealt valitseva võimu korraldused (tsensuuri jm. kaudu) ja see oli kogu riigis põhijoontes ühtlane; teiseks teatav laine, mis pää­ses liikuma vene raamatuasjanduses, ulatus kergesti eestlasteni.

Venes hakkas raamatuasjandus hoogsamalt arenema alles XVIII saj. lõpul. XIX saj. 1. veerand näitas märgatavat elavne­mist. Kuid sajandi 2. veerandil ei arenenud raamatuasjandus loomuliku kiirusega, vaid näitas pidurdumist.

A. 1815 oli Venes 45 milj. elanikku, milline arv suurenes 1858. aastaks 74 miljonile. Linnade elanikkude protsent tõusis 5,8%-lt 9,2%-le. Ka tööstus tõusis: 1825. a. oli Venes 5261 vab­rikut 210 000 töölisega, 1858. a. aga 11 556 vabrikut 518 000 tööli­sega. Kõigele sellele rahvaarvu ja majandusliku elu ning linnakodanikkonna tõusule aga ei järgnenud raamatuasjanduse tõusu, kuigi Venes oli võrsunud rida tähtsaid kirjanikke (A. Puškin jt.). Venes kitkuti siis välja igasugust vabamat mõtlemist, mis järgnes dekabristide mässule a. 1825 ja langes ühte Nikolai I valitsemisajaga. Tsensuuri kõvendati, eriti aastaist 1828 ja 1835 peale algas hoolas tsenseerimine, kusjuures tähelepanelikult val­vati ka tsensorite järele, karistades armulisemaid armuheitmatult. Tsensuur pehmenes alles peale Krimmi sõda (1853-1856) Aleksander II valitsuse ajal.

See riigi üldine seisund ei saanud jätta survet avaldamata ka Läänemere kubermangudes, ja XIX sajandi 2. veerandi eesti raamatuasjanduse pidurdumist võib sellega siduda.

Kasustades R. Antiku poolt koostatud tabelit (I), märkame eesti raamatu hüppelist elavnemist sajandi 3. veerandil. Sellele elavamale ajastule järgnes eriti „kitsaste väravate” aeg, sest 1881. a-st valitsesid Aleksander III troonileastumisega juhtivalt ainult kaks põhimõtet: „samoderžavije” ja „pravoslavije”, isevalitsus ja vene õigeusk. Nagu näha käesolevas koguteoses A. Palmi jt. artikleist, tehti sel venestusajastul otsustavaid takistusi eestikeelsele raamatule.

Riigihuvidest tekkinud takistustele lisanesid kohaliku aadli poolt tehtud takistused saksluse huvides. Sakslased olid enami­kus eestlastest täiesti eraldi elu elavad ja neil oli huvi ainult rahva tööjõu ekspluateerimise vastu. Kõik, mis eestlastel oli roh­kem kui tööloomal, see oli kurjast.

Eesti raamatule saeti väliselt tõkkeid kahelt poolt. Peale selle oli ühiskondlik ja majanduslik elu üldiselt kogu aja surutud kuni 1918. aastani.

Eespoolöelduga on näiteid toodud, missuguste raskustega tuli võidelda.

Raamatu areng üldiselt ei reageeri väga tundlikult rahva elu võnkumistele. Eriti survealuse rahva juures on väga raske üles otsida tihedat seost raamatu ja üldise elukäigu lainetuse vahel, sest siin segavad mitmesugused välised mõjustused. Ometi näe­me, et neile tugevaile võngetele vastavalt on keerdkäike teinud ka eesti raamatu areng.

Kui rääkida eesti raamatu miinustest mõne haritud L.-Euroopa rahvaga võrreldes, siis ei tule unustada, et eesti raamatut olid alaliselt olematusse surumas välised takistused, mis tulid võõra riigivõimu ja valitsevate kihtide poolt ja mille vastu välja astuda ei saanud eestlased enne kui 1918. aastal. 1918. a. algab eesti raamatu vaba areng ja me näemegi siin raamatute ilmumise rohkuses, ulatuses ja koosseisu mitmekesisuses järsku tõusu, mis pääses mõjule pärast Vabadussõja raskusi.

1535.-1918. a., 383 a. pikkune ajavahemik on selle ise­seisva arengu võitlusrohkeks ja pikaks eel­astmeks.

   

3.

Esimene seni teada olev eestikeelne raamat, Wanradt-Koell’i katekismus, trükiti a. 1535 Wittenbergis Hans Lufft’i juures. Et esimene eestikeelne trüking toimus teise rahva juures, pole mi­dagi erilist, sest Saksamaa oli trükikunsti häll ja sakslased sel alal üldtunnustatud meistrid. Ka suurrahvastegi esimesi raama­tuid on trükitud võõral pinnal, näit. inglise esimene raamat, William Caxton’i Recuyell oí the Histories of Troy, trükiti a. 1475 Bruges’is, Burgundias, praeguse Belgia pinnal.

Wanradt-Koelli katekismuse avastas 1929. a. dr. H. Weiss Tallinnas Eestimaa Kirjanduse Ãœhingu raamatukogus leiduva XVI saj. raamatu kaane täitena. Säilinud on katkendeid 11 lehest, mis kannavad katkilõikamise ja rebenemise tunnuseid. Hea ülevaate eesti esimesest raamatust annab dr. H. W e i s s’i ja dr. P. J o h a n s e n’i teos 400-aastane eesti raamat (Tallinn 1935).

Esimese eestikeelse raamatu autorite nimed on tehtud kind­laks kaudselt, nimelt Tallinna rae protokollide põhjal, leitud lehekatkendid aga ei anna neist märki. Raamatu põhiteksti, alamsaksakeelse luteri usu katekismuse on koostanud Simon Wanradt (tol ajal Niguliste kiriku õpetaja Tallinnas) ja selle on tõlkinud eesti keelde Johann Koell (tolleaegne Pühavaimu kiriku õpetaja Tallinnas). Alamsaksakeelne tekst on asetsenud vasakpoolsel (paarisarvu) leheküljel ja eestikeelne parempool­sel. Eestikeelsete lehekülgede äärtel on trükitud ka korrek-tuurparandusi ja raamatu lõpus on märkus trükkija, koha ja aja kohta, nimelt 25. aug. 1535.

Raamatu levitamine keelati rae otsusel põhjendusega, et „leiti mitte vähe vigu”. H. Weissi ja P. Johanseni arvates nen­deks vigadeks võisid olla keelelised parandused äärel, S. Wanradt’i teksti sisulised isikupärasused ja lõppeks S. Wanradt’i vaated, vahekorrad ja isik, nagu teda tunti Tallinnas. Keela­mine on sündinud varsti peale eksemplaride Tallinna jõudmist, igatahes enne 1537. a.

