Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

17 Mar

Karl Eduard Sööt luuletajana

 

    

(Tagasivaade 70. a. käänakult)

Karl Eduard Sööt võib tagasi vaadata pikale töö- ja sisurikkale elule. See on otsekui kolmekordne lõng, mida Sööt on korrutanud kokku oma silmapaistvaiks elupäevadeks: ta on elanud oma isikliku elu ärimehena ning majaomanikuna, ta on oma lisatunnid annud selts­kondlikuks teenistuseks ja selle kõige juures tal on jätkunud aega sõbrustamaks muusaga, mille tulemuseks on arvurikas rida luuletiskogusid. Nende kogude paremik on koondet raamatusse Aastate kajastus, ilmunud aastal 1925.

Tema luuletajategevus ongi aluseks sellele kirjutisele.

Pole siin paik pikemalt peatuda K. E. Söödi eluloo juures. asjasthuvitetud leiavad selle üle pikemalt Aastate kajastuse eessõnast ning Biograafilise leksikoni IV köitest. Anname siin mõne põgusa pildi Söödi elust ja tegevusest.

Juunikuu 26. päeval 1915. aastal läkitab K. E. Sööt oma sõbra A. Saalile Bataaviasse kaheksaleheküljelise suures kaustas kirja. See huvitav kiri, milles kajastub peaaegu kogu tolleaegne hariduselu Ees­tis, pakub huvi ka Söödi enese eluloolisteks andmeteks. Sellest kir­jast loeme:

„Aastate jooksul on meie seltsielu võib-olla vast ebaloomuliselt arenenud, et avalikkudest tegelastest ikka puudus on. Ei ole siis ka ime, et need, „kes on pandud orjama”, vabastamata peavad edasi orjama. Minakene, näiteks, pean järgmistes kohalikkudes seltsides eestseisuse ja toimkondade liige olema:

1.   Eesti Kirjanduse Seltsi   eestseisuses   +  asemikkude   kogus + oskussõnade keeletoimkonnas + kirjastuse toimkonnas.

2.   Eesti   R.   Muuseumi   juhatuses,   vanayarakorjamise   toimk., ühes kirjatoimetaja, teises kom. juhataja.

3.    Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi ehituse toimk. ja pidutoimk.

4.   „ Vanemuise” eestseisuses, aiakontserdi toimk., ehitusetoimk.

5.    Põllumeeste Seltsi eestseisuses, näitusetoimkonnas.

6.   Punase Risti Eesti Komitee juhatuses, kingituste korjamise ja ärasaatmise tk.

7.   Vaeste hoolekandmise Ühisuse eestseisuses, ringkonna juha­tuses.

8.    Hädaabi komitee kesktoimkonnas ehk juhatuses, ringkonna juhatuses.

9.   Krediit-Ühisuse nõukogus.

10.    Kutsehariduse Seltsi eestseisuses.

11.   Majaomanikkude Seltsi revisjoni-komisjonis.

12.    Eesti Tulekinnituse Seltsi revisjoni-komisjonis.

13.   Liivimaa Hüpoteegi Seltsi asemikkude kogus.

14.   Tartu maksukogukonna voliniik, revisjoni kom., eelarve ko­misjoni laage.

15.   Eduerakonna kesktoimkonna liige.

Suuremas hulgas neis loetletud seltsides ja ühingutes on K. E. Sööt veel tänapäevgi tegevuses. Nõnda ta on olnud Põllumeeste Seltsis, „ Vanemuises” ja Eesti Kirjanduse Seltsis tegev algusest pääle.

Kui võtta arvesse, et juba tema äritegevus nõudis täit mehe jõudu, siis on imesteldiav, et K. E. Söödil on jätkunud aega ja püsivust nii suureks seltskondlikuks tööks. Väljavõte ülalmainitud kirjast aga tõendab meile, kui palju tasuta aega ja jõudu on investeeritud meie kultuurüritustesse. Kui seda kõike arvaks ümber rahale, siis näek­sime, et meie praegune kultuuriline tase ei ole sugugi nii odavasti kätte saadud.

Keset sellist rähklemist K. E. Sööt leiab aga aega pühendada end muusale. Need hetked jäävad küll aegajalt harvemaks, kuid siiski võib ta 1916. a, 2. VI. kirjutada G. Suitsule muuseas: „Kõige äri-päevaproosa ja kaelakoormatud välise töö ning tegevuse vahel olen ka aega saanud mõne salmikese paberile kirjutada. Mineva aasta lõpul ja käesoleva aasta hakatuse kuudel olen lastelaulude kirjutamise tujus (Lapsepõlve Kungla, 1916-23 a., ilmus 1923 Tallinna Kirjastus-Ühisuse väljaandel).

Liigne välistöö ei soodusta K. E. Söödi loomingut. Ta kannatab selle all. 24. X 1914. a. kirjutab ta Kr. Rauale Tallinna muuseas: „Te küsite, kuidas edeneb minu luule? .. Ah ja.. kuidas tema ede­neb. .. Lang’, lang ist es her… Uuel ajal uued meistrid, uued unis­tused, uued vormid…

Vahel on tunne: oh et ma vaba võiksin olla, vaba kõigest, kõi­gest… majast, võlast, rusuvatest kohustustest, murest ja hoolest.. . Kas tunnete Teie, elutark inimene, selleks teed juhatada?”

Aastal 1917 K. E. Sööt müübki oma enne maailmasõda ehitet majad ning saab vabaks. Aga konjunktuur ei ole luuletajale soodne. Vabadus ei anna veel rahulikke vanaduspäevi.

K. E. Söödi isa suri 83-aastasena. See asjaolu vihjab elujõuli­sele perekonnale. Jõudnud 70. aasta käänakule K. E. Sööt võib loota veel pikki elu- ja tööpäevi.

K. E. Sööt sündis 14. XII. 1862 (vana k. järele) Tartumaal Raadi v. Lohkva külas Tuki veskül veskirentniku pojana. Söötide perekond põlvneb Rõngu kihelk. Suure-Rõngu v. Söödi talust, mille järele pe­rekond ongi nime saanud. Söödi isa elas 44 aastat rentnikuna Kurvitsu talus Ilmatsalu v. Tartu-Maarja klk. Siin möödusid ka K E, Söödi nooruspäevad. Koolihariduse sai S. esmalt Tartu 1. õpetajate seminari algkoolis, siis kreiskoolis, mille  lõpetas  1881. a.     Hiljem täiendas oma haridust tundide võtmisega ja oli ka Tartu ülikooli filo­soofiateaduskonna vabakuulajaks. Elukutse alguses K. E. Sööt oli lühikest aega vallakirjutajaks Ilmatsalus, mis Oleviku toimetuse liige (1886-93. a,). Aa. 1895-1914 oli ta trükikoja omanik, raamatukaup­mees ja kirjastaja Tartus, 1919-1920 linnanõunik, 1920 Postimehe toimetuse liige, 1921-1923. a. sügiseni Postimehe vastutav toime­taja. K. E. Sööt on aastate jooksul teinud palju kaastööd ajalehte­dele ja ajakirjadele. Nendest olgu nimetet Meelejahutaja, Oma maa, Linda, Eesti Kirjandus, Looming, Teataja, Postimees, Olevik.

