Sõjaeelse Eesti esseistika ja kirjanduskriitika

(IX filosoofia kongressi puhul Pariisis 31. juulist – 6. augustini 1937)

VIII filosoofia-kongress peeti 1934. a. Prahas. Tavalisesti pee­takse neid kongresse nelja-aastase ajavahemiku järel. Seekord aga oli möödunud viimasest kongressist ainult kolm aastat. Ajavahemiku lühendamine oli tingitud asjaolust, et 1937. aastal oli möödumas 300 aastat Descartes’i kuulsa Discours de la méthode (Uurimus meetodist) ilmumisest. Kuna Descartes’i filosoofial on tähtis koht lääne-euroopa uuema aja vaimuajaloos, siis taheti Descartes’i teose ilmumise juubelit tähistada ülemaailmalise filosoofidepere kokkutulemisega. Ja nii sai IX-dast filosoofia kongressist „Descartes’i kongress” .

Kuid see oli ka ainus asjaolu,  mis andis tänavusele kongressile erakorralisuse mulje. Võrreldes eelmise Prahas aastal 1934 peetud kongressiga, see erakorralisus oli enam ajaloolist laadi,   sest uuema aja filosoofia mõttestiku ja vaimuelu kujunemine Descartes’i filosoo­fia mõjul huvitab eeskätt ikkagi vaimuajaloolasi. Meie kaasaegsusega on sel teemal ainult kaudseid ja ainult asjatundjaile nähtavaid suhteid. Praha kongressil oli aga erakorraliseks ja laiemat publikut huvitavaks teemaks „demokraatia probleem”. On selge, et sellise teema esiletõst­mine momendil, mil demokraatlik riigikord paljudes maades oli asen­dumas uue riigikorraga, tõmbas endale laiema avalikkuse tähelepanu. See teema puudutas ligidalt poliitilist elu ja tšehhidel oli võimalus näidata oma riigimeeste Th. G. Masaryki ja J. Beneši tähtsust euroopalise demokraatluse taotlemisel. Kuid Praha kongressi kohta tuleb kokkuvõttes siiski öelda, et polnud kuigi õnnelik mõte võtta filo­soofia kongressi teemaks probleem, mis puudutab poliitilise elu kor­raldust. Sellisest hinnangust ei tohi muidugi mitte välja lugeda arva­mist, nagu peaks filosoofia loobuma elukorralduse küsimuste arutle­misest, hoiduma puudutamast riigi- ja ühiskonna elu küsimusi. Kui see nii oleks, siis peaksime küll maha salgama seda vaimu ja seda hoiakut, mis kannab Platoni filosoofiat. Küll aga peame möönma, et selliste küsimuste arutlemiseks on ülemaailmne kongress kõige ebasobivamaks kohaks. Mitte ainult ei kannata selle all teiste teoreetiliste, kuid kind­lasti mitte vähem tähtsate küsimuste arutlemine, mis nõuab rahulik­kust ja selget meelt, vaid ühtlasi jääb mulje, et filosoofia kontakti eluga on käsitletud liiga vahetuks. Filosoofia mõjutab elu mõttelise tõe kaudu, mõistuse selguse kaudu, mis peab enne võitma ebaselgete tunnete ja kujutelmade pimeda võimu.

Prantslaste kui kongressi tegelikkude korraldajate auks võib öelda, et nad tegid hästi, kui vältisid liiga elulähedaste probleemide käsitlusele võtmist. Paljud säärased küsimused tulid kõne alla eri sekt­sioonides. Aga kuna siin osavõtjate arv ja aeg enam-vähem piiratud, siis ei olnud kartust, et arutlus oleks võinud lõpmatuks kujuneda. Pleenumi ees tulid aga valdavas enamuses ettekandele referaadid, mis olid kõigiti sõnastus- ja lahendusküpsed. Ka sellises talituses ei tule näha mingit ühekülgset elukaugust kongressi korraldajate juures.

