Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

 

         

1

Kui meie ärkamisaeg tähistab vana kultuurrahva uuestisündi, siis nooreestluse ajajärk kujutaks selle rahva vastset noorpõlve, millele loomuliku arengu teel järgnevat aega võiksime iseloomustada tööeestluse ajastuna. See oleks täisealise rahva küpse ja sihikindla töö saavutisterikas aeg. Kuna viibime praegu selle ajastu alul, siis on põhjust lähemalt vaadelda kahe viimase ajajärgu loomuliku arengu käiku ja erinevusi.

Nooreestluse ajajärk on leidnud käsitamist peamiselt kirjanduslik-kultuurilise nähtena, kuna selle koldeks oli kirjandus, kust see hargnes teistele aladele, haarates kuni viimaste aegadeni meie rahvasterviku ühtlasi majanduslikul ja ühiskondlikul edasitungil. Aja­järgu täpsemal vaatlusel tuleks seega arvestada ka majandusliku ja ühiskondliku nooreestlusega.

Kuna juba praegu hakkab ilmnema ligineva uue ajastu vaimsus, hakkavad selguma üldsihid, lahingud uue vaimsuse eest on lõpule jõudmas ning küsimuse teravus avaldub vaid käsitamis- ja korraldamislaadides, siis ei peaks olema enam põhjust, nagu see tihti on loomulikki pealetungi korral, võitluse ägedusest tingit sihilikkuse või halvastamisega iseloomustada eelnevaid aegu.

Nooreestluse ilme avaldub vähem terviklikult loovas, seda enam aga katsetuslikes, õpingulisis kalduvusis. See oli rohkem suurrahvas­tele järelejõudmise kui edasitungi palavik, mis läbis selleaegset tege­vust kõigil aladel. Ning selt seisukohalt tagasi vaadates peab tunnus­tama, et nii mõnelgi alal on toime tuldud otse imedega. See vaate­koht peaks süvendama üksteisest õiglasemat arusaamist, mis omakord kergendaks loomuliku arengu püüdmist sünteesile, nii vajalikule järg­nevaks edasitungiks. Oluline on vaid märkida veel, et kuigi noor­eestlase ajastu suund oli õpinguline, on siiski jõut üksikuil juhtudel küpsete töötulemustem, mis jäävad püsima täisväärtustena.

Kuna nooreestluse ajal oli meil suurtelt kultuurrahvailt nii palju õppida, nii palju väärtusi oli ootamas ümberväärtustamist meie olu­desse, siis on arusaadav, et meie vähesed tegevjõud valgusid laiali, igaüks püüdis millegagi meil enneolematuga end ja meie keskkonda tähtsustada. Seega omandas kogu ajajärk laialivalguva ilme. See oli meil äärmise, oheldamatu individualismi õitseaeg. Paiguti see in­dividualism avaldus jõhkralt omakasupüüdlikuna, kaldudes egoismi.

Kuivõrd käsiteldav ajajärk on iseloomustetav inimliku noorpõl­vega, seda ilmestab selleaegne kirjanduslikki areng, mis avaldus algu­päevil euroopastumise ja kultuuristumise idealistlikes püüdlusis, siis Siuru-päevi puberteedieas, meeleliste lõbude ihalemises, millele järg­nes pettumine ja loobumine. Samuti vahelduslikult toimus ühiskond­lik areng. Kui iseseisvuspäevile järgnenud vaimustuses hakati end tundma organiseerituna nii riiklikult kui ka majanduslikult, pöördus suur osa meie seltskonnast puberteetliku aplusega meeleliste mõnude nautimisele, järelemõtlematuile lõbutsemistele. Ka seekordseis lõbu­des ja moeviisides avaldus euroopastumise tung. Ent oleme ühiskondlikultki üle elanud laostumis- ja pettumusajad, siingi hakatakse jõud­ma teadvusele, et tuleb, kui tahetakse edasi eksisteerida, rakenduda pingutavasse töhe.