  

1. Wanradt-Koell’i katekismuse (1535) eestikeelse teksti näide. (Suurus 1:1.)

         

2. Wanradt-Koell’i katekismuse (1535) lõpulehekülg. (Suurus 1:1.)

   
Pole üksmeelselt selgeks tehtud tõlkija rahvus, mispärast siingi on tarvitatud tema nime sel kujul, nagu esineb rae protokolles, nimelt Koell. On aga selge, et tõlkija on hästi osanud eesti keelt ja seetõttu on Wanradt-Koelli katekismus väärtuslik keeleajalooline dokument.

XVI sajandist on seni avastatud ainult 1 eestikeelne trükiteos, millest juttu oli äsja. Ainult seda on saanud arvestada ka R. Antiku poolt koostatud tabel. Kuid on andmeid, et XVI saj-1 oli eestikeelseid raamatuid rohkem. Dr. P. Johanseni teatel pidi ilmuma 1540. a. ümber mingi parandatud eestikeelne katekis­mus ja ta oletab teistegi võimalusi. Korduvalt (alates Uue Testamendi eessõnast, 1715) on tehtud juttu Franz W i t t e poolt tõlgitud Lutheri katekismusest, mis ilmunud a. 1553 või 1554 Lüübekis. Samuti on andmeid eestikeelse katoliku katekis­muse olemasolust, mille välja andnud a. 1586 hollandlane Thomas B u s ä u s ehk Buys. Vähem tõestusmaterjali on leitud, nagu oleks a. 1517 ilmunud piiskop Johannes IV Kieveli katoliku kate­kismus, ja näit. Eesti kirjandusajalugu tekstides I paneb selle nagu veel mõne teisegi täiesti küsimärgi alla.

Igal juhul on selge, et reformatsioon, mis mõnes maas tõi kaasa ka vaimuliku kirjanduse õitsengu, on Eesti pinnal jää­nud väheviljakaks, kuigi ta hakkas levima siin juba 1525. a. paiku. Maa pärisrahvas seisis täiesti eemaletõrjutult maa juhtimisest igal alal ja esiotsa ilmunud raamatud on temast nähtavasti möö­dunud võrdlemisi viljatult.

Raamatute tuleku uueks ja tugevaks aastaks kujunes 1632, millal ilmusid lugejate ette oma käsi- ja koduraamatutega Hein­rich S t a h l ja Joachim Rossihnius. Vaimulikkude poolt hinnatakse pärisrahva keelt juba tähelepanelikumalt (vt. eesti­keelseid värsikatseid Reiner Brocmann’ilt, Georg Salemann’ilt, J. S. Markard’ilt, Martin Gilläus’elt, Heinrich Gösekenilt jt. Hakkab tulema ka esimesi aabitsaid.

Jättes arvestamata juhulised pulmalaulud, mis ei olnud mää­ratud eestlaste ega laiema avalikkuse tarvis, oli sel ajastul tege­mist eeskätt vaimuliku kirjandusega. Edaspidise arengu suhtes kõige olulisem nähtus kirjanduselus oli võistlus Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti murrete vahel. Selle võistluse tulemustest olenes kirjakeele kujunemine, mille kiire ja lõplik otsustumine on väga tähtis rahva kultuurilises arengus.  Võistluse otsustasid Uue Testamendi (1715) ja Piibli-Ramatu (1739) ilmumine P.-Eesti murde kasuks ja siitpeale pääses käiku kirjakeel kui tähtis tegur rahvuse kujundamisel.

R. Antiku andmeil on XVII saj. ilmunud 32 raamatut (üle 32 lk.) ja 10 brošüüri (8-32 lk.), kokku nii siis 42. Eesti vane­mate raamatute statistika puhul peab silmas pidama, et see on olnud kogu aja lünklik ja selle juures on tehtud korrektiive. Sama võimalust peab oletama ka tulevikus, mispärast vanemat statistikat tuleb võtta veel mitte täiesti 100%-lise maksvusega, ehk küll ebatäpsuse protsent ei peaks olema enam suur.

Nagu eespool nägime, andis XVII saj. lõpp lootust vaimu­elu tõusuks, XVIII saj. algus aga hävitas selle lootuse põhjani. Et eestlane sajandite vahetusel oli juba iseseisvamale jalale asuv, näitab muu seas asjaolu, et Tartu hävitamisele venelaste poolt a. 1708 reageeris esimene teada olev eesti kirjanik Käsu Hans pika nutulauluga.

Kui täiesti laastatud maal ja õiguslikult ning majanduslikult karjuvalt surutud rahva keeles võisid ilmuda siiski Uus Testa­ment ja Piibel (a. 1715 ja 1739), siis see oli osalt eelmise sajandi teene. Nende teostega olid nüüd rahvakeelseks tehtud ristiusu põhiraamatud, mis ühelt poolt oli vaimulikele käskivaks kohu­seks ja teiselt poolt andis kirjaoskajaile võimaluse omal käel ligi­neda ja süveneda ristiusu tõdedesse. Usklikele pidi see olema raskustes suureks toeks ja pidi kasvatama vagaduse kangelas­meelt, mis äärmisistki hädadest üle aitab. Ta suunas ka mõtted ühiskondlikelt ja rahvuslikelt tähistelt kõrvale igaveste küsi­muste juurde, olles niiviisi küll rahutoovaks vahendiks, kuid passiivistades rahvuslikku tahet. Et keel mõ­neski suhtes ei tundunud kodune, see usklikku eestlast vist väga ei seganud – oli ju kogu kirik midagi erinevat, võõrast algu­pära. Igatahes laseb seda oletada suurte trükkide küllalt kiire levik.

Kirik ometi ei suutnud rahuldada kõiki eestlasi, nagu näi­tab vennastekoguduste liikumine, mis endaga tõi kaasa ka oma­laadilise käsikirjalise kirjanduse (mis oli eriti elav XIX saj. esi­mesel poolel) ja on huvitavaks, kuid seni vähekäsitletud nähtu­seks eesti kirjanduses.

Vaimulikule kirjandusele lisaks hakkas järjekindlalt ilmuma 1731. a-st peale Eesti-Ma Rahva Kalender.  Esimeste pääsukestena sekka juba ka teist kirjandust: a. 1739 esimene ilmlik proo­sateos, nn. Hanso ja Mardi jut, siis aabitsaid, arstiteaduslikku kirjandust (dr. P. E. Wilde ja A. W. Hupeli „Lühhike öppetus” a. 1766, mis tähistab ühtlasi eesti perioodika algust jne. Kõik need aga olid sõna otsesemas mõttes ainult esimesed varajased pääsukesed.

Kui ristiusu põhiraamatud olid rahvale tehtud kättesaada­vaks, olid vaimulikud täitnud oma esimese suure ülesande kirja­sõna alal. Loomulik samm edasi oli -oma karja moraali lähem .harimine. Seda asuski täitma rida autoreid (Arvelius, Willmann jt.), millest lähemalt räägib K. Mihkla kirjutis.