Prantslaste kohta ei saa öelda, et nad arendaksid liiga eluvõõrast filosoofiat. Just vastupidiselt, nende kõrgem vaimne kultuur on f i l o soofiline kultuur. See on ainulaadiline ja järeleaimamatu. Nad tõstavad oma teod ja toimingud endameelestuses kõrgema vaimsuse pinnale, näevad nii oma elupraktika ideelist alust ja on alati valvsad inimsuse kõrgete ideaalide teostamisel. Nende filosoofia on enam kui teiste rahvaste oma orienteeritud positiivsete teaduste kriitikal. Ja nende kirjanduslik-kunstiline produktsioon on alati olnud rajatud avarale ideoloogilisele alusele, sagedasti sellisel määral, et suured kir­janikud on ühtlasi suured filosoofid.

Kongress kujunes ses mõttes väljastpoolt tulnuile intensiivseks ja mitmekülgseks ülevaateks prantsuse omapärasest filosoofilisest kultuurist. See õppetund algas kohe kongressi avamisega, kus kong­ressi avakõnega esines kirjanik-filosoof Paul Valéry. Paljudki võib-olla lootsid kuulda ja näha prantsuse filosoofia suurmeistri Henri Bergson i, kes oli Descartes’i kongressi aupresidendiks. Kuid ela­tanud ja hädise tervisega filosoof oli läkitanud ainult kirja, milles avaldas oma parimaid soove kongressi heaks kordaminekuks. Bergsonilt oodatud avakõne aset täitis aga Paul Valéry oma – mis jääb kauaks meelde ühe vaimuinimese kõrgeväärtusliku väljenduspalana ja ühtlasi valitud vaimuinimese hindena filosoofiale.

Kongressi peamisteks teemadeks olid ette nähtud järgmised :

1) Uurimused Descartes’i filosoofia olemuse ja mõju kohta (études cartésiennes).

2) Meetod ja meetodid.

3) Loogika ja matemaatika.

4) Kausaalsus ja determinism.

5) Refleksiivne analüüs ja transtsendents.

6) Väärtus, normid ja reaalsus.

Kuigi kongress oli Descartes’i juubelikongressiks, ometi oli kavas peale Descartes’i uurimuste tervenisti viis teemat, mis polnud otse­selt mingis ühenduses Descartes’i nimega. Viie teema-ala raamidesse mahtusid küll kõik võimalikud filosoofilised uurimused, nii et kelgi ei tarvitsenud oma eriala tõttu eemale jääda kongressist. Vahest võiks öelda vastupidiselt, et teemasid oligi üles seatud liialt palju. Kuid kongressi töökava muutus koormatuks vististi seetõttu, et referaate igale teemale oli saadetud ettenähtamatult palju. Ja seetõttu kujunes nii, et kuue teema arutlemiseks pidi moodustatama koguni kümme sektsiooni, mis töötasid kõik üheaegselt. Sellise olukorra juures pole võimalik ühegi teema arutlust jälgida täies ulatuses. Aga kui arves­tada asjaolu, et mitte kõik referaadid polnud täitsa esmajärgulised, siis võidi vabalt osa referaate kuulamata jätta, ilma et selle all üldpilt oleks kannatanud. Töökoosolekute jälgimist kergendas aga tunduvalt prantslaste poolt edukalt läbi viidud kongressi ettevalmistutööd. Nimelt olid nad saanud toime tõesti erakorralise asjaga: kongressile saabudes anti osavõtjaile kätte tervenisti 12 raamatust koosnev, tee­made järgi korraldatud referaatidekogu – trükitehniliselt hästi õnnes­tunud ja nägus akt.

Kui nüüd lühidalt iseloomustada tahta rohkearvuliselt esinenud referaate, siis peab esmajoones märkima, et esindatud olid kõigi täht­samate maade ülikoolid (esindatud oli üldse 40 riiki). Paljud riigivalitsused, nagu Hollandi, Tšehhoslovakkia, Poola jt. olid esindatud eri delegaatide poolt. Mis puutub tähtsamate maade eri filosoofilis­tesse koolkondadesse, siis olid ka need rohkearvuliselt esindatud refe­rentide hulgas.    Kuid ükski neist koolkondadest ei saanud ühelgi teemaalal valitsevaks muutuda. Ükski neist ei kujunenud haaravaks. Ühegi koolkonna kohta ei saa öelda, et ta oleks avanud ootamatuid ja üllatavaid prespektiive probleemide käsitlusel. Näib, et käesoleva sajandi eri filosoofilised tendentsid on jõudnud konsolideerumise ajajärku. Ikka järjest rohkem nähakse, et ühe ühtsa metoodilise kont­septsiooni või õpetuslause alusel saab enam-vähem rahuldavalt lahen­dada ainult teatud piiratud hulga probleeme. Nähakse eri tendentside tõde, aga ühtlasi ka nende ebatõde. Elufilosoofia, fenomenoloogia, uusthomism ja teised filosoofilised voolud ei kujuta endast tänapäeval enam mingit suletud koolkonda. Iga koolkond, mis tekib, kannab endas dogmaatilisuse tendentsi. Õnneks ollakse tänapäeval sellest teadlik ja kõikjal on näha püüdu eri tendentside sünteesi järele.  Püüd sünteesi järele tuli kongressil rõõmustaval viisil väga sagedasti nähtavale, ja kui üldse miski „muljet” avaldas, siis see asjaolu.

