Intelligentsi ülesandeid
I.
Intelligentsi all mõeldakse rahva haritud kihti, neid, kes otseselt või kaudselt, aktiivselt või passiivselt võtavad osa rahva vaimsest elust. Intelligentsi kandvama osa moodustavad kõrgema haridusega isikud, nn. akadeemiline haritlaskond. Siit peavad tulema rahvale vaimsed juhid, ideoloogid, vaimuaristokraatia. Selles ringkonnas tõusevad uued ideed, uued sihid, mis vaimustavad ning elustavad rahvast.
Intelligents, omades laiemat silmaringi ja tundes, et rahva jõud peitub tema ühtluses ning harmoonilises rahvusluses, moodustab ainsa ühiskondliku koondise, mis on vaba seisuslikust ning klassilisest hingeelust. Ta on rahvuse geeniuse, rahvusliku loomingu kehastajaks. Tema ülesanne on töötada ümber oma peaajus see toormaterjal, mis hoovab rahva hingest, puhastada ning rikastada seda teiste rahvaste kultuuriga ning anda seda vaimlise varana tagasi oma rahvale.
On seepärast täiesti arusaadav, miks rahvust ei või olla ilma intelligentsita. Kultuur, rahvus- lik ühtekuuluvus, rahvuslik iseteadvus, need kõik pole mõeldavad intelligentsita.
Milline tähtsus intelligentsil rahva elus on, seda näeme eriti piltlikult ka oma rahva ajaloost. Meie rahvas „ärkas” alles siis, k u i tõusid ta seast esimesed haritlased. Enne oli ainult hall mass, maarahvas. Intelligents ja tema juhid olid need, kes kasvatasid meie rahva riiklikule iseseisvusele, kes andsid ideoloogia meie riiklikule olelule. Et meie rahvas saatuslikel 1917.—1919. a. end leidis ja suutis organiseeruda ning ei uppunud Vene revolutsiooni keerises, see oli meie intelligentsi teene. On õige, et vabadussõjas terve meie rahvas oli kangelane, kuid kangelased olime olnud juba 700 a. eest Lembitu päevil, kuid siis ei osanud eestlased endid organiseerida. Nüüd aga seisid rahva eesotsas suured sõja- ning riigimehed, ja nende organiseerimisanne koondas osavalt rahva jõud vabadusvõitluseks. Samuti suur maareform, mis lahendati seaduslikult ning mis lõi aluse vabale talupojakihile ja pühkis üle öö minema baltisaksa feodaalkorra jäänused, oli jällegi eesti noore intelligentsi töö. Samuti meie 1920. a. põhiseadus, ka selle lõi meie intelligents, „kõikumatus usus ja vankumatus tahtes luua ja arendada riiki, mis on rajatud õiglusele ja seadusele ja vabadusele, kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus”. Intelligents, kes oli veel eluvõõras, kuid üles kasvanud Vene isevalitsuse surve all ja tundes vabaduse ning enesemääramise suurt väärtust, tahtis oma rahvale anda parimat. Kuid tegeliku elu kogemuste puududes võttis intelligents liiga platooniliselt riigivalitsemise kunsti. Ta unustas, et t e m a peab valitsema, et tema on rahva peaaju, et tema peab valvel seisma üldriiklike huvide eest. Olles hariduse saanud Vene liberaalsetes, kuid eluvõõrastes ülikoolides ning hõljudes teoreetiliste targutuste vallas ning seistes eemal olude sunnil riikliku elu juhtimisest, osutus iseseisvuse saabudes meie intelligents liiga vähe ette- valmistatuks tegelikule riiklikule tööle. Meie intelligents sai demokraatia põhimõtteist nii aru, et rahvas, mass, peab riiki ka tegelikult valitsema. Terve võim oli riigis antud riigikogu kätte. Valitsus allutati absoluutselt seadusandlikule võimule. Tasakaalustav võim puudus täiesti. Riigikogu, mida valiti ultrademokraatlike kihtide esindajaks ja nende huvide läbisurujaks, üldriiklike huvide arvel… Selle tagajärg oli, et riiklik tüdimus võttis maad, et aktiivsemad, iseseisvamad ja idealistlikuma arusaamisega kodanikud suruti riigi juhtimisest ikka enam eemale. Riiklikud huvid ähvardasid kaduda kihihuvilises demagoogias ning korruptsiooni udus. Silmapilgu „saamahuvide” tuhinas oldi valmis eestluse huve unustama. 12. märts 1934. a. sai siin murrangumomendiks ning praegu tahame uskuda ja loota, et Eestis jälle üldriiklikud ning eestluse huvid on esi- kohal. Ühtlasi tahaks loota, et meie intelligent- sil nüüd 15-aastase kurva õppetunni järgi peaks selge olema, kui hädaohtlik on riigile, kui intelligents on loid ja ei tunne oma ülesandeid riigi ning rahva ees.
II.