Euroopas on väga oluline  valgustusajastu.  Läänemere ja Peipsi vahemaal kajastus ka see, kuid esialgu peamiselt nega­tiivselt. Kohalik mõisnik õppis küll valgustusajastuga ühendu­ses olevat välist komforti ja oludekohast luksust, see just oligi, mis kajastus maa pärisrahvas: mõisnikul suurenesid   väljamine­kud ja seda pidi tasa tegema rikkuse põhiallikas – talupoeg. Tõsi, valgustusajastust kantult võttis ühiskondlikkude olude pu­hul talupoegi tunnustavalt sõna rida isikuid (Eisen von Schwar­zenberg, Johann v. Jannau, Garlieb Merkel jt.) , kuid see ei olnud määratud maa pärisrahvale. Ometi see puudutas hiljemini üsna tugevasti ka eestlasi Faehlmanni   ja  Kreutzwaldi kaudu, mida käsitleb dr. A. Annist’i kirjutis. Valgustusajastu positiivset mõju näeme ilmnevat alles XIX saj. esimesel poolel.

R. Antiku tabeli alusel on XVIII saj. ilmunud 121 raamatut (34 059 lk.) ja 99 brošüüri, kokku 220 teost (36 899 lk.).

     

4.

XIX sajandil pöördus eestlaste elus teine lehekülg (päris­orjusest vabanemine, rida õigusi lisandavaid seadusi, teoorjusest vabanemine jne.). Ka raamatu juba välised puhtkvantitatiivsed suhted võtsid sel sajandil sootuks teised mõõdud. Üldjoontes oleks raamatu arvuline pilt järgmine:

Ilmus:              raamatuid,   lk.;     brošüüre,   lk. ;     kokku tiitleid, lk.

1. veerandsajandil

1801 – 1825        104 –  25 358     132 – 3 297        236 –  28 655

2.  v.

1826 – 1850        218 –  44 323      184 – 4323        402 – 48 646

3.  v.

1851 – 1875        896 – 120019      475 – 10137      1371 – 130156

4.  v.

1876 – 1900       2999 – 351 113    1684 – 33870      4683 – 384983

Kokku                 4217 – 540813    2475 – 51 627      6692 – 592 440

Tabel I 

Nagu varemini vihjatud, ei tähenda XIX saj. raamatu arvu­line kasv häid arenemistingimusi. Neist arvudest võib järeldada ainult, et elu arenes suhteliselt palju intensiivsemalt kui eelmisel sajandil ja raamatu areng sai sellega minna kaasa.

Esimese poolsajandi arenemise kohta on eelmistes osades tehtud mõningaid iseloomustavaid märkeid. Teine poolsajand on aga kaugelt tähtsam. Eesti raamatu kvantiteedi hüppeline tõus algab 50-ndail aastail käsikäes Vene tsaaririigi raamatu üldise kosumisega ja siitpeale näeme (vt. tabel) arvuliselt pide­vat tõusu, muidugi teatavate vähemate võnkumistega, läbi XIX saj. ja üle XX saj. esimese kümne kuni Maailmasõjani. 1915- 1917 on raamat teinud järsu vähjakäigu, nii et 1913. ja 1917. a. arvuline suhe on järgmine: 1913. a. ilmus 702 trükiteost (56 639 lk.), 1917. a. aga kõigest 226 (9837 lk.).

XIX saj. esimese poole raamat mugandus oludele:  rahva vaimu suutis ainuvalitseda veel vaimulik raamat, ja massiliselt levis praktiline kalender, mis oli mitmekesisesisuliseks ning tõe­liseks rahvaraamatuks.  Sisepoliitiliselt muutuv elu tõi küllalt silmapaistva tegurina juurde ka seadusi tutvustavaid raamatuid, mida ilmus terve rida. Mis aga ajastule küllalt iseloomulik, see oli valgustusaja ideede kajastus raamatuis ja halejuttude tõlgete võidukäik sajandi 2. veerandil, nii siis aktiivsed ja ulatuslikud välismõjud. Näit. rahvavalgustamise suurima autori Fr. R. Kreutzwaldi viljakas tegevus püüdis eesti keele kaudu istutada mitmeid kasulikke ideid ja teadmisi, mis ta ise laenanud saksa­keelsete raamatute kaudu, kuid esitamisvorm oli raskepärane ja tema hääl kostis ebasoodsal ajal; mõju ei olnud küll massiline, kuid ometi küllalt tugeva elujõuga. Halejutt seevastu leidis aga laia kõlapinna, haarates lugejat moraali, tundeniitide ja suure­mõõtmeliste kujutlustega.   „Jenoveva”, „Irlanda”, „Griseldis”, „Appolonius” jt. halejutud elavad näotuis väljaandeis kuni nüü­disajani.   Halejuttude lai mõju tuleb enamikus arvata negatiiv­seks, sest kunstiline vorm ja sisuline viimistlus olid siin täiesti ignoreeritavad küljed ja raamatud lagastasid nii kunstilist mait­set kui ka vaateid.

Halejutt on suutnud ajahädade umbsuses väga profiidikalt moraaliga sahkerdada, kasustades inimlikke nõrkusi. Nende taga aga ei saa oletada kõrgemaomaduslikku tahet, nagu seda oli näit. valgustusvaimulisel Kreutzwaldil. Tahe rahvast paremusele juhtida on XIX s. esimese poole valgustusvaimuliste teoste väga iseloomulik ja ka hinnatav tunnus. See ei leidnud ainult niivõrd suurt kontakti rahvaga, et oleks moodustanud liikumise. Auto­rite tahet kui liikumise sünnitajat rahvas näeme alles ärkamisajal ning seal kõige tugevamini kogu senise ajaloo kestel. Võime siis juba rääkida autorite loomingu viljastavast mõjust hoopis teises valguses.

Eesti ärkamisaja raamat ei kasvanud välja rahva nõudeist, vaid siin oli määravaks teguriks üksikute isikute tahe. Võtame näit. Kalevipoja, mis kujunes eesti ärkamisaja teljeks. Siin rää­givad kaasa välised eeskujud ja tahe anda rahvale oma eepos. Eepos anti ja eesmärk saavutati: raamat kujunes väga aktiivseks rahvuslikuks teguriks. Ka teiste ärkamisaja teoste juures märkame juhtivat tahet rahvuslikkude taotluste märgi all; tähtsat osa on korraldava ja juhtiva keskusena etendanud C. R. Jakobson.

Rahvusliku eneseteostuse tahtega käsikäes käib välismõjude osa vähenemine. Selle asemele astub oma maa ainet, oma maa vajadusi, oma rahva tüüpe, oma rahva püüdmusi ning, mis väga oluline, omad autorid ja rahvapärane keel. Rahvuslikke ele­mente ja eestlasi autoritena esines vareminigi, kuid ärkamisajal teostus see kõik juba suuris mõõtmeis. Nüüd anti massi kätte eeldused eestluse arenguks: oma minevik ja oma olevik, ja para­tamatult tõusis iseenesest päevakorrale käsitus omast tulevikust. Seda kõike kõvendas teadmine, et eestlased on suurt korda saat­nud (ajaloolised võitlused, rahvaluule varad jm.) ja et neil on sugulasi maailmas (eeskätt vennasrahvas soomlased), kes võit­levad samuti oma eluõiguste eest ja kes on saavutanud juba üsna palju. Eesti rahvas oma teadvuses hakkas hämu­selt tõusma maailma rahvaste pere liikmeks.