Erandi sellest asjaolust moodustas siiski nn. Viini logistikute koolkond. Seda koolkonda kutsutakse „Viini” koolkonnaks seepärast, et tema tähtsamate esindajate asukohaks oli kunagi Austria pealinn. Kuna viimasel ajal nende asukoht muutunud, siis võiks seda koolkonda lihtsalt nimetada ka uuspositivistlikuks koolkon­naks. See koolkond on viimasel kümnendil osutanud erakordset aktiiv­sust. Ta korraldab rahvusvahelisi kongresse (viimane leidis aset möö­dunud aastal Pariisis) ja annab välja oma ajakirja (Erkenntnis). Tema peamisteks huvialadeks on ühelt poolt matemaatiline loogika (logis­tika), tõenäosusõpetus, ja teiselt poolt terav võitlus metafüüsiliste „pseudoprobleemide” vastu positivistlik-empiristliku tunnetusteooria alusel.

Kuigi nad ise korraldavad omaette pikki kongresse, olid nad ka sel rahvusvahelisel kongressil arvukalt esindatud: pääle juhtivate isikute (Reichenbach, Neurath, Carnap) oli kohal veel leegion adepte. Siin ollakse veel tõepoolest veendunud, et uuspositivism on filosoofia lõplik sõna. Seda näitas nende agarus sõnavõttudel ja nende sagedasti tüütavaks muutuv eriarvamus. Nooremad esindajad ei lakanud toonitamast mis tahes küsimuse puhul, et „Viini koolkonna arvates”… Halb pole mitte nende nõue võimalikult kõiki väiteid ja ütelusi mahutada eksaktsemasse logistilisse vormi. Aga paha on, kui nad üldse enam metafüüsilisi probleeme ei näe, kui nad kõiki tähtsa­maid probleeme „pseudo”-probleemideks peavad. Kui probleemid ole­matuks muutuvad, siis ei jäägi lõpuks midagi, mida eksaktsemasse vormi mahutada ja filosoofia veab lõppeks tühja vankrit. Diskussioo­nides ei puudunud seepärast ka mitte hääli, mis toonitasid, et filosoo­fiat ei tehta mitte koolkondades. On olemas asjaolusid, mis lihtsalt nõuavad lahendust, on olemas probleeme, mis meile lahenduseks üles antud. Neid asjaolusid ja probleeme olematuks kuulutada, see ei anna tõestust mingist erilisest tarkusest.

Nagu öeldud, selle koolkonna esinemine moodustas erandi kong­ressil kõikjal nähtavale tulevais eelarvamusteta otsisklustes. Viini ressil kõikjal nähtavale tulevas eelarvamusteta otsisklustes. Viini koolkond sai end avaldada peamiselt 2. ja 3. teema, osaliselt ka 4. tee­ma alal. Enam metafüüsilist laadi teemade juures jäi nende sõnavõtt peatuma pealiskaudsustesse. Metafüüsilist laadi teemade arutlemise puhul (nagu teema 5. ja osaliselt ka 6.) võis teha meeldiva avastuse, et metafüüsiliste probleemisisude analüüsides eri rahvuste esindajate poolt oli palju enam ühist kui eraldavat. Kõik ehtsad filosoofilised teemad on rahvusvahelised. See tähelepanek on küllalt väärtuslik, kui arvestada asjaolu, et sagedasti kuuldub hääli nagu oleks tegelemine filosoofiliste resp. metafüüsiliste küsimustega ajalooliselt kujunenud mõne üksiku rahvuse erialaks. Sel kongressil tõusid kindlasti esi­kohale nende küsimuste arutlemisel prantslased ja itaallased, kuna sakslaste esinemine jättis ebakindluse mulje. Mis on selle põhjuseks, seda on raske öelda. Arvatavasti ei ole jätnud saksa filosoofide eba­kindlusele suurt mõju avaldamata hiljutised sügavad muudatused Saksa ühiskonna- ja riigielu alal.