Nooreestluse tormi ja tungi ajajärgus omandeti paljugi, ilma et oleks leit mahti kaalutleda, kas see kõik on kohane meie vaimuilmale või sobib meie oludesse. Nii on kirjanduses vormikatsetusiga jõut osaliselt formalistlikku kuivusse, hingeõilistumisega täielikku eliidistunud maitse eraklusse. Sellele järgnenud lõhet ja arusaamatusi kirja­niku ning rahva vahel, ühtlasi uusi katseid kooskõlastamise poole on küllaldaselt kajastanud möödunud aastad. Iseseisvumisel võtsime üle riiklikule korraldusafale kõik parteiliste võitluste pahed, demagoo­gide omavolitsemise võimalused jne. Majanduslikult, et aga järgida suuri eeskujusid, taheti põlisest talupoegade maast arendada suur-tööstusmaad ühes rahatuusadega jne.

Seesugusel tihti kaalutlemata eeskujude järgimisel pidi jõutama kord äratundmiseni, et kusagil on miskit viltu, et tuleb hakata arvus­tavalt suhtuma nii eeskujudesse kui ka eneste elu- ja riigikorraldustesse. Ning kalduti siingi äärmusse, leides, et isiku tõeline suurus ja tähtsus ongi selles, mida vaimukamalt ja lahkavamalt ta oskab arvus­tada. Seesugust arvustamist soodustas nooreestluse ajajärgu üldkallak, kuna see oli peamiselt põhimõtteliste vaidluste, katsetamiste ja visklemiste aeg.

Selle laialivalguva ja arvustava ajajärgu põhjal on hakat pidama meil koguni rahvuspärasuseks arvustavat, skeptilist iseloomu, tugevat individualismi. Ent neisse üldistamistesse peame tõesti suhtuma skeptiliselt: kas omadused, mis on nii iseloomustavad teat ajale ja sugupõlvele, on siiski omased kogu rahvusele? Jõutakse teise aja­järku ning siis võivad esile puhkeda hoopis teised kalduvused.

Nooreestluse mitmesuunaliste heitluste ajast peame siiski esile tõstma võitluse kahe peamise voolu vahel. Ühelpool pealetungiv ra­dikalism, teisal taanduv ja oma tõdedesse üldistunud verevaene rahvus­lus, mida sagedasti samasteti kodanluse ja kapitalismiga. Kuid see võitlus toimus peamiselt abstraktsete mõistete valdkonnas. Sotsia­lismil, kui valdavamal radikalismi harul, puudusid praktilised koge­mused, rahvuslus aga oli jõudnud teat arenguastme lõpule ning kal­dus samuti abstraktsusse. Kuna need mõlemad voolud saeti teravalt vastamisi, lahendust loodeti vaid ühe poole täieliku võidu puhul, siis hakkas elu ise, mis ei taha tunnustada paigalseisu ega ootamist, nõudma  lahendust,  sünteesi.  Hakati  teostama  sotsialistliku  õpe­tuse mõningaid nõudeid praktilises elus (riigi vahelesegamine eraalgatusse, plaanimajandus), teisal hakati vahet tegema kodanluse ja rahvusluse vahel. Kuigi kapitalistid kõigil mail on kuritarvitanud rahvuslust ning pidanud seda oma monopoliks, juleti siiski hakata rahvuslust eraldama kui omaette viljastavat ja liitvat põhijõudu rahva ning riigi arengus.

Seesugune olukordade kujunemine paiskas segi senised võitlusrinded, nii juhid kui ka juhitavad hakkasid tähelepanelikumalt silmas pidama elunõudeid. Tekkis uus elevus, liikuvus, mis avas tee uuele ajale.

     

2

Võrreldes eelneva laialivalguva individualistliku ajajärguga, ku­juneb tulevane tööeestluse ajastu kahtlemata üldilmelt tervikliku­maks, sünteesitaotlevaks kõigil aladel. On loomulik, et õpingulises eas üksikisikud valguvad oma kalduvuste kohaselt eriteile, ent kui neid elluastumisel tuleb rakendada suurtele ülesehitavaile tööülesandeile, siis tuleb nende tegevust ja võimeid kooskõlastada. Katsetuste ja võitluste ajajärgu möödumisel on ühiskondlikule arengulegi omane sarnane kogemuste ja jõudude kooskõlastamistarve. Oluline on vaid, kuivõrd selles jõutakse selgusele üldsuses ning kuivõrd sihikindlalt seda teostetakse.

