Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

Rahvuslik kirjandus on praegu päevaküsimus. Kuid hoolimata, et sellest palju kõneldakse, pole mõiste veel küllalt selge. Ühed saa­vad sellest nii aru, teised teisiti. Igatahes peaks eeskätt mõiste olema selge, siis alles võiks hakata võtma seisukohti poolt ja vastu.

Endisel tsaariaegsel Venemaal peeti rahvuslikkudeks kirjandus­teks neid kirjandusi, mis kuulusid vähemus- või muulasrahvustele, nagu eestlasile, poolakaile, soomlasile jne. Nendele kirjandustele vaa­dati ülevalt alla, suhtuti neile alahindavalt ja peeti väheväärtuslikku­deks, teise- või kolmandajärgulisteks, võrreldes vene kirjandusega. Valitsev võim ja hariduspoliitika püüdis neid kui kahjulikke tegu­reid riigile ja kui tarbetuid nähtusi igapidi takistada ja pidurdada. Selline üleolev ja eitav suhtumine väikerahvaste kirjandusse ei olnud omane üksi valitsevale võimule, vaid ka seltskonnale ja intelligent­sile, isegi kirjanikele ja pedagoogidele.

Praeguse Venemaa silmis on „rahvuslikud” kõik kirjandused, mis ei ole kommunistlikud, s. t – mis ei ole kommunistliku programmi ja tendentsiga, ei ole kommunistliku riigiideaali teenistuses. Need kirjandused heidetakse kõik ühte rahvuslikku patta kui pseudokirjandused.

Mis meil Eestis praegu rahvusliku kirjanduse idee taotlejad selle mõiste all mõtlevad, seda nad vist küll isegi ei tea selgesti või, õige­mini, nad ei taha teada. Mõeldud on siin eeskätt need kirjanikud, kes end otse tituleerivad rahvuskirjanikkudeks. Neile ei ole nähtavasti tähtis rahvusliku kirjanduse sisuolemus, vaid rahvusliku kirjanduse nimi on neile, nagu näib, ainult sildiks, mille all taotellakse hoopis maisemaid eesmärke. Paljudele pakub rahvusliku kirjanduse aupaiste praegu soodsa võimaluse edvistamiseks ja poseerimiseks, nagu oli mõni aeg tagasi selleks abinõuks silmategemine internatsionaalsusse kalduvale kirjandusele. Tõsiselt andekas kirjanik aga ei kaldu kunagi oma teoseis kummagi äärmuse programmi propageerimisse, veel vä­hem edvistamisse ja poseerimisse; äärmuses olevate kirjanikkude loo­minguline saadus ei kuulu tõelise kirjanduse raudvara hulka, sest sel­liste tendentsikirjanikkude loomingu sisimaks olemuseks ei ole mitte eluline ja kunstiline tõde, vaid vastava programmi ja dogma pro­paganda.

Iseloomustavaiks tunnuseiks on väga kitsas ja piiratud ideoloogiline vaa­teväli, vastav programm ja sallimatus sesse mittekuuluva mõttemaa­ilma vastu. Dogmaatilise elusuhtumise tõttu ei taotle äärmuste suu­naline kirjandus mitte mõtte ja maailmavaate vabadust, vaid selle or­jastamist, vaba mõtte surumist kitsasse valemisse. See on teatava mo­mendi kirjandus neile inimestele, kes on või peavad veel saama innus­tatud ja nakatatud propageeritavast ideest.

Äärmuslik kirjandus kaob niisama põgusalt kui kaovad teda tii­vustanud silmapilgu ideed ja meeleolud. See ei ole mitte luule kõi­gile aegadele ja kõigile inimpõlvedele, vaid ainult moeasi. Ta saab vaimseks pärisosaks ainult väga kitsale mõtteosaliste ringile, mitte aga kogu rahvale. Teisitimõtlejaile on selline kirjandus lihtsalt talu­matu. Mõeldagu, ühelt poolt praegu fašistliku tendentsiga häälesta­tud saksa kirjandusele ja teiselt poolt tendentslikule kommunistliku Vene kirjandusele.

Nüüdisaegne saksa ja osalt ka vene kirjandus on just tüüpilised äärmusse suunatud kirjandused. Selles osas, milles nad on fašistliku ja kommunistliku propaganda teenistuses, on nad teistele rahvustele üldiselt kauged ja vastuvõtmatud oma alasti tendentsliku sisuolemuse tõttu.