Ligikaudse arvestuse järgi oli väljastpoolt tulnud filosoofide ar­vust saksa filosoofide hulk suhteliselt kõige suurem.  Kuid nad moo­dustasid kaks eraldatud leeri. Ühelt poolt hiljutise pöörde järel Saksa­maalt lahkunud nimekad ülikoolide õppejõud   (aarialased ja semii­did), kelledest paljud leidnud ulualust ja teenistust Prantsuse, Inglise, Rootsi, Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia ja teiste maade ülikoolides ja teiselt poolt praeguse Saksamaa esindajad. Viimaste hulgas paistsid silma hiljuti Göttingenisse professoriks määratud H. H e y s e, kes oli ühtlasi Saksa valitsuse esindajaks ja delegatsiooni juhiks, N. H a r t m a n n    (Berliin), H. Heimsoeth (Köln), Burkamp (Rostock) jt. Loomulikult ei saanud olla nende kahe leeri vastastikune suhtumine mitte kõige sõbralikum. Värsked on veel haavad neil, kes pidid lah­kuma kodumaalt. Kuid viimaste auks peab siiski ütlema, et nad pida­sid end ülal meeldivasti tagasihoidlikult   ega lasknud tunnetel üle­võimu saada. Õieti küll need kaks rühma vältisid teineteist – ja see oli asjale kõige targem lahendus. Ainult paaril korral andsid Saksa emi­grandid vaba väljenduse oma tunnetele. See sündis näiteks Arthur L i e b e r t’i ettekande puhul „idealismi kriisist”. A. Liebert on endine kauaaegne Kant-Studien tegevtoimetaja. Pääle kolmanda riigi tuleku siirdus ta Jugoslaaviasse Belgradi ülikooli professoriks ja asus säält organiseerima uut rahvusvahelist filosoofilist ajakirja (Philosophia – mille esimene mahukas ja sisult küllaltki soliidne vihk ilmus möö­dunud hilistalvel).   Liebert kõneles idealismi kriisist, näidates see­juures, kuidas viimase suure saksa  idealistliku filosoofia ajastu mõ­ningate liialduste tõttu filosoofias läinud sajandi lõpul ja käesoleva sajandi alul ikka enam maksvusele pääsesid realistlikud tendentsid. Kuid ühtlasi on tekkimas hädaoht teiselt poolt. Täie õigusega viitas Liebert sellele, et niihästi elufilosoofias kui ka Saksa uuemas eksis-tentsi-filosoofias mitte enam küllaldaselt ei nähta meie eksistentsi ideaalseid aluseid. Ilma idealismita pole filosoofiat ja ilma filosoofia­ta, nii võiks ka vastupidiselt öelda, pole idealistlikku elu- ja maailma­käsitust. Ja iga filosoofiline uurimine taotlevat niihästi kriitika vaba­dust kui ka vabaduse kriitikat. Kui praegu idealism põdevat teatud kriisi, siis on see ainult ajutine kriis ja praegune aeg oma era­kordsete vapustustega tõestavat ise kõige selgemini idealismi õigust. Lieberti ettekandest vilkus sügavat veendumust ja isiklikku usutun­nistust. Sellega ühines täiel määral ka auditoorium, mis koosnes see­kord suurel määral saksa pagulasist. Oma filosoofilist idealistlikku usutunnistust tõttasid avaldama Siegfried Marek ja mitmed teised. Auditooriumis näis kiiresti levivat südame soojade tunnete õhkkond.