See tõhus ajastu algas 60-ndail aastail ja kestis hooguvõt-valt paar aastakümmet. Selle jooksul külvasid eesti raamat ja ajaleht iseseisva rahva ja päras­tise iseseisva riigi seemne, mis küll aegla­selt, kuid ometi elujõuliselt hakkas ida­nema. Saadi teadlikuks ühistest ülesannetest, ühis­test ettevõtteist, ühistest eesmärkidest, ühistest aade­test.

Kuid küsime kohe, kas see pole liialdus, kas rahvas ei oleks asunud pingsale rahvusliku arengu teele ka muidu. Peab vas­tama, et ta ei oleks saanud asuda tol ajal, võib-olla küll millalgi edaspidi. Oli tarvis intensiivset tõukajat, oli tarvis rutata, oli väga hädaohtlik lasta asjadel minna, nagu nad ise lähevad. Kii­rustava ja koondava juhtimise võimaldas ainult kirjasõna. Ka koolide kaudu poleks see olnud võimalik, kui poleks ilmunud tähtsaid uut suunda rajavaid õpperaamatuid; ka laulupeod ei oleks tulnud toime, kui poleks olnud noodiraamatuid jne.

Kui 1885. a. peale algas plaanikindel venestamissurve ja elu näitas vaimset lamestumist, mis järjest süvenes, siis oli jälle eriti ajalooline jutustus (Tasuja jt.), mis koondas ja küttis rahvus­likku vaimu ja võrsutas ägedamaid ja ulatuslikumaid püüdmusi, ning ajaleht, mis arendas igapäevast võitlust oleviku ja tuleviku tähistel. Luuletuste mõju on nende kõrval küll kitsam ja kii­remini kustuv, kuid ometi figureeris seegi võitlustegurina.

Muu seas olgu tähendatud, et ajalooline jutustus ei kasvanud küll välja ainult kodumaistest põhjustest; teda mõjustas aja­loolise jutustuse viljelus L.-Euroopas, kuid kodused põhjused olid siiski väga olulised nagu ajaloolised populaarteaduslikud teosed enne seda, ajalooliste küsimuste käsitlus kõnedes jne., ja mis väga tunnuslik – kogu Vene tsaaririigis pääses just samal ajal ajalooline jutustus aukohale osalt just sisepoliitilise taktika põhjustel (suruti kõrvale loodusteaduste, s. o. materialistlikkude õpetuste harrastus, isevalitsus vajas tendentslikus valgustuses ajalugu oma seljatoeks jne.).

Kõigele lisaks ei tohi unustada, et raamat oli kogu aja takis­tatud ja ei saanud teotseda täies amplituudis.  Läbi XIX sajandi ja kuni 1917. aastani sai raamat hoolitseda ainult rahva teatavate külgede eest: moraali, algelise hariduse ja tsaari-riikliku patriotismi eest. Võimatu oli vabam filosoo­filine mõte, võimatu ulatuslikuma hariduse arendus, eriti või­matu teaduslik tegevus ja lubamatu oli Eesti mõistele kesken­datud patriotism. Kuid kõlbluse ravimisega käsikäes saadi aren­dada ka neid külgi, mis tarvilikud tugevaks isiksuseks ning rah­vuslikuks võitluseks, ja algeline haridus laskis üksikuil eestlasil jõuda juba tõhusamate teadmiste ning kõrgema koolihariduse juurde ja need üksikud ei jätnud pärast võidetud küünlaid ainult oma toa nelja seina vahele. Arendades üldist patriotismi võidi mitte küll arendada rahvusliku poliitika ideid, kuid ometi võis sõnadegi vahelt mõtelda, et armastada tuleb ainult oma väikest kodumaad ja tema saatuse kasuks  oma saatus  müürikiviks  viia. Ja keegi ei saanud keelata kodukoha, isamaja armastust, ei saa­dud keelata õhkuvat looduslüürikat,   ei   saadud olematuks teha oma rahva meeldetuletamist.   Kõik see hõõgus küll peaaegu nä­gematu tulena tuha all, kuid ta ei kustunud ja muundudes ning arenedes lõi leekideks Vabadussõjas. Eesti raamat püsis iseseisva arengu tahte koldena.

Rida käesoleva koguteose autoreid (A. Annist, H. Paukson, A. Palm, O. Urgart, J. Tork, J. Sarv, J. Mägiste, R. Antik) näi­tavad lähemalt, missugust elulist osa täitis raamat XIX saj. kes­kelt alates ja kuidas ta edasi viis iseseisvuse tahet.

Olgu lisatud, et raamatu mõju jälgides peame arvestama näh­tust, et raamatu mõju kiiresti transformeerub ja areneb isikus otsekui tema oma mõte, tunne või püüdmus. Raamat on tihti algataja, ärataja, kuid ta ununeb. Seepärast võib teha järelduse, et raamatu mõju on suurem, kui seda lasevad tõestada olemasole­vad otsesed faktid.

Teiseks tuleb silmas pidada, et tähtis on see üldine seisund, millesse suudab raamat viia lugeja või lugejad. Kui näit. raamat äratab rahulolematust valitsevate oludega, siis sellel pinnal või­vad areneda mitmed isiklikud vaated ja püüdmused, ilma et raa­mat neid otse oleks puudutanud. Raamat võib olla stiimuliks, mida lugeja harilikult kohe unustab ja peab meeles ainult ennast, kuid stiimulit tuleb ometi üldises ahelikus väga tähtsaks elemen­diks pidada.

Kolmandaks ei tule unustada, et ka nõrk teos võib olla heaks ja suureks stiimuliks. Tasuja kirjanduslik väärtus on väike, kuid tähtsus paljude isikute ja kogu rahva juures väga suur.

     

5.

Kokkuvõttes on XIX saj. eesti raamat juba niivõrd komplit­seeritud, et lühidalt on raske ülevaadet anda kõigist tähtsamaist joontest. Tehtagu seepärast ainult mõningaid lisamärkeid eda­sistele erikäsitlustele, mis puudutavad õpperaamatuid (J. Tork), populaarteaduslikke raamatuid (J. Sarv) ja keeleteaduslikke teo­seid (J. Mägiste).

Eespool on väidetud, et vaimulik kirjandus domineeris kuni ärkamisajani. Pärast seda langes tema juhtiv osa, kuid vaimuliku kirjanduse arvuline hulk ei näita erilist langust. Usundi alalt ilmus trükiseid näit. 1845. a. 11, 1855. a. 13, 1865. a. 54, 1875. a. 17, 1885. a. 33, 1895. a. 69, 1905. a. 72, 1913. a. 54, 1915. a. 28. Üldiselt on usundiline kirjandus kogu aja arvuliselt küllalt tugev; ta ei näita aga pidevat kasvu vastavalt raamatuturu üldisele kasvule: kui 1845. ja 1855. a. oli usundi alalt umb. 50% trükitooteid, siis näit. 1895. a., millal usundile langes Vene riigis eriti suur rõhk ja eesti keeleski ilmus suhteliselt palju vaimulikku kirjandust, moo­dustab see ainult ligi 25% (69:241), 1915. a. aga langeb tema suh­teline hulk alla 10% (28:351). Vaimulikust kirjandusest oli saanud harilik tarberaamat, rahvusliku eneseteostuse kasvatami­sel ei saanud ta esineda aktiivse tegurina.