Ükski ülesanne pole teostatav ilma ägeda võitluseta ning ühtki võitu ei saavutata ilma organiseeritud jõupingutuseta. Et olla teadlik oma ülesandeis, et orienteeruda oma riigi elulistes küsimustes, selleks vajab iga rahvajuht põhjalikku mitmekülgset ettevalmistust. Suured ideed sünnivad tarkades peades ning suuri asju võivad korda seada ainult targad pead. Intelligentsi vaim peab olema terav, sädemeid peab see pilduma, rahvast peab see kaasa kiskuma, veel enam — ta peab rahva sulatama kokku ühtlaseks tervikuks, et kaitsta riigihuve. Intelligentsi tõsisem relv on tema vaimu teravus. Seda ei saavutata aga muidu, kui järjekindla, püsiva ning põhjaliku teadusliku tööga. Inimese suurim vaenlane on pealiskaudsus. Eriti hädaohtlik on ühiskonnale poolharitlane. Olles võõrdunud füüsilisest tööst ning võimetu võistlema teistega vaimsel alal, jääb ta eluvõitluses teistele jalgu. Siit tema väiklane kadedus, irisemine, rahulolematus ühiskondliku korraga. Riigikorra kukutajaid küpseb harilikult rohkesti poolharitlaste ridades.
Meil Eestis hädaldatakse tihti haritlaste üleproduktsiooniga, kuid tõeliselt on häda meil just poolharitlastega, kes ülikoolist endid konspektide abil läbi vedanud ning kellel teadusliku töö põhjalikkusest pole aimugi. Meil on sadade viisi üksikute alade kohta ülikooli lõpetanuid, kuid tõsise ettevalmistusega spetsialiste on nende seas vaid üksikuid. Tänini on ülikoolimehed etteheiteid teinud keskkoolile, et see ei valmistavat noori inimesi hästi ülikoolile ette, kuid ülikoolil endal tuleks tõsisemalt järele kaaluda, kuidas õppetöösse rohkem distsipliini ning põhjalikkust tuua, muidu ujutame endiselt oma maa poolharitlastega üle.
Meie võrsuva intelligentsi tähtsam ülesanne seisku selles, et ta hakkaks teaduslikku tööd tegema põhjalikumalt kui vanem põlv on seda teinud.
Kuid teaduslik töö on edukas ainult siis, kui selle tegijal on hinges teatud moraalse ning vaimse jõu tagavarad. Kui ta on elujaatav, optimistlik, kui ta tunneb end saatusest kutsutud olevat valitsema peremehena oma riiki ja teenima oma rahvast suurte rahvuslike sihtide nimel. Meie vanemal põlvel on tihti puudunud rahvuslik iseteadvus, rahvuslik mõtlemine ning eneseväärtuse tunne. Nende rahvuslus avaldub tihti ainult sõnades, kuna tegudes patustatakse hoolimatult eestluse põhimõtete vastu. See tuleb sellest, et vana põlv oli kasvatatud võõras vaimus, ta oli lahti kistud omast rahvast. Ta vaatleb eestluse peale balti-saksa vaatenurgast, tal pole tihti usku oma rahvasse. Siit siis abitus, rahvuslike huvide ignoreerimine ja eestluse positsioonide nõrgendamine mingisuguse ebamäärase „õigluse” nimel nende kasuks, kellel iialgi mingit õiglust meie rahva jaoks pole olnud.
Meie, noored, tunneme aga endid peremeestena selles riigis, mida on loonud meie sangarite veri ning riigimeeste tarkus. Me ammutame oma jõudu ning iseteadvust oma rahva hingest. Uurides oma rahvast, tema iseloomu, vaimuvara, leiame, et tema vaimsed omadused pole millegagi madalamad kui Lääne-Euroopa rahvail. Olles kindlas kontaktis oma rahvaga, elades kaasa lahutamatult tema rõõmud ning mured, ei või aga me silmapilgukski unustada, et rahvas on tugev ainult harmoonilises üksmeeles ja oma tervikus. Eksivad need, kes Eesti tuleviku kindlustajaid näevad ainult talupojakihis ning kes seda kihti tahavad eelisõigustada ja soodustada teiste kihtide kulul. Pole kahtlust, et talumees on rahvusliku ürgjõu säilitaja, temast voolab välja terveid ja tugevatahtejõulisi isikuid, tema on see jõuallikas, kust intelligentsi ridadesse valgub uut verd. Kuid hoolimata kõigest sellest ei suudaks talupojakiht üksi riiki kanda ja valitseda, olgugi et meil 15 a. mõned ideoloogid vastupidist on püüdnud jutlustada. Tegelik elu ise aga näitas, millised kurvad tagajärjed säärasel ühekülgsel kihikultusel riigi suhtes võivad olla. Intelligents on see, kes korraldab rahvusliku võitluse rinnet, kes on kutsutud organiseerima oma rahvast, andes talle vaimse mina ning rahvusliku iseteadvuse. Intelligents on see, kes riiklikud huvid seab esikohale. Rahvuslikus võitluses on aga meie oludes nii harilikul kodanikul kui intelligendil mõlemal asendamatu ülesanne: üks on staap, teine on sõjavägi. Nende ühine võit on võimalik ainult ühise koostööga.