Nagu juba öeldud, kongressist osavõtjaile kujunes Pariisis vii­bimine huvitavaks õppetunniks prantsuse filosoofiast. Ei tule arvata, nagu oleksid prantslased oma filosoofe eriti tahtnud esile tõsta. Küll on aga õige, et paljudki kongressil   esinenud prantsuse filosoofid poleks saanud mahti seda teha, kui kongress oleks peetud mujal.  Nii võttis vaevaks esineda pleenumi ees Maurice B l o n de l, prantsuse aktsioonifilosoofia arendaja, kes viimaseil aastakümneil on väga tun­duvalt mõjustanud prantsuse intelligentsi laiemaid ringkondi.   Oma teostes, mis ilmunud viimaseil aastail, on ta kaldumas ikka enam meta­füüsiliste ja ontoloogiliste küsimuste valdkonda. Pleenumil esinesid ka kuulsad prantsuse loodusteadlased, vennad Maurice ja Louis de B r o g l i e’d. Erilise huviga oodati Louis de Broglie esinemist. Kuid haiguse tõttu tal polnud võimalik ilmuda ja ta kõne luges ette ta vend Maurice. Louis de Broglie on Nobeli laureaat füüsika alal, aga ta on osutanud ka suuri filosoofilisi kalduvusi, millede poolest teda võiks võrrelda ainult sakslasest loodusteadlase Max Planckiga. Ta referaat puudutas uuema füüsika suhtumist kausaalse determinat­siooni probleemisse. Kuna seda küsimust juba kauemat aega sõelutakse, siis ei sisaldanud tema referaat küll üllatavalt uut. Kuid vasta­vas sektsioonis ettekantud teiste referaatide kõrval oli ta oma asja­tundlikkuselt kaugelt silmapaistev.   Teatavasti klassilise mehaanika alusel võib olla õigustatud veendumus, et ühe korpuskli liikumine on täielikult ettenähtav, kui tuntakse algusmomendil tema asendit, tema kiirust ja mõjusid, milledele ta alistub.   Selliselt põhjendatud ette­nägemise võimalus moodustab nn. determinismi klassilises mehaani­kas. Aga viimasel ajal on uurimused mikrofüüsika alal jõudnud tule­musele, et meil puuduvad igasugused vahendid ühe korpuskli liikumise kindlaksmääramiseks.  On nähtud, et me ei saa viimsete materiaalsete elementide, näit. elektroonide, suhtes üheaegselt kindlaks määrata tema asendit ja kiirust, sest iga mõõtmine mõjustab ühtlasi mõõde­tavat objekti.   Meie täpsale mõõtmisele on seatud kindel piir.   Selle määratlematuse üle on viimasel ajal palju vaieldud.   Paljud loodus­teadlased ci taha pidada loobumist determinismist, nagu sellele on jõu­tud kvantidefüüsikas, lõplikuks.   Polevat   võimalik   teadus,   mis toonitab indeterminismi.  Louis  de  Broglie  ei  lähe nii  kaugele.

Praegune kvantidefüüsika on indeterministlik. Aga ta kaalutleb ka võimalust, et kunagi tagasi jõutakse determinismile. Võib-olla praegust indeterminismi füüsikas tuleb võtta ainult ajutise ülemineku ajastuna. Võib-olla praegune võimalus jälgida kausaalsuse sidet mikro­füüsikas tuletub ainult sellest, et me siin tarvitame mõisteid, nagu korpuskel, ruum, aeg jne., mõisteid, milledele oleme jõudnud lähtu­nud olles makroskoopilisest maailmast. Me oleme neid rakendanud mikroskoopilise maailma kirjeldusele, teadmata, kas nad selleks lõp­likult sobivad. Kuigi vajame veel palju uurimusi, enne kui suudame jõuda kvantidefüüsika küsimustes täielikule selgusele, ometi näib Broglie’le vähe tõenäolisena, et õnnestuks täielikult jalule seada klassilise mehaanika determinismi. Murrang, mille on toime viinud uus mehaanika, on ikkagi nii sügav, et vaevalt suudetakse tema jälgi kaotada. Praegusel momendil ei saa muidugi rohkem öelda kui et nende nähtuste füüsika, kus on tegemist kvantidega, ei ole enam deterministlik. Seda Broglie positsiooni tundsime juba osaliselt ta endistest teostest. Kongressi referaadis arendas ta neid mitmes suunas edasi. Seletused, mida andis Maurice de Broglie endast kuulsama venna referaadi puhul tekkinud küsimustele, olid kaalutletud ja nad leidsid filosoofide poolt suurimat tähelepanu. Pole ju mitte igapäe­vane asi esitada küsimusi asjatundjale ala kohta, millel näib olevat arvamata suur tähtsus meie maailmapildi kujundamisel.