Ilukirjandus aga näitab üldjoontes elavat ja järjekindlat kasvu, kusjuures teatavat osa mängisid ka nn. laulikud, s. o. rah­vapärased luuletuste valimikud, nopitud mitmesugustest allikaist. Ilukirjandust ilmus 1845. a. 1, 1855. a. 5, 1865. a. 10, 1875. a. 37, 1885. a. 56, 1895. a. 67, 1905. a. 63, 1913. a. 164, 1915. a. 71 trükiteost. Ilukirjanduse tähtsuse tõus kvantitatiivselt on ainult nõrk kajastus selle raamatuliigi sisulisest tähtsusest. Ilukirjandus ei olnud tol ajal mitte sõnakunst, vaid haaras rahva kõiki tarbeid. Seepärast siis pole ime, kui ilukirjandus rahva teadvuses edas­pidi hakkas varjutama teisi raamatute liike, tõustes pjedestaalile ja püsides seal kuni viimaste aastateni, kuigi tema arvuline osa ei ole millalgi moodustanud väga valdavat protsenti raamatute kogutoodangust (enne iseseisvust kogusummas 19,5%, iseseis­vuse ajal aga ainult 14,8%).

XIX saj. teine pool annab juba ka maailmakirjanduse tõl­keid, mis ei jäänud küll püsivate väärtustena figureerima, sest tõlked polnud täielikud ning kvaliteedilt mitte meisterlikud ; kir­jakeel arenes ka kiiresti, nii et raamatud ruttu vananesid. Ometi kui sajandi viimasel veerandil registreerime tiitlite hulgas nii­suguseid nagu V. Hugo Notre-Dame kellalööja, A. PuÅ¡kini Pea­liku tütar, N. Gogoli Kasaka-hetman Taras Bulba, L. Tolstoi Sõda ja rahu, Milton’i Kadunud ja jälleleitud paradiis, Schilleri Röövlid ja E. Zola Vaenlase võimu all, kui samade aastate jook­sul leiame ka Defoe, Dostojevski, Jôkai, J. Verne’i, C. Doyle’i, Dickens’i ja Dumas’ nimesid ja arvestame ka ajalehe joonealu­seid, siis hakkab kerkima arvamus, et kui ei saadud tunda nende maailmakirjanduse teoste kunstilist kõrgust, siis ometi satuti ideoloogilisse kontakti, mis tolle aja arengu astmel oli üsna arves­tatav. XX saj. algus tõi juurde teoseid Cervantes’elt, Molière’ilt, Gorki’lt, Sienkiewicz’ilt, Gogol’ilt, Hauptmann’ilt, Lagerlöfilt, Tsehhov’ilt, Ibsen’ilt, Strindberg’ilt, Turgenev’ilt, Aho’lt, kordu­valt Jokai’lt, Tolstoilt, J. Verne’ilt, Zola’lt jt.

Eesti teaduslikele väljaandeile olid peaaegu kõik võimalu­sed suletud. Ometi arenes teaduslik tegevus eesti keele ja rahva­luule alal, kuigi aeglaselt. J. Hurda suursaavutused rahvaluule kogumise ja publitseerimise alal kujunesid rahvuslikuks uhku­seks, mis tõstsid enesetunnet ja kõvendasid rahvustunnet. M. J. Eiseni populariseerivad raamatud tegid rahvaluule varu massi­dele lähemalt teatavaks. Populaarteaduslik raamat on aga XIX sajandil etendanud üsna ulatuslikku osa, mõjustades rahva ter­vishoiulist olundit, põllumajanduslikku arengut (nagu näit. kartuli ja ristikheina propageerimine, millised taimed olid vare­mini tundmatud ja said pärast väga tähtsaks) jne.

On ka iseloomulik, et kui kümnendsüsteemi alusel ühiskon­nateaduste alla laseb end rubritseerida näit. 1845. a. 2, 1855. a. 0, 1865. a. 2 ja 1875. a. 2 trükiteost, on edaspidi sel alal neid märksa

   

3. H, Stahl’i Käsi- ja Koduraamatu I osa (1632) viimane lehekülg (näitab ühtlasi kahes keeles toomise laadi; suurus 1:1).

      

4. H. Stahl’i Käsi- ja Koduraamatu II osa (1637) tiitelleht. (Suurus 1:1.)

      
rohkem: 1885. a. 12, 1895. a. 27, 1905. a. 72, 1913. a. 135 ja 1915. a. 96 trükiteost. See on kokkukõlas ühiskondliku elu diferentsee­rumisega.

Erilise ilme XIX saj. raamatuturule annab kalendrite suur arvuline protsent ja asjaolu, et neis puudutati väga mitmesugu­seid praktilisi küsimusi, paraku küll tihti vähese kriitika ja vas­tutustundega. Et rääkida kalendri eritähendusest eesti vaimses elus, selleks peaks hoolega kaaluma tema häid ja halbu külgi ja registreerima kalendrite mõju üksikasju, mida seni pole tehtud. Et kalender käsitles palju tarvilikke küsimusi, et tiitlite arv moo­dustas suure protsendi, et kalender levis massiliselt pimeda-maisse kolkadessegi, selle põhjal ei julge veel väita kalendri suurt positiivset tähendust, sest tuleb karta, et kalender on põh­justanud ka maitsete ja vaadete lamestamist. Samuti on kindel, et on olnud häid ja kõrgeväärtuselisi kalendreid (nagu uuemal ajal Sirvilauad jne.), mis on kandnud kahtlemata head vilja. Igal juhul on kalender mänginud tähtsat osa rahva elus ja ta vääriks igati põhjalikku eriuurimust.

Ärkamisaeg andis eestlastele ka näitekirjanduse ja teatrielu (1870. a. paiku).