Eelmise ajajärgu vaimsuse kohaselt mõisteti meil ka riiklust in­dividualistlikult, nõudes, et riik hoolitseks ainult meie isikliku heaolu ja mugavuste eest. Meie ei tajunud sellal kogu rahvale omaseid suuri juhtivaid mõtteid, ühist ühendavat teorõõmu, kuna meie ümber käis vahelduva õnnega alatine võitlus eri suundade puhul kui ka üksikute (tihtigi pisitillukeste) kihtkondade omahuvide nimel.

Need võitlused peab uues ajajärgus asendama sihikindel looming, ülesehitav töö kõigil aladel. Riigile ei tule ka vaadata kui väljapa­kutavale saagile, mille puhul kiseldakse, vaid meie omariiklus peab olema kogu rahva vaimsust kehastav ja keskendav ideaal, mille hoid­miseks ja väljaarendamiseks teadlikult rakendetakse tegevusse ühis­konna kõikide liikmete isiklikud võimed. Iga kodaniku teadlik osa­võtt riiklikest ja ühiskondlikest kaugeleulatuvaist ülesandeist tõstab esile kollektiivse kohusetunde, millega ühtlasi meie ühiskondlikus arengus pääseb viljastavalt mõjule uus psühholoogiline tegur – ühte­kuuluvusel põhjenev eneseusaldus.

Võitlusepäevil on tähtis endamaksmapanev, hädaohu korral isegi käsklev isiksus, ent tööajajärgul on olulisem ja hinnatavam sisseelav, teistega arvestav inimsus. Tööajajärgel mõjub tihti nõrgestavalt ühiskonnale individualistlik ellusuhtumine, mille põhjal inimene loo­dab ehitada kõik vaid isiklikule mõjuvõimule.Äpardumiste puhul isik­likus elus sarnane inimene kaotab igasuguse sihi, ja kuna ühiskondki ei seo teda ühegi selgejoonsema ülesandega, muutub see inimene para­tamatult pessimistiks ning haigeks kohaks ühiskonnas. Kui aga kogu ühiskond teotseb ja elab suurte sihtide ja ülesannete nimel, võib see teadmine julgustada igat inimest ta isiklikuski eluvõitluses, võib juh­tida koguni egoistlikuma inimese ühiskondsele ümbersünnile.   Veel enam aga võib see teadmine innustada endohverdavaile tegudele ini­mesi, kes ei ripu nii väga oma maise elu küljes. Ning me teame kõik, kuivõrd mõjuv ja edasiviiv jõud peitub endohverdavas meelsuses ja teos.

Seega oleksime jõudnud ühiskondliku idealismini, mis on kand­vamaks ja iseloomustavamaks jooneks tööeestlusele. Ekslik oleks aga siduda seda idealismi romantikaga, mis on ikkagi peamiselt surveaegade ja elustpöördumise produkt. Romantiline ilutsemine, abs­traktne ideaalitsemine ja õhulosside ehitamine võiks olla kõige vähem omane sellele ajastule. Tööeestlust kannab eluline, mehine idealism, mis väljendub tegudes ja ülesehitavas töös.

Ühiskondliku idealismi peamisi eesmärke on taotleda töö ja töö­tava inimese väärtustamist, taotleda ühtlasi sünteesi töö ja vaimu, füüsiliselt ja vaimselt töötavate inimeste vahel. Meie rahvas hoiti kaua aega eemal vaimsest tegevusest, ning pääsedes hiljuti vaimsete varasalvede juure hakati liigselt eelistama vaimset teotsemist, hakati üle hindama vaimu imetegevat võimu. Füüsiline töö, ka vabatahtlik, näis muutuvat mõttetuks leivaorjuseks, millest vabanemine oli igale ülimaks ideaaliks. Kui aga annaksime igale kodanikule akadeemilise hariduse, seisaksime ometi tõsiasja ees, et valdaval enamikul neist tu­leks rakenduda füüsilisse tohe. Kõik see on tekitanud meie ühiskond­likus arengus ummiku, millest peab välja jõudma.