Kongressil esitasid prantsuse filosoofide vanemat põlve Sorbonne’i professorid Léon Brunschvicg, Emile B r e h i e r (kes oli ühtlasi kongressi presidendiks). Kohal olid ka Edouard le Roy ja A. L a 1 a n d e. Nooremast generatsioonist lõid aktiivselt kaasa Jean W a h l, Louis L a v e l l e, R. Bayer, Gabriel Marcel ja palju teisi. Prantslased ise kurdavad, et ajaline vahemaa kahe generatsiooni vahel laastava Maailmasõja tõttu, kus langesid paljud parajasti mehe­ikka jõudnud andekad filosoofid, on kujunenud liiga suureks. Ja noorem generatsioon, et võrsuda vanema väärikaks järeltulijaks, peab tugevasti pingutama, et omandada eeldatavat asjatundlikkust paljudel teaduste erialadel, nagu seda nõuab prantslaste filosoofiline tradit­sioon. Me võisime kongressil kogeda prantsuse filosoofilise mõtte ele­vust ja diskussiooni kõrget taset. Diskussiooni transtsendentsuse üle, mis tekkis Léon Brunschvicg’i ja Gabriel Marcel’i vahel, võiks pidada otse eeskujuliseks. Ühelt poolt vanemasse generatsiooni kuuluv Sorbonne’i auväärne filosoofia professor Brunschvicg, tasa­kaalukas, avarapilguline ja kõigiti häätahtlik. Teiselt poolt kirjanik-filosoof Marcel, kes rajas oma filosoofilise kuulsuse päevikutaoliselt kirjutatud teosega, mis kandis päälkirja Journal métaphysique. Tema filosoofia, millel on silmatorkavaid ühisjooni saksa eksistentsifilosoo­fiaga, on leidnud võrdlemisi suurt vastukaja nooremas intelligentsi-generatsioonis ja samuti teatavais katoliiklikes filosoofilistes ring­kondades. Nagu eksistentsifilosoofia nii ka Marcel otsib teed transtsendentsusse lähtudes äärmuslikest elamuslikest situatsiooni­dest, nagu surm. Sellistes situatsioonides olevat selge, et meie eksis­tents ulatub millessegi säälpoolsusse. Rahulikult laseb end Brun­schvicg õpetada temperamendika kaasvõitleja poolt. Need mõttekäi­gud ei ole kindlasti võõrad Brunschvicgile, kes on redigeerinud Blaise P a s c a l i Mõtluste (Pensées) väljaandeid. Ta tunneb hästi noorema generatsiooni poolt harrastatud elu- ja eksistentsifilosoofia ajaloolist traditsiooni ja tunnustab ka Marceli konkreetsuse taotlusi. Ta ei pane pahaks, kui talle ette heidetakse idealistlikku abstraktsust. Kuid ometi ta ei saa nõustuda Marceli positsiooniga. Léon Brunschvicgile, kes on mees kõrges vanaduses, ei ole elamuslikult Léon Brunschvicgi surm mitte nii hirmus mõõtuandev, nagu seda Marceli filosoofia põhjal võiks arvata.