Eriraamatutena K. E. Söödil on ilmunud 8 luuletuskogu: Aasa õied I, II, (Tartu, 1890-1891), Rõõm ja mure (1894), Saatus (1899), Mälestused ja lootused (1903), Kodu (1921), Lapsepõlve Kungla (1923), Aastate kajastus (koguteos 1925) ja Vabadusrist, lugu uusi vanal viisil (1928). Pääle «nende K. E. Sööt on tõlkinud romaane ja jutustisi ning koostanud koos G. Suitsuga antoloogia Eesti luule (Tartu 1910. a.) ning üksinda Rahva laulu vara.

2

K. E. Söödi ilukirjandusliku produktsiooni rohkusele on kahtle­mata pidurdavat mõju avaldanud ta ärimehelik ning seltskondlik te­gevus, mis jättis väiga vähe aega loovaks tööks luule alal. Sööt ei ole elukutseline kirjanik, nagu sellist kirjanikku tol ajal pääle E. Vilde üldse ei tuntudki. Sööt on oma teosed kirjutanud asjaarmastajana äri- ning seltskondliku tegevuse vahel. Asjaarmastuslikul tegutse­misel kirjanduses on küll see hää omadus, et see päästab korduvusest ning venitavusest, kuid ei anna selle juures võimalusi süvenemiseks oma loomingusse, eriti vormi mõttes. Kui sellise asjaarmastuslikkuse juures tekivad uued luuletajad ja kirjanikud, kes pidevalt teot­sevad, siis on arusaadav, et kirjandusele antakse kiirem ja süvene­num arenemistempo, nagu seda juhtuski Noor-Eesti päevil. Meile ongi siis arusaadav K. E. Söödi kurtmine 1914. a., et „uuel ajal uued meistrid, uued unistused, uued vormid.”

Siin ei ole praegu põhjust peatuda selle juures, kuidas Söödi luule sajandi vahetusel jäi arvuliselt vähemaks, kuid vormiliselt muu­tus küpsemaks. Meid huvitab asjaolu, milline oli eesti luule ilming neil päevil, mil Sööt oli alles noormees ning tegi oma esimesi luulekatseid.

Ta oli 19-aastane noormees, kui ilmus M. J. Eiseni poolt koostet Eesti luuletused (1881. a.), milles leidub 140 tolle ajani paremaks peetud luuletist. Võib öelda, et Eesti luuletustesse on koondet Kreutzwaldist alates kõik luuleparemik, mis tolle ajani oli loodud ning tunnustamist leidnud. Kahtlemata ei ole Eesti luuletuste valikumäärajaks ainult Eisen üksi olnud. Antoloogia koostamise ajal elasid Botaanikaaia tänaval maja nr. 30 koos Eisen, Bergmann, Ederberg ja Mohrfeldit. Selle n. n. „burgi” sõpruskonna maitse oligi an­toloogia lõplikuks määrajaks.

Tolle aja generatsiooni juhtivad mehed ja luuletajad olid siis järgmistes aastates: C. R. Jakobson (Linnutaja) – 40 a., Fr. Kuhl-bars – 40, Koidula – 38, M. Veske – 38, A. Reinvald 34, A. Grenzstein (Piirikivi) – 32, K. A. Hermann – 30, J. Kunder – 29, M. Lipp – 29, P. Jakobson – 27, J. Bergmann – 25, M. J. Eisen – 24. „Noorurite” hulka kuulusid: Jakob Liiv – 22 a., J. Tamm – 20, A. Jürgenstein – 20, K. E. Sööt – 19, Juhan Liiv – 17, A. Haava – 17, G. Luiga – 15, M. Kampmann – 14. Õieti kuulusid ka Bergmann ja Eisen noorema generatsiooni hulka, kuid nende hari­duslik seisukord ning oleskelu ülikoolis andis neile teadlikuma suh­tumise kirjandusse, eriti luulesse, nõnda et nemad tõusid antoloo­gia koostajaiks, mille Eesti Kirjameeste Selts „vennaliselt” omistas Suomalaisen Kirjällisuuden Seuraue tema 50-aastaseks juubelipäe­vaks 30. juulil 1881.

Selles pseudoeestilises luule antoloogias leiduvad juba kõik läinud sajandi domineerivad isamaalaulud, sajandi lõpp ei ole sellele temaa­tiliselt ega ka vormiliselt midagi juure lisanud. Siin on Koidulat, eriti ohtrasti Grenzsteim-Piirikivi, Hermanni, Bergmanni, Eiseni ja Lipu luuletisi, vähemal arvul Veske ja Kunderi omi. Ei puudu ka vana Jannsen. Eriti võisid Suomalaisen Kirjällisuuden Seura mehed muiata antoloogia lõppu paigutet keisrilaulude üle, mida Ederberg, Bergmann ja Piirikivi Aleksander II-le ja III-le olid sepitse­nud. Kas ei olnud see pühendet antoloogias koguni taktitus soom­laste vastu hõisata nii vahva rinnaga vene keisrile? Ederbergi ning Mohrfeldti laulude leidmise võimalus sellest antoloogiast on küll koostaja sõpruse teene.

Selline oli Eesti Parnass, kui K. E. Sööt noormehe hardumusega kuulatas oma rahva esikanneldajaid, et ka oma kannelt häälestada laulmiseks.

Aja päämotiivid lüürikas olid juba lausutud. Isamaaliku ülis­tuse ning truuduse tõotus oli Kunderi käes tõusnud juba maitsetu liialdamiseni, näit. luuletises „Munamäe otsas”, kus hüütakse:

Kui siit pilve piirilt alla vaatan

Üle õitsva Eestimaa,

Rõõmulaulu  siis maailma  saadan,

Hüüan pikse häälega: Siin on ilus elada!

 

Taeva äärel mürab mere lagi,

Viskab vahtu pilve poor,

Läbi luha hoovab hõbejõgi,

Laulab laine koorilaul: Siin  on  ilus   elada! 

jne.

Kui Koidula poeetilises sõnavaras leidub mõningaid uusi hellitusnime­sid kodumaale ja kui tema tundmused sagedasti elustavad ja murra­vad lausestiku individuaalsemaks, siis järelelaulikud harrastavad puht ajuspekulatsiooni isamaa-ainestikuga. Seepärast ongi raske vahet teha, miks näiteks Eiseni või ka Bergmanni laulud paremad on Ederbergi või Mohrfeldti omadest.