XIX saj. etendavad juba tähtsat osa ka noodiraamatud. Vare­mail sajandeil oli toodud üksikuid noodistatud näiteid eesti rah­vaviisidest (nii Fr. Menius’e Syntagma de oiigine Livonorum, 1632 (või 1635?) ja A. W. Hupel’i Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland II, 1777) ja on tarvitatud noote vaimu­likus kirjanduses; XIX saj. annab aga esimesed eestikeelsed noo­diraamatud. Eestikeelse noodikirjanduse esimesteks viljelejaiks olid saksa soost estofiilid, nagu A. Ohmann, J. A. Hagen, E. A. Hörschelmann, Fr. Hollmann jt., XIX saj. teisel poolel aga asu­vad selgi alal juhtivaile kohtadele eestlased, eesotsas J. V. Jann-seni ja C. R. Jakobsoniga. Siitpeale muutub noodiraamat aktiiv­seks rahvuskultuuriliseks teguriks. J. V. Jannseni noodiraama­tud ei pannud veel alust rahvuslikule vaimule, kuid tema üritused noodiraamatute alal leidsid vastukõla rahvas.   J. V. Jannseni Eesti laulik (120 lauluviisi) (1862) ilmus 3500 eks. ja teist, Kori laulja koddo ja kirrikus I, trükiti 1200 eks. Kuigi Jannseni lauluviisid ei suutnud levida samal arvul kui laulusõnad (Eesti laulik. 125 uut laulo ilmus a. 1862-1880 viies trükis kokku 2000 + 2000+2000 + 2000 + 3000=11 000 eks. ja lauluviisidel trükki ulatas XX sajandisse, ometi näitab see muusikakul­tuuri arvestatavat ekstensiivsust, eriti kui silmas pidada, et algu­ses oli levik üsna kiire. Sama tõendab teise tähtsama noodi­raamatu trükisuurus, nimelt M. Körber’i Laulud Sõrvemaalt I – 1864, II – 1866, mida trükiti a 2000 eks. Juba oli tarvidust ka eestikeelsete muusikaõpetuste järele (J. A. Hagen’i oma a. 1841 ja A. Erlemanni oma a. 1864; viimast trükiti 1000 eks¹⁵).

Kuid nagu mitmel teisel alal nii noodikirjanduseski sai ideo­loogiliseks teerajajaks C. R. Jakobson.Tema Vanemuine Kandle Healed I (1869) ja II (1871) juhatas kätte õige soone: tutvustas rahvale eesti rahvaviise ja komponiste ning need leid­sid laiemat vastukõla. Ka noodikirjanduses teostus rahvuslik ärkamine, mis võis juba pideva joonena areneda kaugemasse tu­levikku.   Veel suurema tähtsuse omandasid laulupidude noodi­raamatud 1869. a. alates, mis seoses masside koonda­mise ja esinemisega aitasid äratada ühistundeid ja ühisaateid. See kõik sulas kokku raamatute ül­dise missiooniga, millest äsja oli juttu. Rahvusliku vaimu ja aadete äratamise kõrval asusid noodiraamatud XIX saj. teisest poolest peale kandma juba laialdast muusikakultuuri, millel on eriline ulatuslik tähendus rahva üldises arengus, kuid mis ai­nult servapidi ühtib raamatute alaga.

Raamatutega ühisele võitlusrindele asusid ka esimesed eesti ajalehed J. V. J a n n s e n ‘i ja C. R. Jakobsoni toimetusel ning väljaandel (vt. lähemalt R. Antiku kirjutist).

     

6.

XIX saj. teise poole raamat oli eluvajaduste teenistuses väga suurel määral, see oli eluvajalik kirjandus, kus autorid olid aktiivseiks lülideks üldises võitluses. Raamatute ülesannet nähti selgesti ja arvati, et otstarve pühendab abinõu: polnud enese ega avalikkuse ees kohustust olla võimalikult kunstikõrgem, vaid rutati oma annust „viima isamaa altarile”, olgu see annus missugune tahes. Säärane käsitus tõi kaasa sisu­list ja vormilist kehvust, mis aegade jooksul tasus kurjasti kätte. Tolleaegse võitluse vaatekohalt tuleb aga nähtust pidada ulikuks. Jäi puudu ainult tarvilik arengulüli:   elavale võitlusele järgnev ajastu oleks pidanud arenema sisulise ja vormilise täienemise suunas. Olude sunnil seda aga ei sündinud.

Siinkohal on ehk sobiv märkida, et kui tihti käsitatakse eesti ilukirjanduse arengut Lääne-Euroopa ja Vene kirjanduse arengutee kajastusena, siis langetatakse rõhk vildakalt. Ärkamisaja eluvajalik kirjandus oli mitmeti mõjustatud ka muu Euroopa kirjandusvooludest, kuid olulisem ja määravam on see, et ta pidi umbes niisuguseks kujunema, lähtu­des ka ainultaja kodustest tingimustest. Kauge Muinas-Eesti austus ja erk kaasarääkimine oma ajastu ideoloogiais, sugulasrahvaste olemasolu teadvus, oleviku kindlusetus ja otsingute tarve alates põllupidamisest ja lõpetades ebamäärase rahvusaatega, tulevikulootused, vabamad väljendusvõimalused – need pidid ju tingima romantiliselt häälestatud kirjanduse. Kirjanduse lamedus ei olenenud mitte rutaka järeleelamise tah­test, vaid koduste olude kitsusest.

Ja edasi. Kui Vene tsaaririigi olud ja kohalik mõisnikkond tegid võitmatuid tõkestusi eestlaste majanduslikule, ühiskond­likule ja kultuurilisele arengule, siis ei saanud see hargneda avalikuks võitluseks, vaid passiivseks vastuseismi­seks, mille jooksul areng kängus. Ühes temaga ka raamat ei saanud uudset ja hoogsat pakkuda, vaid kängus samuti. Ole­masolev energia muutus latentseks: kiiresti sammutud arengutee polnud jäänud tulemusteta, oli tekkinud uut vaimset energiat, mis pidi jääma nüüd vaikivasse olekusse. On aga loomulik, et see otsis eneseavalduse teid.

Silm oli suuteline nägema rohkem kui alles paarkümmend aastat tagasi. Eks siis pidanud vaatlema elu ja seda võtma kriitika alla? See on samm realistlikule käsitusele ja on täiesti loomulik, et surveaegade lamedusest hakkas pead tõstma kir­janduslik realism, mille tekkimist soodustasid ka välismõjud.

Kirjanduslik realism ei saanud teostes käsitleda kõiki küsi­musi, kuid ta sõnad puudutasid valusaid kohti ja mõjusid mitte vaigistava rohuna, vaid nõelapistena paisesse. E. Petersoni naturalistliku sule kaudu paisete torkimine ja E. Vilde rea­listlik ajalooline romaan olid omamoodi võitlushüüuks. See ei nõuelnud enam evolutsiooni nagu ärkamisajal, vaid peaaegu re­volutsiooni. Et selletaoline võitlushüüd ei andnud peatseid tule­musi, olenes vastaste liiga suurest ülevõimust ja võitluse teh­nilise korraldamise võimatusest.

Kuid küsime puht teoreetiliselt edasi: kui mitte lausa tege­likule võitlusele see ei saanud viia, mille poole võis areng suunduda, arvestades olutingimusi? Üks võimalus: inimene pidi tõmbuma enesesse ja vastusurvena oludele pidi tas arenema sisu­kam ja tugevam isiksus, üle koduste kitsenduste pidi ihatama pääsu maailma laiadesse vaimuhoovustesse. On üsna ootuspä­rane, et ilukirjanduses tõstis pead uusromantism ja Noor-Eesti astus võitlusareenile, milline nähtus on enne iseseisvust XX saj. tähtsam sündmus eesti vaimuelus, raamatu arengus ning rahva elus ka üldse ja mille tähendust siin saab ainult riivamisi puudutada. Selle tulemist põhjustasid muidugi aja sündmused (1905. a.) ja isikute sattumine vahetusse kontakti L.-Euroopaga, kuid Noor-Eesti liikumisel pidi olema alust ka kodustes tingi­mustes.