Uuel ajastul tõuseb ausse ning ühiskondlikult lugupeetavusse ka füüsiline töö ja töötav inimene, ilma et peaks kahanema meie rahva normaalne vaimne tegevus. Kui siiani meil rabeldi töö juurest vaim-seisse keskustesse, siis nüüd peame juhtima hariduse ja kultuuri töö juure. Peame jõudma niikaugele, et korraldame füüsilise töö selli­selt, et selle tegijal avaneks võimalused ühtlasi osa võtta kultuuri-hüvedest ning üldisest vaimsest tegevusest. Siis ei ole töö enam sun­dus ega häbi, vaid ehitav looming. Kuna meie rahva koosseis on väik­searvuline, siis on sellise sünteesi saavutus ja teostamine meie füüsi­lise ja vaimse iseseisvuse peamiseks eelduseks ning kandvamaks alu­seks. See on idealistliku ja sünteetilise tööeestluse ajastu julgemaid ning lootusrikkamaid ülesandeid.

     

3

Allpool vaatleme, milline oleks üldilmelt tööeestluse ajastu kir­jandus. Kui kõneleme üldsuunast, siis seepärast, et ei ole mõeldav ega soovitavgi, et meie edaspidine kirjanduslik areng toimuks vaid ühe voolu raamides, kuna meie tänanegi kirjandus on tehniliselt kä­sitluselt ja ainevaldade ulatuselt küllalt mitmekülgne, et teostada edasitungi mitmel alal. Tarvilik on vaid, et mõni laiaulatuslikum, ajajärgule vastavam vool esineks ilmsema sihiselgusega, sest muidu võib lõtvuda mõtteline ja loominguline pinge. Praegu ongi märgata kohatist paigaleumbumist või ebaoluliste väärtuskategooriate täht­sustamist.

Ausalt omisse ülesandeisse suhtudes peame uute kirjanduslike teedegi avastamisel lähtuma oma  rahva ühiskondliku  arengu  seisundist.” Oleme ühiskondlikult täie veendumusega likvideerinud feo-dalismiaja pärandused, oleme kaotanud domineeriva suurmaaomanduse ühes parunite ja seisustega, on hakat kritiseerivalt suhtuma ka kapi­talistliku elukorralduse vormidesse. Oleme tunnustanud iga kodaniku põhiõiguseks osavõttu ühiskondlikust ja kultuurilisest ülesehitus­tööst. Kõige selle tõttu peab meie vaimuinimesil jätkuma julgust ja selgeltnägevust valikuks ning otsustamiseks meie kultuurilise loo­mingu arendamisel.

Noore kultuurrahvana meie ei tohiks end lasta liigselt pimestada endiste aegade kultuurväärtuste näilisest hiilgusest, kuna nii palju neist väärtusist on lood ainult omaaegsele, nüüd elukäigust kõrvaldet parasiitlevale parunlikule eliidile, selle maitseile ning tarbeile. Põlv­nedes töökast ja töötavast rahvast peame eriti ettevaatlikult ja mehise otsustusvõimega käituma psühholoogiliste ja elutundeliste valdkon­dade käsitamisel. Ei tohiks end lasta pimesi petta kunstipäraseist draperiidest ja ornamentikast, kuna nende taga peituvad tungid ja vaimsus võivad õige sageli olla meile ebaotstarbekad, hädaohtlikult võõradki. Ebateadlikult meie mulda istutatuna võivad sarnased muu­seumlikult ajaloolised väärtused juba meie kultuuritee alul ummis­tada meie inimeste vastuvõtlikud meeled ning süvendada ükskõiksust tõeliku elu vastu.

Siin ilmnebki näht, et mõned vaimuinimesed, kes on nii maiad naeruvääristama meie pastlakultuuri ja vöökirja, on alatises vaimus­tuses mõne suurrahva samuti ajalooliseks muutunud väärtuste pettesärast. Veel imelikum on see, et nii mõnedki kõrgestiharit kultuuri­kandjad, kes allakriipsutet üleolekuga suhtuvad meie ümbruskonda, põevad alaväärsustunnet enam kui meie lihtinimesed. Nad leiavad rahuldust vaid siis, kui tulevad toime sarnase teoga, mis annab end väärtusastmestada mõne vana kultuurrahva samase nähtega, kuigi meil pole mõeldav sarnane keskkond, kes seda vajaks või hindaks.