Saksa uuem ilukirjandus, mitte ainult praegune, vaid osalt ka ennesõjaline, on enamasti marurahvuslikult häälestatud. Ta on kõik­saksluse idee teenistuses. Kõik maailm peab olema või vähemalt lä­hemal ajal saama sakslust täis. Ainult sakslane peab kõlbama maa­ilma valitsejaks, peab olema äravalitud rahvas. Kõik, mis maailmas on head ja suurt sündinud, on sakslaste loodud ja tehtud. Seda marurahvuslikku maailmavallutamise ideed propageerib saksa kirjandus praegu sajaprotsendiliselt. Enne sõda olid selle kirjanduse ideoloo­gid näiteks Stratz, kirjandusloolane Bartels jt., praegu aga kõik kir­janikud eranditult, sest teisitimõtlejad on välja lülitatud või nende suud on suletud. Bartels peab rahvuslikuks saksa kirjanduseks ainult seda kirjandust, mille loojateks on ainult sakslased ja mis ainestikult ja suunaliselt vastab kõiksaksluse taotlustele.

Vastupidisesse äärmusesse oli viimase ajani suunatud suurem osa Nõukogude Vene ilukirjandust. Ka seda juhtis maailma vallutamise idee. See propageeris oma paradiisi ideid kõigile rahvastele kui ainsa õndsakstegeva ühiskonnakorra mõtet.

Vastupidi saksa fašistlikule kirjandusele kommunistlik kirjandus eitab täiesti rahvust kui niisugust, peab seda kahjulikuks minevikujäänuseks. Rahvuse asemele astub siin klass. Üks vene kommunist­liku kirjandue ideolooge, Nusinov, ütleb Vene Kirjanduslikus Entsük­lopeedias selge sõnaga, et rahvuslikud kirjandused on maailmale ja inimkonnale needuseks, nende vastu peab astuma otsustavasse võitlusse. Rahvuslikkude kirjanduste asemele peab astuma klassikirjandus. See on kõigi kommunistide kirjanduslik credo. Meile on aga kommunistlik kirjandus samuti vastuvõtmatu nagu fašistlikki, sest mõlemad on ühekülgse dogma kammitsas ja kitsa programmi propa­ganda teenistuses. Nad ei haara olemise igavikulisi küsimusi nagu nende avaldustes, mis on ja peab olema tõelise ilukirjanduse peamine ülesanne. Õnneks on vene kirjanikkude andekam osa neist kirjan­duse kammitsaist vabanenud ja läinud vaba loomingu teed.

Nüüd on huvitav vaadelda, milline on olnud ja on eesti kirjan­duse suhe neisse mõlemasse äärmusse. Sel puhul on tarvis heita ai­nult põgus pilk eesti kirjanduse arengusse, ja me märkame, et eesti kirjanduses ei ole olemas õnneks kuigi palju eksisõite neisse äärmus­tesse, olgugi et meie kirjandust ses suhtes on süüdistatud. Tõsi küll, meie ärkamisaja kirjandus oli tugeval määral rahvuslikult häälesta­tud, kuid ometi mitte marurahvuslikult. Teda ei kandnud mingi dogma ega spekulatiivne programm, vaid intuitiivne elamus. Ses mõttes on tüüpilisimaks näiteks L. Koidula, kellele rahvus polnud mingiks edvistamise vahendiks, vaid jõuliseks elamuseks. Tema luu­let ei kanna mingi kroonurahvuslus ega võltspaatos. Tema luule on ehtne ja ehtsana tema luulet nauditi ja nauditakse tänapäevgi.

Kui etteheiteid teha kellelegi eesti kirjanikule rahvusliku ten­dentsi suhes, siis vahest J. Pärnale. J. Pärna juures nagu tunduks eesti rahvuse mõtte tendentsiks muutumist. Kuid see ei häiri ometi palju, ei esine mitte eemaletõukava pahena, vaid loomuliku voorusena tolle aja kohta, mil oli rahvustunde äratamine ja õhutamine paratamata tarvilik.

Tendentslikku rahvusluse ideoloogiat ei saa kuidagi ette heita meie ajaloolisile romantikuile, ei E. Bornhöhele, A Saalile ega A. Kitzbergile: need kirjanikud võivad olla küll naiivsed ja elukauged, mitte aga kroonulised ega programmilised.

Veel vähem saab lähema mineviku kirjandusele ette heita liigset kallakut marurahvuslusse, pigemini võime kõnelda siin küll liigsest tagasihoidlikkusest rahvusluse suhtes. Sel puhul on tehtud isegi mõningaid etteheiteid ja tihti süüdistusigi: meie kirjandus olla eba­rahvuslik, isegi rahvusvaenulik. Need etteheited ei pea lähemal vaatlemisel palju paika.