On täiesti õigus alla kriipsutada välismõjude rohkust eesti raamatusse läbi XIX sajandi ja ka XX sajandil, kuid ühtlasi on põhjustatud vaatekoht, et eestlaste kodustest oludest kasvasid välja kirjanduselu juhtivamad jõud. Oli olemas eluline alus. See onmeie oma tee, mida oleme käinud; ta on küll mitmeti paralleelne teiste rahvaste kirjandusteedele, kuid selle peapõhjuseks on ühised arenguseadused. Üldse kunstlik istuta­mine kirjanduses ei taha kuidagi kanda vilja. Iseseisvusajal tehtud futurismi ja ekspressionismi kunstliku istutamise kat­sed ei saanud õiget tuult tiibade alla, kuigi välismõjud andsid tugevat hoogu.

Mis puutub Noor-Eestisse, siis tema mõningate paheliste külgede käsitlus ei kuulu käesoleva koguteose raamidesse, sest selleks puudub veel küllaldane ajalooline perspektiiv, ja vihjeid saab teha väga osalistel andmeil, kuid Noor-Eesti ajastu posi­tiivsed küljed on mitmeti juba selged ja need on niivõrd oluli­sed, et võib unustada puudused, kriipsutades alla voorusi.

Noor-eestlased esitasid julgeid nõudeid. Kriteerium ase­tati paljudel  aladel kõrgele, nagu võimaldas isiku   e n e seteostustahteline tung ja tutvumine eluavaldustega Lääne-Euroopas. Jäi haigutav tühemik lamedavõitu oleviku ja hoogsate nõuete vahele. See mõjus revolutsioneeriva, vähemalt suuresti ergutava vahendina. Seda tajusid eriti noored lugejad, kes ikka kas või kui uduselt püüdlevad kõrguste ja kauguste poole. See pidi andma tubli tõuke isiksuste arenguks. Alalhoidlikuma-vaatelise haritlaskonnaga   tekkiv  võitlus  tõi   pingsa seisundi vaimuellu ja oli viljakas. Praegu pole veel käepärast andmeid, kuidas   pärastisi   tegelasi   elektriseeris Noor-Eesti aegne raamat, kuid osalised ja juhulised tähelepanekud lasevad oletada, et see oli arvestatav ja kohati väga suur. See aitas val­mida isikuil, kellel oli saatuseks kaasa töötada Eesti iseseisvuse loomisel, kas siis rea- või juhtivama mehena. Noor-eestlaste vä­lised saavutised sõnakunsti alal (stiililine viimistlus ja isikupärasus) ja raamatu välimuse tõstmine endisega võrreldes ülla­tavalt kõrgele sundisid juba puhtväliselt aukartust tundma uue raamatu ja ta sisu vastu. Noor-eestlaste viiped muu Euroopa suunas avasid tundmatuid, kuid usutavaid laiu perspektiive. Seda järsku tõuget intensiivsemale vaimsele tegevusele ja uue maailmavaate otsimise tarbe kuulutust tundis kogu haritlaskond ja ka laiemad massid. Aimeldi jälle uut inimest ja uut aega. Võib-olla nii tihtigi aimeldi uut inimest ja uut aega omamoodi, kuid ometi oli Noor-Eesti liikumine siin viljastavaks stiimuliks.

Kui ärkamisaeg külvas iseseisva arengu tahte elujõulise seemne, siis eesti pärastine, eriti XX saj. esimese veerandi raa­mat arendas mõnda vajalist elementi iseseisva elu eeldustena: realistlikku elukäsitust, nõudluste julgust ja tarvet arenguvõimelise isiku järele. Seda ei teinud mitte ainult ilukirjandus, vaid ka ajakirjandus ja väga mitmesisuline brošüür. Majanduslikkude ja ühiskondlikkude probleemide käsitlus muutus XX saj. 1. veerandil märgatavalt intensiivsemaks, milleks erilise tõuke andsid 1905. a. sündmu­sed, ja mitte ei piirdutud ainult mõtetega, vaid mindi võima­luste piirides üle ka teostamisele, mis omakorda lõi reaalset alust edaspidistele avaramaile püüdmustele.

Eestlane oli küps iseseisvamaiks sammudeks: kirjasõna er­gutusel ja toetusel kogu aja oli kasvanud rahva majanduslik jõud ja ühiskondlik seisund. Vaimselt oli eestlases arenenud isetegevusele tunglevaid jõude, millel oli juba väga raske pü­sida latentsetena. Midagi võis, midagi isegi pidi sündima. 1918. aastal eestlane kuulutas enese iseseisvaks ja algas võitlust kahe põlise vaenlasega – sakslaste ja venelastega – ning võitis neid mõlemaid lahingus. Võidu tagas eestlases ürgselt küdev oma iseseisvat elu elamise tahe ja ürgne jõud, mis suutis üle­tada raskused; kuid väga tähtis tegur, mis sellest ürgsest elav-ainesest vormis uue inimese, oli raamat. Seepärast ilma liialduseta võib Vabadussõja üheks võitjaks nimetada raamatut, mida küll sõja-tallermaal on vähe nähtud. Veel tähtsam osa al­gas raamatul peale Vabadussõda: tema oli aidanud valmistada ette uue riigi mõtet ja uue riigi kodanikku, ja tema asus aktiiv­selt kaasa töötama uue riigi ehitamisel.

On. loomulik, et raamat ei figureerinud relvana lahingus. Ometi annab J. Roos käesolevas koguteoseski (vt. A. Palmi kirjutist) tunnistust juhust, mis ei tarvitsenud olla üksik: võit­luses langenud sõduri taskust leiti raamat, mis pidi teda nooru­ses ja nüüd sõjaajal ergutama võitluseks.

Ãœsna tüüpiline on aga järgmine näide. Vabadussõja au­väärsemaid kangelasi ja lahingujuhte kapten Anton Irv aren­das nooruses oma isamaalist tunnet just raamatutega nagu J. Jung’i Muinasaja teadus Eeslaste maalt, M. J. Eisen’i Lüvi-, Eesti- ja Kuramaa ajalugu, E. Peterson’i Rahvavalgustaja, Ka­levala, M. Jürisson’i Punased aastad jne., milledest saadud ela­mused noorpõlve harrastuste, ilukirjanduslikkude katsete jne. kaudu transformeerusid tahteks seista kodumaa eest igal ajal ja igal viisil. Ãœhenduses teiste, loomupäraste omadustega see oli abijõuks, mis kujundas kangelase.

Kui keegi võtaks vaevaks arhiivmaterjalide ja muu põhjal jälgida, kuivõrd raamat oli seotud Vabadussõjaga kui lahingutegur, siis see uurimus võiks päevavalgele tuua mõndagi. Otse­seks lahinguteguriks olemine on aga ainult väike murdosa sel­lest tähtsusest, mis raamatul on kõike kokku võttes.