Seega on nooreestluse aja järelejõudmise püüdele seltsinud pahe, et kultuuristumise ettekäändel rakendatakse tihti omad võimed tegu­deks, mil pole meie tänapäevses ühiskonnas enam muud tähtsust, kui vaid tahe näidata, et matsipoeg võib samaga hakkama saada, millega erinesid omaaegsed isandad. Järelikult, kui meie ühiskond on end puhastanud ja vabastanud maistest isandaist, ei ole siis põhjust hakata soetama meile parasiitlevaid vaimuparuneid, veel vähem aga on põh­just arendada meie kunsti suundi seesuguse eliidi maitsete kohaselt, kuigi arvutud eeskujud võivad avatleda.

Et jõuda tänapäevse kirjandusliku suuna tähistamisele, peame lü­hidalt käsitlema senist kirjandusliku arengu käiku. Ka siin tuleb katki raiuda Gordiuse sõlm, kuna vooluliselt see areng hakkab kuju­nema sulet ringiks. Nii järgnes ärkamisaegsele romantismile rea­lism, mille omakord asendas uusromantism ning sellele järgnes praegu domineerivalt käibiv uusrealism. Ning juba leidub neid, kes kuulu­tavad romantismi taastulekut. Kui seesugune Piibeleht-Vestmanni vaheldustempo peaks veel tunduvalt kiirenema, siis meie kirjandus­lik areng muutuks hundirattaliselt pöörlevaks uperpallitamiseks. Tä­helepanelikult järgides seda arengut võiksime sisulisegi kujunemise põhjal välja arendada menukalt kasutatavat pahupidipöördumise teoo­riat. Sest juba Siuru päevil, et millegagi välja paista, hakati teki­tama voolutsemisi retseptil, et kui üks mõnules lüürilise šokolaadi juures, siis teine seal kõrval kisendas toitva karbonaadi järgi, ehk taas, kui mõni lõikas edu kunstlike parfüümega, siis teine hakkas ülis­tama lehkavat sõnnikut.

Seesugune otsekui telje ümber pöörlemine on tingit peamiselt sellest, et meie kirjandust on püüt arendada lahus ühiskonnast, selle tõukejõuks on olnud kirjanduse enese kujunemistõed ja tungid, ilma et neid viimaseid oleks kooskõlastet ühiskondliku arengu eluliste nõuetega.

Päevil, mil meie rahvas teeb hiigla jõupingutusi oma tuleviku kindlustamiseks, mil meid kõiki selle nimel ootavad ees enneolema­tud töökohustused, neil päevil on kõige vähem mõeldav, et kirjandu­ses juhtivalt esile nihkuks vool, mille hilisemaaegseiks tunnuseiks on elust eraldumine, aristokraaditsemine, ilutsemine, müstitsemine ning peenutsemine kuni perverssuseni.

Et aga meie loomingulised jõud laiali ei valguks ebaolulise no­kitsemise juure, peab meie kirjandus edasi liikuma uutel, sihiselgeil tähiseil, mille poole hakkaks usaldavalt kaasa tulema ka laiem üldsus. Nende sihtide püstitamisele asus orbiitlus, kuid oma rahutult ja kan­natamatult lennult laskus see peagi alla, omandades vastukaaluks uus­romantismile, et saavutada rabavamat ja kiiret edu, uusrealismi pii-rat tunnused, jätkates seega seniste kirjanduslike voolude retsepti teostamist. Sest kui romantism uhkeldas vormilise keerukusega, siis realism kaldus vormilisse vedelusse, kui seal eelistati abstraktsust ja õhulikkust, siis toonitati siin asjalikkust, mis arenes vaid esemete fo­tografeerimiseks, kui seal esteetitseti lilletamisega, siis siin robustitseti, kui seal joobuti õilmenektarist, imetleti siin kojamehe sorinat. Elutõelust avastades tabati sagedasti vaid välist kesta. Võideldes elu­kauge estetismi vastu muututi ise eluläheduse esteediks. Orbiitluse selgemaid päid H. Raudsepp jõudis küll oma artikleis uue sünteeti­lise vaimsuse tunnetamisele, kuid temagi rahuldus uusrealismi hege­moonia tunnustamisega.