Käsitus ühest asjast kujuneb seda selgemaks, mida enam on meil võimalusi teda võrrelda teiste asjadega. Prantsuse filosoofiliste seisu­kohtade võrdlusvõimalusi teiste rahvuste omadega võis muidugi kohata igal sammul. Nagu öeldud, leidub nii saksa kui ka prantsuse uuemas filosoofias teatud ühiseid tendentse. See nähtub esmajoones nn. eksistentsifilosoofia alal. Sõna „eksistents” on saanud nii Reini paremal kui ka vasakul kaldal filosoofiliseks löökmõisteks. Vahetult enne riiklikku pööret Saksas tõstab M. Heidegger selle mõiste esi­kohale. Mõnekümne aasta möödudes filosoofia ajalookirjutajad ei jäta vististi märkimata, et eksistentsifilosoofia on mõistetav sellise vaimse elu väljendusega, milles on hävimas teadvus kindlast väärtusmõõdupuust ja püsivaist väärtusist. Kui inimene on kaotanud usu ideaalidesse ja kõrgematesse väärtustesse, siis ta hakkab intensiivselt mõtisklema oma „olemise” üle. Kuna ta ei leia „ideelisi” juhiseid, milledele ta võiks kinnitada oma „eksistentsi”, siis on ta sunnitud ise oma „saatust” määrama ühes originaalses tahteaktis. Kogu meie eksis­tents koosneb situatsioonidest, milliseid pole enne olnud ja milliseid ka iial ei kordu. Ja igas sellises situatsioonis nõutakse meilt otsusta­vaid tahteakte – eksistentsiaalseid otsustusi. Mingi „igavene tõde”, mingi „ideoloogiline dogma” ei suuda meid vabastada sellistest otsus­tustest. Me ei ela mitte „idees”, vaid meie ülesandeks on teostada oma eksistentsi.

Eksistentsifilosoofia oli see, millele M. Heidegger, vahetult enne riigipööret, tahtis võita saksa üliõpilasnoorpõlve. Eksistentsifilosoo­fiast ongi saanud praegune Saksamaa filosoofia. Kui filosoofia tahab olla enam kui eksaktsete teaduste kannupoiss, siis pidavat ta peami­seks probleemiks olema eksistentsiprobleem. Kahjuks on pidanud eksistentsifilosoofia originaalsed ja tüsedad arendajad jääma ikka enam tagaplaanile. Heidegger on juba ammu kaotanud oma mõju intelligentsi hulgas ja K. Jaspers lasti hiljuti enneaegselt pensioonile. Pariisi kongressil esitas seda voolu Saksa valitsuse delegaat H. H e y s e, kes oma teoses Idee und Existenz näib eksistentsi filosoo­fiale andnud olevat sallitava ja suupärase kuju. Ei ole siis ime, kui Heyse samanimeline ettekanne kongressil meelitas väikese auditoo­riumi täis uudishimulisi kuulama tänapäeva saksa filosofeerimist.

H. Heyse on tõusnud olude muutuse tõttu juhtivale kohale. Ta määrati professoriks ühele saksa traditsioonirikkamale filosoofia õppetoolile. Kuid on vist küll põhjendamata lootus tahta selle ette­kande kaudu tunduvalt tõsta huvi tänapäeva saksa filosoofia vastu. Vahetult enne riigipööret oli kujunemas produktiivne ja tõesti edasi­viiv diskussioon eksistentsifilosoofia ja teiste voolude vahel. Nüüd aga näib eksistentsifilosoofia kujunevat järjest eksklussiivsemaks ja kaotavat ikka enam suhteid filosoofiliste traditsiooniga. Igatahes ei saa võtta kuigi tõsiselt eksistentsifilosoofia püüdu teha Kanti enda eestkostjaks.