Imesteldav on ühtlasi ka see asjaolu, et Koidulast sai esimene isamaast pettumuse lüürika väljendaja (näit. „Nad taovad su tüve sisse talva”)- Arusaadav kõige selle juures on aga ärkamisaja noo­rema luuletajate generatsiooni seisukoht. Rahva eneseleidmine ning majanduslik jõukus kasvas ikka edasi, eesti kodanlus moodustus, rõõmusteti ning kurdeti iga pisemagi edu- ja kidusammu juures.   Kirjanduslik pääteem – isamaalsus – oli antud, teist valdavat teemi ei olnud. Luuletajatel tuli kainel ajal korrata sedasama, mida lausu­tud esimesel eneseleidmise hetkel. Päälegi hakkas eestlase eestlus tunduma iseenesest mõistetavaks. Üldteem ise oli siiski nõnda valdav, et isegi noor-eestlased sellest muidu mööda ei saanud, kui et postuleerisid: „olgem eestlased, kuid saagem ka eurooplasteks”. Postu­laadi teine pool tegigi nooreestilise liikumise. Iseenesest mõisteta­vat eestlust ei ole käesoleval hetkelgi veel mitte, ikka näib eestla­seks olemine veel probleemina, sest egas muidu ei tekiks meie päevil niipalju isamaalikke ühinguid: natsioon on alles kujunemas.

Kuid läheme tagasi selle perioodi alguse juure. Kui Koidula oma tõlkeluules andis poolele sajandile teemi, siis see kirjandusli­kult esines küll nõrgas vormis. Hiljem küll isamaalise lüürika vorm paraneb, kuid esimene värskus puudub.

Millise aluse võis anda noorele luuletajale sõnastus nagu see, mille leiame näit. Koidula „Soome silla” esimesest laulust Eesti luuletustes?

Laia nägin unes oja,                            Nägin tema sambad sirges

Pikast sillast ohjendud;                 Pilve põue ligidal,

Nägin uhke kaljukoja                           Jalul viljavihke virges

Sugupinnal põhjendud.                   veeti pale higinal.

Koidula luuletaja suggestioon, mis praegugi veel kestab, oli tol ajal võrdlematult suurem. Kahtlemata käändusid kõigi noorte lau­likute pääd Koidula poole. Ajajärgu arvustuslik autoriteet, J. Kun­der, kirjutab oma Eesti kirjanduses, koolile ja kodule (ilm. 1890, eessõna kirjut. 1886, Koidula surma aastal) : „Koidula laulud on meie südames ikka niisuguse tundmuse äratanud, nagu ärkaks meie unest ning väljas on kevadine päev; teeme ukse lahti: lille lõhn ja linnu laul ning – vannikut kandes seisab luuletaja väljas” „Tema (s. o. Koidula) „Miks sa nutad lillekene” ja „Meil aia ääres tänavas” on üliilusad rahva mõttelised laulud. „Meil aia” jne. ongi peaaegu rahva lauluks saanud. Seda laulu võime meie, ilma suurt kiitust tõstmata või oma laulusi üle määra pukitamast, kõige paremate sekka arvata, mis üle pea kultuura rahvaste kurbtundelistes (sentimental-lyrisch) lauludes on loodud.” Koidula luuletehnika kohta kirjutab Kunder: „Kus tal riim on, seal on ta enamiste hea ja kus teda taheti kõrvali­seks asjaks pidada, seal on hea laulu sisu läbi tema puudumist nä­gematuks teha katsutud. Koidula ei ole riimi ori. Hea meelega näek­sime meie ka mõne muu lauliku juures selle järele aimamist.” Üldi­selt nõuab aga Kunder kirjutades rahvalaulust: „Meie luuletused piavad oma vormi poolest Eesti vana rahvalaulu põhjal seisma. Seda põhja üle pea ja kaela maha jätta, oleks meie luuletuse paradiisis üks patulangemine, mis surma oma tagajärjeks tooks.” Raske on tagant järele seletada, kuidas Koidula südametunnistus võis võtta vastu sellist ülistavat kiitust oma tõlgetele, jättes ütlemata, et need on tõlked. Kurb aga on see rahvuslik enesepettus, mille abil end üles upiteti „kultuura rahvaste kurbtundeliste” laulude võidu-pärja järele.

Kunderi päänõue, et tuleb jääda rahvalaulu vormi juure, tõi meite kirjandusse aegade jooksul sellise „lõbususte lõksutuse” laine, et sa­jandi käänakul päris südame pahaks teeb.

Kõige selle juures oli eesti rahvas end „luuletaja rahvaks” üles vaimustanud, nagu seda kinnitab A. Pert „Võidupidul auuhinnaga kroonitud kirjatöös” (Lendleht meie luulekirjanduse parandamiseks 1890. a.). Olgu küll, et sellel „luuletaja rahval” sõna Fabel (Sujet, Stoff) puudus, ning et A. Pert selle tähendamiseks sõna sündmustik ette paneb. Sündmustikult nõuab Pert, et see oleks 1) hästi üle­üldine, 2) põnev, 3) liigutav, 4) imelik, s. o., et ta nii kokku on seatud, et ü l e l o o m u l i s i  a s j u  e t t e  pea b  tulema.

Üldiselt aga nõuab A. Pert luulelt hääd riimi ning juhatab Piiri­kivi juure õppima, „kuidas riimivaesest Eesti keelest riimirikas hari­tud keel on tehtud”. Piirikivi mõttesalme teab Pert selle juures „kõige paremate hulka arvata, mis kuskil ilmanurgas keegi üksik ini­mene loonud on.”

Kirjanduslikkude tõekspidamiste järele tol ajal ja ka tükk aega hiljem rühmitusi ei tekkinud. Rühmitused olid poliitilised-isikulised. Koidula Kroonlinnast saadetud värssidest ilmus osa Olevikus. K. E. Söödi mälestiste järele ei ole Eestis iialgi hiljem olnud sar­nast vastaste vihkamist, vastase „mittevarjugi-kannatamist” kui „baltlaste” ning „tuisulaste” vahel.