Kuna meie senist esirinna kirjandust on pahatihti süüdistet liig­ses radikalismis, siis pahupidipöördumise teooria põhjal tahetakse meil omakord hakata arendama voolu, mis tunnistab rahvusluse enese ainuõiguseks ja monopoliks. Seesugune vastakuti asendamine ja odava edu lõikamistahe võiks mõjuda ainult halvavalt eriti viimasel ajal süvenevale vaatele, et riiklikus ja ühiskondlikus arengus rahvus­lus on jõud, mis ühendab, ega võiks kuuluda mõnele kildkonnale erinemiseks ja profiidilöömiseks. Tänapäevsele üksteisemõistmisele jõuaksime lähemale vaid seega, kui oleme suutlikud võtma revidee­rimisele nii abstraktse salongitseva radikalismi kui ka abstraktse pi-dusaalitseva rahvusluse senised vaatekohad, kust sageli isikliku au­paiste tõttu ei näht tõelist maad ega tõelist loovat kangelasmeelset inimest.

Muidugi on iga domineerivalt käibinud vool annud omad tähtteo­sed, mis aga sageli ei muuda voolu üldilmet ega põhimõtteid.   Kuna senine kirjanduslik areng rajanes eraldumisele ja erinemisele, kuju­nesid kindlad võtted, millega seda kiirema edu saavutamiseks teos­tada, siis uue otsinguil peaksime nüüd lähtuma teadmisest: kui tun­neme endid puudulikena või mannetuina, siis ärgem seepärast veel madaldagem oma võimete kohaseks suuri eesmärke, vaid olgem julged ja ausad tunnistama neid eesmärke ka siis, kui enestes pulbitseb kaht­lust, kas jõuame sinnani omal elueal. Minnes välja väiksele, ei saa-vuteta tihti midagi, pingutudes suurte sihtide poole, teostetakse sa­gedasti tähelepandavat ja paljugi, kuigi ehk ei jõuta nendeni. Ini­mese tõelised võimed selguvad sagedasti alles pingutavas ja kannat­likus tegevuses. Kuid ärgem rutakem siiski ennem maailmaproblee-mide käsitamisele, kui omad kodused väikesedki küsimused on lahen­damata.   Sellest ei oleks kasu kummalgi pool.

Kirjanduse enese tõed on vaid selle vormilised tõekspidamised. Peamiselt nende tõekspidamiste juures ongi viimased aastakümned niipalju nokitset ja katsetet meil kui mujal. On nikerdet ja lõhut vormi kuni absurdsuseni, et aga erineda mingi uudissaavutisega. On viimne aeg nende nikerduste ja pisileidude juurest asuda teadlikult kokkuvõtete teostamisele, kohalike, kuid suureks puhut, väikeste kor­daminekute juurest süveneda tähendusrikkama ülesande lahendami­sele. See aitaks tunduvalt kaasa meie kirjandusliku edasitungi vaba­nemisele senise arengukäigu nõiaringist. Kuid veel enam aga või­maldaks see looval jõul rakenduda omapärase, rahvusliku stiili ku­jundamisele, õigustades valida paremaid, meie vaimulaadile vastava­maid stiili ja vormi vahendeid, mida on nii ohtralt meile esitanud möödunud aastakümned. Kalduvusi ja tahet selleks osutabki juba meie viimaste aastate kirjanduslik toodang.

Ühtlasi peame püüdma kirjanduse enese nimel peetavat nii eba­olulist, kuid kärarikast võitlust asendada võitlusega nende sisuliste tõdede eest, mida kirjandus kannab, avastab ja viljeldab. Senised katsed on ikka põrganud piirat voolu väljatahut kaljude vastu. Ikka on pöördunud küsimus teraga kirjaniku enese pihta, kas ta on küllalt täisverd, stiilipuhas realist, romantik, vastavalt sellele, kumb vool on parajasti käibimisel. Hoidumiseks seesugustest vähetähtsatest vaid­lustest peame püüdma uue suuna teostamisel liita üksikute vooludegi sobivamaid ja viljastavamaid eriomadusi. Nii võiks leida terviklikumagi teose juures kasutamist realismile omane publitsistlik, agiteeriv, tõttkuulutav vaimulaad, romantismi loominguline ind ja paatos ning klassitsismi vormiline selgus ja momentaalsus.