Mis puutub eesti kirjanduse kallakusse teise äärmusse, s. o. kom­munistliku ideoloogia propageerimisse, siis ei ole tehtud siin kuigi tähelepandavaid eksisõite, välja arvatud mõni üksik üleaisalöömine. Siin ei ole arvestatud Nõukogude Venes ilmunud eesti ilukirjandust. See on täiesti kommunistlikus sõiduvees – on dogmaatiline ja prog­rammiline. Ja selles ollakse vahest paavstlikum kui paavst ise. Mee­nutagem ses ühenduses ainult, milliseid sekeldusi oli A. Rannaleedil mõni aasta tagasi „õigeusklikkuse” pärast.

Meil on M. Metsanurka süüdistatud liigses sõbralikkuses kommunismi vastu, on temale ette heidetud sümpatiseerimist kommunis­tidele, näiteks romaani puhul Punane tuul, Jäljetu haud jt. Ligemal vaatlusel pole neil süüdistustel tõelist alust. Kõige koomilisem on aga M. Metsanurga puhul see, et Venemaal peetakse teda 100% fašistiks. Tema kohta kirjutatakse suures Vene Kirjanduslikus Entsüklopee­dias järgmist: „Oma poliitilises orientatsioonis on tema teosed ligidased fašismile, olgugi et Metsanurk arvustab kapitali, seltskonda, tunneb kaasa põlatuile, kõigile väikesile inimesile. Eriti ilmne on tema lähedus fašismile katses kujutada kommunistlikku põrandaalust. Autor valetab kõige häbematumal viisil eesti kommunistliku liiku­mise peale ja arendab oma kontrrevolutsioonilist fašistlikku teooriat”. Mõeldud on siin M. Metsanurga romaani Jäljetu haud. (Entsüklopee­dias on selle teose moonutatud nimi „Fa lyetu Mand” -, näide, kui lohakad sealpool ollakse, olgugi et eesti osa toimetaja on eestlane).

Seni oleme vaadelnud meie kirjandust sellest vaatevinklist, mis seal ei ole.   Vaadelgem nüüd, mis seal on.

Nimetagem rahvuslikuks kirjanduseks kirjandust, mis asetseb kahe äärmuse – šovinistliku ja kommunistliku – vahel, rahvuslikuks mitte oma programmi, dogma ja tendentsi mõttes, vaid rahvuslikuks algupära, omapära, ideoloogia, hinge, vaimsuse, keele ja stiili mõttes. Ses mõttes on meil täiesti õigus oma kirjandust rahvuslikuks nime­tada, sest et ta seda on, ja mitte ainult oma, vaid kõigi teistegi rah­vaste kirjandusi, niipalju kui nad ei kaldu kumbagi äärmusse.

Oma olemuselt on õige rahvuslik kirjandus mitmepalgeline ja mitmesse mõtte- ja tundesuunda tungiv kunst. Selle tingivad juba sellised esmajärgulised tegurid nagu ajavaim, kirjaniku isiku vaimne kokkuseade, kirjanduslik liik ja kirjanduslik vool, teistest vähemaist tegureist kõnelemata.

Kergemaks orienteerumiseks aga jagagem rahvuslik kirjandus kahte suurde liiki, arvesse võttes kirjaniku suhtumist oma rahvasse, tema ellu, oma ümbrusse, oma maasse ja inimestesse. Ühed kirjani­kud suhtuvad oma rahvasse ja ta ellu jaatavalt, kujutavad tema jaa­tavaid külgi, toovad esile positiivseid kujusid, idealiseerivad koguni oma rahva elu. Selline loomis- ja kujundamistahe on juba nende sisima isiku loomupäraseid omadusi. Ja kuigi need kirjanikud ei möödu elu eitavaistki külgedest täielikult, siiski katsuvad nad kõike mõista ja kõigest aru saada, vabandada ja andestada. Selline idealist­lik on juba nende elu- ja maailmasuhtumine.