Kui sellele lisame, et tol ajal honorari küsimusest luuletiste juu­res üldse juttugi ei võinud olla, siis on meil olemas lühikene visand sellest, milline oli aeg, kui K. E. Sööt ja tema järglased valmisid luu­letajateks. Et see aeg ei eeskujudega ega teoreetiliselt ei annud pü­sivat põhja, on selge. See ajajärk, kui õieti mõelda, polnud tõepoo­lest mingite luuletajate, vaid laulikute ajajärk, sest skitseeriti teksti laulmise jaoks. Enamik luuletisi on just viiside kaudu saanud popu­laarseks. Viis aga katab nagu varjava mantliga teksti labasuse ja puudulikkuse. Siis oli laulupidude ajajärk ja võidupidude palavik. Kirjanduslikud võidupeod Treffneriga eesotsas võtsid aga juba koo­milise varjundi, nõnda et V. Reiman nende vastu käredalt välja as­tus. Tõsist kirjanduslikku arengut võidupeod ei ole mõjutanud. Areng jätkus väljaspool võidupidusid.

3

K. E. Söödi luuletaja-areng on olnud pikaldane. Esimesi luuletisi on salm Eesti Postimehes 1881 ning „ Tõeks läinud soov” 1883. aastal Olevikus. M. J. Eiseni koostet kogus Uued Eesti luuletused ilmus Söödil juba kaks luuletist „Mu vaade on tume ja vanadusläige” ning „Neiukene särasilma”. Selles kogus K. E. Sööt oli juba vastu võetud luuletajate hulka. Esimese koguni Sööt jõudis 1890. a. Kohe järgneval aastal ilmus teine köide. Luuletiskogude päälkirjad on tagasihoidlikult võetud: Aasa õied I ja II.    Esimene neist sisaldab 64 leheküljel 65 luuletist. Need luuletised on algelised nii sisult kui vormilt. Üldteemiliselt S. käib Eesti luuletuste jälgedes, eriti mis puutub isamaa motiivistikku. Ka loodusele lähenemise tee on Söödil endine. Tähelepanu väärivad lepitusmotiivid, kuid sõnastus jääb ka siin üldfraasiliseks, näit. „Vaenulistes vendades”:

Vennakesed, Eesti ema pojad        

Andkem käed teine teisele,             

Ehitagem ühenduse kojad               

Seadkem rahulipud ülesse.        

       

Ei see läe, kui veli vihkab venda,

Vaenu mõõga tõmbab tupesta:

Siis ta hävitab ju iseenda

Sunnib sugulase surema jne.

Eeltoodud näite järele on raske S. luulet eraldada teiste luule­tajate samalaadilisist värssidest. Üldiselt paistab silma rahvalaululine lodev käik, nagu „sunnib sugulase surema”, mis on põhjustet ainult alliteratsiooniga. Samuti rahvalaululised arhailised vormid „tupesta” on tarvitet mugavuse pärast, et saada riimi „surema” pääle.

Huvitavamad aga on juba Söödi armulaulud. Nendes tundub kohe Veske mõjutust rahvaliku väljenduse ning rahvaliku huumori suunas. Sellistest lauludest ja laadist olgu siin toodud luuletis „Nõel”, mis on tüübiline luuletaja edaspidisteski seda laadi lauludes.

Neiukene särasilma,                       

Neiu lahke naerukas                        

Pistis mulle õie rinda,                    

Nõelaga ta kinnitas.                

        

Nõel ei olnud poolest tollist

Näha pikem sugugi,

Kuid ma tunnen, ots on puutund

Südamesse ometi.

 

Õieke nüüd närtsind ära,

Nõel, see kadund kuue seest,

Aga haav ei kao ära,

Valus haav mu südamest.

Märkimisväärt on see asjaolu, et Veske sedalaadi žaanris ilmub luuletisse faabula. See on vallatav-humoorikas ning näib eesti luules tagasi ulatuvat Heine mõjuni. See faabula on teatav märk, mis luu­letaja kasutab puhttundmuste peitmiseks.

Suurem hulk luuletisi on sellise faabulaga varustet, näit. „Male-mäng”, „Matus” jne. Sageli aga S. luule muutub jutustavaks, näit. „Endised vaimud” jne.

Juba esimeses kogus on tunda, et S. on maalaps. Luuletaja tähele­panekud elust ja loodusest on võetud külast. Aga juba esimesest kogust ilmneb S. omapärane luuletaja-kallak reaalelu üksik- ning pisi­asjadele, millist suunda praegusel ajal armastetakse nimetada elulähe­duseks. Selles omapärases eluläheduses S. luuletaja-süda pöördub Sotsiaalselt nõrgema kaitseks. Tähendusrikas luuletis selles suunas on „Lapsel paljad jalad”, mille siin näitena toome. Hiljem näeme, milliseks kunstiteoseks see motiiv kujuneb aja jooksul, kas või selli­ses värsis kui „Näojume pimedas kahvatab” (1910).

Lapsel paljad jalad,                          Tema teab, et isa

Jookseb lume  sees;                         Vaene saunamees.

Ei ta külmast hooli,

Kui ka silmad vees.                        Aimab, et ta kaua

                                                          Peab käima nii,

Lapsel paljad jalad,                        Kuni ise saapad

Jookseb lume sees –                      Teenib’viimati.

Tema jookseb, mängib,                 Sest ta teab, et isa

Nii et lumi ikeeb –                          Vaene  saunamees,

Ei ta küsi isalt,                               Kesse leiba teenib

Kunas saapad teeb.                       Palehigi sees.

Kannatava inimese sidumine loodusega on tiks Söödi luulevõtetest (näit. „Kuule”). Sellest seosest Sööt on ise täiesti teadlik, sest ta paneb Aastate Kajastuses ühe tsükli päälkirjaks „Inimene ja loodus”.

Aasa õhe teine anne (1891) ei too motiivistikku uut juure. Tea­tud rahvapärasus, konkreetsus ja vähenõudlikkus iseloomustab ka seda kogu. Temaatiliselt see on kitsas, sisaldades elujuhtudele põhjendet armulaule, mis ehituslikult on rajatud teesile ning antiteesile, ning mida kannab sagedasti humoorikas pisifaabula. Mõned neist «on kirjutet otsekui muusikatekstiks ja ongi leidnud komponisti (nagu näit. „Varas” Tobiase).

Vähenõudlikud laulud vähenõudlikus kuues. Miks see nõnda on, selgub eelmisest päätükist, sõltub eeskujude puudusest ning kriitika poolt asetet nõudmisist.

Värsimõõduks on enamikus neljajalgne trohheus, mis paarib kolmejalgsega. Riim on ühesilbiline, enamasti käändelõpuline, s. o. kõrvalrõhuline. Kui mõni S. luuletis tollest ajajärgust kirjutada proosaritta, siis me peaaegu ei märkagi riimikavatsust, näit. „Unustatud”:

Kord kase koore sisse mu nime lõiksid sa ja ütlesid: „Sind tahan ma meeles pidada!” Nüüd hädalt aasta mööda, kui rääkisid sa nii, – mu nimi kinni kasvand ju viimse kriipsuni. Ta kase koorest kadund, sul kadund südamest: sa räägid uuest nimest ja teisest tõotusest.