III.
Inimsoo ajalugu määritlevad tähtsas ulatuses raskused, milliseid tal tuleb võita. Need raskused esitavad meile teatud ülesandeid, mida tuleb lahendada, kui ei taheta kaduda. Raskusi ning vastavaid ülesandeid on igal rahval. Nende raskustega võideldes kujunevadki vastavad rah- vuslikud ning riiklikud ideaalid.
Iga teadliku rahva tähtsaim ülesanne on säilitada oma olemist, vabadust, omapära. Selle eest võideldakse, surraksegi.
Meil, eestlastel, tuleb võidelda kõigepealt oma karmi loodusega, tuleb muuta oma kodumaa pind tootvaks ja asustamiskõlblikuks. Siin on tarvis suurt tööd ning suuri teadmisi, et luua meie rahvale uusi elamisvõimalusi. Teadliku ning sihikindla tööga, mida peab juhtima ning korraldama riigi abil meie intelligents, võiksime ruumi luua veel paarile miljonile eestlasele kodumaal. See on suurim ülesanne, mis ootab meie tõusvat intelligentsi.
Meie põllumajandus on teinud suuri edusamme, aga ühtlasi ei saa salata, et suure edu kõrval on tehtud ka palju vigu, et mitmedki kalkulatsioonid olid ekslikud. T e a d u s l i k alus on mitmel puhul osutunud nõrgaks. Samuti meie tööstus, kaubandus, ühe sõnaga terve meie majandus on kannatanud juhuslikkuse ning pinnapealsuse all. Oleme uisapäisa siin ning seal katsetanud ja kallist kooliraha maksnud, kuna resultaadid on nõrgad. Võime ütelda, et ühelgi teisel alal polnud me vähem riiklikuks iseseisvuseks ette valmistatud, kui majanduses. Ja veel praegugi on meil tõsine põud majandusmeestest. Selle tõttu valitseb majanduslikul alal meil sihikindlusetus, juhuslikkus. Õige poliitika on aga olulisemaid küsimusi poliitilise iseseisvuse säilitamise alal. Meie ülikooli majandusteaduslik osakond pole tänini kuidagi nimetamisväärselt suutnud kaasa aidata meie majanduse korraldamisel ning ümberloomisel. Aga ega siin abi ei maksa kuskilt mujalt loota, kui endi käest. Meie lootused on noorte peal: noorus peab andma meile uusi jõude, mehi, kes vaimustatult tahavad Eesti riigi ja rahva kasuks töötada. Tööpõld on siin lai ja sadu ning tuhandeid haritlasi võime rakendada hea organisatsiooni juures majanduslikke väärtusi looma. Nii siis noored — ärge kartke, et teil pole tööd. Kodumaa vajab teid, kuid pange oma vaim tööle, „valitsege maad ja saatke seda eneste alla”, ärge lootke ainult vanade peale, sest ei saa kõike nendelt nõuda. Iga uus põlv peab tulema uue energiaga, uute sihtidega.
Aga veel tähtsam ülesanne on intelligentsil täita poliitilise iseseisvuse säilitamisel. Iseseisvus ja omariiklus nõuab vaimu, kultuuri, ideid, nõuab tulise südamega patriootilist intelligentsi. Riiklikku propagandat ei tehta ainult otseselt. Kirjanikud, kunstnikud, õpetlased igalt elukutselt peavad olema riikluse teenistuses. Kõik nende looming peab kandma rahvuslikku ilmet. Lühikese iseseisvuse vältel on meie kirjandus ning teadus näidanud suurt tõusu. Lugedes Tammsaare rahvuslikku suur- teost „Tõde ja õigust”, avastame hulga uusi eestlase iseloomu omapärasusi. Kuid kui palju suurt ning vägevat eestlase hinges ootab veel kirjanikku!
Meie kool elab läbi praegu suurt murrangut. Oleme ühel arvamusel, et kool peab noorsoos kasvatama algatusvõimet, julgust, optimismi, patriotismi. See poolharitlaste poolt loodud ilmakodanlust õhutav kool, mis loodi vabariigi algaastail ja kus laste hingest katsuti kõik suur ning mehine välja juurida ning istutada sinna haletsemist ning klassivaenu, säärane kool polnud eesti kool. Meie rahva iseloomu tüsedam joon on individualism, ning seda vaba ja julge mehe kandvamat joont arendagu ja kasvatagu meie kool, juhtides noorsugu kõrgete eeskujude poole ja andes talle tulise loova vaimu. See vaim suudab meid edasi aidata kõigis raskusis, mis saatus ka meile ei valmistaks.
Timotheus Grünthal
Üliõpilaslehest nr. 11/1934