Teised kirjanikud seevastu suhtuvad oma rahvasse ja selle ellu arvustavalt, taunivalt, naeruvääristavalt, pilkavalt ja isegi eitavalt. Nad on juba kas sellise hingelise kokkuseadega, või on neid isiklik elusaatus sapiseks teinud. Nad näevad oma ümbruses pahesid ja eita­vaid külgi, tihti tahavadki viimaseid näha, ja siis nad kibestuvad, häälestuvad pessimistlikult, vaenulikult, ironiseerivalt. Kogu selle sapi ja pahameele valavad nad oma teostesse, kujutades seal elu ja inimesi väga pessimistlikus valguses, ironiseerivad oma tegelaste üle ja ka­rikeerivad neid halastamatult. Nad toovad rahvaelu ööpoole kõigis, selle detailsetes avaldustes avalikkuse ette ja lahkavad seda kõige va­hedama arvustusenoaga. Sellised teosed mõjuvad lugejasse rusuvalt ja masendavalt, viivad ta kas või meeleheiteni. Kuid meil ei ole kir­janikule õigust midagi ette heita, kui ta meile maalib masendavaid pilte elust enesest, elutõest võltsimatult ja usutavalt. Kirjanik ei ole neid fantaseerinud ega luuletanud, vaid elu on talle need sisendanud ja dikteerinud. Ainult seda võiksime vahest kirjanikule ette heita, et miks ta ainult rahvaelu ööpoolt kujutab, näidatagu ka päevapoolt, mis kindlasti on olemas. Sel puhul on tehtud meie kirjanikele ettehei­teid, et miks nad ainult urgitsevad iseseisva Eesti elu paisete kallal, näidaku nad meile ka selle elu jaatavaid külgi ja kujusid; näidaku nad näit. 1905. aasta ja vabadussõja kangelasi, keda oli ju olemas. Samuti ei puudu ju ka praegu heledaid kujusid meie elus. See ette­heide teataval määral on õigustatud. Kuid ta jääb ainult etteheiteks. Me ei tohi siiski loomingu vabadust piirata ega kirjanikule ette kir­jutada, millest ta peab kirjutama ja millest mitte. See oleks tellitud, pealesunnitud töö ja võlts kaup, mis ei tohi üldse kuuluda vabasse loomingusse. Ja lõpuks on veel küsimus, kumba liiki kirjanikud on rohkem rahva vaimse kultuuri ja elu pioneerid, kas need, kes aina idealiseerivad, või need, kes rohkem arvustavad ja pahedele tähele­panu juhivad. Igatahes ei tarvitse otsus alati viimaste kahjuks lan­geda. Ja kuigi langeb, siis peetagu meeles, et peale elutõe on veel olemas kunstitõde. Ja see viimane on kaaluvaim lõppotsuse tegemi­sel, sest kirjandusteos on enne kõike ikkagi kunstiteos.

Et küsimusse rohkem süveneda, jälgitagu paari reaga mõlemaid mainitud suundi kirjanduses eneses. Pöörgem pilgud esmalt maailma­kirjanduse suurnimedele. Siin on mõlemaid suundi esindamas rida suu­rimaid kunstnikke. Et nimetada nimesid, mainitagu esimesse rühma kuuluvaina Petöfit, Mickiewiczit, Dotsojevskit, Björnsoni, Tolstoid jt., kes on tulised rahvuslased ja isamaalased, kes võrratu armas­tusega kujutavad oma rahvast ja selle elu. Neile on nende maa suureks pühaduseks, ja oma vaimusuuruses suudavad nad mõista ja andestada kõiki pahesid, mis eales võivad eisneda inimeste ja rahva elus. Need kirjanikud on jaatavad ja idealiseerivalt häälestatud oma maa ja rahva suhtes. Nad on kahtlemata rahvusliku kirjanduse suu­red esindajad selle sõna idealistlikus mõttes, kuid ühtlasi on nende looming saanud ka rahvusvaheliseks pärisosaks ja kunstivaraks. Luues oma rahvale, on nad loonud ka kogu inimkonnale.

Kuid samal ajal esindavad teist suunda samuti maailmakirjan­duse suured nimed, kelle suhtes ei tule kellegile meeldegi kahelda, nagu ei oleks nad rahvuslikud kirjanikud, olgugi arvustavas suunas.

Nimetagem näiteks Byronit, Heinet, Ibsenit, Moliere’i, Ibanezi jt. Neid kirjanikke ei saa nimetada headeks isamaalasteks, esmaspilgul nad ei näi armastavat oma maad ja rahvast, vaid näivad vahel otse seda vihkavat; nad aina arvustavad ja paljastavad oma rahva ööpoolset palet halastamatu otsekohesusega; nad aina karikeerivad ja pilka­vad oma kaasmaalasi. Kõik võimalikud ja võimatud pahed leiavad nende teostes kujutamist.