1894 ilmub oma aja kohta luksuslik väljaanne: Söödi kolmas luuletiskogu Rõõm ja mure, mille illustreerinud T. Grenzstein. Juba formaadilt ületab see teised selleaegsed kogud. T. Grenzsteini illust­ratsioonid, pildid ja vinjetid, näitavad oma aja kohta meistri kätt ning tuletavad elavasti meele tolle aja illustratsioone teiste rahvaste juures.

Rõõmu ja mure ilmudes Sööt oli 32-aastane, täies mehe eas. Sel­lest kogust pääle Sööt tõuseb oma aja meistrite hulka. Ta on oma žaanris küpseks saanud, üldfraasid muutuvad individuaalseks näge­museks ja väljenduseks. Ei või küll öelda, et elamuste ring ning luuletiste teemid oleksid palju muutunud, kuid tundub otsekohe, et luuletaja on teadlikuks saanud oma võimetes. Märgatav on vormili­negi vahe, mis seisab selles, et neljajalgse trohheilise värsi asemele astub sagedasti viiejalgne trohheiline värss, leidub ka juba jambilist ning daktülilist värssi. Programmilist isamaaluulet Sööt selles kogus ei anna, küll aga koduluulet, intiimset maastiku ja looduse luulet ning inimest looduses. Lehitsedes seda kogu, peatume kohe luuletisel nagu „Pääle halla öö”, mis tundub võttelt uuena tolleaegses lüürikas, eriti võrdlustes ning teatavas esteetilises meeles. Selle luu-letise subjektiivsus võrrelduna teiste S. luuletistega on suggereeriv:

Puude okstelt sajab nagu siidi,       

Pudeneb kui kulda lendavat…       

Paljud raod nagu kuivad käed       

Üles  taeva poole  sirutud.                

  

Puude oksad, mis veel alles eile

Raskel   lehekoonnal  paindusid,

Pääle hallaöö ja maru tuule

Kuulutavad: Siin on surmatöö!

Oh kui palju kallist vara viidud

 

Minu rinnast ka ju noores-eas!

Oh, kuis sõtkunud nad jalge alla

Ausat tunnet, tunnet palavat!

Nagu näha, S. on käinud Kunderi õpetuse järele: riimi puudu­mist tuleb asendada sisu tugevusega. Sellest on kahju: hääd riimid oleksid sellele võrdlusile ehitet luuletisele annud täielise kõla ja raskuse. Endises laadis kirjutet värsside kõrval (paremaid: „Minu valul on mustad silmad”, „,Haiged silmad”, „Möldri Mikk”, „Kuub” jne.) satume jälle sellistele luuletistele nagu „Must lind”, mis avavad Söödi loomingus täiesti uued väljavaated. Laiendet võrdlusest selles luuletises on tõustud sümboolini. „Must lind” on kahtlemata meie esimesi sümbolistlikke luuletisi. Ei ole võimalik kontrollida siin neid aja tõmbtuuli, mis võisid mõjustada S. selliseks luuletiseks. Üldiselt aga on teada, et selle kirjutamise ajal sümbolism võttis igal pool maad. Seda laadi luuletised tunduksid võõrkehadena rahvalis-naljatlevate luuletiste keskel, kui mitte Söödi meelelaad teistest luuletistest pidet ei annaks. Nõnda tõuseb luuletises „Kukeristi pere­mees” vana peremehe kuju sümboolseks põldurite kaitsevaimuks, kes jagab kastet, soojust neile, kes teda austanud; halvaksejatele aga saa­dab külkna ja hävitavat hallaööd. „Kukeristi peremees” on paremaid Söödi jutustavas luules.

Rõõm ja mure kogu tippsaavutiseks jääb ikkagi „Must lind”. Siin võiks-öelda Sööt ületab eneselegi teadmata individuaalsed piirid ning saab paremas mõttes rahvuslikuks luuletajaks, ilma et tal üldse tuleks kõnelda isamaast, keelest või meelest. Musta linnu, 700-a. orjapõlve sünge ning kurjaennustava varju lehvimist pääde kohal tunneme nüüdki veel. Mõned koguni kuulatavad seda, masohhistliku magususega end alaväärtustades. Õnnetuste alateadlik aimlemine ja kartus lausa selge päeva ajal – see on tõuhügieeniline pahe.

Ometi see on meil veres, – võib-olla maitseme S. „Musta lindu” praegugi veel sellepärast.    Siin ta on:

Kui sa teravasti tasa kuulad,           

Kuuled õhus nagu kahinat,              

Kuuled üleval mu pää kohal             

Nagu linnu tiiva sahinat.           

          

Tema keerles juba siis mu ümber,

Kui ma mängisin veel vainu pääl;

Juba lapselises unenäos

Kohutas ta salaline hääl. –

 

Kui sa õhtu-aal, kui eha kustub,        

Istud vagusalt pool-unes veel,          

Siis näed laiatavadega musta lindu    

Nagu varju keerlevat mu eel.            

 

Oh kui kurb, kui õnnetu ma olen,

Kuidas elusaatus rõhub mind! …

Kuula, üleval mu pää kohal

Keerleb mustatuvuline lind . ..

Kui luuletaja on kõige lähem enesele, siis ta on lähedane ka oma tõule. Nõnda võib luuletaja olla tõulisem ja rahvuslikum kui ükski programmi-isamaalane.

Viie aasta pärast järgnev luuletiskogu „Saatus” (1899) toob Söödi luuletistesse juure kaks uut teemi. Esimene teem on isiku-elamuslik ning on pühendet ema mälestusele: siin avastub luuletaja õrn ja tänumeelne poja armastus. Kuigi selles tsüklis ei leidu tippluuletist, siiski täidavad need leheküljed südant sooja hardumusega.

Teine uus teem on pühendet isamaale. Sellele teenrile rajatud luuletistes autor asub isamaa kaitsja seisundisse, teiselt poolt aga toimib süüdistajana nende vastu, kes lausuvad, et eesti rahvas ei ole elujõuline ning peab seepärast kaduma. 1895 kirjutab Sööt luuletise, mis algab nõnda:

Ja nad püüdsid seletada pikas kirjas:    

Sõnakõla olla isamaa;                              

Rahvas olla juhmi mõttekuju,                

Meie ajasse ei sündida.      

                    

Ja nad laulsid, Eesti rahvas, sulle:

Mene,   tekel…  hirvitusega.

Sulle, keda seitsesada aastat

Püüdsid ilmaaegu surmata.