Kuna kirjandus ei ole siht omaette, siis alles selliste sünteeside puhul omandaks meie kirjanduslik areng tegevusvabaduse ning kir­janik võiks spekuleerimata anduda ühiskonna teenimisse. Elutõe­luse näilise kesta kopeerimise ja eluliste seikade registreerimise ase­mel oleks kirjandus siis võimelisem asuma elutõeluse juhtivate sise­jõudude ning vaimse struktuuri avastamisele. Arenedes tihedas seo­ses ühiskondliku edasitungiga oleks uue ajastu kirjandusegi edasipüüdlevaks tungjõuks ühiskondlik idealism ja süntetiseeriv vaim­sus, mida oleme iseloomustanud eelpool.

Sünteesi teostusel töö ja vaimu vahel avaneks meie kirjandusele hoopis uusi ja laialdasi välju. Kuna senini on tegeldud peamiselt ai­numääravalt vaimseil aladel, siis tuleks edaspidi ning esialgu enamalgi määral, et süntees saaks mõeldavaks, süvenenumalt tähelepanu pöörata tööga seot keskkonnale ja hingeelule. Nagu omal ajal töö ja töötav inimene kutsus esile ainult haletsevat kaastunnet, nii on vii­masel ajal kirjanduses käsitet peamiselt raskust, viletsusi ja vaimset madalust sel alal, vähem aga on märgat töörõõmu, ilu, jõudu, ülevust ja paatost, mis sageli on saatnud tööd ja maisi tegusid.

Meie kõik teame, kuidas töötaolek, sunnit või vabatahtlik, mõ­jub inimesse lagastavalt mitte üksi majanduslikult, vaid kaugelt enam hingeliselt. Järelikult töös peitub suur moraalne jõud, inimhinge rahuldav tunne. Nimetaksime selle moraalse jõu käsitamist tööeeti­kaks. Ühiskondlikult tähtsuselt ei või selle jõu mõju alla hinnata vaimu prioriteedist, sest see pole ainult hoidnud varisemisest, vaid on viinud senini tähelepanematuks jäet kangelastegudele inimesi, kes tõeliselt on ehitanud seda maailma ning endohverdavalt kasvatanud üles suurima osa riigikodanikest. Ainult tööeetos kooskõlas vaimuga moo­dustab ühiskondlikule kokkukuuluvusele tugevuse, kestvuse ja loova jõu.

Meie tulime alles hiljuti ajajärgust, kus töö oli sundus ning üle­kohtuga seot. Meie kellegi silmad pole õieti veel näinud ühiskondliku sihikindlusega rakendet töö hoogu, ilu ja tagajärgi. Et aga seda kord kõikjal nähakse – see olgu meile usuks, mis ei osutu pettuseks.

Kui tahetakse vähemtähtsustada tööd teo arvel, kinnitades, et ini­mene võib töö veeretada masinale (kuigi seejuures on samuti tarvi­lik inimese juhtiv osavõtt), siis võiks sama öelda teogi puhul, et ka selle võib üldine loidus usaldada rahvajuhtide hooleks. Ometi saade­takse teodki korda seks (kui nende siht on õilis), et meie kõik võik­sime paremais võimalusis töötada ja ehitada.

Lõpuks, inimene, kes on ainult unes näinud kodumaad oma soo­vide kohaselt, võib ehk jääda ükskõikseks tuleviku ja elu vastu. Kes aga on lahtisi silmi liikunud siin maal oma rahva keskel, see peab tun­nistama, kuipalju tööd, korraldusvaimu, anduvat armastust, inim­likke jõupingutusi, dünaamikat ja võitlust on ennem veel tarvis, kuni meie kodumaa tõuseks ideaalkujutelmani.

Tahaks loota esijoones selle kõige mõistmist, osavõttu ning jäädvustamist suuremal määral uue ajastu kirjanduselt, mille vaimsuse tungjõuks on ühiskondlik idealism, tööeetika ja terviklus. Kui aga soovitakse seda kirjandust kokkuvõtlikumalt defineerida, siis nime­tagem seda tööeestluse ajastu kirjanduseks, sünteetilis-idealistlikuks vooluks või lihtsalt süntetismiks.

Erni Hiir

Loomingust nr. 3/1935