Seevastu prantsuse eksistentsifilosoofia juurdub katoliikliku filo­soofia traditsioonides. Ta ei taotle mitte niipalju originaalsust kui saksa oma. Kuid selle eest „eksistents” ei kujune nii ääretuks ja põh­jatuks, ega lähe kaotsi meie eksistentsi ideaalsed alused. Prantsuse filosoofilisel eksistentsil on enam „substantsi”. Ei tarvitse vaimusta­tud olla uusthomismist, Püha Thomase filosoofia uuest ärkamisest. Aga juuretu eksistentsifilosoofia kõrval pole ta mitte täiesti kaota­nud võlu, eriti kui teda esitab selline osav sõna- ja sulemees nagu Jacques Maritain. Maritain kõneles olemuse (idee) ja eksistentsi konfliktist Descartes’i filosoofias. Nagu Saksa eksistentsifilosoofid väidab Maritain, et Descartes on jätnud analüüsimata tähtsama osa oma kuulsast põhilausest „cogito ergo sum”. Descartes pole analüüsi­nud, mida tähendab see „olen” (sum). Descartes’i maailm pole õieti mitte meie tegelik reaalne maailm, vaid Platoni ideede maailm. Mari­taini arvates kuulub Descartes ühes Lutheri ja Rousseauga nende kol­me reformatoori hulka, kes täiesti valesti mõistsid ühtlast ja suure­joonelist thomistlikku maailmapilti. Descartes on inimesele omistanud ratsionaalset tunnetust sellisel määral, nagu see oleks mõeldav ainult inglitele. Ainult uusthomism on suuteline meid juhtima tagasi reaal­susele ja absoluutsusele. Maritain on ilmselt konservatiivne. Alul ta oli Bergsoni filosoofia pooldajaks. Siis pööras aga Bergsonile selja ja arvas, et kõigile lahendamata küsimusile Bergsoni filosoofias an­nab lõpliku lahenduse tomistlik filosoofia. See annab lahenduse ka eksistentsiprobleemile. Kuigi see lahendus on konservatiivne, ometi on meie eksistentsile tagasi võidetud ideeline alus. Meie eksistents on ääretu ja põhjatu, aga ta on seda Jumalas. Ja kui arvestada audi­tooriumi järgi, siis Maritaini lahendus prantsuse vaimse elu piirides ei leia kindlasti mitte vähem pooldamist kui eksistentsifilosoofia vastavais saksa oludes.

Diskussioonirohketeks, aga ühtlasi õpetlikeks kujunesid arutlused 6. teema, väärtusteprobleemi üle. Ka siin võis kogeda, et probleemid on ülerahvuslikud. Ülevaatliku käsitluse väärtusteooriaist ja nende puudusist andis noor sakslane H. Kuhn (London) ja huvitava tun­netusteoreetilise analüüsi väärtustest andis venelane G. Gurvitsch (professor Strassburgis). Terve rida huvitavaid referaate oli pühenda­tud olu ja väärtuse vahekorra selgitamisele.

Filosoofilised probleemid on ülerahvuslikud ja ülerassilised. See asjaolu, mis nii selgesti ilmnes kõne all oleval kongressil, on juba küllaldaseks eelduseks objektiivsete, üldkehtivate ja üksmeelsete lahenduste otsimisel. Tõene pole mitte ainult lahendus, ka paljud probleemid on tõe probleemid. Iga tõde aga ühendab inimesi. Seda toonitas kõigi osavõtjate valjul hääkskiidul ka André L a l a n d e, kes esines lõppkõnega ja presideeris lõppkoosolekut Sorbonne’i suures Richelieu amfiteaatris. Filosoofilist ühismeelt ja suuri ühistunnetusi ei suutnud häirida ka ühe hispaanlase demonstratiivne lahkumine saa­list momendil, mil Hispaania Vabariigi delegatsiooni juht sõna sai tänuütlemiseks kongressi korraldajaile.

Lõppkoosolekul teatati ka permanentse komitee resolutsioonid. Neist kõige tähtsamaks ja oodatavamaks kujunes kindlasti otsus järg­neva kongressi aja ja koha kohta. Permanentse komitee otsust tuleb lugeda praeguses olukorras kõigiti vastuvõetavaks: järgmine kongress peetakse aastal 1941 Hollandis, Groningenis. Hollandi valitsuse esin­daja andis ka kohe kõigile osavõtjaile üle sõbralikud kutsed jätkata nelja aasta pärast tööd Hollandi vaikses ülikoolilinnas.

On juba korra nii, et iga kongressi juurde kuulub rida vastuvõtte riigijuhtide ja organisatsioonide poolt. Prantslaste suhtes peab ütle­ma, et nende retseptsioonid on pidulikud, aga mitte tüütavad. Retsept­sioonide hulka kuulus ka kutse Louvre’i muuseumi uutesse ümber­korraldatud kreeka ja egiptuse raidkunstiruumidesse ühe kongressipäeva hilisõhtul. Louvre’i muuseum on nimelt hiljuti nende osakon­dade saalid ümber ehitanud ja nii korraldanud, et kujusid võib nautida elektrivalguse efektides. Kongreslased olid terves koosseisus tänuli­kud selle erakordse võimaluse eest – viibida segamatus rahus kolm tundi neis valgustatud saalides. Ja me nägime tõepoolest kreeka plastikat „uues valguses”.

A. Koort

Loomingust nr. 6/1937