Luuletise lõpus võideldakse sarkasmiga isamaalikkude surnu­matjate vastu:

Palun, värdjad, palun,  surnumatjad,

Surnumatjad narrikuuessa,

Ärge riisuge mult viimast lootust,

Lootust, mille pärast elan ma.

Selle luuletisega algavad Söödi rahvuspoliitilised laulud. On kerge taibata, et ta nendes võitleb Grenzsteini-Kõrvi venestamise ning ümberrahvustamise ideoloogiaga. Selliseid luuletisi tuleb pidada ajalauludeks, paremas mõttes. Rahvuslik küsimus, rahvuslik mure saab luuletaja juures isikliku „olla või mitte olla” küsimuseks. Kui rahvas kaob, kaob ka luuletaja, kes on seotud keele ja meelega selle rahvuse külge. Täiesti alateadvuse kõnekusega on S. sõnastanud luuletise „Asjatu katse”, luuletiskogus Mälestused ja lootused, kus ta kirjutab:

Sadatuhat pidemega                            

Sinu küljes, isamaa,                            

Hoian Jrinni nagu takjas                      

Elamisesooviga.               

                  

Tahaks hoolimata sellest

Aga siiski vaenlane

Pahal püüdel karmi käega

Lahutada vägise –

 

Siis tal lehed katkeks kätte,

Kuna juured mulda jääks,

Kus nad uue elujõuga

Jälle võsunema laeks.

Luuletiskogu Saatus ei paku tippsaavutisi S. luules. Humoori­kad rahvalikud luuletised jätkuvad. Need ‘ käivad enamikus juhu-laulude hulka, ning nendest on terve rida meile tuttavaks saanud Läte ja teiste viiside kaudu. Siin leidub väga iseloomustav luuletis, milles Sööt avab meile oma luuletaja-credo. Ta on teadlik oma liht­satest lauludest ja ta karakteriseerib oma loomingut paremini kui keegi teine. Toome siin selle luuletise, päälkirjatet „Lein”, mis kuu­lub paremate hulka S. toodangus :

Karjapilliks  kõige   kõlbulisem          

Silekooreline  remmelgas,                  

Aga mina võtsin selle tarvis            

Leinalepa helkjas pisaras.       

            

Sest ta kevadine sõber ööbik

Soovis seda soojalt minule, –

Kuid ta ise nuttis sajas valus,

Kui mu nuga lõikas lepasse.

 

Sellest ajast lein mu hingevara,

Ohkamine mulle  omane  –

Ja ma ohkan leinalisest rinnast

Oma valuleegid laulusse.             

Kui meie sellest luuletisest maha arvame luuletajate üldise oma­duse sõbrutseda leina ja valuga, jääb ometi püsima antitees silekoore-lisest remmelgast ja leinalepast. Jälle alateadlik vähenõudlikkus, sest rahval, keda suigutetakse surmale, ei sünni fanfaare puhuda. See vähemväärtuse allalitsuv tõuline kompleks tuleb alati ilmsiks, kui S. puutub rahvuspoliitilistesse teemidesse. Üldinimlikke aineid käsitelles Sööt võib olla korraga mitmekordne miljonär, nagu ta seda kirjutab luuletisies „Miljonär”.      

Mälestused ja lootused liitub temaatiliselt eelkäiva koguga, eriti just rahvuspoliitilistes ajalauludes, sest need domineerivad ning kulmivad selles kogus. Rahvuspoliitiliste ning programmiliste aja­laulude nõrkus seisab üldiselt selles, et nad kipuvad muutuma riimit juhtkirjadeks. Asjast,, mida proosas saab selgesti ära ütelda, ei ole mõtet luuletada. Luuletis saab eluõiguse alles siis, kui mõttelisele sisule suudetakse lisada juure loogiliselt tabamatu elamuslik, emot­sionaalne värving või kõla.

Juhtkirjastumise hädaoht varitseb tugevasti ka Söödi rahvuspoliitilisis luuletisis: mitte alati ei suuda ta vältida seda hädaohtu, isiku-pärastada, elamusliku soojusega läbistada aja loosungid. Sööt jätab juhtimise ja eelkäimise sallivalt teiste hooleks, aga lisab mõttestet järelekäimisele siiski sageli juure oma kannatava või lootva südame.

Lauliku südames asuvad kaks vastast, kahtlus ja lootus, nagu loeme seda luuletisest „Kaks vastast”. Need tunduvad käivat kõige päält rahvuspoliitiliste motiivide kohta, sest autor paigutab selle luuletise rahvuspoliitiliste laulude tsüklisse „Siis kui lehed langesivad”. Oma heitluse tagajärjed on luuletaja väljendanud õige suggestiivselt:

Ja kui eluõhtu viivul               Siis on lootus – vast ka kahtlus –

Süda langeb ühele,                 Võidusaagist  verine.

Kummatagi ei räägi selline lahendus tugevast vitaliteedist ega ole ka omane vaimustama vastupanuks ega rünnuks, ükstapuha millisel alal.

Luuletiskogu algab mälestistega. Need ei ole ainult kurvad, „siis kui lehed langesivad”, vaid neist hoovab ka rõõm, nagu esimesest luuletisest „Mälestus”, olgu lapsepõlvest, rahva noorusest, ennemuistseist jutest ja regivärssidest.

Ajalaulud algavad selles kogus „Ära kadunud poja” nimelise luuletisega, milles käsitellakse meiegi päevi aktuaalset teemi „Koidula ehk isamaa tütardest ja poegadest”: ärakadunud poeg „tõttas ülbelt kaugele”, kus leidis au, rikkust ja kuulsustki, kuid ei leidnud tõsist õnne ja rahu. Kaugel elades unustas kadunud poeg oma kodupinna ja „Eesti ema rinna” ning siis „Viimati, / Kui pea hilja ju, / Ta tuli koju tagasi – / Nii väsind, jõuetu. / Ta jättis sinna oma jõu/ ja südi mehetöö… / Ja kodumaale?.. Kodule / on pühendatud öö.” Oma salvava iroonilise suhtumise ärakadunud poja vastu S. paneb lõppu:            -A

„Ta tuli, et nüüd kodumaal / Võiks minna puhkama, / Sest õigust on tal selleks küll – /Ta väsind lõpmata/’ Nagu näeme, see ajalaul ei ole veel meiegi päevil kaotanud oma teravust. Rida luuletisi puu­dutavad veel rahvuse põlgamise, rahvusest taganemise teemi. Üksi­kud luuletised näivad otse sihtivat A. Grenzsteini pihta, näit. „Üksinda”. ..Sa rändad sala rada”, „Küsimused” jne.    Sööt eritleb kaht liiki mehi: ülbelt väljarändajaid ja koduseid renegaate. Viimaste vastu S. sulg on palju teravam. Neile vastu saetakse rahvuslik juht,, kelle järele tuleks käia läbi kõigist raskusist.