Neid kirjanikke on vihatud tihti kui isamaa äraandjaid, neid on sunnitud isegi kodumaalt lahkuma ja neisse on suhtutud kui kõige enam vihatud inimestesse. Kuid sellest hoolimata jäävad nad ometi rahvuslikeks kirjanikeks, kes armastavad oma rahvast, on rahva vaimse elu suured pioneerid, elu ja kunsti reformaatorid. Kõige tüüpilisem neist on Byron – näiliselt suurim oma maa ja rahva vihkaja, kuid ometi hüüab ta: „Ma lahkun Inglismaalt ja ma ei või siin elada, seepärast, et seda nii väga armastan.”

Pöörgem pilgud meie oma kirjandusse. Siin avaldub miniatuu­ris seesama pilt. Väga tänuväärseid näiteid pakub meile selleks meie kirjanduse realistlik ajastu.   Esimest suunda   esindavad siin  kogu oma loominguga Juh. Liiv ja A. Kitzberg. Mõlemad on niiütelda idealistlikud realistid. Nad armastavad sügavas harduses ja lapseli­kus naiivsuses oma maad ja rahvast ning inimesi. Nende teosed hõõ­guvad hingelisest soojusest ja nad kujutavad oma teoste tegelasi idealiseerivalt. Inimeste pahed ei jää nende ees varjule, nad ei kata neid kinni, kuid nad püüavad kõike mõista ja andestada kõigile nende eksimusi. Veel enam, nad armastavad neid pahelisi inimesi kõigi nende pahedega. Eriti haarav on Juh. Liivi sügav kiindumus ja ar­mastus oma maasse ja rahvasse ning inimestesse. See on otsekui mingi müsteerium, olgugi et kirjaniku oma maine elu ja saatus oli traagiline ning õnnetu, mille tulemusena oleks võinud temalt oodata hoopis kibedat ja trotsivat ning teravat suhtumist.

Kahtlemata on Juhan Liiv ja A. Kitzberg eesti rahvuskirjanduse suured kujud. Kuid sedasama on ka kaks järgmist eesti realistlikku kirjanikku, kes esindavad teist suunda rahvuskirjanduses: E. Vilde ja E. Peterson, olgugi et nende realism on hoopis erinev eelmiste omast ja nende suhtumine eesti ellu ja inimestesse on arvustav, pal­jastav, ironiseeriv ja isegi eitav. Nad kujutavad enamasti elu varju­külgi ja serveerivad meile negatiivseid tüüpe. Teinekord võivad nad koguni vihastada oma sarkasmiga. Kuid kas tohiks kellelegi pähe tulla mõte, et E. Vilde ja E. Peterson pole eesti rahvuskirjanikud? Selline kahtleja oleks vist ise küll kõige vähem rahvuslane. E. Vilde on ja jääb ikkagi üheks suurimaks eesti rahvuskirjanikuks, ja seda on ta ka täie õigusega. Eesti elu kujutamises, eesti sõnakunstilises loomingus ja eesti rahva kasvatamises ei ole E. Vildel ja E. Petersonil põrmugi vähem tähtsust kui Juhan Liivil ja A. Kitzbergil, olgugi et ühed idealiseerivad elu, kuna teised aina halastamatult ar­vustavad. Kõik nad teevad seda aga suure sisemise tõe ja õiguse hääle tõukel, tahtes luua ja anda oma rahvale ning inimkonnale selle kõige parema, mis neil on.   Ja see ongi kõige tähtsam.

Kõik kirjanikud on rahvuskirjanikud, kui nad kujutavad oma rahva elu ja inimesi võltsimatult oma sisima tõetunde järele, kui nad loovad teoseid, mis oma aines, sisus ja vormis kajastavad oma rahva psühholoogilisi ja kunstilisi pärimusi. Iga kirjandus, mis on algupä­rane, väärtuslik ja tendentsitu, on rahvuslik.

Tihti peetakse rahvusliku kirjanduse vastandmõisteks maailma­kirjanduse kuid see pole küllalt täpne vahetegemine. Maailmakirjandus tähistab rahvusliku kirjandusega võrreldes esiteks ainult laie­mat elu- ja kunstikäsitust ja teiseks kõrgemat väärtusastet. Tema suhe kogu inimkonda on samasugune kui rahvusliku kirjanduse suhe tea­tavasse rahvasse. Ja teisest küljest sisaldab ta eneses kirjanduse kõr­gemat arenguastet. Iga maailmakirjanduse teos on ühtlasi rahvusliku kirjanduse teos, kõik rahvusliku krjanduse tooted aga ei kuulu veel kaugeltki maailmakirjandusse.

J. Roos  

Loomingust nr. 4/1934