Iseseisvuse saavutus on lõpupunkt eesti raamatu 383 a. kest­nud tõkestatud ja mitmeti piiratud arenguteele; eelaste eesti vaba raamatu arenguks oli läbi.

Selle eelastme viimased 17 aastat (1901-1917) tähistavad, nagu vihjatud, tähtsaid samme raamatu arengus ja raamatute edasiviivat mõju. Puhtkvantitatiivselt astub eesti raamat selle 17 aastaga pikema sammu kui kogu XIX sajandil: 1901.-1917. a. ilmus 4000 raamatut (538 296 lk.) ja 3548 brošüüri (69 796 lk.), kokku 7548 trükiteost (608 092 lk.).

Nagu alati raamatuturg nii pole muidugi kogu see hulk pu­has kuld, vaid enamik on ruttukaduv ja leidub ka lausa kahju­likku pahna. Muu seas tõi just XX saj. juurde pahnakirjanduse liigi, nimelt odava ja lameda ja ilma võõrusteta kriminaaljutu – salapolitseinikkude seiklused. Seiklusjutt nõudles eluõi­gust juba XIX sajandil (näit. Morando Morandiini, 1873, Rööv­lipealik Rinaldo Rinaldiini, 1876, C. Doyle’i Mõrtsukatöö Boscombe orus, 1895, Dumas Grahv Monte Kristo, 1899, rida teisi Doyle’i töid ja palju muud), kuid 1908. a. tõi Sherlock Holmes’i käpardlikkude seikluste uputuse odavais vihukestes ja temale seltsis Nathus Pinkerton. See oli osa lainest, mis ujutas üle kogu Vene tsaaririigi, sest 1905. a. ja 1906. a. järgnenud surveaastaile tulid a. 1907-1908 venelasi kollitama Sherlock Holmes, Nat Pinkerton jt. Need odavad ja räpased väljaanded kujune­sid eeskätt poiste lektüüriks, juhtides fantaasia ja seiklushimu tooreile ja viljatuile või isegi pahaviljalisile radadele. Julguse õhutamine jm. voorused ei suuda kuidagi õigustada seda räpast literatuuri.

Üldist kvantitatiivset tõusu silmates võib arvata, et 1918. a. paiku eestlane oli üsna hästi varustatud raamatutega, kuid tege­likult polnud see nii. Mitmed tähtsad raamatualad said esimesi samme astuda alles iseseisvusajal. Puhtakujuline raamatunälg ilmnes saksa okupatsiooni ajal 1918. a. See oli osalt põhjenda­tud küll okupatsiooniaja sunnitud vaikusest ja energia erakord­sest ülejäägist, kuid annab tunnistust ka sellest, et raamatuid oli väga puudulikult, nii et neid otse õhust ahmiti ja neelati kõik toitva leiva pähe.

Iseseisvus pidi ka raamatupõllul hakkama harima otsast peale ; kõik endine oli muutunud tõeliseks eilseks …

Eesti raamatu soovid olid täitunud iseseisvuse saabumisega suuremal määral, kui seda julgeti soovida. Uue elu sisu ei saa­dud varemal ajal näidata.   Uus ajastu vajas uut raamatut.

   

7.

Iseseisvusaja raamatu esimesed aastad olid lausa kevade: igalt alalt tuli uusi juurde, alates õpperaamatuist ja lõpetades vanade eesti autorite uutes trükkides päevavalgele toomisega.

On varajane rääkida midagi lähemat iseseisvusaegse raa­matu mõjust, kuid üldjoonedki on endisega võrreldes lausa raba­vad. 1918.-1934. a., s. o. 17 omariiklusaasta jooksul on ilmunud rohkem kui 383 a. jooksul enne seda, nimelt 9282 raamatut (1351 177 lk.) ja 7213 broš. (131 153 lk.), kokku 16495 trükiteost (1 482 330 lk.). 1535.-1917. a. aga ilmus 8371 rmt. (1 122 939 lk.) ja 6132 broš. (124 448 lk.), kokku 14503 trükiteost (1 247 387 lk.). Veel järsemat vahet näeme, kui vaadelda neid kahe ajastu raa­matuid sisuliselt. Kõigepealt toob iseseisvusaeg juurde uue võimsa haruna teadusliku raamatu, mis aasta-aastalt tugevneb ja hakkab ka avalikus teadvuses nõudlema auväärset kohta ilu­kirjanduse kõrval, mis pikka aega püsis võistlejata pjedestaalil. Raamatu lõpus vastav tabel näitab, kuidas iseseisvusajal kõik alad rühivad väljaarenemise poole ja kuidas just need alad, mis rahvuslikus arengus ja ühiskondlikus ning majanduslikus võit­luses on tähtsad, olid enne kängus ja nüüd teevad kiire hüppe üldise arenguga käsikäes.

Oleks liiga mõtlematu väita, et kvantiteedi proportsiooni­dega võrduks ka mõju ulatus ja sügavus. Kuid ometi ka iseseis­vusaegse kirjandustoodangu arvele peaks langema üsna tähtis osa Eesti iseseisvusaegse saatuse kujundamisel. Kas või ilukirjandustki vaadelda – on toimunud rida murranguid, olulisi suunavõtmisi, ja on märkida suuri saavutisi: see peaks ometi jälgi jätma. On aga varajane minna raamatute mõju määrat­lema, kui see tegevus on alles käärimisel.

Iseseisvusaegne raamat on palju paremas seisundis võrrel­des 383-aastase eelastme raamatuga. Üldiselt võttes: tal on kõik teed lahti, raamat võiks kõiki ülesandeid täita, mis temalt saab nõuda. Täit vaba arengut ju ei ole ega saagi olla, sest juba ma­janduslikud tingimused tõmbavad mõned väga kitsendavad pii­rid. Kui aga seltskond ja riik teadlikud on, kuivõrd saatuslikku osa mängib rahva suhtes raamat, siis peaks majanduslikest kit­sendavaist raskusist olulisemas osas üle saadama.

Eesti raamatu edaspidise arengusuuna selgitamiseks oleks tarvis mitte vaid üksikuil pead murda. Praegusel kohal pida­gem silmas ainult üht: raamatu mõju on pikaldane, aastaküm­nete pärast alles valmib vili; see vili on aga igal juhul rahva saatust määrav ja seepärast suurimat hoolt ja tähe­lepanu raamatule. Raamat, nagu öeldud, pole aktiivne jõud, ta laseb teha, mis temaga tehakse, kuid aegamööda pääseb ta mõjule, ja kui on temaga talitatud halvasti, tasub see end kurjasti kätte. Väikerahvale on raamat see jõud, mida ta oma tahte järgi saab tunduvalt kõvendada või nõrgendada: see on nõidusvahend rahva elus, mille juures peab manitsema – ole oma õnne sepp.

D. Palgi

Koguteosest Raamatu osa Eesti arengus, 1935