Ajastul, millest need laulud põlvnevad, rahvuslik olemise ja mitteolemise küsimus võtab väga terava kuju. Kui jälgida seda aega S. luuletiste kaudu, siis saame küllaltki kurva pildi. See on kaht­luste ajastu, nõnda et luuletaja enesele ja teistele julgust peab hüüdma: „Aga julgust, võitlev süda, ära kaota!” („Julgust”). Luu­letaja vajab ise julgustust, sest kurvad aimdused küünivad olemise põhjani, nagu leiame seda luuletisest „Aimdus”.

Ahastused haaravad luuletaja südant, kui ta tunnetab ja tunneb, et kui “Kõneldakse meie koidust, / Meie õnnest ilusast, / Meie val­gusest ja võidust, / Läinud ajast pimedast,” siis „Ma ei tunne seda koitu, / Õnneaega ilusat, / Ei ma tunne – rändan ainult / Kurba rada tumedat.”

Julguse, elu ja rahvuse kindluse puudus on ajastu märk, milles loob Sööt.

Luuletisist „Nad ütlevad” ja „Mis aitab!” kuuleme selle rahvusenegatsiooni sisu, mille vastu luuletaja süda hakkab. Nad, s. o. aita­jad, ütlevad: 1) sa (s. o, Eesti) kaod kui uinuv laineke, 2) sa oled väike, 3) sul puudub elujõud ja 4) „sul isetundmusest ja püüdest ning haridusest põud”, nad kuulutavad, „et kadumas on keel, et isetundmus langemas ja vapper mehemeel! ?”

Sellise negatsiooni vastu S. seab juhi rahvuspoliitilise programmi ning oma südame lootuse. Ta teab, et rahvusliku töö aupalk on – orjavitsast vanik, kuid siiski „veel elab Eesti mehi veel, kel armas isamaa” („Veel pole kadund kõik”). Mehi, kel on julgust, jõudu, kel on au ja voorust, armastust ja häädust, on olnud minevikus ja neid toob tulevik („Ei need ole viimsed!”). See on nende ajalaulude lootus. Selleks lootuseks ammutab S. jõudu isegi buuride võitlusest vägeva Inglismaa vastu („Sa ise enda päästjaks”, „Kui kangelased langevad”).

Neile lauludele võib ette heita juhtkirjalisust, kuid sagedasti emotsionaalne külg õigustab nende olemasolu. Nad kajastavad kõige selgemalt meie luules ajajärgu enese siseheitlust. See on hoopis midagi erinevat võrrelduna Koidula pärandusega. See on juba ise­seisev päätükk meie isamaaluules. Võrrelduna Juhan Liiviga Sööt on intellektuaalsem. Seetõttu Sööt ei ole emotsionaalselt nii vastuvaieldamatu kui Juhan Liiv. Küll on ta seda aga sääl, kus ta süüvib puht isikuelamustesse või koduloodusesse, näiteks kaunites ja kõi­gile tuntud luuletistes „Allik” ja „Metsateel”.

Pisielu humoorikaid juhulaule leidub Mälestustes ja lootustes mõni üksik. See žaanr sureb sajandi vahetusel välja, seega ka Veske mõju eesti lüürikast.

Mis puutub Mälestuste ja lootuste vormi, siis luuletised koostuvad enamikus neljarealisist trohheilistest stroofidest, milles leidub ainult üks riimi paar.   Tegelikult selline stroof, nagu

„Ei nad ole viimsed mehed Meie isamaal, Kellel südidust ja julgust Jätkub õigel aal.” on kaheksajalgne katalektiline ja tsesuuriga varustet värss. See on tüübiline Söödi ja tema ajastu värss, ning nelja asemel kahte ritta kirjutetuna langeks ära riimi nõue esimeses ja kolmandas värsis.

Vormiliselt luuletiskogud Saatus ja Mälestused ja lootused näi­tavad edu. Kõige päält sõna väärtust kontekstis hinnatakse kõrge­malt. Sõna ei satu konteksti mitte ainult alliteratsiooni hõlbustusel, kas moonutet või moonutamata kujul, vaid omab tähenduse mõtteli­selt. Teiseks võrdlusi sünnib omapärasemaid, epiteet saab värske­maks, suggereerivämaks. Ning ka rütm saab rikkamaks, trohheus vaheldub daktüliga, tekib aktsendilise ja vabavärsi algeid.

Luuletiskoguga Mälestused ja lootused lõpeb Söödi luuletaja­tegevuse esimene periood.

4

Sajandi vahetuse järele vaheldub ka kirjanduslik traditsioon. Nooreestlaste teritet kirjanduskriitika ning uuelaadiline luuleloo­ming murrab rahvakirjanduse traditsiooni ning asendab selle kunsti­pärase loominguga.

On täiesti selge, et nooreestlaste murrang võis sündida ainult uue publiku ja uue lugijaskonna tekkimisel. Juba alateadlikult luu­letaja arvestab sellega, kellele ta kirjutab. Läinud sajandi kirjandus pöördus rahva poole, uue sajandi kirjandus arvestas kirjanduslikult haritud intelligentsi. Piltlikult öeldes, laul muutub luuletuseks, laulik luuletajaks. Lihtsalt sõnastet luuletis, mis justkui määratud viisi jaoks, muutub keeruliseks, millele ei ole nii kerge teha viisi. See­pärast näeme, et meie praegusedki komponistid eelistavad kulunud tekste läinud sajandist. Luule differentseerus lõplikult muusikast, mis on Eesti luulekirjanduse paratamatu tee.

Kirjanduse murrang, äri- ja seltskonnategevuse laienemine pani Söödi muusa vaikima pikaks ajaks. Sajandivahetuse üle elanud teised luuletajad kas vaikisid täiesti või jätkasid oma vähenõudlikku teot­semist, Sööt vaikis, kuid kuulatas uusi puhanguid, õppis juure – ning aegajalt hakkas talt ilmuma täiesti uut laadi luuletisi. Paari­kümne aasta jooksul kogub neid raamatu osa, ja 1921 ilmubki tema Kodu, kuhu on koostet luuletised 1910.-1921. a. Seda avades mär­kame kõige päält, et vorm on muutunud. Värsid on pikemad, peaaegu ainuvalitsev trohheus on aset annud energilisemale jambile, poeetiline leksikon on täienenud uute sõnadega, neid on võetud kaasaegsest luulest. Sööt on muutunud moderniks. Iga kord ei ole see mitte õnnestunud, uued ja sagedasti ebamäärased sõnad ei ole sulanud kon­teksti, vaid on jäänud rippu teiste sõnade vahele. Sõnad on ette jõudnud moderni   elutuuma ja mõtteviisi omamisest.

Oleksime meeleldi näinud, et Sööt oleks jäänud oma endise žaanri ja oma senise, asjaliku sõnastuse juure, viies selle täiusele uue nõudlikkusega, puhastades endises kulunud sõnu ja väiteid. See tulnuks kasuks Söödile enesele, kui ka eesti lüürikale. Nii aga Sööt ei ole saa­vutanud oma Koduga suuri võite.

Teisendet kujul avalduvad   Kodus   rahvuspoliitilised   ajalaulud. Nendeks annab rikkalikku ainet Eesti vabadussõda ja Saksa okupatsioon. Noil päevil otse ärkas Söödi luuletajaloomus, näidates pidevust ning truudust endistele põhimotiividele. Märkigem siin asjaolu, et üldine revolutsioon Sööti pole laulma sundinud.

Kodu ajalaulud on Saatuses ja Mälestustes ja lootustes antud igatsuste, uskumiste ning lootuste täitumislaulud. Aga nagu ikka, täitumine, igatsuste ja ihaluste väljaelamise ning vabastuste hetk ei anna seda palangut, mis igatsused ja ihaldused ise. Sööt ei ole kõige päält paatosemees, ei ole Petöfi. Tema meelelaadi üle lehvib ikka must lind: sellest väljudes Sööt saavutab oma parema. Vanas laadis loodud luuletis ,,Päälikuhüüd” osutubki parimaks selles sarjas. Toome selle siin.

Malev, tõuse nagu maru!                 

Kaitsta  kodu, põld ja aru –             

Valida kui vahe raud!             

          

Kardab keegi verist jahti,

Jäägu kohustusest lahti –

Julgeid hüüab sõjasarv!

 

Homme ootab sõjaporgu!                 

Aga mees ei kohku, norgu:               

Eluvõit või surmahaud!    

                 

Mehed vaprad, astke liiki!

Loome tuleviku riiki,

Kangelaste murdev parv.

Nagu näeme, S. püsib siin endise laadi juures, kuid tugevariimiline ja uues sõnastuses luuletis annab hoopis suurema mulje. „Musta linnu” luuletisega lasevad endid ühte viia kõik need S. luuletised, mille aineks on muistendite õudkujud. Neid painajaid, vedajaid, koera-koone ning tonte, mida leidub niipalju eesti imuistendites ja mis on vahest kõige tõusobivamad, pakub ka Sööt )hää eduga oma Kodus („0leks aeg”, „Vari”, Koerakoonud”  jne.).

Esimesest luuletuskogust viimaseni on pikk vahemaa, aga luule­lisest „Lapsel paljad jalad” visatakse pikk sild üle luuletiseni „Näo-jume pimedas kahvatab”. Pidevus on siingi tõendet, nagu on tõendet luuletaja soe süda ja poolehoid sotsiaalselt nõrgemale. Isegi teatav asjalik, napp sõnastus on säilinud. Ühiskondlikke laule on Söödil vähe, kuid ülalmainitud luuletis on parimaid ta loomingus. Toome selle.

Ja rukis õitseb.    Ja kasvab nisu.        

Ja veskikivi jahvatab, jahvatab.       

Kuid palju on neid,   kellel päruseks    

                                                    isu,     

Ja kelle näojume päevpäevalt kahva-    

                                                    tab.

 

Ja hädaldavad emad.    Ja südamesse

                                                   lõikab

Palavikus põdevate laste nutt.

Ja müüdava valguse poole hõikab

Hämarikus surija hääletu jutt.

 

Kuid õigust on vähe, ja valgus on

                                                  pime,

Ja näojume pimedas kahvatab …

Küll   sündima   peaks   üks   üleilmne

                                                 ime,

Kui veskikivi vaesele jahvatab.

Samasuguse nappsõnasusega ja selgusega on luuletet ,Joa mäles­tuseks”. Meeletõsidus ei nõuaks enam mingit luulelist ilustist. Ka see peaks peituma eesti talupoeglikus meelelaadis ja ka kirjanduses.

Söödi luuletised on ühendet koguteosesse Aastate kajastus  mis ilmus1925 Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastusel V. Ridala pikema ülevaatega Söödi luuletistest ja eluloost.

Lisaandena oma luuletistele on K.E. Sööt ilmutanud 1923 mahuka kogu lastelaule Lapsepõlve Kungla, mis sisaldab üldiselt 73 lastelaulu aastaist 1916-1923. Lastelaule on meie luulekirjanduses võrdlemisi vähe juba sellepärast on S. lastelaulud tervitetav lisa. Need on vaga rahvapärased ja hoiduvad väga lähedale rahva loomingule. Paljud neist on viisistet ning koolides tarvitusel.

Sööt on üks rohkemtõlgitud eesti luuletaja. Aja. Kajas ilmunud nimestik mainib 55 tõlget. Hiljem on ilmunud veelgi Paarkümmend tõlget nõnda et S. tõlgete arv tõuseb tugevasti üle 70. Tõlkijaks on olnud Matti Helenius-Seppälä (soome), HertzbergIrene Frelander (rootsi) Carl Hermann, Carl Hunmus, Akse Kallas, Chr. Mickwitz (saksa); Ed. Treuman, E. Zälite (läti), M. Okas (vene), Aladar Ban (ungari), Hilda Dresen (esperanto).

Töö ja lauluga on K.E.Sööt jõudnud 70 a. käänakule, võttes osa sooja südamega oma rahva ja oma ligimese saatusest Tema rahvuspoliitilised ajalaulud on kahtlevail hetkedel annud julgust ja lootust sellele rahvale, kelle soost ta on sundinud.   See on tema kui luuletaja rahvuslik teene, mida me kõrgesti hindame Sööt on rahvusliku ning tõulise luuletajana avanud oma paremates luuletistes uksee rahvahinge hämarusse, näidates meile meie oma õiget hinge. Seda me tunnetame ja peame omaks. Sööt on tõemeeli ning kaas­tundliku südamega oma paremais luuletisis seisnud sotsiaalselt nõgr­ima seljataha. Selle sooja inimlikkuse eest ütleme talle tänu.

Kõik kolm pulbitsevat lätet jooksevad  kokku  ühiseks  kandvaks iõeks  mida imetleme S. paremais lauludes.      

Tugev vitaliteet, mis ei ole norgu laskunud kehaliste ega hingeliste kannatuste ees, see kinkigu veel palju kauneid ja rahulikke elu-ja loomingupäevi senior Karl Eduard Soodile.

Henrik Visnapuu

Loomingust nr.10, detsember 1932

Postitused (RSS)

Tehtud Wordpress abil, disain Web4'lt (Sudoku), põhinedes Pinkline'il (GPS Gazette)

Bookmark & Share